Читать книгу Hea ment - Rauno Võsaste - Страница 5

Rauli korralduse peale stardivad kolm autot varitsuspaikadest. Äsja on ta saanud varjatud jälgimise üksuselt info, et objekt läheneb ja mant on 99 protsenti kaasas.

Vaikses Tartu eramajade rajoonis toimuks otsekui märulifilmivõte: siniste vilkurite sähvides blokeerivad sõidukid maasturi tee otse koduväravas, autodest tormavad välja kuulivestides ja ühesugustes sinistes jopedes inimesed, relvad käes. Vilkurite valguses helgib nende jopeselgadel kiri „Kriminaalpolitsei”.

Hetkega on tumedat verd meesterahvas käeraudadesse pandud ja auto kõrvale maha surutud, ta pomiseb midagi ainult talle arusaadavas vähemusrahvuste keeles. Kõrval lebab kõvasti teibitud kilepakend, mille ta jõudis autost välja visata. See on ei keegi muu kui Kazbek Udaverdijev – vana tegija Tartu endisest allilmast, käesoleval ajal suuri narkokoguseid liigutav tegelane, kelle tabamine on seni osutunud politseile ülimalt keeruliseks.

Kazbek Udaverdijev on viiekümnele lähenev lõunamaalane, kes jäi Tartusse elama pärast ajateenistust, Nõukogude Liidu lõpus. Õnneks või kahjuks oli aeg selline, mis võimaldas teatud isiku- ja vaimuomadustega inimestel alustada rahateenimist erinevate tegevustega – nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke võimalusi ära kasutades. Udaverdijev valis viimase variandi. Lõunamaalase temperamendi ja mentaliteediga, suutis ta kiiresti enda ümber koguda seltskonna endasarnaseid, kellega koos pakuti katust, tegeldi väljapressimiste ja ka muude vägivallategudega. Mõne aasta möödudes räägiti Udaverdijevist kui ühest Lõuna-Eesti kuritegelikust autoriteedist.

Kriminaalpolitsei huviorbiidis on ta olnud peaaegu kogu oma Eestis viibitud aja. Raha teenib endiselt kuritegelikul teel, küll aga on muutunud kuritegude iseloom. Vägivald on asendunud pigem narko- ja majanduskuritegudega, ent tema ja ta kaaslaste keevalist verd arvestades pole välistatud ka relvade ja lõhkeainete kasutamine – enda tõsiseltvõetavuse kinnitamiseks.

Erakordselt raskeks on teinud tema kuritegude tõestamise just tema ümber koondunud seltskond. Tegemist on suurelt jaolt samuti lõunamaalastega, kelle rääkima saamine on ülikeeruline, kui mitte võimatu. Rahvuse eripära ja Udaverdijevi vägivaldse kurjategija kuulsuse tõttu ei kipu eriti avameelsed olema ka kannatanud ega tunnistajad.

Raulil on raske rahulolu varjata. Kogu operatsioon on alates informatsiooni laekumisest kuni mehe kinnipidamiseni olnud nii-öelda tema teema, tema juhtida ja korraldada.

„Ära tegin, las kadestavad,” mõtleb ta endamisi.

Äsja narkokuritegude talituse juhiks nimetatud Raul Jarin on andekas noor kriminaalpolitseinik. Väikesest maajaoskonnast alustades tõusis ta tänu hagijalikule järjekindlusele, tohutule töövõimele ja poolenisti slaavi päritolust tingitud mitte-kedagi-kartmisele ametiredelil ehk liigagi kiiresti.

Jalgpallurite kohta räägitakse, et mõnel on väravalööja instinkt või anne olla alati õiges kohas – täpselt seal, kuhu tuleb pall, et värav ära lüüa. Kriminaalpolitseinike ja eriti jälitajate puhul võib mõnel juhul leida analoogiat. Just selline anne või jälitaja õnn on Raul Jarinil. Loomulikult veab peamiselt ikka neil, kes kõvasti tööd teevad, ja õnnestumine eeldab ka teatud ajumahtu, kuid Jarini karjääris oli lausa uskumatuid juhtumisi.

Ühel kenal laupäeva hommikupoolikul Tartust eelmise õhtu pidustustelt Jõgeva poole sõites märkas ta konservitehase juures hääletamas meest, keda Jõgeva politsei oli juba mõnda aega mõrvas kahtlustatavana taga otsinud. Jarin pani päikeseprillid ette ja võttis hääletaja peale. Tapja taipas alles Painkülas, et istub kriminaalpolitseiniku autos ja sõit kulgeb arestimajja.

Teine märkimisväärne lugu juhtus, kui Raul tuli ühel ööl sündmuskohalt ja nägi kodus pükse jalast võttes korteriaknast, et mingi seltskond varastab maja ees seisvatest sõidukitest kütust. Loomulikult ei saanud ta seda pealt vaadata, vaid tõmbas püksid kärmesti jalga tagasi ja tormas välja. Kütusevaraste juurde jõudes läks küll rüseluseks ja osa neist sai jooksu, kuid see, kes õnnestus kinni pidada, oli rahvusvaheliselt tagaotsitav pangaröövel.

Tavapäratu juhus oli ka pärast suure kahjuga vargusi Siimusti eramajades ja keldrites. Teada oli auto kirjeldus ja osaliselt numbri ning tähtede kombinatsioon. Andmebaas näitas, et ühe variandina võis tegemist olla renditud sõidukiga, rentijast oli teada mingi nimi ja aadress. Tallinnasse nimetatud aadressi kontrollima ja isikut otsima sõites seisis Jarin Sõpruse puiestee ristmikul foori taga, kui otsitav auto tal nina eest mööda lipsas. Loomulikult võttis ta kohe sappa ning Tõnismäel sõiduki peatanud mees, kes plaanis minna hambakliinikusse, joosti maha.

Oli see siis jälitaja õnn või tõesti anne olla õigel ajal õiges kohas, aga Jarini karjääri jooksul oli selliseid juhtumeid korduvalt.

Narkokuritegude üksuse suhteliselt noore juhina oli ta saanud väga hästi hakkama nii meeskonna komplekteerimise, töölepanemise kui ka väga edukate operatsioonide ja keerukate menetluste tulemusliku lõpuniviimisega. Eriti silmapaistvad olid tulemused agentuurtöös ja infokogumises teemade ja isikute kohta, milleni varem polnud keegi küündinud. Mitmed kuritegelikud autoriteedid või ennast kuritegelikus hierarhias kõrgele asetada püüdvad isikud said Jarini poolt kogutud materjalide alusel „naridele saadetud”.

Üks märkimisväärsemaid oli kindlasti Jarini töö tulemusena kahel korral kinni läinud, kuritegelikus maailmas Maavanema hüüdnime kandev Vaido Raudmets. Jarinist kõigest mõne aasta vanem ja peaaegu ühest külast pärit, olid mõlemad omas maailmas üsna tipu lähedal – Raudmets Eesti organiseeritud kuritegevuse redelil ja Jarin kriminaalpolitseinike hulgas. Väga mitmete jälitusüksuste pidevas huviorbiidis olevat Maavanemat oli ära panna õnnestunud vaid Jarinil. Esimesel korral Jõgeval ja teisel korral juba Tartu narkotalituse ajal, kui Maavanem Tallinnas koos märkimisväärse koguse mandiga kinni peeti.

Udaverdijevi kinnipidamine koos ainega tekitas loomulikult elava positiivse reaktsiooni nii politseiringkondades kui ka ületas uudiskünnise üleriigilises meedias. Nii prefekt Tehva kui kriminaalpolitsei juht Loopere said särada telekanalites.

Tartu prefekt Taivo Tehva on üks üsna kummalise elukäiguga mees. Ta on pärit Tallinnast ja alustas oma karjääri kaitseväes. Sealt edasi sai temast ihukaitsjast autojuht või autojuhist ihukaitsja. Nii mõnigi tema vaimuanne on sama üllatav kui prefektiks saamine. Varasemalt eriteenistuses ja julgestuspolitseis töötanu puhul oli pisut ootamatu, et endisest kapo juhist siseminister hakkab järsku just teda edutama, seda enam, et eriteenistuse ja kapo suhted polnud varem just heal töisel tasemel. Aga Tehva liikus julgestuspolitseist niiöelda tavapolitseisse, töötades erinevates jaoskondades üle Eesti, kuni suunati lõpuks Tartusse Lõuna-Eesti politseid juhtima. Lõuna prefekt saadeti Ida-Virumaale, nagu hiljem selgus, oli see osa jälituskombinatsioonist. Endise Lõuna politseijuhi osas viidi läbi juba nii jälitus- kui kriminaalmenetlust ja lähiajaloo kõmulisim politseiga seotud protsess päädis tema süüdimõistmisega.

Endisest prefektist jäid Tehvale Tartusse maha väga suured kingad. Hoolimata väliselt kõrgist ja pisut ehk ülbest käitumisjoonest oli endine prefekt lugupeetud, austatud ja kindlasti ka kardetud väga erinevates ringkondades. Töötajad pidasid temast lugu. Loomulikult oli ka neid, kes teda hingepõhjani kirusid ja vihkasid.

Hea avaliku esinejana on Tehva suutnud end heast küljest näidata ja vaba aja üritustel rahvamehena alluvate lugupidamise võita.

Kogu oma liikumise ja erinevates asutustes töötamise ajal on Tehva vedanud endaga satelliidina kaasas Heido Jõe nimelist politseinikku. Jõe on Tehvale hädavajalik, kuna tema enda kogemused ja teadmised mis iganes tavapolitsei töösuunal on pehmelt öeldes tagasihoidlikud – ihukaitsmine ja autojuhtimine on suhteliselt kitsalt piiritletud politseitöö osa, oluliselt lihtsam kui viia läbi kriminaalmenetlust. Jõe seevastu on kogemustega, pisut koolitaja tüüpi, teoretiseerida armastav politseinik, kes kahtlemata omab nii teadmisi kui kogemusi politseitöö erinevatest valdkondadest.

Voldemar Loopere on Tartu poiss ja endine narkokuritegude uurija, kes ühena esimestest Eestis sai keskkriminaalpolitseis töötades väga hea koolituse, peamiselt välismaiste spetsialistide abiga. Tema tumedate klaasidega prillide tagant vaatavad vastu targad silmad ning vaimsete võimete poolest on Volli võimeline ilmselt juhtima kõike ja kõiki, ühe pisikese erandina – ja selleks on inimesed. Keskkriminaalpolitsei ja prokuratuuri vahel töökohti vahetades otsustas ta mingil hetkel Tartusse tagasi tulla, eesmärgiga saada narkotalituse juhiks.

Tol ajal narkotalitust juhtinud Reio Koot oli endise uurijana väga hea menetleja ja tohutu tehnikaspetsialist. Armastas soetada igasuguseid vidinaid, millest enamikuga polnud lõpuks midagi peale hakata. Tema probleem oli aga selles, et narkotalitus koosnes juba siis inspektoritest, kellest enamik oli väga tugevad ja jõulised isiksused. Oluliselt jõulisemad kui Koot. Seda teadis suurepäraselt ka Loopere, tema tagasituleku kindel eesmärk oli Koot toolilt tõugata.

Õnnetuseks ei saanud Koot ise aru, et tema laeval on mäss, ja toetas Looperet kui oma talituse töötajat igati. Ega Looperel uurijana narkotalituses midagi viga olnud ja ka suhted Kootiga olid väliselt normaalsed. Ainus, mis teda tegutsema kihutas, oli karjäärihimu, mida ta üritas realiseerida Kooti nõrku külgi ära kasutades. Kooti seljataga aga oli endine prefekt, kes oli omal ajal uurijana alustades olnud isegi Kooti õpilane, seega ei läinud Loopere plaan läbi.

Pärast endise prefekti süüdimõistmist ja endise kriminaalosakonna direktori töölt lahkumist sai Looperest kriminaalosakonna juht. Nii et läks jänest laskma, aga laskis hoopis põdra. Just Loopere oli see mees, kes kriminaalosakonna juhina võttis Kooti koheselt narkotalituse juhi kohalt maha ja nimetas asemele Raul Jarini.

Raul Jarini valik oli Loopere jaoks kindla peale minek. Osakonna juhina on vaja tulemusi – soovitavalt selliseid, mis ka uudiskünnise ületavad ja avalikkuses särada võimaldavad. Keeruline on telepilti pääseda Võrust ärandatud sõiduki juhtumiga, küll aga pole probleemi mõne põneva narkoloo puhul.

Jarini võimekust ning tulemustele orienteeritust teadis Loopere suurepäraselt. Vaevalt oleks ta Jarinit pooldanud narkotalituse juhina, kui oleks ise pidanud tema alluvuses töötama, kuid nüüdseks oli tema karjäärihimu rahuldatud kuhjaga. Ta juhtis osakonda ja võis vabalt lubada endale sellist alluvat nagu Raul Jarin, mis siis kui ehk südames tundis, et ei pruugi tast alati üle käia.