Uhke perekond. David Oliver unistab päevast, mil ta avaneb võimalus kätte maksta aristokraadist naabrile lord Framptonile, kes on teda hinge põhjani solvanud. Isepäine tütar. Ilus ja särtsakas Laura Oliver armub endisse itaalia sõjavangi Giovannisse, kes töötab nüüd lihtsa kokana. Snoobist isa vastuseisu ja raevu trotsides põgeneb Laura kallimaga Londonisse. Valguskiir pimeduses. Suurlinn, kuhu Giovanni ja Laura jõuavad, ei ole veel toibunud Teise maailmasõja traumast. Meeleheitlikku olukorda sattunud noored saavad loota ainult oma armastusele ja unistusele avada enda restoran. Olgu juttu Cotswoldsi talu põldudest või Londoni kalaturgudest, kõrgklassi ballisaalidest või trööstitutest rentslitest – ennekõike räägib see raamat eelarvamustest ja pürgimustest, võimust ja kirest ning kahe noore inimese püüdlusest viia kõigi takistuste kiuste ellu oma ühine unistus.
Оглавление
Prue Leith. Armastuse toit. I osa. Laura lugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan»
ESIMENE OSA
ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK
KAHEKSAS PEATÜKK
TEINE OSA
ÜHEKSAS PEATÜKK
KÜMNES PEATÜKK
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
KOLMAS OSA
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJAS OSA
KAHEKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK
KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK
KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK
KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK
VIIES OSA
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KOLMEKÜMNE TEINE PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNE VIIES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KUUES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK
NELJAKÜMNES PEATÜKK
NELJAKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
TÄNUSÕNAD
Отрывок из книги
Pühendatud John Playfairile
„Mis sa arvad, noor daam?” küsis ta peeglile selga keerates. Laura arvates nägi isa suurepärane välja. Lihtsalt suurepärane. Nii elegantne ja pilku püüdev oma sinakashallis mundris.
.....
Künkaharjale jõudnud, jäi ema kergelt hingeldades seisma. „Täpselt nagu mõnel endisaegade maaelu kujutaval maalil,” lausus ta. „Puuduvad veel üksnes põlluveerel külitavad sulased ja pudelist siidrit valavad pika põllega tüdrukud.”
Laura nõustus, aga mõtles endamisi, et kui David peaks kord oma tahtmist saama, avaneb siin ühel heal päeval hoopis teistsugune vaatepilt. Kõike hakkavad tegema traktorid ja kombainid. Nad kõndisid ümber põlluserva ning Laura märkas venda viljavihke püsti tõstmas ja nelja-viiekaupa hakkidesse seadmas, et need päikese käes kuivaksid. Vaene David! Vennal oli jäänud Oxfordis kraadi kaitsmiseni kõigest aasta, kui ta pidi õpingud katkestama ja koju tulema. See oli valmistanud talle tohutut meelehärmi. Ta ei tahtnud saada talunikuks, vaid juristiks, ning just nagu poleks vigane jalg talle veel piisavalt au pihta käinud, lisandus sellele nüüd veel solvang, et tema ei saa ainsana mundrit kanda. Õhujõud tegid lollisti, et teda vastu ei võtnud, mõtles Laura. David rabab kõvemini tööd teha kui keegi teine; ta suudab vähimagi vaevata vasika üles tõsta või üle värava hüpata. Ja ohvitserina oleks vend hiilgav – mehed täidaksid kõik tema käsud; David tegi alatasa tulevikuplaane ja käis isale peale, et tarvis on osta moodsaid põllutöömasinaid.
