Читать книгу Aja valvurid. Orpheuse Raamatukogu - Poul Anderson - Страница 7

Akadeemia asus Ameerika läänerannikul oligotseeni ajastikus – soojal metsade ja rohumaade ajal, kui inimese karvased eellased pagesid kabuhirmus hiiglaslike imetajate eest. Maja oli ehitatud tuhat aastat tagasi; seda säilitatakse veel poole miljoni aasta jagu – piisavalt kaua, et välja õpetada nii palju Ajapatrulli salku, kui tarvis –, ning lammutatakse seejärel ettevaatusega, et sellest jälgegi maha ei jääks. Hiljem tekkivad liustikud ja inimsugu ning aastal 19 352 a. D. (7841. aastal pärast Morennide Võitu) leiutavad inimesed viisi läbi aja rändamiseks, et naasta oligotseeni ajastikku ja püstitada Akadeemia.

See oli sujuvate kaarte ja vahelduvate värvidega pikkade madalate hoonete kompleks, mis laotus tohutusuurte ürgpuude all üle muruväljaku. Tagapool rullusid künkad ja metsad alla võimsa pruuni jõeni, ning öösel võis kõrv tabada brontotheriumi möiratusi või mõõkhambulise tiigri kauget röögatust.

Everard astus välja ajasüstikust – see oli suur ilmetu metallkast –, tundes, et kurgus kriibib. Täpselt nagu oma esimesel päeval armeeteenistuses kaksteist aastat tagasi – või kui soovite, siis viieteist kuni kahekümne miljoni aasta pärast –, üksik ja abitu, otsides meeleheitlikult mõnd head ettekäänet koju pöördumiseks. Teda ei lohutanud ka teised süstikud, millega maabus kokku ligi viiskümmend meest ja naist. Nekrutid liikusid aegamisi üksteisele lähemale, moodustades veidra puntra. Alguses ei räägitud, ainult seisti ja vaadati üksteist. Everard märkas üht Herbert Hooveri stiilis ümarat kraed ja kõvakübarat; riietuse- ja soengumood oli äratuntav aastani 1954, jätkudes sealt edasi. Kust tema küll pärit oli – see tüdruk sillerdavas liibuvas püksseelikus, rohelise huulevärviga ning kummalistesse lokkidesse seatud kollaste juustega? See tähendab … mis ajast?

Everardi kõrval juhtus seisma umbes kahekümne viie aastane mees: otsustades kulunud tviidpükste ja pika kitsa näo järgi ilmselgelt britt. Tundus, et oma viisaka väljanägemise taga varjab ta ränka kibedust. «Tere,» ütles Everard. «Võiksime tuttavaks saada.» Ta teatas oma nime ja päritolu.

«Charles Whitcomb, London, 1947,» vastas teine ujedalt. «Sain just demopi – kuninglik lennuvägi – ja see tundus hea võimalus. Nüüd ma juba kahtlen selles.»

«Ehk ei pruugi,» arvas Everard, mõeldes tasule. Ikkagi viiskümmend tuhat dollarit aastas! Ehkki kuidas nad täpselt arvestust peavad? Ilmselt igaühe päriselu aasta järgi.

Siis suundus nende poole üks mees. See oli sale noormees liibuvas hallis univormis ning tumesinises keebis, mis näis sädelevat, justkui oleks riide sisse õmmeldud tähekesi. Mehe nägu oli meeldiv ja lahke, ning ta kõneles südamlikult, ilma tuntava aktsendita: «Tervist! Tere tulemast Akadeemiasse. Kas kõik saavad inglise keelest aru?» Everard silmas üht meest räbaldunud saksa mundris, üht hindut ja veel mõnda, kes olid nähtavasti võõramaalased.

«Räägime inglise keeles, kuni saate selgeks temporali.» Ta seisis sundimatult, käed puusas. «Minu nimi on Dard Kelm. Ma sündisin – las ma mõtlen – 9573. aastal pärast Kristust, aga minu spetsialiteet on teie ajastu. Alates 1850. aastast kuni aastani 2000, teie olete kõik kuskilt sealt vahepealt. Mina olen teie ametlik Nutumüür juhuks, kui midagi viltu läheb.

Siin valitsevad teistsugused põhimõtted, kui te arvatavasti ootasite. Me ei valmista inimesi ette grupiviisiliselt, seega klassiruumi või sõjaväe lihvitud distsipliini siin ei nõuta. Teid koolitatakse nii individuaalselt kui ka üheskoos. Me ei pea vajalikuks määrata õpingute ebaõnnestumise eest karistusi, kuna eeltestide tulemused kinnitavad, et seda ei juhtu, ning võimalus, et olete ametisse sobimatud, on seega väike. Igaühel teist on oma kultuuris kõrge küpsusaste. Võimete erinevus tingib aga selle, et kui tahta igat indiviidi täiuslikkuseni arendada, peab tal olema personaalne juhendaja.

Peale tavapäraste käitumisnormide siin formaalsusi suurt ei ole. Saate nii puhata kui ka õppida. Teilt ei oodata kunagi enamat, kui te pakkuda suudate. Võiks veel lisada, et jahi- ja kalastustingimused on isegi siinkandis päris head, ning kui paarsada miili edasi lennata, on need suurepärased.

Nii, kui teil küsimusi ei ole, järgnege palun mulle ja ma aitan teil end sisse seada.»

Dard Kelm demonstreeris neile ühe tavapärase ruumi sisseseadeid. Niisuguseid, mida võis oodata näiteks aastal 2000: diskreetne mööbel, mida saab kergesti sobivaks kohandada, joogikapid, ekraanid, mis näitavad meelelahutuseks tervet raamatukogutäit pildi- ja helisalvestisi. Ei midagi ülemäära uuenduslikku. Igal kadetil oli «dormitooriumi» hoones oma tuba; söödi suures söögisaalis, aga võidi koguneda ka privaatsetele olengutele. Everard tundis, kuidas pinge järele andis.

Nekrutite auks korraldati vastuvõtubankett. Road olid tuttavad, ent hääletud masinad, mis neid serveerides sisse veeresid, seevastu mitte. Pakuti veini, õlut ja rikkalikku tubakavalikut. Võimalik, et neile oli midagi puistatud toidu sisse, sest Everard muutus niisama eufooriliseks kui teisedki. Lõpuks leidis ta end klaveril bugit trummeldamas, samal ajal kui tosinkond inimest haledat laulujoru kiskus.

Ainult Charles Whitcomb hoidis eemale, rüübates omaette nurgas klaasikest. Dard Kelm oli taktitundeline ega proovinud teda teiste sekka tirida.

Everard otsustas, et talle hakkab siin meeldima. Teadmata endiselt midagi oma tööst, tööandjast ega tolle eesmärkidest.

***

«Ajas rändamine avastati ajajärgul, kui Chorite’i Heresiarhia hakkas lõppema,” lausus Kelm loengusaalis. «Üksikasju õpite hiljem; praeguseks niipalju, et see oli tormiline aeg, kui kommertslik ja geneetiline konkurents hiigelkontsernide vahel muutus võitluseks elu ja surma peale, vahendeid valimata, ning valitsused olid vaid etturid galaktilises mängus. Ajaefekt oli momentaanse liikumise kõrvalnähe, ja nagu mõned teist teavad, nõuab selle matemaatiline kirjeldamine lõpmatult pidevuseta funktsioone … samamoodi nagu minevikku liikumise puhul. Ma ei lasku praegu teooriasse – sellest räägitakse teile füüsikaloengutes –, vaid väidan, et see puudutab lõpmatute väärtuste suhteid 4N kontiinumis, kus N tähistab universumi osakeste koguarvu.

Mõistagi oli Üheksas Leer – kontseptsiooni avastanud teadlased – teadlik selle võimalustest. Mitte ainult kommertslikest: kaubandus, kaevandamine ja kõik muud mõeldavad ettevõtmised, vaid võimalusest anda oma vaenlastele surmahoop. Vaadake, aeg on muutuja, minevikku saab teiseks teha –»

«Küsimus!» See oli Elizabeth Gray, neiu aastast 1972 – oma aja lootustandev noor füüsik.

«Jah?» ütles Kelm lahkelt.

«Minu arvates kirjeldate te loogikale vastukäivat situatsiooni. Ma möönan ajas rändamise võimalikkust, kuna me juba siin oleme, ent sündmus ei saa olla toimunud ja mitte olla toimunud. Siin on vasturääkivus.» «Ainult juhul, kui jääda loogika juurde, mis ei järgi alfa-subalfa väärtust,» vastas Kelm. «Toimub midagi sellist: näiteks ma liigun ajas tagasi ja takistan teie isal teie emaga kokku saada. Teid ei oleks sündinud. See osa maailma ajaloost oleks kulgenud teisiti; see oleks alati olnud teistsugune, ehkki minu mälus oleks säilinud sündmuste «tegelik» käik.»

«Aga kui te teeksite sama enda puhul?» päris Elizabeth. «Kas te lakkaksite olemast?»

«Ei, sest mina kuulun ajaloo sellesse lõiku, mis eelneb minu enda sekkumisele. Võtame teie näite. Kui te läheksite aastasse 1946 ja üritaksite ära hoida oma vanemate abiellumist 1947. aastal, siis sellel aastal te ikkagi eksisteerite; te ei lakka olemast seepärast, et mõjutasite sündmuste kulgu. Sama juhtuks siis, kui oleksite viibinud aastas 1946 kas või ühe mikrosekundi, enne kui lasite maha mehe, kellest oleks saanud teie isa.»

«Aga niisugusel juhul eksisteeriksin ma ilma – ilma päritoluta!» protesteeris Elizabeth. «Mul oleks elu ja mälestused ja … kõik … ehkki nad sünnivad ei millestki.»

Kelm kehitas õlgu. «Ja siis? Te väidate, et kausaalsuse seadus või otsemalt öeldes energia muundamise seadus hõlmab üksnes pidevaid funktsioone. Tegelikult on pidevusetus täiesti võimalik.»

Ta naeris ja nõjatus vastu kõnepulti. «Mõistagi on ka võimatusi,» lausus ta. «Näiteks ei saa olla iseenda ema, puhtalt geneetilistel põhjustel. Kui sa lähed ajas tagasi ja abiellud oma endise isaga, on lapsed teistsugused, ükski neist ei ole sina, sest kõigil on ainult pooled sinu kromosoomid.»

Kelm köhatas hääle puhtaks. «Ärme kaldu teemast kõrvale. Üksikasju õpite teistes loengutes. Mina annan teile ainult üldised taustateadmised. Jätkame: Üheksas Leer nägi võimalust minna ajas tagasi ning takistada oma vaenlaste tegevust, takistada isegi nende sündi. Kuid siis ilmusid danellid.»

Esimest korda langes ta oma vabast, peaaegu lõbusast maneerist välja, seistes nende ees nagu keegi, kes on silmitsi tundmatuga. Ta jätkas vaikselt: «Danellid kuuluvad tulevikku – meie tulevikku, miljon aastat pärast mind. Inimesed on segatud millessegi … mida on raske kirjeldada. Te ei ole danelle ilmselt kunagi kohanud. Kui te neid kohtate, siis on see … üsna šokeeriv. Nad ei ole pahatahtlikud – ega heatahtlikud, nad on kõigest sellest, mida meie teame või tunneme, nii kaugel, nagu need putukasööjad, kellest saavad meie eellased. Sääraste asjadega ei ole hea kohtuda palgest palgesse.

Danellid tahtsid oma eksistentsi kaitsta. Nende tekkimise ajal oli ajas rändamine juba tuntud; kõigil rumalatel, ahnetel ja hullumeelsetel oli olnud loendamatu hulk võimalusi minna tagasi ja keerata ajalugu pea peale. Nad ei soovinud ajas rändamist keelustada – see oli osa sündmuste kogumist, mis viis nende tekkeni –, kuid nad pidid seda reguleerima. Üheksandal

Leeril ei lastud oma plaane teoks teha. Ning ajaradasid hakkas valvama Patrull.

Oma tööd teete enamasti omaenda ajastus, kui teile just ei omistata sõltumatu agendi staatust. Üldjoontes elate perekonna ja sõprade keskel oma tavapärast elu edasi, selle elu salajane külg saab tasutud korraliku palga, julgeoleku, perioodiliste reisidega äärmiselt paeluvatesse paikadesse, ning väärt tööga. Kuid te peate alati valves olema. Vahel tuleb teil aidata ajarändureid, kes on sattunud ühel või teisel viisil raskustesse. Vahel töötate missioonides, et tabada tulevasi poliit-, militaar- või majanduskonkistadoore. Mõnikord lepib Ajapatrull kahjudega ja töötab selle nimel, et luua vastasmõjusid hilisemates perioodides, mis käänavad ajaloo soovitud rööbastesse tagasi.

Ma soovin teile kõigile edu.»

***

Esimene osa väljaõppest oli füüsiline ja psühholoogiline. Everard ei olnud kunagi hoomanud, mil määral oli elu sandistanud ta keha ja vaimu; ta oli vaid osake sellest, mis ta olla võinuks. Algus läks raskelt, kuid lõpuks tundis ta heameelt tahtele alluvast musklijõust, emotsioonidest, mis olid distsiplineerimise tagajärjel muutunud sügavamaks, ning teadliku mõttetegevuse sujuvusest ja täpsusest.

Millalgi õppetöö käigus seati talle ranged tingimused – ta ei tohi Ajapatrulli saladust avaldada ühelegi asjasse pühendamata inimesele, väiksemgi vihje on keelatud. Niisugune asi oli lihtsalt võimatu, ükskõik millist mõju talle ka avaldatakse; see oli sama võimatu kui lend kuule. Ühtlasi tehti talle põhjalikult selgeks tema kahekümnenda sajandi avaliku elu persona.

Temporal – tehiskeel, mille abil Ajapatrulli meeskond sai üksteisega kõigil ajastutel suhelda, ilma et teised neid mõistaksid, oli loogiliselt formeeritud väljendusviiside imetabane kooslus.

Everard oli arvanud, et võitlusest ta üht-teist teab, ent nüüd pidi ta selgeks õppima viiekümne tuhande aasta võtted ja relvad, alates pronksiaja rapiirist kuni tsüklilise lööklaineni, mis võis hävitada terve maailmajao. Oma ajastusse naastes antakse tema käsutusse piiratud arsenal, kuid ta võib saada väljakutse teistesse ajastutesse ning silmatorkav anakronism oli kohatu.

Neile õpetati ajalugu, teadusi, kunsti ja filosoofiat, dialektide ja maneeride peeneid nüansse. Viimaseid üksnes aastate 1850–1975 kohta; peaks ta kuskile mujale juhtuma, saab ta täpsemad instruktsioonid hüpnoosimasinast. Sääraste aparaatide abil oli võimalik väljaõpe läbida kolme kuuga.

Ta õppis tundma Ajapatrulli organisatsiooni. Kuskil «eespool» terendas danellide tsivilisatsiooni mõistatus, kuigi otsest kontakti sellega eriti polnud. Ajapatrull oli üles ehitatud poolmilitaristlikul viisil, auastmetega, kuid ilma kindlate käitumisreegliteta. Ajalugu jagunes tegevussfäärideks, igas neist omakorda paarikümneks aastaks loodud peakorter mõnes suuremas linnas (mis maskeeriti usutava tegevuse varju, näiteks äri) ja mitmed harukontorid. Praegu eksisteeris kolm tegevussfääri: läänemaailm peakorteriga Londonis; Venemaa, peakorteriga Moskvas; Aasia, peakorteriga Pekingis; kõik olid paigutatud muretusse perioodi aastatel 1890–1910, mil maskeerimine ei olnud nii keeruline kui hilisemal ajal, kui kontorid olid nii pisikesed nagu Gordoni oma. Harilikult elas värvatud agent omaenda ajas ja pidas sageli usutavat ametit. Aastate vaheline suhtlemine toimus tillukeste robotsüstikute või kullerite abil, varustatud automaatsete šuntidega, mis takistasid teadete kuhjumist ühte hetke.

Organisatsioon oli sedavõrd suur, et Everard ei suutnud seda tervenisti hoomata. Ta oli sidunud end millegi uue ja põnevaga – see oli ainus, mida ta oma teadvuse igal tasandil praegu veel taipas.

Juhendajad olid sõbralikud ning jutukad. Halliseguste juustega veteran, kes õpetas kosmoselaeva juhtimist, oli võidelnud 3890. aastal marslaste lahingus. «Te saate päris kiiresti asjale pihta,» kiitis mees. «Tööstusrevolutsiooni eelsete väljaõpetamine on pagana raske. Mul oli siin üks roomlane – Caesari ajast –, helge peaga poiss, ent ta ei harjunud iial, et masinat ei kohelda nagu hobust. Babüloonlaste maailmapildiga ei klappinud aga ajas rändamine kuidagi kokku. Pidime esitama neile seda jumalate lahinguna.»

«Ja millena te seda meile esitate?» päris Whitcomb.

Tähelendur piidles meest vidukil silmadega. «Teile esitan tõde,» teatas ta viimaks. «Nii palju kui suudate vastu võtta.»

«Kuidas te ise sellesse ametisse hakkasite?»

«Noh, ma lendasin Jupiteri lähistel õhku. Puhta tükkideks. Mind korjati üles, ehitati uus keha – kuna keegi minu rahvast ellu ei jäänud ja mind peeti hukkunuks, polnud mõtet koju naasta. Võõrvõimu taktikepi all elada pole kuigi lõbus. Niisiis asusin siin tööle. Korralik firma, hea palk ja ametipuhkus erinevates ajastutes.» Mees muigas. «Oodake vaid, kuni satute Kolmanda Matriarhaadi lagunemisajastusse! Te ei kujuta ette, kui lõbusaks võib minna.» Everard vaikis. Teda paelus vaatepilt Maa üüratust suurusest tillukeste tähtede taustal.

Everard sõbrunes teiste kadettidega. Nad sobisid üksteisega hästi – see oli ka loomulik, sest Patrulli valiti sama tüüpi inimesi, julgeid ja intelligentseid hingi. Oli paar romantilist suhet. Mitte päris «Jenny portree»1 stiilis; abielu oli täiesti lubatud, paar pidi ainult valima kodu loomiseks sobiva aasta. Everardile meeldis mõnigi tütarlaps, ent ta säilitas külma verd.

Veidral kombel sai tema lähedaseks sõbraks vaikne ja morn Whitcomb. Selles inglases oli midagi ligitõmbavat; ta oli nii kombekas, otse suurepärane kamraad, kuid ometi kuidagi eksinud.

Ühel päeval läksid nad ratsutama, hobuse kauged koerasuurused eellased oma hiiglaslike järeltulijate ees tormamas. Everardil oli käes vintpüss, millega ta lootis tabada varem silmatud mastodoni. Mõlemad kandsid Akadeemia helehalli vormi, mis kuuma päikeses käes tundus jahe ja siidine.

«Huvitav, kas me üldse tohime jahti pidada,» tähendas ameeriklane. «Mis siis, kui ma lasen mõõkhambulise tiigri – näiteks Aasias –, kes pidi algselt ära sööma mõne inimeste-eelse putukasööja. Kas see ei muuda kogu ajalugu?»

«Ei,» teatas Whitcomb. Tema oli ajas rändamise teoorias kiiremini edasi jõudnud. «Vaata, kontiinum on kõva kummipaeltest võrgu sarnane. Seda ei ole kerge väänata; ta kipub alati oma «endist» kuju tagasi võtma. Ühelainsal putukasööjal ei ole tähtsust, inimene sai alguse kogu selle liigi geneetilisest arsenalist.

Kui ma tapaksin keskajal ühe lamba, ei pühiks see veel maa pealt kõiki tema hilisemaid järeltulijaid, kõiki neid tallekesi kuni 1940. aastani välja. Pigem on järeltulijad kuni geenitasandini muutumatul kujul alles, hoolimata teistsugusest esivanemast, kuna nii pika ajaperioodi jooksul on kõik lambad, nagu ka inimesed, kõigi eelmiste lammaste või inimeste järeltulijad. Asjad on ju tasakaalus; mingil hetkel annab mõni teine eellane edasi geenid, mille sina enda arvates hävitasid.

Samamoodi võiksin … noh, mina võiksin minna ajas tagasi ja takistada Boothil2 Lincolni mõrvata. Kui ma just äärmisi ettevaatusabinõusid ei tarvita, on väga võimalik, et keegi teine laseb presidendi maha ja süüdi jääb ikkagi Booth.

Aja vastupanuvõime ongi põhjus, miks ajas rändamist üldse lubatakse. Kui sa tahad asju muuta, pead talitama väga õigesti ja enamasti kõvasti vaeva nägema.»

Ta suu kõverdus. «Ajas rändamise põhialused! Meile korratakse ikka ja jälle, et sekkumise eest ootab karistus. Ma ei tohi minna tagasi, et teha see punapõskne värdjas Hitler juba hällis vagaseks. Ma pean laskma tal kasvada just selliseks meheks, kes kuulutab välja sõja ja tapab mu pruudi.»

Everard ratsutas viivu aega sõna lausumata. Kostis vaid sadulanaha kriuksumist ja kõrge rohu kahinat. «Ah nii,» lausus ta lõpuks. «Kui kahju. Tahad sa sellest rääkida?»

«Jah. Tahan küll. Ega mul palju öelda olegi. Ta töötas õhujõudude naispataljonis – Mary Nelson oli ta nimi –, me kavatsesime pärast sõja lõppu abielluda. Ta oli neljakümne neljandal aastal Londonis. Seitsmeteistkümnes november, seda kuupäeva ei unusta ma iial. Ta hukkus V2 raketi rünnakus. Mary oli läinud naabrite poole Streathamis – ta oli parasjagu puhkusel, ema juures. Naabrite maja lendas õhku, nende endi maja pääses ühegi kriimuta.»

Whitcombi palged kahvatusid. Ta vaatas tühja pilguga enda ette. «Paganama raske on mitte … mitte minna tagasi, ainult paari aasta jagu, et teda kas või nähagi. Saaks ainult nähagi … Ei! Seda ma ei julge.»

Everard pani kohmetult käe kaaslase õlale ning edasi ratsutati vaikides.

***

Õppetöö jätkus igaühel eri tempos, kuid oli piisavalt tasakaalustatud, et õpingud lõpetati koos: peeti lühike tseremoonia, millele järgnes maruline pidu ja tundelised lubadused edaspidi kokku saada. Siis läks igaüks tagasi aastasse, kust ta oli tulnud: täpselt samasse tundi.

Everard võttis vastu Gordoni õnnitlused, sai oma kaasaegsete agentide nimekirja (mitmed neist olid ametis näiteks sõjaväeluures) ja naasis oma korterisse. Hiljem võidakse talle korraldada koht mõnes delikaatses pealtkuulamisjaamas, ent tema praegune ülesanne – maksuameti jaoks oli ta «Tehnikauuringute Kompanii konsultant» – oli lugeda päevas läbi tosin ajalehte, et tuvastada ajarändeid, mille äratundmise ta oli omandanud, ning olla valmis väljakutseks.

Läks aga nii, et esimese töö leidis ta endale ise.