Читать книгу Pisikesed elud - Pierre Michon - Страница 6

Vaadakem, kuidas on mu taotlused kujunenud.

Kas on mõni mu esivanemaist olnud kena kapten, noor häbematu lipnik või seltsimatu ja sõnaaher orjakaupmees? Kas on mul Suessist ida pool mõni onu, kes pöördus tagasi barbaarsusse, korkkiiver peas, ratsasaapad jalas ja kibedus huulil, mõni trafaretne tegelane, keda lahkesti toetaksid suguvõsa nooremad harud, ususalgajaist poeedid, kõik need teotatud, tulvil autunnet, varju ja ja mälu, kes on sugupuude mustad pärlid? Mõni kolonialistist või meremehest esiisa?

Maanurgal, millest ma kõnelen, pole rannikut, liivarandu ega karisid; ükski erutatud saint-malolane ega kõrk toulonlane ei kuule mere kutset, kui kauged, soolast puhastunud läänetuuled siin üle kastanipuude tulvavad. Siiski, kaks inimest, kes neid kastaneid tundsid, läksid nende alla varju, ilmselt otsisid kaitset vihma eest, võib-olla jagasid armastust, igatahes unistasid, läksid hoopis teistsuguste puude alla, kus töötada ja kannatada, hoida alles oma unistust, võib-olla veel armastada või lihtsalt surra. Ühest sellisest inimesest on mulle räägitud; teist arvan ma end mäletavat.

Ühel 1947. aasta suvel viib ema mind süles Cards’i suure kastanipuu alla, sinna, kust hakkab äkitselt paistma külast välja viiv tee, mis on seni jäänud sigalamüüride, sarapuude, varjude taha peitu; ilm on ilus, mu ema kannab ilmselt kerget kleiti, mina lalisen; teel on vari, selle järel mees, keda mu ema ei tunne; mees peatub, vaatab, on liigutatud; mu ema väriseb korraks, tavatus pikendab oma fermaati päeva värskete helide vahel. Viimaks astub mees sammu lähemale, esitleb ennast. See mees oli André Dufourneau.

Hiljem uskus ta oma sõnutsi minus ära tundvat tolle päris pisikese tüdruku, kes oli mu ema, tema lahkudes alles niisama infans ja väetike. Kolmkümmend aastat ja sama puu, mis oli seesama, ja sama laps, kes oli üks teine.

Hea hulk aastaid varem olid mu vanaema vanemad palunud, et lastekodu usaldaks neile ühe orvu, kes võiks neid talutöödel aidata. Selline asi oli toona levinud – tol ajal, kui polnud veel välja töötatud seda silmakirjalikku müstifikatsiooni, mis lapse kaitsmise kattevarjus teeb lapsendamisest meelitava, lääge ja toreda eneseimetluse. Piisas sellest, et laps oleks söönud, et tal oleks katus pea kohal ja et ta endast vanematega läbi käies õpiks ära need mõned liigutused, mille abil jääda ellu – ja ehitada üles omaenda elu. Pealegi eeldati, et õrn iga korvab õrnusepuuduse, leevendab külma, vaeva ja ränkrasket tööd, mida veidigi kergendasid tatrajahust pannkoogid, õhtute ilu ja leivana kosutav õhk.

Neile saadeti André Dufourneau. Mulle meeldib mõelda, et ta saabus ühel oktoobri- või detsembriõhtul, kas vihmast vettinult või käredast külmast punetavate kõrvadega. Esimest korda tallasid ta jalad seda teed, mida need enam kunagi tallama ei pidanud. Ta vaatas puud, vaatas lauta, vaatas seda, kuidas siinne silmapiir taevasse lõikus, vaatas ust. Ta vaatas õlilambi valguses uusi nägusid, üllatunuid või liigutatuid, naeratavaid või ükskõikseid. Tal tekkis mõte, mida me teada ei saa. Ta võttis istet ja sõi suppi. Ta jäi kümneks aastaks.

Mu vanaema, kes abiellus 1910. aastal, oli tollal veel neiueas. Ta kiindus poisisse ja suhtus temasse kindlasti sellesama peene armastusväärsusega, mida olin tema juures tundnud ja millega ta mahendas nonde meeste süütut toorust, kellega ta põllul kaasas käis. Poiss ei käinud koolis ega läinud sinna kunagi. Mu vanaema õpetas teda lugema ja kirjutama. (Kujutlen talveõhtut: nooruke mustas kleidis talunaine avab puhvetikapi kriuksuva ukse ja võtab kõige ülemiselt riiulilt väikese vihu – „André vihiku” –, istub lapse juurde, kes on käed ära pesnud. Üks hääl õilistub keset murdekeelset jutumulinat, võtab ülevama tooni, püüab rikkamates kõlades saavutada rikkamate sõnadega keelt. Laps kuulab, kordab esiti kartlikult, siis juba kindlamalt. Ta ei tea veel, et tema ühiskonnaklassi- või liigikaaslastele, kes on sündinud mullale lähemal ja ka altimad taas mullaks saama, ei kingi kaunis keelepruuk suurust, vaid suuruse igatsuse ja iha. Ta ei kuulu enam hetkele, tundide sool lahjeneb ning üha korduva mineviku agoonias tärkab tulevik ja pistab kohemaid jooksu. Tuul rapsib kõhetu glütsiiniaoksaga akent, lapse hirmunud pilk eksleb maakaardil.) Ta oli omal moel intelligentne, küllap öeldi tema kohta, et ta „õpib kiirelt”, ning selle selge ja taltsa mõistusega, mis on omane endisaegsetele talupoegadele ja taandab intellektuaalsed hierarhiad sotsiaalsetele, mõtlesid mu esivanemad noile märkidele toetudes välja fiktsiooni, mis oli nende veendumusega paremas kooskõlas: arvestades Dufourneau isikuomadusi, mis olid tema seisusest lapsele kohatud, sai temast kohaliku väikeaadliku sohipoeg – ja kõik läks joonde.

Keegi ei tea enam, kas talle endale sellest fantaasial ja alandlike häirimatul sotsiaalsel realismil põhinevast põlvnevusest ka räägiti, kuid sel pole suuremat tähtsust – kui räägiti, tegi ta sellest oma uhkuse ning tõotas endale, et võidab tagasi selle, mille vaeslapsepõlv oli temalt röövinud, ilma et tal seda kunagi oleks olnudki; kui aga ei räägitud, võttis orvu üle võimust alpus. Teda kasvatati ehk ähmase austusega, kindlasti aga tavatu tähelepanuga, mis paistis talle seda väljateenitum, et ta selle põhjust ei teadnud.

Mu vanaema abiellus. Ta oli Dufourneaust vaevalt kümme aastat vanem ja noorukile, kelleks too oli juba kasvanud, võis see kannatusi valmistada. Kuid tuleb öelda, et mu vanaisa oli rõõmsameelne ja heatahtlik, vahva vunts ja vilets talupoeg. Mis puutub noorukisse, siis tema kohta usun ma end olevat vanaemalt kuulnud, et ta oli hea poiss. Noored mehed – rõõmus kollavuntsiline hetkepüüdja ning kidakeelne piimahabe, oma tundi ootav salaja kutsutu – ilmselt meeldisid teineteisele. Naise kärsitu väljavalitu ning teine, kes oli rahulikult paindunud naisest suurema saatuse järgi; üks, kes naljatles, ja teine, kes ootas elult naljatlemiseks luba. Mullast mees ja rauast mees, mis küll ei ütle midagi kummagi jõu kohta. Näen vaimusilmas, kuidas nad lähevad jahile. Nende hingeõhk jääb natukeseks õhku tantsima ja neeldub siis uttu; nende kogud kustuvad enne metsaservani jõudmist. Kuulen, kuidas nad püstijalu kevadkoidikus vikateid teritavad, siis asuvad nad liikuma ja hein langeb loogu, lõhn tugevneb päeva edenedes, paisub päikese käes; ma tean, et nad lõpetavad keskpäeval. Ma tunnen puid, mille all nad lõunastavad ja vestlevad, ma kuulen nende hääli, kuid ei mõista nende juttu.

Siis sündis üks väike tüdruk, algas sõda ja mu vanaisa läks ära. Möödus neli aastat, mille jooksul Dufourneaust sai täismees. Ta võttis tüdrukutirtsu sülle. Ta jooksis Élise’ile teatama, kui nägi teel kirjakandjat Félixi järjekordsete, hoolsate ja täpsete sõnumitega nende talu poole keeramas. Õhtuti õlilambi valgel mõtles ta noile kaugetele maanurkadele, kus lahingurüma laastas külasid, kinkides neile kuulsusrikka nime; kus olid võitjad ja kaotajad, kindralid ja soldatid, surnud hobused ja vallutamatud linnad. 1918. aastal tuli Félix tagasi Saksa relvade ja sepioliidist piibuga, mõne kortsuga ja endisest avarama sõnavaraga. Dufourneaule jäi vaevalt aega teda kuulata – teda ennast kutsuti sõjaväkke.

Ta nägi üht linna; nägi autodesse istuvate ohvitseriprouade pahkluid, kuulis noori mehi, kes riivasid vurrudega naerust ja siidist tehtud kaunite olevuste kõrvu; see oli sama keel, mille ta oli pärinud Élise’ilt, kuid tundus võõras – nii hästi tundsid kohalikud selle kajasid, radu, ja konkse. Ta teadis, et ta on talupoeg. Me ei saa kuidagi teada, kui palju ta kannatas, mis olukordades jäi naerualuseks, mis kõrtsis jõi end purju.

Ta tahtis õppida, nii palju kui väeteenistus seda võimaldas, ja ilmselt see tal ka õnnestus, sest ta oli tubli ja võimekas poiss, nagu mu vanaema ütles. Talle jäid näppu mõned aritmeetika- ja geograafiaõpikud; ta toppis need oma kompsu, mis lehkas tubaka, noore vaese mehe järele. Ta tegi need lahti ja sai tunda mõistmisvõimetu inimese ahastust; sai tunda seda trotsivat mässumeelt ning – mingi hämara alkeemiaprotsessi tulemusena – sai tunda uhkust kui puhast teemanti, mille mõistmine tuhmis vaimus üheks hingetõmbeks särama paneb. Oli see mõni inimene, raamat või, poeetilisemalt, mõni mereväe propagandaplakat, mis talle Aafrika paljastas? Mis väikelinnaluiskam, mis vilets liiva mattunud või metsa kaotatud romaan lõputute jõgede kohta, mis gravüür pildiajakirjast, kus kiiskavad silinderkübarad liikusid võidukalt just sama mustade ja ebamaiste kiiskavate nägude vahel, pani tolle tumeda ilmajao tema silmis helkima? Teda kutsus too maa, kus lapsikud lepingud, mida iseendaga sõlmitakse, võisid ikka veel õigustada lootust võtta pimestavaid revanše, eeldusel, et usaldati end kõrgi ja pealiskaudse „kõik või mitte midagi”-jumala hoolde; just seal mängis Tema luutäringutega, ajas ümber pärismaalaste keeglikurikaid ja pööras pahupidi metsi tohutu päikese tinakuuli all, pani mängu ja kaotas sadu auahneid kärbestega kaetud päid Sahara kindluste savivallidel, tõmbas hiilgusega oma käisest võiduka valgete kuningate kolmiku, ning pistes taskusse pühvlinahast kotikese oma vandlist ja eebenipuust nikerdatud täringutega, kadus savanni, jalas krapiga värvitud punased püksid, peas valge kiiver, ja tuhat last kadusid tema kiiluvees.

Teda kutsus Aafrika. Ja hetkeks söandan ma uskuda – kuigi teades, et asi polnud nii –, et see, mis teda sinna tõmbas, polnud niivõrd labane himu varandust kokku ajada, kuivõrd paratamatu allavandumine sihitu Fortuuna enese tahtele; et ta oli liialt orb, parandamatult madalat päritolu, et võtta omaks kogu seda harrast umbluud, milleks on järkjärguline tõus ühiskonnaredelil, meelekindlust karastav katseaeg, edu, mis tuleb välja teenida; et ta lahkus nii, nagu joodik ropendab, rändas välja, nagu ta kukub. Ma söandan seda uskuda. Kuid temast rääkides räägin ma endast; ja ma ei salgaks ka seda, mis oli minu ettekujutust mööda tema mineku peamine ajend: veendumus, et sealkandis saab talupojast Valge Mees ning et olgu ta või viimne ülearune poeg, keda emake keel on moonutanud ja ära tõuganud, on ta sellesama keele seelikusabale lähemal kui mõni murjan; ta räägiks seda valju häälega ja see tunneks end tema suul ära; ta kosiks selle keele „palmiaedade juures, väga malbe rahva seas”^[1.], kellest on saanud orjarahvas, kelle kulul need kosjad pidada; koos kõigi teiste võimetega annaks ta siis sellele ainsa võime, mis midagi maksab: selle, mis summutab kõik hääled, kui oma häält tõstab Hea Kõneleja.

Ajateenistus lõppenud, tuli ta tagasi Cards’i – see võis olla detsembris, lumi võis olla maas, paksu kihina küpsetuskoja müüril, ja mu vanaisa, kes labidaga teid puhtaks lükkas, nägi teda eemalt tulemas, tõstis pea ja naeratas, ümisedes endamisi, kuni tulija oli temani jõudnud – ja teatas oma otsusest lahkuda, minna mere taha, nagu toona öeldi, eredasse sinasse ja päästmatusse kaugusse: teha otsustav samm uude värvi ja teravusse, jätta oma minevik mere teisele kaldale. Väljaöeldud sihiks oli Côte-d’Ivoire; teiseks, sama ilmseks ajendiks saamahimu – olen sada korda kuulnud oma vanaema meenutamas, missuguse upsakusega ta olevat teatanud, et „saab seal rikkaks või sureb”; ja ma kujutlen praegu – kui tuletan meelde toda pilti, mille mu romantiline vanaema oli vaid iseenda jaoks visandanud, seades detailid, mida ta mäletas, suursugusemasse ja puhtsüdamlikult dramaatilisemasse skeemi kui too armetu tegelikkus, mille madaluse tunnistamine võinuks teda haavata; toda pilti, mida ta küllap kandis endas oma surmani ja mis küllap muutus seda värvikamaks, mida enam algne stseen aja möödudes ja ebakindlate meenutuste lisandudes tuhmus – mingit Greuze’i stiilis kompositsiooni, mingit „ahne lapse lahkumist”, mille dramaatiline süžee rullub lahti suures tahmunud taluköögis, kus suures tundepuhangus, mis seob valla naiste suurrätid ja tõstab tummas žestikulatsioonis üles meeste koredad käed, seisab André Dufourneau uhkelt leivaastjale toetudes, sääremarjad pakitsemas valgetes ja korralikult mähitud kedrides nagu kaheksateistkümnenda sajandi sukkades, ja sirutab oma avatud peoga kätt akna poole, kust tulvab meretagust hingust. Mina aga tajusin lapsena seda lahkumist hoopis teistsugustes värvides. „Tulen tagasi rikkana või suren” – selle lause, mis ju ometi mäletamist ei vääri, oli mu vanaema, nagu ütlesin, sada korda aja varemeist välja kaevanud, oli ikka ja jälle õhus lahti rullinud selle napi, kuid hääleka loosungi, mis oli alati uus, alati ammune; kuid mina olin see, kes temalt seda palus, olin see, kes tahtis ikka uuesti kuulda seda lahkujate klišeed – plagu, mille ta minu silme ees tuules lehvima pani ja mis oli niisama selge nagu sääreluudega piraadilipp, kuulutas vältimatut järgmist astet, surma, ja toda väljamõeldud rikkusejanu, mis vastandatakse surmale üksnes selleks, et end kergemini surma hoolde jätta; igavest tulevikku, saatuse triumfi, millele vastu hakates seda vaid kiirendatakse. Ma värisesin ja see oli toosama värin, mis valdas mind siis, kui lugesin luuletusi täis kajasid ja verd, kui lugesin pimestavat proosat. Ma teadsin: seal puutusin ma kokku millegi samasugusega. Ja küllap olid need sõnad – mida lausus rahuldustundega keegi, kes ihkas olukorra tõsidust rõhutada, kuid polnud piisavalt haritud, oskamaks seda tõsidust võimendada, arvates, et võib selle lahendada „tabava lausega” ja jäädes seega asjaolude erakordsuse rõhutamiseks vahendeid ammutama registrist, mida pidas ülevamaks – selles mõttes tõesti ka „kirjanduslikud”. Kuid siin oli enamatki: siin väljendus – minu teada esimesi kordi mu elus – ülespuhutult, oluliselt ja kokkuvõttes burleskselt üks neist saatustest, millest said mu lapsepõlve sireenid, kelle laulule ma viimaks käsist ja jalust seotuna andusin niipea, kui mul juba ivake mõistust peas oli; need sõnad olid minu jaoks peaingel Gabrieli kuulutus ja ma värisesin neid kuuldes nagu püha neitsi nende tähendust tabamata; minu tulevik sai lihaks, ma ei tundnud seda enam ära; ma ei teadnud, et kirjutamine on Aafrikast veel tumedam, väljakutsuvam ja petlikum kontinent ning kirjanik maadeuurijast veel eksimisaltim; ja kuigi tema uurib düünide ja metsade asemel mälu ja selle raamatukogusid ning võib tagasi tulla sõnades kümmeldes, nagu mõni teine kümbleb kullas, või surra vaesemana kui iial – „sellesse surra” oli igatahes alternatiiv, mida pakuti ka temale, kirjutajale.

Nii ta siis läks, André Dufourneau. „Minu päev sai läbi. Ma lahkun Euroopast.”^[2.] Juba ehmatab mereõhk selle sisemaamehe kopse. Ta vaatab merd. Ta näeb seal vanu mütsilotude varju kadunud maamehi ja üleni musti ja paljaid naisi, keda talle pakutakse, töid, mis teevad käed mullaseks, ja tohutuid sõrmuseid kohalike parunite sõrmis, sõna bungalow ja sõnu „ei iial enam”; ta näeb seal seda, mida ihatakse, ja seda, mida kahetsetakse; näeb valgust lõpmatult helkimas. Kindlalt nõjatub ta küünarnukkidega reelingule; ta on liikumatu, ähmane pilk püsimas horisondil täis nägemusi ja selgust, meretuul romantilise maalikunstniku käena sasimas ta juukseid, andmas antiikset jumet ta mustale puuvillasele kuuele. On paras aeg visandada tema füüsiline portree, mille edasiandmisega olen viivitanud; üks pilt temast on hoiul perekonnamuuseumis, teda on sel pildistatud püstijalu, jalaväelase sinises mundris; kedrid, mida ta fotol kannab, lasid mul teda äsja kujutleda Louis XV sukkades; ta pöidlad on vöö vahele torgatud, rind on kummis ning kehahoid säärane – uhke, püsti aetud lõuaotsaga –, nagu omane lühikestele meestele. No kuulge, ta näeb ju tõepoolest välja nagu kirjanik: on olemas üks portreefoto noorest, samuti lühikest kasvu Faulknerist, millel ma tunnen ära selle kõrgi, ent ühtaegu unise ilme, rasked, kuid teravalt ja tumedalt tõsised silmad, ning tintmustade vurrude all, mis kunagi varjasid tooreid huuli, erksaid nagu lausutud sõnade all vakatav müra, sama kibeda suu, mis eelistaks naeratada. Ta lahkub tekilt, heidab oma koikule, kirjutab seal kõik need tuhat romaani, millest koosneb tulevik ja mille tulevik laiali lõhub; ta elab läbi oma elu tuumakaimad päevad; rullavate lainete kell moonutab tundide kulgu, aeg möödub ja ruum muutub teiseks, Dufourneau on elus nagu seegi, millest ta unistab; ta on surnud juba ammu; ma ei jäta veel tema varju. See pilk, mis kolmkümmend aastat hiljem minul peatub, riivab nüüd Aafrika rannikut. Abidjan paistab oma vihmadest räsitud laguunis. Grand-Bassami leeted, mida nägi ja kirjeldas Gide, on pilt vanast ajakirjast; „Soode” autor annab taevale rahumeeli selle traditsioonilise tinaja välimuse; kuid meri saab tema sule all tee jume ja värvuse. Koos teiste rändajatega, kelle ajalugu on unustanud, tuleb Dufourneaul tõusuvesi ületada korvis, mis tõstetakse kraanaga üle voogude. Siis juba suured hallid sisalikud, väikesed kitsed ja Grand-Bassami ametnikud; sadamaformaalsused ning, teisel pool laguuni, tee sisemaale, kus üheväärses ebakindluses saavad alguse väikesed ja suured sõjaretked, kus tuhmi tegelikkuse rüpest tärkavad kiiskavad ihad; dummpalmid, milles suiguvad kuldsed ja liimjad maod, hallid vihmavalingud hallide puude kohal, õelatest okastest ja toredatest nimedest turris liigid, jõledad marabud, keda peetakse targaks, ja mallarmé’lik palm, liiga kiitsakas, et vihma ja päikese eest varju pakkuda. Mets sulgub viimaks nagu raamat; kangelase käekäik jäetakse juhuse hooleks, tema biograaf ebakindlate oletuste keski.

Kolmekümnendatel, pärast pikka vaikust, saabus Cards’i üks kiri. Selle tõi kohale toosama ühekäeline kirjakandja, keda Dufourneau kunagi lapsepõlves, sõja ajal, heinamaa äärest piidles. (Ka mina teadsin teda; ta elas tagasitõmbunult väikeses valges majas linnakese surnuaia lähedal; oma pisitillukeses aias roosipõõsaid kärpides rääkis ta valjult ja meelsasti, lõbusalt r-i põristades.) Ja ilmselt juhtus see kevadel, ammu tolmuks saanud linad aurasid päikesepaistel, nüüdseks lagunenud ihud naeratasid maikuu reipuses; ja sirelite pealetükkivalt õrnade õiekobarate all leiutas mu viieteistaastane ema endale juba möödunud lapsepõlve. Ta ei mäletanud kirja autorit; ta nägi, kuidas ta vanemad on pisarateni heldinud; emotsioonid, mis valdasid teda ennast violetses hõngus ja varjudes, preesterlikes nagu minevik, olid kaharad, kirjanduslikud, hõrgud.

Kirju tuli veel, kord või kaks aastas; need rääkisid elust seda, mida soovis teada anda tolle elu peategelane ja mida see ilmselt uskus end läbi elanud olevat: ta oli töötanud metsamehena, „puulangetajana”, hiljem istutajana; ta oli rikas. Ma ei unelenud kunagi nonde kirjade kohal, millel olid haruldased margid ja pitsatid – Kokombo, Malamalasso, Grand-Lahou – ja mis on tänaseks kadunud; kujutlen end lugevat seda, mida ma pole kunagi lugenud: ta jutustas oma kirjades tühistest sündmustest ja pisirõõmudest, vihmahooajast ja sõjaähvardustest, ühest emamaa lillest, mida tal olevat õnnestunud pookida, mustade laiskusest, lindude särast, leiva kallidusest; ta oli seal lihtne ja suursugune mees; ta lõpetas parimate soovidega.

Ma mõtlen ka sellele, millest ta ei rääkinud: mõnele tähtsusetule saladusele, mis jäi igavesti avaldamata – ilmselt küll mitte häbelikkusest, vaid, mis teeb sama välja, sellepärast, et tema käsutuses olevad keelelised vahendid olid liiga piiratud, et edasi anda olulist, ja tema uhkus liialt paindumatu, et lubada olulisel lihaks saada tagasihoidlikult, ligikaudsetes sõnades –, vaimu tiirlemisele mingi naeruväärse toreduse ümber, kõlvatule naudingule kõigest, mis tal puudus. Me teame seda, sest see on reegel: ta ei saanud, mida tahtis; oli liiga hilja, et seda tunnistada. Sest milleks edasi kaevata, kui on teada, et karistus on eluaegne, et ajapikendust ei saa ja teist võimalust ei tule?

Viimaks, tol päeval 1947. aastal: uuesti tee, puu, siinne taevas ja puude kontuur siinsel silmapiiril, väike levkoidega aed. Kangelane ja tema biograaf kohtuvad kastani all, kuid nagu ikka, on intervjuu fiasko: biograaf on alles hällis ega säilita kangelasest mingitki mälestust; kangelane aga näeb lapses üksnes pildikest omaenese minevikust. Olnuksin ma kümneaastane, küllap oleksin siis näinud teda hommikumaa targa purpurses rüüs, asetamas kõrgi hillitsetusega köögilauale haruldasi ja maagilisi produkte, kohvi, kakaovilju, indigot; olnuksin ma viieteistaastane, oleksin näinud temas „lõunamaalt naasnud julma santi”^[3.], keda armastavad naised ja teismelised poeedid – nahk tõmmu ja silmad täis tuld, sõnad ja rusikad ühtviisi raevukad; veel eile, ja eriti tema kiilasuse tõttu, oleksin ma arvanud, et „metsik maa oli tema pead patsutanud”^[4.] nagu jõhkraimal Conradi kolonialistil; täna aga, olgu ta milline tahes ja öelgu mida tahes, ei mõtleks ma temast midagi enamat kui seda, mida siin ütlen – ja kõik teeks sama välja.

Muidugi võin ma pikemalt peatuda tol päeval, mille tunnistajaks ma olin ja millest ma midagi ei näinud. Ma tean, et Félix avas palju pudeleid – oma toona kindla käega pigistas ta punnivinna raudselt rusikasse, vallandas väledalt ilusa pumpsu –, et ta oli veiniaurudest, sõprusest ja suvest rõõmus; et ta rääkis palju: prantsuse keeles, kui päris külaliselt kaugete maade kohta, ja murrakus, kui heietas omaenda mälestusi; et ta väikesed sinised silmad sädelesid pilkavast sentimentaalsusest, et tunded ja mineviku maik lõikasid aeg-ajalt sõna ta suult. Oletan, et Élise kuulas, käed põllevoltide vahel rüpes, et ta vaatas palju ja raugematu hämmeldusega toda täiskasvanud meest, otsides ta näojoonte alt poisikest, kelle andis talle aeg-ajalt tagasi mõni tema üürike ilme, see, kuidas mees lõikas saia, alustas lauset, saatis silmadega linnu lennukaart või valguskiirt akna taga. Ma tean, et murdekeelsed laused naasid Dufourneau kõnesse, ilma et ta oleks lootnud neid oma mõtetega sobitada (see sobivus polnud ehk kunagi katkenudki) ja tuua oma mõtteid kõlavalt päevavalgele (mida polnud juhtunud ammu). Nad rääkisid vanadest kadunutest, Félixi agronoomilistest äpardustest, piinlikkusega mu jalgalasknud isast; glütsiinia fassaadil oli õites, päev vajus looja nagu kõik teisedki päevad; õhtul jätsid nad nägemiseni ega näinud üksteist enam kunagi. Mõne päeva pärast läks Dufourneau tagasi Aafrikasse.

Tuli veel üks kiri, koos sellega mõni pakk rohelist kohvi – lapsena hoidsin ma noid kohviube sageli peos, veeretasin neid tihti unelevalt nende paksust jõupaberist pakendist välja; neid ube ei röstitud kunagi. Vahel koristas mu vanaema kapiriiulit, kuhu saadetis oli pistetud, ja ütles siis: „Etskae, Dufourneau kohvi”; ta vaatas seda viivukese, siis aga ta pilk muutus ja ta lisas: „See peaks veel kõlbama küll,” tehes seda toonil, nagu oleks öelnud: „Keegi ei maitse seda mitte kunagi”; see oli tolle mälestuse, tolle sõna väärtuslik alibi; see oli pühapilt või epitaaf, meeldetuletus liialt unustamisaltile mõttele, mis on elavate kärast puha purjus ja enesest ära; kõrvetatu ja tarvitatavana oleks see kohv langenud maisesse lõhnavasse olevikuhetke; igihaljana ja oma elutsükli ebaküpsesse hetkesse seisatuna pärines ta iga päevaga üha enam ammusest ajast, kaugusest, mere tagant; ta oli üks neist asjust, mis sunnivad hääletämbrit muutma, kui nendest räägitakse – temast oli tõesti saanud hommikumaa tarkade kingitus.

Too kohv ja too kiri jäid Dufourneau viimasteks elumärkideks. Järgnes lõplik vaikus, mida ma ei oska ega taha tõlgendada muu kui surmana.

Mis puutub sellesse, kuidas nimelt Kuri Võõrasema lõi, siis oletusi võib teha lõputult; ma mõtlen Land Roverile, mis on kummuli verekarva lateriitteel, millele veri jätab vaevumärgatava jälje; mõtlen misjonärile, kelle ees kõnnib kooripoiss, valge rüü raamimas armsasti pigimusta näokest, ning kes siseneb hütti, kus isand koriseb kõrge palaviku viimastes vapetes; näen vaimusilmas tulvavett, mis kannab oma uppunud ohvreid, Odysseuse uinunud kaaslast, kes libiseb katuselt ja kukub surnuks ilma õieti ärkamatagi, jõletut tuhakarva madu, keda sõrm kogemata riivab, ja käelaba paistetab koheselt üles, seejärel terve käsivars. Ma juurdlen, kas ta mõtles tol viimsel tunnil ka sellele majale Cards’is, millele mina just parasjagu mõtlen.

Kõige romantilisema – ja ma tahaksin uskuda, et ka kõige tõenäolisema – hüpoteesi sosistas mulle kunagi vanaema. Sest temal oli asja kohta „oma arvamus”, mida ta kunagi päriselt ei tunnistanud, kuid siiski hea meelega aimata andis; ta põikles kõrvale minu tungivatest küsimustest kadunud poja surma kohta, ent meenutas ärevust, millega Dufourneau oli maininud mässumeelset õhustikku, mis toona istandustes valitses – ja tõepoolest, umbes tollal pidid esimesed pärismaised rahvusluseideed puudutama ka noid õnnetuid, kes küürutasid valgete ikkes maa kohal, mille vilju nad ei maitsnud; küllap lapsikult, kuid siiski mõneti õigustatult arvas Élise salaja, et Dufourneau on langenud mustade tööliste käe läbi, kes nägid tema ettekujutuses välja kui möödunud sajandi orjad ristatuna Jamaika mereröövlitega rummipudelisildilt, liiga kiiskavatega, et olla rahumeelsed, veristega nagu nende pearätid, julmadega nagu nende juveelid.

Lihtsameelse lapsena jagasin ma oma vanaema vaateid; ma ei eita neid tänapäevalgi. Élise, kes oli loonud draamale eeldused, õpetades Dufourneaule õigekirja, armastades teda nagu ema – teades küll, et võinuks olla ka tema pruut –, kes oli otsustanud selle pööblivõsukese saatuse, pannes ta uskuma, et tema päritolu ei pruukinud olla selline, nagu paistis, ja et näilikkus oli seega ümberpööratav; Élise, kes oli olnud usaldusisik, lahkumise uhkesse väljakutsesse pühendatu, ja sibüll, selle edasikandja tulevaste põlvede kõrvu – tema pidi draamale ka lõpplahenduse kirjutama; ja ta täitis selle kohuse auga. Lõpp, mille ta oma kangelasele määras, ei lõhkunud selle psühholoogilist sidusust – ta teadis, et kõigi nende kombel, keda hüütakse „tõusikuteks” üksnes seetõttu, et neil ei õnnestu kaasinimesi oma päritolu unustama panna rohkem kui iseennast, ning kes on tagasipöördumise lootuseta rikaste juurde pagendatud vaesed, oli Dufourneau alamate suhtes küllap olnud seda halastamatum, et keeldus neis ära tundmast seda, kelleks ta ise oli alati jäänud; nood orjatööd, mis kaevati koos seemnetega mulda ja mis tunglesid koos mahlaga vilja poole, nood adratera alt mudaseks pritsitud saapad, too rahutu ilme, kui on oodata tormi või lipsustatud meest – kõik see oli olnud kunagi tema osa ja ta oli seda võib-olla armastanud, nagu ikka armastatakse seda, mida tuntakse; too ebakindlus köndistatud keeles, mis kõlbab vaid süüdistuste salgamiseks ja hoopide tõrjumiseks, oli olnud tema osa; ta oli tulnud nii kaugele, et põgeneda tööde eest, mida ta armastas, ja keele eest, mis teda alandas; ta külvas hoope nonde mustade turjadele ja solvanguid nende kõrvu, salgamaks, et on kunagi armastanud või kartnud seda, mida armastavad ja kardavad nemad; mustad aga, hoolitsedes selle eest, et saatused oleksid tasakaalus, pigistasid temast välja ülima õudustunde, mis võrdus nende endi tuhande hirmuga, lõid talle viimase haava, mis maksis kinni kõik nende eneste haavad, ning – kustutades igaveseks selle hirmunud pilgu hetkel, mil see viimaks oma sarnasust nende pilkudega tunnistas – tapsid ta.

Selline arusaam tema surmast harmoneerub veel kurikavalamalt ka selle vähesega, mida ma tean tema elust; Élise’i versioonis muutub ühtse käitumisjoone kõrval tähelepandavaks veel teinegi ühtsus, hämaram, poolmetafüüsiline ja peaaegu antiikne kooskõla. Selleks on ta sõnade sarkastiline ja moonutatud kaja, mis kõlab nõnda, nagu elu kajastab ihasid: „Ma saan seal rikkaks või suren”; jumalate raamatus oli see kõlav kaksikvalik taandatud üheleainsale pakkumisele: ta pidi surema nendesamade inimeste käe läbi, kelle töö arvelt ta rikastus; ta rikkuseks sai tore ja verine surm, selline nagu kuningal, kelle alamad tapavad; tema rikkus oli vaid kullas, ja sellesse ta ka suri.

Võib-olla veel eile istus mõni vanaeit Grand-Bassamis oma uksepakul ja mäletas valge mehe hirmunud pilku, kui helkisid terad, tema surnukeha kergust, kui need sellest tuhmunult välja tõmmati; tänaseks on too vanaeit surnud; surnud on ka Élise, kes mäletas poisikese esimest naeratust, kui talle kingiti põlle sees särama löödud punane õun; õuna ja matšeete vahel möödus tähtsusetu elu, iga uus päev nüristas esimese maitset ja ihus vahedamaks teise tera. Kes, kui mina seda siin ei talletaks, mäletaks veel André Dufourneaud, liba-aadlikku ja kõlbeliselt laostunud talupoega, kes oli hea laps ja võib-olla julm mees, kel oli tungivaid ihasid ja kes jättis endast jälje vaid fiktsiooni, mille mõtles välja vana, nüüdseks kadunud talunaine?

1 Parafraas Arthur Rimbaud’ luuletusele „Kuningavõim” („Royauté”). Vt: „Hooaeg põrgus. Illuminatsioonid”, tlk Lauri Leesi, Perioodika, 1997, lk 71. [ ↵ ]

2 Arthur Rimbaud, „Hooaeg põrgus. Illuminatsioonid”, tlk Lauri Leesi, Perioodika, 1997, lk 17. [ ↵ ]

3 Parafraas Rimbaud’le (vt: „Hooaeg põrgus. Illuminatsioonid”, tlk Lauri Leesi, Perioodika, 1997, lk 17). [ ↵ ]

4 Joseph Conrad, „Pimeduse süda”, tlk Leo Anvelt, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1963, lk 70. [ ↵ ]