Читать книгу Metsmees - Richard Janno - Страница 3

Omakordne paha eksitus tehti tõepoolest kõige kiiremas korras heaks. Rander suleti vabanduste ja komplimentide vahele, pandi vana Räägu peremehega lepitust jooma, ja enne kui suur õllekann tühjaks sai, oli röövelgi oma vimma ja eelarvused laiali paisanud.

„Pruusit, Rinaldo Rinaldiini!“ hõikas advokaat selle peale, ja tal oli tuline hea meel, et mõistis nii osavasti kogu situatsiooni kahte sõnna kokku võtta.

„Meie ajal olekski tarvis nood vanad röövlipealikud natukeseks ajaks lagedale tuua, oleks rohkem mõnu ja…“ Ta tahtis meeleldi veel midagi juurde lisada, mis sel puhul kõik oleks, kuid ei tulnud midagi vastavat pähe, ja ta leppis palja lõpuhõikega:

„Pruusit, härra magister!“

„Tervist, härra advokaat!“

See oli ainult esialgne õlleloputus, nagu advokaat nimetas, sissejuhatus pärispeole. Ilma eelnapsutuseta on pidu nagu mees särgita — see oli advokaadi filosoofiline veendumus ja sellest ei taganenud ta kurjemaski olukorras. Käesoleval juhul oli ta juba varakult jõudnud eeltööde kallale asuda ja ta kahtlase punaga uhkeldav pealagi andis mõista juba teatavaid tulemusi.

„Na, na, vanamehed — laske aga kann ringi käia! Mõrtsuka peremees, tõsta aga tõsta kärmemini, ei siin pole aega veenuskit mängida! Siin istub magistrisaks ja tahab kurjasti oma väsinud lõõre kupatada. Eks ole ju, röövlipealik? Või igatsete välja naisterahvaste manu tilberdama? Noh, küll jõuate nendegagi armusossu ajada — aega on, aega on, magistrihärra! Võtame nüüd siin meeste seas oma paras ports, siis ei ole nii näotu pidulauda astuda. Hohoo, vana vorstijõmm, kallis vröint, kas sellepärast ma sind siia kutsusingi, et sa seal vuntsidega kannuveert tupsutad, — rüüpa ometi, vana tõhk, ja pane põhi peale!“

„Vana vorstijõmm,“ ümeles Rander, „see ongi siis see „veel üks härra Tartust“! Nojah, kena peigmees, ei ole midagi öelda. Vuntsid ja paks kere ja suur nina keset miskit…“

„Tõmmake põhi peale jah, härra Preisbärk,“ hüüdis ta sealsamas ja viskas paberossiotsa tuhatoosi. „Siuke lirpsimine ei vii põrgu ega taeva! Ja teate mis, härra vabrikant, kui paneksime oma väikesele tutvusele niisuguse kindla põhja, mis ei võngu eluilmaski: valame see kann täis ja joome pooleks — teie pool ja mina pool…“

„Praavo, see on mehenõu! Kustas kuule, käsi kann täis panna!“ hüüatas advokaat ja lõi kamanduse kinnituseks rusikaga vastu lauda, nii et Mõrtsuka peremehel jäi käsi ehmatusest habemesse kinni.

„Seda on natike palju,“ tõrjus Preisbärk ja voolis vurre, „tuleb oma kaks liitrit ära — kuhu me ta paneme!“

„Kaks liitrit!“ imestas advokaat ja vaatas vorsti­vabrikandile otsa kui imekometile, „kaks liitrit — selle sirtsu juures sa arutad, kuhu ta panna? Ära segast juttu aja, kallis inimene! No vaat, — kann on siin, kumb teeb algust?“

„Mina löön tee lahti,“ ütles Rander ja võttis kannu pihku. „Härra Preisbärk, teie õnneks ja… ja… — Kas ta on vanapoiss?“ viskas ta sosistava küsimuse Suigile. See lõi käega, suu laial naerul: „Vanajõmm näh!“ — „Ja… tulevase abielu toredaks minekuks!“

„Praavo! Plaksu pealt — niikui peab olema,“ rõõmustas advokaat. „Tore poiss see magister, kuradi näksis poiss!“

„On kurask iki mehe ette küll!“ ümatas Mõrtsuka peremees ja rapsatas käe püsti, nagu tahaks Randerile kannu upitamiseks kaasa aidata.

Preisbärk ei ajanud enam vastu — niipalju oli tal ikka kuraasi, et sellele tähenärijale alla ei söandanud jääda — ja nii oligi varsti sõprusele vankumatu alus pandud.

Advokaadil oli sellest kõigest tuline hea meel.

„Sedasi! Pärastpoole annate veel musu peale — ja siis on asjad näksis. Teate, härra Rander, mul hakkab nüüd pikapeale päris jõle viha vana Kustase vastu, et ta niisuguse poisiponksi ukse tagant ära ajas. Oled ikka vana sokk, kuule Kustas, et sa säärase tembuga hakkama said!“

„Noh’nd… kus ma’nd… siis’nd…“ ümises Räägu peremees, kes kogu oma eluraamistikus midagi vähem ei armastanud, kui kõnelda, pealegi sellel veidi piinlikul teemal. „Kes neid linnauntsakaid kõiki teab, siin neid kolab järjest ringi, üks uurib murrakeid ja teine ei tea isegi mis asja…“ mõtles ta aga endamisi ja oli kindlas arvamises, et tookordki oli õieti talitanud. „Mine neid makistreidki tea, üks antsakasugu kõik!…“

„Noh, noojaanoh, kus siss Kustas võis arvata, et…“ aitas Mõrtsuka peremees omalt poolt Kustase talitusviisi õigustada ja sülitas põrandale.

Lirtsti, mõtles Rander ja vaatas vanamehele habemesse. On ses sülgamiseski puhast maahõngu ja traditsiooni.

„Kuulge, Mõrtsuka peremees, teil olevat seal üks linnasaks suvitamas, nagu kuulsin kõneldavat? Lubanud ju siiagi tulla…“

„Jah, on küll ja jo ta iki siiagi tuleb. Preln käinud ju ise teist kutsumas. On iki üks siuke küll jah…“

„Jaah, saks nüüd või!“ viskas advokaat, kannu avauses puristades. „Teeb maatööd nagu iga teine — leiva eest. On nii pooleti sulase asemel.“

„Einoh, mis ta’nd nüüd sedasi, või…“ ümatas Mõrtsuka peremees ja sapsas piinlikkuses habeme järele. „Eks ta’nd nüüd vahest liiguta, kui ette juhtub…“

„Pole seal liigutamist kedagi. Tööpoiss ja muud midagi. Ära sa, vanamees, segast juttu aja. Ja nii ongi tuline õigus, kurat, jõuab neid hõimlasigi muidu toita! Üks tuleb Saarest, teine Soomest, üks on liivlane, teine kurat teab misuke ordva või mordva — kõigile muudkui tee hea nägu pähe, laula talle suuri kiidulaule hõimuverest ja tont teab mis veel, ning siis jooda ja sööda teisi aate nimel! Hõ-hõõ-hõõõ! Aate nimel! Noh, härra magister, teil näikse muidugi olevat suured tõmbenabad selle vennavere poole ja panete mu juttu koledasti pahaks, aga… Noh, rüüpame selle hõimuvärgi peale, pruusit!“

„Proosit, proosit — olete küll rängasti pahane ilmsüütule asjale! Mõrtsuka peremees on palju külmaverelisem, näete. Tema on väikselt hõimusõbergi, toetab jõudumööda ja ei vihasta,“ libistus Rander kergesti üle advokaadi hõimusapi ja vaatles oma suuri saapaid, mis laua all tekitasid advokaadi omadega kaunis piinliku dissonantsi. Siis suundus ta pilk äkki Preisbärgile, kes parajasti nohistas taskurätikusse, ja ta meelekohis tõmbles paar soonetuksatust:

„Aga härra Preisbärgile on niisugune hõimujutt kindlasti matusigav, ja on parem, kui lükkame endid natike tööstusele lähemale. Teie vabrik on seal Kivi tänava pool kandis, kui ma ei eksi?…“

Preisbärk seadis enese jutukurssi. Kuid advokaat oli kõnevalmim:

„Kivi tänaval? On seal ka mõni vorstivabrik? Eei — Preisbärgi oma on Ropka pool, niisugune larakas ehitust, et siukest Kivi tänavale ei mahugi! Hõhõõ, tuline õigus, säärane industrii juba sinna ei mahu! Aga mis puutub hõimuasjasse, siis on see vana tõhk sellegagi patustanud… Kui palju sa seal selle Smirnovi heaks andsid? Tuhat marka?“

Preisbärk tõmbas käega läbi vurrude. „Ah mis sa nüüd tühja taga ajad! Oli niipalju kui oli.“

„Nojah — tuhat marka vist oli… Põrgu neid võtaks, kõndisid seal kuude kaupa korjandus­lehtedega ringi, muudkui anna ja anna vaesele hõimuvellele hariduse jätkamiseks! Mu oma naine on ka nii kui tunglaga põlema pistetud — muudkui Smirnov ja Smirnov, Peedra ja Peedra! Ajas teist tänagi taga, kutsume aga peole, kutsume aga peole! Sugurahva liige ja kõik muu… Kuulete, sugurahva liige! Päh… aga — nojah, olgu peale, teil näikse, magistrisaks, midagi keele taga kogunevat, jätame peale: pärast on aega vaielda küll, nüüd… Noh, Mõrtsuka peremees, vana hõimusell, mis seal jälle lahti on, kann on laua külge kinni kuivanud?“

Peremehe huvisuund oli kiindunud söögitoa uksele: selle taga oli kuulda lauariistade ägedat kõlinat, naiste jutusuminat, kilkavaid hääli ja heledaid naerupursatusi. See kõik tõotas head, laud näis olevat kaetud.

Ja sealsamas avaneski uks ja proua Suik paisus lävele. Ta juus oli aetud käharasse ja paksul kaelal ripnes helmeste reastik. Punane siidkleit valgete lilleruutudega kattis kogu ukseavause.

„Palun siis lauda härraseid!“