Читать книгу Minu Ungari - Reet Klettenberg - Страница 5

Kui lennuk pilvede kohalt alla laskub, näen laia linti. „Missugune imelik maantee,” mõtlen ma. „Nii lai, ja ei ühtegi autot!”

Oma naiivsele võrdlusvälgatusele mõtlen muiates korduvalt, pannes selle enda esimese lennuelamuse arvele. See, mida ma ülekohtuselt maanteeks pidasin, oli Doonau jõgi (ungari keeles Duna).

Kuid ega ma tegelikult palju eksinudki, Doonaud võib pidada Budapesti peatänavaks küll.

On 20. august 2005. Eestis tähistatakse taasiseseisvumise 14. aastapäeva ja ajalehtede esiküljel on Copterline’i õnnetus Tallinna lahel, mina aga tunnen end oma esimesel Ungarimaa hõivamise päeval veel üsna ebakindlalt, ehkki seljataga on minu elu esimene lennureis ja ümberistumise-eduelamus. Ikkagi kohal, elus ja terve. Pagasi kätte saanud ja turvatsoonist väljas, silman Krisztat – oma endist ungari keele õpetajat Tartust, kelle nelja-aastane lektoriaeg Eestis on hiljuti läbi saanud. Ta on tumedajuukseline nagu ungarlasele kohane. Krisztat (õigemini Krisztinat) võiks igas olukorras iseloomustada ungari väljendiga talpraesett ehk taldadele kukkunud. See kehtib ka ungarlaste kohta üldiselt – nad on alati olukorra peremehed ega tavatse pead kaotada. Kriszta sarnanebki natuke oma lemmiklooma kassiga, liikudes pehmelt ja nõtkelt, ning on vähemalt sama isepäine. Mulle teeb siirast heameelt, et mul on Ungaris üks „oma inimene” varnast võtta – just tema on see, kes kehastab sidet mu eluga Eestis ja hoolitseb selle eest, et ma alguses päris üksi ei oleks.

„Isten hozott!” hõikab ta tervituse asemel – see tähendab umbkaudu ‘Tere, jumalime’, kuid sõna-sõnalt ‘Jumal tõi sind kohale’. Poetan end kohvriga kohmetult tema ette ja piidlen umbusklikult ümberringi musitavaid ungarlasi – pelgan, et ka mina langen musitamise ohvriks. Õnneks aga Kriszta ei harrasta seda minu jaoks võõrastavat kommet sõpru-tuttavaid põsele musitada, ta on hoopis kaisutaja ja selgakloppija tüüp. Ilmselt on see komme tal Eestis elatud aja jooksul omandatud ja mulle see sobib.

Lennujaamas on kohal ka mu tulevase korteri omanik ja kolleeg Zsuzsa, kelle nimi on samuti hoopis pikem – Zsuzsanna. See nääpsuke poisipeaga naine on mulle lahkelt autoga järele tulnud, et mind uude koju toimetada. Rõõmustan, kui kuulen oma kaheliikmelise saatjaskonna omavahelises jutuajamises tuttavaid sõnu nagu egyetem (ülikool), lakás (korter) ja teisi. Mu rääkimisoskus on veel kehvake, ungari keelekeskkonnaga pole ma suurt kokku puutunud. Loomulikult kõnelevad nad palju kiiremini, kui võrrelda keeletundides hoolikalt lauseid kokku seadvate tudengite pingutatud dialoogidega. Aegajalt halastab Kriszta mulle ja seletab sekka ladusas eesti keeles midagi möödavuhisevate võõraste objektide kohta või jagab mulle Zsuzsalt kuuldud infokillukesi mu edasisest eluolust, millest ei jää meelde muidugi suurt midagi. Olen tulvil uusi elamusi ja vahin päranisilmi autoaknast välja.

Esimene mulje Budapesti saabujat võib-olla väga ei rõõmusta, sest teekond Ferihegyi lennujaamast kesklinna kulgeb läbi balkanliku äärelinna, mille kohta võiks üldiselt öelda räämas ja kuhtunud. Peale kõrgete paneelmajade on tee ääres ka aiaga maju, aga neilt koorub värvi ja julgustavalt nad ei mõju. Aeg on siin justkui seisma jäänud. Rõõmustan, kui keskuse lähenedes muutub linna ilme palju sõbralikumaks ja arhitektuur suursugusemaks.

Juba Eestis olen Kriszta antud linnakaardilt välja uurinud, et vahemaa mu tulevase kodu ja töökoha vahel on umbes 500 meetrit ning et kusagil läheduses asub ka Pál-tänav, kunagise kohustusliku raamatu „Pál-tänava poisid” nimeandja. Jõuame poole tunni pärast kolmekorruselise kollase maja ette pärale. MAGYAR RÁDIÓ (ehk Ungari Raadio), kuulutavad tähed maja fassaadil, mille ette me seisma jääme.

„See kellaga maja! Sinna lähemegi!” ütleb Kriszta ungari keeles.

Teen oma esimese möödalaskmise paljude seas – võtangi suuna raadiomajale, mille sissekäigu kohal ripub tõepoolest kell.

„Hahoo, üle tee, sinnapoole!” hüüab Kriszta.

„Ahah,” punastan pisut ungari keele trikitamise peale. Minu esialgne sihtmärk oli selles mõttes loogiline, et sõna órás ehk kellaga tähendab nii kellaga varustatut kui ka kellasseppa. Raadiomaja vastas oleval majal, millest saab minu kodu, on ka tõepoolest kiri órás, selle välisukse kõrval asuvas äris töötab kellassepp. Mina aga tõlkisin kuuldu sujuvalt kellaga varustatuks, sest raadiomaja kell hakkas enne silma.

Esimene piinlikkushetk möödas, imetleme luuderohtu mattunud sisehoovi, mis on Budapestis selliste 1930ndatel ehitatud majade visiitkaart.

„Need kolm akent on sinu omad,” viipab Zsuzsa käega kuskile kõrgusse.

Tarin oma 20-kilose kohvri kolmandale korrusele, uks avaneb ja ma vaatan otsa enda hinnangu kohaselt lühtrile. Igatahes on see üks pirakas valgusti! Väike ringkäik korteris – kaks avarat tuba, köök, seletused Ungaris ultramoodsa gaasiboileri hingeelu kohta – ja jäetaksegi mind üksi oma asjadega.

Need umbes 50 ruutmeetrit peavad siis edaspidi saama minu koduks ja kindluseks? Toad on kõrged ja lagedad, mis mulle isegi meeldib. Ainult raamaturiiulist tunnen puudust, kuid selle lubab Zsuzsa mulle õige pea leida. Korteris on kenad skandinaavialikud IKEA mööblitükid, ei midagi liiga massiivset ega rusuvat. Ka köök on lahedalt ruumikas. Tartus elasime sellises korteris viiekesi, tuleb mulle meelde.

Pakin poole tunniga oma maise vara lahti ja torman linna uudistama, et siis uuesti Krisztaga kokku saada. Hakkan ehku peale minema ja jõuan mõne aja pärast Doonau äärde. Hea algus orienteerumiseks, konstateerin endamisi, kui imetlen Pesti linnaosa poolelt üle jõe paistvaid Buda majesteetlikke maju, ümberringi sagivat kirjut inimhulka ja laia laisalt sillerdavat Doonaud. Ninna tungib pirukalõhn ja kõrvadesse harjumatult vali liiklusmüra.

Peagi on aeg kohtumiseks. Olen Astoria ristmikul kohal hulk aega varem ja vahin uudistades ringi, telefon kui minu ainus side kodu ja Krisztaga turvaliselt ligi. Ja juba ta piiksubki.

„Ma jään hiljaks. Oota mind ära,” teatab Kriszta.

Selliseid sõnumeid saan aja jooksul veel ja veel, sest aega tajutakse Ungaris teistmoodi kui Eestis. Paljude ungarlaste jaoks on loomulik hilineda, mõni arvabki lausa, et külla minnes on ebaviisakas ilmuda täpselt kutsutud ajaks. Oodates jälgin liiklust ja imestan, kuidas on võimalik veerand tunni jooksul ristmik vähemalt kakskümmend korda umbe sõita.

Teen ootamise käigus veel paar tähelepanekut: hirmpalju on tuvisid; kella või suunda küsitakse alati selle käest, kes on just Ungarisse saabunud ja kel pole omalgi õrna aimu sellest, kus ta parasjagu viibib; ning ühes poes on viimast päeva meeletu allahindlus (juba neli aastat, nagu hiljem selgub). Silmitsen inimesi, kellest saavad minu kaaslinlased, ja mul on kahju, et olen veel peaaegu umbkeelne.

Tunnen ennast hetkeks täiesti absurdselt ega saa aru, miks ma siin olen. Alles paari tunni eest olin Lõhaveres, pärastlõunal aga juba Budapestis. Hommikul väikeses Eesti külakeses, pärastlõunal kahemiljonilises suurlinnas, kus tunnen vaid kahte inimest. Palav on ka. Hingan sügavalt ja katsun rahuneda – mis minuga ikka juhtuda saab.

Lõpuks saabub Kriszta oma sõbra Tamásiga ja me läheme – maa alla. Ma näen metrood esimest korda elus. Noh, mis salata, seda minu kodukohas pole, Tartus samuti mitte. Metroo on siin tõhus ja korralik, võin jaama ja ronge nähes sedastada.

Kohtume paari eesti tüdrukuga, kes tulevad Debreceni suveülikoolist. Plaanis on vaadata ungarlaste pidupäeva – Püha Istváni päeva – puhul korraldatavat tulevärki. Pühitsetav István oli ungarlaste esimene kuningas, kes valitses aastatel 997– 1038. Esimesed kolm valitsusaastat oli ta riigi esimene mees veel suurvürstina, siis aga võttis vabatahtlikult vastu ristiusu ja krooniti kuningaks. Pühakuks kuulutati ta 1083. aastal, kui saksa ristisõdijate tungimiseni Eesti alale jäi veel oma 125 aastat ja eestlaste sugukonnad veetsid oma muistset vabaduspõlve.

Küll on mulle vast kena vastuvõtt korraldatud, nendin rahulolevalt, tunnistades Istváni pühakuks kuulutamise päeva pidustusi. Rahvast on murdu, tuld ja värki rohkem kui rubla eest. Sellise asja pealt Ungaris fillereid (kohalikku peenraha) kokku ei hoita! Oma esimesel Budapesti-õhtul õnnestub mul tõenäoliselt näha ja tunda enda ümber juba vähemalt poolt kahemiljonilise linna elanikest. Ja kuigi kell on alles kaheksa ringis, on juba hämar. See tundub põhjamaa pikkadest suveõhtutest tulnule pisut pentsik.

Tulevärk lendab vastu taevast Doonau sildadelt, nii moodustab see kauni vaatepildi koos peegeldusega jõevees, mis pole küll ilus sinine, nagu väidab laulusalm, vaid pigem õlikarva hall ja vahel oliivjalt roheline.

„Siin ma nüüd siis olen, oma uues kodulinnas,” kinnitan endale ja püüan harjuda mõttega, et olen välismaalane. Ma ei tea veel, kui kauaks ma Ungarisse jään – esimene leping ülikooliga kestab ühe aasta. Mul pole aimugi, kas mulle siin meeldib või mitte, kas ma jäängi võõraks välismaalaseks või õnnestub mul siin koduneda ja muutuda pärismaalaseks. Et ma pole veel kunagi elanud mujal kui Eestis, puuduvad mul igasugused kogemused. Nii ei tea ma, kas ja kuidas inimene üldse muutub, kui end kusagil pikemaks ajaks ankrusse heidab. Otsustan, et jätan kõrvale igasugused eelarvamused ja üritan talletada kõik hea, mida see maa mulle pakkuda võtab. Natuke kõhe on, aga huvitav ka.

Mu uus kodulinn Budapest võlub mind esimesest päevast peale oma mitmepalgelisusega. Juba Buda ja Pest, teine teisel pool Doonaud, on täiesti eriilmelised linnaosad. Buda on künklik, Pest pealtnäha lapik, kuigi ka siin leidub tõuse ja langusi, mis minu kui pühapäevajalgratturi pulsi kiiremaks teevad. Aga peale selle, et siin on Buda künkad ja Pesti laugus, on olemas ka jõeäärne Budapest ja parkide Budapest, soojaveeallikate Budapest ja koobaste Budapest, butiikide ja kaubanduskeskuste Budapest, õdusate kõrvaltänavate, laiade promenaadide ja varjuliste alleede Budapest, paheline öine Budapest ja varahommikuselt saialõhnaline Budapest, kultuurielamuste Budapest ja argine Budapest. Päevpäevalt linna avastades kogun need muljed kokku ja nii hõlmab minu Budapest natuke midagi sellest kõigest. Linnas ringi luusida, uusi ja huvitavaid soppe otsida meeldib mulle hirmsasti!

Kui end luusimise vahepeal pingile, purskkaevuservale või mururibale maha istutada, on mõnus keset UNESCO maailmapärandit igasuguseid maailma asju vaagida. Rahvusvahelise kultuuripärandi nimistusse kuuluvad Budapesti Doonau-äärne panoraam, Buda Kindluserajoon, elegantne Andrássy tänav ja selle ajalooline ümbrus. Jõeäärne vaade on muidugi igati imetlemist väärt. Kui seda teha Pesti kaldapealselt, võib silma puhata kaljusel ja järsul Gellérti mäel, mis on nime saanud ristiusu märtri piiskop Gellérti järgi, kelle paganad legendi kohaselt tünni suletuna mäe otsast alla veeretasid; Tabáni linnaosa uhkete vanade majade fassaadidel; massiivsel kuningalossil ja müütilisel tootemlinnul Turulil, kes kindlusemüüril kössitab, tiivad üles tõstetud, nokk ähvardavalt õieli, mõõk küüniste vahel. Silma hakkavad veel Kindlusemägi, sihvakas Mátyási kirik ja Kalurite bastion. Sellest vaatest ei saa ka pärast lugematuid kordi isu täis: pruunikas kirju kahhelkatusega gooti kirik, romantiliste tornikeste ja võlvidega bastion ja laisalt voolava Doonau kohal kõrguv loss on nii erinev tavalisest Eesti linnapildist, aga sümbolina umbes sama mis Tallinna panoraam lahe poolt.

Jõe ääres Kalurite bastionil õnnestub mul esimest korda seista silmitsi Püha Istváni kujuga, kelle auks pauku tehakse. See seitsme valge torniga bastion kujutab endast ungarlaste maahõivamise 1000. aastapäeva pidustusteks valmistatud vaateplatvormi. Arvatakse, et ungarlased hõivasid Karpaatide vahelise maa-ala just aastal 895. Nii armas on mõelda, et mina teen seda 1110 aastat hiljem.

„Miks see bastion just kalurite oma on?” ei saa ma kohe aru.

„Siin oli varem kalaturg ja seda osa linnamüürist kaitseski kalurite tsunft,” teab Kriszta seletada.

Bastioni seitse torni viitavad aga seitsmele ungari maahõivamisaegsele hõimujuhile. Müürilt avaneb kaunis vaade Doonaule ja Pestile teisel pool jõge.

Pesti poolel ilmestavad kaldaäärt parlamendihoone, mida peetakse üheks Euroopa kaunimaks, Ungari Teaduste Akadeemia ning Greshami palee, omaaegne Greshami kindlustusseltsi Budapesti residents.

Kõik need vaatamisväärsused on päeval suureks tõmbenumbriks turistidele, aga öötundidel valitseb neis paigus enamasti rahu. Ja just siis armastan ma linnas jalutada: tõelise eestlasena on mul vaja ruumi ja algaja budapestlasena tunnen end vanade majade ja müüride turvalises läheduses koduselt ja hästi.