Читать книгу Punane pöidlajälg - R. Austin Freeman - Страница 5
2. peatükk
ОглавлениеKAHTLUSALUNE
«Ma peaksin,» ütles ta, «teile seda juhtumit lühidalt kirjeldama, nii nagu mina advokaadina seda näen, ja siis saab mu klient mister Reuben Hornby vajaduse korral üksikasju lisada ja vastata kõikidele teie küsimustele, mida te talle esitada tahate.
Mister Reuben töötab vastutaval kohal oma onu John Hornby firmas, mis tegeleb kulla ja hõbeda töötlemise ja väärismetallide edasimüügiga. Firmas tegeletakse igasuguste väärismetallide proovide analüüsimisega, kuid peamiseks tööks on teatud Lõuna-Aafrika kaevandustest saadetud kullanäidiste testimine ja rafineerimine.
Umbes viis aastat tagasi lõpetasid mister Reuben ja ta nõbu Walter – John Hornby teine vennapoeg – kooli ja nad mõlemad asusid onu juures tööle väljavaatega saada tulevikus firmas partneriteks. Nad on siiani tema juures ja mõlemad, nagu ma enne ütlesin, küllaltki vastutusrikastel ametikohtadel.
Ja nüüd mõne sõnaga sellest, kuidas mister Hornby firmas äri käib. Kullanäidised antakse sadamas üle firma määratud isikule – tavaliselt on selleks kas mister Reuben või mister Walter –, kes peab laevale vastu minema ja vastavalt olukorrale näidised siis kas panka või tehasesse viima. Loomulikult püütakse teha nii, et firmas oleks korraga nii vähe kulda kui võimalik, ja kangid viiakse alati esimesel võimalusel panka, kuid ometi on sageli vältimatu, et märkimisväärse väärtusega näidised peavad ööseks tehasesse jääma ja seega on seal nende hoidmiseks suur ja võimas seif, ehk võiks seda isegi varakambriks nimetada. See seif asub otse firmajuhi silma all tema isiklikus kontoris ja täiendava ettevaatusabinõuna on otse kontori vastas üks ruum majahoidjale, kes on ka öövahi ametis ja teeb öö jooksul iga natukese aja tagant hoones kontrollkäike.
Nüüd aga juhtus seoses selle seifiga väga kummaline asi. Nimelt omab üks mister Hornby Lõuna-Aafrika klient aktsiaid ühes sealses teemandikaevanduses, ja kuigi tema tehingutel ei ole firmaga mingit pistmist, on ta aeg-ajalt saatnud mister Hornbyle pakke lihvimata teemantidega kas panka paigutamiseks või siis maakleritele edasi andmiseks.
Kaks nädalat tagasi anti mister Hornbyle teada, et Elmina Castle’iga tuuakse taas kord üks vääriskivide saadetis, ja ilmnes, et see saadetis on ebatavaliselt suur ja sisaldab erakordse suuruse ja väärtusega kive. Seda arvestades saadeti mister Reuben varakult sadamasse lootuses, et laev saabub õigel ajal ja kivid saab kohe panka viia. Kahjuks siiski nii ei läinud ja teemandid tuli viia tehasesse ja seifi luku taha panna.»
«Kes nad seifi pani?» küsis Thorndyke.
«Mister Hornby ise, kellele mister Reuben pärast sadamast naasmist selle paki andis.»
«Selge,» ütles Thorndyke. «Ja mis siis juhtus?»
«Nojah, järgmisel hommikul, kui seif avati, olid teemandid kadunud.»
«Kas varakambrisse oli sisse murtud?» küsis Thorndyke.
«Ei. Kõik oli kenasti lukus nagu tavaliselt ja majahoidja, kes oli öösel oma tavalisi ringkäike teinud, ei kuulnud midagi, ja väliselt oli seif täiesti puutumata. Ilmselt oli see võtmetega avatud ja pärast kivide väljavõtmist uuesti suletud.»
«Ja kelle käes olid seifi võtmed?» uuris Thorndyke.
«Tavaliselt hoidis mister Hornby võtmeid enda käes, kuid mõnikord, kui ta oli kontorist ära, andis ta need üle ühele oma vennapoegadest: et kui midagi peaks juhtuma, siis oleksid võtmed olemas. Kuid sel korral olid võtmed tema enda käes alates ajast, kui ta pärast teemantide seifi panemist selle lukustas, kuni hetkeni, mil ta seifi järgmisel hommikul avas.»
«Ja kas sealt leiti midagi, mis võiks kellelegi kahtlust heita?» küsis Thorndyke.
«Jah, muidugi,» ütles mister Lawley oma kliendile ebamugavat pilku heites, «kahjuks küll. Näis, et isik, kes teemandid ära võttis, oli oma pöidlasse või näppu mingil moel sisse lõiganud või seda kriimustanud, kuna seifi põhjas oli kaks tilka verd ja ühel paberilehel veel paar vereplekki ning lisaks sellele üks silmapaistvalt selge pöidlajälg.»
«Ka verine?» küsis Thorndyke.
«Jah. Pöial oli ilmselt veretilga sisse sattunud ja siis tõenäoliselt verisena paberit puudutades sinna jälje jätnud.»
«Selge, ja mis siis sai?»
«Nojah,» ütles advokaat oma toolil niheledes, «lühidalt öeldes tehti kindlaks, et see pöidlajälg kuulub mister Reuben Hornbyle.»
«Ahaa!» hüüatas Thorndyke. «Lugu hakkab huvitavaks muutuma. Ma peaksin vist mõned märkmed tegema, enne kui te jätkate.»
Ta võttis sahtlist väikese paberist kaantega märkmiku, mille peale kirjutas «Reuben Hornby», ja tegi siis, märkmik põlvedele asetatud kuivatuspaberiplokile toetumas, mõned kiired märkmed.
«Nüüd aga,» ütles ta, kui oli lõpetanud, «tuleme tagasi selle pöidlajälje juurde. Ilmselt ei ole vaja selle identifitseerimise usaldusväärsuses kahelda?»
«Absoluutselt mitte,» vastas mister Lawley. «Loomulikult võtsid Scotland Yardi mehed paberi enda valdusse ja andsid selle siis üle sõrmejälgede osakonna juhatajale uurimiseks ja nende kogus olevate jälgedega võrdlemiseks. Ekspertide aruanne ütleb, et see pöidlajälg ei lange kokku ühegi kurjategija pöidlajäljega, mis nende käsutuses on; et see on väga eriline, kuna pöidlaotsa nahakurdude mustrit – mis on silmapaistvalt selge ja iseloomulik – läbib selge sügava lõikehaava jälg, mis teeb identifitseerimise kergeks ja eksimatuks; et see langeb igas mõttes kokku mister Reuben Hornby pöidlajäljega ja tegelikult ongi ilma igasuguse kahtluseta tema pöidlajälg.»
«Kas on mingit võimalust,» küsis Thorndyke, «et selle pöidlajäljega paberi pani sinna mõni teine isik?»
«Ei,» vastas advokaat. «See on üsna võimatu. Paber, millelt jälg leiti, on leht mister Hornby märkmikust. Ta oli sinna kirja pannud mõned neid teemante puudutavad üksikasjad ja enne seifi sulgemist asetas ta paberi saadetise peale.»
«Kas keegi oli seal, kui mister Hornby hommikul seifi avas?» küsis Thorndyke.
«Ei, ta oli üksinda,» vastas advokaat. «Ta nägi kohe, et teemandid on kadunud, ja siis avastas ka pöidlajäljega paberi, misjärel ta seifi sulges ja lukustas ja sellest politseile teada andis.»
«Kas see ei ole kummaline, et varas seda pöidlajälge ei märganud, kuigi see oli nii selgesti näha ja kohe silma torkas?»
«Ei, ma ei ütleks seda,» vastas mister Lawley. «Paber oli seifi põhjas teistpidi ja alles siis, kui mister Hornby selle üles võttis ja ümber keeras, avastas ta pöidlajälje. Ilmselt oli varas pakist koos selle paberiga kinni haaranud ja hiljem oli see maha pudenenud ja maandunud, pöidlajäljega külg allpool – tõenäoliselt siis, kui pakk teise kätte võeti.»
«Te märkisite,» ütles Thorndyke, «et Scotland Yardi eksperdid identifitseerisid selle pöidlajälje kui mister Reuben Hornby oma. Kas ma võiksin küsida, kust nad võrdlusmaterjali said?»
«Jah!» ütles mister Lawley. «Siin mängis oma osa üks kummaline kokkusattumuste jada. Kui politseinikud avastasid, et neil on nii kerge identifitseerimisvahend nagu pöidlajälg, siis loomulikult tahtsid nad võtta kõikide tehase töötajate sõrmejäljed. Kuid mister Hornby ei lubanud seda – küllaltki mõtlematult, nagu mulle tundub –, öeldes, et ta ei luba, et ta vennapojad peaksid midagi nii häbiväärset läbi tegema. Aga loomulikult oli politsei peamiselt just vennapoegadest huvitatud, kuna ainult nendel oli võimalus võtmetele ligi pääseda, ja mister Hornbyle avaldati märkimisväärset survet, et pöidlajäljed ikka võetud saaksid.
Ometi jäi tema endale kindlaks, pidades võimatuks, et kumbagi noormeest võiks üldse kahtluse alla seada, kuna ta usaldas neid täielikult ja oli neid kogu nende eluaja tundnud, ja seega olekski see asi ilmselt saladuseks jäänud, kui ei oleks olnud ühte kummalist asjaolu.
Ilmselt olete näinud raamatulettidel ja poeakendel vidinat, mida nimetatakse vist «Pöidlaraamatuks» või millekski sarnaseks, igatahes on see väike tühjade lehtedega raamat, kuhu saab koguda sõprade pöidlajälgi, ja sellega on kaasas ka tindipadi.»
«Ma olen neid näinud,» ütles Thorndyke. «Tegelikult on mul endalgi üks selline, ostsin selle Charing Crossi raudteejaamast.»
«Nojah, ja tuli välja, et mõned kuud tagasi oli missis Hornby, John Hornby abikaasa, ühe sellise mänguasja ostnud …»
«Tegelikult,» katkestas teda Reuben, «oli see mu nõbu Walter, kes selle ostis ja talle andis.»
«Noh, see ei olegi oluline,» ütles mister Lawley (aga ma märkasin siiski, et Thorndyke jäädvustas selle fakti oma märkmikusse), «igatahes missis Hornby sai ühe sellise vidina omanikuks ja hakkas sellesse koguma oma sõprade pöidlajälgi, sealhulgas ka abikaasa kahe vennapoja omad. Eile aga juhtus nii, et juhtumiga tegelev uurija astus mister Hornby majast läbi, kui viimast kodus ei olnud, ja kasutas juhust ning püüdis prouat veenda, et see ärgitaks oma abikaasat nõustuma vennapoegade pöidlajälgede võtmisega Scotland Yardi ekspertide jaoks. Ta rõhutas, et selline protseduur on tõesti vajalik ja mitte ainult õigluse huvides, vaid ka noormeeste endi huvides, kellesse politsei suhtus märkimisväärse kahtlusega, ja see kahtlus kaoks täielikult, kui tegeliku võrdlusega saaks näidata, et pöidlajälg ei kuulu kummalegi neist. Veelgi enam, paistis ka, et mõlemad noormehed olid väljendanud soovi see test läbi teha, kuid onu oli selle ära keelanud. Ja siis tuli missis Hornbyl suurepärane mõte. Talle meenus äkki ta «Pöidlaraamat» ja lootes probleemi igaveseks lahendada, tõi ta raamatu välja ja näitas seda detektiivile. Teiste hulgas olid seal ka mister Reubeni mõlema pöidla jäljed ja kuna uurijal oli kaasas foto süüaluse jäljest, tehti võrdlus kohe kohapeal ära; ja te võite ette kujutada missis Hornby ehmatust ja hämmastust, kui sai selgeks, et ta abikaasa vennapoja Reubeni vasaku pöidla jälg vastas igas üksikasjas sellele pöidlajäljele, mis seifist oli leitud.
Sel otsustaval hetkel ilmus kohale ka mister Hornby ja oli loomulikult sellisest sündmuste käigust tõeliselt kohkunud. Ta oleks tahtnud asja sinnapaika jätta ja oli valmis oma vahenditega teemantide kaotuse hüvitama, aga kuna see oleks olnud tegelikult kuritööle kaasaaitamine, ei olnud tal muud valikut kui süüdistus esitada. Seepeale anti välja order mister Reubeni vahistamiseks. Vahistuskäsk täideti täna hommikul ja mu klient viidi otse Bow Streetile politseikohtu ette ja talle esitati süüdistus röövimises.»
«Kas mingeid tõendeid ka koguti?» küsis Thorndyke.
«Ei. Arreteerimiseks piisas teadaolevatest faktidest. Kinnipeetavale määrati nädal eelvangistust, kautsjon võeti vastu kahelt käendajalt, viissada naela kummaltki.»
Jutu lõppedes oli Thorndyke mõne hetke vait. Nagu mullegi, ei jäänud ilmselt ka temale eriti hea mulje advokaadi suhtumisest – too näis võtvat oma kliendi süüd iseenesestmõistetavalt, kuid arvestades juhtumi üksikasju ei olnud selline positsioon ka just täiesti põhjendamatu.
«Mida te oma kliendil teha soovitasite?» küsis Thorndyke nüüd.
«Ma soovitasin tal end süüdi tunnistada ja loota kohtu leebusele, kuna teda ei ole varem kohtu poolt karistatud. Te näete ju isegi, et kaitset ei ole võimalik millelegi üles ehitada.»
Noormees muutus näost punaseks, kuid ei lausunud sõnagi.
«Aga tehkem selgeks, milline on meie seisukoht,» ütles Thorndyke. «Kas me kaitseme süütut meest või püüame saada kergemat karistust mehele, kes end süüdi tunnistab?»
Mister Lawley kehitas õlgu.
«Sellele küsimusele saab kõige paremini vastata klient ise,» ütles ta.
Thorndyke pööras küsiva pilgu Reuben Hornby poole, märkides:
«Teid ei kutsuta üles end süüdi tunnistama, mister Hornby, aga ma pean teadma, millise seisukoha te kavatsete võtta.» Sel hetkel tegin ma uuesti ettepaneku, et ma võiksin lahkuda, kuid Reuben katkestas mind.
«Ei ole mingit vajadust, et te lahkuksite, doktor Jervis,» ütles ta. «Minu seisukoht on, et ma ei pannud seda röövi toime ja ma ei tea sellest ega ka pöidlajäljest, mis seifist leiti, mitte midagi. Loomulikult ma ei eeldagi, et te mind kõikide nende tõendite juures, mis minu vastu on, usuksite, aga vaatamata sellele vannun ma kõige pühalikumal moel, et ma olen selles kuriteos täiesti süütu ega tea sellest mitte midagi.»
«Siis ma järeldan, et te ei tunnistanud end süüdi,» ütles Thorndyke.
«Loomulikult mitte, ja seda ei tee ma ka edaspidi,» vastas Reuben tuliselt.
«Te ei oleks esimene süütu inimene, kes on end ikkagi süüdi tunnistanud,» märkis mister Lawley. «Sageli on see parim, mida teha, kui kaitse on lootusetult nõrk.»
«Selline tegutsemisviis ei ole minu jaoks,» vastas Reuben teravalt. «Mind võidakse süüdi mõista ja karistada, ja ilmselt nii lähebki, kuid ma jätkan oma süütuse kuulutamist, ükskõik mis ka juhtub. Kas te arvate,» lisas ta Thorndyke´i poole pöördudes, «et võiksite sellistel tingimustel mu kaitsmise ette võtta?»
«Need on ainsad tingimused, millel ma olen nõus juhtumi üle võtma,» vastas Thorndyke.
«Ja – kui ma võin seda üldse küsida –,» jätkas Reuben murelikult, «kas te peate võimalikuks eeldada, et ma tõesti olen süütu?»
«Kindlasti,» vastas Thorndyke, mille peale ma nägin, kuidas mister Lawley kulmud silmanähtavalt kerkisid. «Mina olen faktiinimene, mitte advokaat, ja kui ma peaks võimatuks hüpoteesigi, et te olete süütu, ei hakkaks ma raiskama aega ega energiat otsimaks tõendeid selle hüpoteesi kinnitamiseks. Kummatigi,» jätkas ta, nähes õnnetu noormehe näol lootuse helki lahvatamas, «pean ma rõhutama, et see juhtum toob endaga kaasa tohutuid raskusi ja me peame olema valmis selleks, et need vaatamata kõikidele meie pingutustele lõpuks ikkagi ületamatuks osutuvad.»
«Ma ei eeldagi midagi peale süüdimõistmise,» vastas Reuben rahuliku ja otsusekindla häälega, «ja olen piisavalt tugev, et sellele vastu astuda, juhul kui teie ei pea minu süüd iseenesestmõistetavaks, vaid annate mulle võimaluse, ükskõik kui väike see ka on, et mind kaitsta.»
«Ma teen kõik, mis minu võimuses,» ütles Thorndyke, «seda ma teile luban. See, et kõik võimalused on meie vastu, on minu puhul pigem innustus pingutusteks. Ja nüüd lubage mul küsida, kas teie näpuotstel on lõikehaavu või kriimustusi.»
Reuben Hornby sirutas mõlemad käed ette mu kolleegile uurimiseks ja ma märkasin, et need olid jõulised ja kena kujuga nagu oskusliku käsitöömeistri käed, kuigi väga hästi hoitud. Thorndyke seadis lauale suure kondensori, sellise, mida kasutatakse mikroskoopiliste tööde jaoks, ja võtnud oma kliendi käed, suunas valguse järgemööda igale sõrmeotsale, uurides suurendusklaasi abiga näpuotsi ja küünte ümbrust.
«Kenad tugevad käed teil,» ütles ta, hinnates neid heakskiitvalt, kui ta vaatluse lõpetas, «kuid ma ei näe ühtegi märki armist ei paremal ega vasakul käel. Vaata ise üle, Jervis. Rööv toimus kaks nädalat tagasi, seega piisavalt ammu, et väike sisselõige või kriimustus oleks paranenud ja täiesti kadunud. Ometi on see asjaolu märkimist väärt.»
Ta andis suurendusklaasi mulle ja ma uurisin kummagi käe iga sõrme eraldi ega suutnud leida ühtegi jälge hiljutisest haavast.
«On veel üks asi, mida tuleks teha, enne kui te lahkute,» ütles Thorndyke, vajutades oma tooli kõrval olevat elektrilist kellanuppu. «Ma võtan enda jaoks mõned teie vasaku pöidla jäljed.»
Kutsele reageerinud Polton ilmus mulle teadmata peiduurkast, ilmselt laboratooriumist, ja saanud korraldused, lahkus ja tuli uuesti tagasi kastiga, mille ta lauale asetas. Sealt tõmbas Thorndyke välja ereda vasest plaadi, mille peal oli kiht karedat villa, väikese rulliku tindi laialiajamiseks, tuubi sõrmejäljetinti ja mitmed eriti valged ja läikpaberist kaardid.
«Nii, mister Hornby,» ütles ta, «teie käed on, nagu ma näen, täiesti puhtad, kuid vaatamata sellele anname me sellele pöidlale veel viimase lihvi.»
Ja ta jätkas oma toiminguid pöidlaotsa harjamisega märja mägrakarvadest küüneharjaga ning, loputanud seda vees, kuivatas pöidla siidist taskurätikuga ja seejärel hõõrus seda veel tükikese seemisnahaga. Seega oli pöial nüüd ette valmistatud ja ta pigistas vaskplaadile piisa paksu tinti ja hõõrus selle rullikuga laiali, kontrollides aeg-ajalt tindikihi paksust seda oma näpuga katsudes ja seejärel ühele kaardile prooviks oma sõrmejälgi tehes.
Kui tint oli nõutavaks õhukeseks kihiks laiali hõõrutud, võttis ta Reubeni käe ja surus pöidla kergelt, kuid kindlalt tindisele plaadile. Siis, asetades pöidla ühele kaardile, mida ta palus mul laua peal paigal hoida, surus ta uuesti, kuni kaardile jäi väga täpne ja selge pöidlaotsa jälg: väikesed peened pöidlanaha kurrud olid mikroskoopilise täpsusega näha ja isegi higinäärmete avad, mis ilmusid nagu miniatuursete valgete täppide read pöidlamustri mustade joonte peale. Seda protseduuri korrati umbes tosin korda kahel kaardil, kumbki neist sai siis kuus jäljendit. Siis võttis Thorndyke mõned jäljed ka nii, et veeretas pöialt kõigepealt tindiplaadil ja siis kaardil, saades nii pöidla pinnast suurema jäljendi.
«Ja nüüd,» ütles Thorndyke, «võtame selleks, et me oleksime varustatud kõikide vajalike võrdlusmaterjalidega, ka verise jäljendi.»
Seega puhastati ja kuivatati pöial uuesti ja Thorndyke, torganud nõelaga omaenda pöialt, pigistas kaardile suure veretilga.
«Näete nüüd,» ütles ta naeratades, kui ta veretilka nõelaga õhemaks laiguks laiali ajas, «mitte iga advokaat ei ole valmis kliendi huvides oma verd jagama.»
Ja nagu ennegi võttis ta jälle kahele kaardile tosina jagu jäljendeid ning kirjutas pärast iga jäljendi võtmist selle kohale pliiatsiga numbri.
«Nüüd,» ütles ta, kui ta lõpuks oma kliendi pöialt puhastas, «oleme esialgseks uurimiseks vajaliku materjaliga varustatud ja kui te veel mulle oma aadressi annaksite, mister Hornby, siis võime praeguseks oma asjad lõpetatuks pidada. Ma pean teie ees vabandama, mister Lawley, et hoidsin teid nende eksperimentidega nii kaua kinni.»
Tegelikult oli advokaat toimuvat jälginud halvasti varjatud kannatamatusega ja ta tõusis nüüd oma toolilt ilmse kergendusega, et asi on lõppenud.
«See kõik oli väga huvitav,» ütles ta mitte just väga siiralt, «kuigi ma tunnistan, et ei saa teie kavatsustest hästi aru. Ja muide, ma tahaksin teiega vahetada mõne sõna ühe teise juhtumi asjus, kui mister Reuben oleks nõus mind mõned minutid väljas ootama.»
«Loomulikult,» ütles Reuben, kellele, nagu mulle tundus, ei olnud advokaadi võltsviisakus märkamata jäänud. «Ärge minu pärast kiirustage – minu aeg on ainult minu päralt, vähemalt praegu.» Ta sirutas käe Thorndyke’ile, kes selle südamlikult vastu võttis.
«Nägemiseni, mister Hornby,» ütles ta. «Ärge olge ülemäära optimistlik, aga samas ärge ka lootust kaotage. Jääge rahulikuks ja andke mulle kohe teada, kui juhtub midagi, millel võiks selle juhtumiga seost olla.»
Noormees lahkus ja kui uks oli tema järel sulgunud, pöördus mister Lawley Thorndyke’i poole.
«Ma arvasin, et peaksin teiega omavahel rääkima,» ütles ta, «et kuulda, mida te siis plaanite nüüd ette võtta, sest ma tunnistan, et teie suhtumine hämmastas mind täielikult.»
«Mida teie siis soovitate?» küsis Thorndyke.
«Noh,» ütles advokaat õlgu kehitades, «olukord näib olevat järgmine: meie noor sõber varastas paki teemante ja talle saadi jälile… Igatahes mulle paistab lugu nõnda.»
«Aga minule ei paista,» ütles Thorndyke vaikse irooniaga. «Ta võis need teemandid võtta, aga võis ka mitte võtta. Ma ei hakka mitte mingil juhul kohtumõistjaks enne, kui olen kõik tõendid läbi sõelunud ja saanud mõned täiendavad faktid. Sellega loodan ma hakkama saada järgneva paari päeva jooksul ja ma teen ettepaneku, et lükkame sõjanõu pidamise edasi, kuni mul on selge, millisele kaitsemeetodile me tugineda saame.»
«Nagu soovite,» vastas advokaat oma kübarat võttes, «aga ma kardan, et te julgustate seda noort kurjategijat liigseid lootusi hellitama, mis teevad ta languse veelgi raskemaks – rääkimata teie enda positsioonist. Me ei taha end ju kohtus naerualuseks teha, ega ju?»
«Loomulikult mitte,» nõustus Thorndyke. «Aga ma siiski uurin seda asja ja võtan teiega mõne päeva jooksul ühendust.»
Ta seisis ja hoidis ust lahti, kuni advokaat treppidest alla läks, ja kui sammud lõpuks vaikisid, sulges ukse järsult ja pöördus ärritunult minu poole.
«See noor kurjategija,» märkis ta, «ei paista olevat advokaati just õnnestunult valinud. Muide, Jervis, nagu ma aru saan, oled sa parajasti töötu?»
«Nii see on,» vastasin ma.
«Kas sa aitaksid mul – ikka ametlikult muidugi – selle juhtumi materjale läbi töötada? Mul on palju muud tööd ja sinu abi kuluks mulle ära.»
Ma vastasin, ja täiesti siiralt, et see valmistaks mulle heameelt.
«Siis,» ütles Thorndyke, «astu homme hommikusöögi ajal siit läbi ja paneme tingimused paika ning sa võid tööga kohe alustada. Aga nüüd süütame piibu ja lõpetame oma jutud ja katsume vähemalt hetkekski need ärevil kliendid ja kangekaelsed advokaadid unustada.»
