Читать книгу Minu Bollywood - Ragne Jõerand - Страница 7

Krishna ja Ragne külastavad surnupõletusaltarit. Surnupõletaja Rahul jutustab sati traditsioonist, kus naine end mehe surnualtaril elusalt põletada laseb. Ragne tunneb ootamatut tõmmet Krishna poole.

Nii olengi saatuse või õigemini kanade tahtel sattunud Krishna autosse ning liigume sujuvalt Delhi autoderägastikus. Autosõiduga kaasneb pidev signaalitamine – vahet pidamata tuututavad nii auto-, rikša- kui mootorrattajuhid. Tuututamine on kui osa religioonist ja eripalgelised helid paiskavad õhku harmoonilisena mõjuva kakofoonia.

Krishna auto signaalitab otsekui tiirane isakass – mjauuuuu, mjauuuu. Iga kord saab ta viimaks oma tahtmise ja laveerib läbi sõidukilaviini sihtkoha poole. Iseenesest sähvatab mul peast läbi, et just selline isepäine tiirane isakass võib olla ka Krishna ise – hoolimata minu tahtmatusest temaga tegemist teha olen nüüd ju ikkagi tema autos ja sõidame surnupõletusghati poole.

Või ma vähemalt loodan, et ghati poole, paludes mõttes jumalaid, et nad mind mõne psühhopaadi autosse ei lasknud istuda. Sest võõra mehega võõras linnas võõra autoga ringi sõitmine on küll viimane, mida kellelegi soovitada – eriti veel Indias üksi rändavale valgele naisturistile nagu mina. Oma tagala kindlustamiseks informeerin sõidu ajal Krishnat, et olen ajakirjanik ja näitan selle kinnituseks pressikaartigi – ehk peatab see tema peas liikuvad ohtlikud mõtted, kui neid peaks seal olema. Kes see ikka tahaks meedia huviorbiiti sattuda, kui kogemata juhtub valge ajakirjaniku „ära kaotama”!

Tundub, et jumalad kuulevad mu palveid, sest sõidu ajal on Krishna rahu ja galantsus ise. Ideaalne kaaslane ja ideaalne India liikluses orienteeruja – juba peatubki meie auto põletusghati läheduses.

Oleme jõudnud Delhi südalinnas asuvale Samshan ghatile. Kui tavapäraselt nimetavad hindud ghatiks peamiselt Gangese jõe kaldapealselt vette viivaid kivitreppe, kus toimuvad nii igapäevane pesemine ja pühad rituaalid kui Varanasis ka surnutepõletamine, siis Samshan ghati ehk vabaõhukrematooriumi nime kannavad need kohad suurlinnades, kus kremeeritakse surnuid, ja need ei pruugigi asuda jõe kaldal.

„Iga hindu unelm on surra Pühas Linnas Varanasis, sest siis pääseb taassünni ahelast,” võtab autojuht-Krishna nüüd sisse giid-Krishna rolli. „Ent kõigile pole seda õnne antud ja paljud hindud lähevad tulle just sellisel keset suurlinna asuval ghatil, et seejärel tuhana Gangese voogudesse jõuda. Delhi lähim koht kokkupuuteks emakese Gangesega asub umbes 200 kilomeetri kaugusel Haridwaris.”

Samshan ghati asukoha reedab selle kivimüüride vahele peidetud asutuse kohal õhus hõljuv toss – see ongi koht, kuhu jõuavad inimesed siis, kui neil on toss väljas.

Kivimüüride ja suitsevate lõkkekuhilate üle peab korda piitspeenike parkunud nahaga mees, keda Krishna omamehelikult õlale patsutab: „Namaste, Rahul!”

Määratlematu vanusega Rahulil on ümber kõhnukese keha mähitud traditsiooniline oranž sadhurüü^[1.]. See katab kõik, mis vaja, aga ometigi laseb välja paista tema soonelistel sitketel kätel ja kondistel jalgadel, mis nagu kaks tugevat vaia söakalt vastu maapinda toetavad. On kohe näha, et see mees on kahe jalaga maa peal ka siis, kui ta teisi hingi siit maalt vabadesse kõrgustesse saadab.

Kas vanadusest või jumalatega parema kontakti saavutamiseks on Rahuli pealagi täiesti paljas. Olen nimelt kusagilt lugenud, et kiilaspäised pidavat jumalatega parema ühenduse saavutama – ja Rahulil kui hingede taevasse saatjal on juba oma töö tõttu jumalatega häid suhteid tarvis.

Sügavamõttelise näoga songib Rahul hõõguvas tuhahunnikus. Neid tuhahunnikuid on tema valduses sadu, kõik kenasti madalatest telliskiviäärtest ümbritsetud. Mõni tuhahunnik on suurem ja põleb veidi eredamalt, teisest on järel ainult riismed ja süsi just nii palju, et oleks paras kartuleid küpsetada. Otsekui mingi sürrealistlik jaanitulede paik: koht, kus pidu on läbi, aga peomälestused pole veel kustunud.

Üllatavalt ei hõlju põletusplatsi õhus minu meelest mitte kübetki reisikirjades kirjeldatud kõrbelõhna – ei kõrbenud liha, kõrbenud hingede ega isegi mitte põlevate puude hõngu. Ainult kuum on, vaikne on ja harmoonia on. Esimest korda Indias taban end mõttelt, et näe, ongi rahu võimalik ka siin, selles ligi 14 miljoni elanikuga paigas. See käib Delhi kohta – kogu India rahvaarv on lausa üle miljardi.

Valget naist nähes ajab Rahul silmad üllatunult suureks: see siin pole turistide paik. Ent mõistes, et olen koos Krishnaga, noogutab ta leebunult. Olen ju võõras ja ega võõrast naljalt omade maale ei lasta. Iseasi, kui tal just kohalik kaasas on.

Püüan olla hästi-hästi vaikselt: mul on tunne, nagu oleksin saanud loa piiluda sinna, kuhu paljusid ei lubata. Kuulan Krishnat lobedas hindi-inglise segakeeles, mida muide kutsutakse hinglish’iks, ghativalvur Rahulile seletamas, et too valge naine on ajakirjanik, kes tahaks kuulata lugu hindude viimsest teest.

„Vennas, too veel hagu,” palub Rahul enne jutu alustamist Krishnat ja viitab käega kivimüüri ääres seisvatele puuvirnadele. Siis seletab ta mulle: „Peame rahva annetustena toodud hagudest lisa võtma. Ühe surnukeha tuhastamiseks kulub üle viiesaja kilo puid, aga alati ei saa pere ja sugulased piisavat kogust kokku.”

Krishna läheb puudevirna juurde ja toob sealt paar kubu kremeerimisplatsile. Mu ninna tungib maguskirbe aroom.

„See on sandlipuu,” selgitab terane Rahul, märgates, kuidas ma õhku nuhutan. „Sandel on püha puu ja olgu lahkunu ükskõik kui vaene, killuke sandlipuud peab olema temagi puhastustules.”

Kuulen, et Rahul on näinud oma elus sadu surmasid ja kuigi kõik on nii erinevad, on neis ka midagi ühist. Rituaal, kuidas hindud oma lahkunuid viimsele teele saadavad, on alati üks.

„Veel enne, kui päike loojub, pead sa tuhaks saama,” toob Rahul välja hindu matmistseremoonia peamise tõe, viidates sellele, et kui vähegi võimalik, tuleb surnu matta samal päeval.

„Kas siis niipea, kui inimene sureb, põletatakse ta ära?” olen jahmunud kujutlusest, kuidas alles jahtumata lähedane ja kiiruga kuhjatud puuhunnik (kas ikka sai viissada kilo kokku?) ghatile toimetatakse.

„Ei!” on Rahul mu rumalusest samamoodi jahmunud. „Enne Samshan ghatile jõudmist on kodus pikk matusetseremoonia. Kõigepealt võitakse surituba puhastava lehmasõnnikuga. Surnu pestakse, võitakse vee ja sandlipuuõliga ning puuderdatakse kumkumipulbri ja vee seguga. Seejärel pannakse talle selga täiesti uued riided, tavaliselt valged, kuid paljud järgivad ka iidset tava, et kui naine sureb enne oma abikaasat, tuleb ta põletusaltarile viia punases pulmasaris – nii jääb naine igaveseks abiellu oma mehega... Ja kas ma juba ütlesin, et kõigi toimingute ajal peab surnu asetsema peaga lõuna suunas, sest sellest ilmakaarest pääseb surnute teele, ja tema peatsis peab põlema teednäitav lamp.”

Edasi kuulen, et pärast pesemis- ja võidmisrituaale ümbritsetakse kirstu meenutav puualus lillevanikute, lõhnaküünalde ja püha veega. Ära võetakse kõik ehted. Mõtlen endamisi, et huvitav, kas sarnaselt Eesti kremeerimisahjuga tuleb ka siin eemaldada surnu kehast kunstrinnad ning südamestimulaator, et need kuumuses õhku ei lendaks, või võivad siin nood aksessuaarid külge jääda. Põletus toimub Indias ju vabas õhus, mitte suletud ahjus.

Nojah, kui paljudel hindudel üldse neid südamestimulaatoreid või kunstrindu on. Näiteks ajakirjandusest silma jäänud India ilukliinikute hinnakirja järgi maksab rinnaimplantaat 1400 eurot ning jääb lihtrahvale ületamatuks summaks: isegi politseinike ja õpetajate kuupalk on Indias ju kõigest 200 eurot. Aga suurel hulgal Lääne-Euroopa ja Ameerika turistidel on küll India arstide pandud võltsrinnad, sest rikkale Lääne turistile on siinne teenus märksa odavam kui tema kodumaal...

Minu kaugele kandunud mõtiskluste ajal on Rahul jõudnud juba kirjelduseni, kuidas pärast pesemise-võidmise lõppu alustavad pereliikmed hindu preestrite eestvedamisel puudža itku.

„Bhagwan inki atma ko shanti dena,” ümiseb Rahul. Sel tundmatute sõnadega laulul on kerge ja rõõmus viis, üldse mitte kurb ja leinav. Vaatan küsivalt Krishna poole.

„Surm on hinge üleminek teise, paremasse maailma ja seega pole kurvastamiseks põhjust,” selgitab Krishna. „Seepärast saadabki meid viimasele teekonnale see pühast raamatust „Bhagavadgītāst”^[2.] pärinev rõõmulaul.”

„Ja seda lauldes tullakse siis koos kõigi matuselistega ghatile?”

„Mitte päris. Kui koduse tseremoonia juures on palju lahkunu omakseid ja ka rongkäigus läbi küla või linna saadab surnut tõesti arvukalt inimesi, siis põletusrituaali juures viibib vaid preester – pujari – ja pere vanim poeg või vanim meesisik. Ja tavaliselt on ka nemad kohal ainult tuleriida süütamise ajal. Aga tuleb ette sedagi, et surnu ainsaks teelesaatjaks on ghativalvur, kes lahkunu maised riismed tuleasemele sätib – eks pea ju ka kodutud ja need, keda keegi omaks ei pea, kuidagi põletatud saama.”

„Aga miks just põletus?” ei saa ma küsimata jätta.

„Inimkeha koosneb kõiksuse viiest elemendist: tulest, tuulest, veest, taevast ja maast. Kui inimene sureb, siis kaob temast elutuli ja et seda disharmooniat tasakaalustada, pannaksegi surnukeha tulle,” selgitab Krishna. „Aga on ka viis liiki inimesi, keda põletada ei tohi. Need on lapsed, pühamehed sadhud, rasedad naised, leeprahaiged ja maohammustusse surnud.”

Püüan sellele kirevale liigitusele kuidagi ühisnimetajat ja selle kaudu põletamisest loobumise põhjust leida, kui kuulen taas Krishna häält.

„Lapsed, sadhud ja rasedad on nii süütud, et neil polegi patte, mida tules hävitada,” ütleb ta minu veel sõnadesse jõudmata küsimusele vastuseks. „Maohammustuse ohvrid võivad aga mõne päeva pärast ellu ärgata, sest mitte kõikide madude mürk pole surmav ja vahel piirdub hammustus vaid halvatusega. Aga kui maohammustuse ohver ka paari päeva pärast elumärke ei ilmuta, visatakse ta jõkke.”

„Miks jõkke?”

,,Noh, äkki toob sahmakas külma vett ta teadvusele.”

Oli see nüüd nali või tõsi, ma ei saa aru. Igaks juhuks ei hakka ma Krishnalt enam küsima pidalitõbiste kohta, miks neid ei põletata.

Jah, Krishnalt – kuidagi märkamatult on ta asjatundjalt Rahulilt jutujärje üle võtnud. Muidugi on tema sorav inglise keel parem kui Rahuli konarlik tönkamine, aga ilmselt pole mitte see õige põhjus. Saan piinlikkusega aru, et olen Rahulile küsimusi esitades alati hoopis Krishnale otsa vaadanud.

Püüan nüüd mitte tema poole vaadata, kuid näen ikka, kui haarav on tema nägu mõtlikult tõsisena ning kui tumedad need lähedaloleva surma varjust justkui veelgi enam tumenenud silmad.

„Põletusrituaalile järgneb 13-päevane leinaaeg,” jutustab Krishna edasi. Siis saavad tuttavad ja sõbrad veel kord lahkunu kodust läbi astuda, et avaldada tema perele lugupidamist. Kodusel altaril on siis lahkunu lillevanikutega ümbritsetud foto. Ning aasta pärast surma peetakse kombetalitus, mida nimetatakse shraddha’ks. Ühe kuu jooksul pakuvad pereliikmed vaestele toitu ning palvetavad, et veel kord lahkunut mälestada. Sel mälestuskuul on pereliikmetel keelatud uute riiete ostmine ja pidutsemine.”

Mõneks ajaks laskub ghatile vaikus. Ainult puud praksuvad tules ning lõkke kohal väreleb õhk kuumusest.

„Madame, would you die with me?”^[3.] küsib äkki Krishna – hoopis teistmoodi ja teisel häälel kui eelnevat tavalist juttu ajades.

Rahul, kes inglise keelt vigaselt räägib, aga hästi mõistab, muigab kahemõtteliselt. „Sati, Sati, serious thing, not practiced much.”^[4.]

„Krishna, mis see sati on?” küsin, puudutatuna veidrast ihukarvu püsti tõstvast tundest, mis mindki häält tasandama paneb. Krishna surub oma huuled päris mu kõrva lähedale.

„Sati on ülim armastus,” kuulen teda sosistamas.

See on tuline, õhkuv ja joovastav sosin. Tunnen, kuidas Krishna hingeõhk kõditab mu kõrvu ja tema kuum hingus langeb mu kaelale. Külmavärinad läbistavad mu keha, veri tulvab näkku ja süda hakkab pekslema. Nii joovastav on tunda teda endale nii lähedal... tean, et ma ei tohiks ju nii tunda, aga keha reageerib omasoodu. Küllap tunneb Krishnagi mulle lähedal olles midagi erilist, sest ta ei kiirusta eemalduma.

Meid toob maa peale tagasi Rahul, kes argiselt selgitab, et sati’ks nimetatakse Indias iidset kommet, mil naine elusalt koos abikaasaga pärast tolle surma tuleriidal põletatakse.

Muidugi olen ma sellest lugenud, kuid asjaliku eurooplasena pole kunagi selle olemust mõistnud. Mehega koos tulle? Kas see hirmus ei ole? Ja kes siis laste eest hoolt kannab, kui mõlemad vanemad korraga siit ilmast lahkuvad? Nüüd on mul hea võimalus kuulata hindu mehi selgitamas, miks siinsed naised koos abikaasaga tulesurma lähevad.

Sõnajärje võtab taas Krishna ning ehkki tema selgitus on ladus nagu professionaalse giidi oma, kumab sealt ometigi sama ärevakstegevat tunnet, mis mul ka varasemat küsimust kuuldes jalad alt lõi.

„Sati traditsioon pärineb juba 6. sajandist, kui Kadamba kuninga Raviverma naine lasi end koos mehega tuleriidal põletada. Usutakse, et hea naine muutub koos mehega puhastustulle minnes jumalannaks. Teda hakatakse austavalt kutsuma Sati Mataks ehk Vooruslikuks Emaks ning ta omandab üleloomulikud võimed. Halb naine aga põletab tuleriidal oma patud ja saab nii taas puhtaks.”

„Ja kõik algas sellest, et jumal Shiva esimene naine, jumalanna Sati, ei suutnud taluda, et tema isa Daksha kohtles tema abikaasat Shivat lugupidamatult, ja pani end protesti märgiks põlema,” täiendab Rahul. „Sati auks hakatigi naiste elusalt põletamist niimoodi kutsuma.”

„Aga tänapäeval – on see tõesti naiste vaba soov, mitte ühiskondlik surve, mis sunnib neid traditsioonile alluma?” küsin niisugustest armastuse tõestustest ikka veel aru saamata. Ma ju tean, et kuigi Briti impeerium, mille võimu all elas India kuni iseseisvumiseni 1947. aastal, keelas sati ära juba 1829. aastal, praktiseeritakse seda iidset kommet siiski. Pea igal aastal jõuab rahvusvahelisse meediasse lugu sellest, kuidas siin-seal viidi läbi järjekordne sati tseremoonia.

Suurem meediakära sati olemuse üle tekkis 1987. aastal,

kui Rājhastānis asuvast Rajputist pärit 18-aastane Roop Kan

war lasi end koos oma 24-aastaselt surnud abikaasaga avalikul

tseremoonial põletada. Roop Kanwari abielu polnud armastus

liit, vaid korraldatud vanemate kokkuleppel, nagu on Indias

ikka veel tavaks. Ent hoolimata sellest, et abielu aluseks polnud

lõõmavad tunded, otsustas noor naine minna tulle.

Püüan seda minu arvates vastuolulist lugu ka Krishnale ja Rahulile jutustada, et kuulda nende arvamust naise motiivide kohta.

„Sati’ga tahtis Roop ehk lunastada oma süüd selle pärast, et ta ei suutnud tagada oma mehele pikka eluiga,” pakub Rahul. „Kui naine kasutab oma elujõudu ehk shakti’t õigesti, siis elab tema mees kaua ja õnnelikult. Mehe pika ja õnneliku elu tagab näiteks see, kui naine igal hommikul oma juukselahule punase triibu ehk sindoori tõmbab ja abiellumisel kaela pandud mangalsutra-nimelist keed iialgi kaelast ei võta. Kui aga mees sureb enne naist, on see naise süü ja lesk saab selle eest karistatud.”

Ta räägib seda nii enesestmõistetavalt, et ma ei suuda isegi nördinud olla.

„Aga... mis selle lesega siis tehakse?”

„Kõigepealt aetakse tema juuksed maha, käevõrud võetakse ära ja bindi märki ehk punast täppi ei tohi ta enam otsaette panna. Ja oma edasise elu peab ta veetma leskede aašramis^[5.] või tänaval kerjates, sest pere toidulaua äärde tal enam asja ei ole – lese pidamine perekonnas toob halba õnne.”

Nüüd tuleb minulgi meelde, et India kohta materjale otsides sattusin lugema kummalisest 20 000-pealisest lesekogukonnast jumal Krishna sünnipaigas Vrindavanis, pealinnast Delhist umbes saja kilomeetri kaugusel. Artiklis oli ka öeldud, et kogu India peale olevat selliseid ühise kommuunina elavaid leski üle miljoni.

„Aga kas riik leskede toetuseks midagi ette ei võta? Politsei? Sotsiaaltöötajad?”

Ilmselgelt olen ma naiivne. Rahul ainult kehitab õlgu, moodsama mõtlemisega Krishna ohkab.

„Juba 1856. aastast lubab seadus leskedel taas abielluda ning 1956. aastast võivad lesed pärida osa oma kadunud mehe varast ja saada ka riigilt lesepensioni. Aga...”

„Aga need vanad naised pole sellest teadlikud?”

„Vanad?” Krishna ja Rahul paistavad mõlemad ühtviisi üllatunud.

„Nojah, ma mõtlen, need lesed, nad on ju vanad?”

„Oh, leseaašramites on ka kaheksa-aastaseid.” Rahul on seda nentides nagu vana rahu ja jälle on Krishna see, kes saab aru, et nende jaoks enesestmõistetavat peab mulle siiski selgitama.

„Vaata, seaduse järgi tohivad naised abielluda 18- ja mehed 21-aastaselt, kuid maapiirkondades pannakse ka tänapäeval paari verinoori tüdrukuid ja vanemaid mehi. Sageli sureb selline mees veel enne, kui pruut tegelikku neiuikka jõuab, ja nii saabki väikesest lapsest lesk.”

„Ja ta peab kogu elu veetma kerjates või aašramis?”

„Mõnikord müüakse neid ka prostituutideks, sest nad on veel noored ja rõõsad ning kuidagi peab aašram end ju üleval pidama...”

Ma ei küsi rohkem. Saan aru, et pealtnäha julm sati võib olla hindu lesknaise jaoks hoopis leebeim pääsetee.

Vaatan leeke ja meenutan artiklit Roop Kanwari viimsest teekonnast tuleriidal. Pärast rituaalset pesemist oli Roop pannud selga oma punase pulmasari ja roninud arvukate pealtvaatajate silme all oma mehe surnukeha juurde tuleriidale. Asetanud mehe pea oma sülle, palus ta teismelisel mehevennal tuli süüdata. Tõsi, enne tuleriidale viimist olevat ta küll oopiumi ja mandlitega maitsestatud piimaga tuimastatud, kuid siiski ei püüa ma järgnevat liiga üksikasjalikult ette kujutada.

Lühidalt kokku võttes vaatas rahvamass lihtsalt pealt, kuidas noor naine jumalannaks muutudes leekides piinles. Et mitte kuulda tema karjeid ja valuoiged, löödi tantsu, mängiti pilli ja lauldi kogu südamest. Ka politsei, kes oli toimuvast teadlik ja loomulikult teadlik sellestki, et sati on seadusega keelatud, ei teinud midagi.

Rebin end sellest kujutlusest lahti ning taban Krishna mind pingsalt silmitsemas. Sati õudused vajuvad tagaplaanile ja sellest pilgust hakkab mul taas kuum.

„Madame, would you die with me?” küsib Krishna minult taas kord vaikselt-vaikselt, ise pinevalt mulle otsa vaadates.

Vastus ei tule üle mu huulte. Ainult meeletult pekslev süda annab aimu, et midagi toimub.

Krishnaga veedetud päeva ja poolt ööd jääb lõpetama korralik kõrvakiil Krishna raseeritud põsele.

„Ma ju ütlesin sulle, et oleme ainult sõbrad!” pahvatan ma, kui mees hüvastijätuks äkki mu huuli riivab. See puudutus on põgus, aga põletav.

Krishna ainult naeratab malbelt. Kummaline mees, mõtlen end hotellitoas magama sättides, huuled ikka veel tema puudutusest hõõgumas.

1 India pühamehe riietus [ ↵ ]

2 Filosoofiline traktaat, hinduismi üks pühamaid raamatuid, osa „Mahābhārata” 6. raamatust. [ ↵ ]

3 Proua, kas te oleksite valmis koos minuga surema? – inglise keeles [ ↵ ]

4 Sati, sati, tõsine asi, palju ei kasutata – vigases inglise keeles [ ↵ ]

5 Hinduistlikus traditsioonis erakla, mis tavaliselt on tekkinud mingi pühamehe ümber ja kus tegeldakse saadhanaga (vaimse enesearendusega). [ ↵ ]