Читать книгу Morten, Emilie ja kadunud maailmad - Reeli Reinaus - Страница 4

Päikese punakas kera rippus silmapiiri kohal ja värvis taeva kergelt roosakasoranžiks, kidurad rabamännid olid moondunud kauguses tumedateks kurjakuulutavateks, pisut groteskseteks kujudeks, mille varjud omakorda peegeldusid laukasilmadest vastu.

Hetkeks täitis see vaatepilt teda kummalise igatsusega. Ta teadis, et kui ta sulgeks silmad, võiks ta mõelda end ükskõik kuhu, sest ümberringi valitses absoluutne vaikus. Vaid aeg-ajalt kostis kaugusest sookurgede hingekriipivaid häälitsusi ning sääskede tüütut pininat oli samuti kuulda.

Üsna lähedalt kostev kolksatus tõi ta tagasi reaalsusse. Keegi oli just auto pakiruumi luugi kinni löönud.

Morten heitis veel viimase pilgu loojuvale päikesele ja hakkas kiirel sammul auto poole astuma.

Kui ta kohale jõudis, kustutas Juhan parasjagu suitsukoni vastu oma saapatalda ning Andres istus juba roolis, heites tulijale veidi närvilise pilgu.

„Korras!“ lausus Juhan ja Morten noogutas tunnustavalt.

„Väga hea!“

„Lähme siis,“ ütles Andres autoakent alla kerides. „Jõuab õhtul veel sauna teha.“

„Jah, kohe.“ Morten viskas oma kaamera juhi kõrvalistmele ja lükkas ukse kinni.

Ta pidi siiski midagi tegema. Veel selle ühe asja.

Ta tegi pagasniku uuesti lahti ja avas koti luku. Seejärel sirutas ta käe ja puudutas teda õrnalt.

Põgusaks hetkeks oli ta jälle seal. Minevikus. Talle tuli silme ette tüdruku nägu ning ta tundis ninasõõrmeis raba lõhna. Mitte selle raba siin, vaid ühe teise.

Raba, mille peale ta vahel ikka veel mõtles.

Morten võttis oma käe ära, tõmbas luku uuesti kinni ja pühkis selle taskust leitud pabersalvrätiga puhtaks.

„Hea küll, hakkame minema.“