Читать книгу Mineviku patud - Рэйчел Кейн - Страница 4

GWEN PROCTOR

NELI AASTAT HILJEM

Tennessee, Stillhouse’i järv

„Alustage.“

Ma tõmban sügavalt hinge, tunnen kõrbenud püssirohu ja läppunud higi haisu, võtan asendi sisse, keskendun ja vajutan päästikule. Toetan kergelt harkis jalad tagasilöögi ootuses vastu maad. Mõned inimesed pilgutavad iga lasu ajal tahtmatult silmi. Mina olen avastanud, et ma seda ei tee. See pole harjutamise asi, see lihtsalt on nii, aga ma tunnen, et valitsen sel moel olukorda paremini. Olen selle eelise eest tänulik.

Raske ja võimas 357-kaliibriline möiratab ja põtkib, saates minust läbi tuttavaid nõksatusi, aga ma ei keskendu mürale ega tagasilöögile. Ainult märklauale lasketiiruraja lõpus. Kui lärm mind segaks, oleks teiste laskjate – naiste, meeste ja isegi mõne teismelise – pidev paugutamine ammu mu laskmise ära rikkunud. Ühtlane tulistamise kõmin, ehkki see kostab läbi tihedate kõrvaklappide, meenutab mingit eriti pöörast, kestvat tormi.

Ma lõpetan laskmise, keeran silindri lahti, võtan tühjad padrunikestad välja ja panen relva lahtisena lauale, toruga tiiru poole. Siis võtan kaitseprillid eest ja panen need ära. „Tehtud.“

Tiiru juhataja ütleb minu tagant: „Astuge, palun, eemale.“ Ma teen seda. Ta võtab mu relva, noogutab ja vajutab nuppu, et märklaud enda juurde tuua. „Te oskate relvaga turvaliselt ümber käia.“ Tema hääl on kime, et seda üle müra ja läbi kõrvaklappide kuulda oleks. Ka on hääl veidi kähe, sest ta karjub suure osa päevast.

„Loodetavasti olen ka täpne,“ karjun ma vastu.

Aga ma juba tean, et olen. Näen seda enne, kui paberist märklaud jõuab poolele teele. Tühjad augud asuvad kõik tihedas punases sõõris.

„Keset rinda,“ ütleb juhataja ja tõstab pöidla püsti. „See on ülihea tulemus. Tubli, preili Proctor.“

„Tänan, et muutsid selle nii valutuks,“ ütlen mina vastu. Ta taganeb ja teeb mulle ruumi. Ma sulen silindri ja panen relva tagasi lukuga kotti. Turvaline.

„Saadame teie tulemused osariigi büroosse ja te peaksite varsti relvaloa saama.“ Juhataja on noor mees, tal on siilisoeng ja ta on endine sõjaväelane. Tal on pehme ebamäärane aktsent, mis on küll lõunaosariikide oma, ent mitte terav nagu Tennessee, vaid pigem… Georgia. Kena noor mees, vähemalt kümme aastat noorem, kui mulle kohtamiseks sobiks. Juhul, kui ma käiksin kohtamas. Ta on ääretult viisakas. Mina olen alati preili Proctor.

Ta surub mul kätt ja ma naeratan. „Näeme järgmisel korral, Javi.“ Minu vanuse ja soo eelised. Võin kasutada tema eesnime. Ütlesin terve esimese kuu härra Esparza, aga lõpuks parandas ta mind leebelt.

„Järgmise korrani…“ Miski köidab Javi tähelepanu ja tema rahulik olek muutub järsku valvsaks. Ta vaatab piki rida edasi ja röögib: „Lõpetage laskmine! Lõpetage laskmine!“

Ma tunnen, kuidas adrenaliin mu keha üle ujutab. Ma tardun, hindan olukorda, ent asi pole minus. Tiirus valitsev lärm vaikib vähehaaval ja inimesed langetavad relva, küünarnukid vastu keha. Javi kõnnib piki laskjaterivi edasi. Rivis seisab jässakas poolautomaatrelvaga mees. Javi käsib tal relva käest panna ja eemale astuda.

„Mida ma tegin?“ küsib mees sõjakal toonil. Võtan oma koti, närvid endiselt pingul, ja suundun ukse poole, ehkki aeglaselt. Näen, et mees ei ole Javi käsku täitnud, vaid on otsustanud vaidlema hakata. See pole hea mõte. Javi nägu kivistub ja tema kehakeel muutub.

„Laadige relv tühjaks ja pange see lauale, söör. Kohe.“

„Pole vaja. Ma tean, mida teen! Olen aastaid laskmas käinud!“

„Söör, ma nägin, kuidas te suunasite laetud relva teise laskja poole. Te teate reegleid. Püssitoru peab olema alati tiiru suunas. Laadige relv tühjaks ja pange käest. Kui te mu juhtnööre ei täida, lasen teid tiirust minema viia ja kutsun politsei. Kas saate aru?“

Naeratav rahulik Javier Esparza on nüüd keegi teine ja tema käsu jõud lahvatab ruumis nagu šokigranaat. Eksinud laskja kohmitseb relva kallal, saab pideme kätte ja viskab selle koos relvaga lauale. Märkan, et püssitoru on endiselt suunatud inimeste poole.

Javi hääl on selge ja vaikne. „Söör, ma käskisin relva tühjaks laadida.“

„Ma laadisin ju!“

„Astuge eemale.“

Mees põrnitseb, ent Javi võtab relva, lükkab viimase padruni salvest välja ja paneb kuuli lauale pideme kõrvale. „Nii saavad inimesed surma. Kui te ei suuda õppida korralikult relva tühjaks laadima, peate endale teise tiiru otsima,“ ütleb ta. „Kui te ei suuda tiiru juhataja juhtnööre täita, leidke endale teine tiir. Võib-olla oleks teil igal juhul mõistlik endale uus tiir otsida. Turvalisusreegleid eirates seate ohtu iseenda ja kõik teised. Kas te saate sellest aru?“

Mehe nägu läheb inetult punaseks ja käed tõmbuvad rusikasse.

Javi paneb relva tagasi samamoodi, nagu see oli, suunaga inimeste poole, ja keerab selle siis teistpidi. „Väljaviskeava peab olema ülespoole, söör.“ Ta astub eemale ja vaatab mehele silma. Javil on jalas teksad ja seljas sinine polosärk. Laskjal on seljas kaitsevärvi särk ja jalas vanad sõjaväepüksid, ent on selge, kumb neist on sõdur. „Arvan, et te olete tänaseks lõpetanud, härra Getts. Ärge mitte kunagi tulistage vihasena.“

Ma pole kunagi varem näinud ühtegi meest nii lähedal meeletule vägivallahoole või infarktile. Gettsi käsi tõmbleb ja ma näen, et ta arutleb, kui kiiresti ta relva kätte saaks, selle laadida jõuaks ja tulistama hakkaks. Õhus on iiveldamaajav raskus ja ma avastan, et mu käsi liigub aeglaselt mööda lukku koti juurde, lugedes mõttes samme – nagu Getts –, mida on vaja astuda relva laskevalmis seadmiseks. Ma olen kiire. Kiirem kui tema.

Javi pole relvastatud.

Pinge taandub, kui üks tardunult oma laskekohtade juures seisvatest inimestest astub pool sammu minu ja vihase mehe vahele. Ta on väiksem kui Javi ja punetava näoga mees ning tal on liivakarva juuksed, mis võisid kunagi olla lühikesed, ent on nüüd kasvanud kõrvade peale. Nõtke, mitte lihaseline. Olen teda ennegi näinud, aga ma ei tea ta nime.

„Kuulge, härra, rahuneme nüüd maha,“ ütleb ta aktsendiga, mis ei meenuta mulle Tennesseed, vaid pigem keskläänt. Rahvapärane. See on rahulik, vaikne hääl, võrgutavalt mõistlik. „Tiiru juhataja teeb ainult oma tööd, eks? Ja tal on õigus. Kui te vihasena laskma hakkate, ei või iial teada, mis juhtuda võib.“

Hämmastav, kuidas raev Gettsist välja voolab, nagu oleks keegi vannil korgi eest tõmmanud. Ta hingab paar korda sügavalt, tema nägu saab tagasi enam-vähem normaalse jume ja ta noogutab jäigalt. „Kurat,“ ütleb ta. „Ma ärritusin natuke liiga palju. Enam seda ei juhtu.“

Teine mees noogutab samuti ja läheb tagasi oma kohale, vältides teiste uudishimulikke pilke. Ta hakkab kontrollima oma relva, mille toru on suunatud tiiru poole.

„Härra Getts, räägime väljas,“ ütleb Javier viisakalt ja selgitavalt, ent Carli nägu tõmbub uuesti krimpsu ja ma näen tema meelekohal veeni tukslemas. Ta kavatseb vastu vaielda, ent tunneb siis teiste pilkude raskust, kuna kõik laskjad vaatavad teda vaikides. Ta astub eemale ja hakkab vihasena oma asju kotti toppima. „Kuradi võimunäljas immigrant,“ pomiseb ta ja marsib ukse poole. Ma võtan hoogu, ent Javi paneb käe sõbralikult mulle õlale, kui uks Gettsi järel kinni prantsatab.

„Naljakas, et see sitakott kuulas pigem valget meest kui tiiru juhatajat,“ tähendan ma. Kõik me oleme valgenahalised, välja arvatud Javier. Tennessees on palju erineva nahavärviga inimesi, aga lasketiirus viibijate järgi seda arvata ei oskaks.

„Carl on tropp ja ma ei tahtnud teda siia nagunii,“ sõnab Javi.

„Vahet pole. Sa ei tohi lasta tal endaga nii rääkida,“ väidan mina, sest tahaksin Carlil hambad kurku lüüa. Tean, et see ei lõpeks hästi, aga tahan seda ikkagi teha.

„Ta võib ju rääkida, mida tahab. Vabal maal elamise eelised.“ Javi hääletoon on endiselt meeldiv. „See ei tähenda, et sel pole tagajärgi. Ta saab kirja, mis keelab tal rohkem sellesse tiiru tulla, ja asi pole selles, mida ta ütles, vaid ma ei usu, et ta suudab teiste laskjate seltskonnas vastutustundlikult käituda. Meil on mitte ainult õigus saata minema ebaturvaliselt ja agressiivselt käituvaid inimesi, vaid see on meie kohustus.“ Ta naeratab kergelt. Sünge, külm naeratus. „Ja kui ta tahab minuga pärastpoole parklas vestelda, siis palun väga. Seda võib.“

„Ta võib semud kaasa tuua.“

„Seda lõbusam.“

„Kes see mees oli, kes vahele tuli?“ Ma viitan peaga mainitud mehe poole. Tal on juba kõrvaklapid peas. Olen uudishimulik, kuna ta pole tavapärane tiirukülastaja, vähemalt mitte minuga samal ajal.

„Sam Cade.“ Javi kehitab õlgu. „Ta on normaalne. Uus. Mind üllatas, et ta seda tegi. Enamik inimesi ei teeks.“

Ma sirutan käe ette. Ta surub seda. „Tänan, söör. Teil on siin karm kord.“

„Olen selle võlgu kõigile, kes siia tulevad. Siin peab olema turvaline,“ ütleb Javi ja pöördub siis ootavate laskjate poole. Ta karjub oma kimedal rividrilliseersandi häälel: „Tiir on vaba! Alustada laskmist!“

Ma astun uksest välja, kui lasud taas kajama hakkavad. Konflikt Javi ja teise mehe vahel rikkus veidi mu tuju, aga olen siiski suures joovastuses, kui kõrvaklapid ukse taga riiulisse asetan. Luba olemas. Ma olen sellele mõelnud väga pikka aega, olles ettevaatlik ja teadmata, kas julgen kirjutada oma nime ametlikesse dokumentidesse. Mul on alati relvi olnud, aga see oli riskantne, kuna mul polnud relvaluba. Viimaks ometi tunnen end siin piisavalt kindlana, et see samm astuda.

Autoust avades kuulen oma telefoni pirisemas ja pillan selle peaaegu maha, kui avan oma asjade ärapanemiseks sõiduki tagumise luugi. „Halloo?“

„Proua Proctor?“

„Preili Proctor,“ parandan ma masinlikult ja vaatan siis ekraanile. Pean oige summutama. Kooli direktori kantseleist. See number on mulle masendavalt tuttavaks saanud.

„Kahjuks pean teatama, et teie tütar Atlanta…“

„On pahandust teinud,“ lõpetan ma naise eest lause. „Ilmselt on teisipäev.“ Ma tõstan pagasiruumi põhjas oleva kaane üles. Selle all on lukuga kast, kuhu mahub relvakott. Ma panen koti kasti ja virutan kaane kinni, tõmmates katte peale tagasi.

Naine liini teises otsas teeb pahast kurguhäält. Tema hääl kerkib pisut. „See pole naljakas, proua Proctor. Direktor tahab teiega tõsiselt vestelda. See on neljas vahejuhtum kolme kuu jooksul ja selline käitumine ei sobi Lanny vanuses tüdrukule!“

Lanny on neliteist ehk parasjagu sellises vanuses, kui antakse oma tujudele vaba voli, aga ma ei ütle seda. Küsin vaid: „Mis juhtus?“ ning lähen samal ajal auto juhiukse juurde ja istun sisse. Pean jätma ukse natukeseks lahti, et lämmatav kuumus saaks autost välja minna. Ma polnud seekord kitsas parklas varjulist kohta leidnud.

„Direktor tahaks sellest silmast silma rääkida. Te peate tütrele kantseleisse järele tulema. Ta on nädalaks koolitööst kõrvaldatud.“

„Nädalaks? Mida ta tegi?“

„Nagu öeldud, eelistab direktor teiega silmast silma rääkida. Poole tunni pärast?“

Ma ei jõua poole tunniga duši alla, et tiiru lõhnast vabaneda, aga ehk ongi nii hea. Antud olukorras pole ehk püssirohu lõhn kõige halvem variant. „Olgu,“ vastan ma. „Tulen.“

Ütlen seda rahulikult. Ilmselt oleks enamik emasid vihastanud ja ärritunud, ent minu elu katastroofe arvestades ei kergita ma selle peale õieti kulmugi.

Kohe, kui ma kõne lõpetan, saabub sõnum ja ma oletan, et see on Lannylt, kes püüab omapoolse versiooni kiiruga mulle edasi anda enne, kui kuulen inetumat ametlikku versiooni.

See pole siiski Lannylt ja džiipi käivitades näen ekraanil poja nime. Connor. Tõmban sõrmega üle ekraani ja loen sõnumit, mis on napp ja asjalik: Lanny kakles. 1. Mul kulub numbri tõlgendamiseks hetk aega, ent loomulikult tähendab see, et ta võitis. Ma ei suuda otsustada, kas Connor on uhke või endast väljas – uhke, et õde astus enda eest välja, või endast väljas, kuna nad mõlemad võidakse taas koolist välja visata. See on põhjendatud hirm. Viimane aasta on olnud üürikeste habraste rahulike perioodide jada, sest vahepeal on tulnud oma asju kokku ja lahti pakkida ning ma ei taha, et rahulik aeg taas lõpeks. Mu lapsed väärivad veidi rahu, stabiilsust ja turvatunnet. Connoril on juba nagunii ärevushäired. Lanny korraldab pidevalt mingeid jamasid. Keegi meist ei ole enam tervik. Ma püüan mitte iseennast süüdistada, aga see on keeruline.

Paganama kindlasti ei ole see nende süü.

Saadan kiiresti vastusõnumi ja lükkan tagurpidikäigu sisse. Olen viimastel aastatel vajadusest tingitult tihti autosid vahetanud, aga seda… seda autot ma armastan. Ostsin selle odavalt sularaha eest kuulutuse peale. Kiire ja anonüümne ost, pealegi sobib see väga hästi sõitmiseks metsasel järveäärsel maastikul ja küngastel, mis lähevad üle udusteks sinakateks mägedeks.

Džiip on visa, see on üle elanud raskeid aegu. Käigukast tahaks remonti saada, rool on veidi viltu, aga masin on ellu jäänud ja liigub endiselt.

Selle sümboolne tähendus on mulle oluline.

Auto tõrgub veidi, kui sõidan sellega järsust künkast alla, läbi jaheda männiku ja taas keskpäevase kuumuse kätte. Lasketiir asub kõrgendikul ja kui ma pööran allapoole viivale teele, ilmub järv vähehaaval nähtavale. Valgus väreleb ja sädeleb selle rohekassinise vee virvendaval pinnal. Stillhouse’i järv on varjatud pärl. Kunagi oli see kallis, väravate taha suletud piirkond, ent finantskriisiga kahanesid ka siinsete elanike rahavarud ja väravad on nüüd alati lahti. Valvuriputkas tänava otsas on vaid ämblikud ja pesukarud. Ent rikkuseillusioon on endiselt alles – suurtel kruntidel asuvad kõrged uhked majad, ehkki paljud teised meenutavad pigem väikesi hütte. Vee peal on paate ja purjekaid, aga järv pole isegi tänase hea ilmaga üleliia rahvarohke. Tumedad männid riivavad taevast, kui ma neist mööda kitsast teed kihutades möödun, ja mind tabab taas tunne, et midagi on viimaks õigesti.

Viimastel aastatel pole ma leidnud just palju selliseid kohti, mis tunduksid natukenegi turvalised, ja ükski neist pole meenutanud… kodu. Ent see koht – järv, künkad, männid, poolmetsik maastik – muudab rahulikumaks selle osa minust, mis enam kunagi päriselt ei lõõgastu. Kui ma seda kohta esimest korda nägin, mõtlesin: See on see koht. Ma ei usu eelmistesse eludesse, aga see oli nagu äratundmine. Leppimine. Saatus.

Pagan võtaks, Lanny, ma ei taha siit nii kiiresti ära minna ainult sellepärast, et sa ei oska massi sulanduda. Ära tee meile nii.

Gwen Proctor on neljas nimi, mida ma pärast Wichitast lahkumist kasutan. Gina Royal on jäänud minevikku ja surnud. Ma pole enam see inimene. Tõtt-öelda ei tunne ma teda enam äragi, seda nõrka olevust, kes allus, teeskles ja silus kõiki teele kerkivaid probleemikesi.

Kes aitas kuritegudele kaasa, ehkki enese teadmata.

Gina on ammu surnud ja ma ei leina teda. Tunnen end temast nii kaugena, et ma ei tunneks oma vana mina äragi, kui temast tänaval mööduksin. Mul on hea meel, et olen pääsenud põrgust, milles põlemist ma ise ei märganudki. Hea meel, et tõmbasin ka lapsed sellest välja.

Ka nemad on end uuesti avastanud, ehkki on selleks sunnitud olnud. Lasin neil iga kord, kui pidime taas kolima, ise nime välja valida, ehkki olen pidanud mõned lennukamad pakkumised tagasi lükkama. Seekord on nad Connor ja Atlanta – lühendatult Lanny. Me ei libastu enam peaaegu kunagi ega kasuta oma õigeid nimesid. Lanny ütleb nende kohta meie vanglanimed. Ta ei eksi, ehkki mul on vastik mõelda, et mu lapsed peavad oma varasest lapsepõlvest nii mõtlema. Et nad peavad oma isa vihkama. Isa väärib seda, nemad mitte.

Nimede valimine on ainus, mida ma saan oma lastele pakkuda, kui neid linnast linna, koolist kooli vean, jättes minevikuõudused kaugele maha. Sellest ei piisa. Ei piisa kunagi. Lapsed vajavad stabiilsust ja turvatunnet, mida ma pole saanud neile pakkuda. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi suudan seda neile võimaldada.

Olen neid huntide eest kaitsnud – lapsevanema kõige tavalisem ja tähtsam ülesanne, kaitsta oma lapsi kiskjate eest.

Ka nende eest, keda ma ei näe.

Tee kulgeb ümber järve, mööda meie maja juurde viivast teeotsast. See pole lihtsalt maja, vaid viimaks ometi meie maja. Olen sellesse kiindunud. See pole pikas perspektiivis tark tegu, aga ma ei saa sinna midagi parata – olin väsinud põgenemisest, ajutistest üürikodudest, uutest valenimedest ja hädisevõitu valedest. Mul oli võimalus – mulle anti sellest majast teada ja ma sain selle osta sularaha eest uskumatult vähese osalejate arvuga pankrotioksjonil aasta tagasi. Mingi kurguni võlgadesse sattunud perekond oli selle ostnud oma unistuste maakoduks ning selle siis kodututele kasutada jätnud. Maja oli kohutavas seisus. Mina ja lapsed koristasime selle koos ära, remontisime ja muutsime oma koduks. Valisime ise seintele värvid. Need olid julged toonid, vähemalt Connori toas. See on kindel märk, et me teeme sellest päris kodu, mõtlesin ma. Ei mingeid beeže seinu ega üürimajade ilmetuid vaipu. Me oleme siin. Me jääme siia.

Meie majas on lisaks ka paanikatuba. Connor on sellest elevil ning ma kutsun seda zombide maailmalõpu varjendiks ja me panime sinna zombidega võitlemise vahendeid ja selliseid silte nagu ZOMBIDELE PARKIMINE KEELATUD, LOATA SISSETUNGIJAD HAKITAKSE TÜKKIDEKS.

Võpatan ja püüan sellele eriti mitte mõelda. Loodan – ehkki tean, et see on tühi lootus –, et Connor teab surmast ja tükeldamisest ainult filmide ja TV-sarjade põhjal. Ta väidab, et ei mäleta suurt midagi ajast, mil ta oli Brady… või vähemalt nii ta mulle ütleb, kui ma küsin. Ta ei läinud pärast seda päeva Wichitas enam kooli, nii et koolihoovi kiusajad ei saanud seda lugu talle nina alla hõõruda. Tema ja Lanny saadeti Maine’i minu ema hoole alla. See on kauge ja rahulik paik. Ema hoidis arvutit kapis luku taga ja kasutas seda harva. Lapsed polnud selle poolteise aasta jooksul suurt midagi teada saanud – neid hoiti eemal ajakirjadest ja ajalehtedest ning ainuke televiisor majas oli minu ema range kontrolli all.

Ent ma tean, et lapsed on leidnud võimalusi kaevata välja vähemalt mingeid üksikasju selle kohta, mida nende isa tegi. Mina nende asemel oleksin seda teinud.

Võimalik, et Connori praegune huvi zombide maailmalõpu vastu on tema omapärane moodus eluga hakkama saada.

Ma muretsen hoopis Lanny pärast. Ta oli küllalt vana, et paljusid asju mäletada… Autoavarii. Vahistamine. Kohtuistung. Minu ema summutatud ja tõtakad jutuajamised telefonis sõprade, vaenlaste ja võõrastega.

Lanny ilmselt mäletab ka vihkavaid kirju, mida mu ema arvuti postkasti laviinina tulvas.

Aga kõige enam muretsen ma selle pärast, millisena ta mäletab oma isa, sest meeldib see mulle või mitte, uskuda seda või mitte, aga Mel oli oma lastele hea isa ja nad olid teda südamest armastanud.

Ta polnud tegelikult kunagi see inimene. Hea isa oli vaid mask, millega ta varjas selle all elavat koletist, ent see ei tähenda, et lapsed on unustanud, mis tunne oli olla armastatud Melvin Royali poolt. Mulle meenub tahtmatult, kui soe ja turvaline ta võis tunduda. Kui ta millelegi tähelepanu koondas, siis tegi ta seda põhjalikult. Ta armastas neid ja mind ja see oli tundunud tõeline.

Aga see ei saanud olla tõeline. Mitte siis, kui mõelda sellele, kes ta oli. Ma ilmselt ei saanud erinevusest aru ja mul läheb süda pahaks, kui taipan, mida kõike ma vääriti mõistsin.

Võtan kiiruse maha, kui eespool ilmub järsku kurvi tagant nähtavale teine suur sõiduk. Johansenid. Nad on autoinimesed – maasturi must kere läigib täiuslikult ja tolmu pole auto peal kübetki. Nii palju siis maastikusõidust. Lehvitan ja vanapaar lehvitab vastu.

Ma sobitasin meie esimesel siin elamise nädalal lähemate naabritega tutvust, sest see tundus olevat hea ettevaatusabinõu, et varakult ohte aimata või hädaolukorras abi saada. Ma ei pea Johanseneid kummakski sobivaiks. Nad lihtsalt… on. Enamik inimesi raiskab nagunii lihtsalt ruumi. See sosin kajab mu peas ja see hirmutab mind, sest ma vihkan Melvin Royali hääle mäletamist. Ta ei öelnud seda mitte kunagi kodus ega mulle, aga ma nägin videot, kus ta ütles seda kohtus. Ta ütles seda täiesti ükskõikselt naiste kohta, keda oli tükkideks rebinud.

Mel nakatas mind nagu viirus ja mul on sisimas ebamugav veendumus, et ma ei saa enam kunagi päriselt terveks.

Metsa vahel looklevale peateele jõudmiseks kulub mul mööda järsku teed sõites veerand tundi. Puid on hõredamalt, need on madalamad ja väiksemad ning siis möödub auto päikesest tuhmunud lihtsast sildist, millel on kirjutatud Norton. Sildi ülemine parem nurk on haavlipüssist sodiks lastud. Loomulikult. See poleks ju maakoht, kui purjutajad silte ei tulistaks.

Norton on tüüpiline lõunaosariikide linn, kus vanadele suguvõsadele kuulunud kauplused kükitavad mornilt ümberehitatud antiigipoodide kõrval ja kõik peavad viletsas majanduslikus olukorras hädavaevu vastu. Suured poeketid võtavad vähehaaval võimust. Old Navy. Starbucks. McDonald’si kollase kaarega nuhtlus.

Koolikompleks koosneb kolmest kolmnurkselt asetsevast hoonest, kus on koht ka sportimiseks ja kunstiga tegelemiseks. Käin läbi putkas istuva valvuri juurest – siinkandis on tavaline käsirelva kanda – ja saan kulunud külalisesildi.

Lõunasöögikell on juba helisenud ja noored söövad, naeravad, flirdivad, kiusavad ja õrritavad kõikjal. Normaalne elu. Lanny pole nende seas ja oma poega tundes ei ole ka Connor siin. Pean kasutama sisetelefoni, ütlema oma nime ja miks ma tulin, enne kui sekretär laseb mu hoonesse, kus mind tabab tuttava hooga jalanõude, puhastusvahendi ja sööklatoidu lõhn.

Naljakas, et koolid lõhnavad ühtemoodi. Olen taas kolmteist ja mingit pahandust teinud.

Põhikooli kantseleisse astudes näen Connorit ühel plasttoolil lösutamas ja oma jalanõusid vahtimas.

Ma ju ütlesin.

Ta tõstab ukse avanedes pea ja ma näen tema päevitunud näol kergendust. „See polnud tema süü,“ ütleb ta enne, kui jõuan teretada. „Ei olnud, ema.“ Ta on üksteist ja siiras ning tema õde on neliteist – ka parimatel aegadel raske iga. Ta tundub kahvatu, vapustatud ja murelik, mis teeb mulle muret. Näen, et ta on jälle küüsi närinud. Nimetissõrm veritseb. Tema hääl tundub kare, nagu oleks ta nutnud, ehkki silmad on selged. Ta vajab rohkem psühholoogi abi, mõtlen ma, aga see tähendaks täpsemaid andmeid, ja andmed tähendavad komplikatsioone, mida me veel endale lubada ei saa. Ent kui ta tõesti seda vajab, kui ma näen märke, et ta liigub tagasi sellesse seisundisse, kus oli kolme aasta eest… siis ma riskin sellega. Isegi kui see tähendab, et meid paljastatakse ja me peame alustama otsast peale uute nimede ja aadressidega.

„Kõik saab korda,“ ütlen ma ja kallistan teda. Connor laseb sel sündida, mis on ebatavaline, aga keegi ei näe meid. Ent ta on siiski minu käte vahel pinges ja kange ning ma lasen temast lahti kiiremini, kui tahaksin. „Peaksid lõunat sööma minema. Ma tegelen su õega ise.“

„Ma lähen,“ vastab ta. „Aga ma ei saanud…“ Ta ei lõpeta, aga ma mõistan. Ma ei saanud teda üksi jätta, tahab Connor öelda. Minu laste puhul on hea see, et nad hoiavad kokku. Alati, isegi tülitsedes ja teineteist nokkides. Nad pole Sündmusest saadik teineteist alt vedanud. Nii ma püüan sellest mõelda, suure algustähega ja kursiivkirjas: Sündmus. Nagu oleks see õudusfilm, miski, mis on meie elust läinud ja mille me saame unustada. Väljamõeldud ja kauge.

Vahel see isegi aitab.

„Mine,“ ütlen ma leebelt. „Õhtul näeme.“

Connor läheb, ehkki vaatab üle õla tagasi. Ma olen muidugi erapoolik, aga ta on kena välimusega poiss – säravad merevaigukarva silmad, pruunid juuksed, mida oleks vaja piirata. Kitsas, tark nägu. Ta on Nortoni koolis mõned sõbrad leidnud, mis on kergendus. Neil on sarnased üheteistkümneaastastele omased huvid, nagu videomängud, filmid, TV-sarjad ja raamatud ja kui nad ongi natuke nohiklikud, on see hea nohiklikkus, selline, mis tuleneb pöörasest entusiasmist ja kujutlusvõimest.

Lannyga on asi tõsisem.

Palju tõsisem.

Hingan sügavalt sisse ja välja ning koputan direktor Anne Wilsoni uksele. Kui ma sisse astun, näen Lannyt seina ääres toolil istumas. Tunnen ära norgus peaga hoiaku, käed rinnal risti. Vaikiv, passiivne vastuhakk.

Mu tütrel on jalas laiad mustad püksid, millel küljes ketid ja paelad, ning seljas katkine, kulunud Ramonesi kirjaga T-särk, mille ta ilmselt pätsas minu riidekapist. Ta on lasknud oma äsja mustaks värvitud juustel lahtiselt ja sorakalt ümber näo vajuda. Neetidega käevõrud ja kaelarihm on läikivad. Need on uued, nagu ka püksid.

„Preili Proctor,“ ütleb direktor, viibates pehme külalistooli poole laua ees. Lanny istub kõval plasttoolil – häbitool, mida on kulutanud kümned, kui mitte sajad sõjakad väikesed tagumikud. „Arvan, et te näete juba isegi, mis on osa probleemist. Me ju leppisime kokku, et Atlanta ei kanna koolis enam selliseid riideid. Meil on riietumise osas kindlad reeglid, mida me peame järgima. Uskuge mind, need ei meeldi ka mulle.“

Direktor Wilson on keskealine mustanahaline naine loomulikult krussis juuste ja mõnusa pekikihiga. Ta pole halb inimene ja ta ei tee sellest mingit moraalset ristiretke. Ta peab järgima reegleid, ja Lanny? Noh, mu tütrele ei meeldi reeglid. Ega ka piirid.

„Gootid ei ole mingid vägivaldsed sitapead,“ pomiseb Lanny. „See on propagandasaast.“

„Atlanta!“ ütleb direktor Wilson teravalt. „Vali sõnu! Ja ma räägin sinu emaga.“

Lanny ei tõsta pead, aga ma kujutan ette, kuidas ta oma mustade juuste varjus silmi pööritab.

Ma sunnin end naeratama. „Tal polnud hommikul kodust lahkudes need riided seljas. Ma palun vabandust.“

„Mina mitte,“ teatab Lanny. „Kuradima tobe on see, et nad võivad mulle ette kirjutada, mida selga panna! On see mingi katoliiklik kool või?“

Direktor Wilsoni näoilme ei muutu. „Ja siis muidugi ka tema suhtumine.“

„Te räägite minust, nagu mind poleks siin! Nagu ma poleks inimene!“ sõnab Lanny pead tõstes. „Ma võin teile alles suhtumist näidata.“

Ma võpatan tema nägu nähes enne, kui suudan end ohjeldada. Kahvatu meik, paks must lainerijoon, laibasinised huuled. Pealuudega kõrvarõngad.

Ma ei saa ühe hetke hingata, sest see nägu muudab mu tütre millekski muuks, kellekski teiseks, kes ripub jämedast traadist silmuse otsas, juuksed lõdvalt ja kleepuvalt ümber näo, silmad punnis, alles olev nahk sama tooni…

Pista see karpi. Pane karp lukku. Sa ei tohi sinna minna. Tean paganama hästi, et Lanny tegi seda meelega, ja kui meie pilgud kohtuvad, on tema silmis väljakutse, tõrksus. Ta oskab kõhedakstegeval moel leida ja mõjutada minu nõrku kohti. Ta on selle oma isalt pärinud. Näen Meli tema silmade kujus, peakallutuses.

Ja see hirmutab mind.

„Ja,“ jätkab direktor Wilson, „siis veel kaklus.“

Ma ei pööra pilku oma tütrelt. „Kas sa said haiget?“

Lanny näitab mulle oma kriimustatud rusikat ja sõrmenukke. Ai. Tema sinistel huultel on kerge muie. „Peaksid teist tüdrukut nägema.“

„Teisel tüdrukul on silm sinine,“ sõnab direktor Wilson. „Ja tema vanemad on sellised, kel on advokaadi telefoninumber kiirvalimises.“

Me mõlemad eirame teda ja ma annan märku, et Lanny jätkaks. „Tema lõi mind esimesena, ema,“ ütleb Lanny. „Kõvasti. Pärast seda, kui oli mind tõuganud. Ta ütles, et ma vahin tema lollakat peikat, aga ma ei vahtinud – see poiss on jälk ja pealegi vahtis tema mind. Mina pole süüdi.“

„Kus teine tüdruk on?“ Ma vaatan direktori poole. „Miks tema siin pole?“

„Vanemad viisid ta pool tundi tagasi koju. Dahlia Brown on viieline õpilane, kes vannub, et ei provotseerinud seda kuidagi. Tal on tunnistajaid, kes seda kinnitavad.“

Põhikoolis on alati tunnistajaid ja nad ütlevad alati seda, mida nende sõbrad tahavad. Direktor Wilson teab seda. Ta teab ka, et Lanny on uus tüdruk, kes ei sulandu massi. Sellepärast ongi mu tütar gooti välimuse valinud – ta lükkab teised eemale enne, kui teda lükatakse. Lisaks püüab ta mingil veidral moel lahata endas seda salajast õudust, mis toimus tema lapsepõlves.

„Mina seda ei alustanud,“ ütleb Lanny, ja ma usun teda. Ilmselt olen ainuke. „Ma vihkan seda kuradi kooli.“

Ma usun ka seda.

Pöördun uuesti laua taga istuva naise poole. „Nii et te kõrvaldate Lanny, aga mitte seda teist tüdrukut?“

„Mul pole valikut. Riietumisreeglite rikkumine, kaklus ja suhtumine sellesse vahejuhtumisse…“ Wilson ootab ilmselt mingit vastuväidet, aga ma ainult noogutan.

„Olgu. Kas ta sai kodused tööd kätte?“

Üle direktori näo libiseb kergendusilme, sest see püssirohu järele haisev lapsevanem ei korraldagi stseeni. „Jah, ma hoolitsesin selle eest. Ta võib järgmisel nädalal kooli tagasi tulla.“

„Tule, Lanny,“ lausun ma tõustes. „Me räägime sellest kodus.“

„Ema, ma ei…“

„Kodus.“

Lanny ohkab, võtab oma seljakoti ja loivab kabinetist välja, mustaks värvitud juuksed näo ees, mis pole kindlasti lahke ilmega.

„Üks hetk, palun. Mul on vaja teatud lubadusi enne, kui Atlantal kooli tagasi lasen tulla,“ ütleb Wilson. „Meil on nulltolerants ja ma pigistan praegu silma kinni, sest tean, et te olete hea inimene ja tahate, et ta siia sulanduks, aga see on viimane võimalus, proua Proctor. Viimane. Mul on väga kahju.“

„Palun ärge öelge mulle proua,“ ütlen mina. „Preili Proctor sobib paremini. On sobinud alates 70-ndatest.“ Ma tõusen ja sirutan käe ette. Ta surub mu kätt keskmise tugevusega, asjalikult, ei enamat. Praegusel ajal on ka asjalik minu jaoks positiivne. „Räägime järgmisel nädalal.“

Väljas on Lanny valinud sama tooli, millel istus tema vend – see on ilmselt veel Connorist soe. Kas nad teevad seda meelega või on see intuitiivne? Kas nad on saamas liiga lähedaseks? Kas mu paranoia ja pidev valvelolek on nad selliseks muutnud?

Ma hingan sisse ja välja. Ma ei taha mingil juhul lapsi üle analüüsida. Seda on piisavalt tehtud.

„Tule,“ ütlen ma. „Teeme sääred, nagu noored ütlevad.“

Lanny tundub pahur. „Uhh. Me ei ütle nii.“ Ta kõhkleb ja vahib oma saapaid. „Sa pole vihane?“

„Oo, ma olen maruvihane. Ma kavatsen kõik oma tunded Kathy’s Kakesis ära süüa. Ja sina sööd neid koos minuga. Meeldib see sulle või mitte.“

Lanny on jõudnud ikka, kus kõigest innustumine, isegi kui see on koolist puudumine, et süüa totralt võirikast kooki, pole lahe, ja ta kehitab ainult õlgu. „Mida iganes. Peaasi, et ma siit minema saan.“

„Kas ma tahan teada, kust sa need asjad said, mis sul seljas on?“

„Mis asjad?“

„Tõsiselt, lapsuke? Kas sa tõesti tahad seda nii teha?“

Lanny pööritab silmi. „Need on ainult riided. Olen kindel, et kõik tüdrukud kannavad koolis riideid.“

„Üllatavalt vähesed tahavad sarnaneda Marilyn Mansoniga.“

„Mis Marilyniga?“

„Aitäh, et tekitad minus vanamuti tunde. Kas sa tellisid need internetist?“

„Ja kui tellisingi?“

„Sa ei kasutanud minu krediitkaarte, ega? Sa tead, kui ohtlik see on.“

„Ma pole rumal. Ma kogusin raha ja ostsin ühekordse kaardi, nagu sa õpetasid. Lasin asjad saata Bostonisse ühte postkontorisse ja sealt edasi. Kaks korda.“

Selle peale annab tume ärev klomp mu sisemuses järele ja ma noogutan. „Olgu siis. Räägime sellest kaloreid vohmides.“

Me ei räägi eriti millestki. Torditükid on tohutud, imehead ja isetehtud ning pole mõtet nende söömise ajal vihane olla. Kathy’s Kakes on populaarne kohvik ja meie ümber on maitsvaid küpsetisi söövad inimesed. Kolme väikese lapsega isa vahib telefoniekraani ja lapsed kasutavad seda ära, loopides kõikjale muffinipuru ja määrides oma näod erksinise glasuuriga kokku. Nurgas istub asjalik noor naine tahvelarvutiga. Kui ta pöördub selle pistikut seina torkama, näen varrukateta pluusi all õlal tätoveeringut. Midagi värvilist. Vanem paar joob teed, laual nende vahel on peen portselan ja ümmargune koogitorn täis tillukesi palakesi. Arutlen, kas teejoomine nõuab surmani tüdinud ilmet.

Isegi Lanny suhtumine leebub selleks ajaks, kui me söömise lõpetame. Ja kui sinine huulepulk on tema suult maha kulunud, tundub ta peaaegu normaalne. Me räägime ettevaatlikult tordist, nädalavahetusest ja raamatutest. Alles siis, kui sõidame tagasi Stillhouse’i järve poole, olen ma sunnitud kõik ära rikkuma. „Lanny… Sa oled tark tüdruk. Sa tead, et kui sa niimoodi silma paistad, tehakse sinust pilte ja lastakse need ringlusse ning sa satud sotsiaalmeediasse. Seda ei saa me endale lubada.“

„Mis ajast on minu elu meie mure, ema? Oh, oota. Ma mäletan. Igavesest ajast.“

Ma olen teinud kõik endast oleneva, et kaitsta oma lapsi Sündmusele järgnenud õuduste eest, ja sama tegi minu ema, kui mina olin kaassüüdlasena kohtu all. Lootsin, et see, mida Lanny mäletas või oli teada saanud, oli pelgalt kerge nire, mitte mürgine jõgi, millesse mind oli lükatud. Mu ema oli pidanud ütlema Lannyle ja Connorile – siis veel Lilyle ja Bradyle –, et nende isa on mõrtsukas, et ta läheb kohtu alla ja siis vangi. Et ta oli tapnud mitu noort naist. Ema ei rääkinud neile üksikasjadest ja ma ei tahtnud, et lapsed neid teaksid, aga see oli tookord, ja ma tean, et ei saa kõige hullemaid detaile enam kaua Lanny eest varjata. Neliteist on liiga noor iga, et mõista Melvin Royali rikutust.

„Me peame kõik madalat profiili hoidma,“ ütlen ma. „Sa tead seda, Lanny. See on meie turvalisuse pärast. Sa ju mõistad seda, eks?“

„Jah,“ vastab ta ja pöörab pilgu ära. „Sest nad ajavad meid alati taga. Need salapärased võõrad, keda sa nii väga kardad.“

„Nad pole…“ Ma tõmban hinge ja tuletan endale taas meelde, et see vaidlus ei aita meid kumbagi. „Me elame kindla põhjusega reeglite järgi.“

„Sinu reeglid. Sinu põhjused.“ Lanny toetab pea autoistme peatoele, nagu oleks liiga tüdinud, et end enam tagasi hoida. „Kui ma olen gooti välimusega, ei tunne keegi mind nagunii ära. Nad vaatavad meiki, mitte nägu.“

Lanny jutus on iva. „Võimalik, et Nortonis visatakse sind selle eest koolist välja.“

„Kodus saab ju ka õppida, eks?“

Ja see oleks olnud lihtne vastus. Ma olen seda mitu korda tõsiselt kaalunud, aga dokumentide kordaajamine võtab liiga kaua aega ja kuni viimase ajani olime me pidevas liikumises. Pealegi tahan ma, et mu lapsed suhtleksid ka teistega, oleksid osa normaalsest maailmast. Nende elus on olnud niigi liiga palju ebanormaalset jama.

„Võib-olla leiame kompromissi,“ tähendan ma. „Proua Wilson ei olnud ju su juuste vastu. Võib-olla meigid end veidi vähem, jätad kulinad ära ega kanna ainult musti riideid. Võid sellegipoolest veidrik olla, aga mitte nii veider.“

Lanny muutub korraks rõõmsamaks. „Kas ma saaksin viimaks Instagrammi konto? Ja päris telefoni, mitte sellise totaka klapiga?“

„Ära üle pinguta.“

„Ema, sa ütled, et tahad, et ma oleksin normaalne. Kõik on sotsiaalmeedias. Isegi direktor Wilsonil on mingi nõme Facebooki lehekülg, kus on totakad kassipildid ja imelikud meemid. Ja tal on Twitteri konto!“

„Sina oled teistsugune mässaja – pead sellega leppima. Ole teistsugune, keeldudes trendi järgimast.“

See ei mõju ja ta heidab mulle põlgliku pilgu. „Sa tahad siis, et ma oleksin täielik seltskondlik friik. Tore. Tead, et olemas on ka anonüümne võimalus. Minu nimi ei pea seal kirjas olema. Ausõna, ma hoolitsen selle eest, et keegi ei teaks, kes ma olen.“

„Ei, kuna kaks sekundit pärast seda, kui sa konto avad, on see selfisid täis. Sinu asukoht on teada.“ Kõige raskem sel piltidest hullunud ajastul on hoida laste fotosid internetti sattumast. Keegi otsib meid alati ja nemad ei puhka kunagi. Nad on alati valvel.

„Issand, sa oled kohutavalt tüütu,“ pomiseb Lanny. Ta tõmbub kühmu ja vaatab aknast järve. „Ja muidugi peame me elama kusagil pärapõrgus, sest sina oled paranoiline. Kui sa just ei taha kõike kokku pakkida ja meid veel suuremasse pärapõrgusse kolida.“

Jätan märkuse paranoia kohta sinnapaika, sest see on tõsi. „Kas sinu meelest pole see pärapõrgu ilus?“

Lanny ei vasta. Vähemalt ei nähva ta midagi, mis tähendab väikest võitu. Olen praegusel ajal igasuguse võiduga rahul.