Читать книгу Sõjasõit - Richard Roht - Страница 5

Vägev sõjajumal Mars oli mu 1916. a. kevadeks toonud Kroonlinna garnisoni ja paigutanud sinna ühesse jalgväe rügementi, mis koosnes vanadest maakaitseväelastest – sõduritest – ja suuremalt jaolt ka vanadest endistest kaardiväe ohvitseridest. Üldiselt oli aga see tagavaraväe rügement komplekteeritud Peterburi linnast ja endine Vene päälinn oli selles väeosas esitatud üsna parlamentaarselt. Siin oli kaupmehi, advokaate, ametnikke, kontoriste, rätsepaid, kingseppi, kojamehi, voorimehi, arste, üliõpilasi ja – nagu öeldud – kaardiväe ohvitseride keskel vürste, krahve, paruneid ja teisi aristokraatia esindajaid. Sellega vägagi kirju ja kontrastirikas seltskond, kuid – huvitav – seda seltskonda ühendas ometi üks väga liigutav ühine side ja traditsioon, mis kogu rügemendi ta teravatest klassivahedest hoolimata muutis üheks suureks pereks, kus valitses palju parem läbisaamine kui mõneski teises rügemendis. See ühenduslüli, mis paadialuse vürstile ligidale tõi, ning vastuoksa, oli – Peterburg [Raamatus esinevad kohanimed on autori poolt kasutatud kujul, mõningatel juhtudel on geograafilise selguse mõttes nurksulgudes lisatud kaasaegne nimetus. Muutmata kujul on ka sõjaväelised auastmed. (L. V.)]. Kogu rügement koosnes peterburlastest, ja on ju teada, kuidas need Peterburi “piiterlased” vanasti üksteist hoidsid. Nad armastasid oma linna üle kõige vagal jumalast mahajäetud Venemaal ja pidasid teda ainsaks väärtuseks tol suurel, laial maalahmakal. Ning oli liigutav, kuidas vürstist ohvitser pidas “piiteri” paadialust “oma meheks” ja temaga pehmelt ümber käis, ning kuidas sama paadialune kõik teenistusraskused andeks andis “oma vürstile”. Nali naljaks, aga sel vahekorral oli tõesti oma reaalne väärtus.

Eriti, mis puutub puhkustesse – “otpuskitesse”. Kui tuli laupäev, siis algas kompaniikantseleides suur töö – otpuskipiletite kirjutamine. Õhtuks oli kogu rügement Peterburis – oli ta ju ligidal: seitse versta merd mööda ja paar tundi Oranienbaumist raudteel. Ohvitseridest vürstid, krahvid ja parunid õieti elasidki Peterburis, kus nende naised ja armukesed alal hoidsid kodukolde soojust ning mõnusust. Nad käisid Kroonlinnas ainult, et sääl päävahis 24 tundi korrapidajaks olla ja siis Peterburi välja magama sõita. Arusaadav, et nad oma meeskonnalegi kitsid ei olnud otpuskitega – otpuskitega Peterburi. Viimane sõna ütles kõik. Mina näiteks polnud ju peterburlane, aga kui ma päevaks või paariks tahtsin Tartu sõita, siis palusin rügemendi ülemalt luba otpuskiks Peterburi ja harva juhtus, et luba ei antud. Jutt oli sel puhul järgmine:

Mina: “Härra kolonel, ma palun alandlikult mind lubada otpuski!” Kolonel (silmade kurjenedes): “Kuhu jälle, lipnik?” Mina: “Peterburi, härra kolonel.” Kolonel (silmade muheledes): “Võite sõita.”

Peterburg – see oli peterburlaste muinasmaa, kuigi nad sääl õieti elasid ja üksteisele vastastikku niipalju otpuskit võimaldasid, kuipalju süda kutsus. Kasiinolaua taga süües või kaarte mängides – ikka räägiti Peterburist, ja rääkijad polnud ometi mõned armetud provintslased kuski Tsarevokšaiskis [Joškar-Ola], vaid ehtsad peterburlased, kes säält alles hiljuti – vast koguni mõne tunni eest – tulnud. Ja räägiti ju ometi Peterburist kõigest kolme tunni kaugusel. See oli liigutav.

Arusaadav, et sellises õhkkonnas mullegi Peterburg teiseks kodulinnaks muutus ja Kroonlinn ainult ta eeskojaks. Lugu läks nii kaugele, et lõpuks iga päev pärast teenistust Peterburi sõitma hakkasin ja säält teisel hommikul teenistuse ajaks tagasi. Kõige mugavam oli ju, et säärasteks lühikesteks sõitudeks lubagi tarvis ei olnud, kui ainult teisel hommikul teenitusse hiljaks ei jäänud. Aga kui sedagi ette tuli, siis pigistas ülemus silma kinni, sest võis siis noorele ohvitserile ette heita, et ta Peterburist väikese hiljaksjäämisega tagasi tuli! Ülemus ehk noomis natuke moe ja distsipliini pärast, kuid pärast – omavahel – küsis pikantse naeratusega, et miks ma siis nii kauaks magama jäin? Jah need härrad vürstid, krahvid ja teised kõrgemad Peterburi mehed tagavaraväe ohvitseri mundrites hindasid Peterburi ja otpuskeid küll kõige rohkem pikantsemaigulise magamise, söögi ja joogi seisukohalt. Nende naised ja armukesed aga, kui tulid mõnikord meile Kroonlinna kasiinosse külla, arutasid ainult tenoreid, teater “Buffi” ja Rasputinit, kes just tol ajal oli oma hiilgetipul Venemaa keisri troonil.

Ega olnud ka tolle aja Peterburg – niipalju kui nüüd veel mäletan – muud kui üks suur pikantse-maigulise magamise maja. Väerinnal kaotus kaotuse järele, kuid päälinn oli täis elunautimist ja toredust. Libude karjad õhtuti Nevskil võistlesid oma rohkuses ohvitseride karjadega, kes neid küttisid. Salajastes urgastes joodi, prassiti, mängiti hasartmänge, löödi läbi hiigla summasid – ja üle kõige sirutas vanakene Rasputin oma õnnistavat kätt.

*

Minu otpuskitel Peterburi tuli vägivaldne lõpp, kuna ma “sõjaseisukorda” sattusin vägeva Marsi kohaliku vägeva preestriga – brigaadikindral von K-ga.

Mõningate teenistusliste “arusaamatuste” pärast ei võinud meie, s.t. vägev brigaadikindral ja mina, teineteist äkki enam sallida. Õieti öelda polnud mul just midagi brigaadikindrali vastu, kui ainult ekstsellents brigaadikindral mu rahule oleks jätnud. Aga talle tegi erilist lõbu seda mitte teha. Ta uuris välja, millal ma vahiteenistuses olin, ja tuli mind lahkelt vaatama. Sääljuures pidas ta end ebaviisakalt ja norivalt ülal. Tegi mulle etteheiteid küll sellepärast, miks ma seisma jäin pool sammu tast kaugemale kui vahiteenistuse määrustik lubab, küll sellepärast, miks mu mõõgatutt ei ole seotud, küll ka sellepärast, miks ma päävahis arestis olevail ohvitseridel luban käia tuhvlites. Oo, norimiseks võis säärane Marsi prohvet alati põhjusi leida. Ta tuletas selles toimingus kangesti mõnd kirjanduslikku arvustajat meelde, kes su ikka maha saab teha, kui aga tahab. Olin ma riviteenistuses, siis kostis äkki kesk paberossisuitsetamise vaikset idülli mürisev “valvel!” ja brigaadikindral otsis üles just minu ja just minu hooleks usaldatud poolkompanii, et mind ja mu poolkompaniid eksamineerida ja näägutada kuni lõunavaheajani. Kord aga ei jätnud ta mind lõunavaheajalgi rahule – ja see sai mulle saatuslikuks. Olin parajasti kasiinolaua taga lõunat söömas, kui alla jooksis hingeldav valvesõdur: brigaadikindral on kasarmus ja nõuab just mind üles! Panin mõõga vööle ja jooksin oma kõrge ülemuse silmade ette. Kõrge ülemus oli aga välja mõelnud kuratliku plaani minu sissevedamiseks. Juba mitu korda oli ta – väemäärustiku järele käies – minult nõudnud, et ma kõiki oma kompanii sõdureid pean tundma nimepidi. Mul polnud aga põrmugi soovi oma aega ja pääd kulutama hakata kõigi nende Ivanoovide ja Petroovide päheõppimisega. Pean tunnustama, et ma siis oma aja viitsin päämiselt suure lugemisega. Ennesõjaaegse eesti noorkirjaniku rahavaeselt pinnalt, kus puudusid igasugused kultuurkapitalid ja isegi inimlikud honorarid, olin ma vägeva Marsi korraldusel poole aasta jooksul saanud Vene ilmariigi subaltern-ohvitseriks, tol ajal kaunis inimeslikkude rahaliste sissetulekutega olevuseks. Kuid seistes küll Marsi ja Vene ilmariigi teenistuses jäin ma truuks päämiselt oma kirjanduslikkudele huvidele, ja kuna kirjutamine tolles õhkkonnas ja olukorras oli võimata, siis rahuldasin oma huve ainult ääretu lugemisega. Sest oli, mille eest raamatuid osta! Peterburi-sõidud olidki mulle päämiselt sellepärast huvitavad, et võisin tundide kaupa ümber kolada Peterburi raamatukauplustes ja – mitte ainult limpsata nagu varem, vaid ka osta!

Kus oli mul aeg ja huvi Petroovide ning Ivanoovide pähetuupimiseks, kui ma tihti ööd läbi lugesin ja isegi riviteenistuses iga puhkeaja kasutasin, et süveneda mõnesse seni ainult kataloogide järele igatsetud Strindbergi või Rodenbachi romaani.

Kindlasti oli see aga mu brigaadiülemale teada, kui ta mind oma Ivanoovide ja Petroovidega kiusama hakkas. Kuid ka mina olin talle paras vastane. Ma olin oma meestega kokku rääkinud, et kui kindral mind nimede kontrollimisega eksamineerima tuleb, siis meie järgmiselt toimime: kindral küsib minult selle või teise sõduri nime, mina ütlen huupi ühe nime, ja kui kindral sõdurilt järele pärib, kas see ta nimi ongi, siis vastaku sõdur, et just nii. Selle manöövriga olin ma seni ikka asjast üle saanud. Kindrali-härra küsis minult näiteks ligidalseisva sõduri nime. Ütlesin näiteks – sõduri nimi on Ossiinov. Kindral küsib sellelt Ossiinovilt, on ta tõepoolest Ossiinov. “Just nii, ekstsellents!” vastab sõdur, kuigi ta nimi võis olla jumal teab milline Petrov, Švaabra või Švõgla.

Selle taktikaga olin seni kindralist ikka jagu saanud.

Aga kasarmus võitis tema.

Asusin muidugi oma vana süsteemi kasutama, aga olin kahe silma vahele jätnud järgmise asjaolu:

Kui nõndanimetatud Ossiinov selle nime omaks oli tunnustanud, ütles kindral talle: “Anna raamat!” Jah, sinna see koer maetud oligi. Igal sõduril oli ta oma-nimeline palga ja varustuse raamat. Seda raamatut kaasas ei kantud, vaid see seisis sõduril kasarmus naripäitsis või öölauakesel. Rivis ei saanud kindral raamatut kasutada, nüüd oli ta siis sõjategevuse alaks valinud kasarmu – ja lõi mind häbistaval kombel.

Nõndanimetatud Ossiinov ulatas kindralile raamatu. Viimane tegi selle lahti ja luges: “Suttikov, Pjotr.” Siis hävitav pilk minule. Selles pilgus oli 99 protsenti kahjurõõmu.

Ja mina? Mul ei jäänud midagi muud üle kui üliviisakalt öelda:

“Vabandust, ekstsellents, ma eksisin. Jah, tõsi, selle sõduri nimi on ju Suttikov!”

Ja arvasin, et sellega on lõpp ja et pääsesin kerge sissekukkumisega. Kuid rõõmustusin vara!

Kindral asus teise sõduri juurde.

“Selle nimi, lipnik?”

“M – M – Mäsnikov, ekstsellents.”

“Anna raamat!”

Raamatus seisis, et sõduri nimi on Topor. Läksin üleni kuumaks, kuid julgesin siiski veel kord üliviisakalt öelda:

“Eksisin veel kord, ekstsellents. Ta nimi on tõesti Topor.”

Kuid kindral asus kolmanda mehe ette.

“Selle nimi?”

Mehel oli kange Poola välimus.

“Przybyszevskij!” hüüdsin ma meelt heites.

“Anna raamat!”

Sõduri nimi oli aga lihtne Idzikovskij.

Kindral viskas raamatu narile, ajas enda sirgeks ja tarvitas Napoleoni nappust.

“Vaadake mis, lipnik”, ütles ta. “Et teil võimalust ja aega oleks sõdurite nimesid õppida, minge õige 20 päevaks päävahti aresti.”

*

Arest päävahis minusugusele ohvitserile, kelle huvides sugugi ei seisnud Vene riigi eest oma verd valada, polnud just väga kole asi. Kõigepäält, päävahis võis lugeda niipalju kui süda kutsus, võis magada, ilma ei pruukis üles tõusta hommikul kell 6, võis “kaasvõitlejatega” kaarte mängida, lõpmata palju teed juua ja lõpmata palju ilmast ja maast ning eriti sõjast ja ülemusest rääkida kõiksugu võimalikke ja võimatuid asju.

Ning ohvitseride jaoskond päävahis oli ütlemata mugav ja komfortne. Laiad nahksohvad, kus nii kena oli lamada ja lugeda, mõnusad sügavad tugitoolid, kus võis meeleoluliselt suitsetada ja jalga jala pääle tõsta; söök saadeti kasiinost; oma tensik (1. sõdur-teener) [tentsik] võis tulla ja tuua sulle, mis sa tahtsid; rääkimata lehtedest ja kirjadest, oli luba kodunt tuua oma voodi, lamp ja raamatud; tuttavad võisid vaatama tulla ja sinuga juttu ajada poolte tundide kaupa, ja kuid sul hädasti vaja oli “au asju ajada”, siis lubati ka koju, kus võisid veeta tunni või teise. Lühidalt, kena rahulik ja mõnus teenistuspuhkus, ilma ülemuse ja muredeta.

Aga seekord ei läinud mul brigaadikindrali isalikest seadeldusist hoolimata korda päävahti pääseda.

Sest paar päeva pärast mu lahingu kaotamist kindralile juhtusid asjaolud, mis Kroonlinna päävahi mugavused mulle igaveseks sulgesid.

Vägeva Marsi käsi lükkas 1916. aasta suvel uue lüli ilmasõtta – Rumeenia. Tema väljaastumine oli aga vist juba varakult ette teada ja kuna ta Venemaaga ühiselt sõdima pidi, siis veeti juba varakult kiires korras vene vägesid rumeenia väerinnale ja vormeeriti igasuguseid uusi väeosi liini teenimiseks. Reservis seisvatest rügementidest ja garnisonidest võeti ohvitsere uute väeüksuste loomiseks. Tuli nõudmine ka meie rügementi, kust nõuti üht subalterni.

Selleks subalterniks – rumeenia väerinna ohvriks – sain mina. Põhjus selleks oli mõjuv: minu “vahekord” brigaadikindraliga. See oli omamoodi halvaks kuulsuseks rügemendile, et ühel ta ohvitseridest oli “vahekord” kõrgema ülemusega. Loomulikult oli see ohvitser rügemendi kärnaseks lambaks ja temast taheti lahti saada. Nii et kui tuli subalterni nõudmine, siis ligema ülemuse silm kohe minule langes. Paras juhus rügementi minust puhastada oli tulnud. See pidi mulle hoobiks olema, ja ligem ülemus teatas sellest mulle väga ettevaatlikult ja kaastundlikult. Kuidas siis! Lahkuda aristokraatlikust Peterburi rügemendist ja Peterburi lähedusest ning minna kuhugi jumal teab kuhu kuradile Rumeeniasse, see tundus igale peterburlasele ränga löögina. Mulle aga mitte. Mind ei sidunud miski nii väga kibedasti Peterburiga, ja uusi maid, inimesi ning olukordi tundma õppida – see mulle aina meeldis. Nii et mu vahekord kindraliga, mida peeti minu miinuseks, muutus mulle päriselt plussiks. Nii mõnigi senine rügemendi kaasohvitser jättis minuga pisarsilmil jumalaga – venelaste juures olid tol ajal pisarad elunautimisega ühes moes –, nii väga kahju oli tal vaesest Ričard Ivaanovičist, kes pidi rügemendi ohvritalleks olema ja kindlasti hukkuma. Mina aga ei hukkunud mitte, vaid pääsesin just selle ümberpaigutamisega elukardetavast Kroonlinnast, mis revolutsiooni puhkedes muutus ohvitseride, ka paljude endiste rügemendikaaslaste hukkumiskohaks.

Kuid nii kergesti ei tahtnud mu brigadiir mind minna lasta. Veel enne mulle komandeerimispaberite kätteandmist oli kavatsus mul päävahis oma 20 päeva ära istuda lasta ja alles siis lubada sõita. Kuid sellest ilusast kavatsusest tõmbas garnisoni komandant kriipsu läbi, kuna ta just noil päevil asus päävahi remontimisele ja sel puhul ei võetud ajutiselt arestitud ohvitsere päävahti. Tuli välja, et mu kinnipanekuga kindralil sugugi ei vedanud. Kõik oli tema vastu ja minu poolt. Aga oma ei tahtnud ta jätta. Ja nii siis tuli, et mulle ühes ärakomandeerimispaberitega kätte anti veel eriline paber Peterburi päävahti, kus ikkagi enne uude väeossa sõitmist oma vanad kroonlinna patud ära pidin maksma.

Sõitsin Peterburi kaunis pahas tujus. Võõra garnisoni päävahis istuda polnud sugugi armas väljavaade. Võõra garnisoni päävahis pole kunagi seda mugavust, mis “omas kodus”, sest vene vanasõnagi ütleb, et kuigi külas kena, on kodu ikka kõige parem.

Aga mul vedas selle arestiga siiski otse muinasjutuliselt.

Ilmunud Peterburi komandatuuri ja esitanud sääl oma paberi, milles mind kui asja saadeti päävahi korraldusse, teatas komandandi adjutant – kõrk kaardiväe leitnant – “pižooni” toonis mulle, et Peterburi päävaht on ülitäidetud (perepolneno) ja vabu kohti ei ole. Ta ütles seda nii kõrgi ja halvakspaneva tooniga, nagu oleksin ma tahtnud saada keiserliku audientsi au osaliseks, kuid minusugusel pööblil selle au osaliseks saada ei lasta. Ülitäidetud, pole vabu kohti! Mis hirmus! Otsegu võõrastemajad tol ajal. Minusse pidi see küll põrutavalt mõjuma! Mõtelge ometi, kõrge ülemus kannab järjekindlalt mu eest nii isalikult hoolt ja säält tuleb see tserber kaardiväe leitnandi näol ning lükkab mul paari hooletu sõnaga paradiisiväravad nina ees kinni.

Võtsin leitnandilt paberi, kus ta mulle päävahi ülikoormatud oleku kurba tõsiasja konstateeris ja sinna juurde lisas ka järelduse, et ülalnimetatud kurva tõsiasja tagajärjel võimata on mind päävahti vastu võtta.

Selle paberiga lahkusin, et põhjalikult järele mõelda, mis nüüd teha. Kuhu minna? Tundsin, et olen maa ja taeva vahel rippuv ohvitser. Sest millisesse väejakku ma nüüd õieti kuulun ja kuhu pean ma nüüd ilmuma? Vanast teenistuskohast lasti mind niiöelda lahti, kuid uude teenistuskohta võisin ilmuda alles Peterburi päävahis oma aja ära istunult. Viimane tingimus oli üliselgesti ja täht-tähelt mu paberitest lugeda. Kuid kuna mind päävahis vastu ei võetud…?

Mis teha? Tagasi minna vanasse teenistuskohta ja sääl teatada, et ka Peterburis “istuma” ei lasta, oleks muidugi kõige õigem olnud. Kuid puudus igasugune eriline salavägi, mis mind nii väga tagasi oleks tõmmanud Kroonlinna. Sellepärast otsisin väljapääsuteed juba parem Kroonlinna oma kombinatsioonidesse segamata. Mulle tuli kord isegi kindel nõu Peterburi jääda, niiöelda istuma mere äärde ja ootama tuult, s.t. päävahti sisselaskmist. Kõik juriidilised alused mul selleks olid. Muret tegi ainult küsimus, et kust siis palka hakkan saama, kui olen ainult päävahi aresti kandidaat.

Lõpuks, kui olin Peterburis veetnud mõned kenad päevad, tulin otsusele, et sõidan uude teenistuspaika, kuna mind kord juba kahe teenistuse vahejaamas – maa ja taeva vahel – vastu ei võetud. Selleski otsuses oli jälle oma tugev loogiline põhi ja juriidiline alus. Sain elus näitliku tõenduse, kui mitut viisi võib teotseda inimene seaduste ja määrustikkude rägastikus – ja ikka toimida õieti.

Lunastasin Peterburi vaksalis omale ametliku pileti Veliikija Luuki [Velikije Luki] linna, Pihkva kubermangu, kuhu olin kohustatud ilmuma ja registreerima end komandantuuris, kust alles pidin saama ligemaid teateid oma teenistuse uuest kohast ja liigist.

*

Veliikija Luuki oli keskmine vene kreisilinn, osalt sillutamata ja osalt munakividega sillutatud kõnniteedega. Temast jooksis läbi umbes Emajõe-laiune käredavooluline jõgi. Vihma valas rabinal, kui jõudsin kohale kaunis sumedal pimedal suveööl. Esialgset ulualust leidsin ühes kolmanda järgu võõrastemajas, kuna iga viisakam koht oli “perepolneno” viimase võimaluseni. Need tooaegsed kolmanda järgu võõrastemajad olid ehtsad sõja sünnitused. Mäletan, sattusin tol ajal kuski vene linnas “võõrastemajasse”, kus voodis polnud isegi madratsit ja tuli magada paljal voodipõhja riidel. Mis mööbel nois asutusis oli, sellest on kurb rääkida.

Kuid üht asja pakuti neis alati: Veenuse preestrinnasid vahvatele Marsi poegadele.

Aga – sõja aeg, nagu öeldi – hää, et säärastki ulualust sai.

Paremad ei olnud ju ka ametlikud ohvitseride-kodud, mis olid läbi- ja sissesõitvaile ohvitseridele asutatud komandantuuride juures. Nood olid mõnikord päris püsti augud. Kisa, lärm, kaklus, balalaika mäng, joodikute purjus mämmeldamine lõbunaistega oli sääl harilikuks asjaks kakskümmend neli tundi järgemööda. Öörahust polnud juttugi. Sellepärast, kui aga võimalust, võis noile ametlikele lõbumajule eelistada eralõbumaju, kus vähemalt “lõbu” oli vaikne ja kinnine.

Garnisoni komandandiks oli Veliikija Luukis etapikomandant, ratsaväe kolonel; ta adjutantideks kaks tagavaraväe lipnikku – üks Riia näitleja või laulja – kes ta oli – teine Mohilevi [Magiljov] advokaat. Neilt kuulsin, et mind on määratud etapivägede koosseisu ja ühe uue etapi pataljoni käsutusse, mida vormeeriti Veliikija Luukis.

See oli vast alles uudis! Ma naersin endamisi, seda sõnumit kuuldes. Sattuda riigiteenistusest etappi – noh, see oli pidu minusugusele! Aristokraatide rügemendist etapipataljoni, mida peeti õieti vangidevedamise pataljoniks – jah, väliselt oli see vägagi ebaesteetiline. Mõnigi kaardiväelane oleks võinud sel puhul endale kuuli pähe lasta. Kuid mulle oli selle näilise alanduse all suur õnn osaks saanud. Tänasin vaimus oma vana “sõpra” brigaadikindralit, vahekord kellega toonud mulle sellise alanduse, et sattusin riviteenistusest välja ja veel päälegi etappi!

Ilmusin vormeeritava etapi pataljoni ülemale, kelleks osutus üks vana tagavaraväe kolonel. “Au on ilmuda teie korraldusse kuuluvasse pataljoni, härra kolonel.” Käepigistus – ja harilik tseremonii oli läbi. Sellele järgnes majandusülema ja adjutandi ülesotsimine, kes olid mulle palju tähtsamaiks asjamehiks kui pärisülemus ise.

Majandusülem, vene sõjaväes alamkoloneliks nimetatud, eesti sõjaväe uuema mõiste järele kolonel-leitnant, oli eht škuura (nahk) omal alal, kellega oli raske asju ajada. Ta pidas eeskujulikust elust täpselt kinni – nägin seda kohe – ega andnud raha nn. “dokumendi pääle” s.o. õieti väikese võlakohustuse pääle, mis pärast palgast kustutati. Et mu reisu- ja Peterburi-seiklused mu rahasid tublisti olid puudutanud, siis oleks mulle väike avanss palga arvel tuliselt ära kulunud. Kuid “škuura” jäi kitsipungaks, kuigi “dokumendi pääle” rahaandmine oli seaduslikult lubatud ja vägagi praktiseeritud mõnes väeosas. Vanadele inimestele teeb aga suurt lõbu kokku hoida ja seda ka noortele pääle suruda, ning sääraste sekka kuulus ka see majandusülem. Ehtsa “ennesõjaaegsena” näis ta sõjaaegseid ohvitsere põlgavat ja käis minuga ümber üsna moka otsast. Teda südames kirudes jätsin ta istuma rahakasti kõrvale ja koputasin adjutandi uksele.

Adjutant, tagavaraväe lipnik, lombak, prillidega, endine pangaametnik, võttis mu paberid vastu ja sattus kohe mu pattudele. Olin ikkagi veel noor ohvitser ja vähe “koeri söönud”, sellepärast mõtlesin ärevusega, et mis nad minuga küll nüüd teevad – kas panevad kohe aresti või saadavad Peterburi või Kroonlinna tagasi. Seletasin adjutandile kaunis ärevalt ja hirmuga oma häda ja küsisin, mis nüüd teha. Kuid adjutant oli flegmaatiline ja üsna “teenistusse läinud” härra. Ta luges paberid rahulikult läbi ja ütles ühe suure sõna, mis vene sõjaväes kõik teenistusraskused ja keerulisused lahendas:

Raaport.

Sain isegi kohe aru, et nii see kõige parem.

Panin oma Peterburi-seiklused kirja, lisasin Peterburi komandandi adjutandi tunnistuse sinna juurde – ja teadsin isegi juba südamerahuga, et seni, kui see värk igalt poolt läbi käib, on juba palju vett merre joosnud.

See piinlik asi saatuse hoolde antud, asusin korteri otsimisele. Selgus, et linnas seisvaid väejagusid palju ei ole ja kortereid leidub. Paarilt juba kohal asuvalt ametivennalt sain teateid vabade tubade suhtes ja asusin neid otsima. Leidsin üsna kena toa ja nimelt veel päälegi maakonna vägeva mehe – kreisi ispravniku – juures. Mis funktsioone too politseimundris härra õieti maakonnas täitis, ma ei teadnud. Ta sõitis aga tihti maakonnas ringi ja tema käsutuses seisis terve kari straažnikuid, ratsapolitseinikke, kes ta juures asusid ja ka ta majapidamistöid täitsid kui vanaaegsed palgasõdurid.

Ispravnik üüris mulle oma suure saali, laskis sinna muule mööblile lisaks panna ühe voodi ja – mul oli üsna luksuslik tuba tolle aja ja olu piires.

Teiseks mureks oli uue tensiku otsimine, kuna endist Kroonlinnast kaasa ei lastud.

Mu uues kompaniis polnud pääle minu veel teised ohvitserid kohale jõudnud ja ma täitsin esialgu kompaniiülema kohuseid. Kompanii ise asus linna ligidal külas ja magas küünides, kuigi nii linna kui ka küla elumajades ruumi soovi korral küllaltki oleks leidunud. Kuid kes hoolis tol ajal vene sõdureist? Ohvitserid pidid inimesliku korteri saama, aga sõdur – noh, see pidi nii elama, et ta kellelegi tüli ei valmistaks. Mis muust!

Sõitsin iga päev korra ratsa kompaniisse, maitsesin sõdurite suppi, kuulasin nende hädaldamist korteri, varustuse ja palga asjus – ja ei saanud neid milleski aidata, sest isegi pataljoniülem ei olnud selles võimas. Sõdurid olid nimelt väeliinilt tulnud – kõik vanad mehed, puha mitmekordsed Georgi risti kavalerid, allohvitserid ja veltveeblid. Viimaseid oli kompaniis tükki viis, allohvitsere aga ligi kolmkümmend. Nad olid saadetud etapivägedesse kui puhkusele, kuid mis puhkus see küll oli: külmetada küünides, saabasteta, palgata ja muu varustuseta, mille nad liinil kaotanud. Aga siiski olid nad teatud määral õnnelikud: nahk oli terve ja ees väljavaade mitte enam nahka turule viia. See oli kõige tähtsam. Ning söögi eest katsusin ma hoolitseda, niipalju kui suutsin.

Säärasest kompaniist – võis arvata – pidi kaunis raske olema tensikut leida. Mehed lahinguist läbi käinud, vanad, riviteenistuse hirmuta – keda võis sääraseis asjaoludes tensiku kutse nii väga veedelda? Aga siiski leidus soovijaid küllalt.

Kõige esiti võtsin oma juurde ühe lätlase – oli ka juba 40 aasta ümber, aga ilma “paelata”, üks restoranipidaja Riiast. Ta oli muidu kaunis eeskujulik ja oskas hästi süüa teha – kasiinot meil pataljonis ei olnud –, kuid tal oli see halb omadus, et katsus sõjaväeteenistusest üldse lahti pääseda ning käis sellepärast peaaegu iga päev haigemajas, kus teda uuriti, puuriti ja määrati ühest komisjonist teise. See asjaolu tüütas mu peagi ära ja ma lasksin lätlase uuesti kompaniisse. Ta läks sellepääle kohe põhjalikult haigemajja, kust tõesti lõpuks päriselt sõjaväeteenistusest pääses. Enne ärasõitu käis ta minuga jumalaga jätmas ja seletas avameelselt, et kogu “operatsioon” talle maksma läinud midagi 40 rubla ümber. (Teatavasti usaldasid ohvitserid ja tensikud vene sõjaväes teineteist peensusteni.) Kutsus mind Riiga külla, kus tal pidi olema restoran ja kaks maja, andis aadressi. Kuid ma pole tänaseni mahti saanud.

Pärast lätlast võtsin väikevenelase, kes hirmsasti tahtis tensikuks saada, kuid kel ei olnud sellele ametile sugugi kõlblikkust. Taevas, neid “kotlette”, mis ta mulle tegi! Neid ei unusta ma tänapäevani. Need olid vedelad ja valged kui vasika ajud, kuid ujusid rasvas. Ainult kaks päeva pidasin vastu, siis lasksin veltveeblil uue kandidaadi saata. Ja sellega mul õnnestus! Mees jäi minu juurde 1917. aasta lõpuni – kuni revolutsiooni süvenemiseni, kus tensikuid ka enam teisendites ja aseainena ei lubatud pidada.

Uus tensik oli tore pikk poiss, Viitebski kubermangu venelane, galantselt üleskeeratud vurrudega, köögitüdrukute südamete võitja. Igalpool, kuhu meie pärastpoole sattusime, oskas see tensik mulle respekti luua, oskas alati hääs tujus olla ja ka kõige näljasemail mail “mitte millestki” hästi süüa teha. Ta oli rahuajal kuski mõisas midagi pool kokka ja pool toapoissi olnud. Temaga ei olnud muret, et hukkud, nagu venelased ütlevad. Igaveste reisude ja sõitude puhul oskas ta ideaalselt pakkida, sumadane korras hoida, neid tulest ja veest tervelt läbi viia. Magasid sa, siis käis Nikolai – nii oli tensiku nimi – korterit mööda ringi, tegi tähtsat nägu ja sisistas: “Kuš – tema ausus magab!” Südamlik poiss oli see venelane. Kui pärastpoole Rumeenias, Dobrudžas, kuski süüa ei olnud, leidus Nikolail ikka tükk pekki, mida ta, võib-olla, iseenda jaoks hoidnud. Aga ta ennem nälgis kui et ta “baarin” ilma oleks jäänud. Kui 1917. aasta sügisel lahkusime, nutsime mõlemad, ja Nikolai sai mu pildi, nagu ta ise ütles “igaveseks mälestuseks”.

Peagi algas ka teenistus Veliikija Luukis. Kuid see oli äärmiselt ja otse luksuslikult kerge. Pataljoni vormeerimine jätkus, ja seni, kuni see protseduur kestis, polnud õieti midagi teha. Kästi kompaniides ajaviiteks natuke riviteenistust harrastada. Noh, see oli koomiline pilt, kui sa kompaniiga, mis Georgi risti kavaleridest ja allohvitseridest koosnes, tagavarapataljoni õppeharjutusi tegema hakkasid. Sellepärast komandasid paar korda “õlale võtt” ja “jalale võtt” ning siis andsid sa vene sõjaväe armsama komando: “Vabalt seista! End kohendada! Võid suitsetada!” Säärane riviteenistus polnud raske.

Aegajalt tuli aga ka garnisoniteenistust ette. Määrati korrapidajaks komandantuuri, milline kohustus oli ühtlasi seotud garnisoni vahiteenistuse korrapidaja kohustustega. Oli seegi naljavärk võrreldes Kroonlinna garnisoniteenistusega. Kroonlinna vahiteenistuses pidid oma 24 tundi ülal istuma, sinelis, mõõga ja revolvriga. Ainult sineli krae üks haak oli lubatud garnisoniteenistuse määruse järele lahti teha. Silma kinni panna ei olnud luba, ka lamada mitte. Siin aga läksid, kui õhtu tulnud ja vahipostid üle vaadatud, rahulikult koju, jätnud valveveltveeblile ainult oma telefoninumbri. Mäletan, et kodu riidest lahti sai võetud ja mõnikord isegi rahulikult hommikuni välja magatud. See kõik tuli aga sellest, et tegemist polnud enam ehtsate riviteenistuse väeosadega, vaid etapivägedega. Kes hakkas nois kõiki peensusi nõudma. Traditsioon oli juba niisugune.

Kuid mõnikord öösi helises ka telefon ja siis tuli komandantuuri rutata, kus “midagi lahti”. Suuremalt jaolt oli põhjuseks mõni patrullsalk, kes tõi uulitsail tabatud korrarikkujaid: purjus sõdureid või ohvitsere jne., keda tuli üle kuulata, aresti paigutada ja siis raaport kirjutada. Sel alal juhtus mõnikord naljakaid lugusid. Eriti on mul meeles ühe sõjaväeametniku lugu. Sõjaväeametnikud olid ilmasõja vene sõjaväes kaunis koomiliseks elemendiks. Kuna sõjaaegsed ohvitserid vähemalt lühendatud sõjaväelise kasvatuse said, ei olnud sõjaväe-ametnikkudel tihtipääle mingisuguseid sellekohaseid ettevalmistusi: eraisik tõmbas ühel hääl päeval mundri selga ja oli siis äkki “ohvitser”, kuna vorm ühesugune ja ainult pagunid vähe erinesid ohvitseride omadest. Sellest tuligi, et sõjaväeametnikud ägedasti ohvitseriseisust hakkasid harrastama, ägedamini kui päris ohvitserid. Nad panid omale ratsapüksid jalga, kannused taha, võtsid ratsapiitsad kätte ja promeneerisid siis kuraasikalt kui husaarid. Kuid kuna neist eraisik, mundrist hoolimata, vägagi välja vahtis, siis avaldasid nad üsna naljakat pilti. Nende distsipliinimõisted ja mõisted ohvitseriseisusest olid väga udused ja tihtipääle tegid nad tükke, mis palju rabavat kõneainet pakkusid.

Kõnesoleva sõjaväeametniku oli patrull uulitsal tabanud, kui ta kaubahoovi ümber palja mõõgaga koera taga ajanud, kes julgenud – mõtelge – sõjaväeametniku pääle haukuda.

Nii seletas patrull. Ametnik ise oli “tinatuuri” täis kui tina, kuid täis ühtlasi ka püha viha, et lihtsad sõdurid olevat julgenud teda püsside vahel läbi uulitsate vedada kui kuritegijat. Mees nähtavasti arvas, et korpuse kindral talle autoga järele oleks pidanud sõitma ja ta komandantuuri tooma. Ta praalis, et ta oma au olevat tahtnud kaitsta (koerte vastu!) ja sellise väärt tegevuse juures on sõdurid julgenud teda eksitada. Kõne ajal tuli mehel kange häda “vaiksesse kohta” minekuks. Komandantuuris oli viimaseid kaks: üks ohvitseridele, teine sõduritele. Et aga härra sõjaväeametnik seisukorras oli, millises ta väljakäigu puhtusele väga kardetavaks võis muutuda, siis viisid sõdurid ta sõdurite poolele ja jäid ise ukse juurde vahti. Korraga kuulsid nad valju lartsu ja siis appikarjumist. Sisse vaadates selgus, et vahva sõjaväeametnik oli sõdurite kaunis katkises lokaalis kursi kaotanud, mõningad lauad õigelt kohalt ära nihutanud ja alla lennanud. Koomikast pidi peaaegu traagika saama, sest lakku täis olevat ametnikku läks korda kogu vahimeeskonnaga ainult suure vaevaga elusalt välja õngitseda, ja elusalt ehk tõesti ainult sellepärast, et alumise ilma sügavus ei ulatunud veel sõjaväeametnikule üle pää. Ametnik võeti õue pääl riidest lahti (ei tea, kas vene ohvitseri pagunit veel kuski säärasel kombel on määritud) ja pesti teda sõdurite meeletul rõõmuhõiskel pumba all ligi tund. Kuid kahekordne supelus ei olnud sõjaväeametnikult veel ta “ohvitserlikku” kuraasi võtnud: ta protesteeris valjult minu teguviisi vastu, et miks ma ta olen saatnud sõdurite väljakäigukohta, kus ta peaaegu oma elu oleks kaotanud, ja mitte, nagu vene sõjaväe kord nõuab, ohvitseride jaoskonda. Ta ähvardas seni, kui sõdurisineli all magama jäi. Mina aga kirjutasin tol ööl toreda raapordi komandandile, kus, nagu kord ja kohus nõudis, kogu asjaloo peensustega esile tõin. Arvan, kolonelil oli teisel päeval lõbus lugeda. Kuid õhk komandantuuris oli kaks päeva paha.

*

Peagi jõudsid pärale ka pataljoni teised ohvitserid. See oli kaunis kirju mast. Tähelepanu äratas üks balti mõisnikest, praegusest Eestist pärit, reservlipnik krahv von S. Ta oli etapivägedesse saadetud omal palvel, sest armas härra krahv kartis riviteenistust ja väerinda kui oma surma. Teiseks simuleeris ta puruhaiget inimest, kes enam hästi ei kuulnud, ei näinud, kel “oli” maks, süda, neerud ja kõht ja kes kogu päev muud ei teinud kui oigas ja hoidis käega kord rinnust, kord küljest, kord kõhust kinni. Sõna päev on alla kriipsutatud, ses öösi (see selgus väikeses garnisonis varsti) noolis krahv – ta oli 40 aasta ümber – linna mööda ringi, otsides armulugusid. Kõva “baabnik” oli ta, see krahv, ja napsi ei põlanud ta kunagi, kuigi ta haiged neerud ja süda seda ei oleks pidanud lubama. Ta lõhnas alati isuäratavalt ja oli muidu kena seltsimees, kuid ehtsa baltlase moodi kitsi kui koi: iialgi ei kostitanud ta kedagi, vaid aina kaebas oma hädasid – oma haigusi ja seda, et ta mõis nüüd kodu raisku aetavat ja et tal olevat kodu noor proua, kes asjata ta järele igatsevat. Ta käis ka komisjonides nagu mu endine lätlasest tensik, kuid väeteenistusest välja ei pääsenud, sest vaevalt lubas tal kitsidus rublagi ohverdada seks otstarbeks, milleks lätlane oli ohverdanud 40. Korterisse asus ta noore ämmaproua juurde – nagu praktiline maamõisnik kunagi –, sest ämmaproua juures oli tal alati võimalus piiritust ja veel muidki asju saada, millistest me peagi kuulda saime, kuigi ta kõike varjas otse jesuiitliku kitsidusega. Läksid sa talle külla, siis istus ta tugitoolis, oigas ja pani iga küsimuse juures käe kõrva juurde torru: ei kuulvat teine ju muidu. Kuid teinekord unustas isegi tasase kõne juures oma torutegemise – ja kui ta ka komisjonides nii halb näitleja oli, siis polnud ju imestada, et tal sääl sugugi ei vedanud.

Teiseks uueks huvitavaks tüübiks oli aselipnik D., suur rasvane väikevenelane, kes veltveeblist alamlipnikuks tõusnud ja sõja ajal alamlipnikust aselipnikuks. Mees oskas vaevalt kirjutada, aga tal oli suur stiil. Ta armastas sõna otsekoheses mõttes kindralit mängida. Tal oli aselipnikuks saades ostetud omale rahuaegne ohvitseri-sinel – vesihall –, mille krae nurki ta kandis keeratuina kui kindral, ja et tal oli kogu, mis kaugelt ületas kõige rasvasema koloneli kere, siis peeti teda tõesti kaugelt kindraliks ja sõdurid seisid talle hämaruses “vo front”, s.o. jäid vene sõjaväe määrustiku kohaselt saluteerides seisma, kui kindral möödus. Säärased juhused lõid D. tasakaalust välja ja ta jõi siis enese jälle nii täis, et tegi avalikkudes kohtades skandaali ning sattus aresti. Tema skandaalid seisid aga selles, et ta suurushullustuses näiteks linnavahti, gorodovoid, mängima kippus, uulitsaliikumist korraldama asus ja eraisikutelt teretamist nõudis. Nägin ise kord, kuidas ta, kui voorimees ta nõudmise pääle seisma ei jäänud, vile võttis, ehtsa kardavoi moodi vilistas ja siis voorimehel raskesammuliselt järele hakkas jooksma, ise kisendades kui tulivihane “derži-morda”. Kord koloneli juures õhtusöögil nuuskas ta salvrätikusse nina, ja kui kolonel talle selle üle märkuse tegi, siis haavus ta ja lubas salvrätiku omal kulul lasta ära pesta. See lugu tõi talle jälle viis päeva aresti. Ta peamureks oli iga päev hankida endale kaks pudelit kanget jooki – ükskõik siis, kas ehtsat valget viina või ka selle aseainet. Seda jõi ta oma perekonna keskel, sest naist ja selle tütart vedas ta igale poole kaasa. Ta oli nimelt teist korda abielus ja tütar – 16-aastane plika – ei olnud sellepärast tema oma. Aga huvitav, et ta sel plikal kellegagi kurameerida ei lubanud ja teda kodu peaaegu vangis hoidis. Muuseas, naisele andis ta iga päev regulaarselt peksa.

Teised pataljoni ohvitserid olid enamvähem keskpärased vene sõjaväe tüübid, vast lipnik V. ja lipnik K. maha arvatud. Esimene neist sai peagi sellest kuulsaks, et ta krahv S-i ämmaproua juurde ühes oma naisega korterisse kolis ja pataljoni “avalik arvamine” siis peagi tõendama hakkas, et ta oma naise S-ile olevat välja rentinud: kitsi S: laenas talle – ime küll! – sagedasti raha, mida ta tagasi ei maksnud; selle eest aga võttis ta S-i vahiteenistuse korrad enese kanda ja magas siis eeskujulikult komandantuuris, kuigi väga hästi teadis, et S. tema naise magamistoa naabruses magas ja uksel üldse lukku ei olnud. Nii vähemalt teadis tõendada pataljoni “avalik arvamine”.

Lipnik K. ainus iseärasus oli, et tal oli korrapärane armukene, keda ta igale poole kaasa vedas. See iseärasus sai pataljonis sellepärast eriti tähelepanuvääriliseks, et alati, kui sa K. poole pärast lõunat sisse astusid, ta lukustamata ukse taga oma daamiga voodis oli ja igale koputusele lahkelt vastas “sisse!”. Sääljuures jättis tema ja daami riietus ning poos seltskondliku viisakuse mõttes palju soovida.

Kena mees oli ka minu uus kompaniiülem U., kes lõpuks saabus kustki poola väerinnalt. Ta oli reservisoleku tõttu juba 45-aastane leitnant ja põdes üht vanaaegsete ohvitseride maaniat – oma kompanii sõdurite ning nooremate ohvitseride hellitamist, kuna ta oma ohvitseridele ja sõdureile tahtis olla “isaks”. Kahtlemata oli see ilus joon, aga mulle paistis, et ta sellega juba natuke liialdas, ja mulle tuli tihti mõte, et ta on ses suhtes natuke “nii” ja et vist see kunagi ta reservimineku põhjuseks võis ollagi. Tema päänõue sõdureile oli, et need ta tervitusele hästi vastaksid – muu võis kõik minna, kuidas ta läks. Minult nõudis ta, et ma ainult korra päevas “viisakuse pärast” kompaniis käiks – ja see oli kõik. Seejuures seisis ta minu eest kui müür igas asjas. Ta muretses otpuskeid, laenas raha, kui tarvis oli, ja kui sa tema poole külla läksid, siis söötis ja jootis laia ehtsa vene külalislahkusega. Konfliktide puhul kõrgema ülemusega võttis kompaniiülem kõik minu patud oma arvele; astus ette, käsi mütsi ääres: “Vabandust, härra kolonel, selles ei ole lipnik süüdi, see on minu korraldus; lipnik käis ainult minu korralduse järele.”

Teenistus osutus, niisiis, Veliikija Luukis üpris kergeks ja jättis palju vaba aega. Ispravniku tütarde kaudu tutvusin kohtupriistavi tütardega, kohtupriistavi tütarde kaudu semstvo ülema tütardega jne. Puutusin esimest korda kokku vene kreisilinna inimestega, selle vene intelligentsi keskpärase ringiga. Palju tegin kaasa “večerinkasid”, “piknikke” ja nimepäevi, sest kauges Vene maakonnalinnas ei hoolitud sõjast suurt, teda nagu ei olnudki. Sõjaaegsed vene preilid ei olnud sugugi ebalahked sissesõitnud ohvitseridele, eriti kui sa olid mõnest teisest rahvusest. Viimane asjaolu on sõjas ühesugune igal maal, ja kui sõda on enesest suur verevalamine, siis on ta teisest küljest ka suur veresegamine. Milline asjaolu sõjapooldajaid eriti vaimustab. Sest nende teooria, et sõda on väetiseks uutele sugupõlvedele, leiab kinnitust juba sõja ajal ja on näitlikuks tõenduseks teoreetikutele.

*

Minu garnisoni-idüll Veliikija Luukis kestis augustikuuni. Siis käis äkki kahin läbi pataljoni: sõidame! Pataljon oli lõpuks ometi lahingu-, s.t. nime järele otsustades, õieti vangivedamise-korras ja rumeenia väerinnal oli meie jaoks kuski auk vist välja mõeldud. Auk siin mõeldud mõne küla või linna kujul.

Kuid ärasõit venis, nagu see ikka oli harilik, päevast päeva, ja alles nädala-kolme pärast saime Veliikija Luukist välja. Vaheajal oli mul aga tegu oma Kroonlinnast pärit arestilooga, kuna ma oma 20 päeva vormiliselt Veliikija Luukis ära istusin. Vormiliselt. Sest lugu oli järgmine. Mu raaport, mille pataljoni tulles aresti asjus sisse andsin, tegi omad ringreisud ära ja tuli Kroonlinnast tagasi brigaadikindrali kindla nõudega: mina pidavat oma 20 päeva ära istuma – seadus peab seaduseks jääma ja kindrali määrus määruseks.

Mäletan, et komandandi adjutandid mu komandantuuri kutsusid ja väga tõsiste nägudega vastu võtsid. Nad näitasid mulle Kroonlinna brigaadiülema kirja ja komandandi resolutsiooni sellele: “Täita. Lipnik Roht 20 päevaks aresti panna ja x. brigaadi ülemale sellest teatada.” Komandant oli nimelt garnisoniülema õigustega ja temale allus ka meie pataljon.

Seisin löödult. Siis ikkagi võitis kindral von K.! Sellest oli kahju. Istumine, teadagi, polnud ka just lõbus, eriti Veliikija Luukis, kus teenistus kerge ja tuttavaid palju.

Adjutandid vahtisid mind kavalate nägudega. Siis võttis vanem neist – Mohilevi advokaat – mingisuguse paberi ja pistis mulle pihku. Paberile oli masinakirjaga löödud järgmine tekst: “Selle ettenäitaja, lipnik Roht, on Veliikija Luukist etapi komandandi poolt komandeeritud 20 päevaks Pihkvasse komandantuurile tarvisminevat varustust x. väerinna varustusvalitsuselt vastu võtma.”

“Jah, aga arest…” imestasin mina.

“See ongi Teie arest…” naersid adjutandid.

“Kuidas nii?”

“Väga lihtsalt. Sõitke aga rahulikult aresti. Küll meie muuga toime saame.”

Ning nad näitasid päevakäsku, milles samal päeval oli järgmine paragraaf: “Lipnik Roht lugeda tänasest päevast aresti all olevaks komandantuuri juures.”

Nüüd mõistsin ma.

Sõitsin Pihkva, kus mul ainult paar päeva tegemist oli mõnesaja sineli vastuvõtuga, ja säält sõitsin kodumaale puhkusele. Kui tulin tagasi, lugesin päevakäsust: “Lipnik Roht lugeda arestist vabanenuks ja aresti ära kandnuks, millest x. brigaadi ülem teadvaks teha.”

Sellega oli mul arest kantud, Kroonlinna brigaadikindral aga ninapidi veetud. Ta võis komandantuuri kirja saades verejanuliselt oma vurre närida, kuid kui ta teadnud oleks, kuidas komandantuur teda tüssas – ta oleks sattunud vägagi viletsasse tujju.

Üldse oli asju, millistes võõrad väeosad ja ülemused üksteist sugugi ei toetanud, vaid veel üksteisele nina pihta armastasid anda. Minu aresti-loos oli koer sellesse maetud, et Veliikija Luukis mind juba peeti “oma ohvitseriks” – ja mida paganat tahtis “võõras kindral” “nende” ohvitserist! Mingu põrgu! See oli see psühholoogia, miks mind otpuski lasti ja “võõrast kindralit” ninapidi veeti. Muidugi, kui oleks minu aresti põhjused kriminaalsed või vähemalt tõsiseltki distsiplinaarsed olnud, siis oleks teine asi. Aga kui komandant kuulis, miks kindral mulle 20 päeva määranud, vihastunud ta ja lausunud adjutandile, et “õige mul vana sakslase-tobu – või siis tühipaljaste sõdurite nimede pärast määrab ohvitserile 20 päeva!”

Kui ma “komandirovkast” tagasi olin jõudnud, algas augustikuu lõpul meie sõit ešelonina lõuna poole.

Veliikija Luukis oli juba kaunis kõva sügis: vihmad, pori ja langevad lehed. See pisikene vene linnakene oli halliks ja õudseks muutunud oma ühetooniliste majadega, kasimatuse ja sillutamata uulitsatega. Ses suhtes oli rõõm tast lahkuda. Kahju oli ainult sõita kaugele ära Peterburi ja kodumaa lähedusest, kuhu siitki mõnikord sai käia ööpäevase sõidu järele.

Sõit ešeloniga on asi, millest mittesõjaväelasel aimu ei ole. Ešelon – on teatud sõjaväeosa rongil. Terve pataljon näiteks rongil – on ešelon. Lühidalt, ešelon on sõjaväerong, kuhu ei kuulu midagi pääle teatud väeosa inimeste, varanduse ja loomade. Vene ešelonides oli harilikult üks klassivagun ohvitseridele, “tepluškad” (köetavad kaubavagunid) sõduritele ning lihtsad kaubavagunid hobustele ja väeosa varandusele.

Ešelonid ei liikunud kunagi nii kiiresti kui reisijaterongid, mõnikord jäid nad kiiruses isegi kaubarongidest maha. Sõit Peterburist Odessa kestis rahu ajal kiirrongides umbes 24 tundi, sõja ajal juba kolm ööd-päeva. Kuid meie tookordne sõit Veliikija Luukist (niisiis umbes Peterburi kaugusest) Odessa kestis ešelonis ligi kaks nädalat! Kui arvatakse, et oli see aeg küll üks piin, siis ei jaga ma seda. Ilmasõda õpetas mustlase moodi elama. Alalised ametisõidud, komandeerimised, väeosade ümberpaigutamised harjutasid raudteesõidule vaatama kui spordile. Kolm-neli ööd-päeva sõita oli siis tühine asi. Ja mõnikord tuli seda teha oludes, kus magamisele mõteldagi ei saanud – hää, kui sai kuski istuli paar tundi tukkuda.

Sõit ešeloniga oli aga sääraste sõitude kõrval toredusasi. Sul oli klassivagunis oma koht, kuhu tensik korraliku aseme teinud su tekkidest ja patjadest. Sääl puhkasid sa päevade kaupa teenistusest, pikutasid oma asemel, romaan peos ja pabeross palges, kuna aknast lendasid mööda võõrad maastikud, linnad ja rahvad. Säärase sõidu kestvus ei teinud tüli – vastuoksa, tahtsid, et ta niipea ei lõpeks. Peaaegu igas vaksalis peatus rong tublisti – kus pool tundi, kus tunni, kus ka kaks, suurtes vaksalites mõnikord ilmatu aja. Põhjus: raudteeliinide tegevuse ülekoormatus. Säärastel pikkadel peatustel jätkus aega käia võõrastes linnades, süüa, end ümbrusegagi tutvustada. Mäletan näiteks, et ühes Ukraina jaamas lipnik S.-ga kihla vedasin, kinnitades, et kahe vaksalis jalutava preiliga veerand tunni pärast kõnnin käealt kinni. Lipnik S. kaotas kihlveo. Oli huvitav, hooletu ja vähe laisk elu. Minu armsamaks spordiks sai istuda vaguni trepil, jalad trepilaual, ja nii sõita, raamat pihus. Vaguni aknast polnud küllalt laialdast pilku, ka oli õhk sees raske ja soe. Mäletan, et tihti olin hädas, mida nautida, kas romaani või möödalibisevaid maastikke.

Kui jõudsime Ukraina piirkonda, kadus porine ja vesine sügis, asemele tuli ilus, soe, mõni päev koguni kuum hilissuvi. Mida kaugemale lõunasse, seda rohelisemaks läksid puud, palavamaks päike. Põhjamaise madala halli taeva asemele tuli kõrge roheline lõunamaine taevas. Valgete nägudega luitunud inimeste asemele päevitanud nägudega, tõmmukas, värvilistes riietes rahvas. Peagi hakkas puuvilja rohkus end tunda andma. Kõige esiteks tulid suured lihavad pirnid, õunad ja ploomid. Siis hakkasid tulema arbuusid ja melonid. Lõpuks viinamarjad. Esiteks sai neid ostetud kalli raha eest. Pärastpoole läksid nad aga nii odavaks ja neid oli nii palju, et nendega enam midagi teha ei jõudnud. Igas vaksalis ootas kari müüjaid, kes ešelonide vahel hääd äri tegid.