Читать книгу Libisemine ja komistamine - Rein Reisberg - Страница 1

Sissejuhatus

Оглавление

Libiseda või komistada võib meist igaüks, olenemata vanusest, ametist ja tervislikust seisundist. Kahjuks vaadatakse kaastöötaja kukkumisele pahatihti kui naljale, eriti kui see ei põhjusta rasket vigastust. Ent järgmisel korral ja ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel võib tagajärg olla naljast kaugel.

Töökeskkonnas liikumine võib tunduda suhteliselt turvaline, kuid registreeritud tööõnnetuste analüüs näitab hoopis vastupidist. Peaaegu iga neljanda tööõnnetuse põhjustab libisemine või komistamine.

Selliste õnnetuste eripära on raskete ja pikaajalist töövõimetust põhjustavate vigastuste suhteliselt suur osakaal. Ligikaudu kolmandik neist õnnetustest lõpeb luumurruga. Umbes pooltel juhtudel kestab libisemisest või komistamisest põhjustatud töövõimetus kauem kui kuu.

Tõenäosus libisemise ja komistamise tulemusel tervisekahjustus saada on suurem eakamatel töötajatel ja naistel. Ligikaudu kolmandik tervisekahjustuse saanud töötajatest on 55-aastased või vanemad. 60 % juhtudel on libisemise ja kukkumise tõttu toimunud õnnetustes kannatanuteks naised (samal ajal kui kõikides tööõnnetustes on naiste osakaal 34 %).

Ennetamiseks on oluline koguda teavet nii tööõnnetustest kui ka juhtumitest, kus tervisekahjustus jäi olemata vaid tänu soodsate asjaolude kokkusattumisele (nn peaaegu-tööõnnetused). Selliseid vahejuhtumeid on otstarbekas uurida, et nende kordumist ära hoida. Järgmisel korral, kui asjaolud on ebasoodsamad, võib samalaadne õnnetus põhjustada juba tervisekahjustuse.

Libisemisest ja komistamisest põhjustatud tööõnnetuste raportitesse on tööandja sageli märkinud õnnetuse põhjusena kas töötajapoolse ohutusnõuete rikkumise või lihtsalt „muu põhjuse”. Samal ajal on raportis kirjas, et liikumistee oli libe või et seal oli esemeid, mis põhjustasid komistamise.

Tööõnnetuse tegelike põhjuste väljatoomine aitab vältida analoogilisi õnnetusi tulevikus. Kui ettevõttes jäädakse seisukohale, et süüdi on ainult libedal mitte püsti püsinud töötaja ise ja töökoha korrashoiuga polnud mingeid probleeme, võivad õnnetused korduda.

Veel olulisem kui ohuolukordadest või tööõnnetustest õppimine on aga ennetustegevus, mille tähtis osa on riskianalüüs. Pahatihti võetakse libisemis- ja komistamisohtu töökeskkonna loomuliku osana ja jäetakse see riskianalüüsis käsitlemata, mistõttu tegevuskavas ei ole kirjeldatud meetmeid ja ette nähtud vahendeid kukkumisohu vähendamiseks. Riskianalüüsi tegemisel ei ole õige vaadata ainult töökeskkonna hetkeolukorda, vaid arutada laiemalt, millised ohud võivad ka mõnel muul ajal esineda. Näiteks haigla või kohviku põrand võib olla vaatluse ajal puhas, kuid pärast haigete söögiaega või laste kohvikukülastust võib põrandal olla libedust põhjustavaid toidutükikesi. Riskianalüüsi tegemist on kirjeldatud lisas 1.

Õigusaktides on liikumisteede nõuded suhteliselt üldsõnalised. Vabariigi Valitsuse 14. juuni 2007. aasta määruse nr 176 „Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” kohaselt peavad ettevõtte territooriumil või tööruumis paiknevad liikumisteed, kaasa arvatud trepid, statsionaarsed redelid, laadimisestakaadid ja kaldteed, olema sellise suurusega ning paiknema nii, et oleks tagatud jalakäijate ja sõidukite ohutu liiklemine ning nende läheduses töötavate inimeste ohutus.

Käesolevas brošüüris kirjeldatakse liikumisteedega seonduvaid probleeme, mis põhjustavad libisemist ja komistamist, eelkõige praktikast lähtuvalt. Elulised näited pärinevad Tööinspektsioonile esitatud tööõnnetuste raportitest.

Libisemine ja komistamine

Подняться наверх