Читать книгу 5+5 novelli - Rait Milistver - Страница 6

Armand, kes oli jälle kord poissmeheks saanud, seisis keset oma uue üürikorteri tühja magamistuba ning kratsis kukalt. Kaabitses siis veidi kaenla alt ja kõhvitses kõrva tagant, kuid peale sügeluse leevendumise mingeid muid kvalitatiivseid muutusi magamistoas aset ei leidnud. Ja see oli probleem.

Nagu iga monogaamsest suhtest ilmajäetud noor mees, nii väärtustas Armandki poissmehestaatuse põhilise hüvena võõrandamatut õigust tuua endale reede õhtul kõrtsist või klubist mõni tore tüdruk, et temaga voodis siis ohjeldamatult teha seda sama asja, mida püsisuhtes kiputakse jagama teenete põhjal, mille üle peetakse arvet üksjagu kauem, kui vallalistel kulub paariks kokteiliks, mõneks tantsuks ja taksosõiduks voodiga varustatud aadressil.

Sügeluse erinevates kehapiirkondades oligi Armandil esile kutsunud ebameeldiv avastus, et tema uuel kodusel aadressil puudub see kõige olulisem – voodi.

Kuidas võis tal see üürilepingut sõlmides kahe silma vahele jääda, kuulus müstika valdkonda. See oleks sama, mis rentida jaht ilma mastita või auto ilma ratasteta, kirus Armand. Aga kuidagi oli see tal õnnestunud.

Liiga karm ta enda vastu siiski olla ei tahtnud, sest lõppeks polnud see elu kõige selgem pärastlõuna, mil ta maakleriga Kentmanni tänaval asuva maja kolmanda korruse korteri uksest sisse astus. Kui ta seda hetke meenutada püüdis, ei meenunudki õigupoolest midagi. Kuid kolmandal korrusel see pidi juhtuma, sest hetk tagasi oli ta avanud võtmetega just kolmanda korruse korteri ukse ning ukse ja võtmete sobivus tõestas kaudselt ka seda, et ta ei olnud eksinud maja ega tänavaga.

Üks oli kindel, lepingu oli Armand sõlminud millalgi pärastlõunal, sest õhtul oli ta ärganud juba vana sõbranna Janika diivanil, kes serveeris talle pooleliitrises klaasis ebaselge päritolu, kuid selgelt kainestava toimega mürkrohelist ollust ja küsis diivanilaual lebavale üürilepingule osutades varjamatu tagamõttega, et millal siis küllakutset võib oodata?

„Kuhu ma sind kutsun, tühi korter, pole taburettigi, kuhu taguotsa toetada,“ oli Armand otsesest vastusest mööda põigelnud, kuid lubanud umbmääraselt tulevikku viidates maksta oma võlad siis, kui elamine on mugavustega mehitatud ja võõrustamiseks valmis.

No niigi palju head tühjast magamistoast, nentis Armand nüüd oma lubadust meenutades – vähemalt ei saa Janika öelda, et mees oleks talle suu sisse valetanud. Noormees ju aimas, et Janika ootas talt isiklikumat laadi tänu selle eest, et Armand kasutas oma lahkuminekudraama ajal tütarlapse kodu korduvalt tormivarjuna ning vajas kogu valuliku protsessi jooksul kõvasti lohutamist, potitamist ja kainestamist. Kuid lähedase sõbrasuhte intiimsele tasandile viimine polnud Armandi arvates mõistlik ja sõbrannale ta omas uues elus voodikohta ei näinud. Janika oli ikkagi inimene oma soovide ja tunnete ja „minaga“, mis kõik tahtnuks kindlasti kõvasti arvestamist ja rohkelt tähelepanu ning pealegi tähendanuks sõpruse edasiarendamine füüsiliseks läbikäimiseks ju uuesti lähisuhtesse sattumist. Ja viimast kavatses Armand mõnda aega vältida. Küll oli tal tõsine kavatsus asuda koheselt järele aitama mõnda aega varjusurmas virelenud suguelu. Nii asutaski ta ennast mööblipoe poole teele, et muretseda uuteks vallutusteks vedrukas stardiplats 160 x 200 cm madratsi näol.

Et käes oli kuulõpp, tagatisraha ning maakleritasu juba makstud ning suurem sissekolimine alles ees, siis oli Armandi käsutuses üsna napilt vabu vahendeid, mistõttu loovis ta mööblihallis uhkete näidisväljapanekute vahelt voodi- ja madratsiosakonna tagumisse ossa, oletades loogiliselt, et perifeeriast võib leida odavamat sorti või ka allahinnatud küljealuseid, millele tema hammas kergemini peale hakkab. Küsimus polnud ju madratsi kvaliteedis, vaid tema värske poissmehepõlve kvaliteedis ning „igikestva unenaudingu“, „tuhandete käsitsipainutatud vedrude embuse“ ning „meie voodist poleks isegi Tema üles tõusnud“ taolised lubadused luksuslike madratsite tootetutvustuslehtedel jätsid mehe üsna ükskõikseks.

Jõudes pika ringi järel osakonna kõige tagumisse, hämaralt valgustatud nurka, märkas Armand lõpuks ometi täiesti sobilike mõõtude ning äärmiselt sõbraliku hinnasildiga toredat madratsit. Armand takseeris seda eest ja tagant, proovis kätega vetruvust ning hüppas siis, nagu iga normaalne inimene, kes on veendunud, et turvakaamerad ega teenindajate pilgud kõrvalisse poenurka ei ulatu, selg ees ja taguots urvakil hooga madratsile. Samal hetkel, kui ta istmik vajus pehme vedrumassi kõige madalamasse punkti, tundis Armand tagumiku all midagi kõva. Ja nagu sellest oleks veel korralikuks ehmatuseks vähe! Pärast esimest kokkupuudet võõrkehaga tundis Armand tagumiku all kerget liikumist ning seejärel kõva näpistust vasemal kannikal.

„Mida kuradit!“ käis noormehel läbi peast ja küllap libises ka keelest üle, sest juba järgmisel hetkel kasvas tema ees justkui põrandast välja valges lühikeste käistega triiksärgis korrektselt lipsustatud klienditeenindaja, kes küsis viisakalt:

„Kas saab teid kuidagi aidata?“

Teenindaja operetisaatanlikku ilmumist rõhutas õline naeratus ja sellega tugevas kontrastis olev jääkülm kalkuleeriv pilk.

Armand, kes oli hooga püsti hüpanud ja paari sammu jagu veel madratsist eemalegi karanud, pöördus nüüd ringi ja põrnitses uneaset kahtlustaval pilgul. Ja kahtlustamiseks oli alust küllaga, sest madratsi keskel, silmnähtavalt kummis katteriide all, oli näha aeglast liikumist, kuni katteriide õmbluse vahelt vupsas ootamatult välja käsi. Täiesti tavaline inimkäsi, mis kobas otsivalt oma väljapääsuava ümbruses madratsi pinda, ning seejärel, midagi leidmata, viibutas Armandi suunas ühemõtteliselt rusikat.

„Eee… kas see on mingi nali või?!“

„Ei, see on täiesti komplektne madrats: ergonoomiline, allergiavabadest materjalidest, vedrud nelja kaupa eraldi kotikestes ja veel uskumatult soodsa hinnaga, nagu te isegi näete,“ selgitas müügimees asjalikult.

„No kuulge,“ ärritus Armand, „te saate aru, mida ma mõtlen, see käsi…“

„Käsi on samuti täiskomplektne, vaadake ise – viis sõrme, randmest kenasti painduv kaunilt vormitud käsivars,“ jätkas Madratsi-Mefistofeles häirimatult, kuid nähes Armandi tumepunaseks värvuvat nägu, lisas vabandavalt:

“Ega see nüüd tehase juubelimudel pole jah – see käsi on ka meie jaoks tõsine mureallikas. Tema pärast me olemegi madratsi alla hinnanud – no ei lähe praeguses majandussituatsioonis madratsid koos käega kaubaks. Ja ütleme ausalt, meil pole vähimatki aimu, kust see käsi sinna madratsisse sai. Aga noh, näete ise, seal ta on ja minema teda juba ei aja.“

„Aga mis ta siis ise räägib? Ses mõttes, et kuidas ta sinna madratsi sisse sai?“ küsis Armand juba huvitatult.

„No see veel puuduks, et käsi räägiks ka. Meile piisab juba sellestki, et iseenesest tore toode siin lihtsalt tolmu kogub ja müügipinda raiskab. Ei räägi ta midagi – mõnele lehvitab, teisele näitab trääsa ja kes rahule ei jäta, need on ka keskmist sõrme saand näha. Ikka väga piinlikke asju on siin juhtunud. Ma kohe ei teagi, mis teeks, et tast lahti saada…,“ viskas müügimees Armandi suunas konksu välja.

Armand ei mõelnud pikalt, lõppeks oli tal madratsit hädasti tarvis ning kui ta silme ette kerkisid pildid, kuidas voodi end ise üles teeb või padjad kohevaks saputab, siis oligi otsus tehtud.

„Kui te hinna veel 20 protsenti alla lasete, siis ma võtan ära. Koos käega muidugi. Pealegi, ma olen poissmees, kodulooma mul ei ole ning majapidamises kulub üks abikäsi ikka ära!“

„See on mehejutt,“ kiitis müügimees agaralt takka, nähes silme ees käegakatsutavas kauguses tülika madratsi müüjale ülemuste poolt väljapandud ihaldusväärset auhinda – firma logoga lipsunõela.

„Ma ütlen teile,“ ei jätnud müügimees auhinda saatuse hooleks ja asus agaralt tehingut alla joonima, „loll ta ei ole! Ma olen teda vahel eemalt siin jälginud ja ta võib väga viisakalt käituda, aga saate isegi aru – pikad tööpäevad, üks viskab ennast madratsile mürraki pikali, teine ronib põlvedega otsa, siis tuleb noorpaar ja hakkavad seal püherdama, nagu oleks pulmareisil – ennastki ajab vahel tigedaks selline asi. Ja kui viitsimist on, õpetage talle mõni kaardimäng või -trikk selgeks – igav teil kindlasti ei hakka!“

„Hea mõte,“ kiitis Armand müügimehele takka ja viie minuti pärast oligi ta uhke madratsi omanik.

Õhtul, kui transpordimehed olid mööblipoe saadetise kohale toonud ja lahkunud, istus mees madratsi servale ning jäi ootama.

Käsi ei andnud endast märku. Eks ta võõrastab alguses, uus koht, uued lõhnad, võõrad helid, mõtles Armand. Aga kui käsi polnud endast tunni jooksul elumärki andnud, muutus Armand rahutuks – äkki on ta transportimise käigus viga saanud või ei pandudki teda koos madratsiga kaasa? Armand ei mõelnud, miks käe käekäik talle nii korda läheb, kuid tema mure oli siiras ja hoolimine aus.

Siis otsustas ta madratsit õrnalt kombates ja sõrmeotstega trummeldades käe asukoha välja selgitada ja selle välja meelitada ning ennäe imet, noormehe suureks rõõmuks märkaski ta varsti katteriide õmbluse vahelt sõrmekesi välja piilumas. Armandile tulid meeleliigutusest peaaegu pisarad silma – nii rõõmus oli ta käega taaskohtumise üle.

„No tule-tule, väiksekene,“ kutsus ta õrnal häälel kätt oma peidupaika jätma ning meelitused kandsidki vilja – käsi tuli pea täispikkuses, küünarnukist saadik madratsile ning jäi sinna rahulikult lebama.

Siin me nüüd siis oleme, kaks üksikut hinge, üks just maha jäetud, teine vast leitud, mõtles Armand ning silitas oma sõrmedega õrnalt käekese peopesa.

„Huvitav, kas sa oled meil emane või isane,“ küsis Armand kuuldavalt, kuid sai kohe vastuseks välkkiire laksu vastu näppe.

Selge! Emane oled, rõõmustas Armand. Isaskäega ühes voodis magada – ja alles nüüd teadvustas Armand, et juba õhtul lõpeb nende mööblihallis alanud randevuu ühe teki alla pugemisega – olnuks ju pehmelt öeldes veider.

Nii et sa saad ikkagi midagi aru ka, muheles noormees, kuid märkas siis, et tunneb eelseisvale ööle mõeldes isegi väikest ärevust. No mis siis nüüd, rahustas ta ennast, see on ju lihtsalt käsi… Pealegi, alles me tutvusime, formaalselt võttes oleme koos olnud kõige rohkem pool tundi. Ei ole mõtet siin ette kujutada…

Magamistuppa tekkis piinlik vaikus. Järgmisel hetkel tundis Armand vaikusest juba rõõmugi, sest ta taipas, et ükskõik, milliseks ei kujune tema ja käe kooselu, saab see ikka ja alati toimuma vaikuse foonil. Et ruumi kogunenud pinget leevendada, otsustas Armand midagi kasulikku teha ja käe vannitamine tundus algatuseks üsna asjalik mõte.

Kurat teab, keda ta on seal mööblisalongis näperdanud, parem on, kui su vähe puhtamaks kasin, otsustas ta ja andis sellest ka käele teada. Viimane reageeris pesuteatele rahulolevalt ringutades ning Armand tõttaski vannituppa pesuvahendite ning sooja vee järele.

Pärast esimese kohmetuse möödumist, kõdikihinaid ja peopesajoonte häbelikku peitmist pladistasid käsi ja Armand madratsil nagu väikesed lapsed ning noormees ei jõudnud end oma julge ostuotsuse eest ära kiita. Pärast pesu lebas käsi raugelt uneasemel ning kui tuli vooditegemise aeg, tõmbus käeke madratsisügavusse, saates enne lahkumist Armandi suunas sõbralik-koketeeriva tinki-vinki-tadaa. Armand vastas talle õhusuudlusega, kattis madratsi puhta linaga ning keeras ennastki magama.

Armand lõi silmad lahti alles lõunaajal, kui üle vastasmaja katuseharja kerkinud keskpäevapäike oli magamistoa palavaks kütnud. Mees ringutas rahulolevalt, tundes end värske ja väljapuhanuna ning adus siis kohe voodilina all kerget liikumist.

„Sina ka juba üleval, kuidas magasid?“ küsis Armand, kuid taipas siis, et käekese võimalused eneseväljendamiseks on lina all üsna piiratud. „Kuule, oota korra, mul tuli üks mõte,“ hõikas ta madratsielanikule, tõusis asemelt ning naasis pärast lahtipakkimata pappkastides tuulamist magamistuppa kääride ja õmblustarvetekarbikesega. Pikemalt mõtlemata lõi Armand käärid voodilinasse ja tegi käe väljumiskohta paarikümnesentimeetri pikkuse sisselõike.

„Nii, kullake, need ääred palistad vast ise ära,“ ütles Armand madratsisügavusest päevavalgusse tulnud käekesele, ladudes selle siruulatusse erinevaid õmblustarvikuid. „Kui ava servad jätta ääristamata, hakkab sealt ju kohe hargnema,“ täiendas ta asjalikult.

Käeke rohkem veenmist ei vajanudki, vaid haaras kohe niidi ja nõela ning kukkus hoogsalt vehkima. Koguni nii hoogsalt, et ühe sutsaka sai ka Armand kannikasse, kuid et käeke selle peale kohe teeseldud ehmatusega sõrmekesi väristas, sai noormees aru, et tema kulul tehakse ainult natuke nalja. Ja iseenesest oli käekese tähelepanu ju päris meelitav. Armandil oli ennegi juhtunud, et õhtune vastastikune tõmme pöördub hommikuks piinlikuks tõukumiseks, kuid käekesega tundis mees end koduselt ja vabalt. Ja küllap kandis käe kelmikas nõelatorge sama sõnumit.

Järgmiste nädalate jooksul sai Armand korduvalt kinnitust, et käekese mööblihallist kaasavõtmine oli tema elu parim ost. Igal hommikul äratas too Armandi kelmika kannikanäpistuse või sõbraliku kintsuplaksuga. Kui Armand tuli duši alt, oli madratsielanik juba voodi korrektselt üles teinud, kui Armand heitis õhtul unele, olid padjad kenasti klopitud. Vahel jättis Armand enne tööleminekut käekesele ka veidi näputööd – poissmehe majapidamises juhtus ju ikka, et mõni nööp kukkus küljest, auk kulus sisse või rebenes kuskilt. Käe käes olid kõik need väikesed toimetused käkitegu.

Käeke ei petnud tema ootusi ka siis, kui Armand jättis ühel hommikul madratsile prooviks mõned köögiriistad ja laotas nende kõrvale vakstule toiduained – koju jõudes leidis ta asemelt kokkusegatud pannkoogitaigna. Samuti ei keelanud käeke oma abi pesu triikimisel ja pükste pressimisel. Armand pidi ainult triikimislaual jalad alt ära monteerima ning pesu enne tööleminukut madratsile kokku kuhjama – õhtul ootasid teda perfektselt triigitud, värvide järgi sorteeritud ja piinliku täpsusega kokkuvolditud särgikuhjad.

Neil hetkil valdas Armandit kohmetusega segatud rõõm – ühelt poolt tundis ta headmeelt, et tema ja käe suhe näis pidevalt arenevat suunas, mille poole Armand eelnevates kooseludes oli tagajärjetult püüelnud, teisalt tundis ta kohmetust, et kasutab kätt ära ja ei suuda sellele vastu pakkuda muud kui väikeseid sõbralikke hellitusi, mõnd lahket sõna ja vahel ka veidi massaaži.

Samas tundus, et käekesel polnud perenaise ja mängukaaslase rolli vastu midagi. Vastupidi – polnud ühtki tööd, mida ta polnuks valmis proovima või mängu, mida õppima. Viimaste peale näis tal olevat lausa üleloomulik anne, sest ükskõik, missuguse kaardi-, täringu- või lauamängu Armand voodisse võttis, pärast paari harjutuskorda tegi käsi noormehele halastamatult pähe. Nii juhtus potkitnoi ja pokkeriga, samamoodi läks nipsumänguga, milles käeke saavutas paari harjutuskorraga lausa müstilise osavuse, lennutades plastmassist nipsukirpe ükskõik milliselt distantsilt eksimatult mängulaua keskmes asuvasse 100-punkti-kausikesse.

Vaiksetel õhtutundidel, kui mängud mängitud ja õhtupesu tehtud, lebasid Armand ja käeke rammestunult sängis ja siis juhtus üha sagedamini, et käekese sõrmed sattusid kauemaks Armandi sooja pihku ja riivamisi puudutustest kasvasid välja hellad silitused.

Poissmehepõlve nautimine ja madratsi sisseõnnistamine jäi Armandi jaoks täiesti tahaplaanile. Kui ta käega kooselu alguses sattuski vahel sõpradega linna peale, ei suutnud ta nautida lahedat seltskonda ega lustakat vestlust ning isegi lemmikkokteilid tõid kaasa ainult kiire peavalu. Mis veel kummalisem, ka ei köitnud Armandit enam vanad head sõbrannad ega uued uhked noorikud, kellest mitmed olnuks pikemalt mõtlemata valmis kenale noormehele tema nukras üksinduses ööks või pikemakski seltsi pakkuma.

Iseendalegi imestuseks tundis Armand end nädalalõpumelus kontvõõrana ning viibis mõtetes pea igal hetkel kodus – käekese juures. Ehkki Armandil oli võimalus iga hetk koju helistada ja veenduda, et sõbrake tunneb end hästi – ta oli nimelt juba tutvuse kolmandal nädalal ostnud käekesele uhiuue puutetundliku ekraaniga mobiiltelefoni – abi sellest suurt polnud. Armandile pakkus küll lohutust, kui käeke kõne kenasti vastu võttis ja tervituseks kommipaberit krabistas, kuid pärast selliseid kõnesid läks kojuigatsus veelgi suuremaks ja peoõhtu selle võrra painavamaks.

Igal juhul muutusid noormehe väljaskäimised järjest harvemaks, nii nagu jäid üha sagedamini vastuseta ka sõprade telefonikõned ja kutsed, kuni need lakkasid sootuks. Oli ju sõpradelgi oma elu, asjad ja tegemised ja egas Armandi koht baarilaua taga kauaks tühjaks jäänud. Lõpuks leppisid sõbrad kokku, et annavad Armandile iseenese leidmiseks aega ja hingamisruumi ning loobusid mehele vägisi peale käimast.

Seevastu kodus tundis Armand end üha õdusamalt. See oli järjestikku juba mitmes vaikne reede, mil Armand ja käeke lülitasid oma telefonid välja ning otsustasid veeta õhtu voodis ning lõbustada teineteist tubase varjuteatriga. Pärast väikest harjutamist tulid lihtsamad kahe- ja kolmekäelised varjutegelased juba täiesti äratuntavalt välja – krantsi tõugu koeramolu, kuradisarvekestega kassipea ning uhke sulgedest peaehtega indiaanlase profiil. Veidi enam võttis aega kitse ja luigefiguuri väljanuputamine. Lõpuks etendasid nad juba improviseeritud varjudraamat, mille viimane vaatus kulmineerus indiaanlase ja koera kirgliku suudlusega.

Fantaasiarikas sõrmesidumismäng sütitas mõlemaid, kuni naljatlev käemüramine läks üle hoopis intiimsemateks puudutusteks ja silitusteks ning järgmisel hetkel avastas Armand ennast sängikaaslase sõrmekesi imemas ja suudlemas. Käsi vastas talle meelalt, õrnutsedes Armandi huultel ja silmadel, libisedes üle mehe kaela ja rinna, kuni jõudis erutusest paisunud peeniseni. Ja peatumiseks polnud põhjust sealgi – käeke haaras noormehe riista ja tegutses sellega ühtaegu enesekindlalt ja õrnalt, nii et Armandil käis peast läbi, et kindlasti pole see käekese esimene kord meheauga kokku puutuda.

Need olid ka viimased sõnad, mille mees suutis mõtteks järjestada, sest nauding pühkis peast kõik minema ning jättis ainult füüsilise mõnu. Mida kauem käekese sõrmed Armandi riistal mängisid, mida tugevamaks muutus tema haare, mida kiiremini sõitsid tema sõrmed peenise ümber, seda piinavamaks muutus erutus, seda suuremaks keris pinge, kuni Armand ei suutnud enam tagasi hoida ja raputav purse tühjendas keha ja vaigistas meeled. Pärast armatsemist jäi käsi Armandi embuses esimest korda madratsile magama kogu ööks.

Nüüd algasid Armandi elus õnnepäevad, mille sarnaseid polnud ta varem kogenud. Noormees tundis, et käeke toob temast otsekui peopesal välja ainult kõige paremad iseloomujooned ja omadused. Ainult ühest tundis Armand puudust – võimalusest jagada oma rõõmu lähedastega. Võimalusest teenida sõprade heakskiitu ja imetlust. Armand ei olnud armutuules aru kaotanud ja kujutas üsna selgelt ette, kuidas sõbrad, rääkimata töökaaslastest või laiemast tuttavateringist, reageeriks uudisele, et Armand on kokku kolinud käega ja naudib oma elu parimat kooselu. Rääkimata elu parimast seksist. Õnn oli siiski liialt suur, et seda jagamata jätta, sestap valis Armand pärast pikka kaalumist sõprade hulgast usaldusisikuks kunstnik Jaagupi, kellel ta teadis olema üsna radikaalsed vaated seksiküsimustes ning kes väitis end olevat aateline marksist. Selline harmooniline isiksuseomaduste kombinatsioon garanteeris Armandi arvates selle, et isegi kui Jaagup peaks talle usaldatavaid saladusi kellegagi jagama, kõlaksid need seksifriigist marksisti suust Münchauseni, Marco Polo või Gulliveri mõõtu luiskelugudena.

„No seda me arvasimegi, et ju sul keegi on,“ sõnas Jaagup pärast Armandi eufooriast sõnasegast ülevaadet viimaste kuude juhtumistest ja läbielamistest, „aga et see keegi on khmmm... käsi…“ Sõber vajus pikalt mõttesse.

„Oled sa mõelnud, Armand, kas tal on ka hing?“

Sellist küsimust Armand ei oodanud.

„Mmm… mis hing? Milleks käele hing?“ sattus noormees segadusse.

„Ma ei tea sedagi, kas mul on hing,“ püüdis Armand häirivat küsimust naljaks pöörata.

„No kui sa usud, et tal pole hinge, siis teeb see kõik lihtsamaks,“ arutles Jaagup, tegemata väljagi sõbra ebaõnnestunud naljakatsest. „Aga sa võid julgelt arvestada, et isegi kui tal seal õla küljes kaela ja kaela otsas pead ei ole, siis sellist naist pole olemas, kellel pea vahel ei valutaks või tormikam tuju ei tõuseks. Küllap sa varsti ise näed…“

Jaagupi sõnad polnud ligilähedaseltki selline tagasiside, mida Armand oli usaldusmehelt oodanud, kuid hingepuistamine tõi noormehele siiski kergendust. Kuid mitte ainult kergendust. Kas käel on hing ja kui on, siis kuidas see muudab nende suhet, olid küsimused, millele noormees ei osanud vastata. Need olid küsimused, mida ta suures õnnetuhinas polnud taibanud isegi küsida.

Esialgu voolas elu siiski samas sängis edasi. Armand ja käeke mängisid, toimetasid, seksisid, magasid ja õrnutsesid, nagu midagi poleks juhtunud. Täpsemalt öeldes, nagu täiesti normaalne armastajapaar. Ja hoolimata marksisti süngest ettekuulutusest ei näinud käekesel kuskilt valutavat, vastupidi – pidevast väntsutamisest oli hell hoopis Armandi väikemees.

Et Armandi ja käekese suhe algas sõna otseses mõttes voodist, polnud üllatav, et seksist sai nende suhte põhitelg. Kui esialgu võttis initsiatiivi enda kätte väike voodiloom, nagu Armand käekest hellitavalt kutsus, siis mida aeg edasi, seda enam oli vahekorra algatajaks noormees. Üsna ruttu sattus Armand käekese pehmest peopesast ja osavatest sõrmedest lausa raskekujulisse sõltuvusse. Kui nad alguses olid vahekorras korra või kaks päevas, siis varsti jooksis mees ka lõunatunnil töölt koju, et kallimaga koos vallatust teha, rääkimata nädalavahetustest, mil armutuvid enam voodist välja ei saanudki. Kuid Armandi pettumuseks hakkas käsi varsti ilmutama teatud tüdimusemärke. Enam ei vupsanud ta noormehe esimese kutsumise peale madratsile ning vahel pidi Armand koguni tund või kauemgi käekest kaunite sõnadega veenma, et too soostuks lõpuks armumänge mängima.

Noormees üritas käekese tüdimuse tõrjumiseks rikastada nende seksuaalelu igasuguste vigurite ja ümberriietumismängudega, kuid ka nendest oli abi vaid lühikeseks ajaks. Ei hinnanud käeke oma randme ümber rahvusnukkude seljast laenatud muhumustrilisi seelikuid ega ka pitsilisi kätiseid, millest esimeses nägi ta välja nagu laulupeorongkäiguks ehitud udar ja teistes meenutas kurja nõia poolt kalmaariks moondatud vanaprouat öötanuga. Tuli see nüüd noormehe käpardlikust stilistitööst või millestki muust – varsti polnud enam harvad ka need korrad, kui käsi lõpetas vahekorra enne, kui noormees jõudis erutuse tippu, jättes niiviisi Armandi sõna otseses mõttes iseenda hooleks.

Armandi kaitseks tuleb öelda, et väikese voodilooma seksuaalne heaolu polnud talle kaugeltki ükskõik. Hoopiski mitte, Armand uuris lausa fanaatilise huviga erinevaid käemassaaži, punktmassaaži, nõelravi ja muude alternatiivmeditsiini koolkondade nippe, kuid käekest tundusid erinevad katsetused pigem ärritavat ja vihastavat.

Armastajapaari esimene suurem tüli tekkis sellest, et käeke oli kirglises armuhoos surunud Armandi meheausse oma küüned ja seetõttu katkestanud mehe jaoks ülinauditavalt kulminatsiooni poole veerenud vahekorra terava valuaistinguga.

Armand ei näinud tööõnnetuse edaspidiseks vältimiseks muud moodust, kui kohene maniküür, kuid milline käeke loobuks vabatahtlikult oma kauakasvatatud ja piinlikult hoolitsetud sõrmeuhkustest. Igal juhul tekitasid Armandi jõulised ja küllap ka kohmakad võtted armukese turvaliseks disainimisel kõva vastupuiklemist. Käeke kaitses oma küüsi nagu lõviema poegi ja nii sai pärast väikemeest esimesed kriimud kätte ka suur Armand. Küüned said küll hoolimata vastuseisust lõigatud, kuid käeke kadus kogu õhtuks ja ööks madratsisügavusse ja ei vastanud sealt ühelegi meelitusele, kutsele ega vabandusele.

Sel ööl nägi noormees õudusunenägu, et madratsi sees ei elagi ainult käsi, vaid käe küljes kasvab terve naine. Naine oli suur ja võimukas, temast õhkus jõudu ja väärikust, kuid ta oli vangistatud madratsisse kandma piinavat karistust. Naine püüdis madratsiummuksist välja võidelda, kuid mässis end iga liigutusega üha rohkem vedrude vahele kinni. Kui Armand talle voodil lähemale julges nihkuda, nägi ta justkui läbi piimja udu, kuidas katteriie tema põlvede all surus kinni naise nina ja suu. Naine küünitas oma ainsa vaba ihuliikme Armandi poole elusalt maetu meeleheitega, kuid noormees tundis sellest ainult mingit perversset erutust. Naise nägu oli piinast moondunud, kuid ometigi nii tuttav. Armand püüdis meelde tuletada, kus ta on seda naist näinud, kuid naise nägu tundus olevat pidevas kummalises muutumises. Täpselt sel hetkel, kui Armand jõudis tuttavliku näo ja mälupildi kokkuviimiseni, muutus naise ilme jälle täielikult ja Armand alustas meenutamist otsast peale. Lõpuks sai ta aru, et muutlik pole mitte naise ilme, vaid naine ise on pidevas muutumises. Armand taipas, et madratsielaniku nägu meenutas talle järjest kõiki tema elukaaslasi, pruute, sõbrannasid, üheöösuhteid – kõiki naisi, kellega ta oli olnud. Kõiki naisi, keda ta oli tundma saanud – isegi neid, kelle ta oli unustanud.

Hommikul külmahigis ärgates avastas Armand, et keegi oli öösel puistanud voodilinale küpsisepuru ja suhkruteri, ja et ainus magusaarmastaja nende peres oli käeke, siis polnud vaja olla Sherlock Holmes mõistmaks, et kriburada juhatab Armandi otsejoones väikese voodilooma uruni. Armand ei hakanud kodurahu huvides tüli suuremaks puhuma, kuid sellest hoolimata läks mööda päris mitu päeva, enne kui käeke jälle noormehe lähenemiskatsetele vastas.

Suhte tasakaal oli sellest ajast peale kaugel harmooniast ning teineteisega arvestamise asemel hakkas nende kooselu juhtima ihne arvepidamine teenete üle.

Pidevast iharusest peaaegu meeleheitel Armand pidi nüüd oma üksikute intiimsushetkede väljateenimiseks tundide viisi käekest masseerima ja mudima, niisutama ta nahka luksuslike kreemide ja õlidega, võluma armukest küünemaalingute ja -templitega, ehtima käevõrude ja sõbrapaeltega. Mees ehitas oma jumalannale koguni randmetoega hiirepadjast sohva, millel väike voodiloom sai võtta kleopatralikult raugeid poose, samal ajal kui noormees talle järjekordseid hennamaalinguid peale kandis.

Hoolimata Armandi meeleheitlikest püüdlustest ja ponnistustest kallima tuju tõsta, muutus viimane üha turtsakamaks. Kui käeke oli hoolitsustest küllastunud, saatis ta Armandi hooletu käeliigutusega voodist minema, kui ta aga tahtis teenindamist, kostis magamistoast üleolev sõrmenips. Kui Armand arvas end olevat väljateeninud kasvõi pisikese kähkuka, võis käeke talle südamerahuga oma käeselja keerata, et kauneid küünemaalinguid imetleda või siis demonstratiivselt haigutust varjata.

Nendel vähestel kordadel, kui ta soostus armulikult Armandi väikemeest väntsutama, tundis noormees, et samasuguse „entusiasmiga“ oleks voodiloom poleerinud ka harjavart – käeke ei olnud enam hingega asja kallal.

Ju tal siis ikkagi pole hinge, tabas Armand end virilalt muigamas ning tundis mingil kummalisel kombel sellest mõttest isegi lohutust.

Ühel järjekordsel lõunapausil, kui Armand oli töö juurest pakiliste toimetuste ettekäändel ja pakitseva riista kihutusel koju tormanud, väljendas armuloom kategoorilise selgusega, et ainus võimalus, kuidas Armandil on lootust tema tähelepanule, on organiseerida voodisse käekese meelelahutuseks keegi kolmas. Pärast esimest ehmatust hakkas ménage à trois mõte Armandile isegi meeldima, eriti pärast seda, kui ta oli käekese viibetest välja lugenud, et väike voodiloom ootab kolmandaks mõnd lopsakamat naisterahvast, kellel ka midagi katsuda oleks. Armand asus kohe peas läbi ketrama võimalike kandidaatide nägusid ja ka seda, millega viimaseid allpool kaela oli õnnistatud, kuid avastas, et nelja koduseina vahele sulgumine on kahandanud tema vabade ja vallatute naisterahvaste tutvusringi üsna kitsukeseks, nii et õigupoolest ei meenunudki talle kedagi peale sõbranna Janika. Viimase kasuks rääkis ka see, et tütarlaps oli temast silmini sissevõetud ja kõrvuni kiindunud ning et tegemist oli vana hea sõbraga, kes oli näinud Armandit igasugustes situatsioonides ja olekutes, kuid ilmutanud alati täielikku diskreetsust ja lojaalsust. Nii ei pidanud Armand muretsema ka oma saladuse laia ilma ette laotamise pärast.