Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad - Richard J. Evans - Страница 3

Käsitus, et juhusel ei ole ajaloos kohta, et miski pole päris see, millena see paistab esmapilgul, et kõik toimuv on kulisside taga kogu maailmaga manipuleerivate ja kurja plaanivate inimrühmade salasepitsuste tagajärg, on sama vana nagu ajalugu ise. Ent 21. sajandil näikse vandenõuteooriad aina populaarsust koguvat ja üha laiemalt levivat, ammutades jõudu internetist ja suhtlusmeediast, kasutades ära selliste traditsiooniliste arvamusvalvurite nagu ajalehetoimetajate ja raamatukirjastajate kahanevat mõju ning saades kannustust tõe ja vale määramatusest, mis on kätketud väärastunud käsitlusse niinimetatud alternatiivsetest faktidest.¹

Palju aastaid tagasi kirjutas Ameerika liberaalne intellektuaal Richard Hofstadter vandenõuteooriatest oma kuulsas artiklis „Paranoiline stiil Ameerika poliitikas”, mis avaldati esimest korda Harper’s Magazine’i 1964. aasta novembrinumbris. Hofstadter ütles, et ta ei nimeta vandenõuteoreetikuid kliinilises mõttes hälbinuks. Ta kirjutas: „Nimetan seda paranoiliseks stiiliks ainult seepärast, et ükski teine sõna ei väljenda nõnda täpselt säherdust lõõmavat liialdamist, umbusku ja vandenõuulma, mida ma silmas pean.” Ta märkis, et loomulikult pole selles midagi uut, vaid kirjandust niisuguste rühmade nagu vabamüürlaste ja illuminaatide teemal hakkas ilmuma juba 18. sajandil. Ent 20. sajandil elas see läbi taassünni, iseäranis pärast Teist maailmasõda makartismi kujul. Senaator McCarthy väändunud kujutelm Ameerika ühiskonnas igal nurgal varitsevatest salakommunistidest on klassikaline paranoilise stiili näide, maalides silme ette pildi kuritahtlikust varjatud vaenlasest, kes mõjutab toimuvat, et õõnestada ühiskondlikku ja poliitilist korda. Hofstadter jätkas:

Erinevalt meist ülejäänuist ei ole vaenlane köidetud hiiglasliku ajalooratta külge, ta ei ole oma mineviku, oma ihade, oma kammitsate ohver. Tema juhib ajalooratast, õigupoolest hoiab seda käigus, või siis üritab pahatahtlikult ajaloo kulgu loomulikult rajalt kõrvale käänata. Ta vallandab kriise, algatab pangakrahhe, kutsub esile surutisi ja tekitab hävinguid ning seejärel naudib enda põhjustatud kannatusi ja kasseerib kasumi sisse. Paranoiline ajalootõlgendus on eriomaselt isikuline: otsustavaid sündmusi ei peeta ajaloohoovuse osaks, vaid kellegi tahte tagajärjeks.

Ta märkis, et paranoilist kirjutamisstiili iseloomustab üllatavalt ohter pisitäpsus ja võltsteaduslikkus. „Üks paranoilise literatuuri kaalukamaid tunnuseid,” kirjutas ta, „on kontrast fantaseeritud järelduste ja eranditult alati avalduva, peagu liigutava faktiihaluse vahel. See kutsub esile kangelasliku püüde leida tõendusmaterjali, millega tõestada, et uskumatuna näiv on ainus asi, mida võib uskuda.”

Pärast Hofstadteri artiklit, eriti aga sajandivahetuse järel, on tema lähte-eeldus – et üldine avalik ja poliitiline arutelulaad põhineb ühisel liberaalsete väärtuste kogumil, mida väljendatakse mõistuspäraselt ja tõrjudes mõtet, mille järgi peitub iga suurema poliitilise sündmuse taga mingi varjatud jõud – jäänud paljude arvajate meelest tegelikkusele jalgu. Nagu on täheldanud üks selle valdkonna juhtivaid uurijaid tänapäeval Joseph Uscinski, on vandenõuteooriaist saanud

20. sajandi haku tunnusmärk. Vandenõuteooriad on võtnud eliididiskursuses võimust paljudes maailma paikades ja muutunud suurte poliitiliste liikumiste lahinguratsuks … Omal ajal demokraatia tööriistaks kuulutatud interneti abil on kasumi või võimu nimel rahvahulkadega manipuleeritud, kasutades eimillestki konstrueeritud libauudiseid … Meie kultuur on vandenõuteooriatega üle ujutatud.²

Mitte kusagil mujal ei ole vandenõuteooriad ja niinimetatud alternatiivsed faktid omandanud sedavõrd silmatorkavat osa kui Kolmanda Reich’i ajaloo revisionistlikes käsitlustes. Ammu kummutatud vandenõuteooriad on äratatud uuele elule, nende usutavust aga kinnitavat väidetavasti värske tõendusmaterjal ja uuenduslikud uurimisvõtted. Säärase vandenõumaailma keskmes asub Adolf Hitleri tegelaskuju. „Igaüks, kes armastab head vandenõuteooriat, on kuulnud lõputult lugusid Hitlerist,” nagu kirjutas hiljuti üks ajakirjandustudeng.³ Tõepoolest, harva võib kohata mõnd veebiarutelu – mis tahes teemal –, kus ei oleks juttu Hitlerist. Juba 1990. aastal käis Ameerika literaat Mike Godwin välja hiljem Godwini seadusena tuntuks saanud mõtte, et mida pikemalt mõni võrguarutelu kestab, seda tõenäolisemalt mainitakse selles Hitlerit – ja harilikult saab sel hetkel diskussioon ka otsa. 2012. aastal jõudis see mõiste isegi Oxfordi sõnaraamatu keelepühamusse. Võrdlusi Hitleriga leidub igal pool, iseäranis muidugi poliitikas, kus on enam-vähem ameti nõue kõrvutada natsijuhiga kõiki endale vastumeelseid inimesi alates Donald Trumpist. Miks Hitler? Alec Ryrie kirjutab oma ateismi ja agnostitsismi ajaloos:

Lääne kultuuri mõjukaim moraali mõõdupuu on Adolf Hitler. Teda kiita on sama koletu, nagu oli omal ajal halvustada Jeesust. Temast on saanud paika pandud etalon, mille abil me defineerime kurjust … Natsism on meie relativistlikus kultuuris peagu ainus absoluutne standard: punkt, kus argumendid lõpevad, sest selle üle, kas see on hea või halb, ei arutleta … Natsism on ületanud barjääri, mis lahutab ajaloolisi sündmusi ajatutest tõdedest.⁴

Sageli väidetakse, et vandenõuteooriate peamine tunnus on tugev kalduvus jagada maailm heaks ja kurjaks, ning kes võiks olla veel kurjem kui Hitler?

Ent niisugust mõttekäiku tuleb tingimata täpsustada. Tegelikult ei ole Ryrie kirjeldatud arusaamad päris universaalsed. On inimesi, kes imetlevad natsijuhti andunult hoolimata kõigest, mis tema kohta teada on, ja säärased inimesed kalduvad ka toetama vandenõuteooriaid, sealhulgas eitama holokausti (see eitus hõlmab usku, et kogu maailma teadlased ja ajakirjanikud on alates 1940. aastatest tõtt holokausti kohta – mida ei toimunud – üleilmse juudi eliidi vandenõu tagajärjel kinni mätsinud). Edaspidi näeme, et teist tüüpi konspiroloogid – alates neist, kelle uskumist mööda on külastanud ja külastavad meie maailma praegugi kosmosetulnukad, kuni nendeni, kelle arvates on inimajalugu juhtinud okultsed üleloomulikud jõud – loodavad puhuti äratada Hitleri abil uskmatutes huvi oma teooriate vastu või siis toestada oma väiteid, seostades need kurikuulsaima ajalootegelasega. Hea ja kurja terav vastandus, mis on mõningail hinnanguil konspiroloogiale iseloomulik, osutub tihti märksa keerulisemaks ja mitmeti mõistetavamaks, kui esmapilgul paistab.

Nagu neist näiteist ilmneb, ei ole kõik vandenõuteooriad ühesugused. Selle žanri uurijad on jaganud need eri tüüpideks. On olemas kaks põhilist varianti. Esiteks süsteemne vandenõuteooria, mille kinnitusel korraldab üks vandeseltslaste rühmitis rohkesti erilaadilisi tegevusi ainsa sihiga allutada mõni riik, piirkond või suisa terve maailm oma võimule. Selle teooria kohaselt hautakse salanõu sageli pika aja, lausa sajandite vältel ning see levib väga suurel alal, mõnel juhul sõna otseses mõttes üle kogu maailma, ning seda kannab edasi ja põlistab mõni üleilmne organisatsioon nagu illuminaadid, vabamüürlased või kommunistid või rassi- või usurühm nagu juudid. Teiseks on olemas üksiksündmuste vandenõuteooriad, kus salajane organiseeritud rühmitis korraldab mõne konkreetse teo, näiteks USA presidendi John F. Kennedy mõrvamise või astronautide võltsitud Kuu-reisi. Sedasorti salanõu sepitsetakse harilikult lühikese ajaga, nädalate või kuude, äärmisel juhul paari aasta jooksul. Osa konspiroloogide mõtteis võivad need kaks vandenõu tüüpi olla teineteisega seotud – üksiksündmuse vandenõu võib pidada süsteemse vandenõu ilminguks –, aga see ei ole vältimatu.⁵ Tähtis on tõik, et mõlema vandenõuteooria tüübi kohaselt on ajalooliste (paljudel juhtudel ka praegusaegsete) sündmuste taga kellegi varjatud käsi. Ühine on veel hoiak, et mingi protsessi, sündmuste või sündmuste rea versioon, mida konspiroloogid nimetavad ametlikuks – teisisõnu üldtunnustatud käsitlus – on vale. Õigupoolest kätkeb juba mõiste ametlik iseenesest suhtumist, et valitsused või mõni mõjuvõimas eliidirühm on sundinud või eksitanud ajaloolasi, ülikooliõppejõude, ajakirjanikke ja teisi jutustama tõe varjamiseks välja mõeldud lugusid, mille abil säilitada olemasolevat korda ja hoida neid rühmi võimul. See omakorda tugevdab vandenõuteoreetikute veendumust, et ainuüksi neil on ligipääs päris tõele.

Loomulikult on vandenõud olemas ja kõik vandenõuteooriad ei ole valed. Päevselge näide on Watergate’i afäär, kus USA vabariiklasest president ja 1972. aasta presidendivalimiste kandidaat Richard M. Nixon korraldas sissemurdmise demokraatide valimiskampaania peakorterisse Washingtoni Watergate’i hotelli, et paigaldada sinna telefoniliinide pealtkuulamise seadmed. Aegade jooksul on sepitsetud veel arvukalt ehtsaid vandenõusid. Kõiki neid ühendab esiteks see, et kaasa lööb väga väike hulk inimesi. Kuna salanõu tuleb ellu viia tingimata salaja, et seda ei avastaks ega peataks need, kelle vastu see on sihitud, siis järelikult suureneb sedamööda, mida rohkem inimesi kaasatakse, vandenõu reetmise ja nurjumise tõenäosus. Teiseks on need kõik suuremal või vähemal määral ajaliselt piiratud. Põhjuseks on tõik, et neil on silme ees konkreetne eesmärk, mis saab kas täidetud või siis jääb paljastamise tõttu saavutamata (nagu juhtub enamasti). Samal ajal ei ole sugugi kõik, mida on nimetatud vandenõuteooriaks, tegelikult kätkenud salanõu sepitsemist. Vandenõuteooria ei ole seesama, mis levitada libauudiseid, väänata ja moonutada tõtt või juurutada „alternatiivseid fakte”, et mõnd sündmust selgitada, eitada või õigustada. Tõeline vandenõuteooria peab hõlmama inimrühma, kes haub salaplaani mingi keelatud tegevuse elluviimiseks. Säärane rühm peab taotlema oma tegudega kindlaid tulemusi – see arvamus järgib konspiroloogide veendumust, et ükski kaalukas ajaloosündmus ei toimu juhuslikult, asjaolude kokkusattumise tõttu ega omapäi tegutseva üksikisiku mõjul.

Natsi-Saksamaal paiskas suur riiklik propagandamasin Joseph Goebbelsi juhtimisel välja hulganisti libauudiseid, teisisõnu valesid, ja Hitler üritas nii kaas- kui ka välismaalasi oma tegelike sihtide asjus pidevalt eksitada, veendes Suurbritanniat, Prantsusmaad ja teisi Euroopa riike oma rahumeelseis kavatsusis, sellal kui ta tugevdas relvajõude ja korraldas rahvusvahelisi agressiooniakte. Ent üsna väike osa sest propagandast kätkes vandenõuteooriaid, samuti ei kujutanud Hitleri ja Goebbelsi tegevus oma tegelike eesmärkide varjamisel vandenõu. Erinevalt Stalinist, kes nägi kõikjal enda ümber salaplaane ning algatas alamate vastu pika puhastuste ja näidisprotsesside kampaania, mis põhines fantastilistel süüdistustel sovetirežiimi vastastes sepitsustes, ei olnud Hitler ise eriline konspiroloog. Kui Stalin oli ennast võimuredeli tippu pressides võidelnud rivaalidega, kes olid vähemalt algul temast tuntumad ja populaarsemad, mistõttu ta tundis vajadust võtta neilt vähimgi võimalus pöörata tema vastu, siis Hitlerit kandsid tema teel tippu enam-vähem algusest peale tema vahetud alluvad, kellele ta jäi ka peagu lõpuni truuks. Tõsi küll, 1934. aasta Pikkade nugade ööl käskis ta mõrvata pruunsärklaste juhid ja mitu konservatiivset poliitikut, kelle vastu ta vimma pidas, aga nende vastasseis oli olnud avalik, mitte kulissidetagune. Hitleri enda salajas ette valmistatud ja hoiatamata täide viidud tegudel on palju vandenõu tunnuseid, kuid tema oletus, et Ernst Röhm ja natside aastataguse võimuhaaramise järel pead tõstnud niinimetatud teise revolutsiooni eestkõnelejad kavandavad putši, ei andnud sugugi vandenõuteooria mõõtu välja, sest Röhm oli öelnud ja teinud kõike avalikult.

Muidugi üritas rühm ohvitsere ja nende liitlasi kukutada Hitlerit sõja ajal salaja ette valmistatud tõelise vandenõuga, mis tipnes äpardunud katsega tappa ta pommi abil, mille viis 20. juulil 1944 kohale Claus von Stauffenberg. Tänu mitmele õnnelikule juhusele jäi Hitler ellu ning vandenõulased kas tegid enesetapu või lasti maha või siis nad vahistati, anti kohtu alla ja hukati. Pärast luhtunud pommiplaani tehtud raadiopöördumises nimetas Hitler tema elu kallale kippunuid „pisikeseks auahnete, süümetute ja üksiti kuritegelikult rumalate ohvitseride klikiks”. Järgnenud politseiuurimine lähtus algusest peale eeldusest, et ettevõtmisse oli kaasatud käputäis inimesi. Teisisõnu oli see klassikaline suletud ringis korraldatud vandenõu. Osalised olid eranditult sõjaväelased. Nende eesmärgid olid läbinisti tagurlikud. Ent sellal kui natsid püsisid kindlalt just sellisel liinil ning korrutasid seda lõputult avalikes teadaannetes ja valisid selle alusel välja kohtu alla antavaid salaseltslasi, paljastas suletud uste taga korraldatud Gestapo uurimine märksa arvukamalt inimesi, kes olid olnud suuremal või vähemal määral kaasatud. Nende seas oli ühtaegu tsiviilisikuid ja sõjaväelasi ning poliitikuid nii spektri vasakult tiivalt ja keskelt kui ka paremkonservatiivsest servast. Selle asemel et pidada kõnealust plaani klassikaliseks vandenõuks, on mõistlikum käsitleda seda ositi kattuvate võrgustikena, millest muist on teistest kaalukamad.

Ei ole mingit kahtlust, et Stauffenberg ja tema kaasohvitserid, kes tapmiskatse ja plaanitud sõjaväelise riigipöörde ette valmistasid ning üritasid neid ka täide viia, seisid nende võrgustike keskmes. Kuid sellest keskmest eemal hõivasid terve hulga positsioone paljud teised inimesed, näiteks need mehed, kes pidid vandenõulaste plaani järgi moodustama pärast Hitleri tapmist tsiviilvalitsuse. Ühel või teisel moel oli kaasatud diplomaate, seadusemehi, tööstureid, maaomanikke, ametiühingutegelasi, sotsiaaldemokraate, teolooge, kõrgeid riigiametnikke ja teisi. Mõistagi olid sõjaväelased need, kes tapaplaani välja mõtlesid ja olid kavandatud seda täide viima, aga pidada ettevõtmist pelgalt sõjaväeliseks operatsiooniks tähendab alahinnata selle ulatust ja sügavust. Vandenõulasi ühendas tõik, et peagu kõik nad olid väljaspool kahtlust ja nad said oma asja ajada üksnes tänu sellele, et Gestapo ei jälginud neid režiimi tegelike või võimalike vastastena, ent ikkagi oli vandenõu muutunud hetkeks, kui ühte Hitleri peakorterisse pandi pomm, sedavõrd suureks, et Gestapo oli juba vahistanud hulga osalisi ja tõmbas ülejäänutegi ümber võrku koomale.⁶ Oli muidki salajasi opositsiooniliikumisi, näiteks NSVL-i kasuks tegutsenud Punase Kapelli luurevõrgustik, kuid need ei olnud klassikalises tähenduses tõelised vandenõud, sest nendega ei taotletud üht selgelt määratletavat eesmärki. 1944. aasta pommiplaan oli enam-vähem ainulaadne ja üks väga harvu juhtumeid, kus Hitler tõepoolest süüdistas inimesi temavastases vandenõus osalemises.

Ometi ei olnud tegelikud ega kujutletud vandenõud natside maailmas täiesti võõrad. Ajaloolased on tuvastanud mõne sellise, mis nende arvates mõjutas Hitlerit, mõne, mille taga ta nööre tõmbas, ja mõne, kus ta aktiivselt kaasa lõi. Kummatigi ei räägi siinne raamat päris vandenõudest.⁷ See räägib paranoilise vaimulaadi ning Hitleri ja natside seotusest. Raamatus uuritakse viit väidetavat vandenõu, millest igaüht on nii ajaloolased kui ka eri tüüpi konspiroloogid käsitlenud seni eraldi. Vaadeldes neid kõiki läätse abil, mis võtab kokku hiljutised vandenõuteooria teemal kirjutatud tööd, on võimalik näha neid teistsuguses valguses ja paljastada nende juures mõned ehk üllatavadki ühisjooned. Esimesena uuritakse kurikuulsat juudivastast võltsingut „Siioni tarkade protokollid”: kust see tekst pärineb, miks levitati seda nõnda laialt ja kas see oli tõesti nii-öelda genotsiidi lubakiri, mille ajel algatas Hitler holokausti? Kas tegu on klassikalise näitega selle kohta, kui ohtlikud on vandenõuteooriad, millel lastakse vohada ja kanduda üle kogu maailma? Mis tüüpi vandenõuteooriat see endast kujutab? Esmapilgul näikse „Protokollid” sobivat hästi süsteemse vandenõuteooriaga ning kindlasti on see sisult ähmane ja äärmiselt üldistatud. „Protokolle” peetakse sageli tähtsaimaks juudivastaseks vandenõutekstiks ja see omakorda tõstatab küsimuse, mil määral on antisemitism ise vandenõuteooria. Liiati osutavad „Protokollid” veel ühele, tihti tähelepanuta jäetud teemale: mil määral ja moel on antisemitism erinenud – ja erineb – muudest rassismi tüüpidest. „Protokollide” uurimine praegu vandenõuteooriate üle toimuvate väitluste kontekstis võib pakkuda neile küsimusile ootamatuid vastuseid.

Teises peatükis keskendutakse selga pussitamise legendile, mille järgi tingis Saksamaa kaotuse Esimeses maailmasõjas salaplaan, mis pidi nõrgendama Saksa relvajõude, valmistades ette ja viies ellu revolutsiooni kodurindel. Erinevalt „Protokollidest” võib seda käsitleda üksiksündmuse vandenõuteooriana, ehkki seegi on võrdlemisi ähmane ja mõneski olulises mõttes üldistatud. Selles on kolm tasandit. Esiteks väga üldine väide, et Saksamaa kaotas sõja aina rusuvama varustamisolukorra tõttu, mis põhjustas sõjamoona puuduse rindel ning toidu ja tarbekaupade vajaku tagalas. See omakorda närvutas võitlustahet ja suurendas kompromissrahu pooldajate toetust. Kõlbeline laos kodumaal lõi relvajõududele noa selga ja muutis neile võimatuks jätkata võitlust paremini varustatud vaenlase vastu. Teiseks konkreetsem süüdistus, mille kohaselt õhutasid sotsialistid sõdurite võitlustahte õõnestamiseks rahutusi kodus ja seejärel ka vägedes endis, et kutsuda esile demokraatlik revolutsioon, mis tõukas lõpuks 9. novembril 1918 keisri troonilt ja nõnda tegi lõpu Saksamaa võimalusele sõda edasi pidada. Kolmandaks mõisteti poliitilise spektri kõige parempoolsemas servas nii sotsialismi kui ka revolutsiooni juutide õõnestustöö väljendusena, mis tõstatab ühtaegu küsimuse, mil määral kasutasid Hitler ja natsipartei sõjalõpu kiiluvees selga pussitamise legendi propagandarelvana, et teha endale teed võimule, ja üldisema küsimuse, kui palju mõjutas see legend miljoneid sakslasi hääletama Weimari vabariigi viimastel aastatel natside poolt. Murettekitaval moel on selga pussitamise legend – vähemalt selle pehmemas vormis – hiljaaegu taas pead tõstnud ning peatükis küsitaksegi, kas uued väited Saksamaa kaotuse kohta novembris 1918 kannatavad lähemalt uurides kriitikat.

Kolmas peatükk käsitleb Saksamaa parlamendi riigipäeva hoone põlengut 27.–28. veebruaril 1933, mõni nädal pärast seda, kui Hitler oli määratud riigikantsleriks. Süütamine andis Hitleri valitsusele ettekäände peatada kodanikuvabadused – see oli esimene ja pikk samm natsidiktatuuri kujundamise poole. Natsijuhi enda väidet, mille kohaselt olid selle teo toime pannud riigipööret kavandanud kommunistid, ei olnud raske ümber lükata ning säherdust vandenõuteooriat ei suutnud õigeks tunnistada isegi Kolmanda Reich’i kohtunikud. Ometi ei olnud kahtlust, kellele oli tulekahju kasulik. Kommunistid ruttasid omalt poolt kinnitama, et asja olid hoolega plaaninud ja selle täide viinud natsid ise, tahtes petteoperatsiooni abil saada õigustust kehtestada diktatuuriks vajalikku poolseaduslikku alust ning sellele tuginedes vahistada tuhandeid kommuniste ja saata nad äsja asutatud koonduslaagritesse. Nõnda pani juhtum aluse kahele vastupidisele vandenõuteooriale. Erinevalt natside teooriast on kommunistide versiooni palju kordi taaselustatud, ehkki 1960. aastail esitati põhjalik tõendusmaterjal, mille järgi oli põleng üheainsa süütaja, noore hollandlase Marinus van der Lubbe kätetöö. Viimastel aastatel on see üksiksündmuse vandenõuteooria jälle kord ellu äratatud. Kui usutavad on uued argumendid ja kas seda teooriat toetab ka uus veenev tõendusmaterjal? Ning kui hästi peab see vastu kriitilisele analüüsile, kui vaadelda asja laiemas vandenõuteooriate uurimise kontekstis?

Vaidlused on keerelnud ka natsipartei asejuhi Rudolf Hessi ootamatu Šotimaale lendamise ümber 10. mail 1941. Selleteemaline mahukas kirjandus, mille seas ohtrasti värsket literatuuri, on tekitanud hulga teooriaid ja pannud paljusid ajaloolasi pidama Hessi lendu lahendamata mõistatuseks. Kas Hessil oli kaasas Hitleri pakkumine sõlmida separaatrahu, kas teda julgustas seda sammu astuma rühm kaalukaid Briti poliitikuid ning kas oli olemas veel üks, Churchilli ja valitsusringkondade sõjapooldajate vandenõu lükata pakkumine tagasi ja mätsida kinni tõde lennu kohta? Või oli tegu Briti julgeoleku- ja luureteenistuste sepitsetud salaplaaniga peibutada Hess Suurbritanniasse, ning mis võinuks olla selle eesmärk? Ja kas Hessi surm tublisti hiljem, aastal 1987 Spandau vangikongis tähistas brittide vandenõu lõppjärku, millega taheti varjata ebamugavat tõde, mida kunagine juhtnats plaanis avaldada? Seegi oli päevselgelt üksiksündmuse vandenõuteooria, aga kui tugevad on selle toetuseks esitatud tõendid?

Viimaks esitatakse raamatus küsimus, miks on viimastel aastatel levinud meedias järjest laiemalt visa jutt selle kohta, et Hitler põgenes 1945. aasta mais oma Berliini punkrist ja veetis ülejäänud elupäevad Argentinas. Kust need lood pärinevad, kas need on mingilgi määral usutavad ja miks keelduvad need vaibumast hoolimata korduvaist katseist need kummutada? Koos paljude muude järgmistes peatükkides arutatavate väljamõeldistega on ka väide, et Hitlerit nähtud veel 1950. aastatel ja hiljemgi, elanud meedias hiljaaegu üle taassünni. Kõigist ses raamatus käsiteldavaist üksiksündmuse vandenõuteooriaist on see kahtlemata pööraseim ja fantastilisim ning interneti- ja suhtlusmeedia ajastul on selle teisendeil öelda meile paljutki, kuidas vandenõuteooriad toimivad, iseäranis ent selle kohta, mis tüüpi inimesed neid levitavad ja neisse usuvad.

See raamat räägib fantaseerimisest ja fabritseerimisest, väljamõeldistest ja võltsingutest. Müütide ja valede teadlik poliitilistel eesmärkidel kasutamine ei ole 21. sajandi vaimusigitis. Muist neist, kes tunnistavad vandenõuteooriaid Hitlerist, juutidest või natsiparteist, usub noid jutte siiralt. Teised kasutavad lugusid, mille nad teavad valskuse olevat, oma huvides ära. Poliitilise kasu nimel moonutavad nad fakte küüniliselt endale sobivaks ja välmivad sulaselget valet. Puhuti toetavad nad sensatsioonilisi väiteid pelgalt omaenda kauka täitmiseks. Mõnel juhul ütlevad nad, et lõppude lõpuks pole vahet, kas nende väited on tõesed või valed, sest tähtis olevat hoopis see, et isegi kui need põhinevad ilmselgelt võltsitud tõenditel – nagu näiteks „Protokollide” puhul –, paljastavat need sügavama tõe ja olevat seetõttu tõesed üldisemas kui lihtsalt empiirilises mõttes. Säherdune jutt tõstatab kaaluka küsimuse tõe olemuse kohta ja sunnib arvama, et inimesed, kes peavad paikapidavate järelduste tegemise huvides vajalikuks hoolikat ja erapooletut uurimist, on olnud sageli liiga loiud reageerima. See siin on ajalooraamat, kuid see kõnetab niinimetatud tõejärgset ja alternatiivsete faktide aega – meie endi ärevat aega.