Читать книгу Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit - Рауль Ребане - Страница 6

Teadmised, kogemused, kaine mõistus

VESTEINN HAFSTEINSSON

Metoodikast

1. Oma lugu

2. Imago

3. Vastus

4. Ettevalmistus

5. Lühidalt

6. Kuhu?

7. Kriis

8. Ohud

Raamatu ideoloogia põhineb suuresti nende sõnade kombinatsioonil. Esialgu seletan sõnad lahti juhendina, seejärel muutuvad need peatükkideks.

1. Oma lugu. Oma lugu tuleb endal teha! Hoia oma meediaväljund kontrolli all ja ära oota meedialt armuande. Kui sa ei tee seda ise, siis ilma loota ei jää sa nagunii. Keegi teine teeb selle valmis, aga sulle ei pruugi see üldse meeldida.

2. Imago. Imago on see, mida sinust räägitakse selja taga. Hea imago tagab usaldusväärsuse, usaldusväärsus tagab võimaluse oma sõnumit edukalt levitada. Meedia on sinu imago ehitamise tööriist.

3. Vastus. Tähtis pole küsimus, tähtis on vastus! See on kogu raamatu ideoloogia alus. Õpetus on suunatud oma vastuste väljamõtlemisele ja esitamise metoodikale. Kui sul on head vastused, siis leiad alati meetodi, kuidas olenemata küsimusest nendeni jõuda.

4. Ettevalmistus. Avalikku suhtlemist ei ole olemas ilma ettevalmistuseta! See reegel suunab valmistuma ja treenima. Nagu igal pool mujalgi, tagab avalikus suhtlemises edu professionaalsus. Enamik meediakatastroofe on tingitud just kehvast ettevalmistusest.

5. Lühidalt. Mida lühemalt räägid, seda rohkem aega saad! See põhimõte sunnib ette valmistama täpseid vastuseid, ütlusi, kõnekäände, vanasõnu. Need sisaldavad rohkem infot kui pelgalt tekst ja suurendavad järsult kommunikatsiooni tõhusust.

6. Kuhu? On mõtteid ja isegi tekst, aga kuhu ja kuidas nendega minna? Viimasel ajal on tekkinud palju uusi võimalusi. Kuidas oma sõnum kõige paremini edastada?

7. Kriis. Igasuguseid olukordi võib ette tulla – kas kogemata või pahatahtlikkusest – ja nendeks tuleb valmis olla. Kuidas infoprobleemidest hoiduda ja neid lahendada?

8. Ohud. Libauudised, trollimine, infosõda, spinnimine, mõjuoperatsioonid, sotsiaalmeedia jne. Need sõnad murravad meie igapäevaellu vääramatu jõuga. Millised tehnikad on nende taga? Selle kohta peavad olema vähemalt algteadmised. Kindlad meetodid aitavad ohte välistada või nendega toime tulla.

Tänu

Juhan Peegel ei õpetanud, vähemalt mulle, Tartu ülikoolis mitte niivõrd seda, kuidas ajakirjanduses samme astuda, kuivõrd seda, milline suund valida. Talle olid alati kõige tähtsamad inimene ja oma rahvas. Siin pole ajaga midagi muutunud.

Marju Lauristinilt omandasin kõige muu kõrval harjumuse nähtusi sotsioloogiliselt analüüsida ja arusaamise, et ilma numbrimaagiata on ajakirjanduse analüüs vaid oletamine.

Sõbra ja kolleegi Hagi Šeini infoeetiline maailmapilt mõjutas mu tegemisi ja suhtumisi palju, võimalik, et isegi otsustavalt. Sotsioloog ja televisiooni programmianalüütik Salme Rannu tunnetab eriti teravalt ühiskonna muresid ja rõõme. ETV kolleeg Katrin Saks, saatejuhi, ministri, meediakooli juhi ja eurosaadiku kogemusega inimene, on alati andnud väärtuslikku tagasisidet, kuidas puhuvad ühiskonna tuuled üleval, keskel ja all.

Infofilosoofi Ilmar Raagiga oleme pidanud vist sadu vestlusi, kuidas asjad on, kuidas need välja paistavad ja millised ohud meid ees ootavad.

ETV ja Eesti Raadio kolleegid tõid siia teksti kümnete tuhandete intervjuude ja saadete kogemusi. Vahur Kersna, Marko Reikop, Anu Välba, Kaja Kärner, Lauri Hussar, Urmas Vaino, Erki Berens, Maire Aunaste, Katrin Viirpalu, Tarmo Tiisler on kõik Eesti ajakirjanduse tipud, aga nimetut tagasisidet on andnud ka paljud, paljud teised.

Soome veteranajakirjanikku, head sõpra Jarmo Mäkelät tsiteerin raamatus korduvalt mitmel põhjusel. Neist olulisemad on tema rahvusvaheline arusaamine infoilmast ja tema suur huvi Eesti vastu, mis on aidanud meie probleeme paremini mõista.

David Lowen Inglismaalt käis ETV rahvast õpetamas 1990. aastate alguses ja jättis sügava jälje.

Stilist Anu Lensment on aastaid aidanud valida rõivaid Eesti tuntud saatejuhtidele ja avaliku elu tegelastele. Ta aitas mul mõelda sellele, mida tuleks panna tähele enne kaamera ette astumist.

Suurim tänu kuulub aga neile, keda aja jooksul olen koolitanud. Nende ajakirjandusmured ja -katsetused, ka tuhanded küsitluslehed, ongi suuresti selle raamatu alus.

Hirmude kataloog ehk

Kas siin midagi sinu kohta ka käib?

Kogemus

Inimene elas aastaid meediahirmus. Vahetevahel tuli tal oma ameti tõttu anda intervjuusid. Enne võttegrupi saabumist tabas teda alati tõeline paanika, kuni oksendamiseni välja. Selline olukord muutus painavaks ja lõpuks oli ta nõus läbima lihtkoolituse.

Tulemus oli hämmastav. Inimene osutus andekaks esinejaks ja sai varsti suurepäraselt hakkama ka pooletunnise intervjuuga otse-eetris. Hirm päriselt ei kadunud, aga ta suutis seda kontrollida ja edaspidi pigem nautis, kui kartis esinemisi. Lisaks pidi ta hiljem tihti kuulama kolleegide ütlust: „Mine sina, sa ju oskad!“ Ta ületas aastatepikkuse hirmu, peale selle paranes märgatavalt tema maine kolleegide ja avalikkuse ees.

•

Me kõik kardame midagi: kes majanduslangust, kes pimedust, kes lennukisõitu. Hirm avaliku esinemise ees on siiski üks suuremaid. Paljud inimesed ei ole mingil tingimusel nõus koosolekul esinema, ammugi siis veel meedias. Üritustel räägivad aastate kaupa samad inimesed ja ülejäänud on sellega meelsasti nõus. See ei tähenda aga, et teised ei oleks võimelised avalikkusega suhtlema. Nii on lihtsam, vähem stressi ja riske.

Väga huvitavalt kirjeldab oma esinemishirme Daniel Vaarik „Sõnumiseadja käsiraamatus“. Ka tema lool oli õnnelik lõpp, ajaga õppis ta esinemist nautima ja muutis oma miinused plussideks.

Enamikul inimestest ei ole vaimset ega füüsilist puuet, mis takistaks oma mõtteid teistele edastamast. Palju häid esinejaid on hoopis peidus, nende anded on avamata. Nad ei teagi, et ka nende mõtetel oleks võimalus ja õigus avalikku välja rikastada.

Hirmud

Loetelu ei ole mõistagi täielik, neid hirme on kõige rohkem nimetatud.

• Lähen närvi ja see paistab välja. Punetav nägu ja laiguline kael reedavad kõigepealt, et inimene on närvis. Maire Aunaste ütles ühe oma esineja kohta, et „tal olid sellised roosad laigud, ma mõtlesin, et varsti löövad leegid välja“. On ka katkendlikku kõnet, kokutamist, mõttetuid kordamisi.

• Jään lolliks. Enamasti ei kardeta mitte seda, mida rahvas arvab, vaid kolleegide arvamust. Väga sageli on see intervjuudest loobumise peamine põhjus.

• Ajakirjanik ründab. Seda kardetakse tihti, kuigi päris rünnakut juhtub Eestis haruharva.

• Vean oma firmat või institutsiooni alt. Nii võib juhtuda. Kui kõrval on konkurent, kes saab palju paremini hakkama, siis on see tõesti murekoht. Seda on juhtunud näiteks väitlussaadetes, kui erakond saadab kohale kogenematu esineja ja annab konkurendile võimaluse särada.

• Reporter esitab küsimuse, milleks ma pole valmistunud. See on peamine mure, mida algajad alati kurdavad.

• Ütlen midagi sisuliselt valesti. Üks sisuliselt, poliitiliselt või eetiliselt vale lause võib su imagot kahjustada.

• Kõik, milleks olen valmistunud, läheb meelest ära. Prožektorid ja kaamerad viivad mõistuse. Tihti unustab esineja koduse ettevalmistuse täielikult.

• Ma ei tea, mida selga panna / näen kole välja. See puudutab peaaegu igaüht. Kuigi praegu lubatakse vabamat välimust, seatakse ka rohkem piiranguid. Seejuures ei julgeta sellest eriti rääkida.

• Ei oska korralikult eesti keelt. See on üsna uus ja ootamatu mure, sest väga paljude firmade töökeel on inglise keel. Kõigepealt mõjutab see kirjalikke tekste, kus näiteks sõnade järjekord lauses muutub veidraks. Suuliste esinemiste korral on mõnikord tunne, et inimene tõlgib oma mõtteid eesti keelde.

• Mul on parasiitsõnu. „Tead …“, „et, et …“, „tegelikult …“, „nagu …“ korduvad suust suhu ja saatest saatesse.

Muresid tuleb ette ka pärast saadet.

Neist kõige tüüpilisemad on „oleks pidanud hoopis seda ütlema!“ või „miks ma ei reageerinud tema rünnakule teistmoodi!“ Huvitaval kombel meenub ilusaid mõtteid ja ütlusi pärast saadet lausa hulgi.

Üllatav on, et paljud ei taha oma osalusega saateid vaadata, isegi õppimiseks mitte. Üldiselt seda avalikult ei tunnistata.

Enamasti on see hirm negatiivse emotsiooni ees, sest suur osa inimesi suhtub oma esinemistesse väga kriitiliselt. Kuulusin ise ka nende hulka, aga aja jooksul oskasin muuta selle miinuse plussiks. Saadete läbivaatamine ja vigade otsimine võib olla arengustiimul.

Küsimused, mida esitatakse sageli

Korduma kippuvad küsimused väljendavad inimeste muret suhetes meediaga ja neile vastamine ongi üks selle raamatu eesmärke.

1. Kas ajakirjandus on tõde?

2. Mind kutsuti saatesse. Kas minna või mitte minna?

3. Kuidas kõige paremini pildile pääseda?

4. Kas minna meelelahutussaatesse? Aga naljasaatesse?

5. Negatiivne reklaam on ju ka reklaam. Kas see ikka on nii?

6. Kas oma blogi on kohustuslik?

7. Kas sobib eelnevalt uurida, mida minult küsitakse?

8. Ajakirjanik küsib hoopis midagi muud. Mida siis teha?

9. Aga kui ta küsib midagi sellist, millele ma pole mõelnud?

10. Mida ma pean intervjuu ajal vaatama, kas kaamera punast nuppu?

11. Olen harjunud rääkimise ajal käsi liigutama. On see televisioonis lubatud?

12. Mida peaksin selga panema?

13. Kas mehed peavad grimmi tegema?

14. Mul läheb närveerides kael punaseks. Mida teha?

15. Ma olen lapsest saadik närveerides kokutama hakanud. Mida teha?

16. Kuidas ma aru saan, milline kaamera mind võtab?

17. Kas paberit võib kasutada?

18. Kui salvestuse ajal läheb vastus nässu, kas võin siis uuesti vastata?

19. Mida tähendab off the record?

20. Kas ma võin mikrofoni enda kätte võtta? Aga kui ajakirjanik ei anna?

21. Kuidas intervjuuks valmistuda?

22. Ajakirjanik ütles minu (minu firma, minu erakonna, minu pere) kohta meedias väga halvasti. Mida teha?

23. Mind laimati Facebookis. Kas kaevata kohtusse?

24. Kas kõik ajakirjanikud ajavad ainult klikke taga?

25. Kas 50 grammi konjakit rahustuseks on hea mõte?

26. Mis pistmist on infosõjal meediaga?

Küsimuste nimekirja võiks jätkata lehekülgede kaupa. Võib jääda mulje, et meedia on üks äraütlemata keeruline asi. Asjatundjale näitavad need küsimused hoopis, et kardetakse ja muretsetakse asjade pärast, mida saab hõlpsalt kõrvaldada süsteemse treeninguga.

Treeningu soojenduseks sobib järgnev harjutus.

Harjutus

Kujuta ette, et järsku jookseb su juurde ülemuse sekretär, käes lilled ja kommikarp ning teatab: „Mine õnnitle X-i tema 50. sünnipäeva puhul! Ülemus ise ei saa tulla.“

Harjutuse objektiks vali mõni kolleeg ja kujutle, et sind kuulab 20 inimest. Tore oleks olla vaimukas, sest X on lahe inimene. Kõne pikkus kuni kaks minutit.

Sul on kolm minutit aega valmistuda, pane kell käima ja ära peta ennast, alusta täpselt kolme minuti pärast. Tee seda harjutust üksi ja räägi kõva häälega.

Olen teinud seda harjutust paljudega. See pole sugugi lihtne, enamik jookseb lati alt läbi. Arvatakse, et „annan lilled ära ja ütlen seitse sõna, mis see siis ära ei ole …“ Tihti on jutt ebahuvitav, trafaretne, isiklike pöördumiste ja näideteta, naljast rääkimata. Tore kolleeg sinu õnnitluskõnes enam nii tore ei paista.

Kui võtta ülesannet tõsiselt, valmistuda korralikult ja tekst hästi läbi mõelda, siis on tulemus sootuks teine. Kui oled julge, siis esine oma kõnega kellegi ees.

Sama harjutust kolmandat korda tehes oled juba teine inimene. Võidab juubilar ja võidad sina, sest kolleegid ütlevad pärast: „Küll sa rääkisid hästi!“ Nüüd tead: hea treening aitab ületada paljusid hirme.