Читать книгу Kuidas mu isa endale uue naise sai - Reeli Reinaus - Страница 7

„Mul on nüüd viimaks see nimekiri valmis,” sõnas isa ükspäev võidurõõmsalt.

Hingasin kergendatult. Mul oli olnud juba paar päeva tunne, et isa plaan naist leida ei ole üldse nii tõsine, kui ma alguses arvanud olin. Ja loomulikult olin ma olnud seetõttu veidi pettunud. Kuid nüüd paistis kõik jälle hästi olevat.

„Loe siis ette!” kamandasin.

Isa vaatas mind veidi kahtlevalt. „Arvad?”

„Muidugi! Pealegi, nagu sa ütlesid, on see natuke minu otsus ka,” tuletasin isale meelde. „Et kui mulle see naine ei meeldi, siis ei pea ta siia elama tulema. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et seal nimekirjas ei ole kohe alguses mõnda sellist omadust, mis mulle ei meeldi. Noh, et sa ei hakkaks kohe alguses vale naist otsima.”

Isa noogutas. Ilmselt minu põhjendus veenis teda. „Oota! Ma prindin selle nimekirja kohe välja,” ütles ta elutuppa kadudes. „See on mul arvutis.”

Peagi oli isa tagasi. Ta nägi natuke häbelik välja. Ma püüdsin teha südame kõvaks ja mõelda, et see kõik on ta enda huvides. Seega, ükskõik, kui tobedad need omadused ka ei olnud, ma pidin need ikkagi ära kuulama.

Isa köhatas hääle puhtaks ja hakkas pihta: „Tark. Sportlik. Iseseisev. Hea kokk. Armastab lapsi ja loomi. Meeldib käia kinos ja teatris. Meeldib reisida. Ei karda ämblikke, hiiri ega muid veidraid asju. Edasipüüdlik. Käib ilusasti riides.”

Isa nimekiri ei olnudki piinlik, nagu ma millegipärast kartnud olin. Tegelikult oli see päris tore. Kuid midagi oli nagu puudu. Ja siis ma taipasin.

„Aga milline ta välja nägema peaks?” Sõna „sportlik” ei ütelnud välimuse kohta just ülearu palju.

Isa vaatas mulle veidi süüdlaslikult otsa. „Ilus,” pomises ta seejärel häbelikult.

„Nagu Galadriel, eks?”

„Kes? Kala…?”

„Galadriel. See haldjakuninganna „Kääbikust” ja „Sõrmuste isandast”.”

Isa noogutas, kuigi ma olin päris kindel, et tal polnud aimugi, kellest jutt käib. Mis siis, et me olime hiljuti kõik need filmid ühe nädalavahetusega ära vaadanud.

„Või siis nagu Mirtel Pohla,” lisas isa, justkui püüdes oma harimatust haldjate osas veidi leevendada.

Noogutasin heakskiitvalt. Mul poleks olnud vähimatki selle vastu, et Mirtel Pohla taoline naine mulle hommikuti putru keedaks. Samuti oli mul hea meel, et isa oli selle nimekirjaga nii hästi hakkama saanud. Uskusin, et see on igati positiivne algus.

„Ma olen mõtelnud, et alustan otsinguid kohe mitmel rindel,” teatas isa minu veelgi suuremaks üllatuseks.

„Mis see tähendab?”

„Ma mõtlesin, et teen endale paari tutvumisportaali konto. Seal liigub kindlasti palju naisi.

Ja pealegi annab internet võimaluse selle inimesega põhjalikult tutvuda, enne kui päriselt kokku saada,” rääkis isa.

„Miks sa internetist otsima hakkad?”

Ma olin veidi pettunud. Tegelikult päris palju. Tahtsin ju võimalikult kiiresti tulemusi näha. Aga kuidas ma neid siis näen, kui isa netis kirjutama hakkab?

„Internetis on mu konto ju kogu aeg olemas, seega ma nagu kogu aeg otsiks,” seletas isa. „Kui palju ma ikka jõuan pärast tööd kuskil käia, et uute inimestega tuttavaks saada? Mõtle nüüd ise.”

Eks ma siis natuke mõtlesin ja leidsin, et isal on õigus. Aga see ei olnud siiski päris see, mida ma olin lootnud.

„Neti teel on tobe tutvuda,” jäin ma endale kindlaks.

„Ei ole tobe,” vaidles isa. „Tänapäeval tutvub suur osa inimesi internetis.”

„Aga sa ju ei näe kohe, kellega sa kirjutad. See võib olla hoopis keegi teine kui see, kellena ta end esitleb.”

„Näen ikka,” kinnitas isa. „Seal on fotod ka.”

„Millise foto sina siis endast sinna paned?”

„Ma mõtlesingi sinu käest veidi nõu küsida,” sõnas isa. Ta tõi oma sülearvuti ja näitas mulle kaht fotot.

„Mis sa neist arvad? Kumma peal ma sinu meelest parem välja näen?”

Mõtlesin, kuidas öelda seda nüüd nii, et isa end halvasti ei tunneks. Sest tõde oli see, et kumbki foto ei kõlvanud kuhugi.