Читать книгу Täheaeg 15: Ajavärav - Raul Sulbi - Страница 5

Miikael Jekimov (1991) on õppinud Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis ning Iirimaal University College Cork’is. Tema lõputööks oli rahvaluule arhiivi materjalidel põhinev «Nõiaks saamise uskumused eesti rahvapärimuses, nende religiooniajalooline taust ja žanritunnused».

Ta debüteeris jutuga «Said endale viimase augu» võrguajakirja Reaktor 2014. aasta detsembrinumbris. Tema esimeseks kirjanduslikuks katsetuseks ulmežanris oli aga kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu 2014. aasta jutuvõistlusele saadetud «Läbi külma metalli», mis jõudis lugejateni eelmise Täheaja vahendusel 2015. aasta kevadel. «Pean tunnistama, et ulmekirjutamise juurde tõigi mind jutuvõistlus, «Läbi külma metalli» oli esimene ulmejutt, mille käsile võtsin, ning žanr hakkas kirjutades päris meeldima,» selgitas Jekimov. Reaktoris on ta avaldanud veel jutud «Koristajad» (veebruar 2015), «Õnnepäev» (mai 2015) ja «Pärast kättemaksu» (oktoober 2015).

«Kirjanikke on mitmeid, kes on suurt mõju avaldanud. Teaduslikust fantastikast nimetaksin Isaac Asimovit ja George R. R. Martinit (eelkõige tema lühijutud), fantaasiast kindlasti J. R. R. Tolkieni ja Joe Abercrombie’t. Siiski on kõige enam mõju avaldanud mulle teist masti autorid – luuletajad William Butler Yeats, Alfred Tennyson ja Edgar Allan Poe, nende loomingu keel ja õhustik on kindlasti midagi, millest olen väga palju õppinud,» tunnistas Miikael Jekimov.

Avara saali täitis kahe laeva põkkumise heli, mis lõikas läbi vaikuse ja pani põranda vappuma. Teabekooperatiivi finantsosakonna juht ristas käed ja noogutas kõrvalseisvatele sõduritele. Nood kahekesi kontrollisid, kas laserpüstolid on töökorras, ja järgnesid hinnalises ülikonnas juhile põkkumissilla suunas. Õhuluku uks tõusis, ametnik heitis kitsale koridorile kiire pilgu ning astus edasi. Põkkumistunnel oli pime ja vaikne, ametniku sammud kajasid kõledalt. Koridori lõppu märkiv uks avanes ning mehed sammusid välise laeva vastuvõtu tekki.

«Mul on hea meel teid jälle näha,» alustas ametnik töntsakaid käsi viibutades. Lause teise pooleni ta aga ei jõudnudki. Kõlasid kaks lasku ja sõdurid tema kõrval vajusid põrandale, mütsud segunesid ukse kinni langemisega. Ametniku hääl suri kurgus, pisikesed silmad lihavate põskede kohal koobastes ümardusid toimuvat nähes.

«Minul samuti,» vastas puhmas juuste ja tumeda habemega meesterahvas tema vastas, seljas hoopistükkis armetumad riided, kui ametikoht lubada võiks. Tema näos olid ühtviisi armid kui ka esimesed kortsualged ning hoolimata muidu üsnagi uljast noorusest, leidus juuksepahmakas veidike halli. See mees oli nii mõndagi näinud, otsustas ametnik. Võõras jätkas karedal häälel: «Te vist ootasite kohtumist laevainspektoriga. Üsnagi keeruline vormistada, need kaubaalused on ühed ebausaldusväärsed kolakad. Vanad ja roostes, kosmos pole üldsegi õige paik nende jaoks. Palju ohte.»

Ametnik tahtis vahele segada, ent talle ei antud selleks võimalust.

«Mul on kahju teile teatada, aga laevainspektor tänasele kohtumisele ei jõua. Tal ilmnes,» mees heitis pilgu selja taha kaaslastele ja muheles. «Tal ilmnes plaanis väike muudatus.»

Ametnik kogus end viimaks niipalju, et hääl jõudis läbi kõriõõne kurgust välja. «Ma nõuan selgitust,» kogeles ta kaame näoga.

«Jah,» jätkati tema vastas. «Selgitust. Me leidsime, et teie laeva ülevaatamine on tühi töö. Seetõttu vabastasime eelmise meeskonna asjatust vaevast ja tulime nende asemel ise. Nimelt on teie kaubalaeval nii mõndagi, mis meile huvi võiks pakkuda. Ja me huvitume kergesti. Nii et palun.» Mees osutas käega õhuluku suunas. «Lähme tagasi ja klaarime teie alusel selle asjaolu ära.»

Viis sõdurit tema selja taga sättisid laserpüstolid korda ja astusid lähemale. Ametnik piuksatas, särk kleepus niiskelt selja külge. Ta pühkis käisega laubalt uputava higikorra, seejärel pöördus tagasi oma laeva poole.

«Väga kena,» kuulis ametnik enda kõrvalt. «Interjöör on väga kena.»

Meeskond oli kokku aetud suurde saali ning istus toolidel. Tavalise ettevõttesisese nõupidamise asemel oli käimas aga hoopis teist laadi arutelu. Ametnik üritas rahustada kaastöötajaid, samal ajal kui kaaperdajaid oli kokku ilmunud kümmekond, kellest enamik oli otsustanud jutuajamise asemel relvad kinnipeetutele suunata. Ametnik surus käed rusikasse ja pööras näo juhi suunas.

«Kes te olete?» nõudis ta, toon üldsegi mitte nii julge kui küsimus ise.

Tumedate juustega mees kratsis habet ja noogutas. «Aus küsimus. Morgan on minu nimi.» Ta naeratas. «Morgan Must.»

«Morgan Must?» küsis ametnik, hääl värisemas.

«Seesama jah.» Morgan kehitas õlgu. «Uskuge mind, ma ei mõelnud seda ise välja.» Mitu sõdurit naeris, üks neist, sihvakas heledapäine, nahast munder kenasti seljas istumas, astus lähemale ja sosistas midagi pealikule kõrva.

Morgan kõnetas taas ametnikku. «Pean vabandama, aeg sunnib tagant. Seega asugem pakiliste tegemiste juurde.» Ta köhatas kurgu puhtaks ja nõudis saalisviibijate tähelepanu. Alles siis, kui kõik teda vahtisid, justnagu oleks ta singitükk näljaste ees, otsustas ta taas vaikuse murda. «Kallid kohalviibijad,» alustas ta. «Pole mingit põhjust muretsemiseks. Ainus, mida soovime, on teie lahke abivalmidus, mille järel mina ja minu meeskond teid rahule jätame ning oma teed läheme. Lihtne, kas pole?»

Ametnik oli aga vahepeal hinge tõmmanud ning asus kõigi eest rääkima. «Mida te tahate?»

«Vot üks helge pea!» Morgan Must vedas suu kõrvuni. «Ei nõua vist palju taibukust, et arvata, mida me tahame. Sellegipoolest, lõbustage meid oma parima arvamusega.»

«Meie laev on seaduslik finantsettevõtte alus, ametliku loaga ja korravalve kaitse all. Teil ei ole mingit õigust meid kinni pidada!»

«Põhimõtteliselt tõsi.» Morgan kõndis saalis ringi ja sihtis vange püstoliga. Nood, kokku umbes viisteist inimest, ainult pomisesid omavahel või tõmbusid tema ees kössi. «Ent teil on palju raha, mida maksumaksjad enam ei vaja.» Morgan laiutas käsi. «Meie aga vajame.»

«Te olete ühed neetud piraadid kõik!» hüüdis ametnik põlgusega, süljepiisad pritsimas.

«Piraadid!» viibutas Morgan kätt. «See on vaid sõna! Ja üldse ei tähenda see tegelikult midagi. Kutsuge mind kelleks tahes, vahet ei ole.» Mehe silmad tõmbusid kissi. «Miks mitte tagasihoidlik eraettevõtja?»

Ametnik tõusis toolilt püsti ja ajas selja sirgeks. «Võin Teabekooperatiivi nimel öelda,» alustas ta rõhutatult, «et kurjategijate ja terroristide alatutele nõudmistele meie ettevõte järele ei anna. Nii et helistage, kuhu tarvis, meie ootame igatahes korravalvet.»

Morgan vaatas talle pinevalt otse silmadesse. Peaaegu minut möödus, mille ajal ametnik üritas algul võimalikult sihikindlalt vastu jõllitada, siis andis alla ning eksles pilguga justnagu muuseas saalis ringi.

«Olgu pealegi,» ütles Morgan Must viimaks.

Ametnik vajus tagasi istmele sama kiiresti ja sama valju mütsuga kui sõdurid enne vastu põrandat. Morgan torkas püstoli tagasi vöö vahele ja uuris ametniku rinnus suitsevat haava. Särki oli rebenenud auk, mille ümber veri aeglaselt nõrguma hakkas. Pikka kasvu noormees astus kindlal sammul edasi ja tunnistas lasku. «Ilus, kapten.»

«Tänan, Cara. Pole küll mu lemmikrelv, kuid ajas asja täitsa ära.» Morgan tammus ringiratast. «Igal juhul, midagi põnevat ka laevast leidsite?» küsis ta kaaslaselt.

Cara limpsis huuli ja hõõrus käsi kokku. «Seifi. Neetult suure seifi.» Ta üritas naeru alla suruda. «Ja tead sa, mis suurte seifide sees on, eks ole?»

Morgan Must muigas vastuse peale ja kõnetas kinnipeetuid. «Niisiis. Kes meile seifi avada suudab?» Ta jäi ühe lühema mehe ees seisma. «Sina?» Too ainult kiunus.

«Ava suu, neetud!» käratas Morgan.

«T-t-tema!» kogeles mees ja näitas näpuga surnud ametniku suunas. «T-tema, kelle maha lasite. Tema oli komitee liige. Finantsosakonna juht. Ja ainult tema teadis seifikoodi.»

«Või nii.»

«Ja-jah! Ausõna!»

Üks Morgani meestest aga nii kindel polnud. Ta oli suure kondi ja kõvera suuga ning astus raskel sammul pealiku poole, tõugates ülbelt iga ettejäävat vangi. «Valetab, närukael,» ütles Mürakas Morganile. «Las ma motiveerin neid veidikene, ehk meenub kood ka mõnele teisele.»

«Ei!» hüüatas enne kõnelnud mees, meeleheitepitser häälde vajutatud. «Meile ei usaldatud nii tähtsaid asju. Oleme lihtsalt tavalised töölised. Tema aga oli komitee liige. Vaadake rinnamärki. Palun!»

Morgan uuris laipa. «Märk ütleb tõesõnu, et on tähtis asjapulk.»

Mürakas naksutas keelt. «Ma räägin, noh. Suur nina suureks ninaks, see veel ei tähenda, et kellelgi teisel vajalikke teadmisi ei ole. Vana temp, kõik üritavad alati varandust omale hoida. Las ma ähvardan, küll keegi lagedale tuleb. Võin selle peale kihla vedada.»

Morgan surus huuled kokku ja neelatas. «Olgu pealegi,» vastas ta. «Nad on sinu päralt.» Turske sell ta kõrval ristas sõrmed ja väänas peopesad välja, vaikust läbistasid raksatused kui piksemürin.

Cara asetas käe Morgani õlale ja vaatas talle kõhklemata otse silmadesse, sinakad täpid sügaval pesitsemas. Morgan tunnistas seda, kaaslane oli üks vähestest, kes suutis ta pilgu välja kannatada. Hoolimata oma innukusest oli Cara hääl rahulik ega värisenud. «Meil ei ole aega siin inimeste varbaid kõrvetada. Vaata neid.» Ühegi erandita olid kõik kinnipeetud ehmunud nägudega ja hoidsid pilgu maas. Sellises olekus ei saanud keegi neist eriti aidata. «Kui me siin parasjagu jantima hakkame, pole üldse kindel, mis hetkel me seifi lahti saame ning oma teed läheme.»

«Neetud,» vastas Morgan lõpuks. Ainult varvaste kõrvetamine oleks olnud ütlemata õnnelik valik, kuid Morgan teadis, et ta mehed läheksid palju kaugemale. Ja need vaesed hinged, kes talle paluvail silmil vahel kogemata otsa vaatasid, siis vilksatasid pilgu jälle eemale, oleksid tõenäoliselt hukule määratud. Morgani meeskond koosnes arvukatest kolooniapõgenikest, kes soovisid uue järje peale saada, või lihtsalt noortest meestest, kes ihkasid kosmoseavarustes omil tingimustel reisida. Neil polnud kaua midagi nii huvitavat või tulutoovat juhtunud. Valdava osa aastast oldi ringi ekseldud ja palgasõduritena tööd tehtud. See olukord siin läheks käest enne, kui nad seifi avada jõuaksid.

«Ei, meil ei ole aega,» nõustus Morgan lõpuks ja osutas käega kaugemale seinale. «Vaata, tuled põlevad. Nad on häiret andnud.»

Mürakas viskas käed jahmunult õhku. «Soovid siin elusid säästa? Olgu, olen nõus. Kuid ainult ähvardame, me ei pea ju ilmtingimata tegutsema. Üks varvas siia, üks sõrm sinna, ellu jäävad igal juhul. Paar minutit ja kõik laulavad.»

Pealik raputas pead. «Aeg on väärt rohkem kui need elud siin.» Ta vaatas vange. Sama mandunud meele ja hirmunud nägudega kui enne. «Näib, et peame taas Lukumurdjat külastama.»

«Lukumurdjat!» Cara sülgas selle sõna põlastavalt välja. «Jälle?»

«Näib nii. Meie ees seisab ebameeldiv valik. Kas laseme Mürakal seifikoodid välja peksta, kui keegi siin neid juhuslikult teab, või laseme Lukumurdjal oma nobedad näpud valla päästa.»

Cara surus käed rusikasse. Näis nagu oleks ta rahupooldav protestitulv vaibunud. «Neetud, see närukael võtab kakskümmend protsenti.»

Morgan noogutas. «Kaotada viiendik on parem kui kaotada kõik. Ma pigem ei prooviks seifiust õhku lasta. Sa ju mäletad, mis eelmine kord juhtus.»

«Ja kelle mõte see üldse oli?»

Morgan vaatas saalis korraks ringi. Keegi vangidest ei liikunud, kuid tema mehed hakkasid tasapisi kärsituks muutuma. «Minu mäletamist mööda sinu,» ütles ta.

«Ära tuleta meelde. Neetud, jah. Olgu. Kõike head ei saa iial.» Cara kiristas hambaid, endine õnnelikkuseõhin oli nüüd jäljetult kadunud. «Üks kord, Morgan. Üks kord võiksid ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lasta.» Ta vaatas laipa. «Näpujälgi on ikka vaja.»

Kapten noogutas. «Aga see sunnik kaalub oma paarsada kilo. Ainult vaata teda!»

«Lasen siis käe võtta?»

«Lase siis käsi võtta. Mürakal, tal sügelevad sõrmed kõige enam. Ja vaata, et õige oleks. Näpujälgi on vaja paremalt käelt.» Morgan pöördus oma meeskonna poole ja keerutas nimetissõrmi. «Pakime kokku. Teie seal,» osutas ta kahele eemalseisvale suurele mehele. «Siduge vangid teistega kokku. Siis lähete Carale järele ja tassite seifi meie laeva. Ja ärge kedagi maha lööge.» Mehed tegid selle peale kurja häält. Morgan ei morjendunud. «Mitte kedagi,» kordas ta.

Kümmekonna minuti pärast ühildusid kosmoselaevad lahti ja Morgani alus seadis suuna eemale. Seljataha jäi tumerohekas planeet, millelt hakkasid kaugusest nende poole tulema mitmed laevad. Korravalvurid, kahtlemata. Ükskõik, mõtles Morgan, selle aja peale, kui nad kohale jõuavad, on tema laev juba ammu valgusest kiirema kosmosehüppe teinud.

Grij planeedile nelja kosmosesektori kaugusel saabusid nad päev pärast Lukumurdja külastamist. Polnud ühtki lukku ega ust, millele kurikuulsa vanameistri hambad poleks veel peale hakanud, kulusid tühised pool tundi ja seifiuks oligi avatud. Viiendik sees olevast rahast kuulus Lukumurdjale, ülejäänud jaotas Morgan enda, Cara ja meeskonna vahel. Tähtedevahelise info vahendamine oli tulutoov ala ning finantsosakonna kaubalaeva seifis oli nii mõndagi huvitavat. Eeskätt muidugi raha, mida ei olnud vähe. Muudest asjadest vabanesid nad kiiremini, Teabekooperatiivi dokumendid ja väärtpaberid läksid mustal turul paremini kui näljastele tasuta söök. Kõigel oli oma hind.

Kaks nädalat kulusid kiiresti, nagu unenäo ootamatu lõpp ja ärkamine, avastamaks, et miski ei olnud tõeline. Meeskonnaliikmed lahkusid, iga päev jätsid paar-kolm meest hüvasti ning tõttasid universumi nelja nurga poole uusleitud ressurssidega õnne otsima. Morgan ei üritanudki neid kinni hoida, kogemused olid näidanud, et keegi ei oleks niikuinii jäänud. Ta isegi oli erinevatel laevadel teeninud, ning taoline töö ei meelitanud ühes kohas juuri maha panema. Pärast iga tööotsa tuli kümmekond päeva, vahel kuu, vahel enam pidutseda ning siis otsida uus alus, millega teises suunas edasi reisida.

Morgan oli oma laeva maha kandnud, vana aluse aeg oli läbi ning kapten viis ta romutehasesse osadeks võtmisele. Edasi sehkendas ta tuttava kelmi kaudu, kes soovitas kaupmeest, kellega Morgan Grij’le sai. See oli väike planeet, maailm kauges päikesesüsteemis, kuulus vaid ühe asja poolest. Morgan seisis külmas öös, selges taevas vilamas tähed, aur mehe suust üles hõljumas. Ta ees laius Koidu Äär, suurim varaste, piraatide ja muude kurjategijate urgas universumis. Hoone võttis enda alla suurema osa linnast ning oli tegelikult kombinatsioon mitmetest ja mitmetest lõhutud seina ja ühe katuse alla ühendatud majadest. Planeedi enda nimi oli tasapisi unustusehõlma vajumas, Grij’d tuntigi Koidu Äärena ning vana koloniaalkeelset nime peaaegu ei kasutatudki.

Sissekäigu ees seisid hästi relvastatud valvurid, neli hiiglaslikku tulnukat, halli karvkatte ja kuue käega, suunamas tulija poole illegaalseid käsikahureid. Morgan naeratas viisil, nagu naeratavad ainult need, kes on pärast pikka eemalolekut kohe-kohe koju jõudmas.

«Tint olemas?» müristas kahe ja poole meetri pikkune pealik ning tõmbas kuke vinna. Relv tinises ähvardavalt ning Morgan teadis, et kui kõlaks kas või üks lask, ei jääks temast suurt midagi alles. Pauk oleks see-eest aga vägev.

Sellest hoolimata puhkas mehe näol ikka veel soe naeratus. «Muidugi on, karvakera.» Ta tõmbas tagi ja särgi käised tagasi paljastades parema käsivarre. Nahk oli täis musta tindiga erinevaid kritseldusi, fraase ja pilte, mida mees aastate jooksul oli endale tätoveerida lasknud, moodustades ühe tontliku terviku. Karvane tulnukas lähenes, uuris pingsalt käsivart ja leidis viimaks, mis tahtis, värvilise päikesetõusu küünarnukist veidi allpool.

«Igaüks võib Morgan Musta moodi välja näha,» kõlas tulnuka karvasest näost.

«Aga kõigil pole minu vastupandamatut sarmi.» Morgani näol oli ikka veel naeratus. «Olgu teil siin teisel pool lõbus.»

Kaks valvuritest keerasid seinal olevat suurt igivana puidust rooli, silmad punnis ja hambad irevil. Keegi oli kunagi Morganile öelnud, et rool pärines süsteemist nimega Sol, sajandite eest, laevalt, mis sõitis mööda merd, mitte läbi kosmose, ning Morgan suhtus sellesse väitesse kerge igatsusega. Ta polnud kunagi seda süsteemi, mille ühelt planeedilt inimesed pärinesid, ise näinud, hoolimata sellest, et ta oli läbi rännanud enam kui pooled universumi Ühisplaneetidest, ühinenud sektorite metropolidest, lisaks kõigile neile iseseisvatele, mis asusid äärealadel. Võimalik, et jutt oli välja mõeldud, et Koidu Äärele veel enam kõneainet pakkuvat pärimust juurde leiutada, kuid Morganile rool meeldis. Uks avanes aeglase sihikindlusega ning Morgan sammus läbi tekkinud avause.

Koidu Äär oli hiiglaslik tumedalt valgustatud ning madala laega rägastik, meenutades oma kärarikka elu poolest mõne suurema linna turgu. Morgan kõndis paarkümmend minutit, teele jäid ruumid täis baarilette, relvakaupmeeste laudu, mõni tuttav kurjategija ning palju rohkem neid, kes teda tundsid, aga kellega Morgan polnud ise veel kokku puutunud. Viimaks jõudis ta avaramasse hoonesse, pisut rohkem eraldatud ning suurema pindalaga kõrtsi. Ta kõndis otse leti juurde, laudpõrand jalge all nagisemas, ning tellis rummi.

Möödus mõni hetk ning mehe kõrvale tuli pikk heledate juustega noormees. Ta kandis lühikeste käistega särki, jättes katmata käsivarred, mis olid sama tätoveeritud kui Morgani omad. Värviline päikesetõus paremast küünarnukist allpool ei olnud ainus identne pilt.

«Me pole veel selle otsa eest midagi kritseldanud,» ütles Cara ja tellis samuti ühe pudeli rummi.

«Pole paremat hetke kui praegu,» vastas Morgan. Ta surus Caraga kätt ja nad embasid nagu kaks ammu kadunud venda, keda saatusetee on taas kokku viinud. Miskipärast tegid nad alati kohtudes nii, ükskõik kui palju aega ka ei olnud möödunud. Antud juhul vaid paar päeva.

«Siin on miljon vana, kes oskavad nõeltega ümber käia.»

Cara raputas pead. «Nad kõik oskavad vaid neid värvilisi päikesetõuse teha. Iga päevaga tuleb juurde enam ja enam matse, kellele antakse luba siin urkas viibida. Varsti pole see üldse nii eksklusiivne.»

«Sina ja sinu keerulised sõnad. Lase mõni otsa ette tembeldada.»

«Ainult siis, kui sama teed.» Cara keel tundus juba pehme olevat, kahtlemata oli ta juba mõnda aega siin joonud. Sõnad veeresid aeglaselt üle huulte, millele ta taas klaasi tõstis.

Jutuajamise aga katkestas kellegi vali hüüe. Morgan ja Cara pöördusid ning jäid tõtt vahtima meestekambaga, kes ähvardavalt nende vastas seisid.

«Kuuldavasti oli sul üsna tulutoov seifirööv,» ütles üks neist. «Praegu on veel võimalus. Jalga ei taha lasta?»

Morgan muigas. «Võin seda täiesti teha.» Ta haaras vöötaskust püstolkuulipilduja ning sihtis mehe põlvi. «Kumba sul enam tarvis läheb, vasakut või paremat?»

«Tohoo tonti!» hüüdis teine vastu. «Meid on kaheksa, sind aga üks ja pool,» ütles ta mõnitavalt, jälgides Carat, nagu too ähvardaks iga hetk selgesse õhku haihtuda. «Nii et räägi meile, kus on raha, mille te teabekooperatiivi aluselt varastasite. Ja lihtsalt igaks juhuks, kui sa vaadata ei oska, siis las ma ütlen sulle. Meid on rohkem.»

«Kõik oleneb sellest, millist osa sa mõtled,» lõikas Cara vestlusesse. «Ajude ülelugemisel saame meie kahtlemata võidu.»

Meestesalga juht tahtis midagi vahele öelda, kuid ta lause ei jõudnud suust lahkudagi. Selle asemel kõlas ruumis kõuekärgatust meenutav pauk ning mees kukkus ettepoole. Põrandale langedes oli peast järele jäänud vaid üks suur vere- ja luupudrune auk.

Käsualused pöördusid, pealiku veri ja ajud riideid määrimas, ning torkasid siis kärmelt relvad tagasi vöö vahele. Ruumi oli sisenenud kolm meest punastes kuubedes, pikim neist astus edasi ja naeratas. «Ärme hakkame laineid murdma,» ütles ta pehmel häälel, näos peegeldumas lahke pilk ning elujõulised silmad. «Te teate, kes ma olen. Annan teile veidi aega, et siit välja suudaksite joosta. Mul on kohtumine, pole soovi teid kõiki tulistada, kuid vajaduse korral võtan ette küll. Kõtt.»

Salk lahkus viivitamatult. Morgan vaatas Carale otsa ja kehitas õlgu. «Muljetavaldav,» ütles ta sissetulijale.

«Nimi on Eden Caj,» tervitas mees. Käes suitses tohutu pumppüss, nagu ääresektorite palgasõduritele omane, ent palju suurem ning tõhusam. «Ise töötlesin,» ütles ta, viies pilgu relvale. «Laseb aeglaselt, kuid siis, kui oskad, polegi üle ühe korra vaja, ei?»

Morgan vaatas Caji. Hallika nahatooniga tõmmu mees oli eliaad, kiilas pea piklikum kui inimestel, õlad ja rindkere laiemad ning kehaehitus palju võimsam. Kaks ihukaitsjat olid aga pärit Adarilt, nahatooniga, mis oli tumedam kui öö, ning silmadega, mis olid suured ja nägid kõigest läbi.

«Palju tänu,» ütles Morgan. «Säästsid valangu.» Ta torkas püstolkuulipilduja tagasi vöötaskusse.

«Sõpra tuleb ikka hädas aidata, ei?»

Morgan tahtis just öelda, et polnud kunagi varem sissetulijaga kohtunud, kui Eden Caj andis Carale kätt. «Mho Cara,» ütles ta. «Palju aega on möödunud. Tänan, et tulid.»

«Ahsoo,» pomises Morgan.

Eden Caj noogutas. «Ära muretse. Neil tohmanitel vedas, et ma siia just nüüd jõudsin, muidu oleks Morgan Must nad viimseni maha nottinud.» Ta viipas peaga kahele alluvale ning nood võtsid ruumi teises otsas istes. Kõrtsmik vedas samal ajal oma abilisega peata laiba uksest välja ning asus seejärel vereplekki põrandalt soolaveega maha pesema. Puit läikis, roosa vaht lainetas laudade alla. Eliaad jätkas. «Universumi kuulsaima piraadiga on küll meeldiv tutvuda ja puha, ent ma olen siin hoopis millegi muu pärast. Annad meile hetke või rohkem?»

Morgan vahetas Caraga paar kiiret sõna ning lahkus siis, liitudes lauatäie universumi eri otsadest kokku tulnud elanikega, kellest ta küll veel kedagi ei teadnud. Aga säärased mured olid kärmed end parandama.

«Mis nüüd?» küsis Cara tund aega hiljem, kui ta kaaslasega taas ühines. Morgan istus diivanil, uued tuttavad olid mõne aja eest omi eksiradu pidi edasi tundmatusse liikunud, kuid Morgan jäi ja rüüpas.

«Nüüd on aega seni, kuni taskud tühjenevad.» Morgan võttis sõõmu rummi ja hoidis seda suus. Keel kipitas, jook oli terav ja kange, meeled ekslesid hämaras valguses. Ta neelas ja sulges naudingus silmad. «Kõik on nelja tuule poole lahkunud. See oli kõike muud kui halb ots.»

«Lukumurdjata oleks veel parem olnud.» Cara naeratas, Morgan surus sõrmed rusikasse.

«Alati näed kõiges masendust,» raputas ta lustlikult pead. «Eks ma järgmine kord üritan asjapulki seni elus hoida, kuni seifikoodi teada saame.»

«Oleks soovitatav.»

Nad istusid aina süvenevas joobes, pudelid vahetusid kui minutid. Tund möödus, veel teine ja kolmaski. Lõpuks, pärast seda, kui õhtu loovutas koha ööle ning hiljem andis öö alla hommiku varajasele kutsele, tundis Morgan, et kõik on asja ette läinud. Ta sügas habet ja lasi meelel kümmelda kahvatus koiduaja lummuses.

«Mida sa nüüd ette võtad?» küsis ta.

«Nüüd hommikul või nüüd, kui oleme rikkad mehed? Tehtud mehed.» Cara naeris, silmad auru täis. Nad mõlemad vaikisid hetkeks, Cara vaatas sõbrale otsa ega osanud midagi öelda.

«Oleme päris pika tee tulnud laevapoistena nühkimisest ja korralduste peale jooksmisest,» ütles Morgan.

Cara noogutas. «Maailm ei jää kedagi ootama.» Morgan polnud kindel, kas see oli tema kaaslane või rumm, mis kõneles. «Elu on elamiseks.» Ta vaatas Morganile tõsiselt otsa, silmad ikka veel uduvinega kaetud. «Ma lahkun.»

«Lahkud? Mõtlesin, et nüüd, kui saime korraliku saagi, jääd vähemalt mõneks ajaks minuga jooma ja pidutsema. Mis mõte sel muidu oli?»

«Ma pole kunagi eriline pidutseja olnud. Pealegi on mul uus ots.»

«Ots,» kortsutas Morgan kulme. «Tööots? Milleks, röövist ei piisanud?»

«Ei midagi nii hiilgavat.» Cara ringutas ja tegi joogile lõpu. Ta otsis hetke sõnu, hakkas juba midagi ütlema, ent sai sõnasabast kinni ja hoopis vaikis. Pisikese pausi järel kehitas ta lõpuks õlgu. «Lihtsalt ots selleks, et ma rooste ei läheks.»

Morgan hõõrus silmi. «See mees, kes enne siin oli?» küsis ta. Kolmik oli välja näinud täiesti võimelistena arvestatavaid tööotsi pakkuma. «Eden Caj. Ots on temaga?»

«Jah, vana tuttav,» ütles Cara. «Ära muretse, mul on ka selliseid sõpru, keda sina ei tea.» Cara hõõrus meelekohti ja ohkas. «Ma lihtsalt ei soovi elada paigal. Nii palju on erinevaid maailmu, kuhu ma pole veel jõudnud. Praegu ongi minu aeg. Ma ei suuda ühes kohas pikalt olla. Liiga palju võimalusi.» Morgani mureliku näoilme peale muutis ta aga hoobilt oma tuju ja hoopis naeratas. «Me kõik oleme oma olukordade ohvrid.»

«Elu on elamiseks,» nõustus Morgan viimaks, valas sõbrale uue täie ja tõstis ka oma klaasi.

«Elu on elamiseks.»

Klaasid kõlksatasid ja viimane, mis pudelipõhja oli jäänud, kadus kõrist alla. Hommikul lahkus Cara oma teed, viimane meeskonnast, ja Morgan jäi üksi. Kõik olid läinud, kuhu iganes maailm nad vedas, ning nüüd oli Morgani kord. Järgneva aasta veetis ta erinevatel planeetidel lõõgastudes ning nautides teenitud varanduse kulutamist. Ta oli vastu võtnud elu järjekordse väljakutse ja väljunud võitjana. Nüüd oli aeg puhata.

* * *

Rumm kõrvetas kurgus, vajus alla ja torkis siis kõhus. Morgan surus hambad kokku ja tõmbas läbi nina. Sellest ei piisanud, ta avas suu ja ahmis meeletult õhku. «Veel üks,» ütles ta niipea, kui hing tagasi rindu tuli, ja lõi rusikaga vastu letti.

Baarileti taga askeldas kleenuke noormees, nägu laastatud punastest vinnidest ja tüügastest, ebaõnnestunud katse habet kasvatada päädis vaid hädiste udemesalkadega ülahuulel ja lõual. Poiss valas klaasi ääreni täis ja ulatas selle Morganile, nagu ta viimasel paaril minutil kolm korda oli teinud. Üllatunud pilk püsis näol ka siis, kui Morgan neljandat korda kogu klaasi alla viskas. Morgan köhatas, silmad tõmbusid vesiseks ja ta hõõrus neid käeseljaga.

«Ma ei muutu sellest vahtimisest siniseks,» ütles ta mühatusega.

Noormees ehmus ja ajas rummipudeli ümber. See oleks tühjaks jooksnud, kuid Morgan toppis avale nimetissõrme ette ning tõstis seejärel pudeli püsti. «Ei maksa hüva kraami raisata.» Ta naeratas poisile. «Liiga hea.»

Noormees noogutas ja vahtis edasi.

Morgan ristas käed. «Jah?»

«Ei, ei midagi,» ütles noormees ja teeskles, nagu tal oleks äsja mingi tähtis tegemine vahele tulnud. Morgan vaatas baaris ringi ning nägi vaid vanu laudu, toole ja metallist lühtrit madala lae küljes rippumas, ilmselgelt see siia ei sobinud, kuid kohapärimusse oli lühter siiski läinud ning oli ka baari nime allikaks. Kedagi teist ei olnud.

«Kõik on korras, poiss,» ütles Morgan. «Räägi, mis mõttes.»

Baarimees hoidis pilgu letil.

«Ära karda. Räägi, mis mõttes. Alati.» Morgan naeris lühikeste katkenditega. «Keegi mõtteid lugeda ju ei oska.»

«Olgu pealegi,» ütles noormees. «Sa oled...» Ta üritas sõnu leida. «Sa oled...»

«Morgan Must.» Morgan vaatas talle otsa ja toksis sõrmedega klaasi äärt. «Olen jah.»

Noormehe suu vajus veel rohkem lahti.

«Pane suu kinni, poiss. Kärbes lendab sisse.» Morgan veendus, et noormehel pole mahti uuesti klaasi täita, seega kahmas pudeli ja valas ise. «See on kõigest nimi.»

«Morgan Must.»

«Minu nimi jah.»

Poiss haaras uue klaasi ja täitis selle kraaniveega, siis jõi tühjaks. Ta hakkas midagi ütlema, kuid mõtles poole pealt ümber ja pöördus.

«Räägi, räägi,» õhutas Morgan.

Poiss võitles enesega veel mõne hetke, siis alistus lõpuks uudishimule. «Ma lihtsalt mõtlesin, et Morgan Must.» Üle ta näo joonistus korraks hirmunud pilk, kuid ta jätkas. «Kas see pole mitte veidi stereotüüpne?»

Morgan hüppas püsti ja lajatas taas rusikaga vastu letti, seekord märksa kõvemini. Noormees kargas tagasi ja kiljatas kõrgehäälselt. Klaas tema käest kukkus klirinal põrandale ja paiskus sillerdavateks kildudeks. Morgan manas ette kõige jubedama näoilme, mida oskas, ja jõllitas poisile otsa. Tollel oli hing kinni, nägu kivistunud, kui mitte arvestada hambaid, mis vaikuses kõuena plagisesid. Siis tõmbusid Morgani suunurgad aeglaselt üles ja ta hakkas hullunult naerma. Ta vajus tagasi istmele ja naeris kõva häälega, kuni kõht valutama hakkas ja põsed pisaraist läikisid. Noormees sügas vistrikke ja liitus naeruga, algul tagasihoidlikult, siis julgemalt ning lõpuks naersid mõlemad tühjas kõrtsis laginal.

«Njah,» kehitas Morgan lõpuks õlgu. «Mina seda välja ei mõelnud. Neetud meedial ei jagu kujutlusvõimet.»

Poiss asus innukalt purunenud klaasi kilde põrandalt kokku harjama. Tundus nagu oleks ta naeruga oma kadunud julguse leidnud. «Aga miks just Must? Miks mitte Hirmus või Verejanuline?»

Morgan valas klaasi taas täis. «Laev kukkus alla, raksatas ühte kaubandusketti ja mina jäin pärast fotograafile tahmase näoga vahele. Sealt ka Must.»

Poiss raputas pead ja valas kühvli pealt killud prügikasti.

«Ju vist peavad esimene ja teine nimi sama tähega algama,» selgitas Morgan. «Turundusvõte või midagi, pidavat paremini lehti müüma.»

«Morgan Mättasselööja,» pakkus baarimees. Morgan muigas, poiss jätkas. «Või siis Must. Elad oma nime vääriliselt?»

«Tõtt-öelda ma ikkagi pesen end.» Morgan kallutas pea tagasi ja heitis rummi kurku. Ta köhatas. «Enamuse ajast.»

«Ma ei kujutanud ettegi, et niimoodi on võimalik säärane kurikuulus nimi saada.» Poiss kõhistas omaette. «Paneb mõtlema kõigi teiste röövlite nimede peale, äkki on neilgi mõni totter põhjus taga.»

Morgan purskas taas naerma. Mida kõike rahvas ka ei uskunud.

Baarimees jahmus. «Sa tegid nalja, eks? Päriselt ei ole üldse nii, nagu ütlesid.»

«Ei,» raputas Morgan pead. «Aga tõde on igav.» Alkohol hakkas tasapisi mõjuma, lõõmas Morgani peas ning kui ta end vahetevahel pööras, nägi ta ümbrust veidi hägustumas.

Baarileti taga olev uks avanes ning ruumi astus nõtke naisterahvas, ronkmustad juuksed looklevalt kaelale langemas. Ta astus leti äärde ning heitis Morganile põgusa pilgu, seejärel pöördus noormehe poole. «Mis meil siin on?» küsis ta madalal sulnil häälel.

Noormees kehitas õlgu ja otsis sõnu.

«Mu nimi ei kulu ära,» kuulis ta üle leti.

«Morgan Must on meie baaris,» ütles poiss selle peale.

«Ah et Morgan Must,» kordas naine. Õhkõrn tedretähni kiht põsesarnadel sai roosaka tooni kui ta jätkas. «Kes see sihukene veel on?»

Poiss vaatas Morganit. «Üks õel kurjategija, kui uudiseid uskuda.»

«Aaa.» Naine mõõtis Morganit altkulmu pilguga. «Meil õelaid kurjategijaid siin ei sallita. Kes teab, mis juhtuda võib.»

Morgan valas klaasi täis. «Eks ma siis üritan hästi käituda.» Ta vaatas alla ning nägi kuldselt rummipinnalt oma halle silmi vastu helkimas. Kui ta tõsta üritas, asetas naine klaasile käe ning vedas selle hoopis enda ette. «Arvan, et Morgan Mustale aitab,» ütles ta lõikava iroonianoodiga. «Mida üldse sellise nimega mees meie tagasihoidlikust baarist otsib?»

Morgan hõõrus silmi. «Kavatsesin siia jääda seni, kuni kogu veri on asendunud alkoholiga.»

Naine raputas pead ja vaatas baarimehele otsa. «Tead sa, Rag, kes üldse Morgan Must sihukene on?»

Poiss noogutas.

«Ma mõtlen meie baari mõistes.»

Morgan lasi kuuldavale valju protestihüüde. «Marian, ära hakka.»

«Ära isegi ütle mu nime,» nähvas naine ja suskas sõrme Morgani nina alla. Seejärel kõnetas ta taas poissi. «Oled sa kuulnud, kuidas pidime kogu mööbli välja vahetama, sest ühed tolvanid lõhkusid kakeldes kõik ära?»

Poiss noogutas taas. Tundus, et see oli kõik, mis ta hetkel teha suutis.

«Morgan Must oli üks neist tarkpeadest, kes leidsid, et Lühtrist siin oleks hea üle käia. Seejärel, ütlemata mõistatuslikul kombel, kadus ta. Ja keegi ei suutnud teda enam leida. Huvitav, kes kogu kahju kinni maksis?» Naine heitis Morganile mõrvarliku pilgu. «Sina see igal juhul ei olnud.»

«Marian,» alustas mees. «Ma tean, et sa oled pahane.»

Naine andis talle üle baarileti kõlava kõrvakiilu.

Rag lasi õhu susinal kopsudest välja. «On selge, et teil on nii mõndagi, millest rääkida. Võib-olla peaksin lahkuma ja veidi aega andma.»

«Ei.» Marian jõi rummiklaasi tühjaks ja lõi selle pauguga Morgani ette letile. «Ainuke, kes peaks lahkuma, on meie külastaja. Nagunii on hilja ja peaksime sulgema hakkama, mille neetu pärast sa ta üldse sisse lasid?»

Morgani põsk õhetas ja ta krimpsutas nägu. Kõik on aus. «Olgu pealegi,» ütles ta. Baare oli teisigi. Mitte selliseid, kus Marian töötab, kuid rummi jagub mujalgi. Siis kuulis ta ukse avanemise häält. Lõpuks, mõtles ta. Tema läheb ja uus rahvas ostab tema asemel. Kõik on aus. Ta pöördus ja uuris, kes sisse olid tulnud.

Neli meest, seljas luitunud riided, nägudel kasvamas paari päeva vanune ajamata habe. Morgan muigas. Selliste jaoks oleks baarimehel vaja mitu aastat punnitada.

Üks meestest astus edasi ja ajas käed laiali. «Morgan Must,» tervitas ta. «Lihas ja luus.»

Morgan heitis pilgu selja taha, tabas Mariani vihase ja Ragi hirmunud näoilme ning vaatas seejärel sissetulnuid. Miskipärast kuhu iganes ta ka ei läinud, ilmus alati kamp isehakkajaid, kes lootsid tema pealt rohket raha teenida. Praegugi polnud tegemist mingi erandiga. See oli nagu vastu tuult visatud riie, mis alati tee tagasi silme ette leidis. «Baar on suletud,» ütles ta. Vastust ei tulnud. Morgan kehitas õlgu. «Teeme ehk väljas? Austame võõrustajaid.»

Salga juht raputas pead. «Me ei pea üldse midagi tegema. Tule lihtsalt meiega kaasa ja kõik saab korda.»

Muidugi, mõtles Morgan. Kõik saab alati korda. Küsimus ainult, kelle jaoks. Ta pöördus, haaras hetkeks valveta jäänud rummipudeli ning valas klaasi täis. Seejärel võttis tubli sõõmu ja vaatas Marianile otsa. «Vabandust,» ütles ta.

Morgan tundis õlal kätt ning pöördus kärmelt, lajatades klaasi raevukalt selja taga lähenejale pähe. Mees vankus kõrvale ja kukkus ümber. Kolm ülejäänut jahmusid, kuid pealik nende seas toibus jalamaid. «Olgu pealegi. Teeme siis sinu moodi. Ta on üksi,» ütles ta. «Minge ümbert.»

Morgan tungis edasi, äiates lähimale näo pihta. Löök polnud eriti tugev, kuid oli ka tunduvalt nõrgema parema käega. Märklaud oli suur ning jäi jalule. Morgan kuulis, kuidas Marian leti taga midagi hõikas, tõenäoliselt sõimu tema suunas, kuid praegu polnud õige hetk selle üle mõtisklemiseks. Ta tõrjus teiselt poolt tulnud löögi ning virutas kaks korda vasakuga vastu, seejärel jalaga põlveõndlasse ning ka teine mees kukkus. Selleks ajaks olid aga ülejäänud kaks tal kallal, üks neist paiskus talle otsa, haaras ta raudsesse haardesse ega lasknud lahti. Salga juht tuli lähemale ning asus innukalt Morgani kõhtu töötlema.

Esimene hoop lõi kogu õhu pahinal välja, Morgan tundis, kuidas kõht krampi tõmbus ja silmadesse kogunes vesi. Ta virutas jalaga juhi poole, kuid ei tabanud. Teine mees pingutas haaret, selja taha väänatud käed kõrvetasid. Mõelda polnud aega, Morgan äigas lihtsalt peaga taha, kuklasse raius tabades terav valu. Ta kuulis karjet ja kasutas selle peale võimalust, võttes appi kogu jõu ja hoo, ning viskus tagasi, tasakaalust väljas.Nad paiskusid põrandale üksteise otsa. Morgan vandus ja üritas end kähku püsti ajada, ent keegi lõi ta taas pikali. Salga juht ronis talle karjudes otsa. Rusikas raksatas ülemäära kõvasti näkku, kuid Morgan ei alistunud. Ta virutas vastu, ja virutas kõvasti. Nad vähkresid üles, viimased kaks meest püsti, ning Morgan lõi vasaku käega kõigest jõust. Salga juht langes põrandale. Morgan haaras kõrvaloleva laua alt tooli ning lajatas sellega allapoole. Juhi suust ei tulnud heligi.

Morgan vaatas baaris ringi. Kõik oli jäänud üllatavalt terveks, kui mitte arvestada äsja kasutatud tooli. Lühter vaid kõikus tuuletõmbuse käes ja helises kui kimp kellukesi. Hea seegi. Maaslamajaid ei lööda, mäletas ta kord isa õpetust. Kuid isa polnud ka mingi rusikakangelane. Morgan virutas neljale maaslamajale veel korra jalaga. Seejärel aitas kaks vähem kannatanut püsti. «Võtke oma kamp ja kaduge siit,» ütles ta. «Soovitatavalt kaugele. Tagasi tulete, lasen maha.» Mitte et tal püstol kaasas oleks olnud, kuid ähvardus käis alati asja ette. Mehed komberdasid baarist välja, talutades juhti enda vahel, neljas sabas oigamas. Morgan pöördus tagasi leti juurde ning istus väsinuna toolile. Uus klaas oli täidetud rummiga ning ta kummutas selle tänulikult alla.

Marian osutas enda ette letile. Seal lebas laserpüstol.

«Neetud,» vandus Morgan. «Miks sa ei tulistanud?»

«Ausalt öeldes tegi mulle rõõmu, kui nad sind kolkisid. Sa ei saa seda ometi mulle pahaks panna?»

«Ei. Arvestades kõike, tõepoolest ei saa.»

Rag haaras taas harja ja kühvli ning asus põrandat pühkima. Marian jätkas, suu vaevumärgatavaks naeratuseks keerdunud. «Kes need siis nüüd olid?»

«Mis, enam ei olegi pahane?» Morgan ringutas õlgu, need põletasid väänamisest ikka veel.

«Ma olen alati su peale pahane. Aga sinu tampimine viib mu tuju täpselt seni tasakaalu, et ma kuuleksin, kes su võluvad seltsilised olid.»

«Pole õrna aimugi. Oletan, et mingid tegelased, kelle ma kunagi välja olen vihastanud.»

Marian naeris kõlava häälega. «See ei täpsusta midagi. Pole kedagi, keda sa kohates poleks välja vihastanud.»

Mees noogutas. «Võib-olla. Kuid ükski neist siin ei olnud kaugeltki mu kõige hullem vaenlane.»

«Kes siis on?»

Morgan neelas verd ja kompis õrnalt vasakut silma, põsesarnu ja roideid. Kõrvakiilu saanud näopool hõõgus samuti, rohkem küll pettumusest kui valust. «Homme hommikune peegel.» Ta tõusis ja naeratas. «Kuid sul oli õigus. Ma peaksin lahkuma.»

Kui ta minema pöördus, võttis naine veel viimast korda sõna. «Morgan, oota.» Ta vaatas meest, justkui soovides midagi öelda, ent vakatas. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse ning raputas kergelt pead. «Miks sa tagasi tulid? Tähevõrk on linn, mis saab ilma sinutagi oivaliselt ise hakkama.»

Morgan vastas muigega. «Mind kutsuti,» ütles ta ning astus seejärel uksest välja.

Hommik oli külm ja kõle. Sünged pilved olid keerdunud varajasel tunnil tormiähvardusena üle taevavõlvi. Ülal läbistas pimedust välk. Pilved olid moondunud, tumedate vahukogude seas paistsid üksikud piimvalged täpid, kalgid kui vihkavad silmad. Taevasse ulatuvate tippudega lagunenud tellismajad värvusid veelgi hallimaks, vari nende kõrgete tornide jalamil libises üle seinte, katkendlikult, ühe sammu haaval. Morgan kõndis sihikindlalt, haaras põuest muljutud paki sigarette, võttis ühe välja, pani põlema ja tõmbas pika mahvi. Tänavad olid tühjad, ühtki teist hinge polnud veel liikvel. Tema aga oli. Ta tõstis silmad kõrgusesse.

Tormipilved, mille pärale jõudmiseni oli veel kümmekond minutit aega, katsid kauguses vaid poole taevast. Märkimisväärne oli aga teine pool. See oli selge, pilvitu ja hahetas heledalt. Enamiku võttis enda alla hiiglaslik tumepruun planeet, mille alumine äär kadus horisondi alla, nähtav osa oli kõiketrotsiv oma roostekarva ulatuses ja nii suur, et kattis pea terve pilvevaba taevapoole. Kaugemal rippus punakaslilla kera, verine plekk, palju väiksem, ent siiski alaliselt püsiv. Adar, violetne kuu ümber pruuni gaasihiiglase, arenenud tsivilisatsiooniga, mis viimasel paaril sajandil lähimatele ja kaugematele maailmadele laienema asus. Ka Tähevõrgu linn pruuni planeedi, Rourge, teisel kuul oli Adari koloonia.

Morgan kiirendas käiku poolsörgile, uurides üksisilmi esmalt Adarit, seejärel pruuni Rourge lugematuid, kohati üksteisesse laienenud laike. Meteoriidikraatrid, mõtles mees. Ta ahmis õhku, see oli karge ja külm. Tuul oli tõusmas. Sealt, kus maapind oli suutnud mõnevõrra kuivana püsida, keerles üles tolm.

Tänav hakkaski kitsenema, majad tõmbusid veelgi pikemaks, lompide all ujuval asfaldil sillerdasid mänglevad varjud. Morgan jõudis kirgastes värvides läikiva ukse juurde, sildilt võis lugeda ääretult pikka ja keerulist nime, ning sisenes. Ruum oli tühi, rahvast nii varasel kellaajal ei olnud. Teenindajatele lisaks oli vaid üks meesterahvas, kes istus lihtsakoelise kinnitõmmatud sametkardinaga akna all. Morgan istus talle seltsiks. Mees rüüpas midagi auravast tassist laual ja tõstis pilgu tulijale.

Morgan hõõrus sõrmenukkidega kuivi silmi. Ta ringutas, niipalju kui jäik seljatugi lubas, ja venitas kaela. Kõlasid kaks raksatust, mees hingas sügavalt sisse ja vaatas seinal rippuvat kella. Neli nelikümmend kaks. «Wales Grey,» tervitas ta. «Neetud sa mu nii vara siia vedasid? Eilne öö läks pikaks, pole õieti magadagi jõudnud.»

Morgan ja Wales vaatasid üksteisele üle laua otsa. Tähevõrku tulnud adarlane oli kodumaailmale kohaselt tintja sügavsinise nahatooniga, valguses peegeldus see justkui pimedusest helkiv sünge must. Silmad olid suured, pea kaks korda suuremad kui inimestel, koos hiiglaslike valgete pupillidega lõõmamas tumedates pesades. Nina oli kongus ja ühe sõõrmega. Kandilised kõrvad hoidsid pea ligi, erkpunased juuksed turritasid lühikeseks pöetuna nagu okkad. «Sa tead protsessi,» vastas adarlane karedal häälel. «Kui tahad vastuseid, pead neid kõigepealt ise andma.»

Morgan tõusis ja oleks äärepealt lahkunud. Siis vandus ja istus tagasi. «Hakka aga pihta.»

«Millal sa viimati Tähevõrgus olid?» Walesi silmalaud pilkusid aeglaselt järjepidevalt umbes iga poole minuti tagant.

«Paari aasta eest. Miks?»

«Siis peaks ka vastus värskelt meeles olema.»

Morgan kortsutas kulme.

«Igahommikune torm.»

«Aa.» Morganile jõudis pärale. Pilved polnud taevasse tärganud ilu pärast. «Õigus jah. Keegi ei tule tänavale sellise ohuklassiga,» kuulutas ta ilmselget.

«Ja keegi ei näe meid.»

«Olgu, olgu.» Morgani kurk kuivas, ta tõstis käe ja tellis joogi. Mõne aja pärast tõi teenindaja ta ette kaks klaasi rummi, ühe kulistas mees kohe alla, kange vedelik sisemust soojendamas, teise jättis jutuajamiseks. «Sa ei taha?» küsis ta korravalvurilt.

«Ma ei kutsunud sind siia jooma.»

«Ei. Sa kutsusid mu siia rääkima. Keegi ei ole aga kunagi väitnud, et klaasike ei tohiks sinna juurde kuuluda.»

Nad istusid mõnda aega vaikuses, rüüpasid mõlemad oma jooki, siis Morgan haigutas. «Noh,» ütles ta raiuvalt, lõug möödunud õhtu löömingust kramplik. «Mis siis nii pakilist oli, et Tähevõrku naasma pidin?»

Wales hõõrus siledat nägu ning noogutas. «Sa olid tükk aega pildilt väljas.»

«Mis pildilt?»

«Laialt pildilt.» Adarlane võttis tassist pisikese lonksu. «Pärast Teabekooperatiivi kaubaaluse paljaks röövimist pole sinust pea kümme kuud midagi kuulda olnud. Miks nii?»

Morgan ei näidanud märkigi öeldu tunnistamisest, silmad olid emotsioonist täiesti puhtad. «Ma isegi ei tea, millest sa räägid,» vehkis ta käega, nägu tühi kui metallsein.

Wales turtsatas. «Ära mängi lolli. Info ongi minu ala. Ma tean, mida sina ja su armetu meeskond tegite, ning ausalt, mul ükskõik. Ma ei kutsunud sind selle pärast.»

«Miks siis?»

«Kümme kuud, Morgan.» Wales köhatas ja lasi öeldul imbuda. «Kümme kuud ja ma ei ole sult midagi saanud.»

Morgan kehitas õlgu. «Ma ei tööta enam ammu su heaks.» Politseinik ei vastanud, Morgan jätkas. «Mida sa tahad? Eilse üle arutada? Seda oleksime võinud teha ka mujal kui siin närtsinud planeedivabandusel. Või kuu, ei huvita.» Vaikus püsis pea minuti. «Noh?»

«Kannatlikkus pole kunagi su vooruste hulka kuulunud. Olgu.» Wales jõi tassi lõpuni. «Millal viimati Carat nägid?»

Morgan Musta käed jõnksatasid vastu lauda ja panid nõud sellel värisema. Ta tegi hoobilt rummile lõpu ja pahvatas. «Neetut sa Carast tead?»

«Kõike.» Politseinik naeratas, hambad irevil. «Ma tean Carast kõike.»

Morgan haaras järsult adarlase särgikraest ning tõstis ta laua tagant püsti. Wales tõmbus rahulikult lahti, silus särgikrae sirgeks ja istus tagasi toolile. «Istu, enne kui midagi rumalat teed.» Ta raputas pead ja kääris käised üles. «Must meel, tõesõna.»

Morgan istus maha, kirudes oma vihapurset. Alati, enne tegutsed ja alles pärast mõtled. Cara, mida neetut ta Carast teadis? «Räägi,» nõudis ta kinninööritud kõriga. Ta avas veel ühe ülemise särginööbi, ent kurku pitsitav tunne ei kadunud.

Politseinik noogutas ja jätkas. «Kuna sina oma õilsas arunatukeses otsustasid meie koostööle kriipsu peale tõmmata, üsnagi ühepoolselt, kui ma lisada võiksin, oli meil vaja uut nuhki kosmosevahelise tagaotsimise osakonnas.»

«Mis Cara siia puutub?» päris Morgan.

«Kuule,» ütles Wales teeseldud nördimusega. «Usun täielikult, et oskad üks pluss üks ka ise kokku liita.»

«Jama!» Morgan raputas pikalt pead. Noormees, keda ta oli pea kümme aastat teadnud ja kes oli olnud talle lähedasem kui keegi teine. Morgan teadis teda paremini, ükskõik mida Wales Grey ka ei usuks või ütleks. Cara ei olnud mingi äraandja. «Jama! Cara ei nõustuks iial teisi maha müüma.»

Adarlane tõi kuuldavale valju naeru, mis hõljus sama karedalt kui tema kõne. «Eetilised kurjategijad. Palun, Morgan, katsu nüüd natuke olla. Mõtle ometi, ja vaata ennast. Miks ei peaks keegi teine äraandmisega elatist teenima? Me ju maksame hästi.»

Morgan tõstis klaasi, avastas, et tühi ja röögatas. «Veel üks!» Seejärel mõtles ümber. «Too parem kogu pudel.» Teenindaja kiirustas laua juurde ning lahkus sealt sama suure rutuga. Morgan jõi otse pudelist, tihke põhi raskelt kätte surutud. «Ja siis? Miks peaks mulle mingi nuhk korda minema?» Sõnad voolasid üle huulte vaevaliselt ning mees ei uskunud nende laitvat kõla ise ka.

«Morgan,» alustas Wales. «Ära kohe nii pahanda. Olid ju ise täpselt samasugune. Ja Cara. Ta andis meile pea aasta aega järjest mitu allilma suurkuju üles. Alates sellest, kui te Teabekooperatiivi alust röövisite. Näib, et talle ei piisanud vaid rahast, midagi oli vaja ka hingele.» Adarlane irvitas taas. «Viimase kümne kuu vältel, mil sina redutasid. Mitu endist meeskonnakaaslast samuti. Mida ma saan öelda, me laiendame tegevusringi.»

Raev pulbitses Morgani rinnus, ta tahtis kõigest hingest pudeli adarlasele lagipähe kinni lüüa. Selle asemel jõi ta veel. Mõistus aeglustus, vajus koormaks ning selgelt mõtlemine muutus raskemaks. «Mis mul sellest?»

«Mho Cara tapeti eelmisel nädalavahetusel. Kaks otselasku kuklasse, professionaalne töö. Väga puhas, standardlaserpüstol, ei mingeid jälgi.»

Rumm jäi Morganile kurku kinni, ta puristas selle üles ja köhis vesistel silmel. «M-mida?» kogeles ta.

«Sinu sõber on surnud. Kas sa nüüd kuulad mind?»

Morgan istus ääretus uskumatuses ja põrnitses adarlaselt saadud surmadokumentide asemel ümberringi. Aknad vajusid paksu räämakihi all looka, paindunud seinad väreleva lambitule taustal katsid peidus olevaid laudu pimedusega. Taevas heitis väljas veel tumedamagi varju ning külvas maapinna üle raevunud vihmasajuga. Müristas, torm möllas pidurdamatult. Ühtäkki oli tekkinud ulguv tuul, mis lõikas läbi tänavate kui vahe teras. Ära ei olnud enam kuhugi minna. Morgan tellis kannu vett ning asus sellega joodud rummi ja varahommikust peavalu kõrvaldama.

«Mis nüüd?» küsis Morgan, meel tühi, mõeldes samas, et juba tuhandendat korda.

Wales Grey vajus mõttesse. «Sa oled üks paras närukael, Morgan. Tehtud valikud on jätnud tõsiseid jälgi. Mulle ei meeldiks miski rohkem, kui sind üles tõmmata ja tilkhaaval tühjaks lasta.»

Morgan tundis end tühjalt nagu mahajäetud kõnnumaa, millelt kõik on edasi liikunud ja tema maha jätnud. Üksinda jätkamine tundus täiesti mõttetu tegevusena. «Miks sa siis ei tee seda?» päris ta, pool mõtet peasopis lootmas, et Grey täidaks oma soovi.

Politseinik vaikis mõnda aega, lõi lõpuks käega ja tellis uue, kraadivõrra kangema joogi. «Te, kurjategijad, olete kõik kahjurid väljajuurimiseks. Minu pärast tehke siis seda juba üksteisega, ongi lihtsam. Niigi on ilmaruum täis rahvast, kes sind vihkab ja kellele sa verd võlgned. Eks nad tulevad ka varsti nõudma. Kaks rõõmu mulle.»

Morgan ajas laual sõrmega noatäkete jälgi, üritades mõelda ükskõik millele, välja arvatud käimasolevale vestlusele. «See ei seleta ikkagi, miks sa mu siia kutsusid.»

«Tõsi. Olen siis otsekohene.» Wales toetas küünarnukid lauale. «Mho Cara oli meie allikas. Ja ta oli neetult hea. Mitte päris Morgan Must, kuid täiesti arvestatav. Viimastel aastatel oled sa korralikult viilinud, vajasin asendajat. Kedagi noort, pea sädemeid täis.» Adarlane hingas pikalt sisse. «Aga nagu ma ütlesin, lasti ta maha. Keset olulist uurimust. Minu eriuurimust.»

Morgan tõstis pilgu ja vaatas kaaslasele silmadesse. «Minu mäletamist mööda ei olnud need päris õpikupõhised.»

Politseinik kehitas õlgu. «Keegi meist ei ole õpikupõhine. Ja kui nüüd üksikasjadesse laskuda, siis tõtt-öelda pole midagi, mis ma teen, läbinisti seaduslik. Kuid seda sa juba tead. Tead ka seda, et mul on alati vaja patuoinast, kellele asjade viltu vedamisel kõik kaela määrida.»

Pahelised politseinikud ning nende meetodid. Nüüd, selle tulemusena, oli Cara surnud. Kõik loksus paika. «Mind.»

«Jah.»

«Mis ma vastu saan? Kustutad mu karistusregistri?»

Wales turtsatas. «Ära ole naeruväärne. Sinu karistusregistri võib jagada tosina suli vahel, et nad kõik eluks ajaks kinni panna, ja jääks veel kamaluga ülegi. Seda verd, mida sina valanud oled, ei saa isegi Tähevõrgu tormidega maha pesta. Annan sulle võimaluse leida oma sõbra tapja. Ei piisa?»

Morgan kummutas kulinal kannu. Lõpetanud, pühkis särgikäisega suud ja köhatas. «Ei.» Meel muutus vaevaliselt selgemaks, mees ajas näo karmiks. «Tee ise oma tööd.»

«Morgan, minu kannatlikkusel on piirid ning hetkel on need piirid üsnagi kõveraks koolutatud. Kogu heatahtlikkus, mis sa äraandmise ja tagaotsitavate tabamisega aastate eest teenisid, on ammu omadega õhtul. Ära ole rumal. Sa ei ole seda kunagi olnud, pole mingit põhjust praegu alustada.»

Morgan vaikis, Wales jätkas. «Annan sulle võimaluse leida vastutajad ning nad õigluse ette tuua. Aita mind mu uurimisel ja sul on võimalik leida Mho Cara tapja. Olen isegi nõus sulle teavet andma.»

«Korravalvureid on küll ja enam ainuüksi Tähevõrgus. Miks mina?»

«Ühelgi meist ei ole selliseid allilma sidemeid kui sul, Morgan. Või oskuseid. Peab ainult sinu valla päästma, kõik muu loksub ise paika.» Politseinik noogutas. «Lisaks oled sa, kuidas nüüd öeldagi, motiveeritud. Sa tead, mida teha. Sa tead, mida sa tahad teha. Nii et tee seda.»

Morgan ohkas. Ära muretse, Cara. Puhka nüüd ja küll mina leian need, kes su hukka saatsid, mõtles ta. Ma luban. «Kui ma nõustun, peab kõik olema nagu varem.»

«Mõistagi.»

Morgan jõi vähese, mis kannupõhja jäänud oli, ning ringutas. Nad olid istunud juba mõnda aega. «Kui paks su rahakott on?» küsis ta viimaks. Ära iial tee midagi tasuta, kui selle eest on võimalik raha teenida.

Wales Grey suunurgad tõmbusid üles ning jäid poolkuuna ta näole püsima.

Morgan kompas vöötaskutesse kinnitatud kahte püstolkuulipildujat ning hingas sügavalt sisse. Nad olid alati peos rasked tundunud, ent käed olid aastate jooksul tugevaks ihutud ja raskusega harjunud. Morgan Must ja tema püstolkuulipildujad olid üks, moodustades surmava triumviraadi. Uks raksatas jõulisest jalalöögist hingedelt ning prantsatas maha. Üsnagi armetu uks, mõtles Morgan. Üldse mitte sobilik peiduurka müürimiseks. Pisike korter oli valla, ees avanes kitsas elutuba, räpase vaiba ning lauaga, mille taga neli meest kaarte tagusid. Läbisegi ehmusid nad, käratasid paar vandesõna ning Morganile täpselt vastas oleval diivanil lösutav mees haaras laualt püstoli järele.

Morgan tõmbas vaistlikult vasakuga ühe kuulipildujatest ja lasi silmapilkselt valangu ette. Toru kärises, jättes lauale, Morgani vastas olevale mehele ning tagumisele seinale kaarja kuulirea. «Ärge liigutage!» hüüdis Morgan.

«No mida, raisk!» karjatas väikseim kolmest allesjäänust, aukuvajunud silmade ja higiplekkidest laigulise särgiga, hüppas püsti ning üritas Morgani suunas joosta. Ka tema vajus lühikese tärina järel põrandale. Relvast õhkas soojust Morgani pihku.

«Tasa, tasa!» kamandas ta. «Aitab.»

Kahe verd lekkiva laiba kõrval olid korralagedust õhkavas toas alles kaks meest. «Mida sa tahad, neetud?» küsis üks.

«Pooljala Joe,» ütles Morgan ja krimpsutas nina. Toas hõljus hais, kangem kui surm, mis pani Morgani silmad vett jooksma. «Öelge mulle, kus on Pooljala Joe, ja võite elada.»

Rääkinud mees neelatas närviliselt ja osutas diivanil käed-jalad harkis lamavale mehele. «Pooljala Joe,» ütles ta.

Morgan kummardus, vaatas laua alla ning nägi Joe paljaid jalgu. Paremal puudus pool laba. Walesi jutu järgi oli Joe alati varvaste vahele süstinud, kuni ükskord nakkus sisse lõi, mille järel seesama pool laba ka ära opereeriti. Joe, keda talle varahommikul pildilt näidati, erines märkimisväärselt praegusest blondeeritud kikkhabeme ning täistätoveeritud kätega kondikubust, keda Morgan esmapilgul ära ei tundnud. Nüüd oli aga hilja. Pooljala Joe oli surnud, avatud silmad tühjalt lakke vahtimas. Kahju, neetult kahju. Üks kord võiksid ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lasta, meenutas Morgan Mho Cara sõnu. Kõik on aus.

«See nüüd küll plaanipäraselt ei läinud,» murdis Morgan närvilise vaikuse. Kuulda oli ellujäänute kiiret hingeldamist, pilgud vilksasid toas ringi otsides mõnda käepärast relva.

«Ärge palun rumalusi tehke,» jätkas Morgan ja heitles lehast tingitud peapööritusega.

Kaks meest, mõlemad inimesed, üks kaugelt liiga väikese triiksärgi ja tuustis juustega, teine pikk ja kiilas, vahtisid talle ainiti otsa. «Joe on surnud,» märkis kahupea ja näitas näpuga diivanile. «Mis edasi?»

Morgan tõmbas hetke hinge, leidis, et see oli uskumatult halb mõte, ning surus hambad kokku. Süda soovis üle kõige läikima hakata, kurgust kostis vaikne korin. «Nüüd peate mulle vastuseid jagama.» Ta köhatas ja ahmis õhku. «Kui teist on kasu, luban, et teie eluniite niipea läbi ei lõika. Aus?»

Pikem kahest tõusis jalule. «Ja kui ei ole?»

Morgan kehitas õlgu. «Küll me midagi välja mõtleme. Nüüd istuge ja olge rahulikud. Räägime natuke juttu ja ma lahkun. Ausõna.»

Morgan osutas relvaga diivanile, kinnipeetud lükkasid Joe põrandale ning istusid asemele. Joe püstol löödi samuti jalaga eemale. Morgan tõstis ukse ühe käega üles, see oli märkimisväärselt kerge, ning asetas kohmakalt sissekäigu ette. Mitte just remonditöökoja tase, aga keegi sisse-välja ei näinud, nii et piisas täiesti. Seejärel istus ta laua taha ning uuris veidi ruumi. Pisike tuba, laud, diivan ja toolid olid praktiliselt ainsad mööblit meenutavad esemed. Tapeet, kunagi lillemustriline, oli ammu pruunjaks pleekinud ning kattis seinu koos hulgaliste plekkidega.

«Mul on lihtsad küsimused,» alustas Morgan taas. «Seega ootan ka lihtsaid vastuseid. Ei mingit keerutamist.» Ta vaatas mõlemale kordamööda silmadesse. «Esimene küsimus. Mis see veel olema peaks?» Ta võttis laualt parema käe näppude vahele väikese läbipaistva purgi täis rohelist ollust. Samasuguseid purke lebas laual oma pool tosinat.

Mõlemad vaikisid.

«Nüüd on just nimelt see aeg, mil võiks vastata.» Morgan lehvitas vasakuga laua kohal püstolkuulipildujat.

Triiksärgis mees neelatas. «Uimastid. Root 5A.»

«Ma tean, et Root 5A,» käratas Morgan. «Ma ei tea aga, kuidas teiesugused kaltsud sellele käed külge said.»

«Mis mõttes?»

«Kuidas nüüd tagasihoidlikult väljenduda,» kratsis Morgan habet. «Ei tohiks päris nii tühistele kurjategijaile taskukohane olla. Eriti Tähevõrgus.»

Kiilas mees kehitas õlgu. «Ma ei tea...»

Morgan lajatas vastu lauda niisuguse jõuga, et asjad sellel kukkusid kõlinal ümber. Purk oli ikka veel rusikasse surutud. «Ärge valetage mulle!» Morgani rusikas hõõgus, hoopi tundis käsi nüüd mõnda aega. «See on olnud üks pikk päev, üks neetult pikk päev ja mu pea valutab. Nii et avage oma suud ja parem oleks, kui see, mis välja tuleb, mulle meelepärane on. Noh?»

«Joe andis,» väitis triiksärk suuremeelselt.

Päästik vajus klõpsuga alla ja püstolkuulipilduja sülgas kolme kuuli valangu vastu seina. Morgan kergitas kulme. «Need PKP’d on ühed huvitavad relvad,» ütles ta. «Tagasilöök on üpris tugev, ettevaatamatu tulistaja võib kes teab kuhu kuulid saata. Olen pikka aega kasutanud ja ikka veel käsi väriseb.»

Kaks meest tema vastas, pead õlgade vahele tõmmatud, üritasid punnis silmil klompe kurgust välja saada. Neelatasid ja pilgutasid mitu korda.

«Seega olen kindel, et mõistate, kui mõni kuul kogemata teie pihta tee leiab.» Morgan naeratas. «Mida kiiremini räägite, seda väiksem on tõenäosus, et pean veel mõne korra päästikut suruma.»

Nähtavasti sai triiksärk üpris selgest vihjest aru. «Pakkumine on laienenud,» ütles ta. «Nüüd saab iga nurga pealt.»

«Jama!» Morgan vaatles pikalt teisi. «Root on ümbritsevate planeetide nõutuim uimasti. Päevapealt pakkumine ei laiene.»

«Millal sa viimati Tähevõrgus olid?» küsis pikem mees äkilise vihapurskega. Siis meenus talle, et näo ees on relv ja ta muutis silmapilkselt tooni. «Viimase aastaga on 5A-d palju rohkem ringluses.»

Morgan ohkas. Pidev pärimine ja kuri olemine väsitas teda. Kurgus torkis karjumisest, ta masseeris kaela ja otsis toast joogipoolist. Leidis pudeli kanget ja lasi triiksärgil endale klaasi valada, siis kummutas alla. Kahe aasta eest oli Root kõige nõutum uimasti. See pettekujutelmu ning meeltesegadust tekitav aine oli tugevaim, mida Morgan eales proovinud oli. Samuti ka kõige tulutoovam, ringluses vaid väheste kaudu. Üks väike purk maksis Adaril tavatöölise poole aasta palga. Kuidas sellised pisisulid nii palju enda valdusesse said? Röövimine, mõtles Morgan. Kõik varastavad kõigilt, ja kõik on aus. Ta noogutas ning suskas seejärel püssipära jälle meestele nina alla. «Küllalt! Teine küsimus. Ja viimane. Mho Cara.»

Triiksärgi silmad ümardusid taldrikusuuruseks.

«Aa,» tegi Morgan. «Näen, et nimi on tuttav. Millal viimati nägite?»

«Ma ei tea...» Morgan lõi püssipäraga pikemale mehele vastu kiilast kuplit. Too röögatas ja haaras pealae käte vahele.

«Järgmine kord tulistan.»

«Kahe nädala eest,» lisas triiksärk kiiruga. «Tuli siia, rääkis Pooljalaga juttu, siis lahkus.»

«Ja?» Morgan nõjatus lauale.

«Ma...»

«Kui sealt ei tea tuleb, kõmmutan su sõbrale kolmese lasu otsa ette,» segas Morgan vahele.

Triiksärgi hambad plagisesid, ta hoidis käsi raudses haardes enda ees, kuid ei suutnud ikkagi neid takistada tõmblemast. Tema kaaslane võttis juhtimise üle. «Ma ei... oota-oota, nad rääkisid Joega millestki, ausalt, täpselt ei tea, millest, aga see oli seotud Root 5A-ga. Ja Punase Kuuvarjuga.»

Morgan tõmbas kulmud kortsu. «Punase Kuuvarjuga? Ära sa märgi.»

«Sa pole mõnda aega enam Tähevõrgus olnud?» julges kiilas mees pakkuda.

Kuuvari oli kurikuulsaim jõuk sektoris, kuid hetkel oli Morganil mugavam juhmi mängida. Ta raputas pead.

«Ametlikult on nad turvaorganisatsioon ja palgasõdurid Adarilt, kuid mitteametlikult suurim jõuk ümbritsevatel planeetidel. Tähevõrku jõudsid alles aasta-paari eest.»

«Tarnivad ka Rooti?»

Mõlemad noogutasid.

Morgan ohkas taas. Nii väljapaistvat teavet oleks ka Wales talle jagada osanud. «Olgu.» Ta vaatas mõlemale altkulmu otsa. «Kui ma teid veel siin linnas kohtama peaksin, viivad mu kaks sõpra siin asjad lõpule.» Ta haaras kabuurist ka teise püstolkuulipilduja ning demonstreeris seda suuremeelse õhinaga. «Andke jalgele valu. Ja kiiresti.»

Uks prantsatas taas maha, tolmupilv tõusis auruna ning Morgan Must kõndis tagasi vaatamata majast välja.

Kitsastel tänavatel tundus Morganile, justkui kõnniks ta lõputus tunnelis, sillutatud murdunud kivide ja metallplaatidega, venimas Rourge, pruuni planeedi, valvsa pilgu all. Hooned olid hiiglaslikud, alumiste korruste plastikklaasist aknad kiirgasid tuhmi valgust ja teenisid ettevõtete nimesiltidena. Maapind oli kaetud madala veekihiga, mis ummistunud rentslitesse ära ei voolanud ning igahommikusest tormist linna külmaks ja märjaks jätsid. Rahvas vooris ümberringi, kõrvaltänavates ja alleedes, sagis ja karjus, pakkus teenuseid ja otsis röövimisvõimalusi, võttis vastu ja lükkas samal ajal kõik tõelised nõudjad tagasi. Tänavad olid pikad, ulatusid vaevunähtavasse kaugusesse, erendasid sildivalguse ja mõne sentimeetri sügavuse veepinna taustal. Vaevarikas, ent siiski elu tärkas Tähevõrgus, isegi kui tegu oli vaid vähem kui paari sajandi vanuse kolooniaga. Kauge asula, mis sisserännanute visa töö najal siiski mõõnas vaevles. Viletsus õitses siin varjupaigas lokkavalt, elanikud oma kildudeks purunenud pimestavate pettekujutelmadega otsimas väsinud meeltele kuldset keskteed. Morgan rühkis nende kõigi vahelt edasi, hing kinni ja kopsud tuld löömas.

«Kuidas läks?» küsis Wales mõnekümne minuti pärast Morganilt baaris, kus Tähevõrgu tänavate märg sillutis oli saabastelt põrandale vesised jäljed jätnud. Adarlane oli riietunud tumedasse kuube, mis ta nahavärviga sobis, ega viivitanud, kuni kaaslane hinge tõmmata sai.

Morgan lõõtsutas istudes, pea käis ringi ja ta andis märku joogi järele. Kann vett, nagu hommikul, neli sidrunilõiku sees ujumas. Morgan kummutas enamiku kohe alla. «Näib, et mu retk oli asjatu,» vastas ta hingelduse vahepeale. «Ei midagi, mida sa kahtlemata juba ise ei tea.»

«Lahuta mu meelt.» Adarlane nõjatus lauale.

«Pooljala Joe ja Cara ja Root 5A.» Morgan hõõrus habet ning vahtis tühjalt enda ette. «Üks segu kõik koos. Lisaks veel Punane Kuuvari.»

«Jah,» noogutas Wales. «Ma arvasingi nii.»

Morgan raputas pead. «Siis mille pärast sa mu üldse sinna agulisse saatsid?»

«Ma arvasin,» ütles adarlane, käelabad vabandavalt välja sirutatud. «Eelaimus, ei muud. Vajasin kinnitust. Eriuurimus on vaid poole peal, kui mäletad. Lisaks, Punane Kuuvari. Ma ei teadnud, et Cara nendeni jõudis.»

Morgan silmitses adarlast pahuralt ja läitis sigareti.

«Pealekauba on kogemus näidanud, et mu allikad kipuvad mind rohkem usaldama siis, kui lasen neil endal teavet hankida.» Adarlase suured silmad pilkusid harva nagu alati, tintjas nahatoon valguses läikimas. «Aga olgu. Viin su kõigega kurssi. Seejärel vaatame edasi.»

Morgan võttis järjekordse lonksu ega vastanud. Suits hõljus ümber ta pea lae suunas.

«Palju sa Tähevõrgu algusest tead, Morgan?» küsis Wales.

«Adari koloonia, asustati paarsada aastat tagasi, seejärel kasvas tähtsaimaks kaubavahetuse asulaks sektoris. Mis sellest?»

«Ülemäära lihtsustatud, ent tõene. Siis tead ka, et esimesed pea kuuskümmend aastat pidid adarlased ja kõik sisserännanud nägu katvaid aparaate kandma.»

Morgan ei vastanud.

«Niikaua võttis terraformimine aega. Maa ja õhu muutmine elamiskõlblikuks. Taimede istutamine, elu algatamine. Linna rajamine. Üle kuuekümne aasta läks aega, enne kui atmosfäär muudeti selliseks, et saaks ilma näoaparaadita väljas käia, ja seegi toimus uskumatult kiiresti. Uskumatult.»

«Mis see kõik siia puutub?»

«Kannatust, Morgan. Kannatust. Kõik omal ajal.» Adarlane võttis oma klaasist pika sõõmu ja jätkas. «Siin kuul palju taimi ei ole, enamik, mida katsetati, ei võtnud pinnast omaks. Karm maastik. Pidi proovima, sektorite kauguselt juurde tooma. Tähevõrgu kolooniasse on panustatud kujuteldamatul määral ressursse, küll ja veel. Rikkaimad investorid nii Adarilt kui ka mujalt. Sa tead, milline Adar on.» Wales lasi öeldul imbuda.

Morgan turtsatas. «Pole iial sinna jõudnud.»

Walesi nägu tõmbus krimpsu. «Üks tuha ja varemete ja rahavarastamise paik.» Adarlane võttis veel ühe lonksu. «Rusud sellest, mis ta kunagi oli. Tähevõrk, see-eest Tähevõrk õitseb. Esimene koloonia ja kõige edukam.»

Morgan vaikis ja tõmbas mahvi. «See on sümbol.»

«Täpselt.» Adarlase nägu oli tõmbunud karmiks. «Aga Tähevõrk on Root 5A tarnimise põhiline koht. Ja see lööb paar häirekella helisema.»

Morgan noogutas arusaadavalt. «Nii et sa tahad, et see kuu siin ei muutuks mingiks uimastiurkaks.»

«Vahendajad kasutavad Tähevõrku hüppeplatvormina järgnevatesse sektoritesse. Viimase kahe aastaga on siitkaudu läinud rohkem seda pahna liikvele kui kusagilt mujalt. Sellise tempoga on mõne aasta pärast asula hukule määratud. Järele jääks vaid samasugune vare kui Adar ise.» Wales tegi joogile lõpu ning hõõrus tusaselt laupa. «Eelmisel aastal palgati küll korravalvureid ja sõdureid, kuid koloonia on kaugel, palju rahvast ei ole ning vabatahtlikkegi jääb aina vähemaks. Mugavam on tulvaga kaasa minna ja endal ausa töö kõrvalt teenida kui proovida kuritegevust ohjata. Kaks aastat tagasi oli kõik lihtne. Nüüd on torm pärale jõudnud.» Adarlase valged silmad ei olnud pikka aega pilkunud. «Me ei saa lubada selle kaubaasula kaotust, Morgan.»

«Paljudes kohtades on igasugused jõugud ning kuriteod.» Morgan kehitas õlgu ja kustutas sigareti. «See ju ongi koloonia määrang. Uus koht, kus alustada. Kõigil.»

«Tähevõrk võib küll olla vaid võrse suurte maailmade varjus, ent ta on siiski rikas ja oluline koloonia. Koloonia, mis oleks suremas. Kui siin igasugused isehakanud ringi jookseksid, ei elaks me sellist lööki üle. Kui Tähevõrk tühjaks imetakse, lahkuks enamik rahvast ja prooviks õnne mujal. Kogu vaev oleks asjata.»

Morgan tõstis tühja veekannu kõrvalolevale lauale ning pöördus tagasi. «Mis sul plaanis on?»

Wales lõi ruska pihku. «Uimastiring tuleb purustada. Ja see kõik algab Punasest Kuuvarjust.»

«Ma arvasin, et pidin Cara surma uurima.» Morgan läitis uue sigareti. «Seda kõike siin on veidikene liiga palju.»

«Meeldib sulle või mitte, kuid Mho Cara surm ja minu uurimine on üksteisesse põimitud. Ühte ei saa vaadata ilma teiseta.» Adarlase laup oli krimpsu tõmbunud. «See kuu on suremas, Morgan. Mõtle selle peale. Sa oled väiklane ning närune lurjus, kuid hetkel oled sa ka ots, mida ma vajan.»

Morgan ei teinud torkivast märkusest välja. «Ja mida,» raputas ta pead. «Ma pean lihtsalt sind usaldama, et Cara on lüli, mis kogu seda jama koos hoiab?»

«Ma oleks võinud sind vahistada hetkel, mil sa eile siia sisse kõndisid.» Adarlane ei paistnud kannatust kaotavat. «Aga ma ei teinud seda. Arvan, et see käib käsikäes sellega, et võid mind usaldada.»

Morgan naeratas habemesse. Mees, kes peab väitma, et võid teda usaldada, ei ole usaldusväärne. Wales teadis kahtlemata rohkemat Cara surma kohta, kui seni väitnud oli. Morgan ei olnud oma sõpra päästa suutnud, ent nüüd oli talle antud võimalus tõele lähemale jõuda. Need on meie läbikukkumised, mitte õnnestumised, mis meid defineerivad, oli Mho Cara kunagi Morganile öelnud. Kukkumise järel püsti tõusmine on õilis, ent keegi ei räägi kunagi, kui raske see on. Morgan soovis üle kõige oma sõbra surma eest vastutajad maha lasta, aga Walesi pakutud ülesanne oli narruse tipp. Aga kui see oli tee, mis tõi ta tapja leidmisele lähemale, tuli tal see ette võtta.

Morgan vaikis pikka aega, tõmbas veel kaks sigaretti ning jõudis klaasi rummi ära juua. Rahvas tuli sisse, lahkus, Wales ootas kannatlikult. «Kõik peab olema aus,» ütles Morgan viimaks. «Kui tahad, et uurimist jätkan, peame uued tingimused leidma.»

Nüüd oli Walesi kord vaikida.

«Alustame sellest, et sa annad mulle ametliku märgi.» Morgan irvitas. «Morgan Must, õigluse tagaajaja. Kes oleks arvanud.»

Wales Grey tõusis ja vaatas kaaslast. «Homme enne tormi. Jaoskonnas. Kell neli. Hiljaks jääd, siis, noh, ilm ei halasta.» Näost olid kõik võimalikud ilmed kadunud. «Ära jää hiljaks.»

Külm tuul lõikas majade vahelt läbi kui teras. Morgan kiirustas tänavaid mööda edasi, silmad otsimas viiteid ja nimesilte. Paar valepööret ja suur ring ümber kvartali, tipuks veel varajane ärkamine löömingutest väsinud hella kehaga ning Morgan leidis, et hommikune kokkusaamine ei olnud väärt poolsurmas vaakumist. Ta jätkas edasi rühkimist, peaaegu jooksis, tuul kinkimas õige pisut enam hingamisruumi. Raskel ajal abiks seegi. Siiski polnud tal nii vaevarikas liikuda kui esimesel hommikul tagasi Tähevõrgus. Hiiglaslik, tuhakarva kividest laotud jaoskonnahoone ulatus puudutama hõredaid pilveniite, kust tumedad varjud alla nõrgusid.

«Ma ütlesin, et sa hiljaks ei jääks,» tervitas adarlane. «Torm jõuab varsti kohale.»

Morgan astus üle lävepaku ja kehitas õlgu.

Miski maandus laual ja jäi seal lebama, lambivalgus metallilt seintele peegeldumas. Wales Grey hõõrus sumbuses toas käsikokku. «Vana rasva pealt tuleb seegi ära.» Ta osutas sõrmega lauale. «Ametimärk. Mitte et see midagi loeks, kuid seda sa nii uljalt eile nõudsid.»

Morgan turtsatas ja haaras nahast märgi kätte. Metallist vapp keskel läikis talle silma. «Ütlemata lahke sinust.» Märk tundus peos veider, Morgani hoiakud pesitsesid korrast nii kaugel, et ta isegi ei saanud täielikult aru. Tema tegutses reeglite vahepeal, seal, kus üks lõppes ning teine algas, kuid kumbki iial ei kohtunud.

«Ma tunnen su reegleid,» ütles ta adarlasele silma vaadates. «Ma lihtsalt otsustan neid mitte järgida.»

«Teisiti ma ei eeldakski,» vastas Wales. Tuba oli pime, seinad sama tumedad kui adarlase nahk, õbluke valgustriip laelambist helendamas.

«Mis plaanis?» Morgan läitis sigareti.

«Läheme Kuuvarju taguma.» Wales pilgutas oma suuri silmi. «Kuid kõigepealt on meil üks ülekuulamine.»

«Ülekuulamine?» Morgan tõmbas mahvi ja puistas tuhka laual lebavasse tühja kohvikruusi.

«Pisisuli, ei midagi liialt tähtsat. Kuuvarju palgaline. Pitsitame pisut ja pärime, ning siis vaatame, kuidas Cara mõrva ja Root 5A asjus jätkata saab.»

Lootusrikas hommiku algus, mõtles Morgan. «Anna minna.» Ta tõusis ja lahkus adarlase järel ruumist.

Petty Trifl oli lühikest kasvu inimene, paksu juuksepahmaka ja väikeste seasilmadega. Ruudulise särgi oli ta juba täis jõudnud higistada, kui toolil seljatoe külge aheldatud kätega istus.

«Kaks küsimust,» alustas Wales. «Kus on Punase Kuuvarju tegutsemiskeskus ja kus on Kuuvarju juht?»

Trifl pressis hambad kokku ning pigistas süütul ilmel vastuse. «Ma isegi ei tea, mis see Punane Kuuvalgus on.» Morgan jälgis tegevust ruumi ühepoolse klaasakna tagant. Ei kõlanud küll ülemäära veenvalt.

«Kuuvari,» parandas Wales. «Ja ära mängi juhmi. Kaugelt liiga vara on selle jaoks.»

«Päriselt,» ütles kinnipeetu kangekaelse innukusega. «Ma ei tea, mida sa tahad, aga misiganes see ka ei oleks, mina ei tea mitte midagi. Lase mul minna.»

Wales heitis pilgu seljataha ning noogutas. Tuppa astus Morgan.

«Mis, kutsusid omale kannupoisi?» küsis Petty Trifl. «Juba on mõtted otsas?»

«Minu kannupoiss,» ütles Wales. «Aitab sul keele sõlmest lahti saada.»

«Ja ma peaksin uskuma, et korravalvurid laskuvad kahtlusaluste peksmise tasemele?» Trifl naeris kõlavalt. «Ma ei usu. Ootan parem advokaati.»

«Võid teha ükskõik mida,» tervitas Morgan. «Kõige vähem uskuda. Ma ei ole korravalvur.» Märk oli küll taskus, kuid Morgan otsustas sellele mitte mõelda. Siiski neelatas ta ebameeldivalt ja vaatas vaevalt täisealist poissi enda vastas toolil. Poissi, keda ta kohe pidi töötlema hakkama. Varem, mõne aasta eest ei oleks tal selle vastu midagi olnud, iga taolise juhtumi oli ta meelsasti vastu võtnud. Ent nüüd tõstis ta käed vastumeelselt. Mida oli see poiss talle teinud, et teenida ära hoopi või paari? Ei midagi. Wales lahkus toast, Morgan sulges silmad. Cara oleks talle nii noore poisi kolkimise eest vastu kukalt andnud. Ähvarda, aga ära korralda verepulmi. Kuid Carat ei olnud siin. Neetud, mis kõik ei ole aus.

«Mis sa katki jätad, motiveeri teda veel,» julgustas Wales. «Selleks sa mul siin ju oledki.» Nad seisid mõlemad kõrvalruumis ja vaatasid läbi akna Trifli sinist silma ja paistes huuli. Ninast nirises pikk veretriip ja tilkus üle lõua rinnale, justkui rivist väljas kraan.

Morgani vasaku käe rusikas valutas, nukid olid marraskil ja mees tundis, kuidas roidumus rõhus. Kuri olemine väsitas. Ta judises kergelt, ning mõtiskles, et miks ometi. Morgan Must oli teinud küll ja enam, ja see väike ülekuulamine polnud isegi piisk suures eluookeanis. Morgan Must oli kõige kardetum piraat universumis. Neetut see poisiklutt talle nüüd korda peaks minema? Ta raputas pead. «Korravalvuri märk või mitte, aga üks kord elus tahaksin ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lüüa.»

«Ma lähen siis ise sisse,» ütles Wales ja haaras ukselingi järele.

Morgan peatas ta. «Mul on parem mõte.»

«Ma kuulan.»

«Kõik peab olema aus. Ei maksa seda väetikest sandiks ka taguda, lõppkokkuvõttes ei toida ära.» Ta noogutas jõuliselt, saades omaenda mõttest innustust. «Teeme temast Tuuletallaja.»

«Tuuletallaja?»

Morgan vaatas pikalt Walesi ja kortsutas kulmu. «Tahad öelda, et sa elad Tähevõrgus, aga pole kunagi kuulnud Tuuletallajatest?»

Adarlane raputas pead.

«Olen küll kaua aega ära olnud, kuid ma ei usu, et Tuuletallajad kadunud oleksid. Üks Tähevõrgu omapärasid ikkagi.» Morgan ohkas. «Võib-olla on nad siis pelgalt piraatide või muude kurjategijate harrastusvaldkond.» Ta hõõrus habet, seejärel naeratas ja jätkas. «Igatahes, aeg-ajalt on mõnele järjekordsele lurjusele kuuli pähe laskmine liialt üksluine, nii et nimetatud lurjus viiakse aovalges laevaga linnast mõnekümne kilomeetri kaugusele ja visatakse loodusesse. Siis on neil valik: joosta tagasi linna varju nii kiiresti kui võimalik, või tormi käes hukkuda. Tuuletallajad. Ja kui nad peaksidki mõne ime läbi linna jõudma, ootab neid eriliselt nende jaoks kõrvale pandud kuul. Vihje, tavaliselt jääb kuul üle.»

Wales noogutas heakskiitvalt. «Põnev, põnev. Kuid kuidas see meil infot saada aitab?»

Morgan köhatas ja nühkis nina. «Tarvitseb ta ainult laevast välja visata ja näidata, kuidas tormipilved mõne minuti kaugusel on, kui juba hakkab laulma. Lisaks, praegu on parim aeg sinu harimiseks.» Kell seinal näitas pool viit.

«Lähme siis.» Wales avas ukse ja käratas kinnipeetule.

Wales Grey ja Morgan Must vaatasid, kuidas Petty Trifl käsi pingutas ning seljataha aheldatud randmeid vabastada üritas. Tühi töö. Laev oli Tähevõrgust küll mõne minuti teekonna kaugusel, kuid jalakäija jaoks vahetus see aeg paari päeva vastu. Ümberringi ei olnud mitte midagi, vaid luitunud kõva pinnas ja ulguv tuul.

«Pean tõdema, et olen kuulnud väljendit «Jookse, nagu oleks välk tagumikus kinni.». Läheb arvesse?» Wales hüpitas peos käeraudade võtit.

Morgan noogutas.

«Ma ei mõistnud kunagi selle väljendi tausta. Inimeste veidrus vist.» Adarlane kehitas õlgu. «Eh, iga päev õpib midagi.» Ta heitis pilgu vangile, kes põlvitas laeva kõrval maas. «Oled valmis rääkima?» Trifl oli liialt ametis röökimisega, et küsimust kuulda.

Morgan osutas sõrmega mõne kilomeetri kaugusele, kus taevas oli tume ja pilved kobrutasid nagu raevukalt vastu kaljusid pekslev tintjas meri. Varsti taob torm Petty Trifli vastu maapinda. Morgan vajutas laeva kaugjuhtimispulti, turbiinid hakkasid tööle, undamine segunes päralejõudva tormi müristamisega, ning laev tõusis paari meetri kõrgusele õhku. Trifl vaatas korraks selja taha ning karjatas nii kõvasti, et oli kuulda üle kogu müra.

«Oodake! Oodake!» karjus ta.

«Kardan, et oodata pole antud olukorras eriti mõistlik,» vastas Morgan.

«Adaril!» karjus Trifl viimases meelehädas. «Punase Kuuvarju operatsioonikeskus on Adaril!»

Wales turtsatas pahuralt. «Seda oleks võinud mõni liipav pensionär linna umbtänavailt ka mulle öelda. Igaüks teab, et Adaril.»

«Najari linnaosa! Najar! Kogu linnaosa on Kuuvarju kasutuses. Ausõna! Palun!»

«Najar on mahajäetud hiigelpilvelõhkuja. Seal pole isegi elektrit. Milleks Kuuvarjule säärane armetu turvakoht, mis õigupoolest polekski turvakoht?»

«Linnaosa südames on ikka veel kasutatavaid korrused!» Petty Trifli hääl eksis tormimüha sisse ära justkui tuuleiili käes siia-sinna pillutatud puuleht, mis oma üürikese elu lõpuks puruks rebitakse. «Keegi ei remondi enam pilvelõhkujat, liiga kallis oleks, aga Kuuvari tegi mõne aastaga paljud ruumid korda. Palun, te peate mind uskuma!»

Morgan vaatas adarlasele otsa. «Info pole just teab mis palju väärt.» Laev tõusis veel meetrijagu.

«Eden Caj!» Trifli häälest raius läbi kontrollimatu hüsteerianoot. «Juht on ka seal, vähemalt paar päeva veel. Suur laadung ja mõned väiksemad Root 5A-d on tulekul, Caj võtab neid Adaril vastu! Palun!»

Eden Caj. See nimi kõlas Morganile tuttavalt, ent ta ei suutnud meenutada, kus ta varem seda kuulnud oli. Universumis ringi rändamine tõi kaasa paratamatu tõsiasja, et enamik neist, kellega tutvuti, ei jäänud meelde. Siis turgatas talle pähe. Caj oli mees, kelle juurde Cara pärast viimast otsa tööle läks, keda nad mõlemad Koidu Ääres kohanud olid. Nii et tema oli siis Punase Kuuvarju juht. Kae pilti.

«Tänan!» ütles Wales Grey.

«Lasete mu tagasi laeva?» kõlas lootusrikkalt. Torm oli üsna pea kohale jõudmas.

Wales kehitas taas ainult õlgu.

Tagasi jaoskonda jõudes oli esimene tegu Petty Trifli ajutisse kinnihoiukongi viskamine. Trifl üritas küll moosida, küll keelitada, kuid varnast polnud tal võtta midagi, mis oleks adarlast veennud teda vabaks laskma. Wales Grey jagas kahele korravalvurile juhtnööre ning rõhutas neile, et Trifl tuleb viia vangi ning luku taha panna seniks, kuni neil on aimu, mida pisisuliga edasi peale hakata.

Adarlase kontoris istusid nad Morganiga kahekesi ning arutasid peatset Tähevõrgust lahkumist. Aega oli omajagu, tormi möödumiseni kulus mõni tund vähemalt. Enne kaheksat ei vaibunud raju iial, tavaliselt veelgi hiljem. Ülal kärgatas, ümbritsevate majade aknad tärisesid. Torm tantsis õues ja litsus end vastu kirjutuslaua taguseid aknaid. Pilved sõudsid taevas, torm uhas alla maapinna embusse. Tuul möirgas.

«Mis plaan on?» küsis Morgan.

«Kaks rühma.» Adarlane hõõrus taas silmi, mis kippusid aeglase pilgutamise tõttu kuivama. «Meie kahekesi kehastame Root 5A tarnijaid, tungime Punasesse Kuuvarju sisse ja kuulame maad. Korravalvurite löögirühm liigub Adaril niipea, kui teeme kindlaks, kus on Petty Trifli nimetatud operatsioonikeskus. Siis korraldame haarangu ja laseme kõik vastu taevast.»

«Ja Eden Caj?» Morgan mõtles mehele, keda ta oli pea aasta eest Koidu Äärel kohanud, viimasel korral kui Mho Carat nägi. Caji nägu võttis Morgani meeles kuju ning kõik meenus, justkui oleks see olnud eile. Ta hindas, et Caj oli vääriline vastane, äratas aukartust ning meeldiva näo taga oli hoopis sügavam ja järeleandmatum isiksus. Nii mõneski mõttes nägi Morgan Cajis endale omaseid iseloomujooni ning see ei üllatanud teda, iga juht pidi suutma oma alluvaid ohjeldada, polnud vahet, kas tegu oli piraadi, korravalvuri või palgasõduriga. Millist osa täpsemalt Caj Cara surmas mängis, seda Morgan ei teadnud, kõik, mis tal oli, oli Walesi sõna ja tõendid. Morgan teadis vaid, et Caral oli Cajiga mingisugune ots olnud, kõik muu pidi ta hiljem juurde uurima. Seepärast otsustas ta ka esialgu Caji kohtamisest suu kinni hoida.

Walesi suurtest tumedatest silmadest käis läbi veider helk, valged pupillid välgatasid hetkeks. «Laseme ta maha,» vastas ta veidi liigagi innukalt, hääl pooleldi värisemas, pooleldi jõuline.

Morgan kratsis adarlase imeliku käitumise peale habet. «Ma arvasin, et korravalve ei lõika niisama kurikaelte eluniite läbi.»

«Punane Kuuvari tuleb maha võtta, Caj ennekõike. Võib öelda, et Caj on prioriteet. Seega oled teretulnud talle oma püstolkuulipildujaid tutvustama. Pealegi, sina ei ole korravalve.»

Morgan raputas teeseldud nördimusega pead. «Pole korravalvur? Mul on ju märk.»

«Sa tead, mida ma mõtlen.» Wales raputas pead. «Saaks mõni aus korravalvur su kätte, tutvuksid sa lähemalt Adari vanglatega.»

«Aus. Kõik on aus.» Siiski otsustas ta kõigepealt Eden Caji küsitleda, ja alles siis täis mulgustada. Morgan muigas, kui talle Cara väljend taas meenus. «Seekord võin siis ainsa vajaliku asjapulga maha lasta.»

«Mida? Miks sa seda väljendit mitu korda korranud oled?» Kui Wales Grey’l oleksid kulmud olnud, tõmbunuksid nad nüüd üheks pikaks kriipsuks. Selle asemel pilkusid ta silmad harjumatult kiiresti. Võrdväärne, otsustas Morgan. Wales ei saanud ilmselgelt viitest aru.

«Ei midagi,» pomises Morgan. «Hakkame parem astuma.»

Adarlane osutas käega seina ääres lebavale kastile. Nad kõndisid üle jaoskonna lao põranda, Wales avas kaane. Morgan tõi kuuldavale ääretult pika heliseva vile. Kastis oli paarikümne liitri jagu purke Root 5A-d, roheline vedelik ahvatlevalt kutsumas hambaid ihuma. «Siin on väga, väga palju raha,» ütles ta.

«Ära isegi mõtle selle peale.»

«Selle raha eest saaks väga, väga palju nalja.»

Adarlase hääletoon oli ühteaegu ähvardav ja vankumatu. «Ära isegi mõtle selle peale.»

«Olgu, mis siis ikka.» Morgan kehitas tusaselt õlgu. «Aga sa ainult vaata siia ja ütle, et sülg ei voola suhu.»

Adarlane sülitas läraka kasti kõrvale kraanikaussi. «Aita laeva tassida.»

«Selline laadung on lihtsalt varnast võtta?»

Wales turtsatas. «Mis sa siis arvad, et me konfiskeeritud uimastitega teeme? Kasutame ise ära või müüme maha? Päris nii meeleheitel me ka ei ole. Ja erinevalt mõnest siin ruumis viibijast ei ole me ka piraadid. Huvitav, kellest küll jutt käib?»

Kaks meest suskasid peod kasti käepidemetesse ning vinnasid selle kärule. «Näita teed,» ütles Morgan.

Adarlane kõndis läbi pikkade kitsaste koridoride ning juhtis metallkäru lükkavat Morganit. Rattad rullusid vaiksete mütsudega üle ruudulise kivipõranda. Jaoskond oli suur, nad sõitsid liftiga kõige ülemisele korrusele ning väljusid hoonesisesesse angaari.

Avaras ruumis oli palju laevu, enamik neist hõljukid ja suuremad korravalvurite värvides alused, lisaks ka mõni üksik eksinud drednoot, millest küll, nentis Wales, kaks rivist väljas olid. Kolm lahingulaeva aga ei olnud. Tähevõrgu korravalve oli tõsine asi, adarlased rajasid kolooniaid ajaloos kestma. Punase Kuuvarju hävitamise võimalused tundusid justkui kasvavat. Wales Grey valis varahommikul kasutatud hõljuki asemel välja tsiviilaluse, päevinäinud väiksema laeva, mis varuks oli.

«Ei sisenda just eriliselt palju enesekindlust,» ütles Morgan.

«Root 5A tarnijatena ei olegi meil vaja korravalve alust. See siin täidab otstarvet piisavalt hästi. Ja justnimelt sina peaksid teadma, et läikiv laev ei tähenda tingimata head sõidukit.»

Morgan viibutas sõrme. «Selle auks võtan küll hiljem klõmaka.»

Laev kerkis aurupahvaka saatel õhku ning Wales suunas selle angaarist välja. Laev tõusis ühtlaselt diagonaalis, torm oli möödas, kuid pilved polnud veel täielikult edasi liikunud ning mähkisid end tiheda uduloorina ümber aluse. Möödus mitu minutit, laev aina tõusis, jõudes viimaks vatise pilverünga seest välja. Wales sisestas uue käigu, kosmos võttis nad avasüli vastu. Tähevõrk jäi seljataha. Morgan vaatas eesolevat Rourge planeeti ning kauguses Adari verist kogu, ning ohkas.

«Küll varsti tagasi tuleme,» ütles Wales Grey.

Kui tuleme, mõtles Morgan. Keegi ei teadnud, kui arvukad Punase Kuuvarju read olid või mida täpsemalt nende operatsioonikeskusest leida võis. Ent hetkel ei olnud sel ka suurt vahet. Morganile meeldiski asjaolude sunnil tegutseda, astuda vastu ootamatustele ja improviseerida. Seni oli see teda elus hoidnud.