Читать книгу Raamatukogu telefoniputkas - Rachael Lucas - Страница 5

Lucy püüdis end lohutada sellega, et inimese jaoks, kes eneselegi ootamatult kuskile külasse kolib, pole Little Maudley kahtlemata sugugi kõige hullem koht.

Justkui helendavad meekarva ridamajad, siin-seal sekka ka mõni üksik šokolaadikarbi kaanepilti meenutav rookatusega majake, kulgesid mööda kitsast mäekülge alla peatänava suunas. Suunaviitadega post, mille küljes rippus lopsakas pelargoonipott, andis teada, et kirikaia poole kulgeva külaväljaku teises küljes asuvad kohalik pood ja postkontor. Hiiglaslik heledast kivist kirik kerkis sillerdavsinise taeva taustale, kerge tuulehoog udis enda ees tibatillukesi seebimulle meenutavat pilvesäbru.

Külaväljaku servas seisis kunagi kirsipunane, nüüdseks kahvatu­roosaks luitunud telefoniputka. Ühte klaastahvlitest ­kattis ämbliku­võrgu moodi praguderägastik ja päris mitu ruutu olid sootuks puudu. Lucy kiikas putka sisemusse ja kirtsutas nina – see lehkas jubedalt. Isegi läbi klaasimurru kasvanud umbrohud nägid niimoodi välja, nagu püüaksid nad sealt pageda.

Telefoniputka oli ainus hooletusse jäetud koht, mis talle külas silma hakkas. Lillekastidest voogas maitsekates toonides õitemeri ja kenasti pügatud muruplatside servades kasvasid lavendli­hekid. Peaaegu kõik uksed olid ühesugust hallikasrohelist, otsekui tellimise peale segatud tooni. Akende ümber turnis sinivihm, mille väändunud raagude külge klammerdusid viimased üksikud õied. Iga majakese küljes oli nägus silt selle nimega: Bell Cottage, Lavender House, The Old Mill … Nähtu oli nii ideaalne, et mõjus vaat et naeruväärsena. Kuhu jäid siis segadus ja rittaseatud prügikastid? Isegi selles kaunis tänavas Brightonis, kus ta elas, polnud kõik majad sugugi nii laitmatud: mõnes elasid tudengite seltskonnad, teised olid korteriteks jagatud. See koht siin nägi välja otsekui „Midsomeri mõrvade“ võtteplats. Tegelikult, kui mõtlema hakata, ei hakanud silma ainsatki hingelist. Ehk olidki kõik juba külmaks tehtud ja tema veel ainsana elus.

Hamish haugatas teravalt teiselt poolt teed.

„Juba tulen.“ Lucy tõusis. Hamish lõõtsutas ülepingutatult teatraalselt (mõlemad aknad olid lahti ja auto seisis varjulises kohas) ning Lucy avas ukse ja lasi koeral välja volksata. See asus askeldama, nuuskis teeserva ja tõstis seejärel kenasti pügatud fuksia­põõsa peale jalga. Lucy vaatas ringi, oodates, et mõni aednik lähemale astub, ja tõmbas kedagi nägemata kergendatult hinge. Koeral oli jube komme suvaliste asjade peale pissida – hiljuti oli selleks olnud näiteks Lucy venna pruudi käekott. Too polnud selles midagi naljakat näinud. Lucy ja Tom seevastu olid end kahekorra naernud. Pärast seda sai pruut üsna kiiresti endise pruudi staatuse.

Lucy avas Corsa ukse ja libistas end ühtäkki täiesti tühjaks pigistatuna tundes juhiistmele. Ka Hamish hüppas taas autosse ja sättis end magama. Üle mäetipu külla sisse sõites oli naine hetkeks tuju paranemas tundnud. Just nii oligi ta seda kohta ette kujutanud.

Ta tõi istudes ja oodates kuuldavale ohke. Kõik oli nii ilusti alanud.

Tund aega varem oli ta auto Church Lane’il peatanud. Brightonist alanud sõit oli sujunud oodatust lihtsamalt: liiklus polnud kõige hullemaks osutunud, päike säras, kui Lucy, päikeseprillid peas, Taylor Swiftile kaasa lauldes mööda kiirteed vuras, Hamish aeg-ajalt tagumiselt istmelt haugatamas. Seejärel oli ta oma väikese auto osavalt kahe suure musta nelikveoga auto vahele parkinud, ise seejuures endaga väga rahul olles, kuna Brightonis omandatud parkimiskogemuste tõttu suutis ta vaevata igasse pilusse tagurdada. Olles külaga tutvudes veidi aega edasi-tagasi kõndinud, sellal kui Hamish pidas vajalikuks märgi maha jätta igale viimsele kui laternapostile, oli ta viimaks koera taas autosse pannud. Ja seejärel veel kord telefoni ja e-kirju sirvinud, kuni leidis vajaliku. Kontrollimine ei tule kunagi kahjuks, kuigi seda ei lähe kindla peale tarvis, sest kõik oli mõistagi nii kenasti ära korraldatud …

Aiapostile ta kõrval ilmus harakas, kes teda mõtlikult, pea viltu, vahtima jäi. Lucy lehvitas linnule, et see talle õnne tooks, ja too lendas kädistades minema.

Naine kõhkles hetke, tõmbas siis sügavalt hinge ja suundus Wisteria Cottage’i valgeks värvitud puitvärava poole. Peatudes tundis ta pihu all pudeneva värvi karedust ja astus siis edasi, püüdes läbi akna pimedusse kiigata. Majake nägi teistega võrreldes tõepoolest veidi vähem – noh, tegelikult palju vähem – hoolitsetud välja. Sellal kui kõik teised majad külas lausa särasid, jättis see mulje, et Marie Kondo ja tema ekspertkorrastajad oleksid siin igati oodatud. Aknaplekil kõrgusid vanade plastist lillepottide virnad ja nende kõrval kaks nöörikera. Hall kass jäi teda vaatama ja pilgutas uniselt silmi. Mitu suurt ja lopsakat roosat pelargooni surusid end otsekui päikesepaistet püüdes vastu klaasi. Ja – naine upitas end kikivarvule, et paremini näha – köögivalamu juures näisid seisvat vanu ajalehti täis papp­kastid. Kõik oli tõepoolest pisut ... nojah, „üsna kaootiline“ kõlas igati sobivalt.

„Kas te kavatsete seal terve päeva seista?“

Lucy võpatas.

Ukseavas seisis tilluke linnulikult habras naine, kelle terashallid juuksed olid korratuks krunniks veetud. Tal olid jalas rohelised polüesterkangast püksid, seljas ruuduline meestesärk ja selle peal paks villane eest nööbitav kampsun, mis palakana ta õlgadel rippus. Ta vesised, kitsasteks piludeks tõmbunud silmad põrnitsesid Lucyt.

„Ei, ma ... ma olen siin maja pärast. Minu nimi on Lucy Evans. Ma otsin Margareti.“ Ta sirutas oma telefoni naise poole.

Naine põrkus pisut tagasi. „Miks te seda asjandust mulle nina alla topite?“

„Siin on kõik kirjas, vaadake.“ Lucy hoidis telefoni pelglikult välja sirutatud käes.

Naine võttis nöörijupiga kaela riputatud prillid, pani need ette ja kiikas ekraani poole.

„Ei mina näe miskit. See kiri on lugemiseks liiga väike.“

„Siia on kirjutatud,“ ütles Lucy, püüdes anda oma häälele kindlat, kuid samas mitte üleolevat tooni: „Üürile anda kena maja Cotswoldi külas. Vastutasuks vanaldasel naabril silma peal hoidmise eest alandatud üür. Eeldatakse sisseostude tegemist, mõningast koristamist ja igapäevase seltsi pakkumist. Lisainfo saamiseks võtke ühendust Margaret Nicolsoniga.““

Naine silmitses teda ja Lucy nägi ta silmis põgusalt vilksatamas sihikindlust. Küllap oli ta nooremana tõeliselt hirmuäratav.

„Margaret Nicolson? Siis ei ela ühtki sellenimelist. Ma kardan, et olete valesse kohta tulnud. Kurb öelda, aga selle reisi tegite küll tühja.“

Uks sulgus.

Lucy seisis hetke silmi pilgutades ukselävel. Selle naise olekust polnud küll vähimatki kahjutunnet paistnud.

Sekund hiljem avanes uks taas ja Lucy tegi naeratades sammukese ettepoole, lootes, et mõjub soojalt ja julgustavalt. Taevale tänu.

„Kas te olete ikka veel siin?“

Naine kummardus, asetas trepiastmele klaasist piimapudeli, ajas end siis taas sirgu, jõllitas kurjalt Lucyt ja tõmbas seejärel ukse taas kinni.

No nii. Seda ta plaanid küll ette ei näinud. Lucy võttis telefoni ja valis reklaamis oleva numbri, ise e-kirjas olevaid sõnu nähes nägu krimpsutades. Ta polnud osanud lausest „Kui teil probleeme tekkima peaks, siis palun helistage mulle ja ma klaarin asjad ära“, esimese hooga midagi arvata. Lauset nüüd silmitsedes ja oodates, et Margaret Nicolson toru võtaks, taipas naine korraga, et oleks pidanud lugema ridade vahelt. Talle sai selgeks, et reklaami koostaja oli ilmselgelt sekeldusi oodanud. Kuidas see kõnekäänd oligi? Kingitud hobuse suhu ei vaadata? Ta ema armastas seda kasutada. Pigem: tasuta lõunaid ei ole olemas. Hunnitu majake olematu üürisumma eest ja veel sellises külas? Otse loomulikult oli see liiga hea, et olla tõsi.

Pool tundi hiljem istus Lucy autos ja küsis endalt mõttes, mida ta nüüd ette peaks võtma. Margaret ei võtnud endiselt telefoni vastu. Hamish oli üles ärganud ja kaapis käpaga poikvele jäetud autoakent, vingus vahetpidamata ja klähvis ärritatult. Neid ümbritsevas vaikuses kõlas see heli iseäranis valjult ja end ebasoovitava isikuna tundev Lucy soovis parema meelega märkamatuks jääda. Praegune olukord ei kuulunud kindlasti loetellu nendest sündmustest, mida ta oodanud oli. Kui ta tööl kõigile rääkis, et võtab vaba semestri, läheb maale elama ja sealse eluga tutvuma, oli see kõlanud nii romantilise ja vabameelsena, aga nüüd oli ta pigis ega teadnud, mida edasi teha. Tagatipuks oli ta auto täis kotte ja kaste, lisaks viibis seal nördimusest pakatav West Highlandi terjer ja neil polnud kuskil elada.

„Oota sina siin,“ ütles ta uuesti autost välja ronides ­Hamishile. Naine võttis luitunud telefoniputka kõrval pingil istet ja asus e-kirja tippima. Hamish toppis koonu aknapilu vahelt läbi ja nuhutas lootusrikkalt õhku. „Ma lasen su kohe välja. Oota pisut.“

Tal oli kiri pooleli, kui telefon helisema hakkas.

„Halloo?“

„Taevake, see käis kähku. Telefon ei jõudnud vist kutsudagi. Tere, Lucy. Palun vabandust, et enne vastu võtta ei saanud. ­Margaret Nicolson räägib. Kas te olete juba kohal? Kas kõik läks kenasti?“

Lucy hammustas huulde. „Mitte ... päriselt.“

Liini teisest otsast kostis ägamist. „Tule taevas appi. No tõesti.“

„Vabandust,“ sõnas Lucy automaatselt. Miks ta üldse vabandust palus, kui ta ise hätta jäetud oli?

„Pole hullu. Mina peaksin vabandust paluma. Ma jõuan varsti kohale. Äkki lähete külapoodi kohvi jooma, saame seal umbes poole tunni pärast kokku?“

„Kõik on korras, ma pean nagunii koera jalutama viima. Kas kohtume maja juures?“

Ta ajas end sirgu. Ta polnud loobunud igati heast (no hea küll, äärmiselt stressirohkest ja jaburalt pingelisest) õpetajakohast ja nii kaugele kolinud vaid selleks, et juba esimese takistuse juures alla anda. Probleem majaga vajas lahendamist, muud ei midagi. Lucy oli kogu oma tööelu jooksul pidanud allumatute teismelistega maid jagama. Tema juba ei lase mingil tillukesel tõrkel end rivist välja lüüa. Ta noogutas otsustavalt, otsekui iseennast julgustades. Küllap kõik saab joonde. Peab saama.

Ta vaatas kella ja viis Hamishi järjekordsele külatiirule. Peni nuuskis laternaposte ja naine luges nende külge kinnitatud kuulutusi: kinoõhtu külas, 1950ndate teemaõhtu, suvepidu. Sellise väikese koha kohta kuidagi palju üritusi. Mööda jooksis kari naervaid ja kaasaskantavast kõlarist muusikat mängivaid lapsi. Hamish haukus nende peale pirtsakalt ja Lucy sikutas koera rihmast, et teda vastassuunas liikuma saada.

Küla servas seisis hiiglaslik maja, mida eraldas teest kõrge loorberihekk. Lucy piilus värava vahelt sisse ja nägi kruusaga kaetud sissesõiduteed, mille otsas oli ilus kuninganna Anne’i stiilis maja, kahel pool ust kenad loorberipuud. Redelil seisis tugeva keha­ehitusega naine, seljas madrusetriibuline topp, blondiks triibutatud juuksed korrektses paažisoengus, ja kastis ampleid. Ta pöördus Lucy lähedust tajudes lehvitama.

„Tere! Eks ole kaunis pärastlõuna!“

„Mhmh,“ nõustus Lucy. „Imeline.“ Ta tundis, kuidas põsed roosatama hakkasid. Ta oli ebaviisakalt vahtima jäänud. Kõik oli nii peen ja suurepärases korras, täpselt nagu mõne Richard ­Curtise filmi võtteplats. Ta peaaegu ootas, et nooruke Hugh Grant, juuksed sassis, kuskilt välja tormaks ja pisut kohtlaselt naeratades vabandust paluks.

„Kas te olete eksinud?“ Hekis olevasse tühimikku ilmus naise nägu. Ta kergitas meeldivalt naeratades õige pisut kulme.

„Ei,“ raputas Lucy pead. „Ma üksnes jalutan.“

„Täna on selleks suurepärane päev,“ kuulutas naine reipalt.

Ta suundus kruusa krabisedes mööda sissesõiduteed tagasi maja juurde. Lucy tajus teravalt, et talle oli hinnang antud. Ehk kuulus daam kohalikku naabrivalvesse. Ta pöördus mööda tänavat minekule ja Hamish pani rihma viimse võimaluseni pingule tõmmates madalal müüril käppi lakkunud mustvalge kassi kannul ajama.

„Ära sa mitte mõtlegi,“ ütles Lucy koera tagasi kutsudes. Tema viimase Brightoni tööpäeva hommikul oli koer tühja tuult – või kassi – taga ajades kadunud. Viimaks oli ta viirpuuhekki kinni jäänud, Lucy oli raevukalt klähviva peni viimaks üles leidnud ning tööle viisteist minutit hilinenud, jäädes nii ilma väikesest üllatuspeost, mille töökaaslased olid puhkeruumis tema auks korraldanud. Töölt kuueks kuuks lahkumine oli tundunud olulisena, mis siis, et töökohta hoiti tema jaoks alles; Lucy riskis esimest korda elus tõeliselt, tegi tormaka otsuse. Ja siin ta siis nüüd oli – ainult asjad ei kulgenud sugugi täpselt nii, nagu ta ette oli kujutanud.

Ta pööras vasakule ja leidis end taas Main Streetilt. Ta läks üle tänava ja jäi telefoniputka kõrvale seisma, püüdes võimalikult silmatorkamatuks jääda. Lucy nägi läbi köögiakna naise kuju ringi liikumas. Majake oli küll pisut käest lastud, kuid sellegipoolest kaunis: pikk ja madal, ülemise korruse aknad piilusid roovihtide vahelt otsekui kurvad silmad sakris koera näos. Ukse ümber kasvasid kahvaturoosad roosid ja madal müür hoidis vaos kõikvõimalikes pastelsetes toonides lilli täis püsilillepeenart. Pisikesed sinised äitsed pudenesid üle müüriserva, nende värvus tuli Cotswoldi kivi kuldse tooni taustal kenasti esile. Väravast algas kitsas, sõrmkübaralille piikjate õisikuvarte vahel looklev kiviplaatidega kaetud tee. Seinal ronis lillevõre ümber väänduv elulõng. See kõik oli, vähemalt väljastpoolt vaadates, ehe Inglismaa unistuste küla.

Lucy pani Hamishi autosse tagasi ja istus juhiistmele ootama. Paar minutit hiljem peatus teisel pool tänavat peen must BMW ja selle juhiistmelt väljus naine, kes end graatsiliselt, põlved koos, lahti voltis, otsekui oleks ta koos kuningaperega vastaval koolitusel osalenud.

„Mul on selle kõige pärast nii kohutavalt piinlik,“ ütles naine kätt välja sirutades. Lucy surus seda ja astus seejärel sõrmi peopesadesse surudes sammukese tagasi. Margaret Nicolsonil olid kenade föönitatud kihtidena kraele langevad tuhkblondid juuksed. Tal oli seljas üles keeratud kraega sinise-valgetriibuline pluus, jalas ainsagi plekita kahvatubeežid püksid ning kenad tumesinised mokassiinid. Lucy, kes oli hommikul tõustes jalga vedanud samad teksad, mida ta oli kandnud eelmisel päeval, ja selga halli spordisärgi (kuna autol polnud konditsioneeri ja kiirteel ei saanud aknaid lahti hoida, sest tuul oleks oma ulgumisega Taylor Swifti summutanud), mille peal oli veidi kortsus linane jakk, tundis end temaga võrreldes sagrise ja läbimõtlemata välimusega.

„Ma kardan, et mu ämm võib olla pisut ... no tegelikult väga raske isiksus.“

„Pole hullu,“ ütles Lucy suu. Aga hääleke peas lisas: kummalisel kombel polnud seda kuulutuses mainitud.

„Ta on … ühesõnaga, ta hakkab maha käima. Ta on üheksa­kümne kuue aastane. Väga isepäine ja täiesti kindel, et tuleb toime ilma igasuguse abita. Mul on õnnestunud ta nii kaugele saada, et kolm korda nädalas käib koristaja, kuid tegelikult oleks hea, kui keegi oleks tema lähedal, astuks aeg-ajalt läbi, tooks talle supermarketist vajalikud asjad ära – muidugi pole ka külapoel häda midagi, aga kõike nad ei paku – ja muud säärast. Minu meelest piisaks selleks tunnist päevas.“

Sellest kõigest oli kuulutuses juttu olnud. Ja vastutasuks pakuti väikest majakest, mille üür oli koos kommunaalkuludega pool summast, mida tuli maksta toa eest Brightonis. Ja mis kõige parem, majake asus külas, mille naabruses olid Oxfordshire ja Buckinghamshire, samas lähedal asusid ka Milton Keyes ja Oxford, ja mis teise ilmasõja aegsest Kodurindest vaimustatud ajalooõpetaja jaoks kõige tähtsam – Bletchley Park. Lucy oli kavatsenud võimalikult palju infot koguda ja seejärel ehk ära teha magistrikraadi, millest ta oli juba aastaid unistanud.

„Tulge.“ Margaret piiksutas autouksed lukku. „Ma viin teid sinna ja teeme selle asja klaariks. Kas teie väike koer saab veidi aega ise hakkama või ...“ naine läkitas maja suunas kõhkleva pilgu, „tahate ta kaasa võtta?“

„Tal pole häda midagi.“

„Ema?“ Margaret koputas enne kindlalt lingile vajutamist ja majja astumist lühidalt kena väikese rookatusega majakese uksele.

Tema kannul sisenenud Lucy avas suu, et midagi öelda, kuid avastas, et ta lihtsalt ei leia sõnu.

„Halloo-oo?“ hõikas Margaret. Seejärel pöördus ta Lucy poole. „Palun vabandust. Nagu näete, valitseb siin paras segadus.“ Ta osutas koridori kiviplaatidega kaetud põrandal vedelevate vanade kummikute virnade ja vormist väljas koerapesade poole. „Ideaalis peaks koristaja ka selliste asjadega tegelema, kuid tal kulub liiga palju auru sõdimiseks teemal, mis on vajalik ja mis ...“

„Ainult sellepärast, et ma ei vaja mingit abi, nagu ma sulle korduvalt öelnud olen.“ Koridori lõpus asuva klaasukse tagant tuli lähemale tõre hääl. „Mul ei ole tarvis, et sina või Gordon tuleksite siia, hakkaksite mu asju korrastama ja mind üles kruttima, enne kui ma olen valmis punkti panema. Teie kaks olete nagu mingid paganama raisakotkad.“

Uks avanes. Lävel seisis vanaldane naine, ühes käes meepurk ja teises kleepuva väljanägemisega nuga. Ta vältis Lucy poole vaatamist.

„Te vist olete mu ämmaga juba kohtunud. Bunty, see siin on Lucy,“ pigistas Margaret kokkusurutud hammaste vahelt.

„Jah, me oleme kohtunud,“ vastas Bunty kõrvale pöörates ja kööki suundudes. Margaret ja Lucy vaatasid teineteisele otsa ja järgnesid talle.

„Tere jälle,“ ütles Lucy end järjekordseks pahameelepuhanguks valmis pannes.

Bunty ei pööranud talle tähelepanu. „Margaret, ma olen sulle juba öelnud,“ kuulutas naine pahuralt, „et ma ei vaja lapsehoidjat. Ega abilist. Ma olen siin üksi olles oma eluga igati rahul.“

„Keegi pole öelnudki, et sa lapsehoidjat vajad,“ ütles Margaret laualt köögirätikut võttes ning seda enne seepiakarva kolletunud fotosid täis vana puust kasti peale asetamist kokku voltides. Bunty sibas üle ruumi, haaras rätiku, raputas selle sirgu ja riputas seejärel läikiva metallist hoidiku külge, mis seisis hiiglasliku kivist lõuka suus asuva pliidi ees.

„Gordonit polegi täna või?“ Naine kergitas pisut lõuga ja ta tillukesed silmad takseerisid Lucyt. Lucy tammus end eba­mugavalt tundes jalalt jalale.

„Ei,“ vastas Margaret. „Ta mängib golfi. Palus sind tervitada.“

„Kui sa minu arvamust teada tahad, siis ta lihtsalt teab, millal on mõistlik kaugemal püsida. See on vandenõu,“ nurises Bunty. Ta vangutas pead ja ajas huuled torru. „Mul ei ole lapsehoidjat tarvis.“ Naine põrnitses taas Lucyt, otsekui oma seisukohta rõhutada püüdes. „Minuga on kõik kõige paremas korras.“

„Otse loomulikult,“ ütles Margaret hääletooniga, mis pidanuks tema meelest rahustavalt toimima. „Aga sa ei lähe just nooremaks ja …“

„Ja ma ei kavatse siit kuskile minna. Vaat sedasi.“ Bunty hääl oli otsekui jonnival, kuid tavalisest umbes kaks korda kangekaelsemal lapsel.

„Keegi ei tahagi, et sa siit kuskile läheksid.“

„Teie tahate mind mingisse vanadekodusse küüditada, et saaksite selle koha maha müüa ja kena kopika teenida.“

„Ei taha. Ausalt, ma ei taipa, kust sul sellised mõtted üldse tulevad.“

„Ma ükspäev lugesin sellest ajalehest. Selliseid asju juhtub alalõpmata. Ja sa tead isegi, mis juhtub inimestega niipea, kui nad sellistesse kohtadesse pannakse – mina nimetan neid jumala ooteruumideks. Mina ei kavatse midagi sellist taluda.“

Lucy tundis ebamugavast olukorrast hoolimata, kuidas ta suu naerule kisub.

„Keegi ei hakka sind kuskile panema.“ Margaret vaatas silmanurgast Lucy poole.

Viimasele hakkas üha selgemaks saama, et tasuta lõunasööke ega olematu rendiga majakesi pole olemas ja tema idülliline pelgupaik Cotswoldis kujuneb kõike muud kui ootuspäraseks. Ta oli endale ette kujutanud teejoomisi ja mõnusaid jutuajamisi ubinapõsise heatahtliku vanaproua seltsis, kelle süles tukub kass ja ahjus valmib plaaditäis skoone. Bunty Nicolson oli sellest kujutluspildist niisama kaugel kui öö päevast.

„Mul on tõepoolest väga palju tegemist,“ ütles Bunty, kel õnnestus mingil arusaamatul moel nii Lucy kui Margaret tagasi esikusse manööverdada.

„Meil on vaja üht-teist korraldada,“ protesteeris Margaret.

„Te võite seda ilma minuta teha,“ arvas Bunty pisut õelalt. „Sa oled sellega siiani päris kenasti hakkama saanud.“

„Mul on väga kahju, et ...“ alustas Lucy, lootes asja pisut siluda.

„See pole sinu süü,“ ütles Bunty.

Järgnes veidi piinlik vaikus. Lucy pilk liikus ruumis ringi ja peatus põranda siledaks kulunud vanadel kiviplaatidel ja seinu katvatel hobuste ja koerte piltidel. Riidevarn oli tihkelt täis erinevas vanuses päevinäinud veekindlaid jakke, nende all vedelesid külili vajunud kummikute ja matkasaabaste read. Ukseavas jäi silma vana luitunud ruuduline koeraase.

„Kui sa seda kohta korda ei tee,“ alustas Margaret taas lepitaval toonil, „siis sa kukud ja murrad puusaluu või midagi sellist ja lõpetad haiglas.“

„Ma ei lähe haiglasse.“ Bunty näole ilmus mässuline ilme.

„Muidugi. Ma usun, et see ei meeldiks sulle mitte üks raas. Ja seda arvestades,“ pakkus Margaret pisut kulmu kergitades, „lased sa meil ehk natukeseks siia jääda ja tutvud Lucyga. Äkki isegi pakud talle tassikese teed. Sulle teadmiseks, ta tuli Brightonist ja sõitis maha pika tee.“

„Olgu või Timbuktust, mis mul sellest.“

Aga Bunty oli omaette midagi pobisedes siiski minia teelt taandunud ja laskis Margaretil end tagasi köögi suunas tüürida. Lucy püüdis võimalikult tähelepandamatuks jääda.

Kui Bunty oli, selg akna poole, vanale männipuust toolile istutatud, avanes Lucyl võimalus põhjalikumalt ringi vaadata. Igal pool hakkas silma mingi kola. Köögivalamus passis pelargoon ja tööpinnalt, kõrvu ajalehevirnaga, vaatasid vastu kaks kummuli pööratud kingapaari. Nende kõrval seisid puust karp, vanamoodne karbike kingaviksiga ja puust seljaga harjade komplekt. Hall kass, keda Lucy oli ennist aknal silmanud, kükitas nüüd Aga pliidile laotud kokku lapatud köögirätikute virna otsas. Lucy sai aru küll, miks Margaret selles kõiges kaost nägi, kuid see oli omamoodi üsna armas kaos. Koguni trööstiv. Kui ta oma linast jakki seljast saada üritas, libises see tal käest. Enne kui Lucy reageerida jõudis, oli Margaret juba kummardunud ja selle üles korjanud.

„Pange oma asjad siia,“ soovitas ta ajalehte, nööripundart ja vana seemnepakke täis kingakarpi kõrvale nihutades ja suurele tammelauale pisut vaba ruumi tekitades. „Ja jaki paneme näiteks ...“ ta pilk libises turvalist hoiukohta otsides üle ruumi. „Selle paneme sinna kummuti peale.“

„Mitte sinna,“ keelas Bunty end sirgemaks upitades. Ta kõõritas silmi pilutades suure puust Walesi stiilis kummuti suunas.

„Sinna kõlbab küll,“ ütles Margaret jakki napsates ja seda kummutile heites. See libises pisut, otsekui kipuks kohe põrandale kukkuma, ja näis siis iseseisvalt ülespoole kerkivat. Lucy põrkus tagasi.

„Ma ütlesin,“ Bunty tooli puust jalad kriuksatasid mööda kivipõrandat liikudes valjusti, „et mitte sinna.“ Naine turtsatas häälekalt. Lucy vaatas, kuidas ta jakk kerkimist jätkas, otsekui hoiaks seda kellegi kummituslik käsi. Ta kuklakarvad läksid turri. Ta viibis kuskil maakolkas, pealtnäha inimtühjas külas kahe võhivõõra seltsis. Ja nüüd oli ta jakk kurjast vaimust vaevatud. Asjad ei sujunud üldse plaanikohaselt.

„Palun väga vabandust, Stanley,“ ütles Bunty jakki enda kätte võttes ja seda kõrvale visates. „Mõne inimese kombed on lihtsalt jõledad.“

Stanley pilgutas aegamööda ja mõtlikult silmi ning ta keel liikus nilpsates suust välja. Lucy taganes kiirustades ning jõudis enne, kui ta jalad järele andsid, toolile vajuda.

„Margaret vist unustas Stanleyt mainida, mis?“ Bunty kallutas pea viltu. Ta suunurkades mängles vaevumärgatav naeratusevirve.

Lucy noogutas. Ta huuled olid kriipsuks surutud. Madudel pole häda midagi. Madudel pole absoluutselt midagi häda. Olukord oli ootamatu, kuid selles polnud midagi hullu. Paljud inimesed peavad madusid lemmikloomadena.

Margaret näis pisut häbi tundvat. „Ma ei jätnud seda meelega mainimata ...“

„Teda,“ teatas Bunty.

Lucy vaatas vargsi üle ruumi taas kerra tõmbunud – või hoopis hüppevalmilt keerdunud Stanley poole.

„Teda mainimata,“ parandas Margaret. „Ma ... no küllap see lihtsalt läks mul meelest.“

Kuidas saab midagi nii paganama suurt unustada, küsis Lucy endalt mõttes. Madu näis olevat tubli paari meetri pikkune ja päris kindlasti polnud tegemist mõne nunnu, kõhetu ja lahke olemisega tegelasega. Stanley meenutas pigem mõnda sellist tüüpi, kes sind hindava pilguga takseerib ja valmistub seejärel mõnel ööl voodiga tükkis alla kugistama.

Margaret askeldas köögis, pani vee Aga pliidile keema ja korjas kokku mõned erineva mustriga portselantassid ja teekannu. Bunty istus, käed süles kokku põimitud, näol pisut lõbustatud ilme.

„Teed?“ küsis Margaret kannu ja kulme kergitades.

„Ma ... ma ei tea,“ vastas Lucy ja üritas end jalgele ajada. Need osutusid üsna nõrgaks ja ta võttis uuesti istet.

„Äkki ikka tasuks juua,“ arvas Bunty heatahtlikult. „Paistab, et sa oled paraja šoki saanud. Kas sa pole varem madusid näinud?“

„Loomaaedades ikka,“ noogutas Lucy vastuseks. „Ma ei teadnudki, et mul madudega mingeid probleeme on.“

„Klaasi taga ei pea inimesed neid enamasti häirivaks. Alles siis, kui nad vabalt ringi liiguvad ja oma asju ajavad, kiputakse üle reageerima.“ Bunty silmitses teda pisut pahakspanevalt.

„Ema, pole just palju sinuealisi inimesi, kellel oleks boamadu. Tegelikult on see lausa naeruväärne,“ tähendas Margaret teekannu lauale asetades ja Buntyle pahast pilku heites. Ta lükkas kolmele tassile ruumi tekitamiseks virna kolletunud ajalehti laua kaugemasse otsa.

„Kus su piimakann on?“

„Pole õrna aimugi.“ Bunty suust kostis midagi kõkutuselaadset. Lucy taipas, et vana naine lausa naudib olukorda. Margaret tuhnis külmkapis.

„Vaata tibudega ette. Need sulavad alumisel riiulil. Stanley lõunasöök,“ selgitas ta Lucyle.

Lucy noogutas jõuetult.

Margaret lükkas külmkapiukse kinni, piimapudel käes. Ta jume oli kergelt rohekas. „Mul on nii piinlik, me peame piima pudelist valama,“ ütles naine ja paistis selle pärast tõsiselt endast väljas olevat. Lucyt, kes polnud veel toibunud ehtsa elusa mao riidenagina kasutamisega kaasnenud traumast, ei morjendanud see mitte üks raas. Ta võttis tassi tänulikult pihku ja rüüpas sellest jõuduandva, ehkki küll pisut liiga kuuma lonksu.

„Nii, asume siis asja juurde,“ ütles Margaret sõrmi kokku põimides ja üle laua Lucy poole vaadates. „Ema, me oleme sellest juba rääkinud. Bluebell Cottage seisab tühjalt ja sinul on tõepoolest abi tarvis.“

„Pole mul mingit abi tarvis,“ teatas Bunty kindlalt ja võttis lonksu teed. „Võeh. Margaret, sa teed ikka täiesti jubedat teed. Ma ei saa aru, kuidas Gordon seda välja kannatab.“

„Ta teeb endale ise teed.“ Margareti silmad läksid ümmarguseks ja ta pöördus toetust otsides Lucy poole.

„Ja parem ongi,“ arvas Bunty. Temagi vaatas Lucy poole. Lucy polnud päris kindel, mismoodi neile pilkudele reageerida, niisiis põrnitses ta oma teetassi sügavustesse ja kui paus oli järje­kordseks piinlikuks vaikuseks veninud, vaatas ta taas üles ja ruumis ringi. Tõepoolest, seal valitses segadus, kuid see oli tulvil mälestusi täiel rinnal elatud elust. Tolmustes raamides pleekinud fotod ­rosettidega ehitud poni seljas istuvast väikesest poisist. Tolmunud ja luitunud rosetid – ehk needsamad, mida oli kujutatud fotodel? – rippusid Aga pliidi kohal asuva karniisi küljes. Raamatu­riiul oli kahe kihina laotud kokaraamatute ja kaustade all lookas ning laest rippuval raamil lasusid ürdikimbud ja päevi­näinud rasked malmist potid ja pannid. See maja näis olevat tulvil ajalugu. Lucy küll mõistis, miks Margaret nägi selles koristamis- ja korrastamisprojekti, kuid tema enda jaoks oli selles midagi lausa nõiduslikku.

„Ma ei taha sind siia sekeldama,“ ütles Bunty korraga.

Margaret kummardus pisut ettepoole ja tema ning Lucy jäid edasist ootama.

„Ma tulen üksi elamisega suurepäraselt toime. Mul pole tarvis, et keegi minu eest hoolitseks, ma ei vaja lapsehoidjat ega kedagi, kes mind passiks, siin koristaks või üldse kogu seda jama.“

„Kus sa sellega,“ ütles Margaret.

„Ma näen, et teil on siin väga palju mälestusi,“ alustas Lucy ettevaatlikult. „Ma tuleks siia üksnes selleks, et küsida, kas teile oleks tarvis midagi supermarketist tuua, uurima, kas ma saaksin midagi teha … selliste asjade pärast.“

„Hmm.“ Bunty silmitses teda mõtlikult.

„Noh, minu meelest kõlab see ju päris kenasti?“ Margaret muutus oluliselt ärksamaks.

„Olgu.“ Bunty pani tassi tagasi alustassile ja hõõrus korraks käsi. „Nii, kui sa oled nüüd maoga kohtumisest üle saanud, siis hakake astuma ja mina lähen merisigade puuri kasima. Freya, kes elab teisel pool tänavat, astub pärastlõunal läbi ja mul on siin tegemist.“

Ja nende sõnadega oli audients läbi. Margaretil õnnestus Lucy jakk mingil moel Stanley keerdude alt välja õngitseda. Bunty, kes oli ilmselgelt rahul sellega, et talle oli viimane sõna jäänud, istus köögis edasi.

„No näete,“ naeratas Margaret, kui nad ukse enda järel kinni tõmbasid, „ta haugub, kuid ei hammusta.“

„Ma pole päris kindel, kas Stanley kohta saab sama öelda.“

„Tema küll ei haugu,“ vastas Margaret pisut virila naeratusega. „Vabandust, et ma teda mainida unustasin. Ma tunnistan, et tegemist on Bunty-vanuse naise jaoks ebatavalise koduloomaga, aga ta on alati loomahull olnud. Tal oli veel hiljuti kolm koera, õed, kuid paraku surid nad kõik aasta jooksul järgemööda.“

„Küllap oli see kohutav.“

Margaret noogutas põgusalt. „Jah, ta oli päris endast väljas.“

„Ehk meeldib talle Hamishi seltskond, kui ma aeg-ajalt läbi astun.“

„Kuidas tema madudesse suhtub?“ Margaret kergitas kulmu.

„Naljakal kombel pole mul sellest aimugi.“ Nad mõlemad naersid.

„Siiapoole,“ ütles Margaret.

Bunty maja kõrval seisis järsu kaldega kivikatustega ridamajabokside rivi. Kõige otsmine majake oli just nii kena nagu ­Margareti saadetud pildil. Naine keeras võtit ja astus siis kõrvale, et Lucy saaks sisse piiluda.

See oli hunnitu ja imeväike. Lucy silmitses ukselävel seistes avanevat pilti. Temast vasakul asus kitsas keerdtrepp, mille otsale sai ette tõmmata jämeda nööriga kõrvale veetud kardina. Selle kõrval kõrguva uksekaare taga oli kitsas köök, mille tagumises seinas asuva ukse klaasruutudest voogas sisse päikesevalgus. Seinad olid jahedast kivist. Köögis oli uhke vanamoodne sügav kraanikauss ning tasse ja taldrikuid täis puhvetkapp. Seinu katsid riiulid ja sinivalge mustriga portselani täis taldrikualused. Bunty majas valitsenud segadusega võrreldes oli siin kõik tolmuvaba ja mõjus veidralt tühjana. Lucy libistas peopesa tamme siledust tunnetades üle puust tööpinna.

„Me üürisime seda mõnda aega Londonis töötanud paarile – nad sõitsid edasi-tagasi ja olid seega väga harva kohal. Nad tegid majas remondi ja nagu näete, on tulemus igati neutraalne, uus pliit on samuti paigaldatud ja me vahetasime külmkapi välja.“

Maja oli ideaalne. See mõte vupsas nagu iseenesest Lucyle pähe. Kodus olid eksamid parasjagu algamas ja tema õpilased rügasid mis kole, terve kool ägas stressi küüsis ja direktor avaldas töötajatele survet, et nad järeleaitamistunde annaksid ja keskmist hinnet tõsta üritaksid. Hetkeline hirm, et Bunty ta vabaduse­unelmale kriipsu peale tõmbab, oli olnud otsekui esimene doominokivi ahelas ja Lucy oli taas muretsema hakanud – tehes täpselt seda, millest hoidumiseks ta siia sõitnud oli.

Just sellepärast ma siin olengi, tuletas naine endale kindlalt meelde. Mul on kuus kuud aega lõõgastumiseks, mõistmiseks, et taevas ei kukugi alla, kui ma kõike juba eilseks tehtud ei saa, oma elule keskendumiseks. Lucy surus end kogudes käe rinnale ja pöördus naeratades Margareti poole.

„See näeb nii kena välja.“

Tillukeses elutoas seisis väikese kandilise puupliidi vastas pehme halli villase tekiga kaetud pisike kahekohaline diivan. Kolde ees, väikese ümmarguse laua taga, oli endale koha leidnud mugav tugitool. Laual oli vanamoodsa olemisega laualamp, mida Lucy oli alati endale ihaldanud. Toas oli veel teinegi, selle ruumi jaoks pisut liiga suur puust kapp täis raamatuid, tagumisest seinast paistis väike aken. Kaltsuvaibale langes valguslaik ja Lucy teadis juba, et Hamish kuulutab selle enda kohaks.

Majake oli nii väike ja nii ideaalne, et naine unustas silmapilk pirtsaka Bunty ja tõsiasja, et ta oleks peaaegu ilma seda kohta nägemata välja praagitud. Lucy pöördus trepil ootava Margareti poole vaatama.

„Mulle meeldib siin.“

„Nüüd näete isegi, et pildid olid kehvavõitu.“

Lucy oli juba Margareti saadetud, telefoniga tehtud uduste ja kehvavõitu piltide põhjal otsustanud, et see koht meeldib talle, aga päriselus oli kõik veel miljon korda parem kui fotodel. Ta libistas käe üle kiviseina.

„Kas ma tohin Hamishi ära tuua? Ta on väga kannatlikult kõik see aeg autos oodanud.“

„Muidugi!“ Margaret astus ukse pealt kõrvale.

Hamish kappas sisse, nuusutas kõik üle ja tõmbas end vaibale kerra, nagu Lucy aimanud oli.

„Ma näitan, kuidas dušš töötab, sellega on vaja paari nippi teada.“ Margaret andis Lucyle käeviipega märku, et too tema kannul ülemisele korrusele tuleks.

Seal ootas neid armas väike pisikese vanni, pisut kapriisse duši („Kõik toimib kenasti, kui alati kõigepealt seda kraani keerata.“) ja aeda avaneva jääklaasist aknaga vannituba. Magamistoas oli vanamoelise rauast päitsiga voodi, lihtsat valget voodipesu kattis lapitekk.

„Me vahetasime madratsi teie jaoks välja. Loodetavasti on see mugav.“

„Ma olen kindel, et see on ideaalne.“

„Ja siis on veel üks väike tuba juhuks, kui keegi peaks külla tulema.“ Naine avas ukse, mille taga oli tibatilluke tuba, kuhu mahtusid vaid üheinimesevoodi ja kõrge kitsas kummut, millel troonis laualamp.

Lucy vahtis maha. Kuidas hakata kellelegi selgitama, et tööle ja oma eluga järje peale saamisele keskendumine on viinud selleni, et tuttavaid on kogunenud küllaga, kuid nende seas pole ühtki, keda külla tahaks kutsuda? See kõlas üpriski haledalt. Ta oli alati olnud pigem introvert, kelle ülikooliaeg möödus peamiselt raamatukogus – kuigi jah, ta pidas endiselt sidet oma korteri­kaaslastest sõprade Anna ja Dawniga, kuid nüüd oli üks neist abielus ja elas Invernessis ning teine õpetas ühes Sydney kolledžis kunsti. Kumbagi neist polnud külla oodata. Naine tõstis pilgu ja naeratas nii vapralt, kui suutis. „Tänan.“

„Minu meelest olete väga vapper, et julgesite midagi sellist ette võtta. Soovin, et oleksin teie vanuses sama teinud.“

„Aitäh.“ Lucy hammustas põske. Küllap mõjus ta palju veenvamana, kui ise ennast tundis. Hetkel andis hirmust ettevõetu pärast temas märku tasane sisemine võdin.

„Te mainisite, et kavatsete Bletchley Parkis aega veeta?“

„Jah, mul on plaanis mõnuga Bletchely naistele ja nende tehtud tööle ning Kodurindele keskenduda.“

„Noh, sel juhul olete õiges kohas. Ma julgen arvata, et paljudel selle küla naistel on sel teemal üht-teist rääkida. Kui Bunty peaks soone peale saama, siis on tal päris palju lugusid, mida jagada.“

„Kas tõesti?“

„Oo jaa. Tehke kindlasti katset. Ta on sellistes asjades väga kinnine, küllap on see tema põlvkonna häda. Aga ta on minu teada siin teismeeast alates elanud.“

„Ta siis polegi külast pärit?“

„Taevake, ei. Londonist.“

Lucy tegi endale mõttes märkuse Buntyga tegeleda – ettevaatlikult – ja võimalikult palju välja uurida. Kui naine on tõepoolest nii terane, nagu tundus, on tal kindlasti jagamiseks terve meretäis mälestusi.

„Aga ma arvan, et see on vist kõik. Kui te kõigega rahul olete,“ Margaret heitis pilgu kellale, „siis pean ma nüüd küll liikuma hakkama. Ma tulen nädala lõpus läbi ja vaatan, kas te olete end kenasti sisse seadnud, kuigi olen kindel, et kõik sujub.“

Lucy oletas, et kiirustades lahkumise taga oli arvatavasti kergendus, mida pakkus naisele teadmine, et tema vastutuskoorem Bunty osas on, vähemalt ta enda arvates, nüüd jagatud. Selline frukt ämmana ei saanud lihtne olla.

Ta lükkas Margareti järel suletud uksele riivi ette ja pöördus seejärel Hamishi poole vaatama.

„Ära tegime!“

Ta viskas kingad jalast ja seisis hetke, tallad vastu köögi­põranda külmi kiviplaate surutud. Nad olid sellega hakkama saanud. Siin oli nüüd kodu, vähemalt järgmiseks kuueks kuuks.

Lucy tiris kastid autost majja ja lasi neil diivanile potsatada, püüdes mitte unustada arsti sõnu tasakaalustud elu ja vabamalt võtmise kohta, ning võttis seejärel suure klaasitäie veega istet. Tal oli lõdvestumisega raskusi. Ta tundis endiselt end pisut süüdlaslikult, kuna oli teised hätta jätnud, aga õpetajad võtsid alailma stressist tingitud haiguste tõttu aja maha. Temale polnud pähegi tulnud, kui ta üritas aina nõudlikumaks muutuvates tingimustes endast parimat anda, et temagi võiks üks selliste hädade ohvritest olla. Lucy sulges hetkeks silmad ja möödunu tuletas end silmapilk taas meelde.

„Ei.“

See sõna, Lucy jaoks nii ebaharilik, jõudis ta suust pudeneda enne, kui ta ise öeldust arugi sai.

„Ole nüüd, Luce. Mõistagi tähendab see lisaraha ja jätab arengu­vestlusel hea mulje.“ Mehe hääl oli siidine ja libe. Nick oli harjunud oma tahtmist saama ja ta teadis, et „ei“ oli sõna, mil polnud Lucy sõnavaras kohta. „Ei“ oleks pidanud kõlama juba siis, kui mees uuris, kas tema kui ajaloo vanemõpetaja ei tahaks semestri kohta õppetöö kokkuvõtet koostada. Ja ometi oli just „ei“ see sõna, mida ta end parasjagu kordamas leidis.

„Ma ei saa.“

„Luce,“ ütles Nick ja ta hääl muutus soojemaks. „No kuule. Sa oled ju tõeline täht. Sinu peale võin ma alati loota.“

„Seekord mitte.“

Kostis klõpsatus, kell Nicki laual sai pool üheksa ja hakkas helisema. Mees sirutas käe ja vajutas selle ärritunud ilmel kinni. Ukse taga hakkas võimust võtma algava päeva energia: esimesed varased õpilased möödusid mehe kabineti akna tagant, viimased hilja peale jäänud töötajad hiilisid sisse, kiirpilk läbi akna kinnitamas, et õnneks on mees oma kabinetis ega seisa parklas, pilk kellal. Nick oli neile suunatud kui superdirektor, kellest pidi saama allakäiguteel oleva keskkooli päästja. Ta juhtis kooli nagu äriettevõtet ja paberil nägid tulemused suurepärased välja. Reaalsuses aga murdis ta pikaajalisi ja oma ametile kõige enam pühendunud töötajaid. Peaaegu kümme aastat õpetajaametit pidanud, nüüdseks kolmekümne kolme aastane Lucy teadis, mis kohe järgneb.

„Ma palun sul seda teha vaid ühel semestril. Ma luban, et võtan sul selle eest koormust vähemaks ja otsin täiendava abiõpetaja.“

Naine teadis, et sel jutul pole mingit katet: pool abiõpetajaist olid möödunud õppeaasta lõpus, kui kool eelarvekärbete tõttu suure hulga raha kaotas, kinga saanud. Lucy näppis oma vanaema abielusõrmust, mida kandis parema käe väikeses sõrmes. See pakkus talle stressihetkedel – ehk siis hetkel sisuliselt kogu aeg – tröösti. Ta masseeris kukalt ja vahtis aknast välja, tajudes ähmaselt, et Nick aina räägib edasi. Lucy pea valutas nagu tavaliselt ja ta tundis sellist väsimust, et oleks võinud vabalt end mehe kirjutuslaua alla kerra tõmmata ja seal uinuda. Tegelikult poleks Nick ilmselt tähelegi pannud, kui ta seda tõepoolest teinud oleks.

„… ma tean, et olukord pole ideaalne,“ ütles Nick parasjagu. Ta aina ketras ja ketras, et naise vastupanu murendada. Lucyl oli tarvis veel terve hunnik tunnikavasid üle vaadata.

„Oh issand küll. Hästi.“ Mida iganes, kui see mehe vaikima sunnib. Naine ise suutis oma öeldut vaevalt uskuda. Tegelikult polnud midagi hästi. Lucyt ootasid esimesse tundi lärmakad kaheksandikud ja lisaks kolm vastamata kõnet võõralt numbrilt. Nick oli juba jõudnud saata terve lasu e-kirju koosolekute teemal. Vahetunni ajal jäi ta oma ainekabinetti ja kontrollis kõneposti.

„Halloo, Lucy? Ma olen Amal alumise korruse korterist. Ma ei taha sind muretsema panna, aga paistab, et meie lagi lekib ja ma mõtlesin, kas ehk ...“

Põrguvärk.

Lucy toppis telefoni kotti tagasi. Kena Victoria-aegne majake, kus ta elas koos vend Tomiga – lahkumiskink, mille ema neile tegi enne Austraaliasse minekut –, oli jagatud kaheks korteriks. Tema elas koos Tomiga ülemisel korrusel ja alumine korter oli välja üüritud. Ainult paistis, et sellega oli üks häda teise otsa ja probleemide tekkides polnud Tomi iialgi võtta. Naine ohkas ja toetas seejärel pea laua jahedale pinnale. Äkki lihtsalt lamaks siin hetke, keegi ei pane seda tähelegi …

„Preili!“

Ta viskus silmapilk istukile.

„Tere, Tyler. Kuidas ma sind aidata saan?“

„Kas te magasite?“

„Ei.“ Kas magas või? Jumaluke. Ei, ta ju üksnes puhkas silmi. Ja miks ta pea endiselt nii kohutavalt valutas? Neist valuvaigistitest polnud mingit tolku. Ta upitas käe koti järele, et uurida, kas sealt leiaks ehk veel mõne ibuprofeenitableti.

„Ma tahtsin küsida, kas teil on möödunud nädala tundide kordamismaterjali? Ma ei saanud kohale tulla, kuna pidin oma väikese õe järele vaatama, aga …“

„Kaks sekundit.“ Lucy tuhnis kotis ja sai kätte rohukarbi, võttis sellest kaks tabletti ja neelas need laualt võetud pudelist vett peale lonksates alla. „Jah, mul on autos mõned konspektid. Ma toon need lõunavaheajal ära, kui viitsid hiljem uuesti läbi astuda.“

Tyler säras näost. Poiss oli üks neist lastest, kes aitasid tal meeles pidada, miks õpetamine on meeldiv. Tal oli raske kodune elu, vanemad ei toetanud teda, üheksal korral kümnest unustas ta kodused tööd tegemata, kuid ainet armastas ta siiralt. Tema ajalooarmastus oli Lucy meelest igati arusaadav ja poiss ise oli selle kohta hiljuti väga kena ja loogilise kokkuvõtte esitanud:

„Asi on selles, preili, et ajalugu ei muutu. See kõik ...“ ta oli oma koguka käsivarrega osutanud akna suunas, millest oli näha, kuidas kõik teised parasjagu lõunale läksid, „on kuidagi ette­aimamatu, eks ole. Aga ajaloos ei muutu kogu see värk mitte üks põrm või nii.“

Lucy oli naeratanud ja poisi viipega minekule suunanud, ise klassist väljujale ohkega järele vaadates. Jumaluke, kui hästi ta temast aru sai. Tema enda armastus ajaloo vastu oli välja kasvanud lapsepõlves vanaisa mereäärses majas vanu raamatuid sirvides. Vanaisa oli olnud teise maailmasõja mälestusesemete väsimatu koguja ja selle teema ka Lucy jaoks paeluvaks muutnud. Ta õppis Brightonis ühiskonnalugu ja kulutas rahvusarhiivis tuulamisele tunde. Õpetajaameti kasuks otsustades oli ta soovinud oma kirge ajaloo vastu õpilastega jagada, lisaks meeldis talle teismelistega töötamine. Samas polnud ta üldse osanud arvesse võtta tööga kaasas käivat üha kasvavat stressitaset, paberi- ja korraldustööde mahtu. Ja kui siis viimaks kooli heatahtlik, kuid täiesti saamatu direktor pärast viletsaid kontrollitulemusi oma kohast ilma jäi ja uus superdirektor selle üle võttis, avastas naine end kaheteistkümnetunniseid tööpäevi tegemas ja igal õhtul teleka ees uinumas. See polnud elu. Ja nüüd oli ta poole vahetunni pealt suikunud. Ja ta nina tilkus.

Lucy küünitas käe üle laua ja õngitses endale pabertasku­rätiku, pühkis nina ja viskas räti siis prügikorvi. Ainult selle­pärast, et ta ei tabanud korvi ja pabertaskurätik kukkus põrandale, taipas naine, et see oli verest punane. Ja ta nina tilkus edasi. Ta krahmas uue taskurätiku, surus selle vastu ninasõõrmeid ja ajas pea kuklasse. Või tuli seda hoopis ettepoole kallutada? Taevake, ta ei suutnud meenutada, mida sellises olukorras teha tuleb. Veri imbus läbi taskuräti ta sõrmedele.

Kui Lucy taas ärkas, kinnitas heatahtliku olemisega para­meedik rihmu ümber ta vöökoha. Tema ise lamas kanderaamil kiirabiautos, paar peotäit siniseid paberkäterätte pudipõllena lõua alla topitud. Naine püüdis end istukile ajada, kuid rihmad ning silmipimestav peavalu- ja iiveldushoog ei lasknud tal midagi ette võtta.

„Pole siin midagi, noor daam,“ ütles parameedik. „Püsime nüüd kenasti paigal ja muretseda pole tarvis millegi pärast. Meil on kõik kontrolli all.“ Naine silmitses kanderaamiga ühendatud ekraani ja noogutas seejärel. „No nii, Dave, kõik on paigas. Läksime.“

Uksed ta jalutsis sulgusid kolksatusega.

„Mis toimub? Kuhu me läheme?“

„Ärge vaevake oma pead. Lihtsalt lamage rahulikult ja küllap kõik saab korda.“

Tundus, et siin on väheke üle pakutud: tal jooksis ju ainult nina verd, aga nüüd korraga on ta kiirabiautos. Ja lisaks oli Lucy kohutavalt, pööraselt väsinud. Ühtlasi tundus, otsekui läheks ta pea iga hetk lõhki. Enne taas unne suikumist meenusid Lucyle viimase asjana auto pagasiruumi jäänud kaheksanda klassi kontroll­tööd.

„Pagan võtaks, Luce.“

Valgus oli hämar ja naine kuulis kardina tagant tasast krabinat. Ta vend Tom istus plasttoolil ja ajas end järsult sirgu, tooli metalljalad kriuksusid kõvade plaatidega kaetud põrandal.

„Kas kõik on korras?“

„Mmph,“ kuulis Lucy end vastamas. Ta kergitas käsivart, taipas, et sellega on ühendatud kanüül, ja pööras pilgu nägu krimpsutades kõrvale.

„Ja mina veel arvasin, et sulle ei meeldi dokumentaalsarjad haiglaelust.“ Tom muigas ja pööritas silmi. „Ei tahaks küll klišeesid loopima hakata, aga sa ehmatasid mu korralikult ära.“

Lucy pähe kerkisid ähmased mälestuspildid lahkest parameedikust kiirabiautos ja sireenide huilgamisest.

„Mis juhtus?“

„Sa pingutad tööga üle, vaat mis juhtus.“ Tom näris pöidlaküünt, kulmud kortsus. Ta nägi ebatavaliselt tõsine välja. „Su vererõhk oli väga kõrge, küllap pideva stressi tõttu. Ninaverejooks olevat üks selle kõrvalnähtudest.“

Oh taevake, mõtles Lucy, kellele meenusid pabertaskurätt, lauale tilkunud veri, aina suuremaks muutunud erkpunane laik ja …

„Kuidas ma kiirabiautosse sattusin?“

„Mulle öeldi, et üks su õpilastest leidis su. Ta oli midagi su lauale unustanud, tuli sellele järele ja leidis su teadvusetuna vereloigust. Kujutan ette, et terve kool muust ei räägigi.“

Lucy tundis, kuidas silmad taas kinni vajuvad. „Väga … väsinud.“

„See ei ole mingi üllatus.“ Tom sirutas käe ja pigistas õe käsivart. „Mul pole peale sinu kedagi teist, õeraas. Sa pead enda eest veidi paremini hoolitsema.“

Lucy üritas noogutada, kuid ta oli nii unine, et sellest sai pigem kavatsus kui tegelik liigutus.

Ja just nii oligi kõik alguse saanud. Seejärel, laisalt internetis surfates – ta ei mäletanud enam, miks ja kuidas – oli ta Margareti kuulutuse otsa komistanud. Kuni selle ajani oli Lucy endale alati kinnitanud, et vanaisalt päritud raha säästmine on mõistlik mõte, see oli igati arvestatav väike varu mustade päevade tarvis. Tom, kes oli oma raha kulutanud ümbermaailmareisile ja uhkele BMW kabrioletile, juhtis ta tähelepanu asjaolule, et mustad päevad on nüüd käes ja juhtunu pidanuks ta ärkvele raputama.

Ja enne kui ta toimuvast arugi sai, seisis Tom nende ühise korteri lävel, Lucy kotid olid pakitud, raamatud ja kastid ja õhinast pakatav Hamish ta väikeses Corsas ning teda ootas ees tervelt kuus kuud kandis, mis oli täis ajalugu ja Bletchley Parki naiste saladusi. Lucy oli esimest korda väga pika aja jooksul tõeliselt elevil: viimaks ometi tegi ta midagi iseenda jaoks. Mitte selleks, et olla meele järele direktorile või teiste inimeste elu lihtsamaks muutmiseks. Ja kuigi teda painas endiselt kerge süütunne, oli mõte võimalusest kõiki nüüd ta voodile kuhjatud raamatuid lugeda ja huvitavaid paiku külastada äärmiselt ergastav. Tal avaneb viimaks võimalus oma ajalooarmastusele voli anda ja kasutada aega lihtsalt lõõgastumiseks. Ehk leiab ta endale isegi mõne sõbra.

Siin ta siis nüüd oli. Vaja oli vaid Buntyle kord päevas pilk peale visata ja ülejäänud aeg oli ta enda käsutuses. Ta võis soovi korral kogu päeva voodis vedeleda või siis mööda antiigipoode kolistada ja taluturgudel käia. Ees ootas tervelt kuus kuud mittemidagitegemist. Lucy veeretas end diivanilt maha ja asus sorima kummutis, kust leidis mõned ümbruskonna kaardid.

Mitte millegi tegemine polnud sugugi nii lihtne. Lucy oli riiulist välja valinud hunniku huvitavana tunduvaid kohalikku ajalugu käsitlevaid raamatuid, need kenasti tugitooli kõrval seisvale väikesele lauakesele virna sättinud ja tutvus nüüd kaartidega. Külas paistis olevat mitu vahvat ringikujulist matkarada, Hamishile valmistavad need palju rõõmu. Aga ehk tuleks enne asjad lahti pakkida.

Ta viis koti ülemisele korrusele ja sortis ära riided, millest muist leidis endale koha väikese voodi kõrval seisva puust kummuti sahtlites. Osa asju riputas ta riidekappi ja sättis tualett-tarbed hoolikalt vannituppa. Vann oli tibatilluke, otsekui oleks keegi võtnud standardsuuruses vanni ja seda kahandanud. Lucy nägi vilksamisi peeglist enda peegelpilti. Endiselt kahvatu, endiselt veel mitte päris normaalne – kuigi mis on üldse normaalne? Ta oli nii pikka aega stressis ja kurnatud olnud, et isegi ei mäletanud enam, milline ta varem välja võis näha. Naine loputas nägu külma veega ja kuivatas seda käterätikuga, päästis juuksed valla lohakast krunnist, mille oli autost asju tooma minnes pähe keeranud, ja raputas pead. No nii. Vähemalt ei näinud ta lahtiste juustega nii närb välja. Veidi maaõhku, ja loodetavasti on ta varsti jälle parimas vormis.

Hamish oli alumisel korrusel kosutavast uinakust ärganud ja nätsutas rõõmsalt vaibanurka. Ta vaatas üles ja liputas irevil hammastega naeratades saba. Oh issand, ta oli jõudnud vaibanurgast terve tüki välja närida.

„See on arvatavasti vanaaegne,“ halas Lucy. Hamish langetas järamist jätkama valmistudes pea. „Lõpeta. Tegelikult tule siia. Sa oled pidanud terve igaviku autos istuma. Lähme õige ümbrusega tutvuma.“

Väljas istus selsamal pingil, kus Lucy vaid tund aega tagasi passinud oli, väikest kasvu ja väga tõreda olemisega teismeline tüdruk. Ta ei vaadanud Lucy lähenedes üles, vaid jätkas telefonis tuhnimist; juuksed varjasid ta nägu otsekui kaks musta ja siledat kardinat. Lucy astus temast mööda. Oli hea teada, et tema ei pea mõnda aega teismeliste vaeva ja viletsusega tegelema. Tal oli tarvis üksnes sekeldustesse sattumata oma väikeses majakeses püsida. Puhkus, rahu ja vaikus, ei muud. Igapäevane käik kõrvalmajja Bunty juurde pidi sellele kõigele piisavat vaheldust pakkuma. Lucy tundis end esimest korda üle pika aja nii nagu vanasti.