Читать книгу Kuningas Toom - Richard Janno - Страница 4

Palju vareseid oli Pihlaka tänaval. Linna ääres, kus majade read ikka hõredamaks, madalamaks ja näotumaks muutuvad ning heinamaad ja soomülkad algavad, on ikka palju neid musthalle kraaksuvaid linde. Ja Pihlaka tänav oli õige linna ääres, kaugel sellest suurest kivimajast, kus elas Karl ja veel kaugemal Endeli toakesest, mis asus hoopis teisel pool linna serva, kah soise karjamaani ulatuval tänaval.

Päike oli tulnud kiirgavana välja. Eilne lumi oli tänavailt peaaegu kadunud, ainult kaugel heinamaal püsis ta paksu korrana, määrdunult inetuks tõmbunud. Varblased sirtsusid ja vuristasid tiibu, hüpeldes keradena puil ja kevadisteks muutunud teil. Ja jahedasse õhku vahtides tundus Endelile, nagu oleks sääl sillerdanud lõokene, nagu oleks üle kaugete heinamaade kostnud kukulinnu igatsev hüüatus.

Karl ja Endel astusid õige pikkamisi mööda Pihlaka tänavat. Kogu päeva olid nad niikui põlenud ärevas ootuses, tundide lõppemisel tormanud esimestena alla ja pool-joostes sammud sihtinud Pihlaka tänava poole. Nüüd aga, siia jõudes, hakkas midagi urgitsema rinnus, kartus nii kui puges põue, jalad tõmbusid tahtmatult nõrgemaks, huvigi hakkas nagu kaduma.