Читать книгу Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud? - Pierre Bayard - Страница 5

Pärit keskkonnast, kus raamatuid loeti vähe, tundmata sellest tegevusest mingitki naudingut ja leidmata selleks nagunii vajalikul määral aega, olen asjaolude kokkulangemise tõttu – mida elus sageli ette tuleb – leidnud end ikka ja jälle delikaatsest olukorrast, kus olen pidanud arvamust avaldama raamatute kohta, mida ma pole lugenud.

Et ma õpetan ülikoolis kirjandust, siis ei saa ma kuidagi mööda hiilida kohustusest kommenteerida raamatuid, mida ma pole enamjaolt lahtigi teinud. On tõsi, et valdav osa mu auditooriumist on samasuguses olukorras, kuid piisab ühest tudengist, kes juhtumisi on kõne all olevat teost lugenud, et tervet loengut ohtu seada ja mind piinlikusse olukorda panna.

Lisaks olen sunnitud oma artiklites ja raamatutes pidevalt rääkima teostest, mille on enamasti kirjutanud keegi teine. Siin on lugu veelgi keerulisem, sest erinevalt suulistest ettekannetest, milles võib suuremate tagajärgedeta esineda ebatäpsusi, jääb kirjalikest kommentaaridest märk maha ja fakte saab kontrollida.

Kuivõrd sellised olukorrad on minu jaoks juba üsna harjumuspäraseks saanud, tundub mulle, et ma olen üsna õige inimene, kui mitte just andma tõelist õppetundi, siis vähemalt kirjeldama oma rikkalikku mittelugemise kogemust ja algatama sel tabuteemal arutelu, mida ületamist vajavate keeldude märkimisväärse hulga tõttu jääb tihti pidamata.

*

Mittelugemise kogemuse vahendamiseks on vaja üksjagu julgust ja pole üllatav, et nii vähe on teoseid, mis selle voorusi kiidaksid. Nimelt on olemas terve rida sisemisi sundusi, mis ei luba probleemi otsejoones lahata, nagu ma järgnevas teha püüan. Vähemalt kolm neist on määrava tähtsusega.

Esimest neist võiks nimetada lugemiskohustuseks. Meie tänapäeva ühiskonnale on endiselt iseloomulik, ehkki see nähtus on tasapisi kadumas, et lugemist peetakse pühaks. See pühadus puudutab ennekõike teatud hulka kanoonilisi tekste – need on ringkonniti erinevad–, mille lugemata jätmine on praktiliselt keelatud, kui just ei taheta kogu lugupidamisest ilma jääda.

Teine sundus on eelmisega sarnane, kuid siiski erinev – seda võiks nimetada kohustuseks terve raamat läbi lugeda. Kui raamatu mittelugemine on kurjast, siis sama halb on see, kui raamatut lugeda kiiresti või pelgalt lehitseda, ja eriti hull on lugu siis, kui see kõva häälega välja ütlelda. Nõnda võib üsna kindlalt välistada, et kirjandusteadlased tunnistaksid, et on Prousti loomingut vaid lehitsenud ja mitte tervikuna läbi lugenud, aga enamikul juhtudel see nii just on.

Kolmas sundus puudutab viisi, kuidas raamatutest räägitakse. Meie kultuuris kehtib vaikiv kokkulepe, et kui tahetakse teosest lähemalt rääkida, tuleb see enne läbi lugeda. Minu kogemus aga ütleb, et on täiesti võimalik arendada haaravat vestlust raamatust, mida ma pole lugenud, koguni – ja võib-olla ennekõike – inimesega, kes seda samuti lugenud pole.

Veelgi enam, nagu me selle kirjatüki jooksul näeme, siis on ühest raamatust asjakohaselt rääkimiseks teinekord lausa soovitatav seda tervenisti mitte läbi lugeda ehk seda koguni mitte avada. Püüan niisiis järjekindlalt tähelepanu juhtida sageli alahinnatud ohtudele, mis varitsevad inimest, kes tahab raamatust rääkida või, mis veelgi olulisem, seda mõista.

*

Selline kohustuste ja keeldude piirav süsteem tekitab üleüldist silmakirjalikkust raamatute osas, mida inimesed päriselt on lugenud. Peale raamatute tean ma vähe isikliku elu valdkondi, välja arvatud seksuaalelu ja raha, mille kohta oleks keerulisem saada ausaid vastuseid.

Eespool nimetatud kolme sunduse tõttu valetatakse erialainimeste ringkondades lakkamata, ja seda enam, mida olulisemaks mõnd raamatut peetakse. Ehkki olen ise vähe lugenud, tunnen ma ometi piisavalt mõningaid teoseid, et kolleegidega näiteks Proustist vesteldes aru saada, millal nad õigust räägivad, ja tähele panna, et seda juhtub harva.

Valetatakse teistele, aga kindlasti ja esmajärjekorras iseendale, sest niivõrd raske on teinekord sisimas tunnistada, et pole loetud raamatut, mida seltskonnas ülioluliseks peetakse. Ja nagu seda juhtub ka teistes valdkondades, on meil sel puhul haruldane võime minevikku meile sobival kujul mäletada.

Üleüldine valetamine, mis saab alguse niipea, kui me hakkame raamatutest rääkima, tuleneb mittelugemise tabust ja teatud ängidest, mis on kahtlemata pärit meie lapsepõlvest. Seetõttu on lootusetu arvata, et sellisest olukorrast on võimalik puhtalt välja tulla analüüsimata alateadlikku süütunnet, mille toob kaasa ühe või teise raamatu mittelugemise tunnistamine, ja selle kirjatüki eesmärk ongi soov seda süütunnet vähemalt osaliselt leevendada.

*

Arutlus lugemata raamatute ja nendest rääkimise teemal on seda keerulisem, et mittelugemise tähendus pole üheselt määratletav ja järelikult on teinekord üsna raske aru saada, millisel puhul keegi valetab või ei valeta, kui ta ütleb, et on üht või teist raamatut lugenud. Mittelugemise mõiste eeldab, et meil on võimalik tõmmata selge piir lugemise ja mittelugemise vahele, samas kui paljud tekstidega kohtumise juhtumid paiknevad kuskil seal vahepeal.

Mõnda raamatut oleme tähelepanelikult lugenud, teist pole kunagi käes hoidnud ega sellest midagi kuulnud, ja nende kahe vahele jääb mitmeid vaheastmeid, mida tuleb hoolikalt vaadelda. Kui juttu on raamatutest, mida keegi on oma sõnutsi lugenud, siis tuleks küsida, mida see inimene lugemise all silmas peab, kuna see võib viidata mitmele erinevale tegevusele. Ja teisalt avaldavad meile erinevate kajade kaudu vägagi tuntavat mõju ka raamatud, mida me üldse lugenud pole.

Lugemise ja mittelugemise vahelise piiri hägususe tõttu tuleb üldisemalt vaadelda seda, kuidas me raamatutega läbi käime. Nõnda ei ole minu kirjatöö eesmärgiks mitte üksnes välja pakkuda tehnikaid, kuidas keerukates suhtlemissituatsioonides paremini toime tulla, vaid erinevate olukordade analüüsimise kaudu püüan ma välja töötada ehtsa lugemisteooria, mis keskenduks lugemispraktikas ettetulevatele ebaõnnestumistele, vajakajäämistele ning ebamäärasustele, ja mis erinevalt lugemisest tihti maalitavast ideaalpildist tooks nähtavale selle katkelise loomuse.

*

Nendest tähelepanekutest kasvab loogiliselt välja selle kirjutise ülesehitus. Esmalt vaatlen ma lähemalt põhilisi mittelugemise tüüpe, kuna mittelugemine ei tähenda alati lihtsalt seda, et raamatut pole lahtigi tehtud. Väga erinevatel astmetel kuuluvad sellesse rikkalikku mittelugemise kategooriasse ka need raamatud, mida me oleme lehitsenud, need, millest me oleme kuulnud räägitavat, ja need, mille me oleme unustanud.

Teine osa analüüsib konkreetseid olukordi, kui me peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud. Kuigi ma ei saa anda täielikku ülevaadet kõikvõimalikest juhtumitest, millega elu meid oma karmuses vastakuti võib seada, siis vähemalt lubavad need näited – millesse on segatud ka minu isiklikku kogemust – välja tuua ühiseid jooni, millele tuginedes saan seejärel teha mõningaid järeldusi.

Kolmas, kõige olulisem osa ärgitaski mind seda raamatut kirjutama. See kujutab endast loetelu lihtsatest nõuannetest, mis on kogunenud ühe mittelugeja elu jooksul. Nende nõuannete eesmärk on aidata inimest, kellel selline kommunikatsiooniprobleem ette tuleb, seda kõige edukamalt lahendada – ja sellest isegi kasu lõigata – ning samas lugemistegevuse üle sügavamalt järele mõtelda.

*

Nendest tähelepanekutest ei sünni ainuüksi selle kirjatüki ülesehitus, need panevad ka mõtlema veidrale suhtele tõesse, mida raamatutest rääkimine ja sellega kaasnev omapärane ruum tekitab. Selleks et sügavuti probleemi olemusse tungida, tundub mulle vajalik märkimisväärselt muuta nii viisi, kuidas me raamatutest räägime, kui koguni sõnu, mida me seda tehes kasutame.

Lähtudes selle kirjatüki põhiseisukohast, mille järgi loetud raamatu mõiste on ebamäärane, märgin ma edaspidi tsiteeritud või kommenteeritud raamatute puhul joone all lühendiga ära, milline teadmisaste mul isiklikult sellest raamatust on.1 Need lühendid, mis üksteise järel tekstis avalduvad, täiendavad teisi, mis traditsiooniliselt lehekülje allservas paiknevad ja mille abil autor annab teada raamatutest, mida ta põhimõtteliselt oleks justkui lugenud (op. cit., ibid. jne). Mina aga tõestan oma isikliku näite varal, et me räägime sageli raamatutest, millest me tegelikult suurt midagi ei tea, ja et lõhkuda lugemisega seotud pettekujutlusi, tuleb iga kord täpsustada, kuidas lood tegelikult on.

Esimest lühendite seeriat täiendab teine, mille eesmärk on väljendada arvamust mainitud raamatute kohta, sõltumata sellest, kas nad on mulle näppu juhtunud või mitte.2 Kui lähtuda seisukohast, et raamatule hinnangu andmine ei eelda selle läbilugemist, pole vähimatki põhjust, miks ma ei võiks avaldada arvamust ka nende teoste kohta, mida tunnen halvasti või millest pole keegi mulle midagi rääkinud.3

See uus viitesüsteem, mida loodetavasti hakatakse tulevikus laialt kasutama, peab pidevalt meelde tuletama, et meie suhe raamatutesse pole katkematu ja homogeenne protsess, nagu mõned kriitikud meile püüavad näidata, ega ka meile endile täielikult mõistetav ruum, vaid mingi hämar paik, kus hõljuvad pudemed mälestustest, ja et selle paiga väärtus, sealjuures loov väärtus, sõltub seal elutsevatest ebamäärastest fantoomidest.

1 Neljas esimeses peatükis selgitatakse nelja esimest lühendit. TT märgib mulle tundmatut teost, LT märgib teoseid, mida ma olen lehitsenud, KT teost, millest ma olen kuulnud, UT unustatud teost (vt lühendite tabel). Lühendid ei välista üksteist. Iga nimetatud raamatu kohta on märkus selle esimesel mainimisel.

2 Kasutatavad lühendid on: ++ (väga hea arvamus), + (hea arvamus), – (halb arvamus), – – (väga halb arvamus). Vt lühendite tabel.

3 Tuleb tähele panna, et see viitesüsteem on oluline ka seetõttu, et see ei sisalda neid lühendeid, mis võiksid siin olla, kuid ei ole, st LLT (läbi loetud teos) või siis MLT (mitteloetud teos). Just täpselt sellise kunstliku eristamise vastu on mu raamat mõeldud; selline eristus põhineb ettekujutusel lugemisest, mis ei ole kooskõlas meie tegeliku käitumisega.