Читать книгу Hingede raamatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat - Ренсом Риггз - Страница 2

Koletis seisis nii lähedal, et oleks võinud meid keelega puudutada, pilk meie kõridele suunatud, krimpsus aju täis mõrvafantaasiaid. Tema nälg meie järele täitis õhu elektriga. Hingetud on sündinud verejanulistena ebatavaliste hingede järele ning siin olime me tema ette ritta seatud nagu rootsi laud: pisike Addison vapralt mu jalge ees, saba püsti; Emma toe saamiseks minu vastu nõjatudes, kokkupõrkest ikka veel liiga nõrk, et enamat kui tikku süüdata; meie seljad toetusid kõvasti vastu lõhutud telefoniputkat. Ümber meie sünge ringi nägi metroojaam välja nagu oleks ööklubis pommitamine toimunud. Lõhkenud torudest vilises kummitusliku kardinana auru. Laest rippusid väändunud seinakinnituste küljes purunenud monitorid. Klaasikillumeri ulatus rööbasteni, helkides hüsteeriliselt vilkuvate punaste ohutulede valguses nagu aakrilaiune diskopall. Me olime lõksus, ühel pool kivisein ning pahkluuni ulatuv klaasikildudest vaip teisel pool – paari sammu kaugusel olendist, kelle ainus instinkt oli meid lõhki rebida, kuid kes ei üritanudki meieni jõuda. Ta tundus olevat põrandasse juurdunud ning kõikus edasi-tagasi nagu joodik või kuutõbine, surmatoov pea norgus, keeled kui ussipesad, mille olin magama loitsinud.

Mina. Seda olin teinud mina. Jacob Portman, poiss Eikusagilt, Floridast. Ta ei olnud meid tapnud – see õudus, mis tehtud pimedusest ja magavatelt lastelt kogutud luupainajatest – sest mina käskisin tal seda mitte teha. Käskisin tal täiesti ühemõtteliselt oma keele minu kaela ümbert lahti rullida. Mine tagasi, ütlesin ma. Seisa, ütlesin keeles, mis koosnes häälitsusest, mida ma inimese suust tulevana võimalikuks ei pidanud – ja imekombel ta kuulas, väljakutsuvalt mind silmitsedes, kuid keha kuuletus. Kuidagimoodi olin ma luupainaja taltsutanud, talle loitsu peale pannud. Kuid magajad ärkavad ning loitsud kaovad, eriti sellised, mis on kogemata peale pandud, ning ma tundsin, kuidas hingetu pulbitseb rahuliku pealispinna all.

Addison müksas ninaga mu säärt: „Tonte tuleb veel. Kas see koletis laseb meid mööda?“

„Räägi sellega uuesti,“ pomises Emma hädise häälega. „Ütle, et ta uttu tõmbaks.“

Ma otsisin sõnu, kuid need olid kadunud. „Ma ei oska.“

„Hetk tagasi oskasid,“ ütles Addison. „Kõlas nagu oleks su sees deemon olnud.“

Hetk tagasi, enne kui ma teadsin, et ma oskan, olid sõnad mul suus, oodates, et ma nad välja ütleksin. Nüüd, kui ma neid tagasi soovisin, tundus see sama raske, kui paljaste kätega kala püüda. Iga kord, kui üht neist puutusin, libises see mu haardest

Kao minema! karjusin.

Sõnad olid ingliskeelsed. Hingetu ei liigutanud. Ma lõin selja sirgeks, vaatasin otse ta sünkmustadesse silmadesse ja proovisin uuesti.

Mine siit minema! Jäta meid rahule!

Taaskord inglise keel. Hingetu kallutas pead nagu uudishimulik koer, kuid jäi kivikujuna paigale.

„Kas ta on läinud?“ küsis Addison.

Teised ei saanud selles kindlad olla, ainult mina olin võimeline hingetut nägema. „Ikka siin,“ ütlesin mina. „Ma ei tea, mis viga on.“

Tundsin ennast tobeda ja tühjana. Kas mu anne nii ruttu kaduski?

„Vahet pole,“ ütles Emma. „Hingetutega ei saa nagunii mõistlikult rääkida.“ Ta sirutas käe ning proovis leeki süüdata, kuid see hääbus. See pingutus paistis ta viimase jõu röövivat. Ma haarasin tal kõvemini piha ümbert kinni, et ta maha ei kukuks.

„Säästa oma jõudu, tuletikk,“ ütles Addison. „Meil läheb seda kindlasti vaja.“

„Kui vaja, siis võitlen sellega külmade kätega,“ ütles Emma. „Tähtis on, et me teised üles leiame enne kui hilja.“

Teised. Ma nägin neid ikka veel, nende kujusid rööbaste juures haihtumas: Horace’i peened rõivad on rebenenud; Bronwyn on tontide relvade vastu jõuetu; Enoch on plahvatusest oimetu; Hugh kasutades ära plahvatusejärgset kaost, sikutab Olive’il jalast rasked kingad ja laseb tal lae poole heljuda; Olive’i haaratakse kannast, tõmmatakse tagasi enne, kui ta käeulatusest väja jõuab. Kõik nad, õudusest nutmas, sunniti relva ähvardusel rongi – ja läinud nad olidki. Läinud koos ymbryniga, keda otsides olime peaaegu surma saanud, tormates läbi Londoni sisikonna surmastki hullema saatuse poole. On juba liiga hilja, mõtlesin mina. Liiga hilja oli juba alates hetkest, mil Cauli sõdurid Miss Wreni jäätunud pelgupaika ründasid. Liiga hilja oli juba siis, kui me miss Peregrine’i õelat venda ekslikult oma armastatud ymbryniks pidasime. Kuid ma vandusin endale, et leiame oma sõbrad ja oma ymbryni, maksku mis maksab, olgu või nende surnukehad– isegi kui peame surema. Olin sellele täielikult pühendunud.

Niisiis, kusagil välkuvas pimeduses oli väljapääs tänavale. Uks, trepp, eskalaator kaugel seina vastas. Kuid kuidas ma nendeni jõuan?

Kao meil tee pealt eest! Karjusin ma viimast korda üritades hingetule.

Loomulikult inglise keeles.

Hingetu ägas nagu lehm, kuid ei liigutanud. Sellest polnud kasu. Sõnad olid läinud.

„Varuplaan,“ ütlesin mina. „Ta ei kuula mind, seega läheme ümber tema, loodetavasti ta ei liiguta.“

„Kustkohast ümber tema?“ küsis Emma.

Et talle mitte jalgu jääda peaksime klaasipurust läbi sumpama, kuid killud lõikaks Emma paljad sääred ja Addisoni käpad ribadeks. Ma kaalusin teisi võimalusi – koera võiksin sülle võtta, kuid mis siis Emmast saaks. Ma võiksin otsida mõõgakujulise klaasikillu ja selle koletisele silma torgata – meetod, mis varem kasulikuks on osutunud – kuid kui ma teda esimese hoobiga ei tapa, ärkab ta kindlasti ning tapab hoopis meid. Teine võimalus hingetust mööduda oli väike klaasivaba tühimik tema ja seina vahel. Kuid see oli väga kitsas, umbes veerand meetri, kõige enam poole meetri laiune. Raskesti läbitav isegi juhul, kui seljad kõvasti vastu seina suruda. Ma kartsin, et kui hingetule nii lähedale minna, või hullem veel, teda kogemata puudutada, katkeks see habras transs, mis teda vaos hoidis. Kuid kui tiibade kasvatamine ja üle ta pea lendamine välja arvata, tundus see olevat meie ainuke võimalus.

„Kas sa kõndida suudad?“ küsisin Emmalt. „Kas või liibates?“

Tüdruk ajas end sirgu, lasi haarde mu piha ümbert lõdvemaks. „Küll ma kuidagi saan.“

„Siis teeme nii – hiilime temast mööda läbi selle kitsa avause seljad vastu seina. Ruumi pole just palju, aga kui me ettevaatlikud oleme …“

Addison sai minust aru ja taganes telefoniputkasse. „Kas on tark talle nii lähedale minna?“

„Tõenäoliselt mitte.“

„Mis siis, kui ta ärkab, kui me …?“

„Ei ärka,“ ütlesin ma võltsi enesekindlusega. „Ärge lihtsalt järske liigutusi tehke ja ärge teda mingil juhul puudutage.“

„Sa oled nüüd meie silmad,“ ütles Addison. „Lind meid hoidku.“

Ma valisin maast kena pika klaasikillu ja libistasin selle taskusse. Astusime ettevaatlikult kaks sammu seinani, surusime seljad vastu külma kivi ja hakkasime aeglaselt hingetu poole minema. Tema pilk liikus koos meiega, olles minus kinni. Paar hiilivat sammu ja me olime mähitud jubedasse lehka, nii et mu silmad hakkasid vett jooksma. Addison köhis ning Emma pani käe nina ette.

„Ainult natuke veel,“ ütlesin, hääl sunnitud rahulikkusest kähe. Ma võtsin taskust klaasikillu, hoides seda terav ots ülespoole ning astusin sammu ja veel ühe. Olime nüüd nii lähedal, et ma oleks võinud hingetut väljasirutatud käega katsuda. Ma kuulsin südant tema ribide vahel löömas, pulss iga meie sammuga kiirenemas. Hingetu oli üleni pinges, võideldes iga oma närvirakuga, et minu kohmakad käed ohjade küljest lahti väänata. Ära liiguta, ütlesin ma, maigutades inglise keeles suud. Sa oled minu. Mina kontrollin sind. Ära liiguta.

Tõmbasin rinna sisse, ajasin ennast tikksirgeks, surusin iga selgroolüli vastu seina ning läksin külg ees kitsasse tühimikku hingetu ja seina vahel.

Ära liiguta, ära liiguta.

Hiilimine, roomamine, hiilimine. Ma hoidsin hinge kinni, samas kui hingetu hingamine kiirenes, kähe ja nohisev, jälk must udu ninasõõrmetest välja tuhisemas. Kihk meid õgida pidi piinav olema. Nagu ka minu kihk jooksu panna, kuid ma eirasin seda – see oleks saaklooma, mitte isanda käitumine.

Ära liiguta. Ära üldse üritagi.

Veel paar sammu, paar meetrit ja oleksimegi temast möödas. Tema õlg minust juuksekarva kaugusel.

Ära …

… kuid siis ta elavnes. Ühe kiire liigutusega pööras ta oma pead ning keeras keha minu suunas.

Ma kivistusin. „Ärge liigutage,“ ütlesin kõva häälega, seekord kaaslastele. Addison peitis näo käppade vahele, Emma kangestus, hoides mu kätt nagu pihtide vahel. Ma valmistusin hingetule vastu astuma – tema keeltele, tema hammastele, lõpule.

Tagane, tagane, tagane.

Inglise keel, inglise keel, inglise keel.

Möödusid sekundid, mille jooksul meid üllataval kombel ei tapetudki. Kuid tema hingamist arvestades, oli olevus pealtnäha taas kiviks muutnud.

Millimeeterhaaval hiilisin seina mööda edasi. Hingetu jälgis mu liigutusi aeglaste peapööretega – ta oli mu sihikule võtnud nagu kompassinõel, tema keha täiuslikus kooskõlas minu omaga – kuid ta ei järgnenud mulle, ei avanud oma lõugu. Kui minu mis tahes loits oleks olnud murtud, poleks me enam elus.

Hingetu jälgis ainult mind. Ootas juhtnööre, mida ma ei osanud anda. „Valehäire,“ ütlesin ma ning Emma tõi kuuldavale kergendusohke.

Me libistasime endid läbi avause välja, haakisime seinast lahti ja ruttasime eemale nii kiiresti, kui Emma suutis longata. Kui olime hingetust veidi eemale saanud, heitsin pilgu tagasi. Ta oli ennast tervenisti ümber pööranud ja vaatas mind.

Paigal, pomisesin inglise keeles. Tubli koer.

Astusime läbi aurupilve ning meie ees oli voolukatkestuse tõttu trepiks muutunud eskalaator. Selle ümber kumas nõrk päevavalgus nagu ahvatlev saadik ülamaailmast. Elusate maailmast, tänapäevamaailmast. Maailmast, kus mul olid vanemad. Nad olid mõlemad siin, Londonis, hingasid sedasama õhku. Vaid jalutuskäigu kaugusel.

Oi, tere siis ka!

Mõeldamatu. Mis veel mõeldamatum – olin oma isale viis minutit tagasi kõik ära rääkinud. Või vähemalt kokkuvõtte: Ma olen nagu vanaisa Portman. Ebatavaline. Nad ei mõista, kuid vähemalt nüüd nad teavad. See muudab mu eemaloleku vähem reeturlikuks. Ma kuulsin ikka veel isa häält anumas, et ma koju tuleks ning kui me valguse poole lonkasime, pidin tagasi hoidma äkilist häbiväärset kihku Emma käest lahti lasta ning jooksu panna – põgeneda sellest lämmatavast pimedusest, leida oma vanemad ja neilt andestust paluda ning seejärel nende peenesse hotellivoodisse pugeda ning magada.

See oli veel kõige mõeldamatum. Seda ma ei suudaks: ma armastasin Emmat ning olin seda talle öelnud, ning ei jätaks teda mingil tingimusel. Mitte sellepärast, et ma olin üllas, vapper ja rüütellik. Seda ma pole. Ma kartsin, et tema hülgamine rebiks mind pooleks.

Ja teised, kõik teised. Me vaesed hukule määratud sõbrad. Me pidime neile järele minema, aga kuidas? Peale selle rongi, mis nad pärast jaama raputanud plahvatust ja püssilaske minema viis, polnud ronge siit rohkem läbi käinud. Olin kindel, et neid ei tulegi. Seega jäi meil üle kaks võrdselt kohutavat võimalust: minna neile jalgsi läbi tunnelite järele, lootes, et me rohkem hingetuid ei kohta, või minna eskalaatorist üles ning seista silmitsi seal ees ootavaga – tõenäoliselt tontide koristusmeeskonnaga – ennast koguda ning olukorda ümber hinnata.

Teadsin, kumba mina eelistan. Mul oli pimedusest küllalt saanud ning hingetutest enamgi veel.

„Lähme üles,“ ütlesin ma Emmat seiskunud eskalaatori poole toetades. „Otsime turvalise koha, kus järgmist käiku planeerida, kuni sa oma jõu tagasi saad.“

„Kindlasti mitte!“ ütles tema. „Me ei saa teisi lihtsalt hüljata. Ükskõik, mis enesetunne mul on.“

„Ei hülgagi. Aga peame realistlikud olema. Me oleme vigastatud ja kaitsetud ning teised on siit küllap juba miilide kaugusel, metroost väljas ja poolel teel kuhugi mujale. Kuidas me nad üldse leiaks?“

„Samamoodi nagu ma sinu leidsin,“ ütles Addison. „Minu ninaga. Vaata, ebatavalistel on omamoodi lõhn, selline, mida ainult minusugused koerad suudavad tuvastada. Ning teie olete juhtumisi üks eriti vänge lõhnaga grupp ebatavalisi. Hirm muudab seda vist tugevamaks ja mitte pesemine …“

„Siis lähme neile järele!“ ütles Emma.

Ta tõmbas mu üllatavalt jõuliselt rööbaste poole. Ma tõrkusin, tõmmates tema kätt nagu köieveos. „Ei, ei, rongid raudselt enam ei sõida ja kui me sinna jalgsi läheme …“

„Mul ükskõik, kui see ohtlik on. Ma ei hülga neid.“

„See pole ainult ohtlik, vaid ka mõttetu. Nad on juba läinud, Emma.“

Ta tõmbas enda käe tagasi ning asus rööbaste poole liipama. Komistas, kuid suutis püsti püsida. Ütle midagi, maigutasin Addisonile, kes kärmesti Emmale tee peale ette astus.

„Kahjuks on tal vist õigus. Kui me jalgsi läheme, on meie sõprade lõhn kadunud ammu enne, kui me nad leiame. Isegi minu põhjalikel võimetel on piirid.“

Emma vaatas piinatud ilmel tunnelisse, siis tagasi minu poole. Ma sirutasin käe. „Palun, lähme. See ei tähenda, et me alla anname.“

„Olgu,“ ütles ta raskelt. „Olgu.“

Kuid just siis, kui me eskalaatori poole hakkasime minema, kuulsime kellegi häält rööbaste juurest pimedusest hüüdmas:

„Siin!“

Hääl oli nõrk, kuid tuttavlik, vene aktsendiga. See oli kokkuvolditav mees. Pimedusse vaadates suutsin ma rööbaste juurest ähmaselt näha tema kortsunud kogu, üks käsi üleval. Ta oli lahingus haavata saanud ning ma arvasin, et tondid olid ta koos teistega rongile lükanud. Kuid seal ta meile lehvitades lamas.

„Sergei!“ hüüdis Emma.

„Sa tead teda?“ päris Addison umbusklikult.

„Ta oli üks miss Peregrine’i ebatavalistest põgenikest,“ ütlesin, kõrvad kihelemas kaugete, ülevalt maapinnalt kajavate sireenide ulgumisest. Pahandused olid tulekul – maskeerunud ehk abiks – ning ma kartsin, et meie parim võimalus puhtalt pääseda oli kohe põgeneda. Kuid samas ei saanud me Sergeid maha jätta.

Addison vudis mehe poole, põigates kõrvale suurematest klaasikillukuhilatest. Emma lubas mul jälle käest kinni võtta ning me järgnesime talle ettevaatlikult. Sergei lamas küljeli, üleni vere ja klaasikildudega kaetud. Kuul oli ilmselt elutähtsat organit tabanud. Tema traatraamidega prillid oli mõranenud ning ta üritas neid otsemaks seada, et mind paremini näha. „See ime, see ime,“ kähises ta, veidralt peenikese häälega. „Ma kuulma sa räägib koletise keel. See ime.“

„Ei ole,“ vastasin ma tema kõrvale põlvitades. „See on läinud, juba kaotasin võime.“

„Kui anne sinu sees, see igavene.“

Eskalaatori poolt kajas samme ja oli kuulda hääli. Lükkasin klaasikilde kõrvale, et ma saaksin kokkuvolditava mehe sülle võtta. „Me võtame su kaasa,“ laususin.

„Jätke mind,“ kraaksus tema. „Ega mind kauaks ole …“

Tema vastust eirates libistasin ma oma käed tema alla ja tõstsin ta üles. Ta oli redelipikkune, kuid sulgkerge ning ma kandsin teda oma süles nagu suurt imikut, tema jalad üle minu küünarvarte rippumas ning pea minu õlal puhkamas.

Kaks kogu tulid suure kolinaga viimastest eskalaatoriastmetest alla ning jäid trepi jalamile kahvatusse päevavalgusse seisma ning piilusid pimedusse. Emma osutas põrandale ning me laskusime vaikselt põlvili, lootes, et meid ei märgatud – lootes, et nad on kõigest rongile ruttavad tsiviilisikud – kuid siis kuulsin ma raadiotelefoni sahinat ning mõlemad kogud süütasid taskulambid, mille valgusvihud nende helkurvestid särama panid.

Nad võisid olla kas päästetöötajad võid nendena esinevad tondid. Ma polnud selles kindel kuni hetkeni, kui nad sünkroonis oma päikeseprillid eest võtsid.

Muidugi.

Meie võimalused olid just poole võrra vähenenud. Alles olid vaid rööpad, tunnelid. Vigastatuna ei suudaks me nende eest joosta, kuid põgenemine oli siiski võimalik: tänu rusuhunnikutele ei olnud nad meid veel märganud. Nende taskulambid vilasid otsivalt mööda põrandat. Taganesime Emmaga rööbaste poole. Kui me vaid suudaks märkamatult tunnelisse libiseda, aga see pagana Addison ei liigutanud.

„Tule juba,“ sisistasin mina.

„Nad on kiirabist ja see mees vajab abi,“ ütles ta liiga valjult ning otsekohe hüppasid taskulampide valgusvihud põrandalt meie poole.

„Püsige paigal!“ hüüdis üks meestest kõmiseva häälega, haarates püstoli järele, kui teine kogu raadiotelefoni kallal kohmitses.

Siis juhtusid kiiresti kaks ootamatut asja. Esimene neist oli see, et samal hetkel, kui ma hakkasin kokkuvolditavat meest rööbastele laskma, et siis Emmaga talle järele hüppata, kõlas tunnelist kõuehäälne vile ning vaatevälja ilmus kiiskav prožektorikiir. Kopitanud tuulepuhang kuulus loomulikult rongile, mis kuidagiviisi, hoolimata plahvatusest, jälle sõidus oli. Teine asi, mis andis endast teada valutorkega kõhus, oli see, et hingetu polnud enam kivistunud, vaid tormas meie suunas. Samal hetkel nägin ka teda läbi udupahvaka meie poole traavimas, mustad huuled avali, keeled õhus pekslemas.

Me olime lõksus. Kui me oleks treppide poole jooksnud, oleks meid tulistatud, meile lõpp peale tehtud. Rööbastele hüpates lömastaks meid rong. Ka rongi peale ei saanud me põgeneda, sest selle peatumiseni läheks vähemalt kümme sekundit, uste avamiseni kaksteist, uste sulgemiseni veel kümme, selleks ajaks oleksime juba kolmel moel surma saanud. Seega tegin midagi, mida ma alati ideedepuudusel teen –lootsin Emmale. Nägin tema näoilmest, et ta mõistis meie olukorra lootusetust, tema tugevalt kokkusurutud hammastest aga seda, et ta otsustas kõigest hoolimata tegutseda. Mäletan vaid seda, et ta vaarus peopesad ülespoole pööratud ettepoole, aga ta ei näinud hingetut ja ma üritasin teda peatada, kuid ei suutnud sõnu lausuda ega tema järele haarata, ilma et oleksin kokkupandava mehe maha pillanud; ja siis ühtäkki oli Addison Emma kõrval ning haukus tondi peale, kui tüdruk tulutult leeki süüdata üritas – säde, säde, ei miskit, nagu otsakorral vedelikuga välgumihkel.

Tont puhkes naerma, tõmbas püstolil kuke tagasi ja sihtis Emmat. Hingetu jooksis minu suunas, tema ulg ja pidurikrigin kõlasid üheaegselt. Sel hetkel teadsin, et lõpp on käes ning ma ei saa selle peatamiseks midagi teha. Siis tundsin, kuidas miski mu sees rahunes ning sellega koos hääbus ka valu, mida hingetute läheduses tundsin. See valu oli olnud otsekui kile vingumine, mille vaibudes avastasin selle tagant teise heli, ümina teadvuse piirilt.

Sõna.

Ma viskusin selle järele. Mässisin mõlemad käed selle ümber. Võtsin hoogu ja hüüdsin selle välja pesapallisöötja väega. Tema, ütlesin ma keeles, mis ei kuulunud mulle. See oli kõigest üks sõna, kuid peitis endas tohutut tähendusrikkust ning hetkel, kui see tärinal mu suust välja pääses, oli tal kohene võim. Hingetu ei jooksnud enam minu suunas. Ta peatus äkitselt, libises veel inertsist edasi, kuid pööras siis end järsult ümber, laksas keele teisele poole platvormi ja rullis selle kolm korda ümber tondi jala. Kaotanud tasakaalu, tont tulistas, kuul põrkas laest tagasi, hingetu tõstis tondi jalgupidi õhku ning viskas siis peksleva ning karjuva tondi õhku.

Mu sõpradel läks hetk aega enne, kui nad juhtunut mõistsid. Samal ajal kui nad rabatult toimunut vahtisid ning teine tont raadiotelefoni karjus, kuulsin ma rongiuksi enda selja taga avanevat.

See oli meie võimalus.

„Tulge!“ hüüdsin ma, ja nad tulidki, Emma koperdades joostes ja Addison tema jalgadesse takerdudes ja mina kiitsakat verest libedat kokkuvolditavat meest läbi kitsaste uste suruda üritades, kuni me kõik korraga üle ukseläve vagunisse kukkusime.

Kuuldus püssilaske, kui tont pimesi hingetu poole tulistas.

Uksed sulgusid pooleldi ning avanesid siis taas. „Palume ukseavas mitte seista,“ kõlas rõõmsameelne salvestus.

„Tema jalad!“ ütles Emma kokkuvolditava mehe pikkade jalgade otsas tilpnevate kingade poole osutades, mille ninad ustest välja ulatusid. Ma üritasin meeleheitlikult ta jalgu vagunisse tõmmata ning nende lõppematuna tunduvate sekundite jooksul, mis uste taassulgumiseni kulusid, tulistas õhus rippuv tont veel kuhu juhtus, kuni hingetu temast tüdines ning ta seina vastu paiskas, kust ta kaltsunukuna põrandale vajus.

Teine tont tuiskas väljapääsu poole. Tema ka, proovisin ma öelda, kuid oli juba liiga hilja. Uksed sulgusid ning rong hakkas ebamugava jõnksatuse saatel sõitma.

Ma vaatasin ringi, tänulik, et meie vagun tühi oli. Mida tavalised inimesed meist arvaks?

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsisin Emmalt. Ta istus sirgelt, hingas raskelt ja vaatas mind pingsalt.

„Tänu sinule,“ vastas ta. „Kas sa tõesti käskisid hingetul seda kõike teha?“

„Vist küll,“ ütlesin ma, ise seda lõpuni mitte uskudes.

„See on vapustav,“ ütles ta vaikselt. Ma ei osanud öelda, kas see hirmutas teda, avaldas talle muljet, või mõlemat.

„Me võlgneme sulle oma elu,“ ütles Addison oma pead armsalt minu käe vastu hõõrudes. „Sa oled väga eriline poiss.“

Kokkuvolditav mees naeris.Kui ma alla vaatasin, nägin teda läbi valumaski naeratamas. „Näe?“ ütles ta. „Ma sulle ütlema. See ime.“ Siis muutus ta ilme tõsiseks. Ta haaras mu käe ja surus mulle pihku väikese ruudukujulise paberi. Foto. „Mu naine, mu laps,“ ütles ta. „Vaenlane võttis nad ammu. Kui teised leiab, siis äkki …“

Ma heitsin pilgu fotole ning sain šoki. See oli rahakotiformaadis portree naisest imikuga, mida Sergei oli silmnähtavalt pikka aega kaasas kandnud, ning kuigi fotol olevad isikud olid täitsa meeldivad, oli foto ise, või siis negatiiv, tõsiselt kahjustatud – võimalik, et see oli kokku puutunud nii suure kuumusega, et foto pind oli pragunenud ja nägudest oli näha vaid fragmendid. Sergei polnud kunagi varem oma perekonda maininud, ta oli rääkinud vaid ebatavaliste armee moodustamisest – silmusest silmusesse hüppamisest, et leida tugevaid rünnakutest ja haarangutest pääsenuid. Ta polnud kunagi öelnud, m i l l e k s seda armeed vaja oli – seda oli vaja perekonna päästmiseks.

„Me leiame ka nemad,“ laususin mina.

Me mõlemad teadsime, et see on ebatõenäoline, kuid ta pidi seda kuulma.

„Tänan,“ ütles ta ning vajus teadvusetult laienevasse vereloiku.

„Tal pole palju aega jäänud,“ ütles Addison keelega üle Sergei näo tõmmates.

„Mul võib olla piisavalt kuumust haava põletamiseks,“ ütles Emma. Nihkudes Sergei poole hakkas ta käsi kokku hõõruma.

Addison nuhkis kokkuvolditava mehe kõhu juurest tema särki. „Siit. Ta on siit vigastatud.“ Emma pani käed mõlemale poole haava, naha särinat kuuldes tõusin nõrkust tundes püsti.

Vaatasin aknast välja. Me olime ikka veel jaamas, tõenäoliselt rööbastel oleva risu pärast liikusime aeglaselt. Ohutulede välgatused püüdsid pimedusest suvalisi detaile. Surnud tondi keha oli pooleldi klaasikildudega kaetud. Käkras telefoniputka – minu läbimurde sündmuskoht. Hingetu – olin šokis, kui teda märkasin – platvormil meist paari vaguni kaugusel otsekui juhuslik jooksja kaasa sörkimas.

Seis. Hoia eemale, prahvatasin ma inglise keeles akna poole. Mu pea polnud selge, seda täitis jälle valu ja humin.

Rong kogus kiirust ja sisenes tunnelisse. Ma surusin näo vastu akent, et tagasi vaatamiseks paremat nurka leida. Vaid pimedus, pimedus, ning ühtäkki, nagu fotoaparaadi välku, nägin ma hetkelise kaadrina hingetut lendamas, jalad platvormilt lahti, keeled vastu viimast vagunit pekslemas.

Ime. Needus. Ma polnud selles veel selgusele jõudnud.

Ma võtsin Sergeil jalgadest, Emma kätest ning me asetasime ta pika pingi peale, kus ta külmutatud pitsa reklaami all teadvusetult ning rongi liikumise taktis rappudes lebama jäi. Tundus, et põrand oleks vale koht, kui ta peaks surema.

Emma tõmbas ta õhukese särgi üles. „Ta ei veritse enam,“ teatas ta. „Aga kui ta varsti haiglat ei näe, siis ta sureb.“

„Ta võib sellest hoolimata surra,“ väitis Addison. „Eriti siin olevikuhaiglas. Kujutage ette: ta ärkab kolme päeva pärast paranenuna, kuid kõik muu ütleb üles, sest ta on kakssada ja lind-teab-mitu aastat vananenud.“

„Võib-olla,“ vastas Emma. „Samas olen ma üllatunud, kui keegi meist veel kolme päeva pärast elab, ükskõik mis seisukorras. Ma ei tea, mida me tema jaoks veel teha saame.“

Olin varemgi kuulnud neid seda tähtaega mainimas: silmuses elavad ebatavalised suutsid olevikus elada kõige rohkem kaks või kolm päeva enne, kui nad vananema hakkasid. Mis oli piisav aeg selleks, et olevikku külastada, kuid ebapiisav püsivalt jäämiseks – küllalt pikk selleks, et silmuste vahel reisida, kuid samas küllalt lühike selleks, et et miski neid viibima ei ahvatleks. Ainult uljaspead ja ymbrynid külastasid olevikku kauem kui paar tundi, viivituse hind oli selleks liialt tõsine.

Emma tõusis püsti, näides kahvatukollases valguses haiglane, vankus jalgel ning haaras vaguni tugipostist. Võtsin tal käest ja sundisin ta enda kõrvale istuma, ta jõud olid otsakorral ja ta vajus kurnatuna mu kõrvale. Olime mõlemad kurnatud. Ma polnud mitu päeva korralikult maganud. Ega söönud, kui välja arvata need harvad korrad, kui saime võimaluse ennast sea kombel täis õgida. Ma olin põgenenud ja surmani hirmul ja kes teab mis ajast alates neid paganama hõõruvaid kingi kandnud; kuid mis veel hullem, iga kord, kui ma hingetute keelt rääkisin, tundus, nagu uuristaks see minust välja midagi, mida ma ei osanud tagasi panna. See väsitas mind täiesti uuel moel, maa-alusel moel. Olin avastanud endas uue ande, uue jõuallika, mis oli kahjuks ammenduv ja piiratud ning mind vaevas mõte, et seda kasutades kaob ka osa minust.

Aga selle üle muretsen teine kord. Lisan selle oma kasvavasse õuduste torni. Hetkel üritasin nautida vaikuseviivu, käsi ümber Emma, tema pea minu õlal lihtsalt puhkamas. Võib-olla isekalt ei maininud ma hingetut, kes meie rongi taga ajas. Tapku ta meid või mitte. Järgmine kord, kui ta meid leiab – ning ma olin kindel, et see juhtub – siis ma kas leian sõnad tema keeles või mitte.

Ma vaatasin, kuidas Addison meie vastas olevale istmele hüppas, käpaga riivi lahti tegi ja akna avas. Rongi raevukas hääl ning tunneliõhu soe lehk täitsid vaguni ning Addison istus seda ninaga lugedes, säravate silmade ja tõmbleva koonuga. Õhk lehkas minu jaoks nagu liisunud higi ja kuivanud mäda, kuid Addison näis tundvat midagi õrnemat, midagi, mis vajas ettevaatlikku tõlgendamist.

„Kas sa tunned nende lõhna?“ küsisin mina.

Koer kuulis mind, kuid vastas alles mõne hetke pärast, silmad lakke suunatud nagu mõtet lõpuni mõeldes. „Jah,“ vastas ta. „Nende lõhnajälg on hea ja karge.“

Isegi nii suure kiiruse juures oli ta võimeline teises rongis sõitnud ebatavaliste mitmeid minuteid vana jälge üles leidma. See avaldas mulle muljet, mida ma talle ka ütlesin.

„Aitäh, aga ma ei saa kogu au endale võtta,“ ütles tema. „Keegi pidi ka nende vagunis akna avama, muidu oleks jälg palju nõrgem. Äkki miss Wren tegi seda, mõeldes, et ma neile järgneda proovin.“

„Ta teadis, et sa siin oled?“ küsisin mina.

„Kuidas sa meid leidsid?“ päris Emma.

„Üks hetk,“ ütles Addison järsult. Rong oli jaamas peatumiseks sõitu aeglustanud, akende taga vilkusid tunnelipimeduse asemel valged seinaplaadid. Ta pistis nina aknast välja ja sulges keskendunult silmad. „Ma ei usu, et nad siin rongilt maha tulid, aga olge igaks juhuks valmis.“

Tõusime Emmaga püsti, andes endast parima, et kokkuvolditavat meest pilkude eest varjata. Kergendusega nägin, et platvormil ei olnudki väga palju inimesi. Kummaline, et neid veel üldse oli, või et rongid ikka liikusid. Nagu midagi polekski juhtunud. Kahtlustasin, et tondid olid selle eest hoolitsenud lootuses, et me sööda alla neelame, rongile hüppame ja enda tabamise neile lihtsaks teeme. Kahtlemata erinesime me väga Londoni tänapäeva elanikest.

„Proovige normaalsed välja näha,“ ütlesin ma. „Nagu te kuuluks siia.“

Tundus, et see pakkus Emmale lõbu ning ta surus alla naerupahvaku. Küllap see oligi natuke naljakas, arvestades, et me ei kuulunud õieti kuhugi, siia veel kõige vähem.

Rong peatus ja uksed avanesid. Addison nuhutas sügavalt õhku, kui õpetatud moega poolmantlis naine meie vagunisse astus. Meid nähes vajus tal suu lahti, ta pöördus kärmesti ümber ja astus jälle välja. Ei. Tänan ei. Ma ei pannud seda talle üldse pahaks. Me olime räpased, nägime vanamoodsates riietes veidrad välja ning verised. Küllap jätsime mulje, et oleme pingil lebava vaese mehe tapnud.

„Proovige normaalsed välja näha,“ ütles Emma ja turtsatas.

Addison tõmbas nina akna juurest tagasi. „Me oleme õigel rajal,“ ütles ta. „Miss Wren ja teised sõitsid siit kindlasti läbi.“

„Nad ei läinud siin maha?“ küsisin mina.

„Minu arvates mitte. Aga kui ma järgmises peatuses nende lõhna ei tunne, siis teame, et oleme liiga kaugele läinud.“

Uksed laksatasid kinni ning elektrisumina saatel olime jälle sõidus. Tahtsin just öelda, et me peaks endile uued riided leidma, kui Emma mu kõrval võpatas, nagu oleks talle just midagi meenunud.

„Addison?“ ütles ta. „Mis Fionast ja Claire’ist sai?“

Nende nimesid kuuldes sööstis minust läbi uus iiveldama ajav murenool. Viimati olime neid näinud miss Wreni loomaaias, kuhu Fiona oli Claire’iga maha jäänud, sest too oli reisimiseks liiga haige. Caul väitis meile, et ta oli loomaaeda rünnanud ja tüdrukud kinni võtnud, kuid samas väitis ta ka, et Addison on surnud, seega ei saanud teda usaldada.

„Aa,“ lausus Addison süngelt noogutades. „Kahjuks on uudised halvad. Osa minust lootis, et te ei küsi seda.“

Emma nägu muutus kaameks. „Räägi meile.“

„Muidugi,“ vastas Addison. „Veidi pärast seda, kui lahkusite, ründas meid grupp tonte. Me viskasime neile maailmalõpumune, siis jooksime laiali ja pugesime peitu. See sassis juustega suurem tüdruk…“

„Fiona,“ ütlesin ma südame pekseldes.

„Ta kasutas oma võimet meie peitmiseks – puude otsa ja noorte põõsaste alla. Olime nii hästi maskeerunud, et tontidel oleks meie leidmiseks mitu päeva kulunud, aga nad lasid gaasi ja suitsetasid meid nii välja.“

„Gaasi,“ hüüatas Emma. „Need tõprad vandusid, et ei tee seda enam kunagi.“

„Tuleb välja, et nad valetasid,“ vastas Addison.

Ma olin kord miss Peregrine’i albumis sellisest rünnakust pilti näinud – õhukanistritega kummituslikes maskides tondid muretult seismas, kui nad mürkgaasi õhku paiskasid. Kuigi see kraam polnud tappev, põletas see kopse ja kurku, põhjustas kohutavat valu ning kuulu järgi jättis ymbrynid oma linnukujusse lõksu.

„Kui nad olid meid kinni võtnud,“ jätkas Addison, „kuulati meid üle, et teada saada miss Wreni asukoht. Nad pöörasid kaartide, päevikute ja ma ei tea mille leidmiseks tema torni pahupidi ning kui vaene Deirdre neid peatada üritas, siis teda tulistati.“

Mu silme ees sähvatas emukirjaku pikk, kohmakas, hõredate hammastega armas nägu, ning mul hakkas kõhus keerama. Milline inimene suudaks küll sellist olevust tappa?

„Issand, see on kohutav,“ ütlesin ma.

„Kohutav,“ nõustus Emma hoolimatu tooniga. „Ja tüdrukud?“

„Väiksema võtsid tondid kinni,“ ütles Addison. „Aga teine … noh, paari sõduriga läks kähmluseks, nad olid järsaku ääre peal ning ta kukkus.“

Ma pilgutasin silmi. „Mida?“ Hetkeks muutus maailm ähmaseks, kuid selgines siis taas.

Emma kangestus, kuid tema nägu ei reetnud midagi. „Mis mõttes kukkus? Kui kõrgelt?“

„See oli päris järsk kukkumine. Vähemalt kolmsada meetrit.“ Addisoni jäme koon langes norgu. „Mul on väga kahju.“

Ma vajusin raskelt pingile istuma. Emma seisis käsipuust kõvasti kinni hoides edasi. „Ei,“ ütles ta kindlalt. „Ei, see ei saa nii olla. Äkki haaras ta kukkudes millestki kinni. Oksast või kaljunukist …“

Addison takseeris pilguga nätsudest täpilist põrandat. „See on võimalik.“

„Või pehmendasid allolevad puud tema kukkumist ning püüdsid ta nagu võrku! Ta muide oskab nendega rääkida.“

„Jah,“ vastas Addison. „Loota võib ju alati.“

Püüdsin kujutleda, kuidas terav mänd pärast sellist kukkumist midagi pehmendab. See ei tundunud võimalik. Nägin, et pisike lootuskiir, mida Emma oli hellitanud, kustus, tema jalad hakkasid värisema, ta lasi käsipuust lahti ning prantsatas minu kõrvalistmele.

Ta vaatas silmad veekalkvel Addisonile otsa. „Tunnen sõbra pärast kaasa.“

Addison noogutas. „Mina sulle ka.“

„Neid asju poleks juhtunud, kui miss Peregrine siin oleks,“ sosistas Emma. Seejärel langetas ta vaikselt pea ning hakkas nutma.

Ma tahtsin käed talle ümber panna, kuid tundus, nagu oleks see isiklikku hetke sisse tikkumine, selle enda omaks kuulutamine, kuigi tegelikult kuulus see vaid talle, seega istusin ma oma käsi silmitsedes edasi ning lasin Emmal kadunud sõpra leinata. Addison pööras kõrvale, vististi austusest, ja ka seetõttu, et rong oli järjekordsesse jaama saabumiseks peatumas.

Uksed avanesid. Addison pistis pea aknast välja, nuhutas platvormi õhku, urises kellegi peale, kes tahtis meie vagunisse tulla, ning tõmbas siis pea tagasi. Selleks ajaks, kui uksed taas sulgusid, oli Emma pea püsti ajanud ning pisarad kuivatanud.

Ma pigistasin ta kätt. „On sinuga kõik korras?“ küsisin ma, ise soovides, et oleks osanud midagi paremat öelda.

„Peab ju olema,“ vastas tema. „Nende pärast, kes veel elus on.“

Mõnede jaoks võis viis, kuidas ta oma valu kokku pakkis ja kõrvale pani, kalk tunduda, kuid mina tundsin teda piisavalt, et seda mõista. Tal oli Prantsusmaa suurune süda ning neid väheseid õnnelikke, keda ta armastas, armastas ta iga ihurakuga – kuid südame suurus muutis selle ka ohtlikuks. Kui ta annaks oma südamele vaba voli, siis see hävitaks ta. Nii tal tuli seda taltsutada, rahustada ning vaigistada. Saatma need kõige suuremad valud kuhugi saarele, mis nendega siis kiiresti täituks ja kuhu tal ükskord tuleks elama asuda.

„Räägi edasi,“ ütles ta Addisonile. „Mis Claire’iga juhtus?“

„Tondid marssisid temaga minema. Panid talle mõlemasse suhu tropid ja viskasid kotti.“

„Aga oli ta elus?“ küsisin mina.

„Hammustas veel ka, vähemalt eile lõunal. Siis matsime Deirdre meie väikesesse surnuaeda ning põgenesime kiiresti Londonisse, et miss Wreni ning kõiki teid leida. Üks miss Wreni tuvidest juhatas mu tema peidukohta, ning kuigi mul oli hea meel, et te enne mind sinna olite jõudnud, olid seda kahjuks ka tondid. Nad olid juba piiramisega alustanud ning ma pidin abitult pealt vaatama, kui nad hoonet ründasid ning – edasi teate juba isegi. Ma järgnesin teile, kui teid metroosse viidi. Kui plahvatus toimus, nägin ma võimalust teid aidata ning haarasin sellest kinni.“

„Aitäh selle eest,“ ütlesin, mõistes, et olime ta võlglased, kuid polnud teda veel tänanud. „Kui sa poleks meid eemale lohistanud …“

„Jah, noh … pole mõtet oletatavatel ebameeldivustel pikemalt peatuda,“ ütles tema. „Kuid vastutasuks minu vapruse eest mõtlesin, et aitate mul miss Wreni tontide käest päästa. Nii ebatõenäoline, kui see ka tundub. Vaadake, ta on minu jaoks kõik.“

Ta oli tahtnud miss Wreni tontide käest kätte saada, mitte meid, kuid meie päästmine oli teostatavam – olime rongist kaugemal ning Addison tegi kiire otsuse ning päästis selle, keda sai.

„Muidugi aitame,“ ütlesin ma. „Kas me siis praegu ei aita?“

„Jah, jah,“ vastas Addison. „Kuid te peate aru saama, et ymbrynina on miss Wren tontidele väärtuslikum kui ebatavalised lapsed ning seepärast võib olla raskem teda vabastada. Ma kardan, et kui me mingi ime läbi suudame teie sõbrad päästa …“

„O o t a nüüd natuke,“ nähvasin mina. „Kes väitis, et teda raskem …“

„Ei, see on tõsi,“ ütles Emma. „Teda hoitakse kindlasti seitsme luku ja riivi taga. Aga me ei jäta teda maha. Me ei jäta enam kunagi mitte kedagi maha. Me vannume sulle ebatavalistena.“

Koer tundus sellega rahul olevat. „Aitäh,“ ütles ta ning lasi kõrvad lonti. Ta hüppas pingile, et aknast välja vaadata, kui me järgmisesse peatussese jõudsime. „Pugege peitu,“ ütles ta pead alla tõmmates. „Vaenlased on lähedal.“

Tondid ootasid meid. Vilksamisi nägin kahte neist politseinike vormiriietes tööle sõitvate inimeste keskel platvormil seismas. Nad otsisid autosid läbi, kui meie rong peatusesse jõudis. Me viskusime aknde alla põrandale, lootes, et meid ei märgatud – kuid ma teadsin, et märgatakse. See raadiotelefoniga tont oli sõnumi edastanud ning nad teadsid, et me selle rongi peal oleme. Nüüd pidid nad rongi vaid läbi otsima.

Rong peatus ning inimesed hakkasid peale tulema, kuigi mitte meie vagunisse. Ma julgesin läbi avatud uste piiluda ning nägin ühte tontidest kiirkõnnil meie poole sammumas, iga vagunit pingsalt jõllitades.

„Üks tuleb siiapoole,“ pomisesin ma. „Kuidas su tulega on, Em?“

„Ei toimi,“ vastas ta.

Tont jõudis ligemale. Nelja vaguni kaugusel. Kolme.

„Olge valmis jooksma.“

Kahe vaguni kaugusel. Siis kõlas leebe lindistatud hääl: „Uksed sulguvad, palume ettevaatust.“

„Hoidke rongi kinni!“ hüüdis tont. Kuid uksed juba sulgusid.

Ta pistis käe uste vahele. Nood põrkusid taas lahti. Ta astus vagunisse, meie oma kõrvale.

Mu pilk suundus vaguneid ühendava ukse poole. See oli ketiga kinni – olgu jumal väikeste õnnistuste eest tänatud. Uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma. Panime kokkuvolditava mehe põrandale vaguninurka ning kükitasime ümber tema, et meid tontidele näha poleks.

„Mida me teha saame?“ küsis Emma. „Kohe, kui rong jälle peatub, tuleb ta otsemaid siia ning leiab meid.“

„Oleme me päris kindlad, et ta on tont?“ uuris Addison.

„Kas kassid kasvavad puu otsas?“ küsis Emma vastu.

„Mitte siin maailmanurgas.“

„Siis muidugi pole me päris kindlad. Aga mis tontidesse puutub, on üks vana ütlemine: kui sa pole kindel, siis eelda.“

„Olgu siis,“ ütlesin ma. „Kohe, kui uksed avanevad, jookseme väljapääsu poole.“

Addison ohkas. „Kõik see p õ g e n e m i n e,“ ütles ta põlastavalt nagu oleks ta gurmaan, kellele pakuti just kõveraks kuivanud juustuviilu. „Selles pole mingit kujutlusvõimet. Äkki prooviks hiilida? Sisse sulanduda? Selles on kunstipärasust. Siis võiksime lihtsalt nõtkelt ja märkamatult minema kõndida.“

„Ega mullegi põgeneda meeldi,“ ütlesin ma, „aga meie Emmaga näeme välja nagu 19. sajandi kirvemõrtsukad ning sina oled prille kandev koer. Kindlasti pannakse meid tähele.“

„Kuni nad koertele läätsesid ei valmista, pean ma nendega hakkama saama,“ torises Addison.

„Kus see hingetu on, kui teda vaja läheb?“ küsis Emma mõtlematult.

„Kui meil veab, siis jäi rongi alla,“ vastasin ma. „Ja mida sa sellega öelda tahad?“

„Lihtsalt, et ta oli enne päris kasulik.“

„Ja enne seda tappis ta meid peaaegu ära – kaks korda! Ei, kolm korda! Mida iganes ma ka ei tegin, et hingetu üle kontrolli saada, tegin poolkogemata, mis juhtub aga siis, kui ma ei saa sellega enam hakkam? Siis oleme surnud.“

Emma ei vastanud kohe, vaid mõõtis mind hetke pilguga, siis haaras mu tahmasest käest ning suudles seda õrnalt, korra, siis kaks.

„Mille eest see oli?“ küsisin ma üllatunult.

„Sul pole vist aimugi.“

„Millest?“

„Kui läbinisti imeline sa oled.“

Addison ägises.

„Sul on hämmastav anne,“ sosistas Emma. „Ma olen kindel, et sul on lihtsalt vaja harjutada.“

„Võib-olla. Aga harjutamine tähendab tavaliselt seda, et mõnda aega põrutakse, ning antud juhul tähendab põrumine seda, et inimesed saavad surma.“

Emma pigistas mu kätt. „Noh, pole midagi paremat kergest survestamisest, et aidata sul uut oskust lihvida.“

Ma proovisin naeratada, kuid ei suutnud. Mu süda valutas, kui mõtlesin, millist hävingut ma võin korda saata. See asi, mida ma suudan, tundus nagu laetud relv, mida ma kasutada ei osanud. Pagan, ma ei teadnud isegi seda, kumba otsa endast eemale suunata. Parem on see kõrvale panna, enne kui ta mul käes plahvatab.

Me kuulsime vaguni teisest otsast müra ning nägime, kuidas uks avanes. See polnud ketis ning meie vagunisse koperdasid nahka riietunud teismelised – poiss ja tüdruk, kes naerdes üksteisega sigaretti jagasid.

„Me satume jamadesse!“ ütles tüdruk poisi kaela suudeldes.

Poiss lükkas edeva juuksetuka silme eest: „Ma võiks seda kogu aeg teha, kallis“, siis nägi ta meid ning tardus, kulmud küsivalt üleval. Uks, mille kaudu nad tulid, langes mürtsatusega kinni.

„Hei,“ ütlesin ma hooletult, nagu me polekski koos sureva mehega ning verisena põrandal kükitanud. „Mis värk on?“

Ära mine närvi. Ära reeda meid.

Poiss kortsutas kulmu. „Kas te olete …?“

„Kostüümis,“ vastasin ma. „Läksime kunstverega veidi hoogu.“

„Ahah,“ ütles poiss, ilmselgelt mind mitte uskudes.

Tüdruk põrnitses kokkuvolditavat meest. „Kas ta on …?“

„Purjus,“ ütles Emma. „Täis nagu tinavile. Sellepärast ajas kogu meie kunstvere põrandale laiali. Ja endale kaela.“

„Ja meile,“ ütles Addison. Teismelise pilgud pöördusid järsult koera poole ning nende silmad muutusid järjest suuremaks.

„Igavene jobu,“ pomises Emma. „Ole vait.“

Poiss osutas väriseva käega koerale. „Kas ta just …?“

Addison oli öelnud vaid kaks sõna. Me oleks võinud selle panna kaja arvele vagunis, või seletada mingil muul moel, kuid Addison oli lolli mängimiseks liiga uhke.

„Muidugi mitte,“ ütles ta nina püsti ajades. „Koerad ei oska rääkida. Mitte ühtegi inimkeelt peale ühe märkimisväärse erandi – luksemburgi keele – mida mõistavad ainult pankurid ja luksemburglased ning millega pole seetõttu midagi peale hakata. Ei, te sõite midagi, mis oli pahaks läinud ning näete nüüd halba und, muud midagi. Kui teil midagi selle vastu pole, siis on mu sõpradel teie riideid vaja. Palun riietuge kohe lahti.“

Kahvatu ja värisevana hakkas poiss oma nahktagi seljast võtma, kuid ta jõudis ainult ühe käe varrukast välja tõmmata enne, kui ta põlved järgi andsid ning ta minestunult põrandale vajus. Ning siis hakkas tüdruk kriiskama ega lõpetanud.

Hetk hiljem hakkas tont, tühjades silmades mõrvarlik pilk, ketiga suletud uksele prõmmima,.

„Nii palju siis minema hiilimisest,“ ütlesin ma.

Addison pöördus teda vaatama. „Kindlasti tont,“ nentis ta elutarga peanoogutusega.

„Küll on tore, et me selle mõistatuse lahendasime,“ ütles Emma.

Rong jõnksatas ning pidurid krigisesid. Saabusime peatusesse. Ma tõmbasin Emma jalule ning valmistusin jooksma.

„Aga Sergei?“ ütles Emma, pöördudes järsult lamaja poole.

Ikka veel paraneva Emmaga on niigi raske paari tondi eest ära joosta, kokkuvolditav mees süles oleks see täiesti võimatu.

„Me peame ta maha jätma,“ ütlesin ma. „Ta leitakse ning viiakse arsti juurde. See on tema parim võimalus – ning meie oma.“

Üllataval kombel oli Emma sellega nõus. „Ma arvan, et ta tahaks seda.“ Ta läks nobedalt Sergei juurde. „Anna andeks, kuid me ei saa sind kaasa võtta. Aga ma olen kindel, et me kohtume veel.“

„Järgmises maailmas,“ kraaksus Sergei silmi veidi avades. „Abatonis.“

Nende salapäraste sõnade saatel ning tüdruku kriisked kõrvus kaikumas, jäi rong seisma ning uksed avanesid.

Me polnud nutikad. Me polnud nõtked. Hetkel, kui rongiuksed avanesid, jooksime lihtsalt nii kiiresti, kui jalad võtsid.

Tont hüppas meie vagunisse siis, kui me olime juba kriiskavast tüdrukust ja minestanud poisist mööda platvormile sööstnud, kus pidime trügima läbi inimsumma, kes nagu kudev kalaparv rongile valgus. See peatus oli erinevalt kõigist teistest puupüsti täis.

„Sinna!“ hüüdsin ma Emmat kauguses kumava VÄLJAPÄÄSU sildi poole tirides. Ma lootsin, et Addison on kuskil me jalge ligidal, kuid me ümber oli nii palju inimesi, et nägin vaevu põrandat. Õnneks oli Emma jõud taastumas – adrenaliinilaeng lõi välja – sest ilmselt ma poleks kauem suutnud teda toetada ja samas läbi inimsumma trügida.

Umbes kuus meetrit ja viiskümmend inimest eraldas meid vagunist, kui tont sealt välja sööstis, inimesi eemale tõukas ning karjus: „Mina olen korrakaitsja!“ ja „Tee pealt eest!“ ja „Peatage need lapsed!“. Jaama kõmisevas kajas teda kas ei kuuldud või ei pööratud talle tähelepanu. Ma vaatasin tagasi ja nägin teda meile järele jõudmas, kui Emma hakkas vastutulevatele inimestele jalga ette panema, sirutades kord parema, kord vasaku jala kõrvale. Inimesed karjusid ja kukkusid me selja taga üksteisele otsa ning kui ma tagasi vaatasin, nägin, kuidas tont rabeledes üle inimeste ronis, saades vastutasuks hoope vihmavarjude ning kohvritega. Siis jäi ta õhetava ning nördinuna seisma, et kabuurist relva haarata. Vahemaa meie ning inimeste vahel oli nüüd juba liiga pikaks veninud, ning kuigi ma olin kindel, et ta on rahvasumma sekka tulistamiseks piisavalt südametu, polnud ta selleks piisavalt rumal. Tulistamisele järgnev paanika teeks meie tabamise veel raskemaks.

Kui ma kolmandat korda tagasi vaatasin, oli ta juba nii kaugel rahvasumma sees, et ma vaevu nägin teda. Äkki teda nii väga ei huvitanudki meie kätte saamine. Me polnud lõppude lõpuks eriti suur oht ega ka mitte meeletut tasu väärt. Äkki oli koeral õigus – võrreldes ymbryniga polnud me vaeva väärt.

Poolel teel väljapääsudeni oli rahvasumm nii palju hõredam, et saime vabalt joosta. Olime vaevalt mõne sammu teinud, kui Emma mind varrukast haarates peatas. „Addison!“ hüüdis ta järsult ringi vaadates. „Kus Addison on?“

Hetk hiljem lippas Addison kõige tihedamast rahvasummast välja, pikk valge riidetükk needitud kaelarihma küljes tema järel lohisemas. „Te ootasite mind!“ ütles ta. „Ma jäin ühe daami sukkadesse kinni …“

Pead pöördusid tema hääle peale.

„Tulge, me ei saa enam peatuda!“ ütlesin ma.

Emma katkus suka Addisoni kaelarihma küljest lahti ning me jooksime edasi. Meie ees olid eskalaator ja lift. Eskalaator töötas, kuid seal oli palju rahvast, seega juhtisin kaaslased lifti poole. Me jooksime mööda pealaest jalatallani siniseks värvitud naisest, ning ma pidin pead pöörama ja teda jõllitama, samas, kui jalad mind edasi kandsid. Ta juuksed olid siniseks värvitud, ta nägu oli siniseks meigitud ning ta kandis liibuvat kombinesooni – samuti sinist.

Ta oli just silmapiirilt kadunud, kui nägin kedagi veel veidramat – meest, kelle pea oli püstloodis kaheks osaks jaotatud, üks pool kiilakas ja söestunud, teine rikkumatu, juuksed geeliga elegantsesse lainesse seatud. Kui Emma teda ka näinud oli, ei pööranud ta end, et meest vaadata. Võib-olla oli ta nii harjunud kohtama päris ebatavalisi, et ebatavalise välimusega tavainimesed jäid talle märkamatuks. Aga mis siis, kui nad pole tavalised? mõtlesin ma. Mis siis, kui nad on ebatavalised ja me oleme tänapäeva asemel mingisse uude silmusesse sattunud? Mis siis, kui …

Siis nägin ma, kuidas kaks helendava mõõgaga poissi müügiautomaatide juures võitlesid, iga mõõgahoop kajas heleda plastikulaksuga ning tõi mu tagasi reaalsusesse. Need kummalise välimusega inimesed polnud ebatavalised. Nad olid nohikud. Me olime vägagi tänapäevas.

Kuue meetri kaugusel avanesid liftiuksed. Me lisasime kiirust, viskusime hooga lifti ja põrkasime käed ees vastu tagaseina, samal ajal kui Addison komistades sisse veeres. Pöörasin ringi just õigel hetkel, et näha läbi sulguvate liftiuste kahte asja – kuidas tont rahvasummast välja sai ning kiiresti meie poole jooksis, ning kuidas taamal, kus rong jälle sõitma oli hakanud, hüppas hingetu viimaselt vagunilt jaama lakke, kiikudes keelte abil valgusti otsas nagu ämblik, mustad silmad mind põletava pilguga jälgimas.

Ning siis uksed sulgusid ja me tõusime sujuvalt ülespoole ning keegi ütles: „Kus tuli lahti on, sõbrake?“

Keskealine mees seisis kostümeeritult ning irvitades lifti tagumises nurgas. Tema särk oli rebenenud, nägu maalitud haavadest jooneline ning ühe käe otsa oli kinnitatud vereplekkidega mootorsaag nagu kapten Hooki konks.

Emma märkas teda ning astus kiire sammu tagasi. „Kes sa oled?“

Ta tundus olevat veidi solvunud. „No kuulge.“

„Kui sa päriselt teada tahad, kus tuli lahti on, siis ära vasta.“ Emma käed hakkasid tõusma, kuid ma peatasin ta.

„Ta pole mitte keegi,“ ütlesin ma.

„Ja mina veel arvasin, et tegin sel aastal ilmselget äratuntava valiku,“ pomises mees. Ta kergitas kulmu ning tõstis oma mootorsaagi veidi ülespoole. „Ma olen Ash. Teate ju küll … „Pimeduse armeest“?“

„Pole sellest kunagi kuulnud,“ ütles Emma. „Kes su ymbryne on?“

„Mis asi?“

„Ta mängib lihtsalt mingit tegelast,“ üritasin ma seletada, kuid Emma ei kuulanud.

„Pole tähtis, kes sa oled,“ ütles ta. „Meil võib armeed vaja minna ning valikut meil ei ole. Kus su ülejäänud mehed on?“

Mees pööritas silmi. „Eriti hea. Te olete jube koomilised. Ilmselgelt on kõik konverentsikeskuses.“

„Ta on kostümeeritud,“ sosistasin ma Emmale. Seejärel ütlesin mehele: „Ta ei vaata eriti filme.“

„Kostümeeritud?“ kortsutas Emma kulmu. „Aga ta on täiskasvanud.“

„Mis siis?“ vastas mees meid pilguga ülalt alla mõõtes. „Ja kes t e i e enda arvates olete? Elavad nohikud? Erakordsete tohlakate liiga?“

„Ebatavalised lapsed,“ ütles Addison, kelle ego ei lubanud tal enam kauem vaikida. „Ja mina olen seitsmenda kutsika seitsmes kutsikas pikast ja hiilgavast sugupuust …“

Mees minestas enne, kui Addison lõpetada jõudis ning lõi oma pea vastu põrandat sellise kolksatusega, mis pani mind õlgu väristama..

„Ära t e e nii,“ ütles Emma, kuid ei suutnud naeratust tagasi hoida.

„Paras talle,“ ütles Addison. „On alles ülbe inimene. Pange nüüd kähku ta rahakott pihta.“

„Kindlasti mitte!“ ütlesin ma. „Me pole vargad.“

Addison turtsatas. „Ma arvan, et meil läheb seda rohkem vaja.“

„Miks ta küll niimoodi riides on?“ küsis Emma.

Lift jäi seisma ning uksed hakkasid avanema.

„Eks sa saad kohe teada,“ vastasin ma.

Liftiuksed avanesid ning nagu võluväel avanes meie ees päevavalgusest tulvil maailm, nii ere, et pidime käed kaitseks silme ette panema. Kui me saginat täis kõnniteele astusime, hingasin ma sisse teretulnud sõõmu värsket õhku. Kõikjal olid kostüümides inimesed – liibuvates riietes superkangelased, jalgu lohistavad zombid paksu grimmikihi all, sõjakirveid kandvad animeplikad, silmade ümber mustad rõngad nagu pesukarudel. Nad kogunesid veidratesse gruppidesse ning valgusid liiklusele suletud tänavale, suundudes ööliblikate kombel suure halli hoone poole, mille peal loosung kuulutas „Koomiksifestival täna!“

Emma pöördus tagasi lifti poole. „Mis siin lahti on?“

Addison piidles üle prillide roheliste juustega Jokkerit, kes oma grimmile viimast lihvi andis. „Riietuse järgi otsustades tundub, et peetakse mingit usupüha.“

„Umbes nii jah,“ ütlesin ma Emmat tagasi kõnniteele talutades, „aga ärge kartke, need on kõigest kostümeeritud tavalised ja meie näeme nende jaoks ka sellised välja. Me peame ainult tondi pärast muret tundma.“ Hingetut ma igaks juhuks ei maininud lootuses, et olime ta lifti haihtudes segadusse ajanud. „Peaksime otsima peidukoha, kuni ta läinud on ja siis tagasi metroosse hiilima …“

„Seda pole vaja,“ ütles Addison ning sörkis ninaga tõmmates rahvast täis tänavale.

„Hei!“ hüüdis Emma talle järele. „Kuhu sa lähed?“

Kuid Addison tuli juba tagasi.

„Hurraa, meil on õnne!“ ütles ta oma jässakat saba liputades. „Mu nina ütleb mulle, et meie sõbrad toodi mööda seda eskalaatorit metroost välja. Tulime siiski õiget teed pidi!“

„Olgu linnud tänatud!“ ütles Emma.

„Arvad, et suudad nende jälje üles võtta?“ küsisin ma.

„Kas ma a r v a n? Mind ei kutsuta ilmaasjata Hämmastavaks Addisoniks! Pole olemas aroomi, hõngu, ebatavalise parfüümi, mida minu nina saja meetri pealt ei suudaks …“

Addisoni oli lihtne tema enda vägevuse teemaga õigelt teelt kõrvale juhtida isegi siis, kui käsil olid pakilisemad asjad ning tema uhkel kõmiseval häälel oli kalduvus kaugele kosta.

„Olgu, saime aru,“ ütlesin ma, kuid Addison jätkas, visalt jälge ajades.

„… ma leian hingetute kuhjast ebatavalise, linnumajast ymbryni …“

Me jooksime talle kostümeeritud rahvamassi järele, karkudel kääbuse jalge vahelt, ümber zombiprintsesside grupi ning oleksime peaaegu pikali jooksnud Pikachu ja Edward Käärkäe, kes tänaval valssi tantsisid. Muidugi toodi meie sõbrad siitkaudu, mõtlesin ma. See oli täiuslik maskeering mitte ainult meile, kes kogu selles segaduses lausa normaalsed tundusime, vaid ka ebatavalisi lapsi röövivatele tontidele. Isegi, kui keegi neist oleks julgenud appi hüüda, siis kes oleks neid nii tõsiselt võtnud, et sekkuda? Kõikjal meie ümber olid mingeid koomiksitegelasi kujutavad inimesed, kes improviseerisid võitlust, urisesid koletislikes kostüümides, oigasid nagu zombid. Mingid imelikud lapsed, kes karjuvad, et neid röövivad inimesed, kes tahavad nende hinge varastada – see ei paneks kedagi isegi kulmu kergitama.

Addison kõndis maapinda nuusutades ringiratast ning istus siis nõutult maha. Ettevaatlikult – isegi sellises rahvahulgas oleks rääkiv koer šokeeriv – kummardusin ma tema juurde ning küsisin, mis viga.

„Ei, lihtsalt … ee,“ kogeles ta, „tundub, et ma …“

„Kaotasid jälje?“ küsis Emma. „Ma arvasin, et su nina on eksimatu.“

„Kõigest korraks. Aga ma ei mõista, kuidas … Jälg viib üsna selgelt sellesse punkti ja kaob siis.“

„Seo oma kingapaelad kinni,“ ütles Emma äkitselt. „Kohe.“

Ma heitsin pilgu kingadele. „Aga need pole …“

Ta haaras mu randmest ning rebis mu alla. „Seo. Paelad. Kinni,“ kordas ta ning maigutas siis: „Tont!“

Me põlvitasime hõreda rahvamassi keskel. Siis kuulsime äkitselt raadiosaatja sahinat ning kähisevat häält: „Kood ١٤١! Kõik meeskonnaliikmed viivitamatult Aakrisse!“

Tont oli lähedal. Me kuulsime, kuidas ta rämedahäälse kummalise aktsendiga vastas: „Siin M. Ma otsin põgenikke. Palun luba tegevust jätkata. Kõik.“

Vahetasin Emmaga pingelise pilgu.

„Tagasi lükatud, M. Koristajad traalivad hiljem ala läbi. Kõik.“

„Tundub, et poisil on koristajate üle mingi võim. Traalimine võib kasutu olla.“

Koristajad. Tõenäoliselt rääkis ta tontidest. Ja täiesti kindlasti rääkis ta minust.

„Tagasi lükatud!“ ütles krabisev hääl. „Tule viivitamatult tagasi või veedad öö augus, kõik!“

Tont pomises raadiotelefoni vastuseks: „Arusaadav,“ ning kõmpis minema.

„Me peame talle järele minema,“ ütles Emma. „Ta võib meid teisteni juhatada!“

„Ja otse lõvikoopasse,“ vastas Addison. „Kuid sinna ei saa suurt midagi parata.“

Ma olin kui puuga pähe saanud: „Nad teavad, kes ma olen,“ ütlesin ma vaikselt. „Küllap nad nägid, mida ma tegin.“

„Täpselt nii,“ kostis Emma. „Ja see ajas nad verest välja!“

Ma ajasin end sirgu, et näha tonti lahkumas. Ta marssis otse läbi rahvasumma, hüppas üle liikluspiirde ning sörkis pargitud politseiauto poole. Me järgnesime talle piirdeni. Ma vaatasin ringi, et röövija järgmist käiku ette aimata. Meie taga oli rahvamass ning meie ees, piirdest edasi, otsisid autod parkimiskohta. „Äkki tulid meie sõbrad siiamaani jalgsi,“ ütlesin ma, „ja siin pandi nad auto peale.“

Addison tõusis tagajalgadele, et üle piirde vaadata ja ta nägu lõi särama. „Just! Nimelt! Tark poiss!“

„Miks sa nii rõõmus oled?“ küsis Emma. „Kui nad autoga ära viidi, võivad nad nüüdseks juba ükskõik kus olla.“

„Siis me läheme neile sinna ükskõik kuhu järele,“ vastas Addison ägedalt. „Kuigi ma ei usu, et nad väga kaugele jõudsid. Mu vanal omanikul on siin ligiduses linnamaja ja ma tunnen seda linnaosa hästi. Läheduses pole suuremaid sadamaid ega muid teadaolevaid väljapääsuteid Londonist, aga on paar silmuse sissepääsu. On väga tõenäoline, et nad viidi ühte nendest. Tõstke mind nüüd üles!“

Ma täitsin ta soovi ning minu abiga ronis ta üle piirde ja hakkas seal nuuskima. Sekunditega leidis ta taas meie sõprade lõhnajälje. „Sinnapoole!“ ütles ta tondi poole osutades, kes oli politseiautosse istunud ning nüüd mööda tänavat minema kihutas.

„Tundub, et meil tuleb pikk jalutuskäik,“ ütlesin Emmale. „Arvad, et pead vastu?“

„Jah,“ vastas ta, „kui me paari tunniga teise silmuse leiame. Muidu hakkavad mu juuksed halliks minema ja silmanurkadesse tulevad kanavarbad.“ Ta naeratas nagu see oleks asi, millega naljatada.

„Ma ei lase sel juhtuda,“ ütlesin mina.

Me hüppasime üle piirde. Vaatasin veel viimast korda selja taha jäävat metroojaama.

„Kas sa näed hingetut?“ küsis Emma.

„Ei. Ma ei tea, kus see on. See teeb mulle muret.“

„Muretseme ühe asja pärast korraga,“ vastas ta.

Me kõndisime nii kiiresti, kui Emma suutis, hoidudes sellele tänavapoolele, mis ikka veel hommikupäikese eest varjus oli, püüdes vältida politseinike ning järgnedes Addisoni ülesvõetud jäljele. Jõudsime tööstuspiirkonda sadama ligidal, kus tumedaveeline Thames ladude vahelt läbi voolas, ning seejärel uhkesse ostupiirkonda, kus sädelevaid poode ümbritsesid klaasist linnamajad. Üle nende katuste nägin vilksamisi Püha Pauluse katedraali kuplit, mis oli selge sinise taeva taustal taas ühes tükis. Kõik pommid olid juba heidetud ning pommitajaidki polnud enam – nad olid alla tulistatud, vanarauaks viidud, paigutatud muuseumidesse köite taha tolmu koguma, et neid saaks koolilapsed, kelle jaoks see sõda oli sama kauge kui ristiretked, uudistada. Minu jaoks oli see aga sõna otseses mõttes eilne päev. Raske uskuda, et need olid needsamad kraatreid täis pimedad tänavad, kus me alles eile olime elu eest jooksnud. Nüüd olid need tundmatuseni muutunud, äritänavad oleks nagu nõiaväel tuhast tõusnud – nagu ka firmamärkidest kirjutes rõivastes inimesed, kes nüüd pilk ainiti telefoniekraanile liimitud, siin kõndisid. Olevik tundus mulle äkitselt kummaline, nii tühine ja hajevil. Tundsin ennast mingi müütilise kangelasena, kes end allmaailmast välja võitles lihtsalt selleks, et mõista, et ülamaailm on täpselt sama neetud.

Ja siis jõudis see mulle kohale – ma olin tagasi. Olin taaskord tänapäevas ning olin siia jõudnud ilma miss Peregrine’i sekkumiseta … Mis pidi ju võimatu olema.

„Emma?“ ütlesin ma. „Kuidas me siia sattusime?“

Ta hoidis pilgu meie ees tänaval, muudkui otsides, kust järgmine oht võiks tulla. „Kus, Londonis? Rongiga, tobu.“

„Ei,“ tasandasin häält. „Ma mõtlen praeguses. Sa väitsid, et miss Peregrine on ainus, kes mu tagasi saab saata.“

Ta pöördus mind silmad pilukil vaatama: „Jah,“ ütles ta aeglaselt. „Oligi.“

„Või nii sa vähemalt arvasid.“

„Ei, kindlasti oli. Nii need asjad käivad.“

„Kuidas ma siis siia sattusin?“

Ta näis segaduses olevat: „Ma ei tea, Jacob. Äkki …“

„Seal!“ hüüdis Addison õhinaga ning me vaatasime tema poole, et näha, mis ta leidis. Ta keha oli jäik ning ta osutas koonuga piki tänavat, kuhu me just jõudnud olime. „Ma tunnen nüüd kümneid ebatavaliste lõhnajälgi – mitmete kümnete kaupa – ja nad on värsked!“

„Ja mida see tähendab?“ küsisin ma.

„Siia toodi ka teisi ebatavalisi, mitte ainult meie sõpru,“ vastas Emma. „Tontide peidukoht peab läheduses olema.“

„Siin läheduses?“ imestasin ma. See linnajagu oli täis kiirsöögikohti ja maitsetuid suveniiripoode ning me seisime räpase bistroo neoonvärvides akna ees. „Ma ikka kujutlesin midagi … kurja-kuulutavamat.“

„Nagu mingit rõske lossi vangikoobast,“ vastas Emma noogutades.

„Või valvuritest ja okastraadist ümbritsetud koonduslaagrit,“ ütlesin ma.

„Lumes. Nagu Horace’i pilt.“

„See võib veel nii olla,“ ütles Addison. „Ärge unustage, et see on tõenäoliselt kõigest silmuse sissepääs.“

Teisel pool tänavat tegid turistid üksteisest linna ikooniliste punaste telefoniputkade taustal pilte. Siis märkasid meid ning klõpsasid ühe ka meie suunas.

„Hei!“ hüüdis Emma. „Ei mingeid pilte!“

Inimesed olid hakanud jõllitama. Kuna meid ei ümbritsenud enam koomiksifestivali tegelased, torkasime me eriti veriselt silma.

„Minu järel,“ sisises Addison. „Kõik jäljed viivad siiapoole.“

Me kiirustasime piki tänavat talle järele.

„Oleks Millard ometi siin,“ ütlesin ma, „ta saaks selle koha märkamatult läbi uurida.“

„Või Horace. Talle meenuks mõni unenägu, mis meid aidata võiks,“ ütles Emma

„Või siis leiaks meile uued riided,“ lisasin ma.

„Kui me kohe seisma ei jää, siis ma hakkan nutma,“ ütles Emma.

Jõudsime saginat täis sadamakaile. Päike sillerdas kitsal sogase veega Thamesi jõe abajal ning trobikonnad nokamütside ja vöökottidega turiste vudisid suurte paatide vahel, mis kõik pakkusid enam-vähem ühesuguseid ekskursioone Londoni vaatamisväärsuste juurde.

Addison jäi seisma. „Nad toodi siia,“ ütles ta. „Tundub, et nad pandi paadi peale.“

Me järgnesime talle läbi rahvasumma ning jõudsime tühja paadiellingusse. Tondid olidki meie sõbrad paadile pannud ning nüüd pidime me neile järele minema, aga kuidas? Kõndisime küüti otsides ümber ellingu.

„See ei sobi kohe kuidagi,“ nurises Emma. „Need paadid on liiga suured ja inimesi täis. Meil on vaja väikest, sellist, mida me saaks ise juhtida.“

„Oodake korra,“ ütles Addison ninaga tõmmates ja sörkis minema, nina vastu planke. Me järgnesime talle läbi ellingu tähistamata kaldteele, mille turistid tähelepanuta olid jätnud. See viis alumisele, tänavast madalamale, täpselt veepiiril asuvale dokile. Läheduses polnud kedagi – dokk oli mahajäetud.

Siin jäi Addison seisma manades näole sügavalt keskendunud ilme: „Ebatavalised tulid siitkaudu.“

„Meie ebatavalised?“ küsis Emma.

Addison nuuskis korra veel ning raputas pead: „Mitte meie omad. Aga siin on palju jälgi – vanu ja värskeid, tugevaid ja tuhme, kõik segamini. Seda rada on tihti kasutatud.“

Meie ees muutus dokk kitsamaks ning kadus põhiellingu alla, kus see varjudesse vajus.

„Kes seda tihti kasutab?“ küsis Emma murelikult pimedusse kiigates. „Ma pole iial kuulnud, et Wappingu dokkidel oleks silmuse sissepääs.“

Addison jäi vastuse võlgu. Teha polnud muud, kui edasi rühkida ja uurida ning seda me kartlikult läbi varjude kõndides tegimegi. Kui meie silmad pimedusega harjunud olid, ilmus meie ette veel üks elling, mis meie pea kohal olevast päikeseküllasest ja meeldivast ellingust hoopis erinev oli. Siinsed plangud olid rohelised ja mädad, kohati katkised. Piiksuv rotiparv jooksis läbi äravisatud plekkpurkide kuhja iidvanana näivale lootsikule, mis sünkjal veel sammaldunud mastide vahel hulpis.

„Noh,“ ütles Emma. „Eks see vist peab olude sunnil sobima …“

„Aga see on rotte täis!“ vastas Addison rabatult.

„Mitte kauaks,“ teatas Emma pihus väikest leeki süüdates. „Rottidele ma väga ei meeldi.“

Tundus, et keegi meid ei peata ning vältides paadisilla kõige nõrgemana tunduvaid planke, astusime paati ning hakkasime seda lahti siduma.

„SEIS!“ kõlas paadi sisemusest kõmisev hääl.

Emma kiljatas, Addison klähvas ning mina peaaegu et tardusin soolasambaks. Mees, kes oli paadis istunud – kuidas me teda küll senimaani ei näinud?! – tõusis aeglaselt jalule, kasvades sentimeeter sentimeetri haaval, kuni ta meie kohal kõrgus. Ta oli üle kahe meetri pikk, laiadele õlgadele oli heidetud mantel ning nägu varjas tume kapuuts.

„Ma … ma palun väga vabandust!“ kogeles Emma. „Lihtsalt … me arvasime, et see paat on …“

„Nii mitmedki on Sharonilt varastada proovinud!“ kõmistas mees. „Nüüd on nende kolbad mereelukate koduks!“

„Ma vannun, et me ei tahtnud …“

„Me läheme kohe ära,“ piiksus Addison taganedes, „vabandust, et tülitasime, milord.“

„VAIKUST!“ möirgas paadimees, astudes ühe sammuga kägisevale dokile. „Igaüks, kes mu paadile tuleb, peab TASU MAKSMA!“

Ma olin hirmust keeletu ning kui Emma hüüdis: „JOOKSKE!“, olin ma juba selle tarbeks ümber pööranud. Kuid jõudsime teha vaid paar sammu, kui mu jalg läbi mädanenud laua tungis ning ma näoli dokile prantsatasin. Ma üritasin püsti tõusta, kuid mu jalg oli augus lõksus, ning selleks ajaks, kui Emma ja Addison mind päästma tulid, oli juba liiga hilja. Paadimees oli meile järele jõudnud ning seisis lõkerdades meie kohal, tema õõnes naerulagin meie ümber kõmisemas. See võis pimeduse vigur olla, aga ma võisin vanduda, et nägin, kuidas tema kapuutsist rott välja ronis ning teine tema varrukast, kui ta käe tõstis ja meie poole osutas.

„Kao eemale, igavene maniakk!“ karjus Emma leegi süütamiseks käsi plaksutades. Ning kuigi tema leegil polnud paadimehe kapuutsialuse pimeduse üle mingit jõudu – kahtlustasin, et isegi päikesel poleks nii suurt jõudu – näitas see meile, et asi, mida paadimees oma väljasirutatud käes hoidis, polnud ei nuga ega mingi muu relv. Ta hoidis oma pöidla ja pika kahvatu nimetissõrme vahel paberitükki.

Ta pakkus seda mulle, kummardudes nii madalale, et ma selleni küündisin.

„Palun,“ ütles ta rahulikult. „Loe seda.“

Ma kõhklesin: „Mis see on?“