Nauding
Описание книги
Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.
Отрывок из книги
Laupäeva õhtu on saabunud Kõo tallu. On juba hilja. Päikene on ammu veerenud ja maas suur kaste. Lai punane hämarik lõkendab loodes ja idaski veretab taevas, sest varasuve öö ei ole pikk ning hämarikku ja koitu on raske koost lahutada.
Suveöö ebamäärases virvendavas valguses magavad talu hooned, õuele jäänud töövankri kõrval tukub talu koer ja loomad laudaeelses aias mäletsevad uniselt. Noorest pooleldisirgunud rukkist talu kopli kõrval aga kostab räägu uinutavat saagimist ja sellest suureneb rahu ning hinguse tundmus talus ning ta ümbruses. Puud aias ja kopli serval seisavad kui unenäos, kerge udu mähib nende latvu. Ning mets eemal on kui öö ise — tume, salalik, vaikne, nagu elakski temas öö hing, mis säält levib üle maa.
.....
Hilda ei kannata enam välja. Ta kohendab end, paneb oma parema kleidi — paksu, sinise, villase — selga ja astub õuele. Esiteks teeb ta, nagu kõnniks ta sääl ajaviiteks, et jalgu puhastada kastes. Siis vaatab ta tallikambri poole ja teeb nagu märkaks ta alles nüüd sääl äkki Karlat.
„Võeh,“ imestab ta. „Mis sa’s veel ei maga — või oled juba mõisast tagasi?“
.....