Читать книгу Ebatavalised lemmikloomad - Rahvaluule - Страница 2

C. L. Hildreth

Kui on kuritegu uskuda inimesi ja usaldada sõpra, siis selle kuriteo ma olen korda saatnud ja mind on selle eest kibedasti karistatud. Tundsin ja armastasin Armand Duchesne’i lapsest saadik ja kui ta oma hädas minu juurde tuli, andsin rõõmuga ja heas usus oma allkirja käenduslepingule.

Ta reetis mu ja põgenes, ja et päästa oma head nime, andsin käest kõik oma esivanemate valdused ja läksin laia maailma laostunud mehena.

Kui see oleks olnud vaid rikkuse kaotus, oleks löök olnud väiksem, kuid see eraldas mind naisest, keda ma armastasin, oma kurbusekibeduses uskusin, et alatiseks.

Ta perekond poleks kunagi nõustunud, et ta abiellub kerjusega. Kas võisin ma paluda tal jagada mu vaesust ja võidelda koos minuga igapäevase leiva eest? Nii ma kirjutasin talle midagi varjamata ja vabastasin ta meie kihlusest. Järgmisel päeval pöörasin selja kõigele, mida olin selles elus kalliks pidanud.

Nii täielik oli mu allakäik, et kui ma jõudsin Villeroi’sse, katedraaliga linna, oli kogu mu varandusest järel vaid riided, mida kandsin, ja paar franki hõbedat.

Pöörasin peateelt kõrvale, jõudsin platsile katedraali ees ja istusin mõtlema. Tohutust pimedusest, mis mind rõhus, ei paistnud ainsatki lootusekiirt. Mulle polnud õpetatud ainsatki ametit – sest kes oleks arvatagi võinud, et mu isa poeg töötab oma kätega nagu talupoeg? Olin ka liiga uhke, et abi küsida, ja kuhu pidingi oma hädas pöörduma?

Ja Claire, kelle armastus ei pidanud enam mu elu rõõmustama nende meeldivate nägemustega, mida jumal saadab maa peale inimeste elu ilusamaks muutma!

See oli rohkem, kui ma taluda suutsin. Hüppasin püsti ja vahtisin metsikult ümberringi. Katedraali tohutu hall sein, mille tipp ulatus neljasaja jala kõrgusele, jäi mulle silme ette.

Kuri idee tuli mulle pähe. Hüpe ühest neist väikestest akendest, mida torni kõrguse tõttu vaevalt näha oli, kiire hüpe ja kõik oleks möödas.

Kõndisin kirikuukse poole, olles kindlalt otsustanud oma mõtte teoks teha. Ja kui ma olin sisenemas, köitis mu tähelepanu plakat, mis oli kinnitatud ühele ukse läheduses olevale sambale. Astusin masinlikult lähemale ja lugesin:

„6000 frangine autasu.

Nimetatud summa makstakse igale inimesele, kes julgeb tornitippu ronida ja sinna kõvasti köie kinnitada. Üksikasjad… jne…”

Kuus tuhat franki! Summa, mis oleks minu arust olnud liiga väike tasu kõige viletsama hobuse eest mu tallis, umbes nädal tagasi – see paistis praegu olevat imeliselt suur. Kuue tuhande frangiga võisin uuesti oma elu alustada, võita tagasi oma varanduse kohtuprotsessil, ja veel Claire? Mu unistus enesetapust oli kadunud äkilises lootuses. Pöördusin, et küsida selgitusi vanalt kirikuteenrilt, kes seisis läheduses.

„See on suur summa,” ütles ta tõsiselt. „Kuid keegi pole proovinud seda saada.”

„Miks?” küsisin ma. „Kas seda peetakse nii ohtlikuks?”

„Ohtlikuks!” kordas ta. „Ütle parem, et kindlaks surmaks. Viimasel talvel väänas suur torm torni kaunistava kera selle pesast välja, jättes selle ohtlikku seisukorda. Nad otsivad mõnda vaprat seiklejat, kes roniks torni katust pidi üles ja kinnitaks sinna köie, et töömehed võiksid üles minna ja selle ära parandada. Keegi pole seal ülal käinud umbes kakssada aastat ja hoolimata suurest autasust ei julge seda ka praegu teha.”

„Mina proovin seda,” ütlesin vaikselt.

„Teie?” hüüdis vana mees tagasi ehmudes. „Ah, te olete härrasmees. Te ei saa – vabandage väga – raha vajada?”

„Ei,” vastasin õhetavate põskedega, kui ma vale kuuldavale tõin. „See on seiklusearmastusest – jah, seiklusearmastusest.”

Vana mees vaatas mind tõsiselt, nagu ei usuks mind põrmugi.

„Te kukute kindlasti puruks,” väitis ta. „Paljud tugevad mehed ja oskuslikud ronijad on sellest tööst keeldunud.”

„Asi pole jõus ega oskuses,” vastasin ma. „See vajab vaid julgust ja rahu ja mul on need mõlemad.”

Kirikuteener ei püüdnud enam mind ümber veenda, kuid näitas nii ilme kui käitumisega, nagu arvaks ta juhtivat mind tapalavale, ning astus ees mööda keerdtreppi torni tippu, kuni jõudsime viimase mademeni, kust pidi algama mu ohtlik ronimine. Siin andis ta mulle mõned lihtsad juhtnöörid, varustas mind jämeda köiega, ja kui ma väikesest aknast välja ronisin, luges minu heaks pominal palve.

Villeroi katedraal on üks kõrgemaid Euroopas. See on kivist, paljude kaunistustega, ning see on sillutisest kuni suure kuldse palli tipuni peaaegu nelisada jalga kõrge. Iidsed arhitektid ehitasid oma torne, nagu poleks neid kunagi tulevikus vaja parandada. Praegu polnud mingeid vahendeid, et ronida ülemise mademe kohale palli juurde, mida pidi toestama. Olin siiski katust uurinud ja uskusin nägevat vahendeid oma eesmärgi saavutamiseks. See oli äärmiselt hädaohtlik töö, mille oleksid ära põlanud kõik, kes polnud nii õnnetus olukorras kui mina.

Aknast palli alumise osani oli seitsekümmend jalga, tõus oli väga järsk ja välja arvatud nurkades, kus kiviplokid olid kaheksanurkselt ühendatud, sile nagu klaas. Nende ühenduskohtade peal oli kivimuster, mida katkestasid kümne jala kaugusel väljatungivad kaunistused, mis olid nikerdatud ristikheina kujuliselt. Minu plaan, ainus võimalik, oli heita silmus üle esimese ristikheina ja põlvedega kivimustri külge klammerdudes end köie abil üles tõmmata. Kui ma olen jõudnud ristikheinani, päästan köie lahti, heidan silmuse järgmise ümber ja nii edasi. Kõike seda pidin ma tegema, kui mul oli puhtalt kolmsada jalga kukkuda. Lisaks ulatusid ristikheinad, mu ainus tugi, vaid kaheksateist tolli (45,72 cm) tornist kõrgemale ja ilm oli need siledaks ja libedaks lihvinud, mis muutis mu ülesande peaaegu võimatuks.

Kuid ma olin meeleheitlik. Ükskõik kummal viisil läbikukkumine tähendas mulle surma. Mis vahet seal oli, kas mu kukkumine oli juhuslik või teadlikult meeleheitlik tegu? Ja kas ei soojendanud mind magusaim kõigist lootustest? Jõuda pallini, kinnitada köis ja end selle abil jälle alla lasta võrdus minu jaoks mu kihlatu tagasivõitmisega. Kindla otsusega alustasin teed üles.

Esimene pilk allapoole pani mu pea kohutavast hirmust pööritama ja ma klammerdusin meeleheitlikult kivimustrilise serva külge, et ma otsekohe tühjusse ei kukuks. See tunne kestis vaid hetke. Sain tasakaalu tagasi ja vaatasin ringi. Ettevaatlikult köit seades heitsin selle ristikheinakujutisele minust kõrgemal. See läks mööda ja tuli robinal alla mind peaaegu tasakaalust välja lüües. Proovisin jälle ja jälle ja kümnendal katsel tabas silmus ja hoidis kindlalt kinni. Surudes kivimustri põlvede vahele ja kramplikult köiest kinni hoides asusin teele, kuni jõudsin ähkides ja kurnatult ristikheina juurde, mis oli kümme jalga aknast kõrgemal. Haarasin sellest kinni ja jäin hetkeks puhkama.

Mu järgmine jõupingutus võttis veel rohkem aega ja poole tunni pärast olin jõudnud vaid kakskümmend jalga kõrgemale, viiskümmend oli veel ronida. Kui ma klammerdusin teise ristikheina külge, kuulsin äkki nõrka lärmi.

Alla vaadates nägin, et väljakule oli kogunenud rahvahulk, mis jälgis mu liigutusi tormilise huviga. Kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu ja jätkasin oma teed.

Mu edasiminek muutus iga sammuga raskemaks. Ristikheinad muutusid ülespoole jõudes väiksemateks ja libedamateks.

Oli tõusnud tugev tuul, mis viis mu silmuse märgist mööda ja sundis mind jõupingutusi kahekordistama, kuid ma pidasin vastu ja kella neljaks pärastlõunal olin jõudnud palli toetava kiviringini.

Kui ma istusin, hingeldav ja uimane oma tööst, kostis alt võidukas kisa. Seekord lehvitasin neile rõõmsalt kätt.

Rõngas, millel ma istusin, oli umbes kaks jalga lai ja pakkus mugavat, kuigi ebakindlat puhkepaika.

Selle välimises servas oli veel teine raudne ring, sama paks kui mehe ranne, kivist eemal ja klambrite abil paigale asetatud. Selle ringi külge kinnitasin ma konksu abil köie ja ploki.

Olles sellega hakkama saanud ja ploki külge kinnitatud köie vabaks raputanud, nii et see rippus alla aknast haardeulatuses, olin oma ülesandega hakkama saanud.

Seda tehes libises väiksem köis, mille abil ma olin roninud, mu sõrmede vahelt välja ja kukkus kaugele alla, aga kuna ma lootsin alla laskuda teise köie abil, ei häirinud see vahejuhtum mind eriti.

Selg vastu palli, kõvasti kivimustrist kinni hoides, tugeva tuule käes, jäin nii mõneks hetkeks, et oma jõudu tagasi saada.

Selle aja jooksul köitis mu tähelepanu vaikne klõpsuv hääl. See kostis plokihaagist, mida tuul edasi-tagasi heitis.

Kui ma sirutasin, et sellest haarata, heitis metsikum iil selle kõrvale. Konks tuli rõnga küljest ära ja hetke pärast olid plokk ja köis silmist kadunud.

Mehaaniliselt neile järele vaadates nägin neid rippumas müürisimsil kahesaja jala kaugusel allpool.

Ma ei mõistnud otsekohe katastroofi suurust, siis tabas mind jäine hirm. Olin täiesti eraldatud maailmast, kogu võimalikust inimlikust abist, nagu oleksin mahajäetud saarel keset Vaikset ookeani.

Nelisada jalga allpool olid inimesed, kuid kes julgeks neist, nähes, mis õnnetus oli minuga juhtunud, võõrast päästma tulla?

Oli liigagi selge, et niikaua, kui mu skelett pleegib seal torni otsas päikese ja vihma käes, ei julge keegi sinna ronida.

Seitsekümmend jalga olin roninud köie abil. Ma ei saaks selleta läbi. Torn oli nii järsk, et kui ma oleksin proovinud end sealt alla libistada, oleksin langenud tühjusse nagu kummipall.

Ei, minu jaoks polnud enam mingit lootust. Pidin seal aeglaselt nälga surema või otsima kiiremat surma omaenda käe läbi!

Kuid mu mõtted olid kummalisel viisil muutunud. Mõned tunnid varem olin otsinud torni kindla kavatsusega end selle otsast alla heita. Nüüd ei tahtnud ma enam seda teha. Ma klammerdusin müüritise külge ja vaatasin meeleheitlikult ringi.

Päike oli vajumas lääneküngaste taha ja orus hakkas juba hämarduma.

Minu all hoovasid inimesed edasi-tagasi ja ähmased karjed paistsid näitavat, et nad olid mõistnud minu lootusetut olukorda. Tõmbasin oma märkmikust lehe ja kirjutasin sellele:

„Mu köied kukkusid maha. Olen selles tornis vangis. Kui keegi ei julge mulle appi ronida, olen kadunud.”

Kinnitasin paberi oma sulenoa külge ja heitsin selle rahva sekka. Kuulsin äkki metsikut karjet. Siis jooksid nad edasi-tagasi, vehkisid eesmärgitult kätega, paljud olid palvetades põlvili, kuid appi ei tulnud keegi.

Päike loojus ja saabus öö lugematute tähtedega, valgustades mu piinavat seisukorda. All süüdati tuled ja rahvas oli ikka veel seal, kuigi nad ei näinud mind enam.

Kui pikad tunnid möödusid, kadus kohutav hirm ja mu mõistus muutus jälle rahulikuks. Pidin surema, varem või hiljem – mis vahet seal oli? Kui nälg muutub liiga tugevaks või mu krampis jäsemed ei suuda mind enam kinni hoida, siis üks hüpe ja mu hädad oleksid möödas. Koos hirmuga põgenesid mu illusioonid. Nägin, kui tühised olid mu lootused uuele õnnele ja varandusele. Kui ma oleksin saanud kuus tuhat franki, oleks see mu kogenematuis kätes vaid kurja päeva edasi lükanud. Mu armastus oli igaveseks kadunud, ja mis oli minu jaoks elu ilma selleta?

Minus tekkis tunne, mis oli peaaegu sarnane rahuloluga. Otsustasin, et ma ei otsi surma ega keeldu sellest. Kui saabub aeg, siis olen selleks valmis.

Päike tõusis hiilgavalt, valgustades kuldset palli mu pea kohal ja näidates mulle veel kord all olevat suurt rahvamassi. Kuulsin tõsist pominat. Nad jätsid minuga hüvasti, nad teadsid, et olen hukule määratud. Tõstsin käe ja näitasin ülespoole. Hetke pärast põlvitasid nad kõik, suurest katedraalist kostis orelihääl ja koor luges patukahetsuspalvet – nad pidasid minu leinajumalateenistust.

Seejärel, kuna lebasin palli varjus, langesin unne, mis pidi kestma mitu tundi. Mind äratas rahvahulgast kostev kime karjatus. Paistis, et midagi oli juhtumas. Oli see võimalik, et keegi siiski mulle appi tuli? Nõjatusin allapoole ja vaatasin üle rinnatise. Kaugel allpool märkasin musta väikest kogu aeglaselt mööda torni üles ronimas. Kes see oli, ei suutnud ma alguses eristada. Aga kui see lähemale jõudis, nägin, et see oli üks väike loom. Siis ilmus aknale, kust ma olin ülesronimist alustanud, kaunitari pea, ta käsi lehvitas mulle ja ma mõistsin kõik.

Claire’i lemmikute seas oli väike ahv, kelle nimi oli Joli, imeliselt intelligentne olend, kes paistis peaaegu inimlikult oma perenaist armastavat. Külaskäikudel tema majja oli mul õnnestunud loomaga sõbraks saada, ja kui õilsalt ta nüüd selle eest tasus! Kuuletudes oma perenaise häälele, ronis ta mööda seina üles, tõmmates enda järel peenikest köit, mis oli ta piha ümber kinnitatud.

Elutahe tekkis minus jälle ja ma vaatasin, kuidas ta edasi ronis, vahel kõheldes, kas hirmust või ebakindlusest, ja siis jälle tehes paar sammu minu suunas. Sageli paistis ta otsustavat tagasi minna, kuid perenaise käeviibe pani teda edasi liikuma. Kui ta jõudis häälekaugusele, hüüdsin teda kõige armastavamate nimedega, ja mitte kunagi pole ühegi sõbra näojooned mulle ilusamad tundunud kui selle kummalise väikese näo omad, mis mulle siis otsa vaatas.

Viimaks tõstsin ta rõnga peale, sõlmisin köie lahti ja tõmbasin, oh, kui ettevaatlikult, enda poole ka jämedama köie ja viimaks niisuguse, mis oli küllalt jäme mu raskuse kandmiseks. Oli vaja vaid hetke, et seda kinnitada, ja niimoodi, Joli õla peal, alustasin allatulekut. Kui ma jõudsin väikese aknani ja tosin tugevat käsivart mind sisse tõmbasid, andsid mu ülepingutatud närvid järele ja ma nõrkesin.

Mind tabasid mitu tõsist haigushoogu, kuid mind põetas andunud naine, kes oli välja mõelnud, kuidas mu elu päästa, ja kes nüüd pühendas armunult mulle nii enda kui oma varanduse.

Aga kuigi ma võtsin vastu esimese, sain ma keelduda teisest, sest asjade käigus selgus, et mu enda varandus polnud täielikult kaotsi läinud. Jäi küllalt, mida Claire’i ja minu lastele pärandada.

Te võite teda näha meie majas, ikka veel ilusa ja naiselikuna, lapsed ümberringi. Ja kui te uurite uut purskkaevu Villeroi väljakul, märkate selle sarnasust Joliga, kes on kivisse raiutud oma paljude heade omaduste pärast.