Читать книгу Tuhin tiibades - Reet Made - Страница 5

„Kaarina, tule nüüd sööma!”

Ema, kattis köögis õhtulauda. Tavaliselt oli see tütre ülesanne, kuid täna istus viimane nii tummiselt oma toas, et polnud mitme tunni vältel ninaotsagi näidanud. Enamasti seisis toa uks valla, kuid seekord oli suletud: seestpoolt lukku keeratud.

„Tüdruk, mis tsirkus see nüüd olgu! Kaua sa lased emal naaksuda? Sööma!”

Isa hääl oli kergelt ärritunud, sest lukustatud toas istuv tütar polnud siin peres igapäine nähtus.

„Ja-jaa! Kuulen! Aga ma ei taha praegu. Tõesti. Natuke hiljem...”

„Kui toit on laual, tuleb süüa. Tee uks lahti! Mis sa seal toimetad?”

Isale ei meeldinud niisugused asjad. Majas pidi valitsema kord.

Võti kriuksatas, uks avanes ja tütre nägu vaatas välja.

„Kaarina, mis viga? Sa oled nutnud?!” päris ema murelikult.

„Mina? Ee...ei. Silmad kipitavad niisama... vist arvutist. Panen pärast tilku. Ma teen esseed, kirjutamise hoog on peal. Tõesti, praegu ei taha süüa.”

Isa lõi käega. „Küll siis tuleb, kui nälg silmanägemise päris võtab,” ütles ta rohkem emale.

Kaarina sulges end uuesti oma tuppa.

Tüdruk nuuskas ettevaatlikult pabertaskurätti. Nina oli tõesti kui tatipasun. Niipea kui pisarad silmist pressisid, hakkas ka nina lippama. Aga löristamisel olgu tänaseks lõpp! See ei muuda siin midagi paremaks.

Kaarina keris hiirega kõristades oma kirjatüki algusesse. Pikk see polnud, pigem lühike. Essee mõõtu küll välja ei andnud. Ega pidanudki andma. Sest see oli kiri. Lihtsalt kiri. Sõbrale. Täpsemini – sõbrannale. Ometi toosama – „lihtsalt kiri” – ei sobinud selle teksti puhul põrmugi. Kaarinale tundus, et kui ta poleks ridu arvutisse tippinud, oleks ta need kirjutanud verega – südameverega. Nii arvas ta, ja vähemasti sel hetkel mõtles seda täiesti siiralt.

Tüdruk märgistas oma kirjutise hüüumärgiga, et see otsemaid tähelepanu ärataks ja kümnete teiste hulgas – kahtlemata on Katsi meilboksis (eriti praegu) kirju kuhjas – silma torkaks. Kuid send-nupule ta siiski ei vajutanud. Kirjutaja soovis napid read veel kord tähelepanelikult üle vaadata, olgugi et oli seda teinud juba vähemalt kümme korda.

Kats!

Kohe esimese sõna järel jäi tüdruk toppama. Tänast kirja oli ta alustanud korduvalt ja ikka juba esimese sõna taha takerdanud. Veel praegugi tundus selline pöördumine adressaadi poole kuidagi võlts. „Kats” kustutati ja asemele ilmus „Katja”.

Kaarina mõõtis tulemust pea viltu, justkui näeks sellist kirjapilti elus esimest korda. Tükk aega põrnitsenud, jäi ta sellega lõpuks rahule. Jah, just niimoodi on täpne ja õige.

Katja!

Ma nägin sind SELLEL ööl. Telekast! Pärast olen näinud veel mitu korda uuesti, sest seda on palju näidatud. Me kodus olime kõik üleval, terve see öö. Vanaema helistas kogu aeg, sest kõige hullem oli just tema kodu juures, otse tema akende all ja ta kartis kohutavalt. Isa ei saanud ka vanaema meile ära tuua, sest autosid ju loobiti munakatega, isegi kiirabi!

Ja siis ma nägin SIND! Sa olid selles Vitja kambas. Või polnud see tema kamp, vahet pole. Igatahes koos Vitjaga sa olid. Telekapilt küll vehkles ja märatsejad olid üksteise kukil, aga sinu tunnen ma kas või tuhande hulgast ära. Ole või seljaga. Ja just nii sa olidki. Ehkki ma tunneksin sind, ükskõik mis riides sa oled, aga meie kilekat on siin linnas küll ainult kaks. Ja teine ripub minu kapis.

Oli näha, kuidas märatsejad kangutasid prügikasti laternaposti küljest lahti ja virutasid kogu täiega poe vaateaknasse. Ja siis taoti klaasi räigelt jalgadega. Vitja ronis katkisest aknast sisse, ulatas sulle käe ja sina ronisid talle järele!!!

Kuidas sa võisid seda kõike teha?!!! Kuidas sa suutsid?!!!

Pärast seda õudukat, seda pronksööd, pole me teineteisele helistanud ega messi saatnud. See öö tõmbas meie vahele piiri. Saad aru, seda pole kunagi olnud. Ja siiski ma astun praegu sellest korraks üle ja ütlen: „Mina sind välja ei anna! Nendele igasugustele tuvastamisaadressidele ei teata! Kui sind kinni peetakse või välja kutsutakse, siis tea, et mina pole see olnud.

Aga SINA hävitasid meie sõpruse. Sa hävitasid KÕIK!

Kaarina istus liikumatult ja vaatas tühja pilguga arvutimonitori tagust seina. Veel ei vajutanud ta sendile.

Juba paar aastat asus nende uus kodu Kakumäel. Oma maja ja puha, ujumisrand vilkus puude vahelt. Igati mõnna koht.

Vaatamata uue kodu toredusele mõtles Kaarina sageli vanale, ehkki see oli olnud äärmiselt tagasihoidlik: Mustamäe kõige tavalisemas magalarajoonis, suure sõidutee ääres, sisehoov lastest ja koertest-kassidest kubisemas. See oli Kaarina sünnikodu ja – armas. Mustamäel oli neil väike korter, kus tuli noorema velle Eediga tuba jagada. Vanemad leidsid küll ammugi, et nõnda suured erinevast soost lapsed ei passi enam ühte tuppa. Aga mis seal passida? Ja polnud sel Eedil suurt viga midagi – vend või õde, mis vahet. Ehkki aeg-ajalt käis vennas oma rahmeldamise ja poistekarja koju tassimisega tõega närvidele.

Vanal kodul oli üks väga oluline plusspunkt: kohe kõrvalkorteris elas Kaarina parim sõber. Neil oli sedasorti tüüpmaja, kus trepikojas liftišahti kõrval laius ruumikas tühja ukseavaga koridorisopp. Hakkajad naabrid lõid kampa ja panid avausele ukse ette. Niiviisi tekkis kahe korteri peale ühine lisa-eeskoda, kuhu sai jätta lastekäru või jalgratta ja kus marakrattide porised õuekäimad võisid rahumeeli uksemattidel lösutada.

Nende naabriks oli sattunud vene perekond, pärit Krimmist. Vanaema Babu (selle nime pani talle lapselaps) olevat kunagi ammu plikana koos isa-emaga Eestisse elama tulnud. Tema poeg ja minia olid juba Mustamäe lapsed. Babu rääkis huvitavaid lugusid Krimmist ja kiitis hirmsasti, kui ilus seal kõik on, loodus ja puha. Miks tema vanemad nii kaunist paigast külma ja kõledasse Eestisse tulid, sellele polnud Kaarina kunagi õiget vastust saanud, ehkki oli seda Babu käest korduvalt pressinud.

Naabrimemm oli sõbralik ja väga helde. Kaarina ema ütles ikka, et Babu annaks hinge tagant kõik, eriti lastele. Kuna Kaarina ja Eedi pärisvanaemad olid, kes maal, kes oma tööga hirmsasti seotud, siis oli nii tüdrukule kui hiljem ka ta pisivennale heaks hoidjatädiks just Babu. Kaarina olevat rääkimagi õppinud kõigepealt Babu-keelt – vigadega ja vildakat poluverniku-poolvillast, nii naljakat, et seda ei osanud keegi isegi järele ahvida.

Naabrivanaema võttis kõrvalkorteri tripsu lahkelt hoiule, kuna tal kodus parasjagu ringi tatsas oma lapselaps, samaealine plika-pabul. Tollal polnud Kaarinal veel õrna aimugi, et tollestsamast plika-pabulast saab tema südamesõbranna. Pisipiiga läks lihtsalt igal hommikul naabrite poole nagu lastesõime, kaasas vaid isiklik roosa pissipott.

Nii nad kasvasid, koos ja kõrvu – Kaarina ja Katarina, ühevanused, sarnaste nimedega, peaaegu nagu kaksikud õekesed, sest sünnipäevadelgi oli vahet napilt kuu. Omavaheliseks töökeeleks, nagu öeldakse, kujunes neil iseenesest eesti keel, ehkki esimesed katsetused olid Babumemme sigrimigri. Igatahes, kui uskuda täiskasvanute juttu, olevat väike Katja hakanud puhtas ja selges eesti keeles rääkima Kaarinast kiiremini. Too puterdanud järele tulla, esialgu pehme s-i ja lõdva r-iga, kuni logopeedi juures harjutustega kõik õigesse paika pandi.

Kui tüdrukud suuremaks sirgusid, käis pidev saalimine kahe kodu vahet. Tihtipeale ei viitsitud korterite uksigi lukustada, sest ühise eeskoja oma oli niikuinii kinni. Polnud seal tähtsust, kumma juures parasjagu õpiti või musa kuulati või isegi söögilauas istuti. Eriti armastatud paik oli seesamune eeskoda, kus kõige olulisemad sossa-possa-jutud teineteisele kõrva sosistati. Siia seadsid plikad sisse ka oma postkasti, kuhu teineteisele salakirju poetasid, nagu oleks pidevast ninapidi koos olemisest ja lõputust vaterdamisest veel vähe. Salajasele postkontorile said Eedi klassivennad ükskord poolkogemata jälile, sokutasid sinna tüdrukute võltsitud nimede all libakirju ja ajasid sõbrannad napilt riidu.

Praegu libiseski Kaarina vaimusilma eest läbi too eeskojanurk, kus Katja isa kalastamistunkede peidus oli kingakarbist meisterdatud postkast. Tüdruku sõrmed jooksid uuesti klahvidel.

Mäletad meie punast postkasti koduesikus? Mis kirju me teineteisele kirjutasime! Minu meelest väga ausaid. Vähemasti mina kirjutasin küll. Ma tundsin, et sinule võin iga kell rääkida täpselt seda, mida tahan. Polnud vaja keerutada ega poosetada ega udu ajada. Muret sai alati teisele kurta. Vahel ütlesime ka teineteise kohta oma arvamusi, nii et vähe polnud. Panime ikka täiega! Ja mäletad, kui Eedi kutid jaole said ja igast iba kirjutasid ja me raksu läksime? Isegi siis, kui me riius olime, poleks ma võinud uneski näha, et ma kunagi sulle niisuguse kirja pean saatma.

Kaarina jäi uuesti tapeeti põrnitsema. Ta oli mõtetega vanas kodus.

Lasteaeda läksid nad Katjaga koos. See asus sealsamas lähedal, väikeses majas metsatukas. Kui mõni laps esimestel päevadel võõrastas ja lõi säärast nutupilli, et hoia ja keela, siis neil polnud viga midagi. Igal hetkel sõbra õlg toeks – mis sa veel tahad!

Lasteaiast edasi kooli – jällegi koos. Pinginaaber taas omast käest võtta.

Oot-oot, millal Katjast Kats sai? Koolis saigi. Oli vist kohe esimeses klassis. Katjaks jäi ta ainult oma peres, isa kutsus vahel pidulikult – Jekaterina. Aga nemad omavahel võtsid klassikaaslaste eeskujul Katsi kohemaid kasutusele.

Kats oli koolis... noh... täielik superstaar, võiks öelda. Ta laulis õudselt kihvtilt, sihukese... natuke kähiseva häälega. Nagu häälest ära grammofon, tögas Eedi, aga hea pärast, tegelikut naabriplika meeldis talle. Ja siis veel tantsimine! Seda oskas sõbranna megahästi. Eriti igasugu karaktertantse. Slaavi temperament, uhkeldas ta, kui kiired tantsud priimalt välja tulid. Üksvahe ta ema ei saanudki suurt tööl viibida, muudkui kärutas tütrekest autoga ühest trennist ja proovist teise.

Kaarina oli sõbranna edu üle veidi kadegi. Kuid Kats ei teinud kadedusilminguid märkama, vastupidi, tõmbas teise igale poole endaga kaasa. Õige pea käis Kaarina sõbraga samades trennides, ja ehkki tal seal alati niisama hästi ei läinud, oldi esinemistel ja laagrites, igal pool aina koos.

Siis juhtus see kole lugu. Nad olid kuuesed ja Katsi omade datšas, suvilas. Õiget suvilat seal siis veel polnudki. Oli alles väike putka aiamaa sopis, pisut parem kui tavaline kuur, mille üht osa kasutati tööriistade varjualusena, ja teist – aknaga – ajutise suvemajana. Selles onnikeses suvitas Kats oma kodakondsetega aastaid. Kolmel kõveral jalal trooniv ümmargune pliit-ahi andis viludel päevadel mõnusat sooja ja võimaldas samas ka sööki vaaritada. Magati välivoodites kui silgud reas. Polnud harv juhtum, et ühe silgukesena teise seas oli ka Kaarina, mõnikord Eedi-poisski.

Katsi isa ehitas oma päris-suvilat aastaid. Samasugune aeglane peremees oli ka nende suvilanaaber, kes ei saanud ega saanud vundamendisüvendist kaugemale. See-eest oli too süvend pirakas, justkui plaaniks naabrimees püstitada teab mis lossi.

Kevadeti ning suurte sadude aegu kogunes hiigelauk vett täis. Siis meenutas see tiiki. Ja kuna naabrite kruntidel polnud vaheaedu, ainult madal sõstrahekk piiriks, meelitas vesi tüdrukuid. Eriti, kui naabrirahvast ennast kohal polnud. See oli parim paik ujutada puukoorest laevukesi ja neid kaldalt kepiga tagant udida. Taoline mäng oli lastel küll kõvasti keelatud. Üleüldse ei lubatud plikadel tiigiservas sebida, eriti veel, kui Eedi sabas tilpnes.

„Võimatud inimesed!” Kaarina ema kirus vundamendiaugu omanikke, kui oli oma korterinaabritel nende suvekodus külas käinud. „Niisugust koobast aastaid lahtiselt hoida! Ise teavad, et kõrvalkrundil on väikesed lapsed. Ei aeda vahel ega midagi! Pangu siis augule kas või traatvõrk ümber.”

„Võõras mure,” leidis isa. „Eks see ole rohkem nende probleem, kellel väikesed lapsed on.”

Ema mõistis, et mehel oli õigus. Ometi ei lähe nemadki võõrasse aeda tara püstitama, ehkki omad lapsed seal ringi keerlevad. Babupere aga suhtus sihukestesse asjadesse külma kõhuga. Kas vähe ohte lapsi igal pool varitseb! Jõuad sa alati, käed laiali, ees seista. Kui laps on kuulekas, ei ta siis lähe, kuhu keelatud. Babu oli endas kindel, tema vormis ainult häid ja kuulekaid lapsi.

Kuni see juhtuski. Seekord küll olid tegelased ise, vähemasti enda arvates, täiesti süütud.

Palli viskas Eedi, tea, kust ta nii suure jõu võttis. Tegelikult üritas poisu palli Kaarinale visata, aga väike kobakäpp, nagu ta oli, virutas ikka sinna, kuhu parasjagu juhtus. Ja seekord sattus, täiesti kogemata, veest triiki vundamendiauku. Õnneks hulpis pall süvendi ääres. Kaldal kõhutades sai seda sõrmeotstega isegi puudutada. Aga ainult puudutada. Kätte haarata ja veest välja võtta ei õnnestunud. Vastupidi, iga toksamise peale ujus pall kaldast kaugemale. Ei aidanud muud, kui tuli peenrast välja tirida hernekepp ja sellega õngitseda. Kuna Kaarina oli Katjast väheke pikem, jäi see vastutusrikas ülesanne tema õlgadele. Ent ka kepi abil oli tulemus sama: mida püüdlikumalt üritasid, seda enam pall kaugenes. Kaarina venitas ennast nii pikaks kui suutis, kuni – kartsumm! – oli karupidi vees. Tüdruk ei osanud ujuda ja oleks ilmselt kui vene kirves põhja vajunud. Kord isegi sügaval vee all ära käinud, jõudis ta imekombel ühe käega kaldas kasvavast orasheinast kinni rabada. Tänu taevale, umbrohi oli tugevate juurtega ega pudenenud mullast lahti. Nii vees sumaja kui kaldal seisjad olid nõnda kohkunud, et ei teinud piiksugi. Aga juba oli Katja süvendi pervel kõhuli ja haaras paanikas sõbra teise, vett peksva käe oma pihku. „Hoia mind jalgadest kinni!” käratas päästja Eedile, kes seisis kui soolasammas, suu ehmatusest pärani. Neljane põnn asis Katja kederluudest ja hoidis kogu jõust tüdrukut vette libisemast. Piiga tiriski surmahirmus rapsiva sõbranna kuivale. Kui päästetu tahtis seepeale toru üürgama panna, surus Katja talle käe suule ja mõlemad veest tilkuvad kujud varjusid koos sabas tippava Eediga sõstrapõõsaste taha varju. Olles peidus pisut maha rahunenud, leiti ühiselt, et sellest suplusest Babule mitte sõnagi. Ka Eedi vannutati vait, ja ime küll, muidu igavene kitupunn, pidas seekord moka maas. Õnneks jõudis ta üsna pea selle koletu juhtumi unustada: tittedel tita mälu.

Igatahes tookord tegutses Katja aktiivselt edasi. Ta nihverdas vanaema selja tagant õue nii endale kui Kaarinale kuivad vahetusriided. Paljukest suvisel ajal vaja oli – mingi pluus ja sitsiseelik. Babu ei pannud teisi rõivatükke piigade seljas tähelegi. Alailma vahetasid need omavahel hilpe, üks mängu-moešõu ajas teist taga.

Nõnda ei saanudki täiskasvanud naabritiigis toimunud salasuplusest teada. Nüüd hiljem, suurtena, olid tüdrukud seda mitmel korral omakeskis arutanud.

„Ma oleksin siiski pidanud vähemalt oma kodus rääkima,” leidis Kaarina. „Sina olid ju mu elupäästja. Oleks päästeametisse või ma ei tea kuhu teada antud, oleksid presidendi kätt surunud ja medali saanud.” „Mulle aitab vanavanaisa medalistki „Za pobedu nad Germaniei”,” naeris Kats.

Tema vanavanaisa medalilugu Kaarina teadis. Babu isa polnud sõjas, otse lahinguväljal käinudki. Polnud sõjaväekõlbulik ja oli vist ise kah värbamise hetkel väheke kõrvale nihverdanud. Silmad olnud tal see peamine põhjus. Igatahes kandnud ta mingeid erilisi kangeid prille ja kaugele näinud halvasti. Samas lubasid needsamad prillid rätsepatööd teha. Niisiis vihtuski vanavanaisa sõja ajal suures õmblusateljees sineleid õmmelda. Ja kunagi aastaid hiljem, keset rahuaega, ta selle medali saigi.

Kaarina enda vanavanaisa aga mobiliseeriti esimesel sõjakuul ja saadeti kohe väljakutse päeval ida poole teele nii, et ei lubatud enam oma kodust korrakski läbi tulla ja hüvasti öelda. Tema jäi Velikije Lukisse. Sinna, kus langes lademes eesti sõdureid. Ei medalit, ei teada olevat hauakohtagi.

Kaarina sõrmed libisesid jälle klahvidele

See, mis juhtus datšas, seal naabrite veeaugus, ja seda, mis sa minu heaks tegid, ei unusta ma iialgi. Sa olid siis ja üldse kõik see aeg mulle väga (Kaarina valis sõnu) lähedane inimene. Ma tahan sulle seda praegu ilmtingimata öelda. Võib-olla me ei näe ega kõnele omavahel enam iialgi. Ja ma soovin, et sa seda teaksid.

Jaa, nad olid Katsiga nagu kaksikõed. Aga miks nad lahutati? Seda mäletas Kaarina hästi.

Esimest korda hargnesid nende teed kuuenda klassi eel. Katja vanemad, eeskätt isa, leidsid, et tütrel kipub oma rahvuse ja juurte tunnetus unarusse jääma. Kodu oli loomulikult igati toeks, siin hoiti oma keelt ja meelt. Väiksena on laps pesa küljes turvaliselt kinni, siis saab kõike hoida ja seada. Ent Babu põllepaeltest oli pisihaaval hakatud lahti laskma ja oli selgelt näha, et neiuhakatisel muutuvad koolikaaslased ja sõbrad järjest tähtsamaks. Eesti keel, see siinmail vajalik, oli tütrel titeeast saati suus. Mis paljudele komistuskiviks, polnud tema jaoks mingi küsimus. Selles osas oli piiga tulevikutee sillutatud. Nüüd aga, arvasid isa-ema, oleks lapsel küll viimane aeg põhjalikumalt oma – Puškini, Tšehhovi, Dostojevski kultuuri süveneda. Nõndaviisi tavatseti seda toonitada, viimasel ajal ikka enam ja enam. Vähemasti nendes ringkondades, kus liikus isa, ja neis infokanalites, mida tema jälgis.

Oi, Kats ajas alul sõrad vastu. Jätta kool ja sõbrad kus seda ja teist! Liiati veel säärane pop-tüdruk, nagu ta omas koolis oli. Aga noh, millal enne on väeti laps saanud vanemate voli vastu! Eriti vastu isa tahet, ja selles peres oli perekonnapeaks kindla peale isa, kellele isegi Babu pidi aeg-ajalt alla vanduma.

Kaarina proovis Katsi lohutada, kuidas oskas. Elasid nad ju endiselt kõrvu, saalisid teineteise vahet ja sõbranna võttis osa peaaegu kõigist vana kooli üritustest. Õppimises läks ta küll alguses kõvasti tagasi. Mis sest, et keelt valdad. Kuid sa pead seda oskama nii kõnes kui ka kirjas. Selle viimasega jagaski Kats puid ja maid. Ometi oli ta jõuludeks juba üle oma varju hüpanud.

„Õppimisega mul enam probleeme pole,” pihtis ta sõbrannale, „aga üldiselt on seal koolis ikkagi vähe... imelik. Papsil on vist õigus, et mu juured on närtsinud, noh, need põhijuured, saad aru? Tead, ma mõtlen nagu teisiti... teistmoodi... nagu sina... mõistad?”

Kaarina noogutas, ehkki tundis, et ega vist mõistnud. Varemalt polnud ta arutlenud selle üle, kuidas ta mõtleb, ehk kas võiks seda ka mingil teisel moel teha.

Tantsimas, kus tüdrukud käisid endiselt koos, kõneldi ükskord pikalt ja põhjalikult rahvariietest. Kuna lähenemas oli koolinoorte laulu- ja tantsupidu, oli see teema aktuaalseks muutunud. Leiti, et nende rühm peaks valima kindlasti Harjumaa mõne kihelkonna traditsioonilised rahvarõivad. Et iga piirkond tulgu ikka omades. Olgugi et paljudele tunduvad Saaremaa riided eriti kaunid, just need plisseeritud seelikutega.

„Täitsa põnev, kui niimoodi täpsemalt kõigest teada saad. No näiteks, et paljude rahvarõivaste juurde ei kuulu pluus, vaid hoopis käised! Naljakas, et käised polegi ainult varrukad, hoopis sihuke lühike pluus, tikand ja pits allääres. Igatahes kihvt on teada, ja vaatad hoopis teise pilguga, et kust need ja need riided pärit on ja...” arutles Kats. Mõni aeg hiljem teatas ta: „Oskad sa ette kujutada, need seal (ta pidas silmas oma uusi klassikaaslasi) ei tea eesti rahvariietest tuhkagi. Mitte hiirepoegagi! Mõni imestab, et miks neid rõivaid küll nii palju ja erinevaid on – ja kogu moos. Neil pole aimugi, et igal piirkonnal olidki kohe omad riided.”

„Noh, Eestit te ju ometi õpite, ma mõtlen maakondi ja...?” päris Kaarina.

„Seda jah, aga ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Väiksematest linnadestki ei tea paljud ööd ega päeva.”

„Võib-olla on alles hiljuti siia elama tulnud,” arvas Kaaria.

„Kus sa! Vanemadki juba siin sündinud. Igatahes Venemaast ja selle ajaloost, iidamast-aadamast alates, teatakse iga kell rohkem.”

„Ilmselt on tundides õpitud ka rohkem.”

„Vist küll, ma neid nooremaid klasse ei tea.”

Vahest sellest tulebki see teistmoodi mõtlemine, kui põhijuured, nagu Katsi isa ütleb, hargnevad siinsetel inimestel nõnda erinevalt, mõtiskles Kaarina hiljem endamisi. Et maad, kus elatakse, peavad küll kõik oma kodumaaks, aga põhijuured ei pruugi sugugi mitte kõigil just selle maa mullas kinni olla. Või vähemasti mitte ainult. Juurte päris lõpud, toitaineid ahmivad narmasjuured, võivad olla teab kus, sadade ja tuhandete kilomeetrite taga, klammerdunud hoopis teistesse oludesse, sootuks teistesse põhimõtetesse ja tõekspidamistesse ning ammutavad sealt kogu aeg siinsele kodule vastuvõtmatut ja võõrast. Katsiga peaks sellest pikemalt rääkima, otsustas Kaarina tollal.

Aga rääkimata see jäi. Tulid muud asjad ja jutud. Kats sai peika. Päris imelik, et selline elav ja sahmerdis, nagu ta oli, polnud tal seni veel kellegagi tõsisemalt susisenud. Ta oli lihtsalt liiga semu, kõigiga.

Aga siis ilmus – Vitja! Ei trennist ega uuest koolist. Sealtsamast Mustaka õuest. Kaarina seda poissi ei teadnud. Siis, kui ta veel vanas kodus elas, seda kutti nende kandis liikumas ei nähtud. Olevatki alles hiljuti kolinud.

Igatahes Katsi viis love täiesti rivist välja. Ja see, mida uude kooli minek nende omavahelistele sõbranna-sidemetele teha ei suutnud, tegi Vitja oma kantis lõua ja uduhabemega paari nädalaga. Just see rebiski sõbrannad otsustavalt lahku.

Kats ise ei paistnud sellest arugi saavat. Või vähemasti üritas mitte välja näidata. Oma poissi hakkas ta Vikiks hüüdma, kutsus teda igale poole kaasa ja aina püüdis Kaarinaga tuttavaks ja sõbraks teha. Kuid sellest ei saanud suuremat asja, sest Viktor, ehkki mõikas üht-teist eesti keelest, ei üritanud seda ometi sõnagi rääkida. Kaarina jälle oli selle põlvkonna laps, kes oli koolis vene keele tunde küll väheke nuusutanud, kuid temastki polnud mingit võõrkeeles rääkijat. Kuigi Kats mängis püüdlikku tõlki, muutus ometi säärane kooslus kõigile tüütult koormavaks.

„Pidid sa just selle otsa komistama!” turtsatas Kaarina kord nördinult, kui Kats järjekordselt nende omavahelise kokkusaamise Viki pärast ära jättis.

„Oled sa olnud armunud?” nähvas Kats vastu.

Kaarina nohises solvunult. Sõbranna teadis väga hästi, et sellist õnnistavat tunnet polnud Kaarinale veel kordagi kogeda antud.

Järgmisel päeval tuli Kats pärast kooli kohe Kakumäele. Kõigele vaatamata ei meeldinud tüdrukutel omavahel tülitseda, ja kui midagi juhtuski, püüdis süüdlane pool kohe asja klaarida.

„Tegelt, aeg-ajalt viskab mul Viks täiesti ära. Tead, ta on mõnikord säärane... vastane,” avameelitses Kats.

„Kelle vastane?” ei taibanud Kaarina. „Minu või?”

„Nojah... ka sinu ja...”

„Kujutad ette, mulle on sellest küll täiesti suva,” purskas Kaarina ärritatult naerma.

„Okei, noh, mitte ainult sinu.”

„Kelle siis veel?”

„Kõige, kogu siinse elu ja... korra ja...”

„Kui ei meeldi, mingu minema,” oli Kaarina karmilt resoluutne.

„Kuhu? Ta on samuti siin sündinud. Ta ütleb, et siin kuulub kõik talle niisamuti, ja mulle... kui sullegi.”

„Tore!” See, et kõik siin Eestimaal kuuluks Katsile samavõrd kui talle endalegi, paistis Kaarinale loomulik. Selle vastu polnud tal küll midagi. Aga Viktor?! Liiati, kui kutt on veel kõige ja kõigi vastaline! No ei! „Ma leian, et iga maa ja kõik, mis seal on, peab eeskätt kuuluma rahvale, kellele see maa on olnud põliselt koduks ja kellele see seaduslikult kuulub. Mina näiteks ei tahaks mitte midagi Babu Krimmist või sinu Viki... ma ei tea kust... Kas sa ise üldse tead, kuskohast tema ise põhiliselt pärit on?”

„Siit. Siitsamast Mustamäelt, kust minagi,” vastas Kats kuivalt.

Kaarina adus, et praegu vestles ta Katjaga, ja see tüdruk istus Vitjaga ühes paadis.

Kaarina silus mõtlikult klaviatuuri. Ta libistas sõrmedega mööda klahve, ühtegi tähte löömata.

Võib-olla siis, arutles tüdruk mõttes, oleksid nad Katsiga pidanud oma suud puhtaks rääkima. Jah, võib-olla just see olekski olnud kõige õigem hetk. Et mida mõtleb üks ja mida teine, mida nad teavad oma maa ajaloost ja tänapäevast, mida on siit-sealt kõrvalt kuuldud ning mida tunnevad oma sügavas hingesopis.

Tolle sõdurikuju – tegelikult eesti sportlase järgi eesti kunstniku poolt vormitud, mis justnagu oleks olnud kogu mäsu põhjus, ja samas ju polnud – oleksid nemad, kaks südamesõbrannat, jätnud täiesti rahule. Nende vanavanaisadel olid sõjaga, lahingute ja matmiskohtadega omad sotid. Nemad, Kaarina ja Katarina, oleksid rääkinud muust. Ilmselt palju paremini, vahest palju õigemini.

Aga tookord nad rohkem ei rääkinud. Mõlemad, olles hetkel sisemusest puudutatud, tõmbusid tagasi ja sulgusid kumbki oma koorikusse. Kats oli tulnud leppima, Kaarina tahtis leppida. Nad võtsid päevakorrale teised teemad, oma tüdrukutejutud.

Just siis teatas Kats, et oli ühes äärelinna kaltsukas näinud lahedat kilekat ja kutsus Kaarina konsultandiks kaasa, et see ära osta. Kilekas oli tõega äge. Kats sai selle õnnelikuks omanikuks ja Kaarina oli nördinud, et säärastes poodides on häid asju ikka ainult üks eksemplar.

„Seekord, kui mu mälu ei peta, on isegi teine,” sekkus tüdrukute juttu pealt kuulanud müüja. „Oodake, ma lähen vaatan taharuumi.” Ja tuligi teise samasugusega. „Näete, mõlemad täiesti uued.”

Number passis, istus kui valatud. Nõnda nad saidki ühesugused ürbid: Katsil kahvaturoosa, Kaarinal plassroheline. Kokku maksid need – peaaegu mitte midagi.

Kui nüüd pronksöö videosid näidati, ütles Kaarina ema kord äkitselt:

„Vaata-vaata, kas see, kes seal praegu ennast vaateaknast sisse upitab, ei ole su sõbranna?! Kats, ma mõtlen. Täpselt samasugune asi seljas kui sulgi. Teil olid ju need ühesugused.”

Kaarinast käis läbi kui elektrilöök. Ei tea, miks, aga talle tundus, et praegu peab ta sõpra kaitsma. Et saagu hiljem, mis saab.

„Ah, mine! Ega siis ainult meil säärased ole. Paljugi, kes võivad poest osta.”

Vaateaknast ronijad kadusid, uued pildid jooksid ette. Ja ehkki nad nägid neidsamu kaadreid korduvalt, ei puudutatud Katsi-teemat kodus rohkem. Ka Eedi mitte. Kaarinal oli tunne, et vennas oli samuti õe sõbranna seal ära tabanud. Üleüldse oli Eedi-poiss end pronksööl uue nurga alt näidanud. Muidu enda meelest kõva mees, istus teleka ees täielikus šokis. „Mida nad teevad meie linnaga! Kuidas nad võivad?! Miks?! Miks?!” korrutas ta ühtjärge, olles nagu väljaspool aega ja ruumi.

Sedasama korrutati järgmistel päevadel ka koolis. Oldi hinge põhjani vapustatud, et rahulikus Eestis võis toimuda midagi niisugust, mida peeti ikka teiste, keevalisemate ja ebaturvalisemate paikade pärusmaaks! Tragimad fotograafid olid varajastel hommikutundidel käinud pildistamas marodööride tallermaad, lagastatud südalinna. Masendavad kaadrid kütsid emotsioone. Õpetajad? Kaarina imestas, et õpetajad, manitsenud oma õpilasi säilitama kainet mõistust ja külma pead ning palunud neid järgnevatel õhtutel, ka Volbriööl, koju jääda, suutsid tundides rahulikult uut ainet edasi võtta. Hea vähemalt, et ei küsitud.

Aga mida tema oleks tahtnud? Rääkida, arutada, vaielda! Et mingu need paar koolipäeva ja programmid kus...! Et küsimused leiaksid ka vastuseid.

Kodus arutati. Seda küll. Vähemasti Kaarina kodus. Isa ütles, et erinevaid arusaamu, eeskätt nii kardinaalselt vastukäivaid, ei saa seletada erinevate tõlgenduste abil. Ainult faktidel on siin vääramatu väärtus. On üks väga lihtne küsimus ja sellele väga konkreetne vastus: „Milline lipp lehvis tollel 1944. aasta septembripäeval Pika Hermanni tornis?”

Tüdruk hingas sügavalt. Mõttetöö oli olnud väsitav ja toonud liialt elavalt kõik läbielatu uuesti silme ette. Ta vaatas kirjatüki lõpuosa veel kord üle. See rääkis datšas juhtunust. Ega olnudki enam midagi lisada. Niigi oli kiri tulnud plaanitust pikem. Siiski, Kaarina kirjutas:

PS Seda kilekat, mis mul sinuga ühesugune on, ma enam ei kanna. Ilmselt viskan selle hoopis minema, kuigi see sobib mulle hästi ja meeldib ka. Aga ma vihkan seda, sest ka see on nüüd täiesti rikutud.

Sõrm oleks äärepealt vajutanud hiirekõrvale, et kiri ära saata, kuid peatus veel. Kõigest hoolimata soovis kirjutaja viimaseks lauseks jätta midagi sõbralikku. Ta lõpetas: