Читать книгу Kliinikumi tekke lugu 1989–1999 - Raul Talvik - Страница 6

Nii Tallinnas kui Tartus tegeldi meditsiini tuleviku planeerimisega. Et tulevikukontseptsioonid olid ebaselged, siis olid kõik ideed teretulnud. Kindel oli vaid see, et sama moodi jätkata polnud võimalik. Sotsiaal- ja tervishoiusfääri remondi asemel hakati Tallinnas tasapisi mõtlema tõsisematele muudatustele.

1988. aasta lõpus tekkiski idee kindlustusmeditsiini rakendamiseks Eestis. EALi president dr Laur Karu, kes toetus oma Tartu kolleegidele, tegi hr Enn Õunpuule ettepaneku kindlustusmeditsiini ideed veidi avada ja formaliseerida. Hr Õunpuu pöördus oma kaastöötaja Georg Männiku poole ja palus temal visandada esimese versiooni võimalikust seaduseelnõust. Hommikuks oligi valmis visand, mida E. Õunpuu päeva jooksul redigeeris. Järgmiseks hommikuks valmis teine versioon, mis sai edasiste arutelude aluseks. Kuna igasugused ideoloogilised ja poliitilised kokkulepped puudusid, siis see eelnõu sarnanes paljuski skandinaavialikele arusaamadele solidaarsest ravikindlustuse süsteemist. Idee oli ka autoritele uus, sellepärast tegelesid selle edasiarendamisega mitme järgneva kuu jooksul põhiliselt eespool nimetatud kolm isikut. Laiemale arutelule toodi eelnõu järgmisel aastal ja püüti need vormida õiguslikult pädevateks dokumentideks. Peale lobitööd erinevatel tasanditel võttiski ENSV Ministrite Nõukogu presiidium vastu otsuse töötada välja ENSV elanike tervishoiu ja sotsiaalabi ümberkorraldamise ettepanekud. Vastav laiapõhjaline komisjon /.../ koostaski ettepanekud. Tänase teema (ravikindlustus – R. T.) valguses on oluline rõhutada, et nüüd märgiti selgesõnaliselt järgmist:

• luua kohalikud sotsiaalfondid sotsiaalametite juures ning tervisefondid tervise- ja kehakultuuriametite juures koostöös kohaliku kindlustusinspektuuriga. Mõlema fondi töös peaksid osalema pangad, eriti kommertspangad;

• minna üle kindlustusmeditsiinile ja tervisemaksu kehtestamisele kindlustusmaksuna;

• eelisarendada ambulatoor-polikliinilist abi, soovitavalt minna üle perearsti printsiibile;

• tõsta kohaliku omavalitsuse juhi vastutust ja pädevust sotsiaalvaldkonna küsimustes. (Georg Männik)^[1.]

Tartus moodustatud peaarstide ja tervishoiu ümberkorraldamisest huvitatud arstide rühmal, mis tekkis 1989. aasta lõpul, oli põhihuviks Tartu haiglate tulevik, eelkõige oli see seotud IME rakendusliku küljega.

Sellesse töögruppi olid oodatud kõik, kes tahtsid kaasa rääkida tervishoiukorraldust ees ootavates muutustes. Tohtrid pidasid koosolekuid Maarjamõisa peaarsti kabinetis 3–4 korda kuus. Vahel kutsuti neist osa võtma ka külalislektoreid välisriikidest, nimetagem perearst Malle Tohverit Austraaliast, perearst Mall Kriisat Rootsist, perearst A. Toid Kanadast, tuntud ravikindlustuse spetsialisti hr Arvo Maaritsat Rootsist jt. Tartu töörühmast võttis aktiivselt osa ka Haapsalu kirurg Toomas Vilosius, rühma kitsamaks ülesandeks oli üldarsti/perearsti tööpõhimõtete väljatöötamine. (Urmo Kööbi)

Tollel ajal oli Tartu tervishoid jaotatud kaheks: kliiniline haigla, psühhiaatriahaigla ja endokrinoloogiakeskus allusid tervishoiuministeeriumile ja ülejäänud Tartu linnale keskpolikliiniku kaudu. Viimastel polnud isegi iseseisvat raamatupidamist ja kogu finantseerimine käis läbi keskpolikliiniku. Selle probleemi ületamiseks ja koostöö parandamiseks kutsus keskpolikliiniku juhataja Maido Sikk kokku kõik Tartu raviasutuste juhid 28. veebruaril 1990 peaarstide nõukogu moodustamiseks.

Maido Siku eestvõtmisel kutsuti Tartu raviasutuste juhid 28. veebruaril 1990 kell 14 Tartu naistekliinikusse. Päevakorras oli peaarstide nõukogu esimehe valimine ja naistekliiniku tööga tutvumine. Esimeheks valiti Maarjamõisa haigla peaarst Urmo Kööbi ja asetäitjaks onkoloogiadispanseri peaarst Ralf Allikvee.

Peaarstide nõukogu põhitegevused olid järgmised: Tartu raviasutuste tööga tutvumine, haiglate tasemete ühtlustamine ja ravikvaliteedi tõstmine. Enamusele peaarstidest oli selge, et aeg on saamas küpseks ülikoolikliinikute taastamiseks ja selles küsimuses keegi vastuväiteid ei esitanud. Küllaltki terav oli olukord uusehitiste planeerimisega ja ehitusjärjekorra kehtestamisega konsensuslikult. Uusehitisi ootasid mitmed. Lähimas plaanis olid naistehaigla ja onkodispanseri ehitamine – neil olid isegi projektid valmis. Peaarstide nõukogu koosolekutest olid osa võtma kutsutud arstiteaduskonna dekaan, Tartu linna sotsiaalnõunik, Lõuna-Eesti farmaatsiakoondise juhataja, Tartu kiirabi juht, SEJ juhataja jt. Ülikooli kliinikute taastamine oli meist enamusele endastmõistetav. Ebamäärane tundus aeg-ajalt aga selle tulemi saavutamine. (Urmo Kööbi)

Teatava ülevaate haiglate ravivõimalustest saab Maido Siku poolt koostatud koondtabelitest. Kokku oli 1989. aastal Tartu haiglavõrgus 2725 voodit, millel raviti 45 242 haiget aastas, neist Maarjamõisas vastavalt 1100 (23 208), psühhiaatriahaiglas 380 (2053), kopsuhaiglas 350 (2470), lastehaiglas 300 (3866), nakkushaiglas 150 (1057), nahahaiglas 75 (1098), naistehaiglas 200 (7772), onkoloogiahaiglas 110 (2105) ja endokrinoloogiahaiglas 60 (1613). Tartu haiglad olid väga populaarsed, 40,6% patsientidest olid väljastpoolt Tartu linna ja rajooni ning aastatega protsent tasapisi kasvas, nii et 1985. aastal oli see juba 49,6.^[2.] Hiljem maksis selline populaarsus valusalt kätte finantskriiside ajal. Teiselt poolt oli arstide arv Tartus kõrgeim Eestis, sest lisaks tohtritele praktiseeris haiglates ligikaudu 200 arstiteaduskonna õppejõudu. Nii et organisatoorset segadust oli küllaga.

Sellesse aega langeb ka Maido Siku poolt koostatud Tartu tervishoiukorralduse skeem, mille järgi ülikooli arstiteaduskonna alla kuuluksid vaid vabariiklikud haiglad. Ülikooli kliinikute juhatus oleks allutatud arstiteaduskonna nõukogule ja Tartu linnaarstile.

Vaade Maarjamõisa haigla administratiivkorpusele, kus peaarst Urmo Kööbi kabinetis teisel korrusel toimusid initsiatiivrühma ja Kliinikumi esimese juhatuse arutelud.

Keskpolikliiniku peaarsti dr Maido Siku poolt koostatud esimene Tartu tervishoiu skeem.

12. oktoobril 1990 toimunud TÜ arstiteaduskonna nõukogu, EV tervishoiuministeeriumi teadusnõukogu, TÜ ÜMPI nõukogu ja TÜ teadusosakonna nõukogu ühise koosoleku otsus „Meditsiiniteaduse olukord, finantseerimine ja vajalikud arengusuunad”. Esimene teadaolev ametlik dokument Kliinikumi taastamise plaanide kohta.

Samal ajal moodustati ka ülikoolis töötavatest õppejõududest initsiatiivrühmasid, kes hakkasid välja töötama nii Tartu Ülikooli arengukava (reformi peakomisjon) kui ka üksikuid teaduskondi puudutavaid kavu. Reformi peakomisjoni kuulus arstiteaduskonnast prof Raul Talvik,^[3.] kes tagas sideme reformide vahel.

Arstiteaduskonna grupp, kuhu kuulusid dekaan prof Lembit Allikmets, täiendusteaduskonna dekaan prof Raul Talvik, hospitaalsisehaiguste kateedri juhataja prof Vello Salupere jt, tegeles teaduskonna reorganiseerimise kavandamisega, aga ka Tartu tervishoiu arenguga. Viimast seostati küll vaid ülikooli kliinikute ja kliinikute valitsuse taastamisega. Protokolle ei kirjutatud ja ajaloo peale ei mõeldud. Oli vaid üks eesmärk – midagi ära teha. Esimene teadaolev ettevõtmine pärineb 21. septembrist 1989, kui toimus arutelu teemal „Tartu tervishoiuarengu kontseptsioon”.

Kliinikute taastamise algatus jäi arstiteaduskonnale. Esimene teadaolev dokument kliinikute taastamise kohta on TÜ arstiteaduskonna nõukogu, EV tervishoiuministeeriumi, TÜ ÜMPI nõukogu ja tervishoiuministeeriumi teadusnõukogu ühine koosolek teemal „Meditsiiniteaduse olukord, finantseerimine ja vajalikud arengusuunad” 12. oktoobrist 1990. Ettekannetega esinesid dekaan prof Lembit Allikmets, TM teadusnõukogu esimees prof Pavel Bogovski ja ÜMPI nõukogu esimees bioloogiadoktor Avo-Valdur Mikelsaar. Ühisotsusel oli ka kliinikute taastamist puudutav punkt:

TÜ arstiteaduskonna materiaal-tehnilise olukorra parandamiseks ja eelduste loomiseks kliiniliseks teadustööks kaasaegsel tasemel pidada vajalikuks taastada Tartu ülikooli kliinikute staatus. TÜ kliinikud viia koos Tartu ülikooliga otsesele finantseerimisele EV valitsuse poolt.

TÜ arstiteaduskonna juhtkonnal koostöös Tartu peaarstide nõukoguga ja EV Tervishoiuministeeriumiga töötada välja uus kliinikute põhimäärus.

TÜ kliinikute juhtimiseks luua TÜ Kliinikute Valitsus, et koordineerida majandusküsimusi, õppe-, teadus- ja ravitööd kliinikutes. (Väljavõte koosoleku otsusest, 12.10.1990)^[4.]

Järgmine arutelu arstiteaduskonna nõukogus, kus puudutati kliinikute küsimust, leidis aset 18. detsembril 1990, seekord tervishoiuminister Andres Ellamaa juuresolekul. Tartu linna tervishoiuasutuste tulevikukontseptsiooni tutvustas linnavalitsuse sotsiaalnõunik Andrus Arro. Tema seisukohtade järgi oleks ülikooli kliinikute tekke eelduseks järgmiste tingimuste olemasolu:

• ülikooli autonoomia ja iseseisev finantseerimine,

• teaduskonna seesmise finantseerimise detsentraliseerimine,

• teaduskonna struktuuri vastavus tervishoiuvõrgu huvidele ja võimalustele,

• kateedrite valmisolek osaleda tervishoiuvõrgu organiseerimises ja haiglate majandamises. (Väljavõte arstiteaduskonna nõukogu koosoleku protokollist nr 5, 18.12.1990)^[5.]

Niisiis eeldati, et ülikooli finantsolukord muutub, tema sisemised reeglid tehakse Tartu linna sotsiaalnõuniku arvamise järgi ringi, et teaduskond lähtub riigile vajalike arstide õpetamisel Tartu tervishoiu huvidest ja võimalustest ning et ülikool on nõus finantseerima Tartu haiglaid. Eks pärast kõige nimetatu täidesaatmist ole näha, mis edasi saab. Mida iganes kolleeg Andrus Arro oma jutuga silmas pidas, oli siiski selge – tema on kliinikute tekkele vastu. Samas sõna võtnud prof Raul Talvik juhtis tähelepanu viimasele postulaadile: tegelikult tuleb kliinikuid hoopis riigi poolt toetada. Nõukogu poolt vastuvõetud otsus „Tartu tervishoiu arengukavast Eesti Vabariigi üleminekuperioodil” lähtus ainult kliinikute taastamisest:

• seoses Tartu kliinikute primaarse tähtsusega meditsiinihariduse kandjana pidada vajalikuks vähemalt 50% Tartu tervishoiu üldkulude katmist vabariigi eelarvest,

• finantseerida uute Tartu kliinikute ehitamist vabariigi (tervishoiu/hariduse) eelarvest, lähtudes eelkõige ülikooli arstiteaduskonna vajadustest,

• pidada Tartu tervishoiu edasises arengus oluliseks kliinikute taastamist. (Arstiteaduskonna nõukogu otsus, 18.12.1990.)^[6.]

Koosoleku eesmärk kliinikute osas oli informeerida kõiki osapooli ja kuulata nad ära, aga ka koostada ühine dokument edasiminekuks. Pealegi sillutas minister Andres Ellamaa kohalolek teed edasiseks. Hiljem kohtus Andres Ellamaa arstiteaduskonnaga veel 26. augustil samal aastal.^[7.] Lahkarvamused Andrus Arroga jäid muidugi püsima kuni tema tööaja lõpuni. Arro seisukoht oli, et kõik haiglad tuleb munitsipaliseerida. Põhimõtteliselt oli see ju õige: tollal pidi kohalik omavalitsus lahendama oma territooriumil tervishoiu küsimused ise. Kas seal oli ka mingeid kaudseid isiklikke huve, pole teada. Muidugi hindas Andrus Arro oma võimeid ja positsiooni üle, tal õnnestus kliinikute arengut pidurdada umbes aasta võrra. Kolleeg Arro töötas kopsuhaiglas, mida taotles endale Tartu Tiisikuse Vastu Võitlemise Selts, millega tal olid head sidemed…

Kuna varem või hiljem pidi peaarstide ja ülikooli arstide kokkusaamine ning arutelu Tartu raviasutuste tuleviku üle ka ametlikult toimuma, siis nüüd tehti see kohustuslikuks. Esimene tõsine kohtumine initsiatiivgruppide vahel, kus tutvustati tulevaste ülikooli kliinikute ideoloogiat, leidis aset 1990. aasta detsembrikuus sisekliiniku auditooriumis. Koosoleku kokkukutsuja oli prof Lembit Allikmets, ettekandega esines prof Raul Talvik.

Arstiteaduskonna dekaan prof Lembit Allikmets kutsus meid 4. detsembril 1990 kell 16 Puusepa 6 II korruse auditooriumi nõupidamisele ülikooli kliinikute tuleviku teemal. Otsustati moodustada vastav komisjon, kes hakkab aktiivselt probleemiga tegelema. Tehti ettepanek valida komisjoni esimeheks Raul Talvik, kes esines ka kohe ilmselt juba ettevalmistatud plaaniga. Andrus Arro plaan oli kõik Tartu raviasutused munitsipaliseerida. Lembit Allikmets põhjendas kliinikute staatuse muutmise vajadust sellega, et ära hoida haiglate erastamist ja vajadust kliinikute rahastamise skeemi muutmiseks. (Urmo Kööbi)

Esitatud seisukohad olid muidugi ülikoolikesksed: õppetöö laiendamine arstidele kohustuslikus korras, teadustöö baasi laiendamine samal põhjusel, kohtadele valimine tulevikus jm, kuid tähtsaim oli muidugi idee mitmeallikalisest finantseerimisest ja ülikooli ning kliinikumi ühine palgafond. Samal päeval moodustati ühiskomisjon, kuhu kuulusid professorid Lembit Allikmets, Vello Salupere ja Raul Talvik ning peaarstidest Urmo Kööbi, Ralf Allikvee, Maido Sikk, Enn Püttsepp jt. Koos hakati käima kord nädalas ja arutelu keerles põhiliselt ülikooli kliinikute tuleviku üle ning selle üle, kas kliinikum peaks olema ülikoolist eraldi (nn Soome mudel) või ülikooli katuse all (Saksa mudel). Ka esimeste põhikirjade koostamisel võeti aluseks Saksa ülikoolide dokumendid. Ühel nendest koosolekutest pakkus Lembit Allikmets välja ka nime Tartu Ülikooli Kliinikum.

Arstiteaduskonna nõukogu otsus 23. aprillist 1991 oli juba täielikult pühendatud kliinikutele ja kandis pealkirja „Tartu Ülikooli kliinikutest”.^[8.] Otsusest näeme, et eelnevalt oli kliinikute valitsuse (hiljem siis juhatuse) ja Tartu Ülikooli kliinikute põhimääruste ettevalmistamiseks moodustatud komisjon, mida juhtis prof Raul Talvik. Pärast komisjoni tänamist kavatses arstiteaduskonna nõukogu protsessi jätkata, moodustades kliinikute valitsuse nõukogu järgmises koosseisus: arstiteaduskonna dekaan prof Lembit Allikmets, arstiteaduskonna prodekaan (jäi määramata), Tartu kliinilise haigla peaarst Urmo Kööbi, sisehaiguste nõukogu esimees prof Vello Salupere, kirurgia nõukogu esimees prof Raul Talvik, Tartu linnavalitsuse esindaja sotsiaalnõunik Andrus Arro ning Tartu kliinikute peaarstid Kaljo Mitt ja Ralf Allikvee. Ühtlasi otsustati pöörduda rektor prof Jüri Kärneri poole ettepanekuga alustada Tartu raviasutuste ülikooli alluvusse toomise protsessi. Kliinikute valitsemine oli plaanis viia läbi peaarst-direktori ja majandusaparaadi abil, kusjuures vastloodud nõukogu oleks kõrgeimaks võimuks selles süsteemis.

Põhikirjas on huvitav idee: mitte ainult kliinikute valitsus ja raviasutused pole eraldi juriidilised isikud, vaid ka ülikooli kliinikud on seda. Seega siis paiknesid üksteise sees neli astet: ülikool, kliinikute valitsus, raviasutus ja kliinik. Niisugune süsteem poleks küll efektiivselt funktsioneerida saanud! Kliiniku juhataja rolli nähti kõikide suundade juhina õppe-, teadus- ja ravitöös. Finantsallikates puudus veel õppebaasi riiklik toetus. Kliinikute valitsuse juhiks oli arstiteaduskonna dekaan, seega olid ka kliinikud struktuuriliselt paigutatud laiali arstiteaduskonna sisse.

Tartu Ülikooli rektori prof Jüri Kärneri käskkiri 25. juunist 1992 nr 456-k Tartu Ülikooli kliinikute taastamise alustamisest.

Seni oli kõik toimunud vaid ideede tasandil, nüüd oli aeg edasi minna. Esimesed tõsisemad muutused, mis said Kliinikumi tekke aluseks, viidi läbi samuti Tartu Ülikoolis ja need puudutasid arstiteaduskonna struktuuri muudatusi: kateedrite asemele tekkisid instituudid ja erialakliinikud.

25. juunil 1991. aastal allkirjastas rektor prof Jüri Kärner vastavalt arstiteaduskonna dekaani esitisele käskkirja nr 456-k: „Taastan Tartu Ülikooli kliinikud 01. septembriks 1992, reorganiseerides arstiteaduskonna alljärgnevad kliinilised kateedrid...” Järgneb loetelu 17 uuest kliinikust ja nende lähtekomponentidest kateedrite kaupa: sisekliinik, kardioloogiakliinik, kopsukliinik, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, kirurgiakliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, nahahaiguste kliinik, nakkushaiguste kliinik, silmakliinik, kõrvakliinik, radioloogia ja onkoloogia kliinik, naistekliinik, psühhiaatriakliinik, lastekliinik, stomatoloogiakliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik. Neist viimase seitsme loomisega ei kaasnenud õppejõudude ümberpaigutusi, ülejäänud kümne puhul aga küll. Tuleb märkida prof Jüri Kärneri tõsist toetust Kliinikumi idee läbiviimisel. Muide, juba tema ajal oli arutelul küsimus arstiteaduskonna üliõpilaste vastuvõtu vähendamisest, aga prof Jüri Kärneri vastuseisu tõttu tema valitsemisajal õnneks seda ei tehtud. Kogu aeg peeti ka läbirääkimisi tervishoiuministeeriumi, rektoraadi ja Tartu linnavalitsusega. 26. juulil 1991. aastal toimus järjekordne arutelu linnavalitsuses, kus kokkuleppele jällegi ei jõutud. Linnavalitsuse koosolek oli pühendatud tervishoiu reorganiseerimisele seoses kindlustusmeditsiini käivitumisega järgmisel aastal, seetõttu arutati seal ka kliinikute taastamist. Koosoleku lõpul allkirjastasid arstiteaduskonna ja Tartu kliinilise haigla esindajad Urmo Kööbi ning prof Lembit Allikmets oma ühised eriarvamused, võrreldes (ilmselt) linnavalitsuse või selle sotsiaalnõunikuga. Viiepunktilises dokumendis toodi esile tervishoiu arengut edendavad jooned juhul, kui luuakse kliinikum (arstide kvalifikatsiooni tõus, teadustegevuse areng), aga ka kliinikute kooskõla demokraatlike printsiipide ja Eesti seadusandlusega. Näib, et oluliseks probleemiks linnale (või sotsiaalnõunikule) oli soovimatus kaotada haiglad oma alluvusest. Ära ei unustatud märkida lahkhelide allikat:

Kliinikute (võeti ülikoolilt ära pärast sõda) taastamine on takerdunud linna sotsiaalnõuniku obstruktsionistliku tegevuse tõttu. Osaledes ise komisjoni ja peaarstide nõukogu koosolekutel dokumentide ettevalmistamises ja nõustudes redaktsioonidega, avaldab ta mõni päev hiljem pikkades kirjades vastupidiseid seisukohti: sotsiaalnõuniku seisukohad lähevad paljus lahku nii töökomisjoni, arstiteaduskonna nõukogu kui ka peaarstide nõukogu seisukohtadest. (Eriarvamuste protokoll, 28.08(?).1991.)^[9.]

15. septembril 1991 peeti tervishoiuminister Andres Ellamaa juures nõupidamine, mille otsus oli Kliinikumi jaoks väga tähtis: Tartu haiglate üleandmine Tartu Ülikoolile. See oli esimene ametlik märk Kliinikumi tekke kohta. Nõupidamisel osalesid EV tervishoiuministeeriumi, haridusministeeriumi, Tartu Ülikooli, Tartu linnavalitsuse ja tervishoiujuhtide poolt volitatud isikud. Tartu Ülikooli haldamisele otsustati anda järgmised riiklikud asutused: Tartu kliiniline haigla, Tartu psühhiaatriakliinik, Tartu lastekliinik, Tartu linna nakkushaigla, Tartu kopsukliinik, Tartu onkoloogiadispanser, Tartu vabariiklik endokrinoloogiakeskus, Tartu naistekliinik, Tartu naha- ja suguhaiguste dispanser, Tartu stomatoloogiapolikliinik, Tartu spordimeditsiinikeskus, Tartu keskpolikliinik (loetelust puudub hambaproteesikeskus).^[10.]

Teiste punktidena kohustati rahandus-, tervishoiu- ja haridusministeeriumi vaatama üle sellega seoses tekkivad muutused eelarvetes, Tartu Ülikoolile aga tehti ülesandeks alustada reorganiseerimisega 1. jaanuaril 1992 ja lõpetada see 1. septembriks samal aastal.

18. juulil 1991 järgnes rektori pöördumine Vabariigi Valitsuse poole Kliinikumi loomise asjus.^[11.]

Esimene tunnustus: viiepoolsete läbirääkimiste protokoll tervishoiuminister Andres Ellamaa juhtimisel, milles fikseeriti riiklike tervishoiuasutuste üleandmine Tartu Ülikoolile.

Tartu Ülikooli nõukogu koosoleku protokoll 20. detsembrist 1991. Koosolekul arutati Vabariigi Valitsuse liikmete osavõtul Kliinikumi küsimust.

Sama koosoleku otsus „Arstiteaduskonna olukord ja perspektiivid”.

20. detsembril 1991 fikseeriti Tartu Ülikooli nõukogu otsusega „Arstiteaduskonna olukord ja perspektiivid” loodavate kliinikute koosseisud juba raviasutuste kliiniliste osakondade tasemel.^[12.] 20. detsembri koosolekust võtsid osa peaminister Edgar Savisaar, haridusminister Rein Loik, tervishoiuminister Andres Ellamaa, Urmo Kööbi, Kaljo Mitt, Maido Sikk ja teised. Ühelt poolt anti riigi juhtkonnale informatsiooni ja teisalt oli kokkusaamine positiivne ka selle poolest, et kõik kaheksa sõnavõtjat toetasid ülikooli kliinikute teket. Sellega oli ülikool, vähemalt teoreetiliselt, Kliinikumi tekkeks valmis, ka kliinikute tegutsemise ideoloogilised alused olid juba enam-vähem olemas. Nendeks olid:

Ühine tervishoiusüsteem. Tartu haiglad olid kõik ühes süsteemis, ühendavaks lüliks oli ülikool. Põhistruktuuriühikuks olid siiski raviasutused juriidiliste isikutena.

Ühine tööandja. Nõukogude ajal kehtinud „Kliinilise haigla põhimäärus” oli selgelt eraldanud kaks poolt – ülikooli töötajad ja haiglate töötajad. Selline terav eraldatus tekitas ka teatavat kõõrdivaatamist ja müüte. Nende asutuste põhitööd olid muidugi erinevad, ülikooli õppe- ja teadustööst tõusis haiglate arvates vaid häda ja viletsust – tudengeid palju, ruumi vähe, kogu aeg on keegi ees. Muidugi ei olnud see alati ja kõikjal nii, kõige tähtsamad olid siiski inimestevahelised suhted ja peab ütlema, et ega õppejõud ka iga kord kõige mõistvamalt käitunud. Siiski arvestasid kõik peaarstid ülikooli töötajatega, sest Tartu meditsiini kuulsus põhines suures osas just ülikooli spetsialistidel või õigemini nende mainel. Samas oli aegu, mil ülikoolipoolne finantseerimine ületas haiglapoolse, kuigi tavaliselt olid asjad vastupidi. Tõsi on ka see, et arstid ei olnud eriti huvitatud teadustööst, õppetööga tegeleti päris meelsasti.