Читать книгу Tsaari ohvitser - Richard Roht - Страница 5

1914. aasta suvi leidis mu jälle Tartust.

Reaalkool jäi lõpetamata viimasel veerandil. Polnud “mahti”. Valgas tuli elada ilma söögikotita ja kõik maksta puhtas rahas. Pealegi oli Valga reaalkool ehtis kroonu kool, kus polnud juttu “kuidagi’st”, vaid kus pidi, kui tahtsid koolis püsida, kõik olema “nagu inimestel”: oma munder seljas, raamatud ja õppeabinõud juttis – ja ka kostikoht pidi olema “inimlik”, seda käidi sageli kõrgemalt poolt vaatamas ning avaldati vastavaid soove või tehti asjakohaseid märkusi, kui ei leitud kõik olevat küllalt “noobel”.

Nii et vaja oli palju “puhast raha”. Ja kust seda võtta? Kostikohamaksud, õppemaksud, raamatute, õppeabinõude, rõivaste ja pesu kulud (sest isakodus polnud enam ühtki hinge, kes oleks paari sokkegi kudunud) kõik see nõudis oma. Kodutalu oli rendile antud ja rent polnud kuigi suur. Polnud ka isal raha puu otsast võtta, kuigi ta, rahul olles mu siirdumisega kroonu kooli, kus poiss kõndis ringi mundris nagu mõni riigiametnik, oli mu vastu muutunud. Poisil oli palju väljavaateid peatseks keskkooli lõpetamiseks ning ülikooli astumiseks, seda uskus nüüd isagi ja ta lugupidamine pojast kasvas. Ta tegi pingutusi poja toetamiseks ja oli suvistel koolivaheaegadel üsna leplik ning “erapooletu”, mõnikord koguni liigutavalt isalik. Tundsin, et selleks mõjus kaasa juba ka mu “nimi”. “Ärksamad” inimesed ümbruskonnas olid lehtedest lugenud mu asjakesi – ja kui saadi isaga kokku, siis räägiti sellest lugupidavalt. Isa ise ei pidanud mu “kirjutamisest” kuigi suurt lugu, aga kui rahvas “vana Rohu” pojast hindavalt rääkis, siis oli, lõpuks, sellest veidi meelitatud ka vana Roht ise. Kõvu kärkimisi, valjusid ähvardusi ei olnud väga palju, sageli klappisime päris hästi.

Nii et asjad olid nagu üsna kenad. Aga… Nagu öeldud, raha … isalt saadavast rahast ei jätkunud – kas minu oma saamatuse või suurte kulude pärast, ei oska praegu enam otsustada. Ja kuna kirjutamiskunst otsapidi käes oli, oli täiesti loomulik, et “kirjutamisega” tuli teenida. Ja sai teenitud. 17–18-aastase poisina tolle aja mõiste järgi üsna keni summakesi: “Postimehelt”, “Virulaselt”, “Viljandi Teatajalt”, Pärnu lehtedelt jne. “Päevalehe” kirjastus andis tol ajal üht ajakirja välja. Kas selle perekonnalehe nimi polnud mitte “Aeg”? Või midagi selletaolist. “Aeg” kuulutas välja võistluse parima eesti jutustuse saamiseks. Ma saatsin ka. Ja sain teise auhinna! Vist 35 rubla! Esimest auhinda ei antud välja. Kolmanda sai J. Weidenstrauch. Nii et olen minagi oma elu sees auhinnaga kroonitud – parima eesti novelli eest! Ja 17–18-aastaselt! Hiljem pole ma võistlustest kunagi osa võtnud, puhates ses suhtes loorberitel, mis saadud juba – ei mäleta – kas 1908. või 1909. aastal.

Pärnus ilmuv “Meie Kodumaa” tahtis üht mu pikemat juttu äratrükina lehest eriraamatus välja anda, laskis raamatu juba valmiski trükkida ja saatis siis mulle näha. Ma keelasin väljaandmise ära! Imelik, et oli niipalju mõistust peas. Mäletan aga, et kange himu oli lasta raamat turule, kuid instinktiivne vastutushirm oli suurem. Ja tänu taevale, et mu kirjanduslik häll ei kiigu “ametlikult” juba 1908. aasta küljes, kuna alles 1913. aastal väljaantud “Igaveses labürindis” on isegi küllalt piinlikult ebaküps. Ja veel mõnedki pärastised …

Nii et tööd sai tehtud, “au ja kuulsust” ja isegi raha sai nähtud, aga – mis ütles selle kõige kohta reaalkool ja matemaatika?

Vaat sellelt kohalt see asi ei klappinudki. Kirjamees olla ja ise reaalkoolis matemaatikat tuupida – need olid täiesti ebasobivad asjad. Üks segas üht ja teine teist – eriti aga segas kirjandus matemaatikat, sest kirjanduse poole hoiti kogu oma südame ja meelega ning matemaatikat ei sallitud silmaotsastki, talle tehti verist ülekohut.

Nii see siis läks.

Kes selles kuipalju süüdi – mina ise, kirjandus, matemaatika, rahapuudus või mu “pillav eluviis” –, aga ühel halval päeval ei suudetud matemaatikas eksameid ära teha ja reaalkooli lõputunnistus jäi saamata. Lohutus: hiljem või varem oleks kirjandus siiski oma saanud ja kui mitte matemaatika, siis mõni teine aine oleks ikkagi kirjandusele alla jäänud. Näiteks kasvõi seegi asi, et paljud mehed, kellega ma hiljem ühes lõpetasin Kroonlinna lipnikkude kursused, on nüüd kolonelid ja kolonel-leitnandid, kuna mina ikka veel lipnik – ja viimasel ajal “ametlikult” enam sedagi mitte. Mis teha, kirjanduse teed viivad väheseid kõrgete kohtade poole, vastupidi, mõnikord viivad nad päris rappa.

Aga kahetsenud pole ma kunagi ja ei kahetsenud väga ka siis, kui reaalkooli uksed minule igaveseks lukku jäid.

Ainult kodused vahekorrad isaga läksid jälle väga sassi, seda võib juba uskuda. Ja läksid ja läksid ja läksid. Seda enam, et isa, kui “sattus hoogu”, siis oli väga ühekülgne. Kõik süükene langes minu peale, mind manati jälle viimaste sõnadega. Ja otsustati lõplikult, et mina olen see viimane hirmutis maailmas. Võib olla ka, aga mis seal parata! Ega oma nahast keegi välja saa pugeda.

Siis tuli üks suur seiklemisajajärk, mis mu meelde on jäänud kaunis tumeda plekina mu elust.

Koju isa juurde jääda oli võimatu – isa “saagis” mind jälle nii-öelda päeval ja ööl; noomis, manas, hurjutas; vahetevahel nuttis sekka oma raiskuläinud poja pärast. Ning nüüd juba mitte enam nii, möödaminnes, vaid juba tõsiselt käis peale, et võtku ma “koht”: “kuntori”, metsasaksa juurde, kauplusse; mingu või kroonu “veltseriks” õppima. Sellega oleks ma ometi ehk vähegi suutnud tõusta jälle ristiinimeste hulka.

Kuid ma olin juba niivõrd raisus ja kirjandus mu juba niivõrd ära rikkunud, et “veltseriks” olemine mind põrmugi ei meelitanud ja “kuntor” kah. Lahkusin kodunt, elasin õdede ja ühe venna pool, kuude kaupa, siin ja seal. Tallinnas oli mul tuttav ajakirjanik, endine Valga kaubanduskooli õpilane (sai Maailmasõjas surma); sõitsin tema poole. Ta jäi ühe viltuläinud pumli tõttu kohata – ja siis olime mõlemad hädas. Seiklesime ja nälgisime kahekesi, hulkusime kodumaad mööda ringi, Vellner – nii oli sõbra nimi – kohta otsimas, mina niisamuti kaasas. Elu läks päris raisku. Kuni Vellner kutsuti nekrutiks ja mina jäin üksi.

Siis võtsin nõuks, et nii see asi kesta ei või, ja tegin otsuseks saada jälle “korralikuks inimeseks”. Kuulsin, et Peterburis on üks õppeasutis, mida kutsuti Peterburi tehnikumiks ja kuhu võeti vastu ka ilma keskkooli lõputunnistuseta. Tellisin prospektid välja ja leidsin nendest, et miks mitte – tehnikumi astuda võiks. Rääkisin isale augu pähe, sain temalt toetust – ja sõitsin Peterburi.

Kuid seegi meeleheitlik katse pääseda kirjanduse käest ebaõnnestus täielikult.

Reaalkoolist tehnikumi – see oli ju sama, kui vihma käest räästa alla. Tehnikumis ootas veel hullem matemaatika kui reaalkoolis, ja kui kirjandusega tegemist ei teinud, siis polnud neidki kopikaid, mida seni ikka kuidagi oli hangitud.

Niisiis jälle kirjandus ja matemaatika. Ning, muidugi, võitis kirjandus.

Matemaatika, rahapuudus ja kirjandus ajasid tehnikumist peagi välja ja välja ka Peterburi suurest ning kallist linnast. Vaid võlad jäid maha.

Elasin jälle õdede ja venna pool ning kui “kirjatöödega” veidi kopikaid korjus, siis läks lahti reisudeks ja rännakuteks mööda kodumaad, kodumaa piiridest väljagi. Sai hädas oldud, nälgitud, võlgasid tehtud, rahapuudusel jala maha löödud pikemaid maid, piletita sõidetud, võõrastemajades istutud kopikata. Jne. Ühest Soome võõrastemajast ostis kord Jaan Vahtra, kes siis oli “Viljandi Teataja” toimetuse liige, mu välja, saates mulle telegraaf teel 20 rubla “kaastöö arvel”. Kas see kaastöö arve tasutud sai, ei mäleta. Aga vaevalt küll.

Pole “viisakas” meenutada noid kummalisi päevi, kus sai tehtud “lollus lolluse otsa”, kuid teisest küljest ei saa salata, et omamoodi mõnus on ka noid “lollusi” praegu meelde tuletada, nende üle muhelda ja tunda, et see aeg oli siiski omamoodi ilus! Kahju siiski, et ta on juba nii kaugel ega tule enam iial tagasi …

*

Niisiis, 1914. aasta suvel olin jälle Tartus.

Seljataga olid kirjud noorusaastad, viletsad ja ilusad – omamoodi – ja 1913. aastal oli välja antud “Igaveses labürindis”, üks omamoodi “tore” raamat, millest nähtud, et “mädanud” Lääne-Euroopa kirjandus oli minusse avaldanud suurt mõju. Ei või salata, loetud sai noil päevil lõpmata palju. Juba reaalkoolist peale. Vene ja Lääne-Euroopa kirjandus oli läbi võetud kaunis põhjalikult. Ning enesestki mõista “langetud” ta mõju alla. See ei võinud ju kuhugi jääda.

1913–1914 tegime Visnapuuga ka veel “Momenti” ja “Rohelist Momenti”. Kenad mälestused. Oldi noored ja armastati mängu. Ning kõvad ja targad mehed olime ka. Veidi naljakas vaid mõelda, et meid siit-sealtpoolt väga traagiliselt võeti, siin-sealpool oma enesevalitsemine kaotati ja mõni mees üsna ülbeks läks.

Joh. Aavik nimetas mind “Igaveses labürindis” eest “Postimehes” esimeseks eesti dekadendiks. Võib-olla võeti seda asja mõnelt poolt väga kurb-tõsiselt, kuid mul oli selle “tunnustuse” puhul vaid mõnus olla.

Paraku – ja see oli palju halvem – ei võetud “Igavesest labürindist” saadik mu kaastööd enam peaaegu kuskil vastu. Arvan, et kaastöö ise oli ka süüdi, sest kindlasti olin tol ajal muutunud liiga “dekadentseks” eesti ajalehtedele, kuna “Noor-Eesti” jaoks polnud mu dekadents veel küllalt pesuehtis. Nii et olin sattunud kahe maailma vahele ja tulemuseks oli – nälg. 1913. ja 1914. aastal olin Tartus mõnikord päevade kaupa söömata; korter oli maksmata kuude kaupa ja nii suvel kui ka talvel käidi ühe ning sama palituga ehk, õigem, käidi palitus vaid talvel, sest suvel oli see lombardis. Heeringas ja leib söögiks, mõnikord üle mitme päeva, oli maiustuseks. Teed tuli juua suhkruta. Rahakopik, kui seda oli, kulus eeskätt kohvikus, sest elati “boheemi elu” ning kohvikus istumine oli püha traditsioon. Nälgiti, aga kohvikus pidi saama istuda! Ja kui kellelgi kuidagi välja kukkus, siis toodi korv õlut koju ja lauldi seejuures kirikulaule kolme hääle peale ning sellest saadud inspiratsiooniga mindi kõrtsi, kus kelnerid ja puhvetipreilid ei suutnud sageli vastu panna me innukatele tõendustele, et arve tasume järgmisel päeval.

Nii saabus august 1914, mis ühe joonega tõmbas minu sassiläinud elule kriipsu peale ja pani maksma kindla kroonu korra.

Sarajevo revolvripaugud ei jäänud tähelepanemata isegi boheemlaste poolt, kuigi tegutseti rohkem ebamaiste kui maiste asjade sfäärides. Rahvusvaheline poliitiline õhkkond oli nii paks, et tundus läpastavana isegi Verneri kohvikus, ja kõiksugu imperialismide vaim hakkas lõpuks segama isegi puuderdatud “dekadente”.

Kui siis lõpuks kärgatas pikne ja tänavanurkadele ilmusid mobilisatsioonikäsud, ei oldud niivõrd üllatatud, kuivõrd aimati instinktiivselt, et tulemas on midagi väga suurt ja väga uut, mis senisele elule teeb lõpu ja avab ees üsna teistsugused leheküljed.

Nii ka sündis.

Juba väliselt võttis elu ja ümbrus paari päevaga üsna uue ilme. Tartu oli üleujutatud keskealiste maameeste ja hobustega, liiklemine muutus mitmekordselt elavamaks, rahvasalgad kogunesid aeg-ajalt siin-seal kokku ja siis peeti sõjavaimustuse miitingut, lauldi “Boože tsrää hranii!” ja liiguti üheskoos kohaliku rügemendi staabi või voinski natšalniku kantselei ette. Ühel säärasel meeleavaldusel lonkisin ka mina huvi pärast teistel sabas ja – miks salata – endalgi oli väike vasikavaimustus ja “massipsühhoos” sees. Läksime staabi ette, kus lauldi oma kaks-kolm Boože tsarää’d ära ja karjuti neli-viis korda hurraa, enne kui ilmus üks ohvitser staabi aknale ja pidas lühikese kõne. Aga oli tubli poiss. Kuna rahvas nõudis rügemendiülemat ja suurt vaimustusportsjonit, ütles ohvitser umbes järgmist: “Rügemendiülemal on palju tegemist, ta ei saa ilmuda. Ja meil, teistel, on palju tööd ja muret. Kinnitan teile, et meie kõik teeme, mis meie võimuses, et Venemaa eest seista. Seda peab tegema iga kodanik praegusel tõsisel ajal. Soovitan teil koju minna ja rahulikuks jääda ja töötada igaühel omal alal. See on nüüd kõige õigem. Meeleavaldustest on küllalt. Nendest ei ole kellelegi midagi kasu.”

Valas nii-öelda külma vett teiste truualamlikku vasikavaimustusse. Mõned väga tulised “militaristid” olid haavunud. Longiti pettunult laiali. Mis sa ütled, tahad ka midagi suure üldise asja heaks ära teha – ja saad väikeselt noomida. Suurem jagu tollest seltskonnast olid venelased – ametnikud, üliõpilased, kaupmehed, käsitöölised. Aga oli ka eestlasi. Lohutati end sellega, et kui Aia ja Tähe tänava nurgal üks mobiliseeritud tagavaraväelane voorimehel vastu sõitis, troska püsse täis, siis karjuti talle hurraa! Kuid tagavaraväelane, keskealine mureliku ilmega mees, pööras näo kõrvale ja ei vaadanudki vasikavaimustuspublikut. Ta päevitunud, tumm ja väsinud nägu on veel praegu mu silme ees. Ta pilgus, mille ta rahva eest kõrvale pööras, oli väike jälestus, võib-olla instinktiivne, otsegu näeks mees midagi ebasündsat enda ees. Ma ei mõistnud teda siis, kuid pärast küll. Küllap jäi tal maha perekond – naine, lapsed, võib-olla talu, majapidamine. Läinud ööl koputati ta aknale, ratsakäskjalg teatas talle mobilisatsioonikäsu ja kihutas edasi. Paari tunni jooksul tuli elada läbi rohkem kui mitmekümne aasta jooksul. Ja siis rutuline lahkumine. Ning ees? Võib-olla juba mõne päeva pärast langes ta Soldau all. Ja need seal karjusid talle hurraa!

Ma hakkasin juba asja mõistma, kui sama päeva õhtul tuli Valgast Reinhold Vellner, kes ka tagavaraväelasena Tartu oli käsutatud. Ei vedanud vaesel Vellneril. Teenis ligi neli aastat räpase kütipolgu reamehena Brest-Litovskis, sai “neetud russidelt” (nagu ta kirjades sõimas) tappa – “dädkadelt”, kapralitelt, allohvitseridelt. Ja nälgis, oli täisid täis. Kuid luges Maeterlincki ja unistas reisust Caprile! Vaene mees! Lõpuks, 1913. aastal vabanes sõjaväeteenistusest, oli mitu kuud kohata, venna talus sulaseks. Viimaks, 1914. aastal, sai väikese kohakese Valga lehe toimetusse. Aga samal suvel – mobilisatsioon.

Vellner oli tulivihane meeleavaldajate peale. “Mingu, kuradid, ise sõtta!” kirus ta. “Katsugu siis ka hurraa karjuda!”

Samal õhtul läks Vellner Tartus mobiliseeritavasse tagavaraväe rügementi, öösi saadeti ta minema ja Soldau all langes vangi. Pidas kogu sõja aja vastu. 1918. aastal saadeti ta Saksamaalt kodumaa poole teele. Teel haigestus kõhutõppe, kuna oli äärmiselt kurnatud. Ta paigutati Riias haiglasse, kus suri kodumaad nägemata.

Mina olin Vellneriga võrreldes palju õnnelikumas osas. Ma polnud ju tagavaraväelane, olid vaid “ratnik pervavo razrääda”, s.o. esimese järgu maakaitseväelane. Olin 1913. aastal Võrus kuu aega “karjaplatsi tampinud” – nii kutsuti maakaitseväelaste kuuajalist sõjaväelist õppust – ja see oli kogu mu staaž. Minu mobilisatsioonikäsk ilmus tulpadele alles pärast seda, kui tagavaraväelased juba läinud olid. Ja oli ju teada, et meid ei saadeta rindele, vähemalt esialgu mitte, vaid jäetakse “maad kaitsma”, kuna veel enne seda oli meid tarvis korralikult välja õpetada.

Meie mobilisatsioon polnud ka nii kiire kui tagavaraväelastel. Nemad saadeti rindele otse “palavalt”. Haarati – nagu – kodust adra tagant inimene, mõne tunni jooksul pandi riidesse, laoti vagunisse ja juba sõitis tulle “pušetšnoje määsso” (kahuriliha), olles kakskolm päeva pärast adra tagant lahkumist võib-olla – juba “külm”.

Pärast ratnikute mobilisatsioonikäsu ilmumist kõndisin ma veel mitu päeva Tartus ringi vaba mehena, sest kuulda oli, et pole kiiret, mehed kogunesid pikkamisi, kuna – vist – käsuski oli ilmumiseks antud mitu päeva aega. Käisin veel kohvikus, kõrtsiski, ja – mäletan – “Vanemuises” sai ühel õhtul sõpradega veel kõvasti võetud, nii altkäe, sest avalikult enam alkoholi müüa ei tohtinud. Kuid viimane asjaolu oli meie kambale soodus, sest krediiti ei keelanud nüüd enam keegi – “maeti” ju viina, ja mis sa surnust enam hoiad.

Lõpuks arvasin, et aeg on minulgi minna, ja ühel kenal augustihommikul läksin voinski natšalniku juurde, kuhu oli käsu järgi ilmumine määratud.

Mul oli oma pikk-kuub (visiit) seljas, joonilised püksid jalas, lai must kaap peas ja kepp käes. Selline oli meie, “boheemlaste” moekarje tol ajal. Vestil oli hästi suur väljalõige ja valget rinnaesist ehtis must “Harrisoni” lips. ( Harrison, rootsi või norra näitleja, oli siis filmide kuulsaim traagik.)

Suurem jagu mehi oli arstlikust komisjonist juba läbi käinud ja voinski natšalniku ruumid juba üsna tühjad. Ühes tagumises toas leidsin dr. Ottase särgiväel, higi otsa ees, mehi murdmas. Nimelt murdmas, sest praegu veel näen selgesti oma sile ees toda pilti, mis mulle esimesena avanes, kui astusin tuppa: diivanil paljas mees upakil ja dr. Ottas tema kallal, mehe jalad otsapidi pihus; tohter väänas ja käänas neid kui loogapuid, kuna mees ägises ja kägises nagu vana vanker. Mees kaebas nimelt ägedat reumatismi ja arst pidi siis kindlaks tegema, kuipalju selles tõtt, kui palju luulet. Oli raske töö! Arst murdis ja murdis ja küsis aeg ajalt: “Kas on valus?” Mees laulis kui hädapasun: “Ja-a-a, ja-a-a, ai ai, tohtrihärra!”

Ei mäleta, millega see lõppes. Aga usun, et vana tuntud “prinnatiga”. (“Prinnat” – priinät! öeldi komisjonis, kui mees oli sõjaväeteenistuseks kõlblikuks tunnustatud ja teenistusse vastu võetud.)

Teiste diivanite ja laudade juures higistasid teised arstid, kuulates, koputades, käänates ja väänates. Kõige tagumises toas istus kõrge komisjon ja ootas oma saaki.

Mina olin omal ajal nekrutipõlves neid komisjone juba näinud ja mul oli vähe usku nende “vastutulelikkusse”. Ka ei kartnud ma sõda, lihtsalt hooletu “boheemlasena”, et selleni kui rindele satun, on veel aega küll. Samuti oli sõjaväeteenistus vaid huvitavaks läbielamuseks ning kuna mu “kodanlik seisukord” polnud just hiilgav, siis polnud mul midagi kaotada.

Seepärast ei hakanud ma pikka juttu ajamagi, ütlesin kõrgele komisjonile lühidalt, et olen terve – ja seda usuti kohe paugupealt kui aumehe sõna kunagi. Anti paberilipakas pihku – stupai v kasarmu (mine kasarmusse). Läksin siis, visiitkuub seljas, joonilised püksid jalas, lai must kaap peas ja kepp käes. Valget rinnaesist ehtis must “Harrisoni” lips.

Kasarmu platsil olid teised mehed juba “stroisse” löödud ja aina kõlas: na praa-voo! na lee-voo! na pletšoo! ja šaagom maršš!

Üks suur paks ohvitseri-isand ajas teistega keset platsi juttu. Pärast sain muidugi teada, et too oli meie maakaitseväe družiina (umbes pataljonisuuruse üksuse) ülem ise. Tollele mehele ei tohtinud sõdur kunagi muidu vahenditult ligineda kui olgu vahest vaid raporteerimiseks. Aga kust ma siis sellest teadsid? Ja pealegi polnud ma ju veel sõdur. Astusin isanda juurde, sest ta oli kõige paksem ja tähtsam, kergitasin oma kaabut ja palusin juhatada, kus siin mind vastu võetakse.

Ega midagi ütelda või – isand jäi rahulikuks ja viisakaks kui lausus:

“Küll sellega juba hakkama saame. Seal kasarmus näidatakse kõik, mis vaja.”

Ning ta viipas vasakule, pruuni maja poole.

Ma kergitasin jälle tänades mütsi ja hakkasin astuma. Ohvitserid muigasid millegipärast, paks mees ise kah. Nojah, juba mõne päeva pärast sain ma aru, miks nad muigasid: olin kõrget ülemust kõnetanud kui omasugust. See jutt kõrge ülemuse kui omasugusega jäi mulle ka viimseks; isegi kui kaheksa kuu pärast sain ohvitseriks, võisin kõrget ülemust ikkagi kõnetada vaid suurima teadmisega, et tema on mu jumal ja mina ta alam.

Kasarmus silmitses vene veltveebel mind kui imelindu eest ja tagant.

“Tšem zanimalsa?” (Mis ametit sa pidasid?) küsis ta lõpuks.

“Puissaatelj” (kirjanik), vastasin ma.

“Aha, piisaarj”(kirjutaja), nentis ülemus.

“Net, nee piisaarj” (ei, mitte kirjutaja), protesteerisin ma haavunult. “Pissaatelj, pissaatelj!”

“E-eh, nee vsjo li ravnoo, piisaarj ali pisaatelj” (ükstäiskõik, kas kirjutaja või kirjanik), lõi veltveebel käega. “Bumaagu maratj umeejet vsääkij” (paberit määrida oskab igaüks).

Aga kompaniiülem, kes tuli kantseleisse sisekorra asjus, vaatas asjale teisiti. Ta oli 35-aastaselt reservi lastud või läinud ja 15 aastat elanud “ristiinimesena”. Sellepärast vist tundis ta kirjandust, oma jutu järgi kaunis hästi. (Et harilik vene jalaväe-ohvitser kirjandusest huvitatud oli, seda juhtus väga harva.)

“Tšto, artist?” (Mis, kas näitleja?), pöördus ta sisse astudes minu poole.

“Net, pissaatelj,” vastasin ma.

“Aa, pissaatelj …”

Ning siis algas jutt kirjandusest. Kapten B. oli kompaniiülema nimi, tal oli palju inimlikke vigu, nagu pärast osutus, kuid üks “viga” käis tal üle kõige – ta ei tahtnud olla harilik “armeiskij ofitser”, ta tahtis olla “haritud meesterahvas”, kultuuriinimene läbi ja läbi, keda sugugi ei võidaks painutada vaid hariliku ohvitseri mõõdupuu alla; ta tahtis olla seltskonnainimene ohvitseri mundris. Ning esimene asi, millega ta enda teistest kaadriohvitseridest eraldas, oli see, et ta igale vähegi haritud sõdurile ütles “teie”. Vene sõjaväes aga oli “sinatamine” seaduseks, sellest pidasid kinni isegi sõjaaegsed ohvitserid, pidasin sellest pärastpoole ohvitserina kinni minagi, sest kasvatus, distsipliin ja šabloon on kõvad asjad; pealegi, nagu üks vene kolonel ütles, “vene talumeest pole eluajal keegi teietanud; kui mina seda tegema hakkan, siis peaks ta mind totraks”. Ja vene “mužik” oli ju vene väes esitatud 90-protsendiliselt.

Kuid, näe, kapten B. tegi šikki ja teietas mind kohe algusest peale – ka teisi vähegi haritud sõdureid.

Meie jutt kirjandusest venis pikale ja oli veltveeblile nii kummaline ning vastik, et ta oma igavat ja haput nägu kuidagi ei suutnud distsiplineerida.

Kapten päris, millisesse perre ma kuulun – kas realistide, romantikute, naturalistide, impressionistide …

Mulle tuli meelde Joh. Aaviku kirjutis minu raamatust “Postimehes” ja ma vastasin, et olen esimene eesti dekadent!

“Huu!” hüüdis kapten. “See on midagi niisugust – sinist, lillat ja lainetavat …”

Ma küsisin, kas ta Andrei Belõi’d on lugenud, Vastas, et on. Aga tundus, et ei ole.

Noh, olgu mis oli, aga omamoodi tüüp oli see kapten B. küll. Küll edaspidi kuuleme temast veel mõndagi. Kas tal täit aru peas oli, seda ei tea ma tänase päevani.

Meie esimene kõnelus lõppes sellega, et kapten sai paberite allakirjutamisega valmis ja läks minema, jättes mu jälle veltveebli kätte. Ja pärast härrasmehelikku juttu kompaniiülemaga kukkusin ma kui parnassilt alla veltveebli ette, kes urises:

“Kui sa ülemusega räägid, siis seisa sirgelt ja ära karju ikka jaa-jaa nagu mõni eesel. Ülemusele öeldakse just nii!, mitte aga jaa! Ja üldse, jäta kõrvale kõik oma kirjakunst. Eeskätt, juuksed maha, lipsud ja maniskid maha! Ja siis muretse endale inimesemoodi rõivad ja saapad, sest mundreid niipea ei anta ja selles riietuses oled sa nagu tšuutšelo (hernehirmutis) teiste seas.”

Kui ma julgesin veidi nagu vastu öelda, meenutades peent jutuajamist kõrgema ülemusega, kõlas kärgatus:

“Nee rassuždatj! (Mitte arvustada!) Käi oma jaoskonda ja melli end jaoskonnaülemale. Küll see sinust asja teeb!”

*

Sain, ei mäleta kust, säärsaapad ja kunstnik Karinilt (surnud) lühikese kuue. Kaabut ja maniskeid-lipse aga ikkagi maha ei pannud, sest millega pidin ma siis katma oma pead ja kurgualust? Nii et seisin “strois” ikka oma laias kaabus, valge krae kaelas, must lips ees ja joonilised püksid säärsaabastes. Kaabu ette kinnitati vaskne rist pealkirjaga: Za veeru, tsarää, oteetšestvo (usu, tsaari ja isamaa eest). Selle risti all algas siis mu “sõjaväeline karjäär”.

Kuu aega tantsitati meid kasarmuplatsil, nii et higi voolas ja õhtul kasarmu raudvoodi põhukotile heites tuli uni kohe kui puuga pähe. Meeleolutseda polnud aega. Ja ega olnudki midagi iseäralist meeles. Suure sõja perspektiivid olid täiesti tumedad ja tundmatud. Loodeti peatset sõja lõppu. Pealegi olime meie ju ratnikud – maakaisteväelased, kes õigusega olid kindlad, et vähemalt niipea või ka üldse rindele minekut ei tule. Õudusmeeleoludes kõndisid ümber vaid need, kellele juba see kasarmuelu ja “utsin” oli kibe ja jube küllalt ja kes – ka õigusega – kartsid, et sõja ajal on kõik võimalik ja rindele saatminegi mitte väga võimatu.

Enesest mõista, et perekonnainimesed ja need, kel koju jäi maha majapidamine – talu, ettevõte, amet –, tundsid muret ka koduste asjade ja inimeste pärast. Ja meie seas oli ka vanemaid inimesi, kuna ratnikeks olid arvatud kahe kategooria mehed: liiga vanad tagavaraväelased – mehed kuni 46 aasta vanuseni – ja ehtsad ratnikud, s.o. need, kes sellisteks arvatud “loositõmbamise” õiguste järgi ja kellest paljud olid üsna haljad noorukid.

Noorukitel muidugi oli muret vähem – ja nende hulka kuulusin ka mina. Kuid vanematel meestel polnud kerge kõik maha jätta ja vaadata väga tumedasse tulevikku.

Likvideerisin linnas oma korteri (s.o. mööbliga toa); osa asju, mis mul oli, pakkisin sisse ja jätsin majaperemehe juurde hoiule (ühes kauase maksmata üüriga), osa, tarvilikuma, tõin kasarmusse ja seadsin oma elu täielikult kasarmujalale. Lühidalt, boheemlase ajajärk oli läbi, olin sõdur.

Põuasele kuivale suvele, mis oli erakordne küllalt ja tekitas halbu ennustusi, mis täitusid, järgnes augustilõpu täielik päikesevarjutus. Ka mitte-ebausklikkudele inimestele oli see krõbe küllalt. Täielist päikesevarjutust polnud ma, muidugi, varem näinud ja ei näe vist enam oma elus. Nii et just 1914. aastal, Maailmasõja algul, sain teda ainukordselt näha. Kummaline igatahes. Taevas oli selge ja varjutust võis korralikult jälgida. Kui kogu päikeseketas kattus musta varjuga, oli kasarmuõu peaaegu hämar – keskpäeva ajal. Sõdurid jälgisid pilti väga pessimistlikult. Ja selleks oli neil täieline õigus. Venemaale ja vene vägedele igatahes oli see päikesevarjutus väga halva tähendusega, nagu pärast osutus.

Minu “kirjanduslik tutvus” kompaniiülemaga ei toonud mulle teenistuse alal midagi “sisse”. Mingeid “pehmendusi” mulle ei tehtud, “trukk” oli sama kõva kui teistelgi. Koguni – kapten B. oli selline isand, et nõudis “peenemailt poistelt”, kuigi neile ütles “teie”, veel kõvemat “utsinat” kui teistelt. Põhjendus: kel rohkem on, see peab rohkem andma – haritud sõdur peab igapidi teistele eeskujuks olema. Niisiis, väega ideaalne mees oli ses suhtes see kapten B. Kardan aga, et need ideaalid tulid rohkem ta põrunud kui kainest peast.

Siiski, kuna B. aeg-ajalt “püüdis” mu siin-seal kasarmumaailma nurgas kinni ja ajas minuga mõne sõna “erajuttu”, sellist, millest teised suurt aru ei saanud ja mis oli pühendatud kõrgematele sfääridele, siis alamad ülemused, peale veltveebli, olid minu suhtes ettevaatlikud. Mis neid aga sugugi ei seganud mind mõnikord – tujukuse korral – eriti treimast, just selle psühholoogilise fookuse alusel, et ole sa pealegi haritud ja aja sa pealegi kompaniiülemaga tarku ja peeni jutte, aga vaat meie treime sind ikkagi (eriti, kui meil tuju paha ja me sind ei salli just sellepärast, et sa “parem” oled kui meie ja kompaniiülem sind teistest eraldab).

Eriti oli mu jaoülem (otdeljonnõi komandir) peipsipoolne venelane, tagavaraväe noorem allohvitser, mulle tige. Mees oli ise täisid täis kui märss, aga ääretu suur tõsivenelane, kes muulasi inimesteks ei pidanud, kuigi muulastel polnud täisid ja nende pesu ei haisenud nii kui tõsivenelastel.

See “otdelönna” katsus mulle aeg-ajalt ikka teha mõne paha krihvi, rääkimata, et ta teenistuse alal oli hirmus nõudlik. Muidugi põles ta hingel, et mina, tsuhkna, olin “peenem” kui tema ja ajasin kompaniiülemaga tarka juttu. “Tsuhknad” tal lendasid sageli igal juhul – eesti keele, eesti laulu, eesti riietuse ja elu kohta. Meie družiina koosnes aga suuremalt jaolt eestlastest – Tartumaa meestest – ja see oli tõsivenelasele veelgi valusam, et teenides vene väes tundis ta end kui eesti väes olevat, eestlaste keskel.

Fakt aga oli, et rahvuslikku küsimust ei tohitud vene väes ametlikult teravaks ajada; kui ma ei eksi, ilmus sõja algul isegi mingi manifest, kus kõiki Vene riigi alamaid – rahvuse, usu, seisuse ja soo peale vaatamata – kui üheõiguselisi inimesi kutsuti ühise asja eest seisma, hoidudes lahkhelidest jne. Kui ma ei eksi, oli sõjaväes koguni hoiatus – vähemalt mitteametlikult –, et rahvuse ja usu lahkhelisid sel ääretult kardetaval ajal ei tohitud puudutada ega õhutada.

Kui siis kord otdelönna jälle minu kõrval sõimas tsuhknaid ja virises minugi üle seoses mu rahvusliku päritoluga, kukkus mul süda täis. Ütlesin talle: “Kui teie seda rahvuslikku sõimu ei jäta, lähen ma kompaniiülema juurde ja kaeban teie peale. Kas teie ei tea, et meie oleme kõik üheõiguselised sõdurid ja mingeid tsuhknaid siin ei ole, vaid kõik on Vene riigi alamad!”

Tost päevast jättis täimärss rahvusliku sõimu, aga hakkas mind “utsina” alal veelgi kõvemini treima.

Kuid ka selle vastu tuli abi.

Kuna meie družiinas oli vähe rivi-allohvitsere ning kapraleid, komandeeriti neid meile hiljem Peterburist juurde. Olid sealsed tagavaramehed, kuid nooremad kui meie, 46-aastased.

Üks nendest Peterburi allohvitseridest, Saveljev nimeks, määrati meie rühma ülemaks. Oli tüüp. Aga kena mälestus on tast jäänud. Oma jutu järgi oli ta Peterburist tulnud sõna täies mõttes paadi alt. Viimased räbalad olid seljas ja ta haises nii jõledasti, et temast kolme sammu kaugusel oli paha olla. Umbes 28–30-aastane mees. Ministeeriumikooli haridusega (venelaste seas haruldus). Kirjutas ja luges suurepäraselt ning armastas “haritud juttu”. See tuli pärastpoole. Esialgu oli ta veel rohkem täisid täis kui otdelönna ja ei rääkinud, peale ametiasjade, kellegagi ühtki sõna.

Alles mõni kuu pärast Saveljevi saabumist, Soomes, kui tal oli juba munder seljas, inimese moodi välimus ja haiski polnud enam nii paha, sobis mul temaga hea vahekord. Ta hakkas minust lugu pidama kui haritud poisist, sest hariduse ees oli tal ääretu suur aukartus, ükskõik, kuidas see ka avaldus. Temagi hakkas mind teietama, nagu kompaniiülem. Teistele kõigile ütles “sina”, nagu seadus nõudis. Saime päris sõpradeks.