Читать книгу Elu aluspüksata - Pok - Страница 5

Ajast, kui lennuk on Tallinnast õhku tõusnud ja suuna esmalt İstanbulile võtnud, kulub oma paarkümmend tundi, enne kui Bangkoki leitsak mind ja Müd tervitab. Kogu kuningriik on leinas: nädal tagasi suri armastatud Tai kuningas. Meedia vahendusel on mu kõrvu jõudnud uudised, et poed on mustadest ja valgetest rõivastest ning kangast tühjaks ostetud, valitsus on kehtestanud piirangud lõbustustele ning ettekirjutustest kõrvalehoidjatele määratakse trahv või koguni vanglakaristus. Tegelikkus on aga see, et paljud kohalikud on küll musta riietunud, kuid populaarse möllupiirkonna Khao San Roadi piirkonnas ei ole esmapilgul mingit leinameeleolu tunda. Tõsi, kogu Bangkok on täis kuninga pilte ja ümber aedade veetud mustvalgeid linte-rosette, aga see on ka kõik, mis silma torkab. Money talks – nagu ikka. Ega siis turism sellepärast kannatama pea. Ometi oli just seda kardetud.

Esimesel õhtul kostitame ennast söögikohtades, kus kolm aastat tagasi einestanud olime. Külalistemajagi on sama. Pärast kõvade pinkidega linnabussis loksumist jalutame sinna mälu järgi autopiloodil. Õlu hinge alla, jetlegi^[1.] leevendus pooletunnise jalamassaažiga, mille eest tuleb välja käia 120 bahti ehk ligemale kolm eurot^[2.], ja juba olemegi inkarneerunud. Jälle.

Hinnad paistavad olevat kolme aasta tagusega täpselt samad: New Siam Guesthouse’i privaatne doubleroom korruse peale ühiskasutatavate, Kagu-Aasia mõistes üpriski puhaste WC-de ja duširuumidega – 350 bahti. Pissuaar on kenasti kraanikausside kõrval avatud trepimademel – love it! Debiilsed ehituslikud lahendused hakkavad tasapisi meenuma ja tuju tõuseb. Kedagi seda pissuaari kasutamas pole ma siiski näinud. Hommikusel hambapesul siin mõne aluspükstes, uimase ja Singhast^[3.] läbi vettinud tütarlapsega kokku põrgata on igahommikune rituaal.

Paar ladyboy’d^[4.] kolme aasta tagusest ajast, kui nendega nädal aega õlles laagerdusime, tunneme lähedal asuvas tänavakohvikus samuti ära. Milline rõõm! Kõige püssimat pole siiski veel kohanud.

Mööda tuttavaid tänavaid jalutades tundub, et mõne aasta jooksul pole Khao Sani ümbrus karvavõrdki muutunud. Sama kaup, needsamad poed, hinnad, kohvikud, prostituudid ja külalistemajad. Vaid Gingerit ei näe enam kuskil. Ginger pole sugugi mitte hermafrodiit, vaid viiekümnendaid käiv tedretähniline ja üle keha värvilisi draakonitätoveeringuid täis punapea, kellega olin esimest korda Bangkokki külastades kohtunud. Tema elulugu on üks põnevamaid, mida kunagi olen kuulnud – mida keegi on endast mulle jutustanud.

Ginger ei tea oma päritolu, kuid tedretäpid, punased juuksed ja valge nahavärv lubavad oletada, et tema bioloogilised vanemad võivad ehk pärit olla Iirimaalt. Ginger veetis oma lapse- ja nooruspõlve Hiinas mingis väikeses külas, üks sealne perekond oli ta juba beebina lapsendanud. Kohalikus hiina kogukonnas oli lumivalge beebi lapsendamine ennekuulmatu, see tekitas ohtralt viltuvaatamist ja kiusamist. Ginger ja tema vanemad sattusid kogukondliku põlu alla.

Kui Ginger sai vanemaks, saadeti ta tööle USA-sse, kus ta sattus töötama vanglasse. Ja seda kümneks aastaks. Kuidas ja miks see juhtus, ei oska ta isegi selgitada. Emakeelena mandariini keelt kõnelnud Ginger alustas inglise keele õpinguid alles Ameerika Ühendriikides. Ei läinud väga kaua, kui tema vastutusvaldkonda kuulus üle USA viis suurt vanglat. Gingeri ülesanne oli hoolitseda selle eest, et vanglal jätkuks kõikvõimalikke vahendeid: tekke, taldrikuid, kumminuiasid, relvi.

Gingeri jutu järgi sai ta oma tööga väga hästi hakkama. Tähtsa tööpostiga kaasnes ühe Hiina külakese mõistes erakordselt suur palk. Üsna pea hakkas peale kasuema ja -isa terve suguvõsa nõudma, et ta neile raha saadaks. Ginger toetas oma lähisugulasi, kuid uusi sugulasi pealetükkivate rahanõudmistega tekkis nagu seeni pärast vihma. Lõviosa neist olid inimesed, kes talle nooruspõlves viltu vaatasid ega aidanud karvavõrdki.

Ühel päeval sai Gingeril villand ja ta lõpetas võõrastele sugulastele raha saatmise. Sellega katkesid automaatselt igasugused perekondlikud suhted. Ta oli perele ja suguvõsale häbi teinud ja lapsendanud perekond ei pidanud teda enam pereliikmeks.

Gingeril sai mingil ajal Ühendriikidest siiber ja ta kolis Phuketisse, kus tutvus kohaliku tailasega ja abiellus. Neil sündis kaks last. Kui mina Gingeriga tuttavaks sain, oli ühel vanust vist alla viie ja teisel üle viie. Ühesõnaga – alles täitsa lapsed.

USAs kogutud raha eest ehitas Ginger perekonnale suure maja ja pani Phuketil püsti baari, millega igapäevast leiba teenida. Abikaasaga läksid peagi suhted rappa: mees ei liigutanud lillegi ja eelistas Gingeri rahakotil liugu lasta. Vähe sellest, tuli ette, et lapsed said tunda vägivaldse isa rasket kätt.

Ginger soovis lahutust ja lapsed endale võtta, kuid mees oli kategooriliselt vastu. Asjaajamise muutis raskemaks seegi, et abikaasal oli kaks kõrgel kohal teenivat advokaadist venda.

Nende majas elas ka mehe ema – temaga oli Gingeril alati hea klapp olnud. Lastega põgenemisest ei rääkinud Ginger kunagi, ometi uskus ta, et kui jõuab kätte aeg lapsed kaasa haarata ja põgeneda, on ämm talle selle juures abiks ja hoiab oma suu kinni.

Gingeri suhted abikaasaga läksid sedavõrd hapuks, et naine ähvardas mehe kogu varast ilma jätta. Kuna selleks seaduslikku alust polnud, pani Ginger ühel päeval, kui kedagi kodus polnud, oma maja põlema. Maatasa põlenud maja eest lubas mees Gingeri maha lüüa ja Ginger põgenes üksinda Phuketist. Kuigi tõendeid süütamisest ei leitud, oli abikaasale teada, et selle taga oli Ginger.

Ajal, kui Ginger mulle Bangkokis oma loo rääkis, oli ta juba nädalaid üritanud oma lastele vaikselt võltsdokumente hankida. Bangkokis müüakse kõikvõimalikke võltsdokumente pressikaartidest ja autojuhilubadest ID-kaartideni otse tänavatel. Neid endale hankida pole just väga raske. Iseasi, kui palju neist abi on ja milline on nende kvaliteet.

Ginger uskus, et kui paberid korras, õnnestub tal ehk ämma abiga lapsed röövida ja ühe väiksema piiripunkti kaudu Kambodžasse USA saatkonda jõuda, et sealt kuidagi lastele Ameerika Ühendriikide kodakondsus saada ja Aasiast põgeneda.

Loodetavasti on mul põhjust selle üle rõõmustada, et ma teda seekord Khao San Roadi kandis ei kohanud.

Söögikohtadest eelistame nagu ikka plastmasstoolidega kohalikke kohti, mille küljes pole majutusasutust – hinnad on kolm korda madalamad kui majutusasutuste restoranides, kvaliteet üldjuhul parem või äärmisel juhul sama. Kõhu saab karridest, pad thai’st^[5.], salatitest ja igasugusest rohelisest täis ühe kuni kahe euroga. Põhiline õlu Chang on poole liitri asemel 620-milliliitrine ja paras kaaslasega jagada. Chang maksab söögikohtades seitsekaheksakümmend bahti. Poes, mis võrdub Tais tavaliselt 7-Eleveniga, tuleb välja käia paarkümmend bahti vähem – juurdehindlus on väiksem kui Eestis.

Üks põhjus, miks ma Aasiat armastan, on kliimast, söögist ja millest iganes veel tulenev energia. Pärast lennureisi olen vähem kui kaheksa tunniga välja maganud ja kella kümneks hommikul on mul juba üles filmitud, kuidas linn vaikselt ärkab, hommikusöök hinge all, kohvitatud ja mõtteidki kirja pandud. Kogemus näitab, et igapäevase kirjutamise entusiasm ajapikku siiski kahaneb. Pool aastat trippimist on ju veel ees.

Veidi plaanidest – oleme Müga oktoobri keskpaigast aprilli keskpaigani Aasias. Alustame Taist, seejärel Birma, jõulud ja aastavahetus Laoses ning pärast seda sokutame end arvatavasti kuidagi Filipiinidele ja Indoneesiasse. Borneol tahaks ka ära käia.

Plaanid on siiski paindlikud ja mine tea, kuhu veel võime sattuda. Varem oleme Aasias üheskoos käinud Kambodžas, Vietnamis, Malaisias, Indoneesias, Tais, Sri Lankal ja korduvalt Indias. Nagu alati, üritame seekord minna kohtadesse, kus varem käinud pole.

Kui olin kakskümmend kaks, ütles üks hollandlasest ränduripapi mulle Malaisias, et ärgu ma kiirustagu selle reisimisega, olen varsti kolmkümmend ja muidu polegi enam kuskil käia. Küllap ta jalas olev põletik oli pähe jõudnud, et nii rumalat juttu ajas.

Kuna suvest on juba pea kaks kuud möödas, ei kannata me pärnakatena nii pikka päikeseta perioodi just eriti hästi ja tahame kohe kuskile randa vedelema minna. Kuue kuu reisiplaanid ka ju vaid laias laastus tehtud, detailsemat puslet siin aega kokku panna küll ja suurem osa selgub nagunii käigu pealt. Vaatame, mis elu ette viskab.

Olles varem käinud Tai saartest Phuketil, Koh Phanganil, Phi Phil, Koh Lantal, Koh Taol ja võib-olla veel kuskil, mis kohe ei meenu, valime seekord Tai suuruselt teise saare Koh Changi, kus turismibuum algas hiljem ja saar on nähtuist igatpidi metsikum. Siin on näiteks püütoneid, oo jee.

Kambodžale võrdlemisi lähedal asuv Koh Chang on kolmveerandi ulatuses kaetud metsiku džungli ja mägedega ning moodustab Tai mereväele kuuluva rahvuspargi. See annab lootust, et kõike aegamööda täis ei ehitata ja floora ning fauna säilivad veel mõnda aega inimrämpsust puutumata.

Mööda rannikut viib peaaegu ümber saare vaid üks põhitee. Korraga tee siiski katkeb, muutes liikumise aeganõudvaks ja ohtlikuks. Põhiline liiklusvahend Aasias on roller, sest see on kõige praktilisem. Eriti Tai saartel on marraskil või sidemetes valgenahalised igapäevane vaatepilt. Kuid leidub väga palju katkiseid kohalikkegi. Oleme ka ise rolleriga matsu pannud ja anname endale aru, et mägised teed on ohtlikud, ometi on liiklusolud Tai teistel saartel, kus käinud oleme, Koh Changi omadega võrreldamatud.

Oleme rolleril veerelnud nii mudastes pilpakülades keset pärapõrgut paduka käes Vietnamis kui ka tolmustel, libedatel, käänulistel teedel Indias ja mujal Aasias, kuid siin ei julge me rolleri sadulasse istuda. Vahest on see ainus kohanemisraskus, mida endal täheldame. Möödunud aastal^[6.] hukkus Koh Changil kohalike väidetel liiklusõnnetustes 67 inimest. ATV-sid, mis oleksid siin parim liiklusvahend, eriti ei rendita, neid saab vaid koos giidiga džungliretkedeks.

Rolleri rentimine Tais on, muide, lähiriikidega võrreldes üks tüütumaid kohaliku rollerimaffia tõttu. Nimelt on neil tavaks võtta panti rentija pass ja kui mootorratta kõiki kriimustusi enne põhjalikult üles ei pildista ega dokumenteeri, võivad nad hiljem kellegi teise tekitatud kahju eest hiigelsummasid nõuda. Politseist abi ei ole, nende kaudu õnnestub parimal juhul makstavat hinda alla kaubelda.

Mõni aasta tagasi soovitaski seepärast üks kohalik, kes Phuketil tee ääres mullast suurt taime välja kiskudes mu silmist pimedaks tolmutas ja kelle tõttu me Müga kummuli käisime, värvida kriimustused markeriga üle ja tagastada kaherattaline pimedas. Õnneks parkisime oma rollu veel kitsasse vahekäiku ja olime järgmisel hommikul omadega juba Phi Phi saarte poole teel, kui rollerirentija meie külalistemaja mutikesega flirtimise lõpetas ja sõiduriista inspekteerimiseni jõudis.

Niisiis vedeleme enamiku ajast Lonely Beachil, seljakotirändurite rannas, mis kubiseb bangalotest ja külalistemajadest ning pole veel suurtest hotellidest ja lühipuhkust veetvatest venelastest rikutud. Kui vaja, tõstame tee ääres näpu püsti – ega siin kastiautodest taksosid kaua ootama pea, need vuravad ühest rannast teise päeval ja öösel. Hüppa aga kasti, millal tahad. Ära ainult kaassõitjate tisse katsu, nagu ühes kastiautos kaunikesti keelava karikatuurikleepsuga märku anti. Ja paljaid tisse on siin küll nagu ühele õigele Tai rannale kohane. Populaarsemad paistavad olevat prantslannade omad.

Oleme saabunud Koh Changile veits vara ehk vihmaperioodi lõpus ja iga päev on vähemal või rohkemal määral sadanud, kuid laias laastus on siin veedetud enam kui nädala aja jooksul ilm iga päevaga paremaks läinud ja päikese käes kõrbemise aega oleme saanud omajagu.

Aga juba teisel päeval, mil tuul veel vali ja lained suured ning vahutavad, saame taas kord reality-check’i osaliseks.

Veealused hoovused on teema, millega iga ookeani mineja võiks end kurssi viia. Näeme pealt inimese loojakarja minekut. Teadvusetuna veest välja toodud noormeest elustatakse meist paari meetri kaugusel ligemale pool tundi, enne kui tuleb kiirabi. Väidetavalt saadi samaaegselt samasisuline kutse ka teise randa ja seepärast brigaadi saabumine venib.

Esimene kohale jõudnud meedik töllerdab teadvusetuni jalutussammul, riburada jõuavad kohale ülejäänudki. Katsuvad pulssi ja võtavad välja šokiaparaadi, või kuidas iganes seda ei kutsuta. Paraku see ei tööta, sest aparaat pole laetud – no ununes! Very sorry, noh. Seejärel jätkatakse elustamist, mees ühendatakse manuaalse hapnikuballooni külge ja pumbatakse edasi, kuni lõpuks kanderaamil minema viiakse. Pole aimugi, kaua ta veel vees teadvusetu oli olnud. Küla pealt kuuleme hiljem, et mõne päeva oli ta haiglas koomas olnud, ja läinud ta nüüdseks olevatki. Karta on, sest tema sinakashallis kehas ja klaasistunud silmades oli puudu see kõige olulisem värv – elu värv. Vist oli inglane või itaallane. Või Inglismaal elanud itaallane.

Tahes-tahtmata meenutan aastatagust juhtumit, millest tulin välja õnnelikumana kui minu silme all elustajate käte all olnud lõtv hall keha.

„8. märtsil oli minu teine sünnipäev,” kirjutasin päev pärast uppumissurmast pääsemist. „Sri Lankal Mirissas ujuma minnes teadsin, et lained on suured. Olin ka varem pea iga päev üsna samasugustes randades ja niisama suurte lainetega ujumas käinud, kuid alahindasin silmale nähtamatuid veealuseid hoovusi, millest Sri Lankale iseloomulikult pole mingeid teavitusi.

Umbes rinnuni vees lustlesin lainetes ei õnnestunud enam saada. Välja tulema hakates olin üpris väsinud ja järgnevate minutite jooksul juba surmväsinud. Ma ei tea, kui kaua ma kaugemale triivisin ja üldse vees olin. Õnneks ingel Mü märkas, et olen tavatult kaua ära ega paista kusagil silmapiiril. Tema sisetunne sundis mind otsima. Mõne aja möödudes tabas ta kõrv minu vaevu kostvaid appikarjeid ja aeg-ajalt oli näha mu vaevarikkaid käeviibutusi. Üritasin viimases hädas selili olles jalgu liigutada ja kalda poole ujuda, kuid üritus oli lootusetu ja viis mind kohati veel kaugemale. Märkasin seda, kui üle näo paiskuvad lained mu selili ujumise katsed katkestasid ja selleks ajaks juba mingil määral kehaga rapsides maismaapiiri otsima panid.

Kui olukord rannas ärevaks muutus ja nüüd juba Mü appikarjeid tähele pandi, sai ja lõpuks minuni jõudis. Vahutavate lainete seas ei olnud mu peanuppu ja väe-Pärast teda jõudis ka kolm välismaalasest surfarit mulle appi.

Täpselt ma kõike ei mäleta, kuid olin oma arust paarikümne sekundi kaugusel põhja vajumast ja väsimusest peaaegu teadja külgedest kinni hoides liueldi kaldale. Kui mind lauale aidati, ütlesin päästjatele, et sorry, aga ma ei jaksa aidata, ning vajusin kokku.

Paari tunniga toibusin füüsilisest väsimusest ja pisaratest naeruni kõikuvatest emotsioonidest.

Minu peamine elupäästja, väikest kasvu 25-aastane Dinish rääkis pärast mu toibumist, et kohalik vetelpääste on kehv ja juba sel hooajal on ta üksinda vähemalt kakskümmend inimest kaldale toonud. Tal oli loendamine sassi läinud, ta ei pea enam järge.

Oleks minu võimuses, pakuksin talle kohaliku vetelpääste juhi ametikohta.

Vähim, mis ma teha saan, on panna inimestele südamele: enne ookeani minekut uurige kohalikelt veeolude kohta. Jäi väga vähe puudu, et silmale nähtamatu oleks mulle elu maksnud.”

Teoreetiliselt on hoovusest pääseda lihtne: kui see viib su kaldast eemale, ära punni vastu, vaid uju kaarega välja. Reaalsuses võib see siiski olla väga-väga raske. Ja ilma abistava ujukita on mõttetu abivajajat päästma minna, sest appitõttaja ei pruugi ise elusana kaldale tulla.

Kui lained vahutavad, on targem üldse mitte ookeanis ujuda. Võib piirduda basseiniga, mis meil, muide, kuulub oma bangalohurtsiku – kolmsada bahti ehk seitse ja pool eurot öö – juurde ja otse verandalt võib sinna sisse söösta. Eelarvega kümme kuni viisteist eurot öö eest on selline luksus pigem erand, aga tuleb aeg-ajalt Aasias siiski ette.

Antiturismi propagandat ma Koh Changile siiski teha ei taha. Uppumisi pidi igal aastal vähemalt Lonely Beachil olema üks-kaks, alati vihmaperioodi lõpus, kui inimesed ei oska veel hästi ookeani hinnata, aga oleme nüüdseks ilma paranedes pea iga päev ujumas käinud. Vesi on peaaegu lainetuseta, läbipaistev ja mõnus, nagu ühes mõnusas rannas olla võiks. Ja kõik on turvaline, kui ilm on ilus. Saab snorgeldada, kajakiga lähedal asuvatele väiksematele asustamata saartele minna jne.

Seltskond on meil siin mõnus: iga päev tinutavad tšehhid-slovakid, tore norralanna, mõni hispaania pepu, prantsuse buubid ... Üks gei on siiski aeg-ajalt veidi morn, sest lähedal asuvad tinderdajad saadavad küll usinalt nokupilte, kuid nägu varjavad hoolikamalt.

Kes on seljakotiga reisinud ja rändurite keskel aega veetnud, teab isegi, et jutte rännakutest ja juhtumistest sellises keskkonnas jätkub lõputult. Mitu päeva järjest on norralannaga plaanis seeni manustada ja ta on nõus kenasti GoPro endale otsaette panema ning meid kogu tripi jooksul filmima, aga sedapuhku selleni ei jõuagi. Ehk mõni teine kord kuskil mujal. Mälestused mõne aasta tagusest Indoneesiast ja Gili saarte seentest on veel eredalt meeles ja mingit hullu tungi korduselamuse järele pole.

Meie majutuskohaks on Siam Hut Resort, kui kellelgi siia asja. Mitte segi ajada veidi eemal oleva Siam Beach Resortiga, mis on ka päriselt resort, mitte suvauberik tiitliga resort, nagu igaüks end siin nimetada armastab. Ka sellistesse lisandustesse nagu grande, villa, residence, luxury ja muudesse peenematele majutusasutustele viitavatesse sõnadesse tasuks pigem skepsisega suhtuda.

Meie bangalo on pigem kehvapoolne. Sama raha ehk kaheksa kuni kaheteistkümne euro eest saab Aasias ka väga korralikke bangaloid, kuidas kunagi. Valiku puhul osutub seekord määravaks asukoht otse rannas. Rohkem valikuid ööbimiseks on ligemale kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel külakeses. Privaatne vannituba, sääsevõrk ja ventilaator ehk kõik eluks vajalik on siiski olemas. Vetsupott on seekord küll kõige miniatuursem, mida näinud olen. Niisama hästi võiks lihtsalt kükitada. Ja vett peab kopsikuga peale viskama, aga seda tuleb ikka aeg-ajalt ette. Iga päevaga läheb see aina vähem korda.

Gekod tubades on alati teretulnud, sest nad söövad sääski. Veidi suurema sisaliku, kes sai kiiresti ristitud Giuseppeks ja kes armastab mööda hütte käia, peab küll ära ajama, sest vennike on jube lärmakas.

Ühel korral oleme peaaegu valmis siiski hütti vahetama, sest sipelgad on kõik seinad katnud – ju jääme nende majaehitusele ette. Putukatõrjega massimõrv, ja võime oma idülli jätkata. Om mani padme hum.

Väga sageli on kümne- ja viiekümneeuroste tubadega majutuskohtade vahe vaid selles, et kallimas on telekas, mida nagunii kunagi ei vaata, või mõni pakendatud hambahari. Pikaajaline rändur teab isegi, et hambaharja saab poest peaaegu tasuta ja seep ning tualettpaber on igaks juhuks endal alati kaasas. Ja kui kuskil ööbides jääb vetsupaberit üle, lendab see otsejoones seljakotti, sest rulli kaupa müüdav paber võib aeg-ajalt olla üsna kallis. Pealegi kulub seda siin rohkem, kuna see on nii õhuke ja asendab ühtlasi igasuguseid muid majapidamiseks mõeldud salvrätte. Ka kohvikutes. Rull vetsupaberit Aasias vastab Euroopas pigem poolikule rullile.

Siam Hut on tuntud kui „Every Friday night international beach party”. Tundub, et hooaeg võtab siin alles hoogu, sest peod on kümne kuni kolmekümne inimesega, kuid mida kõrghooajale lähemale, seda sagedamini võib ka mitmesaja inimese pidusid olla. Kannatamatute kohalike „organiseerituna” käib siin õhtul muss täie rauaga pea iga päev. Nii et kõrvatropid on teretulnud, ja kui need ei aita, tuleb ennast lihtsalt täis juua, et magada saaks.

Lootsin, et vähemalt ei mängi nad enam igal õhtul sama mussi, sest kinkisin ühele kohalikule mõnikümmend gigabaiti Eesti DJ-delt kaasa võetud house’i, teknot, hiphoppi ja muud head-paremat. Nii ma vähemalt arvasin. Sama sitt käib aga igapäevaselt ikka edasi. Kohalik DJ ei vaevunud mulle isegi aitäh ütlema raske vaeva, suure ajakulu ja korraliku papi eest soetatud muusika eest.

Saarte elu käib teatavasti omas rütmis ja võib olla üksluine, kui oma päevi sisustada ei oska. Niisiis teeme tätoveeringud! 32-aastane Lek, kes minu jala ananassiga ja Mü oma elevandiga kaunistab, on bambusega ehk traditsioonilises stiilis tätoveerinud juba neliteist aastat. Tase tundub olevat kõigil kohalikel artistidel üpris hea, nii et määravaks kujuneb peaasjalikult hind, mida tuleb kaubelda. Alati see ei õnnestu. Meie omad lähevad kokku maksma kaks tuhat kakssada bahti ehk ümmarguselt viiskümmend viis eurot. Võrreldes muude kuuldud ja kaubeldud hindadega, tundub, et teeme hea diili.