Читать книгу Maailm, mis on hea. 1. osa - Piret Bristol - Страница 5

„Filosoofia ei tee kedagi õnnelikuks. Kui te olete seda otsima tulnud, siis olete küll vales kohas,“ ütles see mees ühel hetkel ja ma ei saanud millestki aru, enne kui olin juba kuhugi sisse mässitud, millestki kaasa haaratud, ja see ei sündinud ehk esimesel ega ka teisel korral. Võib-olla ei juhtunudki see 1988. aasta sügisel ega talvesessil, aga 1989. aasta kevadeks ei olnud kõik mitte ainult juhtunud, vaid valdas juba täielikult mu meeli. Algus jäi tähelepanuta, aga armunud ma olin ja miski peale Tartusse-mineku ei huvitanud mind. Ning tegelikult ei pakkunud isegi Tartu mulle enam endises mõttes huvi.

Seadsin juhuslikus ühikatoas

end nii hästi sisse kui võimalik. Pärast seda oli minust muretumat inimest juba raske ette kujutada. Mind ei vaevanud sel hetkel miski. Kõikvõimalike jamade kriitiline piir oli tõenäoliselt ületatud. Ees ootasid seiklused ja puhkus Tartus. Täieliku häirimatuse kõrval eksisteerisid muidugi mõned kahtlused. Aga mitte liiga püsivad.

Kavatsesin hetke igatpidi ära kasutada. Mitte tüütuks tuupimiseks – olin soome keele eksamil ka teisel katsel läbi kukkunud –, vaid et kogeda kõike, millest senine elu oli mu ilma jätnud. Muud eesmärki mul polnud. Tartu ei olnudki seejuures kõige tähtsam, aga ma ei saanud ju katset teha kõigis mulle ligipääsetavates paikades korraga. Tuli alustada Tartust.

Olin tulnud väikelinnast, mind oli kamandatud, valvatud ning ümbritsetud kõikvõimalike keeldudega. Olgu isiksuse ning tuleviku ülesehitamisega kuidas tahes, kuid võib-olla tuleb seda alustada ideaalist, teha suuri ja teostumatuid plaane, et mõni neist ellu viia?

Kas tahan tõesti saada ajalehepoisist miljonäriks ning järjekindlus ja kõva töö viivad mu ihaldatud sihini?

Ma ei teadnud, et olin tulnud hüvasti jätma kindla usuga, millega mind oli lapsest peale harjutatud – et lähen ülikooli ja saan diplomi. Oli selgesti näha, et vaevalt õnnestub diplomini jõuda, seda enam, et tegelikult ei huvitanud just diplom mind põrmugi.

Kui see olnuks võimalik, oleksin võtnud tagasi ka keskkooli tarbetuks osutunud lõputunnistuse. Kohustusliku koolihariduse tulihingelised eestvõitlejad ei olnud ette näinud juhtumeid, et inimene unustab väga kiiresti kõik, mida ta heade hinnete saamiseks endale pähe tuubib.

Kas tekitas mu tundlikkus alatasa traumasid, mille lähiümbrusse moodustusid ulatuslikud mäluaugud? Igatahes oli mul midagi, mis näis paljudel puuduvat ega olnud ilmselt üldtunnustatud hea omadus – ning see tagas kiire kohanemisvõime. Unustasin suurema vaevata eelmise keskkonna ja elasin sisse sellesse, kuhu parajasti sattusin.

Iga koht maailmas, kus ma parasjagu viibisin, oli kodu.

Klaus oli kõige tähtsam.

Ema ei suutnud mind takistada istumast rongile, mis viis väikelinnast tunnitee kaugusele Tallinna Klausi juurde. Puhkuse ajal juulis ma seekord väikelinna nägu ei näidanudki. Rongi pealt maha tirida mind ju ei saanud. Saabuval sügisel pidi kaduma igasugune side minu ja väikelinna vahel.

Kuhu minust ei olnud midagi maha jäänud.

Ma ei andnud endast midagi välja. Ma ei kahetsenud midagi.

Mu kooliõde Liis sattus Klausiga ülikoolis samale kursusele ajakirjandust õppima. Kui Klaus võttis elu kergelt, siis Liis oli endale seadnud kõrged sihid. Liisi hästitreenitud keha sisaldas sama tähelepanuväärset intellekti. Ilus, andekas ja edasipüüdlik Liis lõpetas kooli kuldmedaliga ja astus ülikooli ühte suurema sisseastumiskonkursiga osakonda, kus nad Klausiga tuttavaks said.

Nii põikas Liis värskete Tartu-uudistega mõnikord ajalehetoimetusest läbi, kui Klaus seal oma asumiseaastat veetis, ja uuris, kuidas meie tutvus edeneb. Liis näis head meelt tundvat, et olen kõrgi ja arrogantse Klausi inimlikumaks ja lähedasemaks muutnud. Millegipärast arvas ta, et kõik mehed on otsekui teiselt planeedilt ja neid tuleb kohaldada tüdrukute maailmaga. Liisi enda meessuhetest ei olnud mul vähimatki ettekujutust – tal kas polnud selliseid suhteid üldse või varjas ta neid hästi.

Et mul Tartus tuttavaid ei olnud, siis hakkasin vahel Liisil külas käima – näiteks nendel puhkudel, kui mul oli kaugõppesess ja Klaus viibis samal ajal kodus Tallinnas. Tutvusin üksteise järel Liisi tudengikorteritega. Esimene neist asus madalas ebameeldivas linnaosas, mille nimi võis olla näiteks Karlova. Ma ei saanud üldse aru, miks mingi linnaosa kannab meesterahva eesnime, pealegi moonutatult, osutades vene perekonnanimede sarnaselt oma a-lõpuga hoopis naissoole. Karlova-toake oli vaene ja isikupäratu ega sobinud Liisile, kes oli stiilne nii riietuselt kui ka käitumiselt. Igaks juhuks ma sinna rohkem ei läinud.

Rohkem meeldis mulle Ülejõe oma tõusude ja langustega. Annelinn lõppes minu jaoks juba kusagil kanali ääres. Pärast seda tuli kümnete kaupa ühesuguseid maju. Kui ükskord sealkandis tuttava juures pidin ööbima, ekslesin tükk aega teed otsides. Tuttav saatis mind jällegi oma tuttava poole ning ma sattusin matsaka ja lobisemismaia tädi juurde, kes pakkus hommikul tulimagusat kohvi koos koore ja suhkruga. Tegin, kuidas sealt tulema sain. Läbisin mitmeid mikrorajoone ja ohkasin kergendatult, kui viimaks kesklinna jõudsin.

Klausi erakas Annelinna alguses Pika tänava tellismajas polnud just parim üürikorter, aga vähemalt ei tulnud pererahvas meid segama. Istusime lihtsalt toas ja sõime Klausi vanemate kaasaantud toitu. Hommikud, kui pererahvas oli tööle läinud, olid pikad.

Me ei kiirustanud kuhugi. Ei peagi kuhugi tõttama, mõistsin ma. Kunagi pole kiiret. Jätsin kõik hommikused loengud vahele.

Kui Liisi-taolise inimese teele satub kristlus,

siis tahab ta olla kõige parem kristlane. Nüüd istus ta oma vaikse Tähtvere-korteri soojas toas tugitoolis, vaip põlvedel, piibel käes, ja oli minu jaoks peaaegu maagiline isik. Lõpetasin tema kirjutusmasina taga istudes oma kursusetööd. Siis heitis Liis diivanile ja luges Uku Masingut – ümbertipitud käsikirjakoopiat. Kui kirjutusmasina kohalt pea tõstsin, paistis päike mulle silma, andes märku, et aeg on hommikust pärastlõunasse liikunud. Lehekülje pööramise nõrk krabin tõi mind tuppa tagasi. Keerasin masinasse uue lehe ja unustasin ümbruse. Kui seda uuesti tähele panin, oli Liis välja läinud. Ta samme oli kuulda kord ühes, kord teises korteri otsas. Vaikselt ilmus ta mu selja taha:

„Sööd tatraputru?“

„Ära minu pärast vaeva näe.“

„Olen lihtsalt ise näljane. Ma lähen keedan.“

Uuesti sammude kaja tühjas korteris. Akna taga õõtsuvad oksad, kriiksub vana aiavärav… Nüüd otsib Liis välja Mäejutluse ja loeb: „Ärge mõistke kohut, et teie peale kohut ei mõistetaks. Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega peab teie peale ka kohut mõistetama; ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega peab teile jälle mõõdetama.“ Kas tõesti piibel annab vastused kõigele? Varem Liis piiblit ei tsiteerinud. Õpetaja kinkis hiljaaegu talle sinises sametköites uue piibliraamatu, mis tekitas minus assotsiatsioone parteiajaloo õpikuga.

Liis vaatas üle prillide: „See ei ole ju sugugi nii mõeldud, et sa istud siin vaikselt ja marsid kohe minema, kui lõpetanud oled.“

Nihelesin kohmetust tundes.

„Miks sa ikkagi nii õnnelik paistad?“

„Olen armunud, kuigi ilmselt lootuseta vastuarmastusele.“

Liis oli uudishimu ise. Kuigi ka tema uudishimu oli maagiline, hoidsin keele hammaste taga, sest see nimi oleks talle midagi öelnud, pealegi oleks ta võinud sellest Klausile rääkida.

„Nüüd tekib mul iga sinu suust tulnud nime puhul kahtlus.“

Ja tahtmine mind proovile panna, mõtlesin ma, kuid valetamiseks ei küsita ega anta luba, nagu on öelnud kirjanik Karl Ast-Rumor. See luba on mul olemas nagu õigus elada.

„Kõik on lubatud, kui õppimine selle all ei kannata. Tähtis on ettepoole vaadata,“ ütles Liis, ja seda kordasin endale veel mitu päeva järjest. Kuigi ma ei tulnud Tartusse otsima ei lõbusat tudengielu ega haridust.

Elu osutus lihtsaks. Kui minu tegelikud teadmised olidki pärast kooli lõpetamist umbes sama suured nagu mu TsaariVenemaal sündinud nelja klassi haridusega vanaemal, siis ei testinud elu mind üldse ühtesoodu, et kindlaks teha, mida ma koolis õppisin.

„Mulle piisab teadmisest, et maakera on ümmargune,“ ütlesin Klausile.

Kõige paremini jäid meelde raamatud koos väljamõeldud tegelastega, aga mulle oli täiesti ükskõik, kas riigi okupeerisid punased või pruunid. Küüditamine ja muud 20. sajandi hirmuteod ei huvitanud mind.

„Kelleks sa saada tahad?“ küsis Klaus. „Pead arvesse võtma, et ükskõik millisel humanitaaralal tegutsemiseks läheb sul vaja elementaarseid teadmisi poliitikast ja ajaloost.“

„Ajalugu koosneb asjaoludest, mille ma olen nagunii suures ulatuses pähe õppinud ja jälle väga kiiresti unustanud. See on olnud hull ajaraiskamine. Ma ei kavatse oma edaspidises elus teha midagi nii ebaratsionaalset, et õpin asju, millega pole midagi peale hakata,“ leidsin mina.

Küll aga teadsin kindlalt, et ainus, mida tulevikus meeles pidama hakkan, on mu isikliku elu olulised kuupäevad – näiteks päevad, kui mõni mees mind suudleb, helistab või kohtama kutsub. Hakkan meeles pidama kõige mõttetumaid reaalsusi, kui neil on minu elus põhjendus. Ülejäänutel kavatsen lasta kaduda mälu prügikasti.

„Paistab, et Tartu ei ole sulle hästi mõjunud. Oled muutunud jälle liiga passiivseks,“ leidis Klaus, kes ei armastanud Tartut ja sõitis sealt igal võimalusel Tallinna, sest „Tartus ei saa ju õppida“, nagu ütlesid tema ja ta arrogantsed kursusekaaslased. Ega Tallinnaski keegi õppinud, aga nad ilmutasid sügavat ja siirast tahtmatust üldse mitte kokku puutuda selle Tartuga, mis asus väljaspool nende eraka või Pälsoni tänaval asuva ühika seinu.

„See otsus puudutab sinu tulevikku. Ütle midagi, näiteks vaidle vastu!“

„Ei. Ma olen nõus. Sul on õigus.“

Minu elu jäi väljapoole Pälsoni tänava ühika seinu ning seal ei juhtunud minuga midagi sellist, mida Klaus poleks välja naernud. Niisiis ei hinganud ma talle poolt sõnagi, ja ta ei osanud ka midagi kahtlustada.

Pälsoni tänava filoloogide neljakorruseline ühiselamu, mida kutsuti hellitavalt Päntriks, näis olevat Tartu kõige vanem ja koledam. Kuuekümnendatel aastatel ehitatud maja oli kõigest veerand sajandiga niivõrd amortiseerunud, et kõige mõistlikum olnuks ta maha lõhkuda. Kõik lagunes. Vannitoas ei olnud kunagi valgust, sest arvatavasti olid kõik kuulnud rokkstaarist, kes vannis lambipirni pessa keerates surma sai. Koridorid olid räpased ja haisesid ühtesoodu, ja nii harva, kui ma Pälsonis käisingi, võisin alati näha kraanikausis pesu pesevat imelikes riietes naisfiloloogi, kogu maailma vihkav nägu ees. Ma polnud tõesti valmis selleks, et kohtuda süüdistavate fuuriatega, kes ootavad ainult ajendit, et esimest vastutulijat näägutada.

„Su suust tuleb halba lõhna,“ tähendas Klaus. „Näib, et sul polnud seal, kus ööbisid, jälle hambaharja kaasas. Mina näiteks pesin täna öösel hambaid. Tartu buss läks peale kuut hommikul ja magama läksin kolm läbi, enne seda pesingi.“

Ebaõnnestunud päev, mõtlesin, lonkides Klausiga mööda Tallinna, söömata ja magamata, võimetu täislauseteks. Ma ei hakanud nutma. Vaikisin alati. Ükskõik, mida oleksin võinud teha: nutta, karjuda – ma tegin seda pärast. Kui kõik oli juba möödas.

Oli halb reaktsioone välja näidata. Siis mängiti see sinu vastu välja. Et näe, nüüd sa veel nutad ka. Nuta siis veel rohkem, sest nüüd ma tean, mis sulle korda läheb. Sellepärast ma ei reageerinudki. Polnud ju mõtet anda ise vaenlasele relvi kätte.

Vaikides olin igal juhul tugevam, sest ema ei teadnud täpselt, mida ma mõtlen. Ta võis mõelda, et ma tahan nutta, aga ta ei saanud selles kunagi kindel olla. Samahästi võis ta arvata, et tahan hoopis tema üle naerda.

Ema ärritas minu vaikimine hirmsasti. Rahul oli ta siis, kui hakkasin nutma või vastu karjuma, aga lõpuks avastasin, et kui ma midagi ei teinud, läks ta endast välja, hakkas ise nutma ning temal oli tõeliselt paha olla, mitte minul, sest mina olin tugevam.

Hakkasin vaikima, et olla tugev.

Aga alguses oli teisipidi. Alguses olin mina nõrgem.

Alguses küsitakse sinult: „Mida sa teha oskad?“

Miks on mõte enesetapust pidev ja lakkamatu?

Sama palju kui võileiba teha oskasin ma ennast ära tappa.

Mis oli palju keerulisem. Ometi olin ma proovinud.

Olin proovinud kodust lahkuda aastaid.

Õnnestumine näis õhus olevat just 1989. aasta suvel.

Armumine ei tunne paika, aega ega kohustusi. Elasin nagu teises maailmas. Senise maailma suhtlemiskatsed minuga olid määratud nurjuma. Kuigi vaevalt senine maailm midagi märkas – emaga olin ka varem tülis, ja kui enne oli juttu ainult sellest, et olen peast segane, siis nüüd oli kogunenud hullematki süüdistusmaterjali, ja see kõik jättis mind täiesti külmaks. Klausiga suheldes oligi paistnud päris selge, et tuleb lahkuda. Paradoksaalsel moel oleks provints suhte Klausiga alla neelanud, aga uutel asjaoludel polnud sellesse väikelinna enam kuidagi võimalik jääda.

Väikeses kohas sekkutakse sinu ellu ja kõigil on sinuga asja. Vanemad ja sugulased püüavad sind integreerida sellesse paika, lootuses, et sa seal hakkama saad, ja kui sa kuidagi ei integreeru, siis pingutatakse veel rohkem, kaasatakse veel rohkem rahvast. Sinu elu on kõigi asi. Peaksid ise tahtma, et kõik oleks „okei“.Katus pea kohal, söök laual ja riie seljas on kindlasti „okei“. Aga katus pea kohal, toit laual ja riie seljas ei ole ometi ideaal, põhjus ega elueesmärk omaette. Pigem võiks neist loobuda, kui elu on ohus.

Minu elu on ohus siis, kui mu hing on ohus. Niisiis pean võitlema, et provintsist välja pääseda. Välja linnakesest nimega N., paigast, kuhu Lennart Meri, hilisem president, oma elu jooksul harva sattus. Eks tema, vana šamaan, teadis hästi – need ongi need olemasolu augud, kuhu tark pimesi ei torma ja kust ta eemale hoiab.

Juunis enne jaanipäeva käisin Tartus,

et teha viimased üleminekueksamid ülikooli päevasesse õppesse. Päeval, kui kogu linn oli suure luuletaja Betti Alveri matustel, oli minul soome kirjanduse eksam. Minust ligi kolmkümmend aastat vanem õppejõud, tulevane filoloogiateaduskonna dekaan, kirjutas matriklisse „väga hea“, vaatas mu eksamilehte ja küsis: „Need kõik on teil veel teha? Vaene laps!“, ja silitas mul millegipärast pead. Mõtlesin selle žesti põhjusetusele mööda tühja kuuma linna lonkides, aga luuletaja ja tema endisaegne maailm olid mulle kauged – teatava imestusega mõtlesin, kui kauged on need siinsamas Tartus, kus ma ometi juba kolmandat aastat eesti keelt ja kirjandust õpin.

B. A. salongiõhtuid, nende külalisi ja pakutud sööke-jooke on talletanud rikkalikud kirjeldused, mälestused, väljamõeldised ja folkloor, aga luuletaja matustest ei kirjutatud midagi. Mis tal seljas oli, kes seisid kirstu kõrval, ja eelkõige – mis sai hiljem Koidula tänava korterist, kus ta elas? Nagu ka asjadest, mis temast maha jäid ja jumal teab kelle kätte sattusid. Tolmuses Tartu suves oli kõik võimalik. Kolmetoalisest pimedast korterist vooris läbi inimesi lähedalt ja kaugelt, häirivalt segunesid omad ja võõrad, reliikviad leidsid uued omanikud või kaotasid need.

Kaugõppesessid olid võrdlemisi ühte nägu, sellel suvel oli aga vabaduse maitse. Varem näis, et kauaoodatud vabadust ei saabugi, päevad kursusekaaslastega veeresid tuimalt, alates varahommikul loengutega, mis lõppesid hilisõhtul, kusagilt linna pealt tuli otsida süüa või osta seda oma ajutisse peavarju. Kursuseõed käisid teatris, kasutasid perevaba aega kultuurseks enesetäiendamiseks, võib-olla oli mõnel ka armuke, kuid mina istusin Leningradi maantee ühiselamus, oskamata teha midagi peale päevikukirjutamise.

Toaelanikud ja nende külalised mängisid kaarte, laual veinipudelid; mulle pakuti ja ma ei keeldunud; ööd olid valged. Ööraadio mängis, seltskond läks taksoviina järele ja tagasi ei tulnud. Ühel õhtul lonkisin peaaegu üheteistkümneni Staadioni ja 1. Mai tänava kandis, ja tutvusin teisel pool jõge Supilinna väikeste tänavatega. Ühiselamust juba üsna kaugel sain aru, et olen ennast põhjalikult ära väsitanud. Jõudes kuidagimoodi ühikatuppa nr. 754, vajusin voodisse.

Kui külm hakkas, võtsin kõrvalvoodilt teise teki ja magasin edasi.

Kolasin sihitult Tartu tühjadel tänavatel ja sattusin ikka uuesti samadesse kohtadesse. Üks koht, kuhu ma muudkui jõudsin, oli telegraaf 21. Juuni ja Mitšurini tänava nurgal. Inimesed seisid sabas; kaugekõnede ja kohalike kõnede jaoks olid eraldi kabiinid, kaugekõnesid tuli tellida.

Filosoof vaatas ukse poole,

millest ma sisse ei julgenud astuda. „Jah, palun.“ Ta kõndis tühjas auditooriumis poodiumi ees edasi-tagasi.

„Tuleb teid rohkem ka?“

Kehitasin õlgu.

„Ei, mina võin loengut pidada küll.“

Nägin vaeva, et mitte välja näidata, et mul poleks selle vastu kõigevähimatki.

Ta vaatas mulle otsa täpselt sellise näoga, nagu peaksin midagi ütlema. Niisiis ütlesin: „Oleks üsna kummaline, kui te ainult ühele inimesele loeksite.“

„Herakleitos on öelnud,“ kõndis tema tahvli ees ringi, „et parem üks, aga parim… Filosoofia õpetamisel ei ole arv määrav. Mida vähem, seda parem. Nii et mina olen täiesti valmis loengut pidama. Kui teil just midagi muud teoksil ei ole. On teil äkki tekkinud mingisuguseid küsimusi?“

Noogutasin: „Millal ja kust teid leida võib, kui eksamit tegema tulla?“

„Kolmapäeval olen ma… ma mõtlen… veerand kolm…“

Kaks nägu meie kursuselt ilmusid uksele.

„Jah, tulge sisse. Nüüd tuleb loeng ära pidada, kolm üliõpilast on kohal… Kolmapäeval veerand kolm kateedris.“

Kell oli kolmveerand neli. Päike riivas auditooriumi õuepoolseid aknaid.

„Ma ei tea, kas teile on veel üldse rohkem loenguid pandud enne suvist eksamit. Mina soovitan teile igal juhul, kui vähegi võimalik, kusagil mujal eksamid teha. Mul pole tõepoolest sellest midagi. Mulle te pole kohustatud tegema,“ ütles Filosoof pärast loengut irooniliselt. „Nägemiseni!“

Järgmisel korral läksin saama oma kirjaliku töö arvestust.

„Mis teie nimi on? Teil oli ikka Descartes?“

Tõusin ja võtsin pastaka.

„Millegipärast on mul tunne, et te pole seda kõike ise kirjutanud.“

„Miks?“

„Mulle lihtsalt tundub nii.“

„Olen selle tõepoolest ise kirjutanud,“ ütlesin pahaselt.

Filosoof lappas pabereid: „See on teie töö?“

„Jah.“

„Te olete väga üleolev. See eeldab, et te teate. Et teadmised annaksid alust üle olla. Ja muide – mis on tõde?“

„Ma ei oska sellele küsimusele vastata.“

„Võtke nädala pärast Descartes'i-konspekt kaasa, kui eksamile tulete. Seda, mis on tõde, te ka ei teadnud…“

„Ükskõik, mis sul eksamil ka juhtus, pead sa suutma seda siiski kirjeldada,“ arvas Klaus, kes leidis mind sõnakehvalt sööklas pooltühja taldriku ees konutamas. „Andekuse kriteerium on edukus,“ postuleeris ta.

„Olete te millalgi veel Tartus?“

Lugesin küsimusest välja mõistaandmise, et kui kedagi teist ei tule, siis Filosoof eksamit vastu võtta ei kavatse, ja pomisesin, et olen siin võib-olla ka järgmisel hommikul.

„Vaatame. Äkki tuleb veel keegi.“

Mõned vanemad tudengid astusidki kohe uksest sisse.

„On teil piletid kaasas?“

Ta lappas need läbi. Tänasin õnne, et olin neile, mida kõige vähem oskasin, raamatutest leheküljenumbrid juurde kirjutanud, aga teda ei huvitanudki need. Selgus, et ta polnud midagi unustanud, sest ta ütles: „Võtke see: mis on tõde? Teise punkti võite ise valida. Muide, millele te eelmisel korral pidite vastama?“

„Ei mäleta. Valik on piiramatu?“

„Jah. Pärast ütlete mulle.“

Märkmeid tehes kuulasin, kuidas ta teisi eksamineeris. Keegi oli lugenud Platonit, mille peale Filosoof meenutas, et teda pole programmis, lisades: „Kust teda ülepea lugeda, kui teda pole eesti keelde tõlgitudki?“ Kui ise rääkima hakkasin, oli Filosoof sellise näoga, nagu ei saaks mu jutust aru.

„Mille te teiseks teemaks valisite?“

„Filosoofia parteilisuse.“

„Tere hommikust!“

Ta uuris mu ülestähendusi ja ütles lõpuks: „Te teate vist ise paremini, mis hinde teile panema peab. Mina ei tea. Kirjutage õpinguraamatusse sisse, mina annan allkirja.“ Ja oma asju võttes: „Homseks mõelge järele ja kirjutage ära; õhtul lugege raamatukogus Rebase artikkel läbi. Homme hommikul…“

„Kell kümme?“

„…ma kirjutan alla.“

„Kas kohe ei saaks?“

„Lugege siiski ka see Rebane läbi. Teil on seal viidatud.“

Läksingi raamatukokku, tellisin Rebase ja läksin raamatu saabumiseni kohvikusse aega parajaks tegema.

Venitasin meelega, et mitte esimesena kella alla jõuda. Filosoof tuli mulle paar sammu vastu.

„Kirjutasite ära?“

Kehitasin õlgu: „Teie sõna maksab siis veel?“

„Loomulikult,“ kehitas õlgu tema. Sisenesime samasse 139. auditooriumisse, mina kirjutasin õpinguraamatusse, täpsustades:

„Hinde võib ka ise kirjutada?“

„Jah, muidugi, ma juba ütlesin.“

Võtsin matrikli ja kirjutasin kindla käega „väga hea“.

„Lugesite selle läbi?“ küsis ta eksamilehele sedasama kirjutades. „Jah,“ ütlesin, sellal kui ta vaatas matriklisse, ilma et ma oleksin millestki välja lugenud mingisugust hinnangut.

„Palun,“ ütles ta matriklit ulatades.

„Tulin professori jutule,“ ütlesin kateedrijuhataja seljale, ukselingist igaks juhuks lahti laskmata. Kateedriuks oli kaks hommikut kinni olnud, aga nüüd lõuna ajal oli see üllataval kombel lahti ja mina polnud üldse mingiks kõneluseks valmistunud. Vana kirjandusprofessor istus laua taga, meenutamata üldse seda veel halliks minemata juuste ja kiirete liigutustega meest, kes ta kõigest kolm aastat tagasi ülikooli lahtiste uste päevadel oli olnud. Siis oli ta noor, sümpaatne ja vaimukas, nüüd hallipäine väsinud ametiisik, kellest olenes midagi mu päevasesse osakonda pääsemisel.

Kes küsis: „Millised teie hinded on?“

„Kas näitan matriklit?“

„Oleks hea küll. See on ju äri…“

Ta sirvis seda ja ütles rohkem nagu iseendale:

„Jah, siin on igasuguseid. Võtke paber ja minge sinna teise tuppa. Vaja on kirjutada avaldus“, ja ohkas.

Liis pidi nädalavahetuseks Tallinna sõitma ja tahtis minuga kokku saada.

„Ainult diplomitööd köitma? See pole küll eriti mõttekas,“ arvas Klaus, kellel olid sooja ilma puhul omad plaanid.

„Eks tal oli midagi muud ka,“ oletasin. „Näiteks õpetaja?“

„Aa… kas jumal tuleb äkki reedel siia?“

„Sa oled labane!“ vihastasin.

„Ei, mind ainult huvitab. Räägi parem, kuidas sul eksamid on läinud.“

„Päev ja autogramm. Sügisel saan päevasesse. Aga stipendiumit ei lubatud.“

Eksamilehel oli kahe arvestuse asemel tühi koht, kõik muu oli tehtud.

„Sa võiksid endale kas või korrektorikoha võtta,“ soovitas Klaus. „„Edasis“ on alatasa vaja.“

„Ma ei lähe mitte selleks Tartusse,“ ütlesin tüdimusega.

„Ka Liis on ennast viis aastat harinud,“ ütles Klaus sapiselt. „Mulle hakkab vastu see igavene jutt eneseharimisest, mida ma sinu suust viimasel ajal väga tihti ja tõsimeelselt kuulen. See on halenaljakas. Ja luba endale veel midagi öelda. Mulle ei meeldi absoluutselt see sinu nunnalik olek. Kogu õhtu jooksul ei lubata enesele ühtegi naeratust, ei öelda peaaegu ühtegi sõna… Ütle nüüd: „Ma võin ka ära minna.“ Ma peaaegu ootan seda lauset. Mind huvitab ka, millest sinu meeleparandus…“

„Võin ka päriselt minema jalutada.“

„Olgu, ma vabandan. Ma enam ei tee. Parem räägi, mis sul vahepeal veel huvitavat on juhtunud.“

„Kõik on enesesisendus,“ ütles Klaus, kui rääkisin ääri-veeri, et olen armunud. „Ma ei mõista, mis sind Tartusse tõmbab. Kas sa tahad ainult illusoorset sõltumatust emast? Minu meelest on seda liiga vähe. Loe vähem ja joo rohkem,“ andis ta nõu. „Mine mehele,“ soovitas ta kibedalt, „hääleta ainult nullkaheksaid. Ja nullüheksaid.“

Nii võib juhtuda, kui keegi, keda oled hästi tundnud, muutub juba sinu juuresolekul, muutub tundide ja minutitega, ja lähedase inimese uus nägu on sulle järsku võõras.

„…tõesti palun vabandust, käitusin inetult, lihtsalt norisin, mul on piinlik.“

Klausil polnud kombeks puuduva info põhjal järeldusi teha. Ta unustas ebamugavad vahejuhtumid varsti ja helistas: „Täna on nii ilus ilm, et võiksime jalutama minna. Kadriorgu, mere äärde.“

Olin rõõmuga nõus. Jalutasime Pirital ja ma vaatasin teda kõrvalt – õnnelikku, hoolimatut, äraolevat.

„Kuidas sa oma tulevikku lähemate aastate jooksul ette kujutad?“ küsisin.

„Ülejärgmiste valimistega tuleme võimule. Need on umbes viie aasta pärast. Olen kolmekümnene. Tõenäoliselt natuke noor üsna kõrge positsiooni kohta. Ainus, millest mul on kahju, et olen võib-olla sunnitud muutuma ainult ametiisikuks. Noorus jääb liiga lühikeseks. Esmaspäeval sõidan ma Soome, siis Tartusse, siis Leningradi…“

Ta pöördus Toompeale ja mina all-linna.

„Helista siis,“ ütles ta.

Käisin kaua mööda tänavaid ja poode, et tasakaalu tagasi saada. Ei olnud ma enesekindel ega teadnud, mida tahan – mu põhiseisund on otsimine, endasuguse otsimine, kellest on juba teada, et ma teda ei leia.

„Mida sa siin teed, ma ei saa üldse magada!

Käid mööda tuba, nii et põrand naksub, tahad mind ära tappa!“ Ema tuli keset ööd tuppa ja äratas mu karjumisega üles. Magasin teisel korrusel.

Vahel vanad majad ikka naksuvad – ilma mingi põhjuseta. Ma ei mõtle seda välja. Liikusin vaikselt kui hiir, sest teadsin, mis siis saab, kui keset ööd kas või pastaka maha pillan. Kõige hullem on, kui tõesti magad ja tema hakkab une pealt röökima, kusjuures tõsiselt, mitte lihtsalt ei tee kõva häält. Tema tegi seda tigedusega, röökis nagu kõige suuremale vaenlasele näkku:

„Mida sa siin teed, lurjus, et niimoodi käid ja rikud minu und, mis on niigi halb!“

Ta magas unerohtudega.

„Ma tõesti ei käinud mööda tuba!“

See sõi närvid seest sõna kõige otsesemas mõttes. Mõned kurdavad, et väikesed lapsed ei lase öösel magada. Aga ühegi imiku kisa ei anna võrrelda sellega, mis juhtus meil öösiti. Ja päeva ajal.

Kõik algas pärast seda, kui keskkooli lõpetasin ja ajalehetoimetusse tööle läksin. Üht-teist tuli muidugi ennegi ette, aga ma ei pannud seda tähele. Olin ikkagi laps.

Olin ajalehes töötanud aasta. Toimetuses olid head inimesed. Polnud vahet, kas raamatupidaja või peatoimetaja, kõik olid ühtemoodi head. „Mis sul selle emaga õieti on?“ küsisid need head inimesed ja vangutasid pead.

Rutiin oli mul järgmine: hommikul tõusin, läksin tööle, õhtul kell viis – õigemini seitseteist kümme – tulin bussiga koju. Buss sõitis natuke üle viie minuti, jalgsi käia tuli veel viis minutit ja umbes pool kuus algas igapäevane jauramine, lõppedes kaheksa paiku. Tegin vahetevahel näo, et loen: vaja on õppida, varsti tulevad eksamid, ütlesin emale. Ja noh, siis õnnestus mõnikord katkestada. Selles konks ongi, et see juhtus iga päev. Kes siis mõne korra pärast kedagi vihkab?! Ta tegi seda metoodiliselt, nagu teine inimene teeb tööd. Pärast minu tööpäeva. Vahel ka öösel.

„Ma arvan, et tal ei ole mõistusega kõik korras. Ta ei räägi kodus midagi. Kas teie järsku ei tea, mis see võiks olla?“ Inimene, kes teda esimest korda kuulis, vaikis muidugi hämmastunult.

Võib-olla kaebas ta töökaaslastele ka seda, et suhtlen üliõpilasega. Kes avaldab mulle halba mõju.

Jutud algasid muidugi siis, kui ajakirjandusüliõpilast Klausi enam toimetuses ei olnud. Ta töötas toimetuses aastakese ja pääses siis ülikooli tagasi. Temast oli palju abi. Teistel kõigil oli perekond. Nad ei saanud kogu aeg minu ja mu probleemidega tegelda. Klaus oli läinud ja mina jäin ajalehetoimetusse tööle ka teiseks aastaks. Seegi hakkas lõppema, kätte jõudis suvi. Elult polnud oodata midagi kindlat, välja arvatud ülikoolist antud ebamäärane lootus, et mind viiakse 1. septembrist üle päevasesse.

Tuli kohe, ükskõik mis vahenditega, põgeneda.

Selle hommiku valgus on erinev.

Jõuan koju ja hiilin oma toa poole, lootes, et ema on tööle läinud. Aga ei ole. „Sa oled nagu kusagilt läbi tõmmatud,“ alustab ta. „Kuidas sa üldse julged niimoodi koju tulla? Aeled mööda ilma, mingite tuttavate juures, kes teab, kuidas meid hiljem taga räägivad. Vanaema muudkui imestab, kuidas ma sul lasen niimoodi kolada! Ütle ausalt, kas me varem tülitsesime? Ei! Kes on mu niikaugele viinud? Sina! Ja sinu on viinud niikaugele see mees. Ära tee midagi süütut nägu pähe! Küll ma tean, mida sa teinud oled! Mul on nii häbi! Püüad, et kõik hästi oleks, aga tema…! Ja sinust räägiti ka kunagi hästi.“

Vajun viimase lause peale huvitatult mõttesse, sest see tekitab tunde, nagu peaks mul olema juba teab kui pikk minevik. Kui mu elu pole veel peaaegu alanudki.

„Tänu minule!“ jätkab ta hoogu minnes, ja täiesti kadunud on hetkeline siiras pihtimuslik toon. „Eriti kooli ajal, et olime su klassijuhatajaga ühe kandi inimesed… just tänu minule! Tema ütles ka, et küllap toimetus oligi vale koht, kuhu sa tööle läksid. „Ega seal,“ ütles ta, „pole ühtki õiget inimest.“ Kui ta nii ütleb, eks ta siis tunneb neid ka. Need on need sinu sõbrad. Ja mis enne halvasti oli? Võid sa mulle öelda? Meie pere oli kõige korralikum pere siin tänaval. Musterperekond! Teistest kõigist käib vahel ikka üks – mees… või naine – kellegagi kurameerimas. Ainult meie olime korralikud! Kakskümmend viis aastat olen siin elanud, pole mu kohta midagi räägitud, aga nüüd tuleb just juttude pärast siit minema minna. Ma ei julge enam alevi vahel käiagi, nii palju halba oled sa oma „sõpradele“ juba minu kohta rääkinud. Sellised on sinu sõbrad! Räägivad sind taga, ära neid usu nii väga midagi! Ja nemad aitaksid sind? Ei aita sind keegi mitte millegagi. Ja pane mu sõnu tähele: ei tule sul ka sellest asjast seal midagi välja. Selles Tartus. Võid selles kindel olla. Pole vajagi, et mina neile sinust rääkima lähen.“