Читать книгу Jutte loomadest - Richard Roht - Страница 4

Kevad arenes edasi ja peagi muutusid ilmad päris soojaks ning pehmeks. Ei isegi öösiti polnud enam külm. Mets lõhnas pungade puhkemisest ja lillede tärkamisest ning rõkkas lindude laulust. Mesilased surisesid puudes, põõsastes ja lilledes, ojad sulisesid mahedasti ja järvedes lõid kalad laksu.

Ka mäger Urask tundis end hästi. Tal polnud küll veel uut korterit, aga ta otsis hoolega kohta, kuhu seda ehitama hakata. Koht pidi ilus ja kuiv olema, mitte enam mõni soo.

Urask ööbis ikka veel kuhjas, aga päeviti rändas ta metsades ja heinamaadel, otsis toitu ja lebas aeg-ajalt mõne vaikse põõsa all soojas päikesepaistes ning ajas juttu kord ühe, kord teise looma või linnuga.

Suur sõber oli ta näiteks siiliga. Siil oli ju temast palju väiksem, aga neil oli sellest hoolimata palju ühist. Kuna nad mõlemad armastasid usse, sisalikke, hiiri, konni ja tigusid, tuli neil vahel jutuks, missugune uss on eriti maitsev ja missugune tigu on hästi rasvane. Ent siil oli, kuigi ise väike, hästi tark loom. Nägu oli peidetud okaste alla, nagu poleks seda olemaski, terased mustad silmad olid kui marjad ja nendega oskas ta kõik ära näha, mis metsas sündis, sellest hoolimata, et silmnägu tal alati allapoole oli pööratud. Ei küllap ta, kui vaja, oskas oma nägu ja silmi ka ülespoole pöörata ja igale poole ringi vaadata.

Siil teadis kõik, mis metsas sündis. Kui Urask talle jutustas oma tülist tõhuga, turtsus siil pahaselt: „Oo, see tõhk! Ta on suur kaabakas! Minu surmavaenlane. Ikka katsub mind ära süüa. Aga kuidagi kätte ei saa. Paar korda on mulle oma haisvat vedelikku peale lasknud, et mind uimastada. Aga mul on kõva pea, kõva pea! Mõni teine suguvend on aga niimoodi tema kätte oma elu jätnud. Jääb uimaseks, laseb okkad longu- ja kohe on koletis kukil. Hirmus loom – see tõhk, hirmus loom!”

„Aga mina teda ei kartnud!” uhkustas mäger õigusega.

„Tubli poiss, tubli poiss!” kiitis siil. „See on tõesti vahva tegu!”