Читать книгу Rännakud harmooniasse - Ralf Neemlaid - Страница 6

Sündisin Tallinnas Tartu maanteel, enam-vähem kesklinnas. Meil oli majade plokk, millel oli oma hoov ja kuhu sai julgelt lapsi mängima saata. Läheduses oli ka park. Olin kogu valge aja õues, vanemaks saades ka pimedas. Minu tervise pärast oli vanematel pidevalt mure. Kopsuproov, pirkee, nagu seda siis nimetati, läks pidevalt punaseks. See näitas tuberkuloosi bakterite olemasolu kopsudes. Ega selle üle eriti imestatud. Onud olid mõlemad selle haiguse küüsis. Mingi hetk mu ema õnneks otsustas rohtudest loobuda ja panna rõhku VÄRSKELE ÕHULE ja MAATOIDULE.

Umbes 6.–7. klassis oli kehalises kasvatuses vaja lõuga tõmmata. Norm oli oma 8 korda. Rippusin kangi otsas. Peale jalgade lehvitamise miskit muud välja ei tulnud. Õpetaja ütles – PEAD HARJUTAMA. Kõige raskem oli jõuda esimese tõmbeni. Rippumisest lihase kokkutõmbeni. Kuidas, seda ei osanud keegi mulle õpetada. Panin tabureti jalgade alla ja aitasin õige natuke tõugata. Kui esimese tõmbeni jõudsin, oli edasine teekond juba lihtne. Harjutasin korra kaupa, iga poole tunni tagant. Kevadeks sain koolinormi täis. Mõne aasta pärast suutsin tõmmata üle 30 korra, mis oli kooli rekord. Kõige olulisem oli minu jaoks väärtuslik kogemus – SEA SIHT, TEE JÄRJEPIDEVALT TÖÖD, NAUDI PROTSESSI, milles sa viibid.

Millalgi saatis võimlemisõpetaja mu kergejõustikutrenni. Seal olid ka mõned teised õpilased meie klassist. Käisin päris mitu aastat vägagi kohusetundlikult. Samas puudus vaimustus. Olin huvitatud hoopis jalgrattatrennist. Kodus laideti maha – pidavat olema ohtlik mööda teid ja tänavaid sirgeldada. Mingil ajal loobusin kergejõustikust ja läksin ikkagi jalgrattatrenni. Esialgu salaja. Ma nautisin seda TOHUTUT VABADUST, mida rattasõit mulle pakkus.

Mäletan hästi ühte suvist rattasõitu sõbraga Tallinnast Pärnusse. Magasime heinarõugus. Ka sel ajal tulid mulle veel kutsed läbivaatusele tuberkuloosidispanserisse. Olin postkastiga tähelepanelik ja viskasin need lihtsalt minema. Selle asemel sõitsime jalgratastega Tallinnast Noarootsi. Jalgratas oli minu unistus. Käisin trennis väga kohusetundlikult. Ühtegi trenni ei jätnud vahele. Tulemused paranesid kiiresti. Mingi aeg tulin Tallinna meistriks ja üht-teist tulemuslikku minu enda jaoks oli veel. Oli VÄGA HEA TUNNE. Tajusin SEOST TEHTUD TÖÖ JA TULEMUSE VAHEL. Iga enesesse panustatud hetk ANDIS ELULE UUE VÄRVI, SÄRA. Meie perel oli hästi tihe side maaeluga. Pea iga nädalavahetus sõitsime Noarootsi vanaisa ja vanaema tallu. Tol ajal olid seal igal perel loomad. Lehm, vahepeal ka hobune, siga, lambad, kanad, kuked. Loomulikult ka kass ja koer. Mulle meeldis metsas kolada, onuga merel käia. Merelkäimine oli midagi väga erilist. Pidin olema väga tubli, et mind kaasa võetaks. Kõigepealt võrkude või põhjaõngede puhastamine. Pikaldane ja tüütu töö, mida ma ei viitsinud teha.

Üks mu ELU MURDEPUNKTE toimus talvise jääaluse kalapüügi ajal. Mu onu Johannesel oli lapseeas kukkumisest seljas küür ja jalg kõverdunud. Ta oli küll invaliid kehaliselt, aga hiiglane oma vaimu poo-lest. Olin onuga kalal jääalust püüki tegemas. Siis polnud mingeid spets kindaid, millega jäises vees toimetada. Käed said märjaks ja varsti kaotasin kontrolli näppude üle. Ma ei suutnud enam võrke sättida. Kogu keha vabises külmast veest, pakasest ja tuulest lagedal merel. Ilma mingit emotsiooni väljendamata lausus onu – kui sa ei saa hakkama, mine autosse sooja. Niisama külmetada pole mõtet. Läksin autosse. Pakku külma eest. Panin mootori sooja ja hingasin kätele sooja õhku. Vajusin sügavale enesesse ja miski mu sees hakkas avanema. Mõtlesin siis: olen spordis kõva tegija, mul on kaks tervet kätt ja kaks jalga. Olen koolis käinud rohkem, kui minu onu. Kuid minus pole teadmist, kuidas looduses hakkama saada. Olen hädas seal, kus märksa viletsama füüsilise pagasiga inimene suudab pikki tunde tööd teha ja kogu ta olemus näitab, et see pole töö, vaid hobi. Ta teeb seda AUSTADES ISEENNAST ja ÜMBRITSEVAT, ta teeb seda NAUDINGUGA. Suhtub austusega saaki, mida meri annab. Hetkelised emotsioonid ei mõjuta tema suhet selle maailmaga. Tajusin, et MEIS KÕIGIS ON SEE VÄGI, mis laseb nautida iga hetke siin elus. Selle väega ühinemiseks on vaja käia oma teed, nii nagu mu onu oli aastaid käinud.

Keskendusin oma onu olemusele, sellele sisemisele rahule ja sügaval temas säravale elujõule. Hetke pärast olin jääaugu juures ja tegin samu asju, mis mingi aja eest tundusid võimatud. Tõmbasin jää alt välja jäist võrku, lappasin selle kasti. Võtsin võrgust kalu, raiusin uusi auke jäässe. Tundsin, kuidas käed hakkavad õhetama. ELUJÕUD, mille olin endas käivitanud, tegi kõik justkui minu eest. Olin saanud kontakti väega, mis ootab meie kutset. Tundsin, kuidas kadusid aeg ja ruum, olid vaid tegevused, mis läbi minu ennast realiseerisid. Oli tunne, et läbi minu ja nende tegemiste avaldab ennast hoopis miski suurem ja vägevam.

OLIN KULGEMAS koos kogu kõiksusega.