Читать книгу Elu pärast elu. Esimene uurimus, mis heitis valgust surmalähedastele kogemustele - Raymond A. Moody Jr MD - Страница 4

Mis on surm?

See küsimus on niisama vana kui inimkond. Viimastel aastatel on mul olnud võimalik esitada seda paljudele kuulajaskondadele: psühholoogia, filosoofia ja sotsioloogia üliõpilastele, kirikutegelastele ja televaatajatele, klubide liikmetele ja professionaalsetesse meditsiiniühingutesse kuulujatele. Oma kogemuste põhjal võin julgelt öelda, et see teema erutab kõiki inimesi, olenemata emotsionaalsest tüübist ja elualast.

Kuid vaatamata suurele huvile on ikkagi tõsi, et enamikul meist on väga raske surmast rääkida. Siin on vähemalt kaks põhjust. Esimene on eelkõige psühholoogiline ja kultuurisse puutuv: surmast rääkida on tabu. Me tunneme, võib-olla küll ainult alateadlikult, et mis tahes viitamine surmale seab meid silm silma vastu meie oma surmaga, kutsub seda lähemale ja muudab tõelisemaks ning võimalikumaks. Näiteks on enamik arstiteaduse üliõpilasi, ma ise kaasa arvatud, kogenud, et isegi niisugune kaudne kokkupuude surmaga, nagu esimene anatoomikumi külastus, võib tekitada tugeva ebamugavustunde. Praegu näen, et sellel on üsna ilmne põhjus. Olen aru saanud, ehkki alles tagantjärele, et asi ei olnud ainult leinas inimese pärast, kelle jäänuseid ma nägin, kuigi see tunne oli ka kindlasti olemas. See, mida ma seal lamamas nägin, oli mu enda surelikkuse sümbol. Nii või teisiti, kas või ainult alateadlikult, pidi mu peast läbi käima mõte: “See juhtub ka minuga.”

Nii võib ka surmast rääkimise puhul tekkida tunne, et me kutsume teda kaudselt esile. Kahtlemata leiavad paljud, et surmast rääkimine tähendab tegelikult selle esilemanamist, lähemaletoomist, nii et oleme viimaks seatud vastamisi omaenese lõpu paratamatusega. Säästmaks end sellisest psüühilisest traumast, otsustame puudutada seda teemat nii vähe kui võimalik.

Teine põhjus, miks surmast nii raske on rääkida, on keerukam, kuna tuleneb inimkeele omapärast. Keeles esinevad sõnad tähistavad enamasti nähtusi, mida oleme ise oma meelte abil kogenud. Surma aga pole enamik meist läbi teinud, seetõttu on ta kogemusväline.

Et üldse surmast rääkida, tuleb hoiduda nii sotsiaalsetest tabudest kui ka sügavalt juurdunud keelelistest dilemmadest, mis tulenevad meie endi kogenematusest. Sageli ei jõua me kaugemale kui eufemistlike analoogiate kasutamiseni. Võrdleme surma või suremist meeldivate nähtustega, millegagi, mis on meile juba tuttav.

Kõige tavalisemaks selliseks analoogiaks on arvatavasti surma võrdlemine unega. Suremine, ütleme endile, on nagu uinumine. See kõnekujund on väga tavaline nii igapäevases mõtlemises ja kõnepruugis kui ka erinevate kultuuride ja ajastute kirjanduses. See oli ilmselt tuntud ka vanadel kreeklastel. Homeros näiteks nimetab “Iliases” und “surma õeks”, Platoni dialoogis “Apoloogia” aga ütleb Sokrates, Platoni õpetaja, kes on äsja Ateena kohtunike poolt surma mõistetud, järgmised sõnad:

Kui surm on vaid unenägudeta uni, siis on see suurepärane. Arvan, et kui valiksime ühe öö, mil magasime nii raskelt, et ei näinud isegi und, ja võrdleksime seda oma elu teiste ööde ja päevadega, et öelda, kui palju meil on veel õnnelikumaid päevi ja öid olnud – jaa, usun, et leiaksime neid üpris vähe.

Kui surm on tõesti selline, siis on see suurepärane, sest sellelt seisukohalt võib kogu elu võtta vaid ainsa ööna.1

Selline analoogia on juurdunud ka nüüdisaja keeles. Näiteks väljend “magama panema”. Kui lähete loomaarsti juurde ja palute, et ta paneks teie koera magama, siis tähendab see tavaliselt hoopis midagi muud kui samad sõuad anestesioloogile, kellega te oma mehe või naise pärast räägite. On inimesi, kes eelistavad küll teistsugust, kuid sisult sama analoogiat. Suremine, ütlevad nad, on nagu unustamine. Kui inimene sureb, unustab ta kõik oma hädad; kõik piinad ja ebameeldivad mälestused kaovad.

Kui ammu tuntud ja laialt levinud need magamise ja unustamise analoogiad ka ei oleks, ei lohuta need küllaldaselt. Omal kombel kinnitavad mõlemad ühte ja sama. Meile öeldakse lihtsalt enam-vähem vastuvõetaval viisil, et surmaga on teadlik elu igaveseks lõppenud, mis tähendab seda, et surmal ei ole sugugi neid meeldivaid omadusi mis unel ja unustamisel. Magamine on positiivne ja meeldiv nähtus, sest magamisele järgneb ärkamine. Pärast hästi magatud ööd on enesetunne parem ja tegutsemine tõhusam. Kui magamisele ei järgneks ärkamist, siis ei oleks unest mingit kasu. Samuti tähendaks teadvuse kadumine mitte ainult ebameeldivate, vaid ka meeldivate mälestuste kustumist. Seega on selge, et surma palge ees ei anna kumbki analoogia meile ei lohutust ega lootust.

Ent on ka üks teine seisukoht, mis väidab, et surmaga ei lakka teadvus olemast. Selle arvatavasti üsna vana pärimuse järgi jääb mingi osa inimesest elama ka pärast seda, kui füüsiline keha lakkab olemast ja on täielikult hävinud. Seda ellujäävat osa on nimetatud mitut moodi, näiteks hing, meel, vaim, isedus, olemus, teadvus. Kuidas need nimetused ka ei kõlaks, on uskumus, et pärast keha surma läheb inimene ühest olemise vormist teise, üks iidsemaid. Türgis on matmispaik, mida kasutasid neandertali inimesed 100 000 aastat tagasi. Sealt leitud kivististe põhjal on arheoloogid kindlaks teinud, et tol kaugel ajal pandi surnutele lilli hauda kaasa, mis viitab sellele, et surma peeti pidulikuks sündmuseks – inimene lahkus sellest maailmast ja läks üle teise. Tõepoolest, kõik inimkonna vanimad matmispaigad annavad tunnistust usust inimelu jätkumisse pärast kehalist surma.

Kokkuvõtteks võib öelda, et surma olemusest rääkides on meil valida kahe vastukäiva seisukoha vahel. Mõlemad olid tuntud juba vanal ajal, ent on levinud ka tänapäeval. Ühed ütlevad, et surm on teadvuse kustumine, teised väidavad kindlalt, et surm on hinge ehk teadvuse üleminek uuele reaalsuse tasandile. Järgnevas ei ürita ma neid seisukohti sugugi ümber lükata. Püüan vaid anda ülevaate uurimistööst, mille olen siiani läbi viinud.

Viimastel aastatel olen kohanud tervet hulka inimesi, kes on saanud nn surmalähedase kogemuse osaliseks. Olen kohanud neid mitmesugustel asjaoludel. Esimesel korral oli tegemist lihtsalt juhusega. 1965. aastal, kui olin filosoofia viimase kursuse üliõpilane Virginia ülikoolis, kohtasin üht meditsiiniinstituudi psühhiaatriaprofessorit. Kohe alguses paelus mind tema eriliselt soe, lahke ja heatujuline olek. Olin äärmiselt üllatatud, kui kuulsin hiljem tema kohta huvitavat fakti, et ta oli olnud surnud – mitte üks, vaid kaks korda, kümneminutilise vahega – ja et see, mis temaga “surma” ajal juhtus, olevat täiesti fantastiline. Kuulsin hiljem teda oma lugu rääkivat väikesele grupile asjast huvitatud üliõpilastele. Tol korral jättis see mulle sügava mulje, ent kuna mul ei olnud siis veel alust mingi seisukoha võtmiseks, ei mõelnud ma sellele rohkem, kuid säilitasin siiski lindi, millele ettekanne oli salvestatud.

Mõned aastad hiljem, kui olin juba filosoofiadoktor, töötasin õppejõuna ühes Põhja-Carolina ülikoolis. Arutasime üliõpilastega Platoni “Phaidonit”, teost, milles muu hulgas on juttu ka surematusest. Olin oma loengutel peatähelepanu teistele teemadele pühendanud ega puudutanud lähemalt küsimust elust pärast surma. Kord pärast loengut kõnetas mind üks üliõpilane. Ta küsis, kas ma ei võiks loengutel arutada ka surematuse teemat. Ta tundis asja vastu erilist huvi, kuna tema vanaema oli operatsiooni ajal “surnud” ning kogenud midagi hämmastavat. Palusin noormehel sellest lähemalt rääkida ja minu suureks üllatuseks jutustas ta enam-vähem samasuguse loo, nagu olin kuulnud mõned aastad tagasi psühhiaatria professorilt.

Minu huvi selliste juhtumite vastu kasvas ja tasapisi hakkasin oma loengutel käsitlema inimelu jätkumist pärast bioloogilist surma. Ettevaatuse mõttes ei maininud ma nimetatud kahte juhtumit. Olin äraootaval seisukohal. Leidsin, et kui sellised juhtumid on tavalised, siis kuulen neist kindlasti veel – tuleb vaid võimalikult tihti üliõpilastega surematusest rääkida, küllaldast huvi üles näidata ja oodata. Oma hämmastuseks kogesin, et igas auditooriumis, mis koosnes umbes kolmekümnest üliõpilasest, oli vähemalt üks, kes tuli mulle rääkima oma surmalähedasest kogemusest.