Читать книгу Hirmunud meeste liiga - Rex Stout - Страница 2

Rex Stout
Hirmunud meeste liiga

Originaali tiitel:

Rex Stout

The League of Frightened Men

Bantam Books 1992

Korrektor Siiri Soidro

Kujundanud Villu Koskaru

Esmatrükk eesti keeles: Elmatar, 1998

Copyright © 1935 by Rex Stout

Copyright renewed © 1963 by Rex Stout

Tõlge eesti keelde © Jaan Kabin ja Tänapäev, 1998, 2020

ISBN 978-9949-85-862-0

e-ISBN 9789949859238

www.tnp.ee

Trükitud AS Pakett trükikojas

TEGELASED

NERO WOLFE,

geniaalne tugitoolidetektiiv, keda sedapuhku kahtlustatakse suurusehulluses.

ARCHIE GOODWIN,

Nero Wolfe’i usin abiline, kellele siiski tundub, et ta võimeid ei hinnata vääriliselt.

FRITZ BRENNER,

Wolfe’i kokk ja hea majavaim.

FRED DURKIN,

suurepärane jälitaja, kes sedapuhku peab enamiku oma ajast veetma delikatessipoes.

ANDREW HIBBARD,

psühholoogia õppejõud Columbia Ülikoolis, kes kõigepealt palub Nero Wolfe’ilt abi ning siis kaob.

EVELYN HIBBARD,

tütarlaps, kellel on suur mure oma onu Andrew’ pärast.

PAUL CHAPIN,

segase meelelaadiga kirjanik, kes kirjutab ohtra vägivallaga vürtsitatud raamatuid.

DORA CHAPIN,

segase kirjaniku peaaegu niisama segane abikaasa.

LORING A. BURTON,

jõukas arst, Lunastusliiga üks aktiivsemaid liikmeid.

FERDINAND BOWEN,

laiade liigutustega pisut naiselik börsimaakler, Lunastusliiga liige.

MICHAEL AYERS,

lärmakas ja alkoholiga liialdav ajakirjanik Lunastusliigast.

PITNEY SCOTT,

taksojuht, kes on lõpetanud Harvardi, aga hiljem end põhja joonud.

RUFFLING CRAMER,

jõuline politseiinspektor, kellest on mõnikord isegi abi.

1

Reede õhtupoolikul istusin koos Wolfe’iga kontoris. Nagu selgus, oleks Paul Chapini nimi ning tema kavalad ja õnnestunud plaanid hankida endale hulgi vaenlasi ilma selle eest maksmata igal juhul meile varsti teatavaks saanud, aga see reede õhtupoolik tõi meid seoses novembri varase vihmaga ja seoses tulusa otsa puudumisega – mis oli kestnud nii kaua, et see muutus juba valulikuks – lavale, algava etenduse proloogi juurde.

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi oli talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vihmast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: „Ta võitleb loodusjõududega. Ta murrab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: „Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. Ma ütlesin: „Laevasaadetises Caracasest Richardtilt oli kaksteist sibulat puudu. Ma ei uskunud kunagi, et ta lõikab kasu puudujäägi pealt.”

Endiselt mitte mingit tulemust. Ma ütlesin: „Fritz räägib mulle, et see kalkun, mis saadeti, on liiga vana, et grillida ja jääb vintskeks, kui seda just kaks tundi ei küpseta, see aga nõrgendab maitset. Niisiis kalkun, nelikümmend üks senti nael, on jama.”

Wolfe pööras järgmise lehe. Ma vahtisin teda hetke ja ütlesin siis: „Kas nägite ajalehes seda lugu naisest, kellel on kodus ahv, kes magab tema voodi peatsis ja keerab oma saba ümber tema käe? Ja hoiab seda seal terve öö? Kas te nägite seda lugu mehest, kes leidis tänavalt kaelakee ja tagastas selle omanikule, aga too naine süüdistas teda, nagu oleks ta sealt kaks pärlit varastanud ja lasi mehe arreteerida? Kas te nägite seda lugu mehest, kes oli tunnistajapingis nilbe raamatu pärast ja advokaat küsis temalt, mis oli selle raamatu kirjutamise eesmärk, ning mees vastas, et ta oli sooritanud mõrva, ja kõik mõrvarid peavad rääkima oma kuritegudest, ning tema idee oli seda nii teha? Mitte et ma oleksin autori eesmärgist aimu saanud. Kui raamat on räpane, siis ta on räpane ja mis tähtsust sel on, kuidas ta sündis? Advokaat ütleb, et kui autori eesmärk oli väärt kirjanduslikku tulemust, ei oma nilbus tähtsust. Samahästi võib öelda, et kui minu eesmärk on visata kivi plekktoosi pihta, kuid ma taban sellega teie silma, pole sel mingit tähtsust. Võib öelda, et kui minu eesmärk on osta oma vaesele vanale vanaemale siidkleit, siis pole tähtis, kui ma olen röövinud selleks raha Päästearmee katlast. Võib samahästi öelda…”

Ma vakatasin. Sain ta õnge otsa. Ta ei tõstnud oma silmi raamatult, tema pea ei liikunud, tema suur keha laua taga spetsiaalselt disainitud tohutus tugitoolis ei liigahtanud, kuid ma nägin tema paremat nimetissõrme nõrgalt reageerivat see oli tema ähvardav valitsuskepp, nagu ta seda kord nimetas, ja ma teadsin, et olin ta õnge võtnud. Ta ütles:

„Archie. Pea suu.”

Ma muigasin. „Ei mingil juhul, söör. Suur Jumal, kas ma pean tõesti siin kuni surmani istuma? Kas helistan Pinkertonidele ja küsin, äkki on neil vaja mõni hotellituba läbi otsida või midagi taolist? Kui te hoiate dünamiidivaati majas, peate varem või hiljem arvestama mõningase müraga. Seda ma olengi – dünamiidivaat. Kas ma lähen kinno?”

Wolfe’i hiiglasuur pea kaldus ühe kuueteistkümnendiku tolli võrra ettepoole, mis tema puhul tähendab kindlat noogutust. „Igatahes, ja otsekohe.”

Ma tõusin toolilt püsti, viskasin käigupealt ajalehe oma lauale, siis pöörasin ümber ja istusin tagasi toolile. „Mis mu võrdlustel viga oli?” nõudsin ma.

Wolfe pööras järgmise lehe. „Ütleme nii,” pomises ta, „ võrdluste loojana oled sa tasemel. Nimetame seda nii.”

„Heakene küll. Ütleme. Ma ei püüa tüli õhutada, söör. Pagan võtaks, ei. Ma lähen pingest lõhki, kui ma üritan välja mõelda kolmandat võimalust, kuidas oma jalga üle põlve tõsta. Olen selle kallal juba üle nädala vaeva näinud.” Mul käis peast läbi, et Wolfe ei vaeva ennast kunagi selle probleemiga, kuna tema jalad on nii rasvased, et neid pole võimalik kunagi mitte mingi taktikaga üle põlve visata, aga ma otsustasin seda mitte mainida. Ma põiklesin kõrvale. „Ma jään selle juurde, et kui raamat on räpane, siis ta on räpane ja pole tähtis, kas autoril oli eesmärkide ahel paigas kuni mustade päevadeni. See sell eile tunnistajapingis oli hull. Kas polnud? Öelge mulle. Ta tahtis kuulsaks saada, maksku mis maksab. See läks talle maksma viiskümmend taala kohtu solvamise eest. Selles suhtes oli see tema raamatu odav reklaam. Ta saanuks osta poole sajandi jooksul endale umbes neli tolli Times’i kirjandusleheküljel ja see oleks isegi vähem kui tilk meres. Aga ma arvan, et see sell on hull. Ta ütles, et sooritas mõrva ja kõik mõrvarid peavad üles tunnistama, seega kirjutas ta raamatu, muutes tegelasi ja asjaolusid ning tunnistas üles ilma riski võtmata. Kohtunik oli kaval ja sarkastiline. Ta ütles, et isegi kui see mees on sulesepp ja viibib kohtus, poleks ta tohtinud veiderdada. Ma vean kihla, et advokaadid said selle üle südamest naerda. Ah? Aga autor ütles, et see polnud mingi nali, sellepärast ta raamatu kirjutaski ja iga rõvedus selles oli üksnes juhuslik, ja ta tegi tõesti selle selli vagaseks. Kohtunik väänas talle viiskümmend dollarit kohtu solvamise eest ja ajas ta tunnistajapingist minema. Minu arust on ta hull? No öelge mulle.”

Wolfe’i suur rind paisus ning vajus ohates alla. Ta pani järjehoidja raamatu vahele, sulges selle, asetas lauale ning nõjatus pehmelt ja raskepäraselt oma toolis tahapoole.

Ta pilgutas kaks korda silmi. „Noh?”

Ma läksin oma laua juurde ja võtsin ajalehe ning avasin selle õigest kohast. „Vahest polegi midagi. Ma arvan, et ta on hull. Tema nimi on Paul Chapin ja ta on kirjutanud mõned raamatud. Selle kirjatüki nimi on „Kurat võtab viimase”. Ta lõpetas 1912. aastal Harvardi. Ta on lonkur. Siin mainitakse, et ta läks longates tunnistajapinki, aga pole öeldud, kumba jalga ta lonkas.”

Wolfe surus oma huuled kokku. „Kas on võimalik,” nõudis ta, et „lonkur tuleneb sõnast vildakas ja sa kasutad seda kui lombaka metafoori?”

„Ma ei tea midagi metafoorist, aga minu ringkonnas tähendab lonkur lombakat.” Wolfe ohkas jälle ja alustas enda toolilt püstiajamise toimingut. „Tänu Jumalale,” ütles ta, „et aeg säästab mind edasistest võrdlustest ja žargoonist.” Kell seinal näitas ühe minuti pärast neli, oli aeg minna üles kasvuhoonesse. Ta ajas ennast jalule, tõmbas oma vestihõlmad alla, aga nagu tavaliselt, ei õnnestunud tal katta helekollase särgi viirgu, mis vesti alt välja punnitas, ja hakkas ukse poole minema.

Ukselävel ta seisatas. „Archie.”

„Jah, söör.”

„Helista Murgeri kauplusesse ja lase otsekohe saata üks eksemplar Paul Chapini „Kurat võtab viimase”.”

„Võib-olla nad ei saada. Selle müük peatati poolelioleva kohtuprotsessi tõttu.”

„Jama. Räägi Murgeri või Ballardiga. Mis kasu sellest protsessist siis on, kui mitte populariseerida kirjandust?”

Ta sammus lifti poole ja mina istusin oma laua taha ning haarasin telefoni.