Читать книгу Kassisaba poisid - Richard Janno - Страница 1

Värdi uus kodu asus õuepealses majas. See oli väga vana ühekordne ja juba natuke viltu vajunud ehitis. Peale selle oli selles õues veel kaks maja, mõlemad vastu tänavat. Üks väike ja hädine, teine suur kahekordne, uhiuus ja toredasti värske puu ning värnitsa järele lõhnav. Neid kõiki kokku kutsuti Sassi majadeks.

Ka Värdi vastne eluase lõhnas, ent hoopis kirbemalt. Nii koridor kui toad olid täis hallituse ning märja mulla läppunud hõngu, ja kuigi see tegi hingamise raskeks, oli Värdile selles siiski palju tuttavat ning kodust: ka Kordese tänavas olid samad lõhnad valitsenud.

Aga muidu oli siin Värdile kõik hoopis võõras ja kriipis südant. Majas oli kokku neli korterit, kõik ühetoalised, kaks kummalgi pool koridori. Koridor oli poolpime, muldpõranda ja tillukese aknakesega. Akna kõrval oli laia suuga hirmsasti ärasuitsenud koldeauk, kus majainimesed käisid kordamööda keetmas ja praadimas. See kõik oli Värdile uus, ja südame all põksus natuke hirmugi. Ka inimesed kõndisid ringi kurjade nägudega, poisid vahtisid altkulmu ja üks oli eile kolimise ajal hõiganud Värdi pihta: „Näe, kus igavene naljaants!“

Oli laupäeva õhtupoolik. Naised tassisid ämbritega vett ja küürisid põrandaid, ise heledasti kisades ning tänitades. Vabrikuviled polnud veel huilanud, seda oli aga varsti oodata ja nuustikud sahisesid kärmesti-kärmesti mööda põrandaid.

Värdi astus õue ja oleks peaaegu pikali lennanud, sest ootamatult lükati talle pikk kaigas jalgade vahele. Värdi hüüatas ehmunult, haaras mõlema käega kaikast ja sai kuidagi tasakaalu alal hoida. Aga põlve lõi siiski vastu kivist trepiastet marraskile.

„Miks sa üle ei hüpanud?“ naeris võidurõõmsalt helekollastes pükstes poiss, kes istus trepil ja sikutas nüüd kaigast enda poole.

„Küll ma sul hüppan!“ sajatas Värdi südametäiega ja tõmbas kaika ühe ropsuga poisi peost. „Tahad, et virutan?“

„Äh!“ irvitas poiss põlglikult ja sülitas sirtsti läbi hammaste. „Ära ikka aja ligi!“ Ta kohendas oma katkist sonimütsi, tunnistas Värdit rahuliku pilguga, sirtsatas veel kord sülitada ja ütles siis asjalikult: „Istu maha. Ega ma paha pärast. Ma tean sind küll, sa käisid seal vallikraavis lahingut pidamas. Igavene vahva värk. Ma pidin ka tulema, aga kõht hakkas koledasti valutama. No istu.“

Värdi hõõrus marraskil põlve ja vahtis poisile altkulmu näkku. Tõsi, see oli tuttav küll, mängis Kassisaba poiste vutikomandos paremat sturmavoid. Kordese ja Kassisaba vahelistel vutivõistlustel olid nad mitu korda vastamisi mänginud. Mis siis, mõtles Värdi, istun pealegi. Kui hakkab jälle vigurdama, äigan. Ta istus trepile ja seadis kaika risti põlvedele.

„Ma nägin küll, kui sa eile kolisid,“ seletas poiss, sonimütsi peas edasi-tagasi sikutades, „aga ma ei tahtnud nina alla tulla. Elan otse su kõrval. Kas sa ei kuulnud, kuidas ma eile röökisin, kui vanamees kippus kitli kallale. Kuulsid või?“

„Üks kisendas küll koledasti,“ naeratas Värdi.

„No vat, see olin mina. Nii kui hakkan karjuma, põrkab vanamees tagasi. Eheh. Meie oleme neljakesi: ema, vanamees, Vriida ja mina. Vriida on minust natuke väiksem. Mitmekesi teie olete?“

„Meid on… viis.“

„Kuidas nii palju?“

„Ema, mina, siis Toomi, see väikevend, ja Kadri…“

„Ahah, see, kes on kiigus. Küll laskis aga eile öösel vilet, nagu pritsist. Vanamees ärkas üles ja hakkas vanduma.“

„Ega ta igal öösel sedasi ei tee. Vahel harva juhtub. Muidu magab terve öö läbi nagu kott. Praegugi jäi magama.“

„Mul pole sest miskit, las karjub, kui tahab. Mis siis, kui ärkangi üles, jään kohe jälle magama. Aga… neli teid ju ongi?“

„Leeni on ka veel.“

„Kes see on?“

„Suur õde. Ta on praegu Keilas lapsi hoidmas. Kui kool peale hakkab, tuleb tagasi ja läheb kooli. Ta on juba kuueteistkümnene.“

„Nii vana, ja käib ikka veel koolis?“

Värdi kehitas õlgu. „Tahab kangesti.“

„Vanameest sul polegi?“

„Surnud. Nüüd kevadel alles.“

Järgnes vaikus. Poiss sirtsatas sülitada ja vahtis taevast. Sonimüts, mille sirm oli nii võidunud, et otse säras, oli langenud hoopis viltu ühele kõrvale. Värdi seadis kaika seina najale ja kohendas enese mugavamalt istuma. Tal oli äkki süda hoopis kergem ja vana majagi ei paistnud enam nii võõra ega hirmutavana. Kui hea, et just niisugune poiss sattus elama kõrvaltoas! Tal olid küll jalas nii helekollased püksid, et panid silmad valutama, aga jutt oli tõsine ja mõnus. Ei tea, mis ta nimi peaks olema?

„Kas su ema käib kuskil vabrikus?“ küsis nüüd poiss, ühe silmaga päikesesse vahtides ja otsmikku kibrutades.

„Ei käi. Ta peseb sakstele pesu.“

„Ahah. Minu ema oli ka enne pesunaine, aga siis ta sai Mayeri vabrikusse koha, sinnasamasse, kus vanameeski. Vabrikus on parem, pole tarvis keskööni pesuköögis kükitada. Ja teenib päe…“

Poiss jättis jutu silbi pealt katki ja ajas ühe kõrva taeva poole kikki. Kaugelt oli kuulda heledat vabrikuvilet, rõõmsat ning kutsuvat.

„See on „Sits“,“ märkis poiss asjatundlikult. „Mayeril on hoopis madalam, laseb nagu orelist. Aga „Sits“ viskab nii peenikest nagu niiti. „Viigatel“ jälle puhub justkui trompetit, käriseb ja toriseb, aga see siia ei kosta. Kõige toredam on aga… Ahah, kuuled, nüüd undab Mayer kah. Eks ole nagu orel? Nüüd varsti on vanamees ja ema kodus. Kõige toredam aga on Viigandi vile, see kisendab otse inimese häälega, nagu antaks mõnele naha peale. Aga see on ka kaugel, siia alati ei kosta.“

Koridoriuks tõmmati raginal lahti ja lävele ilmus pikk kõhn naine, ämber käe otsas. „Jalust ära!“ hõikas ta tigedalt ja trügis poiste vahelt läbi, sealjuures palja jala suure varbaga Värdit müksates.

„Äge eit,“ ütles Värdi naaber, „selle eest katsu alati varvast visata. Kui vähegi saab, virutab. Ja tal on nii valus käsi, nagu lööks labidaga. See on Romani ema.“

„Kes see Roman on?“

„Aa!“ venitas poiss tähtsalt ja lõi soni lopsti keset pead. „Kas sa pole veel näinud? Nad elavad kohe paremat kätt esimene uks, meie vastas. Roman on niisuke mees, kelle vastu ei saa keegi. Võib igal mehel natist kinni võtta ja üle katuse visata. Kus on alles musklid! Ta ajas kord särgivarruka üles ja näitas, noh, nii kõvad kui kivi ja nii suured nagu mäed!“

„Kus ta tööl käib?“

„Ta käib nii, kuidas juhtub. Vahel on, vahel ei olegi. Aga tore mees on, ajab juttu ja naerab ja lööb poistega vuttigi, kui tahab. Küll sa näed, kui ta koju tuleb. Teda ei maksa karta. Aga eite küll, eit tikub vahel Romani kallalegi. Roman ainult naerab ja kõditab eite kaenla alt. Eit ei saa ju mehele midagi teha, mis sest, et endal käsi kui labidas.“

Poiss vaatas vilksti pesuköögi poole, kus Romani ema kolistas ämbri ja nuustikuga, ja ütles veidi kõhklevalt:

„Läheks õige siit eest ära… ta tuleb varsti tagasi ja mine tea… Kas heinamaal oled käinud?“

„Ei ole. Aga võiks minna küll.“

Nad tõusid püsti ja sammusid üle õue värava poole.

„Jürka!“ kõlas äkki pesuköögi juurest hele huige.

„Romani ema! Lidume nüüd kähku!“ sosistas poiss ja pistis punuma. Helekollased sääred lõid vilksti-vilksti välku ja Värdi, lüües samuti kõva jooksuhoo jalgadesse, pidi tahtmatult naeratama. Nad peatusid alles heinamaa veeres ja poisis sõnas vihaselt sülitades:

„Igavene hull eit! Ma tean küll, miks ta hõikas. Ta tõi hommikul oma lillepoti pesuköögi juurde päikese kätte, aga mul jälle juhtus katskiipulk¹ kargama keset lille, nii et pelargooniumi lehed ja ladvad lendasid. Ju ta nüüd siis märkas, et… Eh, mõni lill või asi! Ja mind ta hüüab ikka Jürkaks, aga mina olen hoopis Jüri. Jürka on türklase nimi, ptühh!“

Poiss sülitas veel kord täiest südamest ja viskas siis hindava pilgu üle heinamaa. Uus, toredasti lõhnav maja oli ühe küljega vastu heinamaad, teisega vastu Toom-Vaestekooli uulitsat. Umbes kakssada sammu eemal jooksis raudtee, mis jagas heinamaa kaheks: siinpoolne kuulus Kassisabale, sealpoolne Pelgulinnale. Heinamaa oli pärast niitmist kõigile tallamiseks vaba ja nii jooksis Kassisaba poolel hulganisti plikasid ja poisse. Ühes otsas taoti kaltsust jalgpalli, teisal löödi kurni, nii et maa mütsus, ja huilgamine ning kilk käis üle väljaku.

Jürile näis midagi meelde tulevat. Ta kehitas pükse, tõmbas näole asjalik-tõsise ilme ja Värdile poolviltu näkku vaadates sõnas:

„Sa siis oled nüüd Kassisaba poiss? Kordesele pead käega lööma.“

„Eks pea küll.“

„Kahju ka on või?“

Värdi kehitas õlgu.

„Eks ikka ole,“ sõnas ta vaikselt.

„Mis asja!“ lõi Jüri käega ja lükkas soni kuklasse. „Kaunis viletsad vennad. Kõik niisukesed poolikud. Siin on ikka täitsam rahvas. Sa ise ka passid siia rohkem. Nüüd hakkad meie komandos vutti lööma?“

„Kui võetakse?“

„Miks ei võeta. Meil just üht ägedat sturmavoid tarvis. Siis tuulutame Kordese mehed nii läbi, et paljalt rohututid järel.“

Valus piste käis läbi südame: hakata Kordese poiste vastu? Alles hiljuti käisid nad koos siin kassisabalasi sakutamas, ja nüüd… Värdi tegi ruttu teist juttu:

„Kas Pelgulinnaga ka matše loote?“

Jüri silmi ilmus terav helk. Natuke aega vaikinud, sõnas ta aegamisi, iga sõna rõhu alla seades:

„Peigulinnaga on sõda.“

Värdil läksid silmad pärani. „Sõda?“ küsis ta peaaegu ehmunult.

„Jah,“ kinnitas Jüri tähtsalt, „sõda. Juba nädal aega. Nad veel saavad, nii et tükid lendavad!“

„Mis nad siis tegid?“

„Algul polnud erilist midagi. Meil oli siin Pelgulinnaga vutivõitlus ja kõik läks hästi. Oli küll käre löömine ja sõimati kah, nagu ikka, aga muud ühti. Aga siis see nende Pärkman…“ Jüri jättis jutu katki, vaatas üle heinamaa eemal valendava Paldiski maantee poole ja märkis asjaliku rahuga: „Mayeri rahvas juba tuleb. Ema on varsti kodus.“

Nagu must, tahmane lint valgus rahvahulk kitsa ribana mööda kõnniteed Toom-Vaestekooli poole. Oli kuulda valju juttu ja naeru, laupäevaõhtu tegi rõõmsaks.

„Pead nüüd koju minema?“ küsis Värdi.

„Mis ma sinna? Ema hakkab alles tuld tegema ja vanamees ei tule enne hilisõhtut.“

„Ta jääb vabrikusse?“

„Kuidas vabrikusse?“ imestas Jüri, et teine ei tea nii lihtsat asjagi. „Kõrtsi. Igal laupäevaõhtul on vanamees kõrtsis ja tuleb alles hilja koju. Oi, siis on alles lõbus! Küll sa täna õhtul läbi seina kuuled! Kui vanamees on vintis, siis on ta nii tore vanamees, et paremat pole keisrilgi. Räägib naljajutte ja jagab kompvekke. Aga kaine peaga muudkui otsib püksirihma ja on nii tigedust täis, et ära mine ligi. Tahaks, et ta käiks iga päev kõrtsis, aga ta ei käi. Ainult laupäeval.“

„Muidu ikka mehed lähevad koledasti vihaseks, kui on juua täis,“ arvas Värdi.

„Kõik lähevad vihaseks,“ kinnitas Jüri. „Nagu see nülgija, kes sinu vastas elab, Timusk. Ta nülib loomadelt nahka, tapamajas ja väljaspool kah. Kui see on viina joonud, siis taob kõik segi, karjub hirmsat moodi ja peksab naist tooliga. Küll sa näed, sellega saab veel nalja.“

Värdi jaoks ei olnud see just armas jutt. Kui ta otse vastastoas elab, see loomanülgija, siis võib ta ju hõlpsasti segi peksta ka võõrad toad, ja Kadri on kiigus… Ukse peab lukku keerama.

Jüri pidas natuke jutuvahet, vahtis ühe silmaga taevast ja sügas kintsu. Siis jätkas ta aeglases, rahulikus toonis:

„Nojah, mängisime Pelgulinnaga ja polnud midagi. Aga siis see nende Pärkman, igavene põrakas poiss, lõi Karlutil, sel lehmanaise pojal, nina veriseks. Nõnda läkski lahti. Pärkman löödi pikali ja igaüks andis, nii et rohi tuiskas. Ei saanud enam pidama ja varsti hakkasime kividega. Muidu kividega nii kergesti ei hakka, ikka läheb rusikatega ja pärast mätastega. Aga nüüd pandi kivid hakkama. Paha oli see, et kive oli kole vähe. Tomsoni Juks sai ühe pistongi vastu selga ja hakkas hirmsasti kisama. Rahvas jooksis majadest välja ja siis aeti kõik laiali. Pelgulinna poisid lidusid üle raudtee, aga meie… Noh, mõnel oli mokk lõhki, ninad kõigil lömmis, aga suurt häda polnud. Juksil polnud viga midagi, ta, loll, röökis niisama. Minul oli silma all suur muhk, aga teise silmaga nägin nagu enne. Siis me leppisimegi kokku, et olgu sõda. Teisel päeval olid pelgukad jälle raudtee taga. Meie kogunesime kokku ja hakkasime mätastega virutama. Ah sa juudas, kus siis pori pritsis! Pelgukatel polnud mättaid kustki võtta, panid plagama. Noh, meil oli hea virutada küll, sest suurtükk oli kaasas. Panime aina parts ja parts!“

„Suurtükk?“

„Suurtükk jah. Oi, see on vahva masin! Vana Jakup tegi. See on üks vanamees, elab pojaga seal üle uulitsa meie maja vastas, poeg on raudteel katelsepp. Jakup ükskord poistelt küsis, et kui tahate, teen teile suurtüki. Ja tegigi. Rattad puha all, ja peal on niisuke klapp, mis käib vedruga alla. Kui teed konksu lahti, siis vedru kargab ühes klapiga üles, ja kui klapil on mätas, lendab see mühinal igavesti kaugele. Pole muud, kui üks surub klapi maha, teine paneb mätta ja kolmas teeb konksu lahti. Pelgukad ehmatasid koledasti, kui nägid, misuke masin meil on. Mina olin mättapanija ja võtsin hästi märjad ning porised latakad. Kui niisuke pomm lendas, siis õhk kärises ja mürises ümberringi. Niipea kui pelgukad jälle tulevad, toome suurtüki kohe välja. Ta on seal Jakupi kuuris hoiul. Pärast lähme vaatama, ma näitan.“

Äkki jäid mõlemad poisid teraselt kuulatama: otse nende õuelt kostis heledat kisa, hüüdmist ning hõikamist. Keegi vandus jämeda käriseva häälega, naised tänitasid ja lapsed kilasid.

„See on Timusk,“ ütles Jüri asjatundlikult, „see loomanülgija. Ta on jälle juua täis ja teeb mürtsu. Lähme vaatama!“

Poisid ruttasid pooljoostes tagasi maja poole. Kisa paisus üha valjemaks, juba hakkas naabermajadest rahvast kära poole liikuma, kõigil uudishimuhelk silmis: mis seal sünnib, kas keegi tapab kedagi? Mehed ja naised, kes tulid vabrikust, pöörasid samuti kanna pealt ringi ja kiirustasid tagasi: Sassi majas on jälle midagi põnevat lahti!

Õuel oli juba palju rahvast, omi ja võõraid. Seisti sõõris majade seinte veeres ja sirutati kaelu, et paremini näha, mis õieti sünnib, õue keskel taarutas Timusk vesti väel, särgivarrukad üles kääritud, suur lihav nägu veripunane, ja karjus kogu jõust. Ta käte vahel siples väike kõhn helepunase sitsrätikuga naine ja püüdis mehe haardest vabaneda. Teda aitasid kaks vanaeite, kes tirisid naist seelikusabast ja parajal juhul ka Timuskit kämmaldest. Kõik kokku lärmasid nii metsikult, et juba kaugel Paldiski maanteel inimesed kõrvu kikitasid. Rahvas ümberringi naeris, ässitas ja parastas. Enamjagu olid töölt tulnud, alles pesemata ja tahmased, näod toredast vaatepildist ärevil. Lapsed keksisid ja kilkasid, üks poiss tagus uue maja kõrgel trepil kaikaga vastu tühja veeämbrit.

„Sakutab oma naist,“ ütles Jüri ja trügis Värdiga asjaosalistele lähemale. „Eided on appi läinud, aga mis nad saavad teha. Oleks…“ Jüri vaatas pisut pelgunult ümberringi, „oleks Romani ema siin, see murraks küll Timuski maha, nii et naksub.“

„Tulge ometi appi!“ kilas üks appirutanud eitedest. „Noored mehed, kas teil häbi ei ole? Siin tapetakse inimest, aga teie irvitate!“

„Ei ta tapa kedagi,“ naeris keegi noormees sinises tööpluusis, tühi piimapudel peos. „Timusk teeb prouale laubaõhtust sauna. Noh, Timusk, looma nülid, aga naistest jagu ei saa?“

Timusk viskas pea selga ja jõllitas noormehele näkku. „Mis asjapakk sina siin oled?“ karjus ta. „Sa, poiss, pea suu kinni, kui vanemad inimesed talitavad!“

„Kisama oled kange, aga eided teevad tuule jalge alla,“ sõnas noormees.

„Ah sa eluvägi!“ hõigatas Timusk veel kangemas vihas. „Või teevad tuule alla! No tule sina, prussakas, mehe ette, tule välja, karga rusika alla!“ Ta pöördus äkiliselt noormehe poole ja laskis naised vabaks. Punase rätikuga naine saputas seelikut, pühkis rätikunurgaga nutust nina ja lipsas heledasti kätsatades rahva sekka.

Noormees piimapudeliga taganes paar sammu ja naeris.

„Sust pole ju meest, mis ma sinna tulen,“ ütles ta.

Timusk tagus mõlema rusikaga vastu rinda, taarutas edasi-tagasi kõndida ja kisendas:

„Siin seisab härra, kes on keisriga ühes lauas söönud! Kes tuleb välja, kes tahab kaela murda? Kes teist, ritsikad, julgeb nina ette tulla? Tulge välja, tulge, rätsepad, mehega võitlema!“

Värdi vaatas kogu etendust pinevil ja himukalt. Oli lõbus ja veidralt paha olla — mõlemad korraga. Ta soovis, et see kõik kohe lõpeks, aga mõtles sealsamas: peaks veel midagi juhtuma, peaks nad mitte veel laiali minema. Ta laskis silmad üle rahvasõõri libiseda, soovides ja ühtaegu mitte soovides, et keegi kargaks välja ja paneks rinna Timuskiga kokku. Silmad libisesid siia-sinna ja jäid äkki ühte punkti kinni. Värdi tundis, kuidas süda tõusis rinnus kõrgele, otse kurgu alla — seal seisis ju Toomi, taevas hoidku, kui…

„Hurraa!“ möirgas Timusk äkki, kummardas pisut ja haaras jala juures seisva poisipõnni jalgupidi kämmalde vahele. Ta tõstis mehikese kõrgele pea kohale, keerutas kui kaltsunuustakut ja kisendas:

„Kes tuleb välja kurni viskama, kes julgeb tulla mehega kaigast loopima?“

Hele karjatus paiskus Värdi suust, hele ja meeleheitlik. Järgmisel hetkel oli ta juba Timuski juures, haaras mehel vöö ümbert ja kisendas hinge tõmbamata, vahet pidamata, enesest ja kogu maailmast hoolimata:

„Jäta!… Anna siia!“

Suitsu ja alkoholi kibe ving tungis talle ninna, mehe keskpaik oli kuum ja lämbutas hinge. Värdi silmis polnud muud kui hirm, metsik ja kogu keha vallutav hirm. Ma tapan selle mehe! käis tal segane helgatus läbi pea. Oleks mul nuga, oleks mul ainult nuga!… Samal hetkel ta rohkem tundis kui nägi, et keegi ilmus ta kõrvale, keegi suur ja pikk, ta nägi ainult jalgu ja pintsakutaskut. Kisendus tardus hetkeks Värdi suus, ta neelatas sügavasti, raskelt lõõtsutades, ja tõstis silmad aegamisi ülespoole. See oli noor mees, sirge ja sihvakas, kogu kehalt nõtke ning vetruv, müts pisut viltu süsimustadel juustel. Mees ütles:

„Anna laps siia.“

See oli öeldud rahulikult ning vaikselt, ent niisuguse jõuga, et Timusk vaikis silbi pealt ja jäi ütlejale üksisilmi otsa vaatama. Siis kummardus pikk mees pisut-pisut ettepoole, haaras poisi välkkiire liigutusega Timuski püstiseisvate kämmalde vahelt ja samal pilgul sähvatas terav löök. Timusk võppus jalul, haaras kätega õhku ja paiskus siis täie raskusega vastu maad.

Võõras mees hoidis Toomil kõvasti ümbert ja vaatas naeratades talle näkku. Poiss, valust ja surmahirmust uimane, oli mõlemad käed löönud ümber mehe kaela ja surus nina talle tihkelt põue nagu kassipoeg. Mees kõditas väikemeest pöidlaga lõua alt ja sõnas pehmelt:

„Kõdi-kudi, tidi-todi. Pole viga midagi, hing sees ja kondid terved.“

Värdi jälgis meest kogu oma olemusega ja korraga oli tal selge: see ei ole keegi muu kui Roman! Ükski teine ei oleks teinud niiviisi, ei ükski neist, kes siin õuel naersid. Värdi tundis, kuidas kogu kehas ehmatusepinge surinal lõdvenes ja pisarad purskusid iseenesest kahest tänulikust silmast. Mees küsis:

„See on su vend?“

„Jah,“ vastas Värdi.

„Vii ta nüüd voodisse. Magab välja ja ongi kõik jälle korras.“

Mees pani Toomi ettevaatlikult Värdi ette maha, naeratas rõõmsalt ja kõndis pika aeglase sammuga eemale. Värdi vahtis talle üksisilmi järele, unustades hingamisegi.

Rahvas oli vahepeal laiali valgunud, ainult mõned üksikud olid veel minekul. Vaatemäng oli lõppenud, mis siin enam. Kõik olid oodanud, et Timusk, saanud selle toreda sähvaku lõua alla, kargab meeletus vihas püsti ja läheb lahti ägedaks lööminguks. Aga Timuski oli ootamatu löök toonud vägevate maailmast harilikku maailma tagasi ja end oiates maast üles upitades oli ta urisedes ning ägades taarunud majja.

„Noh, kas nägid?“ küsis vaimustusest ärevil Jüri. „Kuidas virutas üheainsa täie klõmmdi! lõua alla, ja valmis. See oligi Roman.“

„Ma tean,“ ütles Värdi.

„Oli ikka kõhe tunne küll, kui ta poisi pihku haaras. Igavene hull! Küllap oleks sindki keerutanud, kui Roman poleks tulnud.“

„Muidugi,“ vastas Värdi masinlikult, tõstis Toomi sülle ja sammus maja poole. Poiss vigises tasakesi, suurest pingutusest väsinud ning uimane.

1 Katskii — omaaegne osavusmäng. Pulk löödi pika kepiga võimalikult kaugemale ja sammudega mõõdeti pulga lennutee pikkus.