Читать книгу 1001 ööd. Valimik muinasjutte - Rahvasuu - Страница 4

Armuheitva ja halastusrikka Allahi nimel!

Kiitus olgu Allahile – heategevale kuningale – kõiksuse loojale – kolme maailma isandale – kes ilma sammasteta püstitas kindla taeva ja laotas maa meile puhkeasemeks. Ja tänu ning õnnistus meie isandale Muhamedile – palvus ja alatine tänu ja õnnistus kestku kuni kohtupäevani – aamen.

Tõesti, nende sõnad ja teod, kes on lahkunud enne meid, on saanud eeskujuks ja juhtnööriks tänapäeva inimestele, et nad hoiatuseks näeksid, milliseid saatusi on antud kanda teistele. Olgu siis kiidetud see, kes hoiatuseks nüüdisajale tegi mineviku lood! Sääraseist eeskujudest kõnelevad jutustused, millede nimetuseks on „Tuhat ja üks ööd”.

Neis kõneldakse, kuidas ammu möödunud aegadel elas India ja Hiina saartel kuningate kuningas. Temast jäi vaid kaks poega, mõlemad rüütellikud sangarid, ehkki vanem oli julgem kui noorem. Niisiis päris tema trooni ja valitses maad nii valju õiglusega, et kõik ta kuningriigi rahvad teda armastasid. Kuninga nimi oli Šahriar ja oma noorema venna, šahh Zamani pani ta Samarkandi ja berberite kuningaks. Ja kumbki valitses oma kuningriiki suure rõõmu ja rahuga vahet pidamata oma kakskümmend aastat.

Ent kui see aeg oli möödas, igatses vanem kuningas oma nooremat venda näha. Ta pidas vesiiriga nõu, et venda külastada. Kuid kuna see nõu ei paistnud sobivana, soovitas vesiir saata vennale kirja ja kingi kutsega külastada vanemat venda. See nõu meeldis kuningale, ja ta laskis valmis seada kauneid annetusi: toredate sadulatega hobuseid, valgeid orje ja tüdrukuid ning hinnalisi kangaid. Siis ta kirjutas šahh Zamanile kirja, milles väljendas oma soovi teda näha saada.

Kui sõnum oli kirjutatud ja pitserdatud, riietus vesiir ja korraldas kõik vajaliku. Ja kolme päeva pärast ta lahkus oma kuningast ning rändas üle kõrbede ja mägede, kiviste lagendikkude ja rõõmsate rohumaade. Ja kus ta iganes astus üle maa raja, mis maksis andameid tema kuningale, tervitati teda rikkalikkude kinkidega ja ta peatus seal kolm päeva, nagu külalisele kohuslik, ja kui ta siis neljandal päeval edasi rändas, saadeti teda auavaldustega terve päevatee maad.

Niipea kui ta lähenes Samarkandi linnale, kus asus šahh Zamani õu, saatis ta sõnumiviija teatama oma tulekust. Ja kui kuningas oli ära kuulanud sõnumitooja teate, käskis ta mõnd suurnikku oma venna vesiirile ühe päevatee maad vastu minna. Ja nad tegid seda, tervitasid ja tulid ühes temaga.

Ja kui ta saabus linna, läks ta otsemaid kuningalossi, astus kuninga ette, suudles maad tema ees ning palus talle tervist ja võitu kõigi vaenlaste üle. Ja ta ütles kuningale, et vend igatseb teda näha, ning ulatas talle kirja.

Šahh Zaman võttis selle ja kui ta oli selle läbi lugenud ja sellest jagu saanud, ütles ta: „Ma kuulen oma armsa venna käsku.” Ja vesiirile ta ütles: „Me asume teele pärast kolmandat päeva.” Ta juhatas vesiirile lossis sündsa toa ja laskis sõdurite jaoks telgid üles lüüa ja neile liha, jooki ja kõike tarvilikku anda. Neljandal päeval aga valmistus ta reisiks, võttis kaasa kalleid kinke ja nimetas asekuningaks venna vesiiri. Ja laskis kaameleid ja hobueesleid välja tuua ning asus oma sulastega linna ette laagrisse, et järgmisel päeval asuda teele oma venna pealinna.

Kui nüüd saabus öö, meenus talle, et ta oli midagi lossi unustanud. Ja ta läks salaja tagasi oma tubadesse ja seal ta leidis oma naise ühe musta koka embuses. Kui ta seda nägi, muutus maailm mustaks ta silme ees ja raevus ta tõmbas oma mõõga ja lõi nad mõlemad ainsa hoobiga neljaks tükiks. Siis ta tõttas tagasi laagrisse, kellelegi lausumata, mis oli sündinud.

Siis nad asusid teele, kuid teel ta ei suutnud unustada oma naise truudusetust. Ja vaev näris teda, et ta koltus ja ta ihu muutus nõrgaks nagu inimesel, kes seisab surma suus. Kui vesiir seda märkas, lühendas ta päevateid ja peatus kauem veekogude ääres ning katsus kõigiti kuningat lohutada.

Kui nad nüüd olid saabunud vana pealinna ligidale ja eesjooksja oli Šahriarile teatanud rõõmsa sõnumi, tuli viimane oma riigi vesiiride ja emiiridega vennale vastu, tervitas teda ja tundis ülimat rõõmu. Ent niipea kui vennad kohtusid, ei jäänud muutus vanema eest varjatuks ja ta päris vennalt selle põhjust. Ja šahh Zaman vastas: „See on reisist, ja ma vajan hoolitsust.” Sel kombel ta varjas oma saladust.

Siis läksid mõlemad linna ja vanem vend andis nooremale eluruumid lossis iluaia kohal. Ja kui ta nägi teda mõne päeva pärast ikka veel kurvana, arvas ta selle süüks oma maast eemalolekut. Ja ta jättis tema omapead ega pärinud temalt midagi. Kui ta aga ühel päeval nägi teda veel nõrgemana, kutsus ta arstid ja targad ja need ravisid teda terve kuu aega, kuid rohud ei aidanud. Sest tema mõtles üha oma naise väärteole ja ta meeleheide aina kasvas.

Ühel päeval ütles talle Šahriar: „Mina lähen jahile, kas ei kergendaks see sinugi südant?” Šahh Zaman aga kostis: „Oh mu vend, minu hing ei igatse ühtki rõõmu, palun sinult vaid seda, lase mind siin rahus viibida!”

Ja järgmisel hommikul, kui ta vend oli asunud jahiretkele, lahkus šahh Zaman oma toast ja istus ühe võretatud akna taha, kust oli ülevaade iluaiale. Ja sinna ta jäi istuma ja mõtles kurbi mõtteid oma naise reetmisest. Ja kui ta seal istus, avanes väike salajane lossiuks ja sealt väljus kakskümmend orjatari ja nende keskel ta venna naine, kes oli imesteldavalt kaunis. Nad möödusid just tema akna alt veebasseini äärde, mis oli keset aeda. Ja kui nad oma pealisriided ja loorid maha võtsid, siis ta nägi, et kümme neist olid mehed, valged orjad. Ja nad korraldusid paariti tantsima ja kuninganna, kes oli üksi jäänud, hüüdis: „Siia mu juurde, mu isand Said!” Ja ühe puu otsast ronis alla suur keerlevate silmadega kohmakas mooramees, astus kuninganna juurde ja embas ning suudles teda.

Kui nüüd šahh Zaman nägi oma venna naise käitumist, ütles ta enesele: „Allahi nimel, minu õnnetus on vähem kui see! Sest mu vend on suurem kuningas kui mina, ja ometi on tema naine armunud sellesse räpasesse orjasse.” Ja ta jättis oma leinamise ja meeleheite ning leevendas oma vaeva. Ja kui saabus öine einetamisaeg, siis ta sõi ahnelt ja isukalt, sest kaua oli ta roogadest hoidunud. Ja ta tänas kõikvõimsat Allahit ning veetis rahuliku ja kosutava öö. Ja järgmisel hommikul ta sõi mõnuga, ja ta tervis ning jõud hakkasid tagasi tulema.

Kümne päeva pärast tuli kuningas jahilt tagasi ja vennad tervitasid teineteist. Ja kui kuningas Šahriar nägi, kuidas ta venna tervis ja jume olid tagasi tulnud, imestas ta ja ütles: „Oh mu vend, oleksin meeleldi näinud, et oleksid mind jahil saatnud, nautides minu riigis lõbu ja meelelahutust.” Siis asusid nad mõlemad hobuste selga ja ratsutasid linna; ja kui nad lossis istet võtsid, kanti neile lauad ette, ja nad sõid. Ja pärast sööki ütles kuningas Šahriar oma vennale: „Mu vaim on rabatud imestusest sinu seisukorra pärast. Ma nägin sind kahvatuna ja nõrgana, kui läksin jahile; ent nüüd – kiitus olgu Allahile! – näen loomulikku jumet su näkku tagasi pöörduvat ja su seisukord näib olevat väga hea. Ma uskusin, et su haigus tuli oma maast ja perest eemalolekust, ja seepärast ma ei vaevanud sind pärimistega. Kuid nüüd ma palun sind, selgita mulle oma põdemise ja tervenemise põhjus. Kõnele ja ära varja mu eest midagi.

Kui šahh Zaman seda kuulis, langetas ta viivuks oma pea, ja siis ta ütles: „Ma ütlen sulle, mis põhjustas mu haiguse, kui sa ei päri, kuidas sain sellest terveks.”

Šahriar, keda sellised sõnad panid väga imestama, ütles: „Siis lase mind kuulda, mis oli su põdemise põhjuseks!”

„Tea siis, oh mu vend,” kostis šahh Zaman, „kui saatsid oma vesiiri kutsega minu juurde, siis seadsin enda valmis ja tulin ära pealinnast. Kuid peagi meenus mulle, et olin unustanud ühe nööri kalliskive, mille olin määranud sulle kingiks.”

Ja siis ta jutustas kuningale, mis oli sündinud ja kuidas ta oli oma naise tapnud. Ja ta palus vabandust, et ta keeldub kõnelemast seda, mis oli ta jume tagasipöördumise põhjuseks.

Šahriar raputas suuresti imestades pead ja hüüdis südamest, milles põlesid vihaleegid: „Tõepoolest, määratu on säärase naise häbitus! Mu vend, oled pääsenud mõnestki pahandusest, kuna lõid maha oma naise. Allahi eest, mina sinu asemel poleks saanud enne rahu, kui oleksin maha löönud tuhat naist. Ent nüüd olgu kiitus Allahile, kes on sinu kurbust leevendanud, ja sa pead mulle põiklemata ütlema, mis nii äkki tõi tagasi su jume ja tervise.”

„Oh aja kuningas, veel kord palun sind, et sa mind vabandaksid! Sest kardan, et mu jutustus võiks sinule rohkem muret valmistada kui minule osaks sai.”

„See oleks veel rohkem põhjuseks mulle kõike jutustada. Ja ma vannutan sind Allahi nimel, ära varja midagi!”

Siis jutustas šahh Zaman talle kõik, mis ta oli näinud, ja ta lõpetas sedaviisi: „Kui nägin sinu õnnetust ja sinu naise reetmist, oh mu vend, ja kui olin mõtelnud, et sina oled minust aastailt vanem ja võimult vägevam, siis kahanes minu mure sinu omaga võrreldes ja mu vaim saavutas tasakaalu ja meelekindluse. Siis ma loobusin nukrutsemisest ja meeleheitest ja suutsin taas süüa ja juua ja magada, ja kiiresti sain tagasi jõu ja tervise. See on tõde ja täis tõde.”

Kui kuningas Šahriar seda kuulis, võttis suur viha temas maad ja näis, nagu tahaks see ta lämmatada. Ent peagi ta toibus ja lausus: „Oh vend, ma ei suuda seda uskuda, enne kui seda enda silmaga näen.”

„Kui tahad oma õnnetust näha,” ütles šahh Zaman, „siis valmistu uuesti jahilesõiduks, ja siis peida end koos minuga, küll siis näed.”

„Õige,” ütles kuningas; ja ta laskis teatavaks teha, et ta ära sõidab, ja sõdurid läksid linnast välja ja lõid seal telgid üles. Ja Šahriar läks ühes nendega linnast välja, istus nende hulka ja käskis orje mitte kedagi tema juurde lasta. Kui aga saabus öö, siis kutsus ta oma vesiiri ja ütles talle: „Istu sina minu kohale ja ära lase kolme päeva jooksul kedagi märgata, et olen siit ära.”

Ja kõik toimus, nagu šahh Zaman oli vennale jutustanud. Siis riietusid vennad, nii et neid ei võidud tunda, ja läksid öösel salaja lossi, kus nad veetsid pimedad tunnid. Ja koidikul nad istusid võre taha, kust oli ülevaade iluaiale. Ja varsti tuli kuninganna oma tüdrukutega välja ja kõik toimus, nagu šahh Zaman oli vennale jutustanud. Kui aga kuningas Šahriar oma naise reetmist nägi, läks ta nagu meeletuks ja hüüdis: „Üksnes täielikus üksinduses võib inimene end päästa selle räpase maailma eest.” Ja ta lisas: „Ära sega, oh mu vend, mu kättemaksu kava.”

Siis nad läksid niisama salaja tagasi kuninga telkide juurde, nagu nad olid tulnudki, ja kui vesiirid ja emiirid olid koos, andis ta oma asekuningale aurüü ja käsu otsekoheseks tagasipöördumiseks linna. Siis istus ta oma troonile ja andis vesiirile käsu: „Annan sulle käsu mu naine surma saata, sest ta on oma tõotust murdnud.” Ja vesiir vedas naise kohtuväljale ja tappis ta. Siis võttis kuningas Šahriar mõõga, läks lossi ja tappis kõik kõrvalnaised ja nende orjad. Ja ta tõotas siduvat tõotust, et ükskõik kelle ta naibki, ta tapab selle hommikul pärast pulmi, et ei saadaks ta au teotada, „sest,” ütles ta, „iialgi veel ei olnud ega saa iialgi olema ustavat naist maailmas.” Siis palus šahh Zaman luba asuda koduteele, ja ta läks ja matkas, kuni saabus oma maale.

Šahriar andis vesiirile käsu temale õhtuks mõrsja muretseda. Ja vesiir tõi ilusa tütarlapse, ühe emiiri tütre, ja kuningas võttis ta naiseks, aga kui koitis hommik, käskis ta vesiiri tal pea otsast maha raiuda, mida minister tegi hirmust kuninga ees.

Ja nii kestis kolm aastat, et kuningas kosis iga päev ühe neitsi ja tappis ta järgmisel hommikul, kuni rahva seas tõusis kisa ja needmist kuninga vastu ja rahvas palus Allahit, et ta hävitaks kuninga ja lõpetaks ta valitsemise. Ja naised hakkasid mässama ja emad nutsid ja vanemad põgenesid oma tütardega, kuni linnas polnud enam ühtki tütarlast, kes võiks kuningale meeldida. Ja jälle andis kuningas vesiirile käsu tuua talle nagu tavaliselt üks neitsi, ja vesiir läks ja otsis, kuid ei leidnud enam ühtainustki. Siis tuli ta mures ja vaevas koju, sest ta kartis oma elu pärast.

Aga temal oli kaks tütart, Šahrazad ja Dunyazad, kelledest vanem oli lugenud varemate aegade kuningate raamatuid ja pärimusi ning eeskujusid ja lugusid endistest inimestest; jah, kõneldi koguni, ta olevat kogunud tuhat luguderaamatut. Ta oli lugenud luuletajate teoseid ja tundis neid peast, ta oli tark ja sõnakas, rõõmus ja viisakas.

Ja ta ütles ühel päeval isale: „Miks näen ma sinul lasuvat mure koormat?” Kui vesiir kuulis seda sõna oma tütre suust, jutustas ta temale algusest lõpuni kõik, mis oli sündinud tema ja kuninga vahel.

Siis ütles tütar: „Allahi eest, oh mu isa, kui kaua peab kestma see naistemõrv? Kas pean sulle ütlema, mis mõlgub mu meeles, et päästa mõlemad pooled hukatusest?”

„Jätka, mu tütar!” kostis isa, – ja ta ütles: „Soovin, et annaksid minu kuningale naiseks; emba kumba, kas jään ma ellu või saan moslemi tütarde lunarahaks ja nende vabanemise vahendiks.”

„Allah hoidku sind!” hüüdis vesiir lõkendavas vihas, „ära saada oma elu säärasesse ohtu! Tea, et kui puudub kogemusi, satutakse hõlpsasti õnnetusse.”

„Sa pead mu põiklemata,” ütles tütar, „tegema selle hea teo teostajaks ja pead laskma kuningat mind tappa, kui ta tahab; ma suren ainult lunarahana teiste eest.”

„Oh mu tütar,” küsis vesiir, „ja mis kasu sellest saab olla, kui oled oma elu ära visanud?” Ja uuesti sai ta vihaseks, noomis tütart ja ütles: „Tõepoolest, ma kardan, et sinu käsi käib samuti nagu eeslil ja härjal ja kaupmehel.”

„Ja kuidas,” küsis tütar, „käis siis nende käsi?”

Ja isa algas: