Читать книгу Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss - Raul Sulbi - Страница 5
MANN LOPER MEISTER JA ÕPIPOISS
ОглавлениеTartu Ülikooli ajaloolasena lõpetanud Mann Loper (1985) on varem avaldanud vaid ühe lühivormi Hugo Treffneri gümnaasiumi almanahhis Sulesepad 2003. aastal.
Kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud 3. ulmejutuvõistlusel tuli siinilmuv jutustus «Meister ja õpipoiss» 1. kohale ja võitis võistluse, saades žüriilt 38 punkti.
«Kooli ajal sai rohkem kirjutatud, õnneks sahtlisse. Pärast esimesi ülikooliaastaid jäi see harrastus kuidagi soiku, ei leidunud kas aega või tahtmist. Alles paari aasta eest tärkas kirjutamissoov uuesti, algseist keele- ja mõtteharjutusist kasvas välja kava kirjutada justnimelt fantastikat,» meenutas Loper.
«Ulmes on mind kahtlemata kõige rohkem mõjutanud n-ö. esimesed autorid – need, kes üldse ulmehuvi tekitasid. Üheks taoliseks on möödapääsmatult Ursula K. Le Guin, kelle Meremaa-jutud üldse esimest korda omi maailmu välja mõtlema innustasid. Tolkieni pean ka paratamatult ära mainima: oli periood, kui orienteerusin Keskmaa mütoloogias päris vabalt. Klassikutel nagu Asimov, Clarke jt oli ka kindlasti oma roll, põhiliselt vist ulmealase baashariduse juures. Hilisematest muljeavaldajatest tahaks ära nimetada Philip K. Dicki ja Neil Gaimani ja neid olen lugenud ka selle pilguga, et kuidas ise paremini kirjutama õppida,» loetles jutuvõistluse võitja Täheaja palvel talle eri aegadel lemmikute, mõjutajate või eeskujudena olulisi kirjanikke.
Tee siugles kui pea ja sabata lõpmatu madu, loogeldes üle avarate lagendike, siis madalate võsastunud küngaste vahel ja lõpuks metsase eelmäestiku jahedas varjus. Nagu teedel kombeks, läbis seegi Keisririigi elusoon paljusid külasid ja linnu, nii suuremaid kui väiksemaid, olulisemaid ja päris tähtsusetuid. Verena keisririigi soontes liikusid mööda teid rändurid: kaupmehed, pottsepad, rändmuusikud ja -laulikud, teatritrupid, veiderdajad, kullerid, sõjamehed, parema või halvema kuulsusega seiklejad... Mõni võis ju arvata, et riiki hoiavad koos Haigrukeisri seadused ja loheratsurite ähvardavad varjud, ent tegelikult tegid sellest külade ja linnade eraldatud maailmast riigi ikkagi teed.
Oromini provintsi põhjaservas, päris Küüru ja lauskmaade vahele jääva eelmäestiku jalamil, oli tee üsna kitsaks kahanenud, ent vonkles metsastel küngastel sellegi poolest väsimatult üles ja alla. Sügisesel pärastlõunatunnil ei olnud teetolmu tallamas kedagi peale ühe üksiku mehe, kes sihvakat rännukeppi käes vibutades nõtkel sammul lääne poole astus. Mees ümises heatujuliselt viisijuppi, keerutas laulu rütmis paremas käes rännukeppi ja toetas vasakuga seljas oleva koorma rihmu. Kandam torkas silma, sest oli üsna suuremõõtmeline ja kandiline ning väga hoolikalt õliriidesse mässitud. Teeliste välimääraja ütles, et kastis pidi olema mõni muusikainstrument ja seda ustavalt kandev mees seega rändmuusik, elupõline hulkur, kes teenis elatist ühest asulast teise trampides ja teemajades ulualuse, toidu ja ehk ka paari vaskmündi eest pilli mängides. Kasti külgedel ja all rippus veel väiksemaid ja argisema olemusega kompse, mis ikka rändurile vajalikud – riidenutsak, moonakott ja veelähker. Kõik asjad, ka ränduri rõivad, olid lihtsad, aga korralikust tugevast materjalist ning sama näis kehtivat ka mehe enda kohta.
Pillimees oli kõndinud juba varasest hommikutunnist saati ja peatunud üksnes kerge eine võtmiseks ühe kenalt vuliseva ojakese ääres, kuid tema samm näis pikale päevateele vaatamata kerge ja reipana. Sattunuks keegi rõõmsameelsele rändurile vastu tulema, tabanuks teda paras üllatus, sest üle mehe nooremapoolse näo jooksis tühje silmakoopaid kattev kitsas must side. Mees oli nii pime kui üks pime olla saab, kuid ei paistnud kahetsusväärsest tõsiasjast suuremat numbrit tegevat. Samm oli tal ühtviisi sujuv ja nõtke ning ta tundus täpselt teadvat, kuhu teel on. Ehkki mehe nägu oli veel nooruslikult sile ja selg sirge, olid ta lüheldased juuksed üleni hallid nagu teras. Nii ei olnudki võimalik veidra teelise vanusest selget sotti saada.
Pärastlõunane päike peitis end hallika pilveräbala taha ja puude varjud teetolmul kaotasid selged piirjooned. Mees sammus kõigutamatult edasi, ikka endamisi ümisedes, ehkki nägija oleks tema asemel nüüd seisma jäänud ja ilmselt põgenema pööranud. Eespool, nii paarisaja sammu kaugusel, seisis keset teed hiiglaslik hall hunt, pea langetatud ja turjakarvad turris. Elukas liigutas kikkis kõrvu ja jälgis lähenevat meest kuldsete silmade ainitise pilguga. Umbkaudu hundi ja mehe vahel vedeles põiki üle tee jäme kuivanud oks. Hunt jälgis meest, vaatas oksa ja paljastas õelaks irveks valged kihvad. Mees kõndis ikka häirimatult edasi, jõudis oksani ja – hüppas sellest sammu aeglustamata mänglevalt üle.
«Vaevalt küll, Tha!» hõikas ta heatujuliselt ning hunt tõmbas kõrvad pettunult peadligi.«Minu ninapidi vedamiseks pead parema plaani välja mõtlema,» jätkas pime mees ja ähvardas hunti sõrmevibutusega. «Pead oma mõtteid varjama – mul oli lõunast saati selge, et sul on midagi nurjatut kavas. Oi, sa olid enda arust kaval, aga su mõtted paistsid läbi nagu rasvane paber!»
«Yuruki, oled sa kindel, et ei piilunud?» kajas hundi hääl mehe teadvuses. Tha toonist aimdus pettumust ja solvumistki, kuid kaastunnet see Yurukis ei äratanud. Piilumissüüdistus ärritas meest märksa enam, kui hundi hale katse teda pikali lennutada.
Yuruki paljastas hambad omakorda väga hundilikuks irveks ja urises: «Muidugi ei piilunud, sa arutu kutsikas!»
Järgmisel hetkel tabas mehe vasaku jala varvas kivi ning ta oleks äärepealt näoli teetolmu kukkunud. Üksnes naeruväärne kätega vehkimine ja rännukepilt toe otsimine aitasid Yurukil tasakaalu tagasi saada, varvas aga tuikas protestiks ebaõiglase kohtlemise vastu. Tõsi, varbast rohkem tegi haiget eneseuhkus.
«Ah, et nagu rasvane paber? Yuruki, sul oli kõik päris selge, jah?» kaikus Yuruki peas Tha armutu naer.
«Sa igavene sinder!» sõimas Yuruki nüüd üsna vihaselt. «Ma topin su kotti ja saadan Kuusaarele! Lohe õhtuooteks oled sa paras, sa tänamatu...» Niisama äkitselt, kui ta oli vihastanud, puhkes Yuruki nüüd naerma. Ta naeris südamest ja kaua ning naeru kõla veeres lõbusalt üle puude varjudest triibulise tee.
«Oh, see oli ikka päris hea,» ütles mees lõpuks, kui oli hetke hinge tõmmanud.
«Minu arust ka,» torkas Tha lustlikult. «Suur Yuruki ja väike kivi. Su elu oleks lihtsam, kui sagedamini mu silmi laenaksid.»
«Ole nüüd,» rehmas Yuruki kannatamatult käega. «Tead ju, et pean omal käel sama hästi või pareminigi hakkama saama – tuleb ju ometi legendi vääriline olla!»
«Eputis,» salvas Tha, aga ei mõelnud seda tõsiselt.
«Õelusekott,» pareeris Yuruki automaatselt, sest vahel ei olnud tal päevade kaupa paremat teha, kui hundiga jageleda.
«Aga vaatame nüüd,» ütles mees tõsisemalt ning laenas Tha meeli, et ümbrust paremini uurida.
Aastate jooksul oli võimatuna tunduv oskus Yurukile nii omaseks saanud, mehe enda teadvus hingevenna omaga sedavõrd kokku kasvanud, et ta võis hundi silme läbi vaadata ka siis, kui teine miilide kaugusel viibis. Kauge Lohemäe tules olid Yuruki ja Tha hinged lõplikult kokku sepistatud ja ehkki sellesama tule õel vaim temalt silmad röövis, andis tugev hingeside mehele võimaluse maailma hundi meelte kaudu tajuda. Nüüdki rullus Yuruki pimedate silmakoobaste taga lahti ümbruskonna kujutis kui veider skeem, mis kirjeldas kõike hundi perspektiivist. Pisikesed veidrused ei häirinud Yurukit karvavõrdki. Ta oli nendega harjunud ega pannud enam tähelegi, et looduse värvid erinesid sellest, kuidas inimene neid näinud oleks, et tuules hõljus palju rohkem lõhnu, kui ta enda nina üles korjata suutis, ja et vereva joonena oli üle liivase tee tõmmatud suure jänese kutsuv jäljerada.
«Kui jänest tahad, mine ruttu,» ütles Yuruki Thale ja asutas end jälle teele. «Veel enne päikeseloojangut jõuame külla ning mul tuleb õhtusöögi nimel pisut tööd teha.»
Paari tunni pärast jõudiski Yuruki väikese küla piirile. Ta möödus inimeste valdusi tähistavaist kivikujudest ning muutis poolelt sammult oma väljanägemist. Õlad längus ja pea maas, muutus ta väikesi lohisevaid samme astudes tõeliseks pimedaks muusikuks. Tha tuli ustava teejuhina mehe kõrvale ega liigutanud kõrvagi, kui Yuruki kobava käe tema turskele turjale asetas. Niimoodi kohmakalt liikudes jõudis kummaline paar mõne aja möödudes küla ainsa teemaja ette.
Yuruki ei vajanud Tha silmi, et õiget maja ära tunda. Teemaja ukse kohale kinnitatud sildi kerge kriiksumine vastu õhtut tõusnud tuules, seest vastu uhkavad söögi ja joogi meelitavad lõhnad ning kauge kõuena rulluv tasane jutukõmin kuulusid ühe teemaja juurde nagu suits Sarvemäe tippu. Yuruki meeleheaks ei kostnud majast pillimängu, nii paotas mees julgelt ust ja astus lohiseval sammul üle läve, käsi ikka Tha turjal.
«Rahulikku õhtut,» pöördus ta ukselt ruumisviibijate poole. «Kas võiksin kõneleda selle kena maja peremehega?»
«Ole tervitatud, külaline,» kõlas sügav bassihääl, mis pidi ilmselt peremehele kuuluma. «Millega saan...» Mehe hääl katkes ootamatult ja prahvatas siis kõuekärgatusena: «Oh sa sabata sisaliku silmamuna, mis see siis veel on?!»
Ilmselt oli mees märganud Thad, kes vagura peni kombel Yuruki kanna juures maha istus.
«Andestust, hea peremees,» lausus Yuruki kiirustades. «Andestust, kui teid eksitasin! See loom on mu teejuht ja ustav kaaslane, sest olen kõigest pime muusik, kes teel rännates elatist teenima peab. Ei tahtnud teid kuidagi kohutada...»
«Tõepoolest!» torises peremees, kuid nüüd juba märksa vaiksemal häälel. «Sa elajat õue ei tahtnud jätta? Ehmatad siin inimestel söögiisu ära!»
«Andestust, veelkord,» vabandas Yuruki sügavalt kummardudes. «Loom on üsna kahjutu, ent õue jätta ei soovinud ma teda just samal põhjusel – suure koera nägemine võib ka möödujaile ehmatuseks olla. Kui ma ise olen sees ja tema väljas, siis kes vajadusel olukorda selgitaks? Andestust, hea peremees, kuid ma ei taha oma teejuhist ilma jääda, sest kuidas saaksin siis külast külla käia ja headele inimestele meelelahutuseks pillimängu pakkuda...»
«Hea küll, hea küll...» ühmas majaperemees, aga juba palju lahkemalt. «Õieti on mul pillimehe külastuse üle hea meel, sest ilusa muusikaga ei ole ammu keegi meie külakeses rahva kõrvu rõõmustanud.»
«Siis näita ette nurgake, kus võiksin viiuli lahti pakkida, ja üks riisikast, millel istuda. Pisut vett enne, kui mängima hakkan, ja tasuks ehk õhtusöök ja peavari?»
«Kui mängid hästi, kostitame sind kui keisrit!» lubas peremees suureliselt ja juhatas muusiku söögisaali nurka väikesele järile istuma.
Teemaja külalised ahhetasid küll Thad nähes, kuid kõik olid ukse juures toimunud vestlust kuulnud ning keegi otse kartma ei löönud. Yuruki istus, pühkis näo ja käed ühe tüdruku pakutud aurutatud rätikusse puhtaks, pakkis hobusepealise viiuli hellalt lahti ja surus pilli kindlalt põlvede vahele. Paari sujuva liigutusega seadis rändmuusik keeled häälde, haaras pika poogna ning alustas mängu.
Mõhnalised sõrmed libisesid viiuli keeltel kindlalt ja täpselt, kord hellalt ja siis jälle tugevalt ning viiul laulis kaunimalt kui Hõbemao vood Vihmamägede jalamil. Esmalt mängis Yuruki paar kiiret ja lustakat pala, et rahvast ergutada ja kuulajate kõrvu üles äratada. Siis, tundes endal teemaja külaliste ainitist tähelepanu, asus pillimees pika lüürilise ballaadi juurde. Hobusepealine viiul laulis ja kaebles, äratas lootusi ja samas ka leina – nagu ballaad jutustas – ning kuulajaid haaras härdameelne vaikus.
Tänutundega õpetaja Haoret meenutades lasi Yuruki osavail sõrmedel lennata, tegi poognaga välkkiireid liigutusi ja lubas kuulajail argimured muusika lumma unustada. Aastatega oli temast saanud väga hea, lausa meisterlik viiuldaja ning miski ei vihjanud, et selle mehe esimesed katsed pilli käes hoida päädisid reisikaaslaste valjuhäälse protesti ja erksa kuulmisega Tha metsaputkamisega. Ennemini võis tunduda, et Yuruki on sündinud, viiul käes.
Hulk aega hiljem, kui ta ballaadi nukra lõppakordini jõudis, plahvatas teemaja saalis kiiduhüüete torm, mis kuidagi raugeda ei tahtnud. Tüdruk tõi Yurukile veinikannu ja paar riisikakku, kinnitades, et õige pea saab ka korralikku õhtusööki. Seniks aga palus neiu pererahva nimel muusikul mängu jätkata. Yuruki nõustus heal meelel ja lasi viiulil lõbusamaid ja kergemaid viisikesi laulda.
Pillimängu ajal laenas Yuruki hetkeks Tha silmi ja uuris teemaja külalisi terasemalt. Kõrvad ja nina olid talle juba üht-teist rääkinud, ent harjumusest ja ettevaatlikkusest – mis võisid antud juhul isegi üks ja sama asi olla, ning samuti õpetaja Haorelt päranduseks saadud – tahtis Yuruki ümbrust ka silmitseda.
Rahvas oli selline, nagu ikka ühes väikeses külas kohata võis – kohalikud külamehed: sepp, parkal ja viis peremeest, kolm noorperemeest ning seitse sulast, üks rändkaupmees oma neljaliikmelise saatjaskonnaga ja üks veidi kummalisem paar, kelles Yuruki tundis ära kohaliku teadmamehe ning tema õpipoisi. Teadmamees oli pisut veidra välimusega, nagu amet nõudis, poiss aga üsna nooruke, mitte rohkem kui kolmteist, ent väga aruka ja sügava silmavaatega. Millegipärast mõjus poisi ainitine vaade rahutuks tegevalt, mistõttu Yuruki mõttes edasi liikus. Teemaja peremees seisis pisut eemal, nõjatus kööki viiva ukse piidale ja kuulas mõtlikul ilmel pillimängu. Avatud köögiukse taga võis aimata toimekat askeldamist, seal valmistati roogasid ja valati välja jooke. Aeg-ajalt piilusid tüdruk, kokk või emand või kõik nad korraga peremehe laia selja tagant saali ja kuulatasid samuti.
Saalis olid ainsateks märgatavateks helideks Yuruki pillikeelte kõla ja nurgast kostev vaikne laulujoru. Juttu ei ajanud keegi, kõik kuulasid, jõid teed või veini, mõned maiustasid kuivatatud puuviljade ja pähklitega. Kõik oli justkui rahulik, ent miski Yuruki teadvuse soppides andis häiret. Ta pööras sisemise pilgu taas majaperemehele, tema tõsisele mõtlikule ilmele. Nüüd, terasemalt uurides, ei meeldinud mehe ainitine puuriv vaade Yurukile sugugi. Süda aimas halba ning järgnev kinnitas, et õigusega. Lustlik viisijupp sai otsa ja Yuruki asetas viiuli kastile, et võtta mõni värskendav veinisõõm.
«Imepärane muusika!» hõikas tunnustavalt küla sepp.
«Tõeline rändmuusikute vürst!» kiitis üks taluperemeestest.
«Eksite, head sõbrad!» veeres üle saali majaperemehe sügav bass. «Siin ei ole meil sugugi tegemist rändmuusikuga!»
Teemajas võttis maad jahmunud vaikus. Yuruki pani veinikannu aeglaselt lauale ning sirutas jalga märkamatult ettepoole, nii, et saapanina seina najale pandud rännukeppi puudutas. Väliselt ühtegi märki andmata tõmbus Yuruki pingule nagu üks hobusepealise viiuli keeltest. Juhul, kui ees ootasid pahandused, oli ta nendeks valmis.
«Ei, ta ei ole lihtsalt rändmuusik,» jätkas peremehe kõmisev bass, mis vaigistas hetkega kerkinud protestisosina. «Ta petab meid.»
«Kuidas nii?» hõikas üks sulastest. Rändkaupmees tõmbus aga lauast eemale ja sosistas midagi ühe kaaslase – ilmselt palgasõdurite pealiku – kõrva.
«Nii jah!» kõmistas bassihääl. «Meid on petetud, sest täna ei istu meie keskel mitte rändmuusik, vaid kangelane!»
Yuruki, kes oli sõna «petetud» juures välkkiirelt püsti karanud ja rännukepi kätte haaranud, pani selle valju kolksatusega seina najale tagasi ja istus raskelt ohates uuesti pingile. Ta oli vihane ja mitte ainult teemaja peremehe, vaid ka Tha peale, kelle parastav hääl tema teadvuses kaikus.
«Säh sulle, eputis!»
«Oleksin parema meelega rändmuusik, kui sobib,» pressis Yuruki nägu peremehe poole pöörates läbi hammaste. «Tõesti eelistaksin olla rändmuusik.»
«Lohesarvede ja -sabade nimel, pean keelduma,» naeris peremees. «Minu maja au ei või lubada, et siinse katuse all kangelast vääritult koheldaks.»
«Mulle väga sobis, kuidas te rändmuusikut kohtlesite,» urises Yuruki ja pani otsustava liigutusega viiuli kasti. «Aga kuidas soovite.»
Teemajas oli puhkenud ärev jutusumin ja kuulda võis, et mitte kõik ei taibanud, milles siis õieti asi. Nii mõnigi väljendas kahetsust, et pillimäng sedasi katki jäi, kuid peremees kõmistas ainult bassihäälselt naerda ja hõikas siis üle saali:
«Kas te tõesti ei saa veel aru, kellega meil on au?»
«Mina tean,» poetas keset tekkinud vaikusehetke rändkaupmees. Mehe pehme ja laulev hääldus reetis Shinwaini päritolu. Kõik selles viljakas kaguprovintsis oli pehme ja kaunis, nii ka inimeste hääled.
«Meie keskel on Yuruki Türannitapja. Ma alguses ei pannud tähele, ei vaadanud nii, aga see hobusepealine viiul ja suur hundi moodi elukas... siis veel hallid juuksed ja must side üle näo – kõik klapib! Kuuldused isand Yuruki pillimängu meisterlikkusest vastavad tõele, kuuldusi tema mõõgakunsti ülevuse kohta ei tihkaks ma kahtluse alla seada...»
Kahe südamelöögi jagu valitses ruumis jahmunud vaikus, mille võrra tundus seejärel vallandunud kisa ja kära veelgi valjemana. Hüüded «Pime Yuruki!» ja «Türannitapja!» ja «Haigrujärve Huntmees!» kajasid igast nurgast vastu. Suutmata rohkem välja kannatada, tõstis Yuruki mõlemad käed ja hüüdis:
«Mu nimi on Yuruki. Lihtsalt Yuruki ja ei midagi rohkemat. Lähen sedamaid minema, kui keegi mind veel Türannitapjaks või muuks taoliseks nimetab!»
Ähvardus mõjus, ehkki üks sulane püüdis veel protesteerida, et just nii kõikides lugudes Yurukit kutsutigi. Just nii, sest ta ise oli kuulnud!
«Kõik lood valetavad,» märkis Yuruki hapult ja võttis istet laua ääres, kuhu tüdruk peremehe märguandel helde õhtueine oli katnud.
Jäänud rändmuusiku rollist kui kaitsvast keebist ilma, asus paljastatud Yuruki, kelle tõepärane hüüdnimi võinuks olla Türannikukutaja, hilist õhtueinet võtma. Ta sõi, püüdes ohtrast tähelepanust mitte välja teha, ja tegi seda kättemaksuks üsna aeglaselt, iga suutäit nagu kord ja kohus pikalt nautides. Tõele au andes oligi söök päris hea, kui mitte öelda, et oivaline. Teemajast mõnd totrat lugu jutustamata või vähemalt hulgale küsimustele vastamata pääsu niikuinii ei olnud, seega võisid uudishimulikud tobukesed seni oodata, kuni viimanegi raasuke kaussidest kadunud. Niipalju olid nad talle võlgu küll.
Viimaks kallas Yuruki endale hõrgult lõhnavat teed, sügas silmasideme sõlme alt sügelema kippuvat kukalt ja rüüpas vaikse tähendusrikkusega ühe kuuma lonksu. Tee oli tõesti suurepärane, majaperemees kostitas teda nii hästi kui sai ja Yuruki meel leebus veidi.
«Niisiis,» ütles ta, kui aurava toobi taas lauale toetas. «Te nagu ootaksite midagi?»
«Isand, sa ju tapsid türann Jo’ithao! Miks siis sind kangelasteo järgi nimetada ei või?» päris üks kiirema keele, ent aeglasema taibuga sulane, teenides lauanaabrilt valusa võmmu kuklasse.
«Kes ütles, et tapsin?» nõudis Yuruki teravalt. «Sedapalju, kui mina tean, on Jo’ithaoks nimetatud mees praegugi elus, ehk mitte küll mõistuse juures. Parimal juhul võib öelda, et juhtusin olema Lõunapealinnas ööl, mil Jo’ithao hulluks läks ja Haigrukeiser võimu enda kätte võttis, olgu Igavik selle eest tänatud ja tasugu keiser Sidoenole heldelt.»
Yuruki tegi pausi ja võttis lonksu teed, ent pöördus siis näoga otse kõnelenud sulase poole, justkui võiks poissi mustale sidemele ja silmakoobaste tühjusele vaatamata näha.
«Kas üks lahingus osalenud sõdur võib kogu võidu au enesele krahmata?» kõmistas ta ähvardaval toonil. «Vaevalt küll, see oleks võlts ja vale. Seega, veelkord selgituseks: türann Jo’ithao ei ole surnud, keegi ei ole teda tapnud. Iseäranis mitte mina. Võitlejaid oli sel ööl teisigi, kes meie praeguse Haigrukeisri püüdlusi toetasid. Isand Sidoeno ise astus türanni vastu ja Shisame, meie keisrinna, ohjas lohed. Mina valvasin enamuse ajast ust, et paleevahid minust paremaid ei eksitaks. Muu oleks juba jultunud liialdus ja vale.»
Kaaslaselt veel ühe kolaka saanud sulane pomises midagi vabanduseks, kuid Yuruki ei lasknud mõttel, et on suutnud noore mehe eksiarvamuste küüsist päästa, end meelitada. Nagu elu näitas, olid kuulujutud elujõulisemad mis tahes umbrohust ning nende välja juurimiseks ei leidunud pea ainsatki võimalust. Vale, mida ta külarahvale just rääkinud oli, jäi paraku lennukuselt teistele luiskelugudele niivõrd palju alla, et sel ei olnud vähimatki elulootust.
«Isand, te päästsite Oromini valitseja vandeseltslaste vangistusest!» kuulutas parkal tõsiselt ja lisas: «See ei ole vale ega liialdus, sest olin ise Gishis, kus kõik juhtus. Üksnes selle teo eest hoitakse teid Oromini maadel igavesti au sees!» Mees tõstis raske veinikannu ja jõi Yuruki terviseks. Kõik ruumisviibijad järgisid tema eeskuju.
«Umbes nii võis ju olla,» pidi Yuruki tunnistama. «Tõe huvides tuleb aga mainida, et isand valitseja Gishi kindlusesse sulgenud vandeseltslased olid üsna saamatu kamp. Jalutasin selges päevavalges kantsi sisse ja mul õnnestus tõesti isand välja päästa, kuid ma ei teinud seda üksipäini. Valitseja poeg ja keiserlik sõnumitooja Rinshi väärivad teie imetlust minust hulga rohkem.»
«Joogem siis ka nende terviseks!» hõikas parkal ja veinikannud tõusid taas.
«Aga Maosilma varandus,» hüüdis Shinwaini kaupmees, kui kannud taas laudadele maandusid. «Leidsite järve juurde koopasse peidetud hiigelvaranduse ja andsite kõik, viimse kui pennini, sellele vabaperemehele, kelle maadel koobas asus!»
«Tema maa, tema varandus,» ühmas Yuruki. «Mehe esiisad olid seal paigas elanud juba vähemalt Mukaishi Yukobura aegadest saati, ehk kauemgi. Kui te selle auväärt vabaperemehe sugupuud uuriksite, leiaksite usutavasti märksa enam põnevust kui minu tühiste seiklemiste meenutamisest.»
«Õilis mees ei pea oma nimega kiitlema,» märkis majaperemees muheledes. «Õilsa mehe teod kõnelevad tema eest.»
«Las nad siis kõnelevad,» rehmas Yuruki tüdinult käega, lõpetas tee ja tõusis lauast.
«Vabandage mind mõneks hetkeks,» sõnas ta ukse poole suundudes.
«Aga kas sa olid siis keisrinna armuke?» päris toosama kaks võmmu saanud sulane, kes ometi ei olnud juhtunust õppust võtnud.
Üheainsa kärme hüppega oli Yuruki lõuapoolikust sulase laua juures, kummardas ähvardavalt üle selle, haaras välkkiire liigutusega poisi nina parema käe pöidla ja nimetissõrme vahele ning väänas seda pisut. Ettevaatamatu suupruukija ahmis kohkunult õhku ega proovinudki Yuruki raudsest haardest pääseda.
«Poiss, sul on suur nina, aga kehv haistmismeel,» sisistas Yuruki lähemale kummardudes tasasel ohtlikul häälel, ent ometi piisavalt valjusti, et kõik tema sõnu kuulda võisid.
«Ehk peaksin sul nina üldse peast ära keerama, sest nuhid haisvates valedes ja räägid halba neist, kes meist kõigist kõrgemal seisavad. Ma ei ole just väga verejanuline mees, aga usu mind, poiss, kui ütlen: ainuski solvang keisri või keisrinna aadressil ja ma kütan su naha nii kuumaks, et sa nädalapäevad sinna sisse mugavalt ära ei mahu. Keiser ja keisrinna on toonud sõdadest räsitud maale korra ja rahu, ja sina, tänamatu kitsesigitis, julged nende arvel nalja visata?!»
«Igas korralikus solvangus leidub alati paras annus tõtt,» targutas Tha. «Kui sa Shisame mainimisel iga kord niimoodi põlema lähed, saavad jutud ainult hoogu juurde.»
Yuruki needis sisimas hunti, aga ei vastanud. Ta tundis, kuidas poisi palged hirmust jahedaks tõmbusid ning ta higistama hakkas. Ehmunud mehehakatis neelatas paarkolm korda ja poetas siis katkendlikul ninahäälel:
«Andestage, isand! Rääkisin mõtlematult ja muidugi ei arva ma valitsejapaarist midagi halba, ega ka teist ja muidugi olen ma neile tänulik ja...»
Yuruki ei viitsinud edasi kuulata, ta lasi poisi nina lahti, pööras ringi ja suundus hoovile väljakäiku otsima. Kui ta veidi aja pärast tagasi jõudis, oli lõuapoolik teemajast lahkunud. Teised, viisakamad kunded jäid paigale veel mõneks ajaks ja pinnisid Yurukit küll tüütuvõitu, kuid igati aupaklike ja sündsate küsimustega. Jõudemonstratsioon oli omajagu mõju avaldanud. Rändur täitis meeste uudishimu nii palju kui võis ja soovis ning ohkas sisemiselt, kui Tha hääl osatas:
«Kui nii edasi lased, oled varsti Adorini Heishast kuulsam. Kuuldused ninaväänamise kohta, pane aga tähele, jõuavad veel enne sind järgmisesse külla.»
«Ma nülin su ära ja saadan su kasukast tehtud muhvi Shisamele nimepäeva kingituseks!» käratas Yuruki mõttes ja tõusis, et üles magama minna – kangelased pidid nimelt ööbima numbritoas, mitte talli peal nagu rändmuusikud. Mees sirutas just käe viiulikasti poole, kui miski Tha olekus teda peatas.
Teemajas oli rahvast vähemaks jäänud: veel olid kohal kaupmees, sepp ja kaks lähemal asuvate talude peremeest, kuid nemadki asutasid end minekule. Küla teadmamees ja tema õpipoiss istusid aga endist viisi laua taga ja puurisid ainitiste pilkudega Yuruki selga. Kogu Tha tähelepanu oli koondunud noorukesele õpipoisile, sest tema juures oli midagi... veidrat.
«Küllap nad tahavad sinuga omaette rääkida,» arvas Tha. «See poiss on Väeline.»
Yuruki hingas sügavalt sisse ja pani kandami uuesti tasakesi maha. Teise käega võttis ta seina najalt rännukepi ja toetus toikale, peas helisemas täiuslik tühjus.
«Nad ilmselt tahavad nõu küsida. Poiss ei paista just hullumeelsena,» kõlas tühjuses Tha hääl.
«Ilmapuu nimel,» ohkas Yuruki. «Kas kõik Igaviku teed narrivad mind?»
«Arvatavasti,» pakkus Tha abivalmilt. «Räägi nendega!»
Mõnda aega hiljem istusid nad neljakesi – kui kõige jahedamas nurgas lösutavat Thad ka lugeda – üleval numbritoas. Yuruki luristas teed juua ning vaikis tusaselt, teadmamees ja õpipoiss aga lihtsalt istusid tasa ja viisakalt, mis tegi nende kohalolu veelgi painavamaks.
Eelnenud pooltunni jooksul oli Yuruki saanud kinnitust, et Tha ei eksinud poissi haruldase võime kandjaks pidades. Ühtlasi oli selge, et poiss on oma ebatavalisusest täiesti teadlik. Samuti oli mees kõigutamatult veendunud, et Igavik irvitab ta üle. Oma kahekümne kuue eluaasta jooksul oli Yuruki liiga mitmel korral Väe ning Väest tulenevate ohtudega kokku puutunud. Kokkupõrgetele vaatamata õnnestus tal ikka veel üsna elusana Ilmapuu juurtepealset maapinda tallata, mis iseenesest ei olnud sugugi tühine saavutus. Päris kindlasti ei tahtnud Yuruki Väega enam kunagi vähimatki tegemist teha ja päris kindlasti ei tulnud tal see eriti hästi välja.
«Poiss kardab,» katkestas kuivatatud ploomi moodi krimpsus näoga teadmamees viimaks vaikuse. «Ja mina ei oska teda aidata.»
«Mina ka ei oska!» nähvas Yuruki teravalt, ehkki kahetses öeldut kohe. See, mis noorukese õpipoisiga toimus, ei olnud poisi süü. See, et tema enda tee poisi omaga kokku juhtus, ei olnud ka kellegi süü. Saatus või Igaviku tahe oli ajalõimed nii põiminud ja nüüd tuli olukorraga lihtsalt toime tulla.
«Ma ei tahtnud olla nii järsk,» lausus Yuruki leebemalt, «aga ma tõesti ei oska. Ma ei tunne Väge, ei näe seda ega suuda seda kasutada. Teisisõnu – ma ei ole Väeline. Olen pime muusik ja mõõgamees, minu jõud on mu kätes, mitte salajastes teadmistes. Palusid mul poissi õpetada, ent mul puuduvad teadmised.»
«Kuid kellel on need teadmised?» uuris vanamees kavalalt. «Minulgi ei ole annet, millest räägid, ent ometi tundsin selle poisis kohe ära. Temas on suurust, on jõudu... Oh, ta on nii terane! Õpetasin talle kõik, mida tean ja oskan, kuid sellest on vähe. Küllalt minusugusele külatargale, aga talle – talle mitte. Kogu elu olen mööda veeretanud siin rohumerede Oromini põhjaservas, kuhu suubuvad lauskmaad, kus võrsuvad põhjalaaned, kerkivad Küür ja Seljamäed. Vaid korra ja kaugelt olen näinud Sarvemäe varju, selle murdunud tippu varjutavat suitsuloori – ja see on kõik. Olen lihtne mees, kes on elanud lihtsat elu. Teie aga... Kui pooledki jutud vastavad tõele, siis olete läbi käinud kõik kaheksa provintsi, külastanud mõlemat pealinna, seilanud Tormide merel isegi nii kaugele kui Lohesaared, ratsutanud lohedega ja heidelnud Iidsetega maailma Tasakaalu pärast. Mis olulisemgi veel – olete rännanud koos Jo’ithaoga, kes ometi oli Väeline...»
Yuruki tõstis käe ja katkestas vana mehe jutu. Kõik, millest mees kõneles, vastas laias laastus tõele. Häh, ta oli teinud ja näinud rohkemgi, viimast rangelt võttes küll oluliselt vähem kui esimest, kuid antud küsimuses ei saanud tema kogetust ja läbi elatust erilist abi olla.
«Tõsi, rändasin kord koos Lohekeisri, Jo’ithaoga, kes oli samuti Väeline,» noogutas Yuruki. «Nagu on tõsi ka see, et Jo’ithao läks hulluks saadud teadmiste, mitte nende puudumise pärast. Nii, nagu mina sellest aru sain, kaotas ta mõistuse mitte Väe, vaid sellealaste teadmiste tohutu taaga tõttu. Inimese mõistus ei ole valmis taolisi asju endas kandma. Viimati, kui ma teda nägin, oli Jo’ithaost alles vaid tühi kest. Ta ei rääkinud, ei istunud, vaid lihtsalt lamas seal ning põetajad pidid teda lusikast söötma ja jootma, teda kasima nagu vastsündinut. Needsamad teadmised põletasid Jo’ithao hinge tühjaks ja kogu Väe tema ihust välja. Alles jäi ilastav ja tühjal pilgul eikuhugi vahtiv vare.»
Vanamees krimpsutas suud, talle ei meeldinud kuuldud jutt. Poiss, kelle nime Yuruki veel ei teadnudki, istus aga ühtviisi vaikselt, suured silmad täis küsimusi ja nimetut hirmu. Yurukil oli temast kahju, kuid aidata ta ikkagi ei osanud. Parem, kui poiss aimab, mis ohud teda varitsevad. Jo’ithao allakäigus oli ju süüdi ka liigne eneseusk.
«Ma ei tea neid vastuseid, mida ta otsib,» ütles Yuruki vanamehe poole pöördudes.
«Aga tema teab,» sosistas poiss nii vaikselt, et seda peaaegu ei olnudki kuulda. «Natuke. Tema teab...» sosistas ta ja nõksatas peaga nurgas magamist teeskleva Tha poole. «Ta ei ole hunt. Ega koer. Temas on väga palju valgust. Ta on vaim.»
Teadmamees puhkes võidukalt naerma ja laksas peopesaga vastu põlve.
«Kas ma ei öelnud? Poiss on terane, ta on tark ja tema pilgu eest neid asju peita ei saa! Mina ei näinud, aga tema, tema nägi!»
Yuruki puhises ärritunult ja pöördus esimest korda otse poisi poole: «Tha on hunt, sest ta kannab hundi nahka, tema loomus on hundi loomusesse kätketud. Tha ei ole vaba minema ja tulema nagu teised... vaimud. Hundi kuju seob teda, piirab teda ja jahipidamisest teab ta kordades rohkem kui Väest.»
«Ära laima,» lõikas Yuruki pähe Tha hääl. «Nii kasutu ma ka ei ole!»
«Hunt räägib teiega!» prahvatas poiss elevil häälel ja tema tumedais silmis süttis tuli nagu lootuse leek talvise pööripäeva lõkkes. «Ma nägin seda, nägin! Vägev!»
«Tasem, Kishine!» manitses vana. «Ära isandat nüüd pahanda!»
Yuruki ei olnud pahane, ta istus tummaks lööduna, sest tema mõistus kiilus kokku. Kishine, nagu Yuruki väga hästi teadis, tähendas vanas keeles rebast, keeles, mida pruugiti siinmail enne Adorini rahva tulekut. Rebaseks oli aga hüütud üht teist meest, seda, kellele sai osaks Jo’ithaona ajalukku minna. Millegi pärast sai just see kokkulangevus või saatuse sõrmevibutus Yuruki silmis otsustavaks.
«Vend, su külalised on mures,» äratas Tha hääl mehe viimaks meenutuste tardumusest. Hundi silmade läbi nägi Yuruki, et vanamees ja poiss jõllitavad teda tõepoolest, silmis hirmusegune helk.
«Isand?» uuris vana mees ettevaatlikult.
«Pole ma kellegi isand,» pomises Yuruki ja tundis end korraga ääretult väsinuna ja palju vanemana, kui tema kakskümmend kuus eluaastat lubanud oleks. Samas – ega ta juuksed just päris niisama, asja ees, teist taga, hallid olnud.
«Andestust, isand,» ütlesid poiss ja vanamees kui ühest suust, märkasid siis oma apsakat ja pöörasid pilgud maha.
«Kas teda kardetakse siin?» päris Yuruki, kui oli viivu järele mõelnud. «Kas külarahvas armastab Kishinet? On tal peret, sõpru?»
Tha sosistas, et poisi kõrvad hakkasid nende sõnade juures tulitama, ja Yuruki aimas, mislaadi vastust oodata.
«Ega teda väga ei armastata,» vastas vanamees puiklevalt, siludes põlve kohalt viledaks kulunud püksiriiet. «Poiss on oma ea kohta liiga taibukas, kui nii saab öelda. Väleda keelega ka, sellega just samavanuste seas sõpru ei leia. Perekond... nojah, mina tal olengi – Kishine on mu vennatütre poeg. Vennatütar aga, eksole, tema ja ülejäänud pereliikmed hukkusid sõja ajal.»
Yuruki noogutas mornilt. Täpsustusi ei olnud vaja, ta teadis väga hästi, mis sõjast jutt, sest sellesama keerise tuuled olid tedagi kodust lahkuma sundinud ja viinud teele, kus ta kohtus praeguse keiser Sidoeno, keisrinna Shisame ja hukatusse langenud Jo’ithaoga. Teele asudes oli Yuruki ise olnud noor, ehkki mitte nii poisike kui Kishine praegu, ja temagi südant vaevasid toona tuhanded küsimused, millele laiast maailmast vastuseid otsida. Ta oli päris mitmeid vastuseid ka leidnud, ehkki need ei olnud iialgi päris sellised, nagu ta alguses lootis või ihaldas.
«Poiss tuleks ehk pealinna viia,» sõnas Yuruki mõne vaikuseminuti järel. «Keisripalees või selle juures leiduks meistreid, kes üht-teist õpetada suudaks... kuid mina ei saa pealinna minna, paraku on mul see surma ähvardusel keelatud.» Ta pidas järgmise pausi, mille jooksul poiss ja vanamees paljutähenduslikke pilke vahetasid, nagu Tha muigamisi mainis.
«Ärge üldse hakake endale midagi suurejoonelist ette kujutama,» nähvas Yuruki nende mõtteid aimates. «Ühesõnaga, Keisrilinna ma poissi viia ei saa, aga võiksin ta kaasa võtta oma koduprovintsi Haigrujärvele. Järvelinnas elab samuti mitu head ja tarka meest, kelle teadmistest tulu tõuseks. Haigrujärvelt võiks juba mõni usaldusväärne isik Kishine pealinna viia, kui vaja.» Yuruki peatus, et kuulata, mida vana mees tema plaanist arvas, kuid too ei lausunud silpigi.
«Nii on,» köhatas Yuruki ebamugavust tundes. «Rohkemat ma pakkuda ei saa kui seda, et olen poisile kaitsjaks ja teejuhiks Haigrujärveni. Õpetada ma teda ei oska, kui poiss just mõõgakunsti või viiulimängu vastu huvi ei tunne.»
«Isand Yuruki, kui saaksite seda teha, oleksin igavesti teie tänuvõlglane,» lausus vanamees tundeliigutusest hapral häälel. «Paremat ei julgeks ma lootagi.»
«Ja sina, Kishine?» uuris Yuruki, vanamehe sõnu ja talle meelevaldselt omistatud tiitlit ignoreerides.
«Palun, isand, palun luba mul kaasa tulla! Ma ei tee ilmaski tüli, kõnnin kiiresti, ei virise ega söö palju ja ma võin tuld teha – isegi päris märgade puudega! Oskan haavu ravida ja sokke nõeluda ja...»
Yuruki tõstis käe, et poisi sõnadevoolu peatada.
«Kõik see on väga hea, aga ära mind iialgi isandaks kutsu. Minu nimi on Yuruki – või kui vaja, siis ka midagi muud –, aga isand ei ole ma ühtegi pidi ja sa ei pea mind teenima. Nõus?»
«Nõus, i-Yuruki!» hõiskas poiss rõõmujoovastuses.
Nii juhtuski, et Yuruki, kelle loost vaid vähesed teadsid täit tõtt, ja Kishine, kelle lugu oli alles algamas, asusid järgmisel hommikul varavalges teele. Koos nendega rändas Tha, kelle lugu oli vanem nii mõnestki mäest, kuid kes seda ise väga hästi ei mäletanud.
Tunnike kõnniti vaikuses. Tha jättis kahejalgsed peagi maha ja lipsas puude vahele ühtesid või teisi jälgi ajama. Esialgu paistis Kishine üsna unisena, nagu ei oleks öösel üldse maganud – mis võiski vabalt nii olla –, kuid siis tuli päike välja ja kuldas pisut liivase metsatee sooja valgusega üle. Poiss elavnes sedamaid, Yuruki kuulis, kuidas tema samm pikemaks ja kindlamaks muutus. Järgmiseks juhtuski see, mida Yuruki juba tund aega peljanud oli. Kishine hakkas küsimusi esitama.
«Yuruki?» alustas Kishine arglikult. «Kas sa... kas te rändate kogu aeg üksi?»
«Ma ei ole kunagi üksi.» Yuruki viipas metsa suunas, kuhu Tha luusima läinud oli. «Isegi mitte siin,» ta osutas oma oimukohale. Hetke pärast turtsatas mees naerma. «See kõlas nüüd küll üsna totakalt.»
Poiss itsitas häbelikult, kuid muutus samas taas tõsiseks. «Ma nägin küll. Teie vahel on nii palju... köisi. Ma nimetan neid köiteks. Aga ma ei mõelnud päris seda.»
«Nojah,» tegi Yuruki rännukeppi keerutades. «Muidugi reisin ma vahel koos teiste inimestega, mõnikord sõidan kaupmeeste karavanidega kaasa ja muud sellist. Üldiselt aga – mulle meeldib omaette rännata, sest siis ei pea näitlema. Inimesed võivad imelikult käituda, kui nad sind kuidagi eriliseks või kuulsaks või ohtlikuks peavad.»
«Ma tean,» pomises poiss. «Aga sa... see tähendab, te ju oletegi kuulus ja ohtlik?»
«Hmm,» mõmises Yuruki ja sügas kukalt. «Kuulsus on lihtsalt tüütu – umbes nagu pind peopesas, mis kogu aeg torgib. Ja kes meist ei oleks ohtlik?»
«Kindlasti on mõned ohtlikumad kui teised,» vaidles poiss. «Teie näiteks – mõõgavõitluses. Räägitakse, et olete võitmatu.»
«Pole sellist asja, nagu võitmatu,» torises Yuruki. «Kui sa vaid aimaksid, palju ma elu jooksul kere peale saanud olen! Pealegi... kuule... sa ei pea ka nii aupaklik olema – nagu eilegi ütlesin, ma ei ole isand ega ülik. Minuga võid vabalt rääkida.»
«Kes sa siis enda arust oled?» päris Kishine julgust saanuna.
«Rändmuusik, enamasti,» vastas Yuruki otsekoheselt. «Päritolult olen kitsekarjusest külapoiss ja usu, et pärinen veel hullemast kolkast kui see siin. Sündisin Mustjala külas – sügaval Haigrujärve põhjametsades. Kena vaikne kohake.»
«Miks sa ära tulid?»
«Tema pärast,» osutas Yuruki taas oma meelekohale. «Sõja pärast ka. Astusin vabatahtlikuna maaväkke.»
«Kas sa siis kohtasidki teda? Noh...»
«Jo’ithao’d?» ütles Yuruki välja nime, mille lausumiseks Kishine keel ei paindunud. «Nojah, umbes nii küll. Me ei olnud just sõbrad, rohkem nagu teekaaslased. Kui järele mõelda, siis tal vist ei olnudki ühtki sõpra, ta hoidis kõigist alati eemale. Alati omaette... kuigi – ega ta algusest peale veel täiesti segi ka ei olnud.»
Järgmised veerand tundi kõnniti vaikuses. Ilmselt seedis Kishine kuuldut ja otsis sõnu järgmiste küsimuste tarbeks ning Yuruki ei hakanud vabatahtlikult ka midagi jutustama. Niigi oli ta hommiku jooksul pidanud valulikes mälestustes tuhnima märksa rohkem, kui tervislikuks pidas. Püüdes mõtteid mõnusamatele radadele viia, ümises Yuruki kõndides lihtsat viisijupikest.
«Kas sinul on sõpru?» katkestas Kishine tema jorutamise. Päris sellist küsimust ei olnud Yuruki oodanud.
«Ikka,» kehitas mees õlgu. «Omal teel olen kohanud palju suurepäraseid inimesi ja mõnda neist võin õnneks ka sõbraks pidada.»
«Aga sulle meeldib üksi rännata?» puuris poiss edasi.
«Vähesed mu sõpradest on hingelt rändurid. Neil on kohustused, perekonnad – kõik see, mis teeb inimese paikseks.»
«Kas keiser on ka sinu sõber? Ja keisrinna? Sa ju rändasid koos nendega?»
Yuruki köhatas. «Kuskohast sa neid küsimusi võtad?» imestas ta siis. «Vastused, järjekorras: ei, ei, jah. Rändasin nende kaaskonnas ja seda enne Haigrukeisri troonile tõusu. Kuulusin isand Sisagi Sidoeno ihukaitse hulka, mind sidus temaga teenistusvanne, mitte sõprus. Olin ju külapoiss, pealegi palju rumalam kui sina, ja tema... noh, tema oli sündinud valitseja. Mässis mu ühe liigutusega endale sõrme ümber.»
«Aga keisrinna?» päris Kishine kiuslikult.
«Ei,» teatas Yuruki kategooriliselt ja üsna järsult, rohkem teema ammendatuks kuulutamiseks kui vastuseks. «Võib-olla ma siiski ülehindasin su taiplikkust.»
«Vabandust,» pomises Kishine piinlikkust tundes.
«Elan üle. Aitab nüüd minust,» teatas Yuruki otsustavalt. «Räägi endast!»
Poiss kohmetus. «Minust ei ole eriti midagi rääkida.»
«Jama jutt! Igalühel on lugu, selle tee lugu, mida mööda ta käib. Kõigist on midagi rääkida. Sa ei pea, kui ei taha – mina ei nõua, et urgitseksid mälestustes, mis on ehk hellad või lausa valusad...» Yuruki tegi paljutähendusliku pausi, «aga midagi naljakat on sinuga ikka juhtunud? Või mis?»
Kishine vajus mõttesse, niipalju kui Yuruki poisi muutunud sammurütmist ja hingamisest välja lugeda oskas.
«Ära kiirusta, võid juhtumistest vabalt ka peale lõunat rääkida. Või homme.»
Paar tundi hiljem pöörasid rändurid rannikule viivalt teelt ära väiksemale, otse mägedesse tõusvale rajale. Yuruki just ei vaimustunud mõttest, et peab Kishine läbi Iidseile kuuluvate alade viima, ent üle mägede oli tee märkimisväärselt otsem. Parema meelega ei oleks ta isegi vaimude valdustesse jalga tõstnud, aga lõppude lõpuks oli viimasest kokkupuutest möödas juba aastaid ja Tasakaal püsis vankumatult. Pealegi tuli varem või hiljem poisile selgeks teha, millised ohud teda Iidsete poolt ähvardasid. Arvestades Tha hinnangut, et Kishine võib Väes üpriski tugev olla, uskus Yuruki, et varem on parem.
Lõuna möödus üsna vaikselt ja Kishine ei teinud ainsatki katset oma naljaka loo rääkimiseks ega küsinud ka midagi Yuruki mineviku kohta. Endist viisi vaikides alustasid nad päevatee teist jalga, kohates mägirajal vaid mõnd üksikut teelist. Õunakoormat vedava talumehe käest sai Yuruki teada, et järgmine küla ei ole enam kaugel ning reipalt astudes jõuavad nad kindlasti enne pimedat kohale.
Küla ei olnud just palju suurem eelmisest, Kishine kodupaigast, aga kohalik teemaja võinuks kuuluda mõne väiksema linna miljöösse. Tundus uskumatu, et sellises kauges nurgakeses nii palju teelisi käia võis.
«See on kaevanduste pärast,» lausus Kishine esimesed sõnad pärast lõunapausi. «Sealsed töölised käivad sageli siin aega veetmas. Ja karavanide mehed.»
«Imelik, et meile ühtegi karavani vastu ei juhtunud,» arvas Yuruki, kes oli taas ülle võtnud pimeda ja pisut kohmaka rändmuusiku maskeeringu. «Lähme, vaatame, kas siit majast teenistust ka leiab!»
Eelmisel õhtul osaks saanud tähelepanu tõttu arvas Yuruki paremaks, et Tha seekord metsa varjule jääb. Sedasi olid tundmatuks jäämise võimalused suuremad. Kishine pidi etendama rändmuusiku vennapoja ja abilise rolli ning Yurukit edaspidi onu Yapiks kutsuma.
Teemaja peremees lubas pillimehele ja tema abilisele lahkesti söögipoolist ja peavarju ning avaldas kahetsustki, et majas külalisi vähevõitu.
«Kaevurid püüavad veel enne vihmade algust võimalikult palju maaki kätte saada. Varsti saab hooaeg läbi ja siis on teedel märksa rohkem liikumist – mõnel sellisel õhtul võiksite esinemise eest päris hea teenistuse saada, aga paistab, et te ei ole paigale jäämisest huvitatud?»
«See on kena pakkumine küll, aga poisi pärast pean enne talve Koopalinna jõudma,» luiskas Yuruki sundimatult, ise samal ajal viiulit lahti pakkides. «Ei tahaks kuidagi külmal ja lumisel ajal teele jääda, mägede ületamisest rääkimata.»
«Muidugi-muidugi,» noogutas peremees ja pöördus siis jälle laudu pühkima. Teinud lumivalge lapiga paar-kolm hoogsat liigutust, pöördus ta uuesti Yuruki poole:
«Mägedes on õnneks kõik vagusi püsinud, vähemalt kevadest saadik juba. Meil oli siin pikalt tüli röövsalkadega – selliste kõrilõikajatega, kes aastate eest laagreis ülevaatajaiks olid ja keiser Sidoeno käsu eest põgenedes lindpriideks hakkasid... Aga nagu ma ütlesin, juba oma pool aastat on vaikne.»
Yuruki noogutas mõtlikult, tänas peremeest ja asus siis talle ette näidatud istmele saalinurgas.
Õhtu veeredes mängis Yuruki kõrtsi kogunenud külameestele pikalt ja kohusetundlikult, võttis alandlike tänusõnadega vastu lihtsa, kuid maitsva õhtusöögi ja kamandas Kishine pärast einet voodisse. Et teemaja oli suur ja külalisi vähe, lubas peremees kostilistel lahkelt peamaja lihtsamat sorti toas ööbida. Yuruki tänas meest põhjalikult, ent tuppa jõudes lasi kuuldavale pika toriseva monoloogi lämmatavate ruumide kohta.
«Miks sulle toad ei meeldi?» julges Kishine ühe küsimuse esitada.
«Palavuse pärast,» vastas Yuruki, nagu olnuks põhjus päevselge. Ruumis ei olnud küll külm, aga mitte ka soojem kui hiliskevadisel varahommikul ning madratsile heitnud Kishine oli endale villase tekigi peale tõmmanud.
«Tubades on alati nii lämbe ja umbne, see ajab mu hulluks. Aga mis teha, ei ole hea vastu punnida, kui inimesed tahavad lahked ja vastutulelikud olla. Pealegi, ega sinul vist midagi viisakal asemel magamise vastu ei ole?»
«Ega ole küll,» vastas poiss ja silitas hindavalt madratsit. «Üsna sama hea kui kodus!» kiitis ta, heitis siis pikali ja pööras teekaaslasele selja. Mõne hetke pärast poiss juba magaski. Päev oli olnud pikk ja väsitav.
Järgmiselgi päeval ei kuulnud Yuruki poisi suust naljakat lugu – ega ka eriti midagi muud. Tee ronis kogu aja sihikindlalt ülespoole ning ehkki poiss kordagi ei kaevanud ega virisenud, tegi Yuruki mitmeid puhkepause. Mehe teravale kõrvale ei jäänud märkamatuks väiksemadki muutused poisi jalaastes ja ta sai suurepäraselt aru, et lakkamatu mäkketõus noorukest rändurit kurnas.
Tha ei viitsinud kahejalgsete rütmis lonkida ja jooksis metsas omi haake. Lõppude lõpuks oli tee veel üsna tee moodi ja Yuruki ei vajanud hundi abi, vähemalt otseselt mitte. Koos veedetud aastate jooksul oli mees hingevennalt mõndagi õppinud, seda ise tähelegi panemata. Vaimolendid, kelle hulka Tha tõepoolest mingis mõttes kuulus, oskasid tunnetada ümbrust kogu olemuse kaudu ning osa võimest oli aja jooksul Yurukile üle kandunud.
Õhtul peatusid teelised kiirevoolulise oja ääres. Kishine tegi lõkke üles ja Yuruki valmistas Tha toodud jänesest õhtusöögi. Ilm oli vaikne ja kuiv, tehes lageda taeva all ööbimise Yuruki arvates iseäranis mõnusaks.
Järgmise päeva jooksul möödusid nad kolmest eri kaevandustesse viivast teeotsast ja kohtasid mitut pikka muulakaravani. Napid ajajatega vahetatud sõnad kinnitasid, et mägedes on kõik vaikne ja teed nii ohutud, kui need kuristike ja järsakute kohal üldse olla saavad.
Rada ronis üha kõrgemale ning ajapikku hakkasid hõreda männimetsa puud madalamaks ja kiduramaks jääma. Üsna pea ilmus rännumeeste kõrvale tagasi ka Tha, kõrvad tähelepanelikult kikkis ja kuldsed silmad hoolikalt ümbrust uurimas. Inimtühjad mäed olid üheks Iidsete lemmikpaigaks, kohaks, kus Leppe alusel kehtisid vaimude, mitte inimeste seadused. Et terve nahaga üle kuru pääseda, pidid rändurid maa pärisperemehi austama ja nende reeglitest rangelt kinni pidama.
«Täna jääme varem laagrisse ja homme ületame kuru,» teatas Yuruki paar tundi pärast lõunapausi. «Kishine, siin on Iidsete alad – nägid neid kivi-iidoleid tee ääres? Siin ei ole ettevaatus liiast ning me peame vaime mõne ohvrianniga meeles pidama.»
Teadmamehe õpipoisina tundis Kishine riitusi hästi. Yuruki muretses, et ehk liigagi hästi. Väe tundja kohalviibimine ei saanud vaimudele märkamatuks jääda ning poisi osalemine ohvritalituses tähendas sama, kui täiest kõrist karjuda: «Näe, siin me oleme!» Kuigi... parem see, kui vaimudele salaja ligi hiilimist üritada.
«Kishine?» pöördus Yuruki veel korra poisi poole, kui too juba tekkidest ja mantlist asemel lebas. «Üks väga oluline asi: kui juhtud unes nägema, et Iidsed sulle midagi pakuvad, siis ei tohi sa pakutut mitte mingi hinna eest vastu võtta. Mitte mingil juhul. Tha lubas su unenägusid valvata, kuni mägedes oleme, aga sellegi poolest – ära võta neilt midagi vastu!»
«Hea küll,» lubas Kishine ebalevalt, saamata täpselt aru, miks Yuruki lihtsaid unenägusid nii oluliseks pidas.
Nähtavasti täitis Tha valvurikohust hoolsalt, sest Kishine puhkust ei häirinud ükski ebaharilik unenägu ja poiss magas sügavalt terve öö. Sama ei saanud öelda Yuruki kohta. Kogu päeva oli ta tundnud, kuidas neid eemalt jälgitakse, ning ööpimedus lausa kihas nähtamatuist silmapaaridest. Iidsed ei võtnud kuju, ent luusisid laagripaiga ümber, pannes iga viimse kui karvakese Yuruki ihul vastikusest püsti seisma. Juba aastaid ei olnud Lohemäel saadud haavad Yurukile haiget teinud, kuid nüüd tundis ta taas silmakoobastes hõõgumist, otsekui kaja halastamatuist leekidest, mis temalt kord ilmavalguse röövisid.
Hommikuks oli Yurukil vastik peavalu, väsimusest rääkimata. Õnnekombel ei tahtnudki Kishine juttu ajada ja nii sai mehe turtsakusest osa vaid Tha. Hunt ähvardas küll paaril korral torisejat omapäi jätta, kuid löntsis siiski truult inimeste tempos, et aidata Yurukil teed jälgida.
Tõus kurule võttis terve hommiku ja rada kulges pahatihti järskude nõlvade või suisa kuristike ning lõhede veerel. Küürumäed ei olnud teab mis kõrged, aga need olid ääretult vanad. Ajahambad olid sakilisi tippe halastamatult närinud, murendades kaljulahmakaid kruusaks ja saviks. Väikseimgi väärsamm reetlikul maastikul võis vallandada kivilaviini ja paisata ettevaatamatu teelise all ootavasse sügavikku.
Jõudnud kurule, raja kõrgeimasse punkti, tegid rändurid puhkamiseks ja kerge eine võtmiseks peatuse. Yuruki koukis viiulikasti pealt laekast välja puntra palvelippe ja sidus need Kishine abiga selleks tarbeks püstitatud ritvade külge.
«Tundub, et siit ei ole ammu keegi läbi läinud,» märkis Kishine, kui toiming ühele poole sai. «Kõik teised lipud on hirmus kulunud ja pleekinud.»
«Pisut veider,» arvas Yuruki, «ehkki ega siitkaudu väga palju ei käidagi. Küürumäed on salalikud.»
«Tean,» märkis Kishine pisut solvunud häälel. Muidugi ta teadis, ta oli terve elu Küüru varjus elanud.
«Asi ei ole selles. Vaevalt nädalapäevad tagasi läks väike salk keisri sõdureid külast läbi. Nad ostsid emand Michiri käest lippe, et kurule panna, aga neid ei ole siin – tunneksin lipud iga kell ära. Mõni päev enne sõdureid oli külas kaks kaupmeest muuladega, nemadki pidid mägedesse tulema ja hankisid lippe. Siin on kõik lipud vanad.»
«See on küll imelik,» nõustus Yuruki. «Raske uskuda, et keegi riskiks Küüru peal lippe panemata jätta. Ehk läksid nad mõnd teist teed?»
«Ei, päris kindlasti tahtsid siitkaudu tulla.»
«Ometi on kõik nagu ühest suust kinnitanud, et mäed on vaiksed,» mõlgutas Yuruki. «Juhtunuks midagi, läheks sõna varem või hiljem liikvele. Nojah, eks tuleb ümbrust veelgi terasemalt jälgida.»
Kurult laskumine ei olnud sinna ronimisest just tingimata kergem, mistõttu jäid rändurid taas varakult laagrisse. Tahtmata Thad kuhugi küttima lubada, tuli neil värske toiduta läbi ajada ja leppida kaasa võetud kuivade odrakakkude ning kitsejuustuga.
«Iidsed on kuidagi vaiksed,» märkis Tha, kui lihtne söömaaeg läbi sai. «Poleks arvanud, et nad nii vaiksed olla suudavad. Ootasin salvavaid sõnu, solvanguid, ähvardusi, needusi – midagi... aga nad on lihtsalt vait. Ootavad ja vaatavad.»
Yuruki noogutas. Asjad ei klappinud – puuduvad lipud kurul, Iidsete vaikimine... Kõik haises salakavaluse ja pahanduste järele.
«Pean paar tundi magama enne, kui pimedaks läheb,» ütles Yuruki mantlit lahti rullides. «Poiss, oled koos Thaga valves ega liigu siit laagriplatsilt vaksagi. Selge?»
«Selge,» vastas Kishine kuulekalt ja sättis end väikese lõkke äärde mugavamalt istuma. «Tegelikult võiksin ju ööselgi natuke valves olla...»
«Kuss!» katkestas Yuruki poissi. «Mitte siin. Tasa nüüd.»
Möödusid mõned täiesti sündmustevaesed tunnid. Kishine hoidis lõket hõõgumas ja kuulas mägede vaikust sellal, kui Yuruki magas ja Tha hääletu varjuna laagriplatsi ümber luusis. Vaevalt oli päike loojuda jõudnud ja taevakaar hämarduma hakanud, kui Yuruki ärkas ja poisi puhkama kamandas. Kõik oli ikka veel vaikne ja rahulik, vaatamata Iidsete rõhuvale kohalolule.
«Nad ei tiiruta niisama,» teatas Tha. «Iidsete vaikimine on nagu loor, kate minu silmade ees. Nad varjavad midagi.»
«Neetud raisakotkad,» urises Yuruki endamisi. «Ma ei luba neil teda võtta.»
«Nii poisi kui sinu pärast loodan, et meil läheb see korda,» märkis Tha süngelt. «Vend, sa ei ole kivist. See, mis sul meeles mõlgub, murraks su.»
«See, mis juhtus Jo’ithaoga ei tohi iialgi korduda.» Yuruki pigistas käed rusikaisse. «Teeksin kõik, et seda ära hoida, ükskõik, mis hinna eest.»
«Ilmselt teeksidki,» nõustus Tha, «sest oled parandamatu kangelane, valmis tegema õiget asja isegi siis, kui see tähendaks su enda hinge hävitamist.»
«Jää vait!» käratas Yuruki hundile. «Parandamatu lobamokk.»
Südaöö oli vaevalt mööda saanud, kui Yuruki Kishine üles äratas. Vaikimise märgiks nimetissõrme suul hoides nõksas mees peaga, andes märku, et poiss oma asjad kokku pakiks. Mingil põhjusel oli ta otsustanud keset ööpimedust teele asuda.
Poiss tegi nagu kästud ja järgnes vaikivale Yurukile, hoidudes kõigest hingest liigset müra tekitamast. Öö oli pilkaselt must, taevast katsid pilved ning nagu Kishine mäletas, oli just sel ööl kuuloomise aeg. Yuruki võttis poisil käest kinni ja juhtis teda pimedusse mattunud mägirajal edasi. Paremas käes hoidis mees rännukeppi, kuid mitte nii, nagu rännukeppi hoitakse. Yuruki hoidis toigast, nagu hoitakse kasutusvalmis mõõka. Kishine naeris enda üle sisimas – kuidas ta varem aru ei saanud, et kuulsal mõõgamehel oli pealtnäha ohutu kaika sisse relv peidetud? Olukord oli poisi meelest küll omajagu hirmus, kuid sellegi poolest võimatult põnev.
Kõndinud umbes pool tundi, peatus Yuruki korraks ja näis ümbrust kuulavat. Kishinele tundus kõik vaiksena, ehkki ta tajus Väe tukslemist mägede soontes ning vaimolendite kohalolu kõikjal nende ümber. Ometi ei saanud ähvardus peituda üksnes Iidsetes, sest Yuruki oli valmis mõõka tõmbama. Iidsete vastu ei ole mõõgast vähimatki kasu.
Vaevalt oli Kishine vaimolendeist mõelnud, kui nende teadvused poisi poole sirutusid. Liigutus ei olnud vaenulik, vähemalt otseselt mitte. Iidsed pakkusid midagi, midagi tumedat ja rasket, varalaegast, mis tõotas võimu ja turvalisust. Kishine põrkus tagasi – tal olid Yuruki sõnad meeles. Nüüd tahtis mees edasi minema hakata, ent Kishine ei liikunud paigast.
«Nad pakkusid mulle midagi,» sosistas poiss vaevukuuldavalt. Yuruki pöördus välkkiirelt ringi ning nüüd hoidsid mehe mõlemad käed mõõka, valmis tera paljastama.
«Ma ei võtnud seda vastu,» puterdas Kishine veidi valjemal häälel, kui oleks tahtnud. «Ausalt ei võtnud!»
«Hea küll,» pomises Yuruki ja tema poos minetas osa ähvardusest. Üksnes Väelise pilgule nähtava valgussähvaku järgi mõistis Kishine, et mees otsib hundilt tema sõnadele kinnitust. Poiss pöördus mõttes hundi teadvuse poole ja avas end Tha pilgu ees.
«Ma ei võtnud andi vastu,» kordas ta mõttes, teadmata, kas Tha tema sõnu ka päriselt kuuleb.
«Hästi tehtud,» noogutas Yuruki ja mehe vasak käsi lasi mõõga lahti. «Mitte mingil juhul ei tohi pakutut vastu võtta.»
«Nad...» Kishine köhatas hääle puhtamaks. Raske oli rääkida mehega, kes hetke eest valmistus tal kõri läbi lõikama. «Nad pakkusid seda kui kaitset, turvalisust... et ma oskaks end kaitsta.»
Yuruki noogutas mõtlikult.
«Iidsed ei valeta, kuid nad võivad tõde varjata. Vaimud pakkusid teadmisi Väe kohta, teadmisi, kuidas Väge kasutada. Kishine, sa ei tohi järele anda, sest Iidsete teadmised ei ole inimestele mõeldud. Teadmised hävitaksid su sama kindlalt, nagu need viisid hukatusse Jo’ithao.»
«Sa tapaks mu enne, kui lubaks teadmisi kandes mägedest alla?» päris Kishine ja ta hääl värises pisut.
«Jah.» Yuruki vastus oli kuiv nagu liiv Adorini kõrbes. «Anna andeks, kuid seegi on tõde. On asju, millel ei tohi iialgi korduda lasta.»
Sugenes vaikus, mida katkestas vaid öölinnu kauge huige. Yuruki tahtis edasi minna, ent poiss ei liikunud ikka veel paigast.
«Kas tõotaksid midagi?» küsis Kishine ootamatult kindlal toonil. «Kui luban vaimude pakkumisest keelduda?»
«Mis see oleks?» päris Yuruki ning tema olekusse sugenes taas kiskjalik valmisolek.
«Et jutustad mulle kõigest, mida Jo’ithao kohta tead.» Kishine seisis nii sirgelt ja kindlalt, kui vähegi oskas, ta ei tahtnud millegagi välja näidata, et on vaid kolmteist aastat ilmas elanud hirmunud poisike. Ta ootas Yuruki vastust.
«Tõotan,» lausus mees raskelt. «Kui mägedest alla saame, räägin temast kõik. Kuid lähme nüüd edasi, sest muidu ei pruugi me iialgi Küürult lahkuda. Need mäed ei ole ohutud.»
Järgneva tunni veetsid nad vaikides, laskudes reetlikul rajal nii kiiresti kui võimalik. Yuruki juhtis Kishinet ja poiss tegi endast parima, et mitte komistada ja järsakust alla pudeneda. Jahedast õhuvoolust ja öiste häälte iseäralikust kajast võis aimata, et nende vasakul käel ei ole muud peale pika kukkumise ning omamoodi oli poisil hea meelgi, et ei pea õõnsaks tegevaid kõrgusi päevavalges nägema. Võimatu teekond tundus kestvat igaviku, ent viimaks laienes rada pisut ja Yuruki andis peatumiseks märku.
«Me läheme veel veidi edasi, aga seda tuleb teha väga, väga vaikselt. Ei mingeid lohisevaid samme, ei mingeid veerevaid kivikesi ja mis peamine – mitte ainsamatki sõna!» Yuruki vaikses hääles kõlas vastuvaidlemist välistav käsk.
«Kuhu me läheme, kes meid jälgivad?» uuris Kishine.
«Mägedes peidab end röövlite salk ja meie Thaga läheme nende laagrisse,» andis Yuruki vastuse, millesarnast poiss just oodanud ei oleks.
«Laagrisse? Miks?»
«Liiga kaua on bandiidid Küürumägedes redutanud ja nüüd on röövlid teinud sobingu kaevurite ja vähemalt selle viimase küla rahvaga, kes nagu ühest suust kinnitavad, et mäed on ohutud. Teelised tõusevad paha aimamata kurule, otse kõrilõikajate käppade vahele. Sellele tuleb teha lõpp.»
«Miks meiega midagi ei juhtunud?» imestas Kishine.
«Meil vedas. Juba on sügis ja see kamp on otsustanud talvituda põhja pool Küüru. Küllap on neil siin lihtsam märkamatuks jääda, parem laagriplats või muud taolist. Röövlid oleks meid homme rünnanud, kuid Tha tabas kaks luurajat ja salaplaan tuli ilmsiks. Noh, nüüd ründame meie esimesena.»
«Kas röövleid liiga palju ei ole?» päris poiss kõheldes. «Minust ei ole ju mingit kasu.»
«Sind ma asjasse ei sega. Ära muretse, küll kõik läheb hästi, kui sa ainult tasa oled.»
Kishine oli tasa, ehkki ta Yuruki kavatsust täiesti sõgedaks pidas. Kogu tähelepanu vaikusele koondades suutis poiss peaaegu hääletult liikuda. Ainult et antud olukorras oli väga raske kogu tähelepanu ühele asjale koondada. Oli sel uskumatul pimedal mehel viiulikastis mõni lohe peidus, et ta nii enesekindlalt otse röövlipesa keskele jalutas? Või suutis Tha Väge võitluses kasutada? Taolised küsimused muudkui kuhjusid üksteise otsa, tehes vaikusele süvenemise hirmus keeruliseks.
Lõpuks andis Yuruki märku peatumiseks ja osutas ettepoole jäävale kaljurünkale. Kivilahmakas oli keskelt pooleks ja sakiline lõhe pakkus päris head peidupaika.
«Roni sisse ja püsi vagusi. Oleme otse röövlite laagri kohal,» sosistas Yuruki vaevukuuldavalt. Mees tõstis peiduurkasse varju ka enda kandami, jättes kätte vaid mõõka peitva rännukepi.
«Mida ma tegema pean?» päris Kishine sama vaikselt.
«Mitte midagi, lihtsalt püsi tasakesi peidus,» sisistas Yuruki, lükkas poisi lõhesse ja läinud ta oligi.
Kishine teritas kõrvu, ent ei kuulnud midagi peale tavaliste öiste häälte. Siis võttis ta südame rindu ja nihkus aeglaselt, kogu aeg vaikusele mõeldes, lõhe teise serva. Nagu arvatud, avanes sealt vaade röövlite laagriplatsile – Kishine loendas viis hõõguvat lõkkeaset. Palju mehi all orukatlas olla võis? Kolmkümmend? Viiskümmend? Rohkem ikka mitte, vastasel juhul olnuks lõkkeid enam kui viis. Mida Yuruki ometi kavatses, hiilides sinna ussipessa, saatjateks üksnes mõõk ja Tha...?
Tha tähendab pistoda, meenus Kishinele viimaks hundi nime tähendus. Poiss oleks närvilisusest peaaegu naerma turtsatanud, kuid suutis end siiski ohjata. Enesevalitsuse säilitamine oli ääretult oluline, sest Iidsed luurasid siinsamas, kõikjal tema ümber, valmis vähimagi nõrkuseilmingu juures uuesti pakkuma seda, mida mingi hinna eest vastu võtta ei tohtinud.
Mul pole nende teadmisi vajagi, mõtles Kishine sapiselt, lähen niisamagi hulluks. Vaimude pilkude paine leevendamiseks suunas poiss tähelepanu laagriplatsile. All valitses öine rahu ja vaikus; miski ei viidanud, et tukkuva karja hulgas luusivad hundid.
Kishine nägi Thad hubiseva valguskoguna ja Tha kaudu muutus ka Yuruki nähtavaks. Meest ja hunti siduvad köidikud hiilgasid ja tukslesid ning Kishine oli kindel, et Yuruki kasutab kaaslase silmi ümbruse tajumiseks. Veel viivitasid öised hiilijad laagri serval – Kishine võis üksnes oletada, et valvurite kahjutuks tegemiseks – ning siis liikusid juba miilavate lõkkeringide poole.
Poiss vaatas ja tundis, kuidas kõht kui jäise veega täitus, muutes kogu sisikonna külmaks ja raskeks. Yuruki oli mees, kes võis vastase tappa une pealt, lihtsalt niisama, hetkekski kõhklemata või viivukski peatumata. Kui Kishine enne oligi kahelnud, siis nüüd tundusid kõik lood Ithaini isanda Aritha mõrvamisest vägagi tõepärastena. Ja mine tea, ehk oli Yuruki samal viisil tapnud ka Jo’ithao, mis sest, et kinnitas vastupidist.
Hinge kinni pidades jälgis poiss all toimuvat. Kauaks ei võinud veretöö märkamata jääda, lõpuks pidi üks ohver tegema häält ja liigutama, äratades mõne ärksama unega kaaslase, kes tõstaks häiret... Nii oligi. Üle orupõhja kaikus loomalik röögatus, surmani hirmunud mehe meeleheitlik hüüd. Kisa kestis kahe südamelöögi jagu ja katkes siis nagu teraga raiutult. Kishine neelatas, mõeldes tolle nimetu röövli jubedale lõpule. Oli see Yuruki mõõk või Tha kihvad, mis karje katkestasid? Oli röövlina elanud mees tõesti nii vääritu, et talle taoline surm osaks sai? Kishinel ei olnud aega selle üle kauem juurelda, sest ööd rebestanud karje oli teinud oma töö: laagriplats lõi sipelgapesana kihama.
Keegi lükkas lõkkeisse juurde puid ning tõusvad leegid valgustasid hirmunult ringi rapsivaid kogusid. Kõige selle segaduse keskel rühkisid külg külje kõrval edasi Yuruki ja Tha, liigutused sihikindlad ja otsustavad. Veel mitme hingetõmbe jagu hukkasid nad kohkunud ja segaduses mehi, siis aga leidsid ellujäänud oma relvad ja asusid kaitsele. Hetkegi viivitamata sööstis õudne paar kõige tihedamasse meestesumma, Thal kihvad irevil ja mõõk Yuruki käes keerlemas nii kiiresti, et punaselt märga tera silmaga vaevu eristada võis.
Niikaua, kui nad on paksus summas, pole röövleil vibudest kasu, taipas Kishine. Nii mõnigi mees oli nimelt vibu järele haaranud, ent tihedas rüseluses ei olnud laskureil vähimatki võimalust ründajaid tabada. Juba taipas tõde keegi ka bandiitide endi hulgast ja karjus, et Yurukist ja hundist eemale tõmbutaks, ent võitlus oli meeste meeled hullutanud, kaaslaste veri röövleilt mõistuse viinud ning keegi ei teinud käsklustest välja.
Vaatamata õudusele, mida avanev pilt Kishines tekitas, vaatas ta nagu naelutatult, kuidas Yuruki surmava pöörisena läbi rüseleva röövlijõugu tantsis. Vastasena pidi ta olema hirmuäratav – pime, ent ometi kõikjale nägev, väsimatu kui tuul ja halastamatu nagu lohetuli. Mees, keda saatis hambuline deemon otse luupainajate maailmast. Röövleid langes kui loogu ja aegamisi asendus meeste raev hirmuga.
Kishine surus käe suule, et mitte hüüatada. Nüüd, kui tapahimu õuduse ees taandus, kuulsid taplusesse viskunud mehed tahapoole jäänud kaaslaste käsku eemale tõmbuda, et avada tee vibuküttide nooltele. Nad püüdsidki taanduda, ent Yuruki ja Tha püsisid meestel visalt kannul, paisates end ikka ja jälle röövlite hulka.
Ometi – lõputult ei saanud kohutav tants jätkuda. Kishine teadis, et ühel või teisel viisil leiavad vibukütid lõpuks ikka saatusliku võimaluse, et nooled teele saata. Hetkel, kui see juhtub, on Yuruki ja Tha juba sama hästi kui surnud. Kishine nägi ähvardavat ohtu nii selgelt, nagu oleks kõik juba toimunud, ning pidi taas kõris karje alla suruma, sest juba vihiseski läbi õhu esimene suline surmatooja, tabades Tha’d puusa. Hunt vingatas ja nii tema kui Yuruki sööstsid taas paigalt, kuid liiga aeglaselt. Laulis järgmine vibunöör ning nool tabas Yurukit selja tagant õlga. Hambad hundina irevil, paiskus mees edasi ja heitis end mõõga helisedes taganeva röövlibande ridadesse. Kiire liigutusega murdis Yuruki enda ja Tha ihust turritavad noolevarred ja võitles edasi, ent kui kauaks tal veel jaksu jätkus?
Kishine surus hambad nii kõvasti kokku, et see oli peaaegu valus. Nii Yuruki kui Tha saavad sõgedas rünnakus kindlalt surma ja tema istub siin kivipraos nagu hiir urus, ainult vaatab ja väriseb. Hinges lõkendamas pettumuse ja viha leegid, nihkus poiss oma peiduurkas ettepoole, igatsedes eemal keevat võitlust nagu ööliblikas küünlaleeki.
Taas olid Iidsed kõikjal Kishine ümber, lummavad ja kohutavad ühteaegu, ning nende käes helendas pääsemise võti. Oskaks ta vaid rakendada Väge, suudaks ta päästa Yuruki, Tha ja iseenda. Isegi tõotatud karistust ei peaks ta kartma, kui suudaks mägedes pulbitsevat jõudu ohjata... aga... Miski hoidis poissi tagasi, sikutas kuuehõlmast ja naksas käeseljast. Kishine taipas ehmatusega, et Tha oli saatnud oma tahte teda peatama, hoiatama, paluma. Raskelt, väga raskelt keeras poiss ahvatlusele selja ja suunas kogu tähelepanu, viimsegi vaimujõu ja meeleheitliku tahtepingutuse alla, lahinguvälja poole.
Mõtted tulvasid läbi Kishine pea, kui ta püüdis leida lahendust, viisi Yuruki ja Tha aitamiseks. Midagi lihtsat ja tuttavat, midagi varjavat... Välgusähvatusena sai kõik selgeks – vaja oli katet, varju, mis pimestaks vibukütid. Sirutanud käed alla laagriplatsi poole, suunas Kishine kogu tahtejõu lõketele. Vanaonu oli talle ammuilma õpetanud, kuidas tuld teha, milliseid puid valida, et lõke vähem suitseks, ja milliseid taimi lisada, kui suitsu tarvis läks. Enamgi veel, Kishine võis süüdata lõkke ka kõige märjematest puudest ja veenda seda põlema ilma tossu ajamata. Ta tundis tuld, tundis hästi – ja tuli kuulas tema sõna.
Pingutusest ilmusid poisi palgeile higipiisad, ent ta ei pannud neid tähelegi. Kogu Kishine olemus klammerdus viie lõkkeaseme külge all katlakujulises orus. Ta kujutles, kuidas leegid madalamaks jäävad, kuidas hõõguvad puud hakkavad ajama paksu valget tossu, mis katab uduloorina kogu suletud oru. Öö on vaikne ja tuul ei pääse orukatlasse suitsu laiali ajama ning vine haarab kõik endasse. Kishine lasi neil piltidel silme ette kerkida, surus jalad tugevamini vastu mägist pinda, kus sügaval soontes nii magusana tuksles tohutu Vägi, ja muutis end Väe tööriistaks.
Määratu jõud paiskus läbi õblukese keha, pannes poisi värisema nagu kõrge palaviku käes, ent kord end Väele avanud, ei tahtnud Kishine peatuda. Ta suunas kogu toore Väe alla lõkkeasemete poole, pingutades iga keharakuga, et kujutluspilti reaalsuseks muuta. Üksteise järel tõusid lõkkeasemeist peened suitsuniidid, kasvasid jämedaiks köiteks ja põimusid, laienesid ning pikenesid nagu suitsust riie kangru telgedel.
Juba mässisid suitsulõimed Tha ja Yuruki endasse, peites neid vibuküttide pilkude eest, kuid Kishine ei peatunud. Ta lasi Väel voolata ning punus suitsuloori üha tihedamaks ja paksemaks, kuni tõesti terve orukatel tihket vinet täis sai. Alles siis lasi ta Väest lahti ja vajus vaevukuuldavalt ohates põlvili. Pea ja käed olid tinarasked ning öö surus tugevalt poisi silmile. Ta püüdis end kaljuprao seintele toetudes püsti ajada, ent keha ei kuulanud sõna. Jõuetuna nagu nööridest lõigatud marionett kukkus Kishine otseti kalgile kivipinnale ja rasked silmalaud vajusid kinni. Veel viimase teadvusekilluga tajus poiss, et Iidsed heitsid talle pikki pilke, ent lahkusid siis üksteise järel, kuni ta jäi külmale mäeküljele täiesti üksi.
Sattunud tihke hingematva suitsuloori keskmesse, tegutsesid Yuruki ja Tha kiiresti ning otsustavalt. Paari hetkega võitlesid nad end oru kitsa väljapääsu juurde ning tõusid kiirustades kõrgemale. Seal, ainsa pääsetee otsas jäid nad seisma ja võtsid terase ning kihvadega vastu igaühe, kel õnnestus lämmatavast tossust välja ronida.
Kui möödunud oli juba nii palju aega, et all ei tohtinuks enam kedagi hinges olla, pöördus Yuruki rutakalt ringi ja kiirustas lõhenenud kaljurünka poole. Kishine lebas uduniiskel pinnal täiesti liikumatuna, poisi käed ja palged olid sama külmad kui kivi nende all, ent tema süda lõi. Hetkegi raiskamata haaras mees viiulikasti, vinnas kandami selga ning tõstis poisi sülle, ehkki pingutus tulejoana õlahaava rebis. Tha juhatas vasakut tagajalga longates pimeduses teed ohutuma ja varjatuma sopini ning aitas siis lõkkematerjali koguda.
Süüdanud väikese lõkke, soojendas Yuruki tule paistel tekke ning mässis poisi tihedalt sisse. Viiulikasti varjatud laekast koukis ta välja pundi ravimtaimi, valas nahklähkrist patta vett ning tõstis leotise leekide kohale kuumenema. Samast peidikust tõmbas ta järgmiseks välja väikese pudelikese vängelt lõhnavat vedelikku, nühkis ollusega immutatud riideribaga puhtaks ühe viskenoa mustja tera ning tõmbas siis kiire liigutusega välja nooleotsa Tha puusast. Mees puhastas haava servad sama vedelikuga ning asetas sellele siis keedetud taimedest mähise.
Järgmiseks ravitses mees oma õlga, ehkki nooleotsa välja sikutamisel pidi Tha appi tulema. Kõrvetanud haava vedelikuga, surus ta sellele nutsaku taimi ja jäi siis nõutult istuma.
«Neetud lugu,» pomises Yuruki enda ette. «Kuidagi ei ulatu seda kinni siduma.»
«Poiss ärkab ja aitab. Homme,» kõlas Tha napp vastus.
«Homme,» nõustus Yuruki.
Ta seadis veel Kishine jahedale laubale ravimtaimedest kompressi, asetas poisi käeulatusse lähkri leotisega ning sättis end haavatud õlga vastu kivi surudes võimalikult mugavalt istuma. Kurnatud ihu kaebles une järele, ent Yuruki kasutas tuikavat valu ärkvel püsimiseks. Mõni röövlinägu võis orukatlast siiski pääsenud olla ning kuigi Iidsed neid endisel viisil ei piiranud, ei tohtinud vanu vaime unustada.
Kishine ärkas varsti pärast päikesetõusu. Unisena ringi kobades leidis poiss lähkri ning jõi mitu tubli sõõmu kibedavõitu leotist, püüdes samal ajal laisalt mõistatada, milliseid taimi jook sisaldas. Yuruki istus kogu aeg liikumatuna paigal, hoidis parema käega viga saanud õlast kinni, kuid ilmselt ei maganud. Poiss aimas, et nii mees kui eemal lesiv hunt jälgivad teda pingsalt – kumbki ei teadnud, mis eelmisel ööl juhtus, või õigemini – mida ei juhtunud.
«Ma tegin seda ise,» ütles Kishine niipea, kui tundis, et ravimtaimed on mõjuma hakanud ja uimane pea vähehaaval selgineb. «Pöörasin Iidseile selja ja otsisin midagi, mida ma tunneks, mida ma oskaks kasutada. Ma tunnen tuld. Tegin seda ise, ilma nende teadmisteta.»
«Sa tegid midagi suurt. Päästsid meie elud,» sõnas Yuruki vaikselt ja väsinult. «Päästsid meid ja tapsid need, kes orust välja ronida ei suutnud.»
«Mis?» hüüatas Kishine kohkunult. «Punusin tossust katte, mille varjus sina ja Tha põgeneda võisid... ma ei teinud midagi muud!»
«Just, tossust,» noogutas Yuruki. «Lõkkesuits ei ole udu, poiss. Nii tihkes vingupilves ei suuda ükski elusolend hingata.»
Kishine tundis, kuidas veri soontes justkui tardus. «Ma ei tahtnud...» sosistas ta kahvatuna. «Ma ei tahtnud...»
Yuruki lasi õlast lahti ja tõstis vaikimise märgiks käe.
«Peatu! Mõtle rahulikult! Ma ei taha, et sa end asjatult süüdistaks. Tahan vaid, et sa juhtunut mõistaks. Need mehed olid kurjategijad, seaduse eest jooksus olevad lindpriid. Minu mõõga ja Tha hammaste läbi langes rohkem, kui suitsus surnuks lämbus. Neid, kel õnnestus orust üles ronida, ootasime raja lõpus meie... Siiski olid sinu teol ootamatud tagajärjed ja soovin, et sa praeguse hetke meelde jätaksid. Väge kasutades on ootamatud tagajärjed kerged tulema.»
Kishine vaikis ja vaatas oma õblukesi käsi. Poisi sõrmed värisesid kergelt.
«Tean, et tegelikkus on julm, ent tagajärgedele on vaja mõelda. Otsustada enne tegutsemist, kas oled nõus täit vastutust võtma.» Yuruki hingas sügavalt sisse ja surus käe jälle õlale.
«Tegin seda kogemata, kuid sina...» kogeles poiss maha vaadates, «sa läksid laagrisse, kui nad magasid, ja tapsid paljud mehed keset und! Kui sa ei oleks orgu läinud, ei oleks ma iialgi... iialgi...» Kishine hääl katkes ning ta peitis näo kätesse.
«Ei oleks iialgi leidnud oma teed Väe juurde?» küsis Yuruki tasa. «Said veelgi olulisema õppetunni, kui arvata oskad. Keeldusid tohutu pinge all Iidsete pakutust, tõestades, et sul on puhas süda, et tahad omil jalul seistes iseseisvaid otsuseid teha. Ja veel – õppisid kasutama killukest Väge omal viisil, tuginedes ainult enda teadmistele, oskustele ja tugevustele. Viimaks nägid ka, et Vägi on ettearvamatu instrument. Seda kõike õppisid vaid ühe öö jooksul.»
«Kuid mis hinna eest?» ahastas Kishine pead tõstmata.
«Andesta, kuid elu ongi järsk ja julm,» sõnas Yuruki juba lahkemal toonil. «Need lindpriid elasid aastaid surma mõistetuina ja mina täitsin üksnes seaduse mõõga kohust. Kõrgeimat karistust ei määratud neile mitte üksnes röövimiste ja tapmiste eest. Kishine, need mehed olid sissetungi ajal kaasajooksikud, kes töötasid Gromoyaki impeeriumi heaks orjalaagrites. Iga sellise vääritu mõistis keiser Sidoeno ise surma, nõudes otsuse viivitamatut täidesaatmist. Need mehed olid niigi kaua jooksus olnud ja veelgi rohkem süütut verd oma hingedele kogunud. Nad tuli peatada. Meie teed ristusid ning minul tuli keisri käsk ellu viia.»
Kishine noogutas korra ja tõstis aeglaselt pilgu. Tema silmis helkisid pisarad, kuid ta püüdis mõista.
«Yuruki, poiss nutab,» kõlas Tha hääl etteheitvana mehe teadvuses. «Oli see tõesti vajalik?»
Yuruki naeratas rõõmutult ning grimass meenutas pigem hundi irvet.
«Näed, Tha, see hundinahas vaim, on minust inimlikum. Ta peab mu teguviisi julmaks, et sind sedasi otsustele ja tegudele lükkasin. Ometi usun, et tegin õigesti, sest sulle, Kishine, on antud võimalus elada väga suurt elu ning käia radu, millistele vist keegi pärast vana Mukaishi Yukoburat ei ole jalga tõstnud. Iga tee algab esimesest sammust ning vahel on vaja võmmu kuklasse, et seda sammu astuda. Pealegi – nüüd oled leidnud omaenda jõu ning Iidsed ei ohusta sind. Vähemalt mitte endisel viisil.»
