Elutee

Оглавление

Richard Roht. Elutee

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

Отрывок из книги

Kaebav, halisev alistumine oli selles laulus. Nad istusid küürus oma pinkidel ja venitasid seda viisi tuimade, kurbade nägudega, silmad täis tõelist usku nendesse sõnadesse — või vähemalt olid need sõnad võitnud nende meeled oma alistuva, masendava viisiga.

Kirik oli hämar. Väljas oli hele päikesepaisteline suvepäev, kuid kiriku aknad olid tahmased, hallid ja rida värvilisi klaase igas aknas suurendas hämaruse mõju. Vaid siin-seal tungis üksik rõõmus päikesekiir läbi üksiku ruudu ja pani tolmu kirikus kullavihuna särama ning sätendama. Ja need üksikud kuldsed vihud olid siis kui lootusesaared vaestele patustele selles sünges templis. Mõni pilk eksis lauluraamatult nende kiirte poole ja vaatles neid hardusega. Justkui issand ise oleks halastanud alistuvale karjale, justkui oleks saatnud oma valgusesära vastu nendele, kes istusid hädaorus ja ohkasid pääsemise poole!

.....

Nüüd nägi ta piltlikult, mis tähendas vaesus. Vilets Võik! Kogu aja pidi ta siin lasipuu küljes tühja kõhuga konutama, kuna teised hobused krõbistasid ristikheinu! Seda kujutles Sannä nii elavalt, et ta emale tahtmata ütles:

„Kui ma rikas olen, siis ma ostan Võigule nii palju ristikheinu, et ta võib neid süüa hommikust õhtuni.”

.....