Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 72

Tankid sõidavad, aga nendes on vaibad. Räägitakse, et need viiakse Mozdoki linna, müüakse maha. Ja Inguššiasse. Seal on isegi turg. Kõik varastatu ostetakse ära.

Naabrid varastavad ja sõjaväelased varastavad. Uksed on mürskude ja pommide tõttu avatud.

Kui majadest ei ole asju minema viidud, siis on need puruks lastud: tulistatakse televiisoreid, pesumasinaid.

Käime ja otsime leiba. Kuskil pole. Jahukott sai tühjaks. Ma olen kogu aeg näljane ja ema on ka. Meie põgenikud parandavad oma kolmanda korruse korteris seina. Jooksevad sinna, kui ei tulistata.

Kord juhtus, et Vene tankid sõitsid hoovi, aga meie läksime välja. Me polnud kordagi keldris käinud, aga nüüd otsustasime minna. Tulistati kõvasti. Läksime välja ja panime ukse kinni. Tank suunas toru trepikojale. Aga trepikojas olid lapsed, vanaemad ja tädid. Me hakkasime vastu ust prõmmima. See ei lähe lahti. Ma panin silmad kinni, arvasin, et tank hakkab kohe tulistama ja me saame surma.

Tank tulistaski, aga pani mööda. Ei tabanud trepikoda, vaid kõrgemale. Aedadest hakkasid rahvaväelased tanki pihta tulistama ja hüüdma: „Vanja, anna alla!” Tank hakkas taganema.

Emal värisesid käed, uks ei avanenud. Aga kõik karjusid:

„Lena, rutem! Lena, tee uks lahti!”

Uks oli plahvatustest kiivas. Pärast tuli uks ikkagi lahti ja kõik kukkusid meie koridori. Ja lamasid maas. Hoovis tulistasid tankid.