Читать книгу Muinasjutte ükssarvikust - Rahvaluule - Страница 2

Jennifer Roberson

Oli talv, hundituule aeg, mis räsib laagrit sama palju, kui tõeline hunt räsib surnud hirve kõri kallal. Ja nüüd oli eskimote hõimu tabanud laastav, surmav palavik.

Haigestunute hulgas oli Elki, kaksikute Gari ja Asta väike õde. Ravitseja hoolitses tema eest oma telgis, kus ta oli palavikku suremas.

Soovides meeleheitlikult oma õde päästa, läksid Gar ja Asta nõid Rahela juurde, lootes, et tolle nõidus võib Elkit ravida.

„Mul pole rohtu selle palaviku vastu,” ütles Rahela. „Kuid iga haiguse jaoks on ravim olemas. Kuid sageli on seda raske leida või see nõuab suurt ohvrit.”

Kasutades oma ennustamiskaussi, näitas Rahela neile, kuhu nad pidid minema – Suvekuninga õukonda. „Just sealt leiate rohu, kõige võimsama ja maagilisema, mida Emake Maa tunneb – ükssarviku sarve. Selle abil ei saaks ravida mitte ainult Elkit, vaid ka tervet hõimu.”

Kuid Rahela hoiatas, et Asta pidi kõigepealt võitma ükssarviku usalduse. „Kui võtad kasvõi tükikese ükssarviku sarvest tema nõusolekuta, siis see tapab su.”

Ta mässis pika hõbeniidi, mille otsas rippus poleeritud elevandiluust nõel, Asta sõrme ümber.

„See on võlunõel. Kui see liigub, peate sellele järgnema, see viib teid Suvekuninga õukonda.”

Järgmisel hommikul jõudsid Gar ja Asta jõe äärde, laagrist pisut kaugemale. Nad olid asjatult proovinud panna nõela neile teed näitama. See ei paistnud töötavat. Viimaks hakkas see värisema, võnkuma. Ja siis, aeglaselt ja püsivalt, hakkas see liikuma. Kui see liikumast lakkas, näitas see põhja poole. Imetledes, kartes ja lootes kõndisid Asta ja Gar põhja poole, järgnedes nõela juhatusele. Nad ei teadnud enam, kui kaugele nad olid rännanud, kui Gar pomises midagi sellest, et tuleb tagasi pöörduda, enne kui on liiga hilja.

“Oota! Oh, Gar – vaata!”

Gar vaatas. Niidi otsas rippuv nõel keerles ja keerles, kuni niit oli kõvasti kinni keritud. Siis ta keerles jälle lahti, vastupidises suunas, kuni niit oli jälle pingul ja nõel näitas tohutu vana tamme poole, mis oli pooleldi lõhestatud välgunoolest, mis oli tüve peaaegu pooleks lõiganud. Tohutu söestunud lõhe moonutas härmatisega kaetud tüve.

“Asta…”

Asta ei kuulanud. Ta vaid järgnes nõelale söestunud lõhesse. Sirutades käe ette, ei tabanud see mitte midagi.

Mitte midagi.

Ja see neelas ta tervikuna, jättes tema asemele tühjuse.

Asta kukkus Emakese Looduse kõige karmimast aastaajast kõige leebemasse. Lume asemel oli maas rohi, lopsakas, paks rohi, roheline nagu maailma suvemantel. Emakese päikese soe, särav nägu muutis kogu maailma kuldseks. Asta klammerdus ikka veel hõbeniidi külge ja vahtis sõnatult maailma, mis oli nii väga tema oma moodi, ja ta mõistiski, et see oli tema maailm. Ainult et aastaajad olid muutunud.

“Suvi,” ohkas ta valjusti ja siis kuulis ta enda selja tagant Gari moonutatud karjatust, kui too lõhest välja lendas.

„Asta… Asta…”

„Ma tean,” vastas too rangelt. „Tasa, Gar – me oleme Suvekuninga õukonnas.”

„See on rumalus…” Kuid Gar jäi vait, sest nende ees seisis tõend – elus ükssarvik ise.

Mitte Suvekuningas, keda Asta oli kausis näinud. Palju noorem, väiksem, kuid üldse mitte nii rõhutatult uhke. Ta paistis uudishimulikuna. Pikkade ripsmetega merevaigukarva silmad piilusid küsivalt kahvatukuldse laka alt, mis kukkus kahe püstise kreemikarva kõrva vahelt. Kõrvade otstes olid üleannetud tutid, mis särasid peaaegu kullakarvaliselt. Pehme roosakaskuldne koon värises hetkeks. Mokapealsed karvad läikisid, nende tipus olid päikesekuldsed kastepiisad. Ninasõõrmed laienesid, tõmbasid häälekalt õhku sisse, siis ta korsatas, nagu üllatunult.

“Sarv,” ütles Gar nõudlikult.

See oli väiksem, kui Asta oli oodanud. Selle habras juur oli peidetud särava laka siidiste karvade alla ja äkki mõistis tüdruk, et hõbeniit, mida ta hoidis, polnudki üldse niit, vaid karv ükssarviku lakast või sabast. Sarv sobis noore ükssarviku kaugelasetsevate, üllatunud silmadega – merevaik ja mesi ja kuld. Selle juurest kuni tipuni väändus laisk ja sümmeetriline spiraal.

“Kui mina haaran tal peast,” alustas Gar, „võid sina sarvest haarata…”

“Ei.” Asta toon oli lõplik. Aeglaselt, ettevaatlikult, et mitte ükssarvikut ehmatada, pani ta nõela ja niidi käest. Siis, käed välja sirutatud, astus ta sammu looma poole.

Ükssarvik vaatas teda uudishimulikult, näitamata vähimatki hirmu. Õrnad meekarva sõrad peaaegu ei häirinudki lilli ja rohtu puu all. Ta polnud hobune ja kindlasti mitte ratsaloom, kuid sarnanes sellega küllalt palju, et Asta igatseks silitada ta sametist koonu, sasida seda säravat lakka, tunda siledat, läikivat selga enda all, kui tüdruk galopeeriks üle Suvekuninga õukonna aasade.

“Sarv,” sosistas Gar rõhutatult.

Asta tundis sooja, pehmet hingeõhku, kui ükssarvik oma koonu talle pihku toppis. Ta tundis lillelõhna ja nagu mingit vürtsi, puhast, värsket lõhna, mis ei sarnanenud ühelegi senituntule. Ta tundis ükssarviku värelevat hingamist oma sõrmede vastas ja nägi läikiva sarve keerlevat spiraali, mis kerkis ükssarviku laubalt, lüües lahku särava laka, mis puudutas tüdruku randmeid õrnalt ja võrgutavalt.

Silmad poolkinni, nõjatas ükssarvik oma lõua tema õlale.

See oleks nii kerge, teadis Asta. Üks pööre, üks tõmme! Sarv oli nii õrn.

“Tee seda,” sosistas Gar.

Kuid Asta teadis, et ta ei suuda.

“Elki pärast,” nõudis Gar. “Elki ja hõimu pärast!”

Asta seadis peopesad vastu ükssarviku kaela ja silitas ta lopsakat kreemjat lakka, nagu Rahela oli silitanud oma kassi. Laka all oli tunda tema keha soojust ja elu ja tugevust ja tervist. Ta sasis sõrmedega ükssarviku lakas ja teadis, et ka tema hing oli segaduses, tunnetades ükssarviku maagiat.

Kelle usaldust pidi ta võitma, mõtles ta. Ükssarviku või tema enda?

“Asta!” sisistas Gar. “Võta sarv ja kaome…”

Elki jaoks – Asta hammustas alumist huult. Haara see vaid ja pööra… Ta judises. „Ei.” Ta ütles seda peamiselt ükssarvikule, kelle pea polnud eriti palju kõrgemal tema enda omast. „Ma ei suuda.”

“Kuid sa pead…” Gari hääl oli nõudlik. „Mitte minu, mitte sinu jaoks – Elki jaoks. Hõimu jaoks. Just seda me tegema tulimegi.”

“Ma tean, ma tean.” Asta sulges silmad ja mattis näo ükssarviku siidisesse lakka. „Kuid kindlasti ei taha Ema, et ma tapaksin ühe ta lapse vaid selleks, et päästa teist.”

Ja järsku, enne kui Asta oli rääkimise lõpetanud, muutus ükssarvik naiseks.

Tema naeratus oli nagu maailma valgus. Ta silmad ja küüned olid kuldsed, suvepäikese karva, ja ta kleit oli kootud ämblikusiidist ja õrnadest erksavärvilistest lilledest. Tema seljal voogavad juuksed olid merevaigu, mee ja kulla karva.

Gar langes põlvili. Asta vaikis hämmeldunult.

“Rahela valis hästi,” ütles Ema ja ta hääles oli suvevihma laulu, jahedat, pehmet ja magusat.

Gar värises. “Kuid – see oli Elki, meie õe pärast. Ta on alles beebi, alles väikene… Me pidime midagi tegema…” Ta hõõrus kinnastatud käsi närviliselt vastu oma karusnahaga ääristatud pükse. „Ta on alles beebi…”

„Ma tean,” ütles ema. „Ma tean kõike. Tean, et ka praegu ulub talvehunt mäetippudel ja laulab oma surmalaulu. Kuid teie olete siin, mitte seal, ja siin tuleb midagi ette võtta, enne kui teid tagasi saadan.”

„Kas te peate seda tegema?” Asta vaatas säravat suvist orgu, Suvekuninga õukonda. „Aga kui ma tahan siia jääda?”

Ema raputas pead ja naeratas veel rohkem. „Kõigil mu lastel on oma koht. Teie pole praegu seal, kus on teie oma. Kui maailm tahab ringi käia, peate tagasi minema enne, kui päev mööda saab.”

Asta tõmbas hinge. “Me tulime ükssarviku sarve järele.”

„Kuid te ei võtnud seda.”

“Ei.” Asta vaatas maha. „Ma ei suutnud.”

Ema naer oli nagu lõokese laul. Ja siis see peatus. „Te võite seda ikka veel saada,” ütles ta. „Ma annan teile valiku, sest niimoodi ma selle maailma tegin. Alati on valikuid.” Ta käsi langes Asta juustele, silitav tumepruun käsi. Kuldsetel küüntel helkisid pronksjalt särava päikese sädemed. “Ma nõustun selle ohvriga. Võtke sarv. Minge tagasi oma hõimu juurde. Päästke Elki ja teised. Te ei jää enam kunagi palavikku.”

“Või?” küsis Asta.

“Või minge tagasi tühjade kätega ja lootke, et Elki jääb ellu.”

Gar tõusis püsti. “Asta – tee seda. Võta sarv, et saaksime kindlad olla.”

“Teie nõusolekul…” Asta vaatas ema pimestavaisse silmadesse. „Aga kui ma seda teen, mis on selle hind?”

Naise käsi langes tema pea pealt alla ja võttis päikesesära endaga. „Et suvi enam kunagi ei tule.”

Asta jahmus. „Mitte kunagi?”

“Ei.” Ema kehitas õlgu. “Kuid talv ei pruugi olla surmav. Teie hõim õpib ellu jääma.”

“Asta,” alustas Gar.

“See on sinu valik,” ütles Ema Astale. „Sina pead otsustama.”

Ehmunud Asta raputas pead. „Ma ei saa. Kuidas saaksin päästa Elki ja teised, kui nad peaksid seejärel igavesti talves elama? Ema, sa oled liiga julm.”

“Liiga julm, liiga lahke. Emad on sageli niisugused, kui oma lastega tegelevad.” Naise taga kepslesid orus ükssarvikud. Suvekuningas oma kuldse sarvega säras päikesepaistes. „Sa pead otsustama, Asta.”

Asta sulges silmad. Ta võis oma laugude taga ikka veel ette kujutada ükssarvikuid, sarved päikesepaistel helkimas. Nii reipad suvesoojuses.

Ta avas silmad ja ütles: „Saada meid tagasi. Ema, saada meid tagasi. Isegi Elki pärast ei saa ma mõista teisi suveta elama. Viimaks tapab see meid kõiki. Vähemalt vaimselt, kui mitte kehaliselt.”

Ema naeratas. Tema juuksed olid nagu suvine päikeseloojang, ta silmad nagu järgmise päeva koidik. „Rahela valis tõesti hästi.”

„Niisiis,” ütles Gar tõredalt, „läheme koju tühjade kätega.”

Asta oli vait, teades, et Gar oli väsinud ja mures ja hirmunud, mõeldes, mis nad tagasi jõudes eest leiavad, just nagu ta isegi. Seejärel pöördus ta Ema poole ning taganes äkki ehmunult. “Gar – vaata!”