Отрывок из книги
Teismelisena sattusin kord mõneks päevaks haiglasse. Mu palatikaaslaseks oli üks meeldiv vanamees. Ta ei olnud algul väga jutukas, vaid jälgis mind lihtsalt pidevalt. Teisel päeval hakkas ta rääkima oma elust. Sõda ja muud elukeerised olid ta viinud kokku paljude põnevate ja samas ka hävitavate sündmustega, aga ta oli neist läbi tulnud ja näinud surma kõrval palju armastust ning rõõmu.
Temast õhkus soojust ja turvalisust. Ühel päeval ütles ta mulle, et ma tundun väga närviline; et võiksin elu rahulikumalt võtta ja mitte põdeda, kui midagi läheb halvasti; et küll lõpuks läheb kõik alati hästi. Ma ei osanud selle peale midagi öelda, tol hetkel ei olnud mul veel aimugi, millised õppetunnid elul mulle varuks on. Mida aga aeg edasi, seda rohkem saan tema sõnade tähendusest aru. Kui ta koju lubati, ei olnud ma parasjagu palatis. Mõni tund hiljem läksin koridori jalutama ja avastasin, et mees seisab seal, õueriided seljas, ja ootab mind.Ta nägu läks naerule ja ta tuli otse minu juurde, pani käe mu õlale, vaatas sügavalt silma ning ütles soojalt: „Soovin sulle head!“
.....
Erik Fosnes Hansen
Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast või õigemini sellest hoolimata.
.....
