Читать книгу Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium - Reeli Reinaus - Страница 2

Reeli Reinaus
Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium

Toimetanud Helle Raidla

Kujundanud Tuuli Aule

Tekst © Reeli Reinaus ja Tänapäev, 2020

Pildid © Marko Pikkat

Trükitud AS Printon trükikojas

ISBN 978-9949-85-699-2

e-ISBN 9789949857722

KÜÜNLAPÄEV

„Üks, kaks, kolm,“ loendas Gregor mõttes Lota toa ukse taga.

„Mida sa ootad?“ sosistas Rebeka, kes poisi selja taga seisis ja teda näpuga selga togis.

Gregor kehitas õlgu, kuigi ta tegelikult teadis, mida ootas. Või õigemini, mida ta ei oodanud. Ta ei tahtnud tunnistada, et see, kui ta Lota jälle plank-asendist leiaks, oleks kuidagi häiriv. Ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas sai Lota nii tubli olla ja muudkui päev otsa mingeid harjutusi teha. Mingil põhjusel muutis see Gregori peaaegu vihaseks. Ja just sellest vihast leidiski ta jõudu, et paar korda kiiresti koputada ja seejärel uks lahti lükata. Tulgu siis, mis tuleb!

Kuid õnneks ei teinud Lota hetkel ühtegi harjutust. Ta istus umbes kolm numbrit suuremas hallis kampsunis akna all ja vaatas enda ees värelevat küünlaleeki. Alles siis, kui Gregor oli juba kaks korda närviliselt köhatanud, pöördus Lota tulijate poole.

„Terekest!“ lausus Lota rõõmsalt.

„Ma mõtlesin, et kas sa teed seda meelega või oled selle küünla vahtimisse nii süvenenud, et ei pane ümbritsevat maailma enam tähelegi,“ pomises poiss.

„Täna on ju küünlapäev,“ lausus Lota.

„Kas siis tuleb küünlaid jõllitada?“ küsis Gregor.

Rebeka ohkas, kuid Lota ei paistnud Gregori tögamist südamesse võtvat, kehitas ainult õlgu ning ajas end aegamisi püsti. Kampsun, mida ta kandis, võis olla ka neli numbrit suurem. See ulatus Lotale põlvini.

„Mis selle küünlapäevaga on siis?“ uuris Gregor.

„Vanaisa just ütles täna hommikul, et vanasti peeti seda päevaks, mil murti talve selgroog,“ seletas Lota. „See tähendab, et pool talve oli selleks ajaks läbi.“

„Aga miks selle nimi küünlapäev on, kui see talve selgrooga seotud oli?“ päris poiss edasi.

Lota näris mõtlikult huult. „Oota, seda ta rääkis ka… Jaa, see oli vist nii, et kui Jeesus esimest korda templisse viidi, teate küll, vanal hallil ajal seal kusagil Juudamaal, siis olevat kõik seal olnud küünlad põlema läinud. Selle mõte on umbes see, et Jeesus nagu sümboliseeriks valgust.“

„Meile räägiti täna koolis peamiselt ainult Tartu rahust, mis sel päeval allkirjastati ja mis Vabadussõja lõpetas,“ märkis Gregor.

„Siis sobib tänane päev ka hästi meie skraa allkirjastamiseks,“ arvas Lota.

Tüdruk võttis laua pealt ühe paberilehe ja ulatas Rebekale. „Vaadake üle, ma tegin sellele, mis me eelmine kord välja mõtlesime, veel mõned parandused. Näiteks, et meil ei tohi üksteise ees olla mingeid saladusi.“

„Mida?“ hüüatas Gregor.

„Sulle ei meeldi või?“

„Mingeid?“

Gregor pööritas demonstratiivselt silmi.

„Olgu-olgu, isiklikke võib. Aga selliseid mitte, mis meie gildi tegemisi puudutavad.“

„Hea küll,“ nõustus poiss. „See tundub loogiline.“

„Peabki tunduma,“ lausus Lota. „Ei mingeid saladusi enam!“

„Minu meelest on see väga korralik skraa,“ lausus Rebeka, kui oli lugemise lõpetanud ja selle Gregorile edasi andis.

„Pole kahtlustki. Ma küsisin vanaisa käest näpunäiteid,“ kinnitas Lota. „Ma muidugi ütlesin, et see on koolitöö jaoks.“

„Aga nüüd kõige tähtsam! Me peame veel ju oma salaühingule nime välja mõtlema,“ tuletas Rebeka meelde.

„Vaimuvalla vägilased!“ pakkus Lota ja itsitas.

„Vanalinna ordu!“ ütles Gregor.

„Tonditeenijate taristu!“ hüüdis Lota.

„Kummituste käskijad?“

Gregor vaatas küsivalt tüdrukutele otsa, kuid need raputasid üksmeelselt pead.

„Samas võiks meie ühingu nimi ka poeetiline olla. Nagu Ku Klux Klan oli,“ pakkus Lota.

„Ku Klux Klan?“ Gregor kergitas põlglikult kulme. „Kas sa ka tead, millega nad tegelesid üldse?“

Lota kehitas õlgu. „See, et nad rassistid olid, ei tähenda, et neil poleks olnud nimede peale annet.“

„Ku Klux Klan ei sallinud lisaks mustanahalistele veel ka juute, katoliiklasi ja pagulasi,“ sõnas Rebeka, kes näpuga oma telefonis järge ajas. „Ja muuseas, nad kasutasid oma nime väljamõtlemisel kreekakeelset sõna kyklos, mis tähendab ringi.“

„Te ju ometi ei arva, et me peaksime nüüd ka kreeka keelt kasutama?“ küsis Gregor.

Lota raputas pead. „Ei, me jääme ikka maarahva keele juurde.“

„Mis maarahva?“ imestas Gregor. „Su vanaisa ju rääkis, et keskaegses Tallinnas elasid peamiselt sakslased, rootslased, taanlased, soomlased ja nii edasi.“

„Eestlased elasid ka,“ sõnas Lota. „Aga nad ei olnud reeglina kaupmehed, vaid lihtsama töö tegijad. Ägedatesse gildidesse nad ei pääsenud.“

„Et siis, kui me paneme oma gildile eestikeelse nime, siis see ei ole nagu päris õige või?“ küsis Rebeka.

„Sel pole vist tähtsust,“ sõnas Gregor. „Nime võib ju tõlkida. Praegu räägivad kõik näiteks Mustpeade vennaskonnast, aga keskajal kutsuti neid saksa keeles ju hoopiski…“

Gregor jõllitas oma telefoni ja püüdis nähtut veerida.

„Bruderschaft der Schwarzhäupter,” luges Lota, kes end üle poisi õla vaatama küünitas.

„Sa oskad saksa keelt?“ imestas Gregor.

Lota kehitas õlgu. „Me peaks oma ajurünnakut nüüd jätkama,“ arvas tüdruk. „Mina pakun järgmiseks Hingehoidjate ühistu!“

„Hingehoidjad on päriselt ka olemas ju!“ teadis Rebeka.

„Meie oleme ka. Gregor, sinu kord!“

„Vaimude varjajate ühing?“

„Rebeka, miks sina midagi ei paku?“ uuris Lota mõne aja pärast, kui nad olid veel igasuguseid jaburaid nimesid välja mõelnud ja korralikult naerda saanud.

„Ma ootan, kuni te olete naljategemise lõpetanud.“

„Ma alles lähen hoogu,“ tunnistas Lota.

„Ma arvan, et meil peaks selles nimes kindlasti sees olema sõna „gild“,“ arvas Gregor.

Lota noogutas. „Vanaisa ütles, et gild on tähendanud vanagermaani keeles ohvrisöömingut. Seega võib ka midagi toiduga seoses olla…“

„Miks ohvrisööming?“ küsis Rebeka.

„Võib-olla sellepärast, et kui sa oled kellegagi koos salaühingus, siis sa küll sööd temaga koos, aga sa ei söö teda ennast ära. Et selleks me peamegi üksteise juuresolekul selle vande andma.“

„Nägijate gild?“ ütles äkki Rebeka.

„Nägijate gild?“ kordas Lota. „Mis mõttes nägijate?“

„Noh, et me näeme neid asju, mida tavainimesed ei näe,“ seletas Rebeka. „Ja Lota näeb neid asju, mida meie ei näe.“

„See on ju päris hea,“ venitas Gregor. „Me võime oma vapile ju nüüd isegi silma panna. Nagu ühe-dollarilisel.“

„Selle nime panemegi!“ ütles Lota. „Nüüd kui sellega on korras, saame viimaks asuda allkirjastamise juurde.“

Tüdruk võttis riiulilt Rebekale ja Gregorile juba eelmisest külaskäigust tuttava vereampulli.

„Isegi kui see ei ole päris, võime ikkagi mängida, et on,“ sõnas Lota rõõmsalt mänguverega lehvitades.

SALAÜHINGUD

Mitte midagi ei olnud ikka veel juhtunud. Kuid Gregoril, Rebekal ja Lotal oli nüüd salaühing ja see andis neile hea ettekäände kokku tulla ning Rebekale tundus, et tema ei olegi ainuke, kes selle võimaluse üle rõõmustab. Ka Gregor ja Lota leppisid alati hea meelega uusi kohtumisi kokku.

Seekord olid nad kokku saanud Gregori juures, istusid poisi toas põrandal, jõid kuuma teed ja sõid šokolaadi ning ei hoolinud sugugi sellest, et väljas oli hirmus lumetuisk.

„Mis see on?“ küsis Rebeka, kui Gregor kirjutuslaualt ühe raamatu kätte võttis, mis kandis pealkirja „Salaühingud“.

Loomulikult ei vastanud Gregor nii ilmselge küsimuse peale, vaid tõstis raamatu demonstratiivselt tüdruku näo kõrgusele, nii et Rebeka ise lugeda saaks.

„Tuleb välja, et isa on selle ostnud,“ sõnas poiss. „Siin on muuseas kirjas, et teadmine, et tegu on salaühinguga, paneb osasid inimesi arvama, et sel ühingul on kurjad kavatsused. Isegi kui see tegelikult nii ei ole.“

„Meil ju ka ei ole kurje kavatsusi,“ lausus Rebeka.

„Oleneb muidugi, kelle vaatepunktist vaadata,“ arvas Lota. „Kui selle maakleri seisukohalt, kes valetas, et tema müüdavates korterites elavad kummitused, siis meil olid ikka väga kurjad kavatsused, sest enam ta ju maaklerina ei tööta.“

„Jah, aga kindlasti on kuskil ka inimesed, kes ei otsi oma korterist tulutult olematut kummitust taga,“ sõnas Rebeka.

Gregor lõi raamatu kohe algusest lahti. „Vaadake, sisukorra põhjal tundub, et salaühingud jagunevad neljaks – usulised, poliitilised, kuritegelikud ja initsiatsiooniühingud.“

„Ee… Ja mida need viimased tähendavad?“ küsis Rebeka.

„Tundub, et nad pakuvad väljavalitutele salajasi teadmisi, et oma võimeid arendada või midagi taolist,“ seletas Gregor. „Sinna neljandasse jaotusesse kuuluvad väidetavalt nii templirüütlid kui ka vabamüürlased.“

„Ma arvan, et siis peaks meie salaühing kuuluma ka selle viimase jaotuse hulka,“ mõtiskles Lota. „Sest just teie oletegi ju need väljavalitud.“

Rebeka märkas, kuidas Gregori nägu seda kuuldes naerule tõmbus. Ta ise ei suutnud endast ikka veel mõelda kui mingist väljavalitust. Pigem valmistas talle mõte, et ta võib iga hetk ja täiesti ootamatult näha juba ammu surnud inimesi, ikka veel üsna suurt muret.

„Me isegi ei tea, kas ja millal võime saada uue ülesande,“ lausus Rebeka. „Seega tundub kuidagi imelik end väljavalituks pidada.“

„Jah, aga teil on võime, mida paljudel inimestel ei ole,“ sõnas Lota.

„Tegelikult võib paljudel inimestel olla võimeid, mida nad isegi ei tea endal olevat või mida teaduslik maailmapilt veel ei tunnista,“ mõtiskles Gregor.

„Nagu näiteks?“ nõudis Lota.

„Näiteks inimesed, kes väga selgelt teiste inimeste emotsioone tajuvad või siis ravitsejad. On ju selge, et inimesed, kes suudavad teiste haigusi ravida, on tõepoolest olemas. Aga mitte keegi ei oska veel praegu seletada, kuidas täpselt nad seda teevad.“

„Mind huvitab pigem lendamine,“ ütles Lota. „Või enda nähtamatuks muutmine.“

„See pole ju võimalik!“ vaidles Gregor.

„See, et me seda veel ei oska, ei tähenda, et see võimalik ei oleks. Miks siis paljudes indiaanlaste vanades lugudes inimesed seda suudavad?“

„Võib-olla teevad nad seda hinge tasandil?“ pakkus Gregor.

„Asi seegi ju,“ nentis Lota.

„Me võiksime niikaua, kui meil uut ülesannet pole, ju midagi muud teha?“ pakkus Rebeka, kes polnud kindel, kas ta tahtis teada, kuhu Gregori ja Lota mõttevahetus välja võiks viia.

„Just!“ noogutas Lota. „Ma mõtlen, et kui meil on nüüd täiesti ametlik salaühing, siis me peaks oma olemasolu kuidagi õigustama ning me võiksime nüüd seda Huldrat veidi põhjalikumalt otsima hakata. Ma muide juba tegin isegi ühe kausta, kuhu saame kõik tema kohta käiva info kokku koguda.“

Lota võttis oma kotist suure punase kausta, millele kleebitud ajalehest välja lõigatud tähed andsid kokku nime HULDRA.

„Me ei tea tema kohta just palju,“ lausus Gregor pisut murelikult.

„Siis on aeg midagi ette võtta,“ sõnas Lota entusiastlikult. „Rääkige nüüd kõik, mida te teate ja ma panen selle kirja.“

Veerand tundi hiljem ei seisnud Lota punases kaustikus just kuigi palju andmeid. Seal oli kirjas, et Huldra on pigem pikk kui lühike, pigem kõhn kui paks, kannab musta talvemantlit, kontsaga saapaid ja punast küünelakki.

„Infost mantli ja saabaste kohta pole näiteks suvel just palju kasu,“ sõnas Lota kõike siiski usinalt kirja pannes.

„Õnneks pole praegu veel ka suvi,“ tuletas Gregor meelde.

„Sa võid veel lisada, et tal on pigem madal hääl kui kõrge,“ ütles Rebeka. „Aga muidugi võib ta seda telefonis ka moonutada. Ja et ükskord sõitis ta bussiga number kaheksa Mähele Liilia tee peatusesse.“

„Aga meil kellelgi ei ole aega, et selle bussiga niisama edasi-tagasi sõitma hakata,“ sõnas Gregor, kes ikka veel salaühingute raamatut uuris. „Muuseas, kas te teadsite, et USA ühedollarilisel kujutatud püramiid, kolmnurk ja silm on illuminaatide sümbolid?“ küsis ta hetke pärast. „Kuigi siinsamas lükatakse see väide ka ümber, kinnitades, et 18. sajandil olid inimesed Egiptusest vaimustuses ja sealt siis see püramiid. Kolmnurk tähistavat aga hoopiski Jumalat.“

„Ja siis muidugi peamine asi,“ sõnas Rebeka, kui nad olid Gregori jutu ära kuulanud.

„Mis see peamine asi on? Ta päris nimi?“ tegi Lota nalja.

„Ta sõrmus,“ ütles Gregor, kes oli raamatu kohalt pea tõstnud. „Tal on suur hõbesõrmus.“

„Haruldane?“ uuris Lota.

Gregor ja Rebeka vaatasid teineteisele pisut nõutult otsa ja kehitasid siis õlgu.

„Hõbedast, suur, ovaalse kujuga ja tumerohelise kiviga,“ kirjeldas Rebeka.

„Selliseid võib olla paljudel naistel,“ märkis Lota skeptiliselt. „Kus käes ja mis sõrmes ta seda kannab?“