Читать книгу Täiega pöördes - Raivo Tihanov - Страница 4

Ärev piiksumine ja kontrollpaneelil vilkuv lambike andsid Burkile teada kellestki, kes ukse taga kannatamatult sisselaskmist ootas. Ta lasi näppudel nobedalt üle klahvide libiseda ja naaldus ettepoole, et uurida lähemalt üht kümnetest seinal olevatest monitoridest.

Uksetagune kaamerasilm tõi Burkini pildi tühjast koridorist. Ta liigutas juhtkangi ning lasi kaameral koridori terves pikkuses ja laiuses hoolikalt üht- ja teistpidi mitu korda üle tsekata, kuid ei avastanud sealt ainsatki hingelist.

„Tehnika või asi! Pidi ju ometi Ilmaruumi absoluutne tipp olema!“ kirus Burk ja oleks äsjase signaali juba valehäirete kilda arvanud, kuid märkas siis ekraaniservas kellegi juuksetutti. Tutt sai vist samal hetkel ise ka aru, et on avastatud, ja kohe täitis ekraani Mingo laial naerul nägu.

„No vaat kus tuli eriline naljamees välja,“ urises Burk ja toksas suurt oranži klahvi puldil. Kabiini uks avanes vaikse surinaga.

„Trimbel, vana!“ hõiskas Mingo ukselt, lajatas Burkile sõbramehelikult vastu õlga ja maandus ehtmingoliku hooletusega puldiservale. Burkil tõmbas kõhu alt külmaks, kui mitu monitori hoobilt tummaks jäi ja teist samapalju sahisedes virvendama hakkas.

„Ja-jah, trimbel-trimbel sulle endale kah,“ porises Burk vastuseks, püüdes samal ajal sõpra puldi kõige tähtsamate nuppude ohtlikust lähedusest eemale sudida.

„Trimbel“ tähendab trimbliidide keeles „tere“. Just sellist kõige levinumat „tere“, millega tervitatakse nii sõpru-semusid kui ka isa-ema ja teisi lähedasi. Kui üks trimbliid tahab teisele trimbliidile kohe esimesest silmapilgust oma lugupidamist näidata, on just „trimbel“ selleks parim ja selgeim tervitussõna.

Trimbliidid on Trimbi-nimelise planeedi põlisasukad. Nende kogukond on Ilmaruumi üldises üüratuses küll tilluke, ent see-eest ülimalt kokkuhoidev rahvakild. Planeedina kujutab Trimb endast üht lõputut lagedat ja igavat tühermaad. Just sellel tühermaal kogub jõudu Trimbi suurim nuhtlus – tuul, et siis täie raevuga trimbliidide kallale tormata. Nii ei jäänudki Trimbi asukatel muud üle, kui linnadesse koonduda ja enda kaitseks linnade kohale hiiglaslikud läbipaistvad kuplid ehitada. Kuplite kaitsvas varjus võivad nad siis tuule jõuetus vihas lõõtsumist oma soojadest ja õdusatest kodudest jälgida.

Justkui vastukaaluks ümbritseva looduse halastamatule karmusele on trimbliidid ise väga leebed ja sõbralikud olendid. Aga kui olukord seda nõuab, muutuvad need armsad ja malbed tegelased hoobilt kartmatuteks sõjameesteks, kelle vaprusest räägitakse Ilmaruumis legende. Väikesearvulise südika trimbliidiarmee kõige tugevamaks relvaks peetakse kavalust ja nutikust, mis on siiani suutnud edukalt ka kõige ülekaalukamate vastaste kallaletungid tagasi lüüa. Kahjuks tuleb sääraseid rünnakuid aeg-ajalt ette, sest ikka ja jälle tundub kellelegi, et võiks ühe pisiplaneedi kallal oma rammu proovida. Mis sest, et seni on kurjamitel iga kord tulnud murtud kihvadega ja saba jalge vahel koju tagasi pageda.

Burk ja Mingo on kaks kõige tavalisemat trimbliidipoissi. Nende vanust on võimatu öelda, sest ajaarvestus kui selline trimbliididel puudub. Aeg kulgeb Trimbil ühtlase voona ja trimbliidide elud-tegemised on omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et ei minutitel-tundidel ega isegi aastatel pole nende elus mingit tähtsust.

Tegelikult meenutab trimbliidide ühiskond paljuski inimeste oma. Kõige tillemad trimbliidid käivad lasteaias ja vähe suuremad trimbliidid koolis. Täiskasvanud trimbliidid käivad tööl ja kasvatavad lapsi ning hoolitsevad igati, et elu Trimbil kenasti sujuks ja paremaks läheks.

Kõige vanemad trimbliidid on aga Trimbil vägagi austatud ja nende sõnal hästi suur kaal. Nimelt otsustavad just nemad, kas ja millal on üks noor trimbliid küps ja valmis astuma täiskasvanud trimbliidide sekka. Selliseid otsuseid kaalutakse ülima põhjalikkusega ja seetõttu on noore trimbliidi täiskasvanuks kuulutamine kahtlemata tema senise elu kõige tähtsam hetk.

Kuid nii nagu Trimbi elanikud hingega tööd teevad ja lapsi kasvatavad, armastavad nad ka korralikult puhata. Kuna nende koduplaneet selleks mitte just eriti vahvaid võimalusi ei paku, tavatsevad nad lõõgastuda mööda Ilmaruumi avarusi ringi kruiisivatel hiiglasuurtel kosmoselaevadel. Iga selline alus on nagu lendav kuurort, kus olemas kõik, mida üks tööst rambe trimbliid keha ja vaimu kosutamiseks vajab.

Seesuguste laevade suurimaks uhkuseks ja tõeliseks tõmbenumbriks on tavaliselt energiarand, mis kujutab endast imekena türkiissinise veega järve koos kiiskavvalge liivarannaga. Seal võib niisama lebotada ja sõpradega lobiseda, aga selle peamine väärtus on hoopis see, et puhkus rannal laeb trimbliidide tööst rambed kehad uue energiaga.

Kuid kuurortlaevadel on ka lugematu arv kõiksugu muid suurepäraseid võimalusi puhkuseks ja lihtsalt lahedaks äraolemiseks, mida trimbliidipered üheskoos täiel rinnal naudivad. Puhkuse veetmine sellistel puhkuselaevadel on trimbliidide seas ülimalt populaarne ja selle nimel tasub kõvasti tööd vihtuda küll.

Ka Burk ja Mingo olid juba maast-madalast üpris palju koos oma vanematega kuurortlaevadel puhanud. Nüüd aga olid nad siin hoopis tööl.

Ühele sellisele puhkuselaevale tööle saada on kaunis keeruline ja mitte sugugi jõukohane igale alles koolis käivale trimbliidile. Õigupoolest on võimalus koolivaheajal kuurortlaeval töötada noortele trimbliididele justkui tunnustus, sest ihaldatud töökohti on isegi kõiki laevu arvestades vähe ja tahtjaid palju ning valikusõel seetõttu väga tihe. Otsustavaks saavad nii hea õppimine, käitumine kui ka täiskasvanud trimbliidide soojad soovitused.

Burk ja Mingo olid selle võimaluse auga välja teeninud ning õnnekombel ka ühele ja samale laevale koolivaheaega veetma sattunud.

Parandamatu tehnikafriik Burk sai tööle laeva turismisüstikute ja Ilmaruumi-ekskursioonide juhtimiskeskusesse. Alul oli ta ühe kogenenuma trimbliidi abiline, kuid peagi usaldati talle juba vägagi vastutusrikas keskuse operaatori ametikoht.

Burki töö seisnes põhiliselt hiiglasuure juhtimispuldi taga istumises. Pruukis vaid mõnel puhkuseseltskonnal tekkida isu Ilmaruumis pisut ringi kimada, oli just Burk see, kes neid selleks kõige hädavajalikuga varustas: alates eri suurusega kosmosesüstikutest, lõpetades juhendite ja soovitustega, kuhu minna ning mida huvitavat oma silmaga kaeda. Lisaks oli Burki ülesanne ka ekskursioonisüstikute korrashoid ja kasimine ning just see meeldis poisile kõige enam.

Mingo, seevastu, oli tavaline kajutipoiss. Tema tööks oli kuurortlaeva tubade koristamine, naeratamine, kummardamine ja muu taoline teenindamisvärk. Ei saa öelda, et see just eriline unistustetöö oleks olnud, kuid nagu juba mainitud sai, oli juba ainuüksi puhkuselaevale tööle pääsemine suur asi. Ja isegi kõige igavamat asja enda jaoks huvitavaks ja mänguliseks muuta – no seda Mingo juba oskas!

Vastupidi rahulikule ja kaalutlevale Burkile on Mingo nagu töökorda seatud energiapomm, mis ootab soodsat olukorda kärgatamiseks. Kohati tal neid võimalusi muidugi ka tekkis ja siis tõid need talle tavaliselt kaela korraliku jama.

Nii oligi ta juba päris mitu korda laeva pealikele silma jäänud ja seda teps mitte heas mõttes. Kuid ikka ja jälle oli ta tänu oma sõnaosavusele ja sarmile musta valgeks rääkinud ning iga kord anti talle „see kõige viimane hoiatus”.

Kui töö seda vähegi lubas, lippas Mingo Burki juurde, et oma parima sõbraga niisama lobiseda ja end mõnusasti tunda.

„Kuule, hoia oma näpud paigal!” manitses Burk, märgates, kuidas Mingo nagu muuseas puldil mingit kangi näperdab.

„Kuda siis nupsikud klõbisevad, kaamerad surisevad, süstikud süstivad, vana?“ päris Mingo puldiserval istudes ja muretult jalgu kõlgutades.

„Äkki sa kobid mu töölaua pealt maha,“ porises Burk ja lükkas vaba tooli Mingo poole, kuid too ei teinud pakutud istet märkamagi.

„Kuule, mida need sinised nublakad teevad?” küsis Mingo ja enne kui Burk arugi sai, oli kolm sinist nuppu alla vajutatud.

Burk ahmis õhku ja tardus soolasambaks, nähes, kuidas süstikusaali avatud luuk otse ühe täiel kiirusel reisilt naasva süstiku nina ees vaikselt sulguma hakkas.

Järsku hakkasid Burki käed-jalad kohutava tempoga tööle. Viimasel hetkel suutis ta juba peaaegu sulgunud luugi nii palju avada, et maanduv süstik napilt-napilt selle vahelt sisse mahtus. Burk sulges silmad ja lasi pea jõuetult puldile langeda.

„Sa… Sa oled niiiii loll!” sisistas ta läbi hammaste.

Mingo oli puldilt maha karanud ja seisis nüüd pisut eemal. Tal oli ees selline nägu, nagu poisil, kes on sahvrist moosiga maiustamast tabatud, kuid kes vaatamata priskele moosivõrule suu ümber eitab igasugust seotust pooliku moosipurgiga.

„Sa oled NIIIII loll! Niiniiniiniiiii loll, et… Et… Et kui kuulutataks välja kogu Ilmaruumi kõige lollimate lollide meistrivõistlused, saaksid sa seal kindla peale teise koha!” pahvatas Burk ja ajas ennast puldi tagant püsti.

„Et… Aga miks siis ain’t teise?“ kortsutas Mingo kulmu.

„Sellepärast et sa oled NII loll, said aru? Liiga loll, et esimest saada, vot!” käratas Burk.

Mingo piidles vihast puhisevat sõpra mõnda aega ohutust kaugusest ja tammus jalalt jalale.

„Ega’s ma siis meelega…“ pomises ta lõpuks õlgu kehitades.

„Meelega või mitte meelega, mis vahet seal on?“ lausus Burk. „Vaata, kohe on need turistid siin ja tahavad kindlasti teada, miks ma neile luugiga lagipähe lajatada tahtsin! Mis ma neile vastan?”

„SINA ei peagi neile vastama,“ kostis Mingo muretult. „Kui nad siia tulevad, teeme nii, et mina olen sina ja sina oled mina. Küll mina asjad jutti ajan. Ära üldse pabla, semu!“

„Oota, mida sa ajad?” päris Burk kahtlustavalt ja põrnitses sõpra altkulmu.

„Täiesti kökimöki värk,” hakkas Mingo õhinal kätega vehkides seletama. „Nad tulevad siia ja MINA istun siin sinu toolil ning ajan asjad jutti! Ma lihtsalt seletan neile, kuidas asjad tegelikult olid, saad aru? No et selle asemel, et vaat seda nuppu vajutada, vajutasin ma kogemata seda nuppu. Ja et vaat selle kangi asemel, tõmbasin ma kogemata, vaat seda kangi siin…”

Mida ta ka tegi.

Burk nägi õudusega, kuidas reisilt saabunud ja süstikust välja ronima asunud trimbliidide seltskond esmalt laest langeva pesuvahu alla mattus, seejärel põhjalikult puhtaks harjati ja tagatipuks kolm korda surveveega üle loputati. Aga see polnud veel nende kannatuste lõpp…

Enne kui süstik aeglaselt kuivatustrumlisse liikus, jõudis Burk näha süstikusse peitu pugenud tegelaste hiigelsuuri silmi ja jahmunud nägusid. Ta püüdis paaniliselt nuppe klõbistades päästa, mis päästa annab, kuid pesuprotsessi peatada polnud enam tema võimuses.

Kui puhtusest kiiskav kosmosesõiduk viimaks kuivatist välja veeres, paistsid selle avatud luugist seesolijate juuksed. Need olid püsti nagu suured okaspuhmad. Siis hakkasid puhmad äkki meeletult rabelema ja reisijad vupsasid üksteise järel süstikust välja. Esimeses, kelle jalad maad puudutasid, tundis Burk ära ülemtrimbliid Kraski.

Ülemtrimbliid Krask kuulus kõige auväärsemate, aga ka kardetumate trimbliidide hulka. Ta oli tuntud oma järsu loomu ja ranguse poolest ning see, kes tema viha alla sattus, põdes kaua ja koledasti. Ainuüksi Kraski pilk oli selline, mis võis jalust niita, ja nimelt seda Burk tundiski, sest kõrgesti austatud ülemtrimbliid sihtis oma pilguga just teda. Lisaks kõigele oli Krask ühtlasi kooli, kus Burk ja Mingo õppisid, direktor.

„Noh, sõbrake?” pöördus Burk Mingo poole. „Tuled siis siia minu asemele ja seletad neile kõik ilusti ära? Ma lähen ja tuulutan end pisut ning tulen korjan pärast su laiba siit üles, või mis?”

Silmanurgast nägi ta, kuidas veest tilkuv ja sakris reisiseltskond nagu üks mees ülemtrimbliid Kraski juhtimisel operaatoriruumi poole marssis.

„Laseme jalga!” kähistas Mingo. Ta näris huult ja oli näost lubivalge.

Koridorist hakkas kostma lähenevate sammude ja erutatud häälte kuminat.

Mingo vahtis palavikuliselt ringi. Märgates riidekappi, rebis ta selle ukse pärani. Kapis hoiti skafandrit hädaolukordade tarbeks ja just selline hädaolukord oligi kätte jõudnud.

Pikemalt mõtlemata haaras Mingo skafandri ja enne kui Burk iitsatadagi jõudis, sättis selle operaatoritoolile istuma. Ta tegi seda kaunis osavalt, sest tagant vaadates paistis tõepoolest, nagu istuks keegi puldi taga valves. Enne kui ta koos Burkiga kappi hüppas, mahtis Mingo oranži nuppu vajutada ja juhtimiskeskuse uks avanes. Sedapuhku oli tal õnnestunud õiget nuppu tabada.

Vaevalt jõudis kapiuks poiste selja taga sulguda, kui märg ja raevust vahutav seltskond operaatoriruumi marssis. Ülemtrimbliid Krask traavis otsejoones toolil istuva skafandri juurde ja sasis sel natist kinni.

Kapi ukse vahelt piiluvad poisid nägid, kuidas Krask skafandrit sellise vihaga tuuseldas, et see vaevu ühes tükis püsis. Viimaks virutas ülemtrimbliid tühja kesta tooli tagasi ja kummardus selle kohale.

„Mapolekuskilennastsedavõrdalandatultsedavõrdsolvatultsedavõrdsandistitundnudkuiselleslaevasjajustsiinjamateenkõiketkeegimeistsaabennasttuhatkordahulleminitundmajamavõintäiekindlusegaöeldaetminaseemitteeiole!” paristas Krask ühe hingetõmbega ja pritsis õnnetu skafandri kiivrivisiiri tatti täis. Skafander vajus kortsu ja jäi lõtvunult toolile lössama.

Siis taipas Krask, et midagi on valesti. Ta kangutas visiiri lahti ja nähes, et skafander seest tühi on, pöördus jahmunult ülejäänud seltskonna poole.

„Täielik korralagedus!” kraaksatas Krask. Ta toppis oma suure kämbla kiivri sisse ja upitas sügavamale, justkui loodaks sealt kedagi välja tõmmata. Kuid skafander oli ja jäi elutult tühjaks.

„Masendavalt sisutu lugu,” kähistas ülemtrimbliid viimaks ja jättis skafandri rahule. Kraski silmad tõmbusid pilukile ja ta lasi pilgul ruumis ringi käia, ise raevust lõõtsutades. Korraks peatus pilk ka riidekapil, mille paokil ukse vahelt poisid hirmust kangetena kõike toimuvat jälgisid, aga liikus siis edasi.

„Kohe hakkavad pead lendama!” teatas Krask ja marssis vihast puhisedes uksest välja, reisiseltskond märja pardikarjana kannul paterdamas.

Kui hääled koridoris vaibusid, ronisid poisid kapist välja. Burk tõstis läbituuseldatud skafandri põrandalt, silus seda ja riputas kappi tagasi. Siis läks ta puldi juurde ja silmitses vaikides läbi akna süstikusaali.

„Mis teeme siis?” päris Mingo ettevaatlikult.

Burk põrnitses süstikusaali.

„MINA lähen SINU kätetööd koristama!” lausus ta viimaks, näpuga kordamööda enda, süstikusaali ja Mingo poole sihtides. „Ja SINA tuled minuga kaasa! Siia ÜKSI sa igatahes ei jää, ära mitte loodagi!” Burk võttis lapi ning asus põhjaliku pesu saanud süstikut hoolikalt nühkima.

Mingo jalutas samal ajal, käed seljal, süstikute vahel ringi. Järsku jäi poiss kui naelutatud seisma väikese punase lennumasina juures. „Osssaaaa! Vauuuu!” venitas ta üllatunult. „Kuule, kas see ongi see uus supersportsüstik, millest nii palju räägitakse?”

Burk ei vastanud, ometi ütles sisetunne talle, et niigi suurele jamale võib peagi tõhusat lisa tulla, ja tõstis pilgu.

„EI!” röögatas ta, nähes, et Mingo oli jõudnud kõige uuemasse ja moodsamasse süstikusse ronida ning sõbra silmad särasid nagu väikesed prožektorid.

„Ära ometi midagi näpi, palun-palun-palun! Ära enam…“ ahastas Burk supersüstiku poole tormates ja Mingo kõrvalistmele maandudes.

„Huvitav, kust see imepüss käima läheb? Sa tead või?” pöördus Mingo tema poole.

„Me teeme nüüd nii, et ma loen kolmeni ja siis ronime me MÕLEMAD siit imekiiresti välja, on ju?” teatas Burk talle vastuseks toonil, mis ei kannatanud mingit vastuvaidlemist.

„Miks sa sihuke põdeja oled?” muutus Mingo pahuraks. „Ma ju ain’t küsisin! Pealegi oleme nagunii omadega üle pea jama sees ja üldse… ”

Mingo vilkad käed kobasid supersüstiku armatuurlaua nuppe ja lüliteid.

„Marss välja siit!” käratas Burk. Tema mõõt hakkas täis saama ja ta püüdis kõigest väest ohjeldada Ilmaruumi kõige suurema jamatekitaja sõrmi, mis üha nobedamalt liikusid.

Samal hetkel nägi Burk silmanurgast, kuidas ülemtrimbliid Krask, puhkuselaeva kapten ja mitu laevapealikku operaatoriruumi tormasid. Näost lilla Krask vehkis kätega nagu ventilaator ja seletas midagi vahetpidamata.

Siis märkas operaatoriruumis askeldav seltskond süstikus istuvaid poisse.

„Pea alla!” kähistas Burk ja üritas Mingo pead alla suruda.

„Mida sa… Ära käpi!” urises Mingo pahaselt ja pani visalt vastu.

Süstiku kitsas kabiinis madistades oskasid poisid kogemata valel ajal vale nuppu vajutada…

Sõiduki klaaskatus jooksis vaikse surinaga kinni, mootor käivitus ja hakkas kiiresti pöördeid koguma. Viimane, mida Burk ja Mingo kõrvulukustava möirge saatel kruiisilaevast välja kihutades nägid, oli ülemtrimbliid Krask, kes koos laevapealikega süstikusaali tormas ja uskumatult lolli näoga neile järele vaatama jäi.

„Keera ümber! Pidurda! Tee midagi! Appi!“ karjus Mingo ja pläterdas kätega paaniliselt kabiini klaaskatust. Seejuures rabeles ta nii kõvasti, et Burkil poleks ka parima tahtmise korral olnud võimalik süstiku juhtimisega tegeleda.

„Juhis on ju sinu nina all, mis sa mulle karjud!” hüüdis Burk vastu.

Mingo klammerdus juhise külge ja rebis seda meeleheitlikult enda poole, kuid midagi ei muutunud – süstik kihutas suunda muutmata omasoodu edasi.

Nüüd litsus Mingo juhtkangi täiest jõust ettepoole, käänas ja väänas seda, kuid tulutult.

„Appi, Burk, ” inises ta, tegi veel paar katset süstikut oma kontrolli alla saada ja vaatas seejärel ahastades üle õla. Tohutusuur kuurortlaev oli muutunud imepisikeseks helendavaks täpikeseks, mis viimaks tuhandete omataoliste sekka kadus.

„No nii, superkangelane,” lausus Burk ootamatult rahulikult. „Oled nüüd rahul või?”

„Tee midagi, Burk, tee ometi midagi,” lalises Mingo ja asus palavikuliselt armatuurlaua nuppe näppima. „Sa peaksid ju une pealt ka teadma, kuidas seda riistapuud juhtida.“

„Esiteks – see süstik on nii uus asi, et meid ei jõutud isegi õpetama hakata, kuidas siin miskid süsteemid toimivad. Ainus, mida ma tean, on see, et selle süstiku juhtimine erineb vanade süstikute omast nagu öö ja päev,” seletas Burk.

„Teiseks tean ma seda, et selle riistapuu juhtimine käib erilise koodikaardi abil ja et see kaart on seal,” jätkas ta, osutades pöidlaga selja taha. „Laevas! Ilma selleta põrutab ta nii pikalt otsejoones edasi, kuni kütust jätkub.”

Mingo hambad hakkasid plagisema. „Noh, aga kuidas ta siis niisama lambist käima läks? Ilma tolle kaardita?”

„Kust mina tean!” kähvas Burk ja jätkas ühe hingetõmbega: „Oleks vägev ja vapper Supermingo oma lollakad näpud paigal hoidnud, poleks…”

„Punane Trimbliina, Punane Trimbliina!“ kostis krigisev hääl. „Pöörduge viivitamatult laeva pardale tagasi! Punane Trimbliina, te kaote meie vaateväljast!“

Burk ja Mingo vaatasid teineteisele jahmunult otsa.

„Punane Trimbliina, palun vastake! Punane Trimbliina, pöörduge viivitamatult laeva tagasi! Ootame tagasisidet!“ jätkas nõudlik hääl.

„Mis me teeme?“ sosistas Mingo.

Burk haaras juhtpuldi küljes rippuva peamikrofoni ja jäi huult närides mõtlema.

„Äkki küsiks neilt nõu, mismoodi saaks seda asjandust tagasi pöörata?“ pakkus Mingo.

Burk vaikis. Ta ei suutnud otsustada, mida teha. Ühest küljest teadis ta vägagi hästi, et päris ise nad süstikut enda kontrolli alla ei saa. Ent teisalt oli täiesti selge, et naasmine tähendaks vaid üht – nende nii ihaldatud töö laevas oleks hoobilt lõppenud ja suure tõenäosusega ka kogu edasine elu korralikult mokas.

Burk neelatas.

„Kummaline on see elu,” mõtles ta. „Alles oled oma unistuste tipul ning – nätaki! – juba kihutad lindpriina Ilmaruumis ringi!”

Valjuhääldi krigistas veel korda paar kutsungit hüüda, ent signaal muutus iga korraga üha nõrgemaks ja katkendlikumaks, millest võis järeldada vaid üht – nad on jõudmas Ilmaruumi vähetuntud ohtlikesse avarustesse. Burk pani rahulikult peamikrofoni käest ja jäi kabiiniaknatagusesse süngesse hämarusse põrnitsema.

„Burk!” äratas Mingo nutune hääl ta mõtteist. „Burk, vaata!”

Süstiku kuvaril plinkis tulipunane kiri: „HOIATUS! MUST AUK!”

„Trimbituul teda võtku!” vandus Burk läbi hammaste.

„Burk, mis Mustast August ta jahub?” päris Mingo väriseva häälega.

„Meie mured alles algavad,“ pomises Burk ja näppis puldinuppe. „Siin kusagil üpris lähedal peaks olema kurikuulus Must Auk. Pruugib meil vaid tema serva lähedusse sattuda, siis…” Burk jättis lause lõpetamata, ent ta näoilme rääkis iseenda eest.

„Mis SIIS?“ päris Mingo.

„Siis oleme kutupiilud,“ teatas Burk kuival kiretul häälel.

„Mis kutud? Mis piilud?“ muutus Mingo ärevaks.

Burk ei vastanud. Ta toksis kuvari all olevaid klahve, kuid nii nagu juhtkang, keeldus ka pardaarvuti kuuletumast.

„See Must Auk on nii kaval asi, et pole teda ei näha ega kuulda, aga kui ta sind endasse imeb, siis on kööga! Kogu moos! Jää hüvasti kodu – ja tõenäoliselt ka habras eluke,“ pomises Burk.

Järsku kostis kõrvulukustav vihin ja süstik hakkas meeletult rappuma. Burk ja Mingo lendasid peaga lakke ja prantsatasid siis pooloimetutena istmetesse tagasi. Siis kordus kõik uuesti ja uuesti ning nii veel mitu korda järjest uuesti.

„Hulkuvad Ilmaruumikivid!“ karjus Burk. „Need on hulkuvad Ilmaruumikivid! Kui me pihta saame…“

Kuid ta ei jõudnud lauset lõpetada. Kõlas kõrvulukustav raksatus ja süstik muutis järsult suunda. Nüüd kihutas see meeletu vilinaga ja hullumeelselt pööreldes pilkasesse pimedusse.

Kõik asjad, mis lahtiselt olid, lendasid koos poistega kabiinis ringi. Viimane, mida Burk enne valguse kustumist nägi, oli Burki pea, mis viskles kaela otsas abitult nagu õhupall Trimbituules.