Читать книгу Hinged mõõgateral - Rait Piir - Страница 4

Eessõna

Hea lugeja, käesolev kogumik sisaldab nelja lühiromaani, millest kaks viivad keskaegsest Jaapanist inspireeritud fantaasiamaailma intriigide ja veriste konfliktide keskele ning ülejäänud kaks tuleviku kosmosekolooniatesse, mille tunnelid peidavad endas räpaseid saladusi ja ohtlikke poliitilisi vandenõusid. Tegu on viimase nelja aasta loominguga, millest esimene, „Pilvelinna bluus“, nägi ilmavalgust 2017. aastal ning ilmus ka kogumikus „Tuumahiid“. Kõige uuem lugu, „Nukumeister“, sündis 2020. aasta suvel.

Huvi keskaegse Jaapani ja samuraiseisuse vastu algas juba lapsepõlves karated õppides, kuid võttis selgema kuju ülikooliaastatel jaapani keele ja kultuuri õpingute käigus. Jaapanisse elama kolides avanes võimalus sõjaajalooga rohkem süvitsi minna ning ma tutvusin ka kohalike samuraide taaskehastajatega, külastasin ajaloolisi kindlusi, lahingupaiku ja ajaloofestivale ning väisasin muuseumeid.

Kauaaegse fantaasiakirjanduse lugejana ja rollimängude sõbrana hakkasin igapäevastel jalutuskäikudel kodulinna pühamute ja templite vahel looma oma peas lugusid, mis olid kantud kohalikust ajaloost, mütoloogiast ja rahvajuttudest, üritades seejuures jääda ka olustikult ja õhkkonnalt võimalikult tõetruuks. Tugevalt inspireeris mind ka Jaapani loodus. Jutu „Pajatus daamist punases kimonos“ looduskirjeldused on sündinud matkadest udustes mägedes ja vanades seedrimetsades.

Suur osa tänapäeva fantaasiakirjandusest kujutab Euroopa-sarnast kultuuriruumi: me kohtame juba tuttavates lugudes rüütleid, losse, võlureid ja lohesid. Minu fantaasiaeelistusi on valdavalt kujundanud sellised autorid nagu Joe Abercrombie, Scott Lynch, Mark Lawrence ja George R. R. Martin. Samas olen alati unistanud taolistest sõdu ja intriige täis lugudest keskaegse Jaapani sarnases maailmas, mis on ajalooliselt sellise materjali jaoks vägagi viljakas pinnas.

Ülejäänud kaks lühiromaani on sündinud armastusest küberpungi žanri vastu ning ka seal on mõjutanud mind peaasjalikult Jaapan. Teadupärast on Jaapani animatsioon, film ja manga olnud selles žanris juba pikalt teerajajateks. Kultusteosed nagu „Ghost in the Shell“, „Akira“ ja mitmed teised on tugevalt mõjutanud nii Lääne ulmekirjandust kui ka filmikunsti. See, kuhu tehnoloogia meid viib ja kuidas see mõjutab sotsiaalset korda, on mind alati paelunud.

Jaapanis elades pole raske näha, miks on just see riik küberpunki nii palju mõjutanud. Jaapanlaste armastus robotite vastu on juurdunud nende rahvususundis šintoismis, mis õpetab, et ka elutute asjade sees võivad olla hinged. Sama kehtib ajalooliselt näiteks ka erinevate nukkude kohta ning seda teemat puudutan ka loos „Nukumeister“. Õigupoolest võibki pidada 17. sajandi mehaanilisi karakuri nukke tänapäeva robotite kaugeteks eelkäijateks.

Jaapani küberpunki iseloomustabki sageli just mõte hingedest tehislikes anumates. Jaapani ulme on sageli väga robotitekeskne ning küsib, kust tõmmata joon inimese ja masina vahel ja kas masinat tuleks kohelda inimesena? Hinged ja nende seos erinevate objektidega, olgu need siis robotid, nukud või midagi muud, on ka selle kogumiku peamiseks temaatikaks ja kannustatud minu huvist šintoismi uskumuste vastu.

Ei saa salata, et olen ka üks suur tapluse, võitluskunstide, relvade ja sõjanduse fänn ning see peegeldub ka loomingus. Madinat on kogumikus üksjagu ning vägivalla kirjeldused üpriski ilustamata. Teid on hoiatatud.

Käesolev kogumik poleks saanud sündida ilma mitmete teiste inimesteta. Minu suurimaks toeks oli abikaasa Kadri Umbleja, kes kuulas kannatlikult pikki monolooge samuraidest ja utsitas mind oma eesmärke täitma, kui üritasin kirjutamisest viilida. Kahekesi avastasime Jaapanit ja rändasime muinasjutulistes kohtades, kuhu tavaline turist ealeski ei sattuks. Ühtlasi on tema käe läbi sündinud selle kogumiku võrratud pildid. Ta on mainekas digitaalkunstnik ja mul on au olla tema kunsti vääriline. See kogumik on pühendatud talle.

Suured tänud saab ka kauaaegne sõber Riho Välk, kes on ühtlasi minu suurim kriitik ja kvaliteedikontroll. Ta ütleb ilma pehmendamata, kui midagi ei meeldi, ning kuigi tema kriitika on mõnikord nagu ämbritäis jäist vett, muutuvad minu tekstid selle võrra paremaks. Ta on ühtlasi relvavend sulega ning ma loodan kindlasti näha ka tema loomingut paberil.

Samuti tänan oma kirjastajat ja kirjanduslikku kaaskannatajat Joel Jansi, kes usub vankumatult, et minus on midagi, mis väärib avaldamist, ja on taastanud minu usu endasse rohkem kui ühel korral. Tema on olnud minu värav Eesti kirjandusmaailma ning avanud minu silmad ka kirjanikuks olemise katsumuste ees. Joel on vana ja armidega kaetud sõjaveteran, kes õpetab noorukest sõdalast lahinguväljal kilpi üleval hoidma ning näitab läbi tapluse teed.

Viimaks tänan veel ka oma perekonda, kes küsisid järjepidevalt, millal ma juba oma kogumiku valmis saan? Nende huvi ulmekirjanduse vastu on üsna leige, kuid nad usuvad minusse ja hindavad, et olen otsustanud midagi sellist teha. Lõpetuseks tervitan ka tuttavaid „Final Fantasy 14“ mängijaid, ilma kelleta oleks see kogumik kõvasti varem valmis saanud.