Читать книгу Minu Ugrimugri - Rein Sikk - Страница 6

Lihtne on ennast ugrimugriks pidada ja oma väärtused paika sättida. Aga oh seda õnne ja rikkust! Ugrimugride maailm on nii etteaimamatu ja lai, et seal millegi täiesti tavaliseks pidamine võib lõppeda fiaskoga. Sest see, mis tundub sulle nii igapäevane, et mainidagi ei tasu, võib hõimuvelle tarvis osutuda maailma kõige erilisemaks asjaks.

Kord tuli sõber Raivo Riimil oma suvekodus Virumaal Varudi külas võõrustada marisid. Ju oli Baltica või Viru Säru folkloorifestival. Ju olid kauged hõimlased külla tulnud.

Raivo siis arutab nii ühe kui teisega, et mis mari memmedega nii kaua peale hakata, kui saun köeb ja sült soojeneb.

Üks asjaosaline arvab, et viime nad mere äärde. Teine asjaosaline arvab, et milleks – meri ju nii tavaline. Õnneks jäävad peale mere pooldajad.

Raivo jääb koju sauna kütma ja kunstnik Riho Hütt läheb memmedega kaasa. Juba bussis nakatavad memmed oma õnneliku vadinaga elevusse ka Riho. Sest memmed räägivad, et nad on nii Marimaad näinud kui Venemaad väisanud, ilma ja inimesi kogenud. Aga, see mis veel kunagi pole nende silmi ulatunud, on... meri.

Ja meri ongi olemas. Lamab Mahu rannas raugelt oma kohal nagu sajandeid varemgi.

Memmed vaatavad algul bussiaknast arglikult seda lõpmatuseni sinetavat vetevälja. Ja arutavad lisaks, et kuis küll silm võtab kaugele. Ja kuis küll üks pind võib nii suur ja nii sile olla.

Kui meri kaugemalt vaadatud, astuvad mari memmed, kõigil rahvariided üll, ettevaatlikult selle ligi. Pistavad käe mere sisse ja siis pistavad selle käe suhu. S-o-o-l-a-n-e!

See, et meri on soolane, on nii eriline, et vajab mitu korda nii iseenesele kui ka naabrinaisele üle kordamist. Rihole korratakse ka, et ta ikka aru saaks, et see, kui suur meretäis soolast vett su ukse all magab, on tegelikult üks väga suur väärtus, mida ei saa kogeda mitte iga ugrimugri.

Siis võtavad memmed kingad maha ja pistavad varbad arglikult mere sisse. Ja kilkavad kui noored neiukesed lakaluugil. Sest meri tuleb memmede varvaste ligi ja tõmbab oma soolase keelega üle nende varvaste.

Oih ja aih!

Aga vähe veel. Memmed tahavad merd veel enam kogeda. Nad kisuvad oma rahvariideseelikud kõrgele-kõrgele üles. Kisuvad isegi kõrgemale kui memme-eas olijale sobilik oleks, ja marsivad suisa mere sisse.

Oih ja aih!

Huilgavad ja kiljuvad, aga kõige rohkem imestavad. Meri, mis imeline meri.

Riho meenutab veel tänase päevani, et kui kõrgele ikka need memmede seelikud tõusid. Ja lisab kätega hoogsaid ringe tehes, et need seelikud tõusid ikka nii väga kõrgele, et Riho eelistas mere imetlemise asemel hoopis rannametsa ilu vaatlema hakata. Riho on väga kombeline noormees.

Memmed saavad merest välja, pühivad vett ihuliikmetelt ja kiidavad merd taevani. Aga ega asi siis veel sellega läbi ole!

Korraga lähevad käiku kõik bussis olnud pudelid ja muud anumad. Neist valatakse välja peenemad ja tavalisemad joogid, anumad loputatakse puhtaks ning täidetakse mereveega. Et Marimaale kaasa võtta, et kodukülas sealsetele memmedeletaatidele vaadata, katsuda ja maitsta anda.

Vaat nii palju siis meie jaoks nii tavalisest merest.

Põhja-Norra, Saamimaa pealinn Karasjok. Olen seal grupi ajakirjanikega, kellest paljudele – Kesk-Euroopast tulnuile – on juba 25–30-kraadine pakane ehmatav, rääkimata teedel toterdavatest põhjapõtradest. Või siis kogu ilma sinise valgusega täitvast polaarööst.

Taustaks on tarvilik teada, et Karasjokis on Norra saamide parlament, ja et just sealt, Karasjoki lähedasest külast, alustas oma legendaarset muusikuteed tõenäoliselt maailma kuulsaim saami laulja – Mari Boine, kes on mitu korda ka Tallinnas esinenud.

Just maailmastaariks tõusnud Boine oli see, kes viis saami muusika maailmaareenile. Ja selle eest kutsuti ta 1994. aastaks Lillehammeri olümpiamängude avapidustustele saami joigusid esitama.

Mis võinuks olla suurem au!

Aga vaba ja metsiku hingega Boine... loobus. Teatas norralastele, väidetavasti üsnagi ülbel moel, et no nii, nüüd on teil korraga saame vaja. Aga kus oli siis teie saami-armastus, kui uputasite meie põhjapõtrade karjamaad üle hiigelveehoidla voogudega? Kus oli teie saami-armastus siis, kui saatsite meie rahumeelse meeleavalduse vastu politseinike armaada?

Tutkit, norralased! Väikest rahvast, olgu ta siis kas või tühipaljas saam, peab kogu aeg armastama. Või vähemasti austama. Aga on paganama narr, kui suurele tuleb väikese-armastus peale üksnes siis, kui on vaja end väikese sulgedega ehtida.

Umbes nii andnud Boine teada. Vähemasti nõnda rahvajutt räägib.

„Mina teie olümpiamängude avamisel ei laula,” olnud Boine selge sõnum.

Ja nii tuligi norralastel kibe pill alla neelata ning kutsuda oma kodusele olümpiale joiguma Soome saam – Nils-Aslak Valkeapää.

Vaat selline väge täis naine on Boine.

Nii me seal Boinest kolleegidega räägime ja astume poe ligi, mille ees töötavad kõikide autode mootorid, kuigi omanikud ise sisseoste sooritavad. See, muuseas, on põhjarahva tarkus, et paned hommikul oma auto mootori tuksuma ja nii jääb see õhtuni. Välja ei lülita.

Sest kes jõuaks iga kord masinat soojaks kütta, kui see vahepeal paarikümnekraadises külmas seisma peaks jääma. Ja kes jõuaks iga kord härmatist akendelt nühkida! Ja pealegi – ega töötava mootoriga auto kuhugi omavoliliselt ära ka sõida. Vähemasti Põhja-Norras mitte. Sest võõraid on vähe ja järgmine küla asub teinekord kogunisti paarisaja versta kaugusel. Autoärandamine on Põhjala tundrais üks suhteliselt mõttetu tegevus.

Aga tagasi maailmastaar Boine juurde, kellest rääkisime. Järsku kostis üks meid vastu võtnud saam: „Ah jah, Mari Boine käis just enne siin poes.”

„???” Euroopast tulnud ei saa mõhkugi aru.

„Poes, noh,” ei saa saam jälle eurooplaste arusaamatusest aru. „Ta ju elab siin!”

Eurooplased aga ei saagi sellest aru saama, kuidas võib üks Põhjala ilma megastaar lihtsalt ühes Põhja-Norra külakese poes käia. Et lihtsalt tuleb oma autoga ja tal pole kaasas isegi turvamehi, rääkimata autogrammiküttidest.

Võimatu on ju näiteks Madonnaga poes kokku joosta, ilma et turvameeste ja ajakirjanike hordide otsa komistaks. Ja kas ta üldse poes käib?

Aga Põhjamaal on lihtsa külanaise Mari Boine poeskäik ju nii tavaline, et sellest pole tõesti mõtet pikalt rääkida, arvavad igatahes saamid.

Aga ega tavalise saami elu tavalised elamused sellega piirdu. Meile tõmmatakse hirmpaksud vatid selga ja antakse hiigelvõimsad mootorsaanid pihku.

Ja näidatakse kesk aina krõbedamaks kiskuvat pakast ka suund kätte – järgmisse suuremasse asulasse Kautokeinosse on umbes 125 kilomeetrit, andke siis tuld.

Oot-oot? Me peame sõitma lumesaanidel otse läbi teedeta tundra, otse läbi sinkjasmusta öö?

Jah, sõidategi nii, nagu tavalisele saamile kohane ja tavalisele saamile tavaline, selgitatakse meile.

Õnneks haagib üks saam end meie kolonni esimesse ja teine jälle tagumisse otsa.

Aga kuidas see sõitmine siis käib?

„Gaas on parema pöidla all, pidur vasakul,” õpetab saam oskamatuid. „Aga sõida rahulikult. Kui midagi lõhud, maksad 24 000 Norra krooni trahvi.” Kogu tarkus.

Temperatuur on vahepeal mitu pügalat allapoole roninud.

„Miinus 32,” raporteerib esiotsamees ja keerab lõugava mootoriga saani nina aina pimedamaks muutuva tundra poole.

„Oua-vouva!” huilgavad mootorid. Ootusärevust ja tundmatuse tumedust on õhus veel enamgi kui pakast. Ja see, mis järgneb, pole eestimaine lumesaanisõit siledal teepinnal.

„Oua-vouva!” Start!

Tundras on aga meie saabumise eel vist pooleli jäänud Edgar Valteri raamatust pärit pokude kokkutulek. Hops üle ühe, hops üle teise, kolmas kipub saani suisa tasakaalust välja viima.

Hoppadi-hoppadi-kappadi-kappadi. Ouva-vouva.

Tarvaline tundra talitee. Ninast ja suust lendavad aurupahvakud jäävad pidama kaitseprillidel, muutes need peagi nina peale asetatud jääklombiks.

Hoppadi-kappadi-ouva-vouva üle mätaste. Saatjaks vaid lärm kõrvus ja aina kaugemale lumesajusse kaduv eessõitja sabatuli. Ja surin tuleb sisse. Mitte üksnes mootorsaanist. Vaid sellest ümbrusest. Sina, imepisike kübemeke oma saani taltsutamas kaugel Põhjala taeva all, kesk krõbedat külma.

Vaateväli muutub aga aina enam jäätuvate kaitseprillide taga üha ahtakesemaks ning mälusopis jooksevad kaadrid rodeo-filmidest, kus hullunud hobused ja härjad klopivad oma seljal ratsutajaid, nii kuis jaksavad. Polaar-rodeo peksab kogu sisikonna segi ja veerand tunni pärast tulitavad reielihased mis hirmus. Püüan nimelt end saanil oma jalgadele toetudes ja siis pisut ihu tõstes-langetades pisutki leevendata mu taguotsale osakssaavaid ponnistusi.

Kurat, kus on eessõitja tuli? Kurat, kus?

See pole paanikauss, mis hinge poeb. Suisa suur boamadu, suurt hirmu külvav.

Kus, kurat?

Hoppadi-kappadi-oua-vouva.

Kas ma olen üldse õigel rajal? Ma ei tea. Teed leida ei oska. Ainuke, mida oskan ja tean, on edasi sõita. Lootuses, et olen õigel teel.

Viimaks viirastub mingi tuluke aina tihedamaks muutuvas sajus. Viimaks saab viirastusest tõelisus. Aga kui poleks viirastunud? Ju oleks hommikul tundrast leitud üks ilus eestlasekujuline härmas skulptuur. Üks saam hiljem kostab, et eelmisel retkel kadus, jah, üks mees ära. Mitu tundi otsitud teist taga.

Lõpmatuna näiv, kuid saamidele täiesti tavaline tundraretk jääb pooleli, sest ees ootavad kaks maja. Meie ööbimispaik. Seest niisama külm kui väljast.

Halud selga, õuest tuppa, tuli ahju. Higiste kassipoegadena läbimärg seltskond hakkab tasapisi oma vattide seest välja ronima ja neid kuivama riputama. Kuigi väljas oli krõbekülm, higistasid me ihud hirmsamal kombel. Sest lumesaanirodeo on raske füüsiline töö.

Istume, lobiseme.

Suuri kaameraid kaasa tassinud fotograafid on pisut nördinud, et ikka pole veel virmalisi näha. Aga just virmalisi on nad polaartaevas pildistada lootnud ja selle nimel kohale tulnud tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Ahi ajab sooja, istume, lobiseme. Külmast õhkavasse õue ei tihka keegi nina pista.

Ainult saamid käivad, hõlmad valla ja T-särk üll, õues suitsetamas. Teised vahetavad toas muljeid polaar-rodeost ja need muljed ei taha kuidagi lõppeda.

Kui üks ahelsuitsetavatest saamidest nina korraks tuppa pistab, küsib keegi muuhulgas ja mokaotsast, et noh, mis õues näha on.