Читать книгу Pärtliöö - Prosper Merimee - Страница 4

Ma olen läbi lugenud üsna suure hulga mälestusi ja pamflette 16. sajandi lõpukümnendite kohta. Ma tahtsin teha oma lugemistest kokkuvõtte ja siin see on.

Mina armastan ajaloos vaid anekdoote, ja nende seas eelistan ma neid, mis minu kujutlust mööda annavad õige pildi mingi ajastu kommetest ja karakteritest. See huvi pole eriti õilis; aga ma pean oma häbiks tunnistama, et ma eelistaksin Thukydidesele^[1] Aspasia^[2] või mõne Periklese^[3] orja autentseid mälestusi; sest mälestused, mis kujutavad endast autori intiimset vestlust lugejaga, on üksi võimelised andma inimese portreid, mis mind lõbustavad ja mulle huvi pakuvad. Sugugi mitte Mezeray^[4], vaid Montluci^[5], Brantõme’i^[6], d’Aubigne^[7], Tavannes ‘i^[8], La Noue^[9] jt. põhjal võime me luua ettekujutuse 16. sajandi prantslasest. Kaasaegsete autorite stiil annab meile niisama palju teavet kui nende jutustused.

Näiteks lugesin ma Estoile ‘ist^[10] järgmise kokkusurutud märkuse:

„Neiu de Chäteauneuf, üks kuninga favoriitidest enne seda aega, kui kuningas Poolasse läks, oli kerge armuloo tõttu abiellunud firenzelase Antinottiga, galeeri järelevaatajaga Marseille’s, ja leides viimase liiderdamas, tappis ta mehelikult omaenda kätega. “

Selle ja paljude teiste lookeste abil, millest Brantme kubiseb, loon ma oma vaimus ühe karakteri ja äratan ellu ühe daami Henri III õukonnast.

Minu meelest on väga põnev võrrelda nende kombeid meie omadega, ja täheldada viimastes tugevate kirgede allakäiku rahu ja võib olla et õnne nimel. Nüüd tuleb teada saada, kas meie oleme rohkem väärt kui meie esivanemad; selle üle otsustada pole sugugi hõlpus; sest vastavalt ajastule on arusaamad võrdväärsete tegude kohta paljugi muutunud.

Nõnda ei põhjustanud 1500. aasta paiku tapmine või mürgitamine sugugi niisugust õudust, nagu see põhjustab tänapäeval. Aadlik tappis reeturlikult oma vaenlase; ta palus armu, seda anti talle, ja ta ilmus taas seltskonda, ilma et ükski inimene oleks talle tusast nägu näidanud. Teinekord koguni, kui tapmine oli seaduspärase kättemaksu tulemus, räägiti mõrtsukast nii, nagu tänapäeval räägitakse seltskonnainimesest, keda on rängalt solvanud mõni kaabakas ja kes viimase tapab duellil.

Nii paistab mulle ilmselgelt, et 16. sajandi inimeste tegusid ei tohi hinnata 19. sajandi mõttelaadi kohaselt. See, mis on kuritegu täiuslikuma tsivilisatsiooni astmel, on vaid julgustükk vähem arenenud tsivilisatsioonis ja vahest koguni kiiduväärt tegu barbarite ajal. Otsustamisel sama teo üle tuleb ka silmas pidada eri maid, sest rahva ja rahva vahel on niisama suur vahe kui sajandi ja sajandi vahel.

Mehmet Ali^[11], kellega mamelukkide beid tülitsesid võimu pärast Egiptuses, kutsus ühel päeval selle väeliigi tähtsamad juhid peole oma palee müüride vahele. Kui külalised olid sisse tulnud, siis väravad sulgusid. Albaanlased lasksid nad maha, olles ise varjunud kõrgetele terrassidele, ja sellest ajast peale valitses Mehmet Ali Egiptuses üksinda.

Nojah! Meie peame Mehmet Aliga läbirääkimisi; ta on eurooplaste poolt koguni hinnatud ja ajalehtedes on ta lausa suurmees: öeldakse, et ta on Egiptuse heategija. Ent mis on hirmsam kui tappa kaitsetuid inimesi? Tegelikult on seda sorti lõksud lubatud vastavalt maa tavadele ja võimatusele teisiti olukorrast välja tulla. Selle kohta sobib hiilgavalt Figaro maksiim: Ma, per Dio, 1’utilitä!^[12]

Kui ühel ministril, kelle nime ma ei nimeta, olnuksid käepärast albaanlased, valmis tema käsu peale maha laskma, ja kui ta ühel luksuslikul dineel oleks saatnud teise ilma silmapaistvad vasakpoolsete juhid, oleks tema tegu olnud faktiliselt sama, mida tegi Egiptuse paša, moraalselt aga sada korda hullem. Tapmine ei kuulu enam meie tavade hulka. Aga see minister laskis lahti palju liberaalseid valijaid, valitsuse silmapaistmatuid ametnikke; teisi ta hirmutas ja nõnda läksid valimised tema tahtmist mööda.

Kui Mehmet Ali olnuks Prantsuse minister, poleks temagi teisiti toiminud. Ja kahtlemata oleks Prantsuse minister Egiptuses olnud sunnitud kasutama mahalaskmist, sest kohalt mahavõtmine poleks küllaldaselt demoraliseerinud mamelukke.

Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta: aga ma kordan, veresaun 16. sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.

Pärtliöö oli nagu rahva ülestõus, sarnane hispaanlaste ülestõusuga 1809. aastal. Ja Pariisi kodanikud, tappes ketsereid, uskusid surmkindlalt, et kuuletuvad taeva häälele.

Ei ole ühe minusuguse jututegija ülesandeks anda selles köites ülevaadet 1572. aasta ajaloolistest sündmustest; aga et ma rääkisin Pärtliööst, ei saa ma hoiduda esitamast siin mõningaid mõtteid, mis mul tekkisid, lugedes seda meie ajaloo verist lehekülge.

Kas on hästi mõistetud neid põhjusi, mis tõid kaasa selle veresauna? Kas seda plaanitseti kaua ette või oli see kiire otsustuse või koguni juhuse tagajärg?

Kõigile neile küsimustele ei anna mulle ükski ajaloolane rahuldavat vastust.

Tõenditena esitavad nad linna kuulujutte ja oletatavaid vestlusi, millel pole kuigivõrd kaalu, kui on vaja otsust langetada niivõrd tähtsa ajaloolise seiga kohta.

Ühed näevad Charles IX-s^[13] teeskluse imet; teised kujutavad teda kui tusast, kapriisset ja kärsitut inimest. Jah, kui tajuba ammu enne 24. augustit pahvatas välja ähvardusi protestantide vastu... tõend, et ta plaanitses hävitamist ammuilma; kui ta neid silitas... tõend, et ta teeskles.

Ma tahan tsiteerida vaid ühte lugu, mida esitatakse kõikjal ja mis näitab, kui kergekäeliselt võetakse omaks kõige vähem tõenäolised kuulujutud.

Räägiti, etjuba terve aasta enne Pärtliööd olevat veresauna plaan valmis tehtud. Plaan oli järgmine.

Pre-aux-Clercs ‘ile^[14] kavatseti ehitada puust torn; sinna oleks paigutatud hertsog de Guise^[15] koos aadlike ja katoliiklike sõduritega ja Admiral^[16] koos protestantidega oleks simuleerinud rünnakut, otsekui soovides pakkuda kuningale vaatemängu piiramisest. Seda laadi turniir kord alustatud, oleksid katoliiklased teatud signaali peale relvad laadinud ja tapnud oma vaenlased, keda oleks tabatud enne, kui nood jõudnuksid kaitsele asuda.

Loo ilustamiseks lisatakse veel, et üks Charles IX favoriit, kelle nimi oli Lignerolles, olevat ebadiskreetselt paljastanud kogu salanõu, öeldes kuningale, kes kurjade sõnadega manas protestantlikke ülikuid:

„Ah, Sire, oodake veel. Meil on kindlus, mis maksab meie eest kätte kõikidele ketseritele.”

Pidage, palun, silmas, et sellest kindlusest polnud veel ühtegi lauda püsti pandud.

Mille peale kuningas kandis hoolt, et too lobamokk maha tapetaks.

Kuulu järgi olevat selle plaani teinud kantsler Birague^[17], kellele ometi omistatakse ütlust, mis ilmutab hoopis teistsuguseid kavatsusi: et vabastada kuningas tema vaenlastest, vajab tema, Birague, vaid paar kokka. Viimane vahend oli märksa teostatavam kui too teine, mille ekstravagantsus tegi peaaegu võimatuks.

Tõepoolest, kuidas poleks protestantides ärganud kahtlused, nähes ettevalmistusi väikeseks sõjaks, kus kaks alles hiljaaegu vaenutsevat leeri oleksid sel kombel kaklema pandud.

Pealegi, et hugenottidest kergestijagu saada, olnuks nende koondamine väesalgaks ja relvastamine väga halb vahend.

On ilmselge, et kui oleks eksisteerinud salanõu nende kõigi hävitamiseks, olnuks targem neid rünnata siis, kui nad on isoleeritud ja ilma relvadeta.

Mina isiklikult olen kaljukindlalt veendunud, et veresauna ei olnud ette plaanitsetud, ja ma ei suuda kuidagi aru saada, et vastupidisel arvamusel on autorid, kes üksmeelselt kujutavad Caterina de’ Medicit^[18], tõsi küll, kui väga õelat inimest, aga samas kui oma sajandi ühte silmapaistvamat poliitilist aju.

Jätame moraali natukeseks kõrvale ja uurime oletatavat plaani kasulikkuse vaatenurgast. Mina väidan, et õukonnale ei olnud see kasulik, seda enam, et see oli nii kohmakalt teoks tehtud, ja tuleb oletada, et selle mõtlesid välja väga pentsikud inimesed.

Uurigem lähemalt, kas kuninga autoriteet pidi selle teostamisel võitma või kannatama ja kas selle teostamine oli tema huvides.

Prantsusmaa oli jagunenud kolmeks suureks leeriks: protestantide leer, kelle eesotsas oli Conde printsi^[19] surma järel Admiral; kuninga leer, kõige nõrgem; ja Guise’ide ehk tolle aja ultrarojalistide leer.

On täiesti ilmne, et kuningas, kartes nii Guise’e kui protestante, pidi oma autoriteedi säilitamise huvides need kaks kildkonda vaenujalal hoidma. Neist ühe hävitamine tähendanuks enda andmist teise meelevalda.

Balansseerimissüsteem oli tol ajal küllalt tuntud ja käibel. Juba Louis XI^[20] oli öelnud: „ Jaga ja valitse.”

Vaadelgem nüüd, kas Charles IX oli vaga inimene; liialdatud vagadus võinuks teda innustada vahendite kasutamisele, mis kahjustaksid tema huve. Kõik aga näitab, otse vastupidi, et kuigi ta polnud eriti sädeleva vaimuga, aga fanaatik polnud ta ammugi mitte. Pealegi tema ema, kes teda juhtis, oleks igal juhul ohvriks toonud oma usulised kõhklused, kui tal neid ülepea oli, armastuse nimel võimu vastu.

Ent oletagem, et Charles või tema ema või, kui soovitakse, valitsus oleks kõigi poliitikareeglite vastu otsustanud hävitada protestandid Prantsusmaal. Siis kui see otsus kord juba oli tehtud, oleks arvatavasti kainelt kaalutletud sobivaimate vahendite üle selle õnnestumise kindlustamiseks. Kõigepealt tuleb siis pähe mõte, et kõige kindlam on sellisel juhul panna veresaun toime kõigis kuningriigi linnades üheaegselt, et ülekaalukate jõudude poolt rünnatud protestandid ei suudaks ennast kuskil kaitsta. Ühestainsast päevast oleks piisanud nende hävitamiseks. Nõnda oli Ahasveros kavandanud juutide hävitamise.^[21]

Meie aga loeme, et kuninga esimesed käsud protestantide tapmiseks on dateeritud 28. augustiga, see tähendab neli päeva pärast Pärtliööd, kui uudis sellest suurest veresaunast oli ennetanud kuninga depešše ja alarmeerinud kõik protestandid.

Eriti vajalik oli haarata enda valdusse protestantide kindlused. Kuni need jäävad protestantide kätte, pole kuningavõim kindlustatud. Niisiis, kui oletada katoliiklaste vandenõu, on ilmne, et kõige tähtsam olnuks La Rochelle ‘i enda kätte haavamine 24. augustil ja armee olemasolu lõunas, et takistada kõigi protestantide koondumist.

Midagi niisugust ei tehtud.

Ma ei saa nõustuda sellega, et samad inimesed oleksid võinud plaanitseda kuritegu, mille tagajärjed pidid olema nii olulised, ja viia see läbi nii armetult. Kõik oli tõesti nii halvasti korraldatud, et mõni kuu pärast Pärtliööd puhkes sõda taas, ja selle sõja kuulsus langes vaieldamatult protestantidele ja nad said sellest isegi uusi eeliseid.

Ja lõpuks, Coligny tapmine kaks päeva enne Pärtliööd, kas ei kummuta see lõplikult vandenõu hüpoteesi? Milleks tappa juht enne üldist veresauna? Kas see vahend ei pidanuks hirmutama hugenotte ja neid ettevaatlikkusele sundima?

Ma tean, et mõningad autorid omistavad Admiralile korraldatud atentaadi ainuüksi hertsog de Guise’ile; aga peale selle, et avalik arvamus süüdistas selles kuriteos kuningat ja et tapjale hüvitas kuningas, sedagi fakti pean ma argumendiks vandenõu vastu. Tõepoolest, kui vandenõu oleks olnud, oleks hertsog de Guise sellest ilmtingimata osa võtnud; ja miks siis mitte lükata perekondlikku kättemaksu kaks päeva edasi, et muuta ta kindlaks? Milleks kompromiteerida kogu ettevõtte õnnestumist ainuüksi lootusega kiirendada oma vaenlase surma kahe päeva võrra?

Nõnda siis näib mulle kõik tõendavat seda, et need suured tapatalgud pole sugugi ühe kuninga vandenõu osa oma rahva vastu. Pärtliöö näib mulle rahva ülestõusu tagajärjena, mida polnud võimalik ette näha ja mis toimus spontaanselt.

Ma esitan siin ülima alandlikkusega oma selgituse mõistatusele.

Coligny oli kolmel korral läbirääkimisi pidanud kuningaga kui võrdne võrdsega: see oli põhjus, miks teda vihati.

Pärast Jeanne d’Albret’i^[22] surma olid kaks printsi, Navarra kuningas^[23] ja Conde prints^[24], liiga noored, et mõju avaldada, ja Coligny oli tõepoolest ainus reformeeritute leeri juht. Tema surma järel olid kaks printsi keset vaenlase leeri ja nii-öelda vangid ning kuninga käsutuses. Nõnda oli Coligny ja ainult Coligny surm oluline Charles ‘i võimu kindlustamiseks, kes võib-olla polnud unustanud üht hertsog Alba^[25] ütlust:

„ Üks lõhe pea on rohkem väärt kui kümme tuhat konna.” Ent kui kuningas ühe hoobiga vabaneb nii Admiralist kui ka hertsog de Guise‘ ist, siis on selge, et temast tuleb ainuvalitseja.

Ja tal tuli tehajärgmine otsus: lasta tappa Admiral või, kui soovite, ärgitada selleks hertsog de Guise ‘i, seejärel lasta seda printsi jälitada kui mõrtsukat, teatades, et ta loovutab tema hugenottide kättemaksule. On teada, et hertsog de Guise, kas süüdi või mitte Maureveli sooritatud atentaadikatses, lahkus kiiruga Pariisist ja et pealtnäha kuninga poolt protežeeritud protestandid puistasid ähvardustega üle Lorraine ‘i dünastia printsid.

Pariisi rahvas oli tol ajal kohutavalt fanaatiline. Linnakodanikud olid sõjaväeliselt organiseeritud, nad moodustasid omamoodi rahvuskaardi, kes võis relvad haarata esimese häirekella peale. Sedavõrd kui pariislased pidasid kalliks hertsog de Guise’i tema isa mälestuse ja tema enda teenete pärast, samavõrra jälestusväärsed olid neile hugenotid, kes olid kahel korral neid piiranud. Teatav soosing, mis protestantidel oli õukonnas hetkel, kui üks kuninga õde abiellus ühe nende usku kuuluva printsiga, suurendas veelgi prote tantide ülbust ja nende vaenlaste viha. Ühesõnaga, piisas mingist juhist, kes oleks nende fanaatikute etteotsa asunud ja neile karjunud: „Tapke!”, ja nad oleksid jooksnud oma ketseritest kaasmaalasi maha nottima.

Hertsog, õukonnas põlu all, ähvardatud nii kuninga kui protestantide poolt, pidi otsima toetust rahva käest. Ta kogub kokku linnakaitseväe juhid, räägib neile ketserite vandenõust, ärgitab neid hävitama protestante enne, kui vandenõu teoks saab, ja alles siis mõeldakse veresaunale. Et plaani ja täideviimise vahele jäävad vaid mõned tunnid, selgitab see salapära, milles vandenõu loodi, ja et seda saladust pidasid nii paljud inimesed; mis muidu oleks õige erakordne, sest Pariisis levivad avaldatud saladused kiiresti.^[26]

Raske on kindlaks määrata, kui suur osa oli kuningal nendes tapatalgutes; kui ta neid ka heaks ei kiitnud, igatahes on kindel, et vahele ta ei seganud. Pärast kaks päeva kestnud tapmisi ja vägivalda salgas ta kõik maha ja püüdis verevalamist peatada. Ent rahva raev oli valla päästetud, ja see ei kustu vähese verega. Talle oli vaja üle kuuekümne tuhande ohvri. Monarh oli sunnitud laskma ennast kaasa tõmmata keerisesse, mis ta oma võimusesse haaras. Ta võttis tagasi oma halastuskäsud ja andis varsti välja uued, et laiendada tapmist üle kogu Prantsusmaa.

Niisugune on minu arvamus Pärtliööst, ja seda esitades ütlen ma koos lord Byroniga:

I only say, suppose, this supposition.^[27]