Читать книгу Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa - Richelle Mead - Страница 3

MIND JÄLITATI.

Kui arvestada seda, kuidas olin paaril viimasel nädalal teisi jälitanud, siis oli selles oma iroonia. Vähemalt ei olnud see strigoi. Muidu oleksin seda juba teadnud. Olles hiljuti varjudest suudelduks saanud, olin omandanud võime tunnetada ebasurnuid – kahjuks andsid nendest märku iiveldushood. Sellegipoolest olin tänulik oma keha häiresüsteemile ja mul oli hea meel, et tänaõhtune jälitaja ei ole kiire, hullumeelselt õel vampiir. Viimasel ajal olin nendega küllalt võitlusi maha pidanud ja oleksin tahtnud vaba õhtut.

Arvasin, et minu kannul käib dampiir nagu ma isegi, arvatavasti keegi klubist. Pidin aga tunnistama, et ta ei liikunudki nii vargsi, kui oleksin ühest dampiirist oodanud. Jälitaja sammud olid pimedate kõrvaltänavate kõnniteedel selgelt kuulda ja korraks silmasin ta varju. Siiski, arvestades minu järelemõtlematuid tegusid täna õhtul, on dampiir kõige tõenäolisem süüdlane.

Asi sai alguse palju varem Ööbikus. See ei olnud klubi õige nimi, vaid tõlge. Tegelik nimi oli mingi venekeelne sõna, mida minu keel ei paindunud välja ütlema. Ameerikas oli Ööbik kuulus rikaste moroide seas, kes reisisid välismaal, ja nüüd ma mõistsin, miks. Klubikülastajad olid igal kellaajal riides, nagu nad oleksid keiserlikul ballil. Elevandiluukarva seinte, kuldsete rullornamentide ja liistudega tundus klubi pärinevat otsekui tsaariajast. See meenutas mulle Talvepaleed – tsaari residentsi, mis oli jäänuk nondest aegadest, kui Venemaad valitsesid tsaarid. Olin seda Sankt-Peterburgi saabudes kohe külastanud.

Ööbikus sädelesid ehtsate küünaldega uhked lühtrid, valgustades kullatud kaunistusi, nii et kogu ruum säras isegi hämaras valguses. Klubis oli suurem söögisaal sametlaudlinadega kaetud laudade ja kabiinide, salongi ja baariga, kus inimesed said suhelda. Hilisõhtul seadis bänd end laval valmis ja paarid läksid tantsima.

Kui ma paar nädalat tagasi linna tulin, ei pakkunud Ööbik mulle huvi. Olin olnud üksjagu ülbe ja arvanud, et leian kohe mõne moroi, kes juhatab mind Dimitri kodulinna Siberis. Dimitri kodulinn oli parim võimalus talle jälile jõuda, kuna mul polnud aimugi, kuhu ta oli läinud. Ainult et ma ei teadnud, kus see asub, seepärast üritasingi leida moroisid, kes mind aitaksid. Venemaal oli päris mitu dampiirilinna ja – kogukonda, kuid Siberis vaid mõni üksik, mistõttu arvasin, et enamik kohalikke moroisid teab Dimitri sünnipaika. Õnnetuseks selgus, et moroid, kes elasid inimeste linnades, oskasid end väga hästi varjata. Käisin läbi kõik paigad, mis minu arvates võisid olla moroide kogunemiskohad, kuid tulutult. Aga moroideta ei olnud mul vastuseid.

Nii hakkasin Ööbikus käima, mis ei olnud just kerge. Kaheksateistkümneaastasel tüdrukul oli raske sulanduda linna koorekihi hulka, kes seda klubi külastas. Avastasin üsna varsti, et kallid riided ja piisavalt suur jootraha kindlustasid mulle mõningase edu. Teenindajad tundsid mu ära ja kui nad arvasidki, et minu kohalolek on imelik, ei öelnud nad seda välja ja andsid mulle heameelega palutud nurgalaua. Küllap nad arvasid, et olen mingi ärimehe või poliitiku tütar. Neil oli ükskõik, kes ma olin, peaasi, et mul oli raha, muust nad ei hoolinud.

Ent minu esimesed õhtud klubis valmistasid pettumuse. Ööbik võis ju olla moroide eksklusiivne kogunemispaik, kuid seda külastasid ka inimesed. Algul näis, et ainult nemad seal käisidki. Õhtu edenedes tuli külastajaid üha juurde ning libistanud pilgu üle rahvast täis laudade ja inimeste, kes baarileti ääres viivlesid, ei hakanud mulle ühtki moroid silma. Kõige tähelepanuväärsem hetk oli siis, kui märkasin pikkade, plaatinablondide juustega naist, kes koos sõpradega salongi astus. Naine oli minu poole seljaga, kuid ta oli nii Lissa sarnane, et olin kindel, et mulle on jälile saadud. See oli imelik, et ma ei teadnud, kas tunda erutust või jubedust. Igatsus Lissa järele oli kohutavalt suur – samas ma ei tahtnud, et ta oleks osaline minu hädaohtlikus ettevõtmises. Siis pöördus naine ringi. See ei olnud Lissa, oli lihtsalt üks inimene. Mu hingamine taastus aeglaselt.

Umbes nädal tagasi nägin neid lõpuks esimest korda. Grupp moroi naisi oli tulnud hilisele lõunasöögile. Neid saatis kaks kaitsjat, kellest üks oli mees ja teine naine ning kes istusid kohusetundlikult ja vaikselt lauas, kui nende hoolealused šampanjat juues lobisesid ja naersid. Kõige raskem oli olnud kaitsjaid üle kavaldada. Nendel, kes teavad, mida tähele panna, on moroisid lihtne tuvastada: nad on pikemad kui enamik inimesi, kahvatud ja ülisaledad. Neil on ka naljakas komme kinnise suuga naeratada, et kihvu varjata. Dampiirid näisid tänu soontes voolavale inimverele… noh, inimestena.

Kindlasti paistsin tähelepanematule inimsilmale täpselt sellisena nagu ta ise. Olen umbes meeter seitsekümmend pikk ja kui moroidel on enamasti lausa ebamaised, modellilikud kehad, siis minul on sportlik ja rinnakas. Minu tundmatult türklasest isalt päritud geenid ja liiga palju päikest olid andnud mulle kergelt päevitunud jume, mis sobis hästi mu pikkade, peaaegu mustade juuste ja sama tumedate silmadega. Ent need, kes on moroide maailmas üles kasvanud, suudavad mind lähemalt uurides ära tunda dampiiri. Ma ei ole kindel, millest see tuleneb – võib-olla instinktist, mis tõmbab omasuguseid ligi ja tunneb ära moroi vere.

Sellegipoolest oli oluline, et paistaksin kaitsjatele inimesena, et mitte äratada kahtlusi. Istusin oma nurgas, nokkisin kaaviari ja teesklesin, et loen raamatut. Teile teadmiseks, minu arvates on kaaviar vastik, kuid Venemaal olid seda kõik kohad täis, eriti just kenad kohad. Kaaviar ja borš – peedisupp. Ma ei söönud Ööbikus peaaegu kunagi oma toitu lõpuni ja pärast seda suundusin alati näljasena McDonald’sisse, ehkki Venemaa McDonald’si restoranid olid teistsugused kui need, millega mina olin Ameerikas üles kasvanud. Aga tüdruk pidi ju sööma.

Nii sai moroide uurimine nende kaitsjate teadmata minu osavuse proovikiviks. Ausalt öeldes polnud kaitsjatel päevasel ajal midagi karta, kuna strigoid ei tule päikesepaistel välja. Kuid kaitsja loomuses on olla valvas ja nende pilgud rändasid pidevalt ruumis ringi. Mina olin saanud samasuguse väljaõppe ja teadsin nende trikke, tänu sellele õnnestus mul spioneerida, ilma et mind oleks teolt tabatud.

Naised tulid tihti tagasi, tavaliselt hilisel pärastlõunal. Püha Vladimiri akadeemias elati öise režiimi järgi, kuid inimeste seas elavad moroid ja strigoid päevast elu või midagi vahepealset. Mõnda aega kaalusin, kas mitte nendele või isegi nende kaitsjatele läheneda. Miski hoidis mind siiski tagasi. Kui üldse keegi teab, kus asub dampiiride linn, siis on see meesmoroi. Paljud neist käivad dampiirilinnades lootusega lantida kergemeelseid dampiiritüdrukuid. Andsin endale lubaduse oodata veel ühe nädala ja vaadata, kas on ka mehi liikumas. Kui ei, siis vaatan, missugust infot saavad naised mulle anda.

Paar päeva tagasi ilmus lõpuks kaks moroi meest välja. Nad tulid tavaliselt hilisõhtul, kui saabusid tõelised peoloomad. Mehed olid minust umbes kümme aastat vanemad ning disaineriülikondade ja siidilipsudega rabavalt ilusad. Olekult sarnanesid nad vägevate ja tähtsate inimestega, ning oleksin võinud kopsaka rahasumma peale kihla vedada, et nad on kuninglikust soost – eriti kui veel arvestada asjaolu, et mõlemad tulid koos kaitsjaga. Kaitsjad olid alati samad – noored mehed, kes kandsid ülikondi, et sulanduda, kuid ikkagi seirasid ruumi targa kaitsja hoolikusega.

Ja siis veel naised – alati palju naisi. Need kaks moroi meest olid parandamatud flirtijad, kes noolisid pidevalt naisi ja lõid külge kõigile, kes lähedusse sattusid, olgu siis kas või inimsoost. Ent koju ei läinud nad inimestega mitte kunagi. See tabu oli meie maailmas sügavale juurdunud. Moroid olid sajandeid end inimestest eemale hoidnud, peljates, et nii suureks ja võimsaks paisunud rass nad avastab.

Ent see ei tähendanud, et mehed läksid koju üksi. Mingil hetkel õhtu jooksul ilmusid tavaliselt dampiirinaised – igal õhtul erinevad. Nad kandsid suure dekolteega kleite, näod paksult jumestatud, nad jõid palju ja naersid kõige üle, mida mehed ütlesid – mis arvatavasti ei olnud üldse naljakas. Juuksed olid neil alati lahtiselt seljal, kuid vahetevahel pöörasid nad päid nii, et paljastusid tumedate sinikatega kaelad. Need olid verehoorad – dampiirid, kes lubasid moroidel seksi ajal verd imeda. See oli samuti tabu, kuid salaja tehti ikka.

Tahtsin endiselt tabada ühte moroi meest üksinda, eemal kaitsjate valvsa pilgu alt, et saaksin teda küsitleda. Kuid see oli võimatu. Kaitsjad ei jätnud kaitsealuseid kunagi üksi. Üritasin neile isegi järgneda, kuid klubist lahkudes hüppasid nad kohe limusiini, seega oli mul võimatu neid jalgsi jälitada. See oli lihtsalt masendav.

Täna otsustasin lõpuks, et pean lähenema tervele seltskonnale ja riskima sellega, et dampiirid mind ära tunnevad. Ma ei teadnud, kas keegi kodus tegelikult ka mind otsis, või kas sellele grupile minu isik üldse korda läks. Võib-olla olen endast liiga heal arvamusel. Täiesti võimalik, et üks koolist väljalangenud jooksik ei huvitanud kedagi. Aga kui keegi mind tegelikult otsis, oli mu kirjeldust ilma igasuguse kahtluseta levitatud kaitsjate seas üle terve maailma. Ehkki olin nüüd kaheksateistkümneaastane, leiduks kindlasti tuttavaid, kes tiriksid mind tagasi USA-sse. Ent kuni ma pole Dimitrit leidnud, ei kavatsenud ma mingil juhul seda teha.

Just siis, kui kaalusin, kuidas moroidele läheneda, lahkus üks dampiiritar lauast ja suundus baarileti poole. Kaitsjad loomulikult jälgisid teda, kuid paistis, et nad olid kindlad naise turvalisuses ja keskendusid moroidele. Olin kogu aeg mõelnud, et dampiiride ja verehoorade küla kohta oleks hea saada infot moroi meeste käest, aga kas polnud parem küsida päris verehooralt, kus see koht asub?

Lahkusin lauast hooletul sammul ja lähenesid baarile, otsekui tahaksin jooki tellida. Seisin veidi eemal, kuni naine ootas baarmeni, ja uurisin teda silmanurgast. Ta oli blond ja tal oli seljas pikk, hõbemüntidega kaunistatud kleit. Ma ei suutnud otsutada, kas selle kõrval on minu must satiinist tuppkleit maitsekas või igav. Naise liigutused, isegi see, kuidas ta seisis, olid graatsilised nagu tantsijannal. Baarmen teenindas teisi ja teadsin – kas nüüd või mitte kunagi. Ma kummardusin naise poole.

„Kas te räägite inglise keelt?“

Naine võpatas üllatusest ja vaatas minu poole. Ta oli vanem, kui arvasin, oskuslikult tehtud jumestus varjas tema tegelikku iga. Kiire hindav pilk sinistest silmadest tundis minus ära dampiiri. „Jah,“ sõnas ta ettevaatlikult. Isegi see üks sõna oli öeldud tugeva aktsendiga.

„Ma otsin üht linna… linna, kus elab palju dampiire, see on Siberis. Kas te teate, millest ma räägin? Ma pean selle leidma.“

Taas seiras naine mind kaalutlevalt ja ma ei suutnud ta näoilmest midagi välja lugeda. Ta oleks võinud olla kaitsja, nii ilmetu oli ta nägu. Võib-olla oli ta kunagi väljaõpet saanud.

„Ärge uurige,“ sõnas ta järsult. „Laske sel olla.“ Ta pööras selja, pilk baarmenil, kui too tegi kellelegi kirssidega kaunistatud sinist kokteili.

Ma puudutasin selle naise käsivart. „Ma pean selle leidma. On üks mees…“ Mu hääl katkes. Niipalju siis külmaverelisest küsitlusest. Paljas mõte Dimitrile tõstis mul südame kurku. Kuidas ma suudan seda naisele seletada? Et jälitan ammu jahtunud jälge, otsides meest, keda armastasin üle kõige siin ilmas – meest, kes oli muutunud strigoiks ja kelle pidin nüüd tapma? Isegi praegu suutsin silme ette manada Dimitri pruunide silmade soojuse ja tunnetada ta käte puudutust. Kuidas suudan teoks teha kavatsuse, milleks olin ületanud ookeani?

Keskendu, Rose. Keskendu.

Dampiirinaine vaatas tagasi minu poole. „Ta ei ole seda väärt,“ lausus ta, mõistes mind valesti. Kindlasti arvas ta, et olen kallimat jälitav armuvalus tüdruk – kes ma ka olin. „Te olete liiga noor… teil pole veel hilja kõike seda vältida.“ Ta nägu võis küll olla ilmetu, kuid häälest kostis kurbus. „Minge ja tehke oma elust midagi. Hoidke sellest kohast eemale.“

„Te teate, kus see asub!“ hüüatasin, liiga erutatud, et selgitada, et ma ei lähe sinna verehooraks. „Palun… te peate mulle ütlema. Ma pean sinna minema!“

„Kas on mingi probleem?“

Pöördusime mõlemad ja meile vaatas vastu ühe kaitsja vihane nägu. Kurat! Dampiiritar ei pruugi olla nende jaoks kõige tähtsam, kuid nad panevad tähele, kui keegi teda ahistab. Kaitsja oli minust vaid veidi vanem ja naeratasin talle magusalt. Ma küll ei ole nii rinnakas ja suure dekolteega kui see teine naine, aga tean, et lühike seelik paljastab mu kaunid jalad. Ei või olla, et kaitsja on selle vastu immuunne. Noh, ilmselt siiski oli. Tema karm ilme näitas, et minu võlud ei mõjunud. Siiski arvasin, et võiksin proovida õnne ja temalt infot välja pigistada.

„Ma otsin üht linna Siberis, kus elavad dampiirid. Kas te teate seda?“

Mees ei pilgutanud silmagi. „Ei.“

Suurepärane. Kumbki ei teinud seda mulle kergeks. „Võib-olla teie boss teab?“ küsisin tagasihoidlikult, lootes, et see kõlab, nagu tahaksin saada verehooraks. Kui dampiirid ei räägi, siis võib-olla hakkab üks moroidest rääkima. „Võib-olla ta tahab seltskonda ja räägib minuga.“

„Seltsi tal juba on,“ vastas kaitsja ühetoonilisel häälel. „Ta ei vaja rohkem.“

Naeratasin „Kas te olete selles nii kindel?“ nurrusin. „Võib-olla peaksime temalt küsima?“

„Ei,“ vastas kaitsja. Selles ühes sõnas kuulsin väljakutset ja käsku. Tagane. Kaitsja ei kõhkle vastu hakkamast ükskõik kellele, kes tema arvates võib ohustada ta peremeest – isegi kui see on üks alamkihti kuuluv dampiiritüdruk. Kaalusin, kas mitte peale käia, aga otsustasin hoiatust kiiresti kuulda võtta ja taganeda.

Kehitasin muretult õlgu. „Ta ei tea, millest ilma jääb.“

Sõnagi lausumata kõndisin muretult moel tagasi oma laua juurde, otsekui poleks tõrjumine mulle midagi tähendanud. Hoidsin kogu aeg hinge kinni, pooleldi oodates, et kaitsja tirib mind juukseidpidi klubist välja. Seda ei juhtunud. Ometi nägin, kuidas ta jälgis mind ettevaatlikul, kaalutleval pilgul, kui võtsin mantli ja panin lauale veidi raha.

Lahkusin Ööbikust, hoolimatu ilme näol, ja suundusin liiklusrohke tänava poole. Oli laupäevaõhtu ning lähikonnas oli palju teisi klubisid ja restorane. Tänavad olid pidulisi täis, mõned sama uhkelt riides nagu Ööbiku külastajad; teised olid minuvanused ja igapäevaselt riides.

Rahvas voolas klubidest välja, kostis vali tantsumuusika, basside tümps. Restoranide akendest oli näha elegantseid einestajaid ja rikkalikult kaetud laudu. Kõndides läbi rahvahulga, ümbritsetuna venekeelsest kõnest, surusin alla tungi tagasi vaadata. Ma ei tahtnud äratada kahtlust juhuks, kui see dampiir mind veel jälgis.

Ent kui pöörasin vaiksele kõrvaltänavale, kust läks lühem tee minu hotellini, kuulsin tasaseid samme. Arvatavasti olin andnud põhjust ärevuseks, et kaitsja otsustas mulle järgneda. Seda juba ei juhtu, et ma annan talle eelise. Ma võin temast küll väiksem olla ja kanda kleiti ning kõrgeid kontsi, aga olen võidelnud paljude meestega, sealhulgas ka strigoidega. Ma saan ka selle mehega hakkama, eriti veel, kui kasutan üllatusmomenti. Olin ümbruskonda kaua jälginud, teadsin iga selle käänakut. Lisasin tempot ja lipsasin ümber paari nurga, millest üks viis mu pimedale, inimtühjale põiktänavale. Hirmutav, seda küll, aga ühte ukseavasse pugedes sai sellest hea varitsuskoht. Libistasin käratult kontsakingad jalast. Need olid mustad, ilusate nahkrihmadega, kuid võitluses üldse mitte ideaalsed, kui ma just ei kavatsenud kellelgi kontsaga silma välja lüüa. Tegelikult polnudki see halb mõte. Aga nii meeleheitel ma ka ei olnud. Kõnnitee oli mu paljaste jalgade all külm. Päeval oli vihma sadanud.

Ma ei pidanudki kaua ootama. Mõne hetke pärast kuulsin samme ja nägin jälitaja pikka varju ilmumas maapinnal tänavalambi värelevasse valgusvihku. Minu jälitaja jäi seisma, kahtlemata selleks, et mind otsida. Tõepoolest, mõtlesin, see vend on jumala hooletu. Mitte ükski jälitav kaitsja ei oleks olnud nii kohmakas. Ta oleks pidanud liikuma salamisi, mitte nii kergesti end paljastama. Võib-olla ei ole siin Venemaal kaitsjate väljaõpe nii hea kui see, millega mina olin üles kasvanud. Ei, see ei saanud tõsi olla. Vaadake, kuidas Dimitri oli vaenlasi teise ilma saatnud. Akadeemias kutsuti teda jumalaks.

Minu jälitaja astus paar sammu ja siis tegin mina oma käigu. Kargasin välja, rusikad löögivalmis. „Hei,“ hüüdsin. „Tahtsin ainult paar küsimust esitada, nii et tõmba tagasi või muidu…“

Kangestusin. See ei olnudki klubis viibinud kaitsja.

Hoopis inimene.

Tüdruk, mitte vanem kui mina. Ta oli umbes sama pikk, lühikeseks lõigatud tumeblondide juuste ja tumesinise vihmamantliga, mis tundus üsna kallis olevat. Selle all nägin ilusaid pidupükse ja nahksaapaid, mis paistsid sama kallid kui mantelgi. Palju hämmastavam oli see, et tundsin ta ära. Olin teda kaks korda näinud Ööbikus moroi meestega rääkimas. Arvasin, et ta on üks neist naistest, kellega moroidele meeldis flirtida ja olin ta kohe kõrvale heitnud. Pealegi, mis kasu on mul inimesest?

Tüdruku nägu oli pooleldi varjus, kuid isegi hämaras valguses nägin tema ärritatud ilmet. Seda poleks ma osanud oodata. „See oled sina, eks ole?“ küsis ta. Vihje järgnevale šokile. Tema inglise keel oli sama ameerikalik kui minul. „Sina oledki see, kes jätab igale poole strigoide surnukehasid. Ma nägin sind täna õhtul klubis ja sain kohe aru, et see pead olema sina.“

„Ma…“ Mu huulilt ei pudenenud enam ainsatki sõna. Mul polnud aimugi, kuidas vastata. Inimene, kes nii ükskõikselt räägib strigoidest? See on ennekuulmatu. See on isegi üllatavam, kui siinkandis strigoiga kokku põrgata. Ma polnud kunagi midagi taolist kogenud. Tüdruk ei paistnud minu jahmumisest hoolivat.

„Kuule, sa lihtsalt ei saa seda teha, eks ole? Kas sa ka tead, kui suurt peavalu sa mulle oled valmistanud? See internatuur on juba iseenesest halb, ilma sinu tekitatud segadustetagi. Kas tead, et politsei leidis surnukeha, mille sa parki jätsid? Sa eisuuda isegi ette kujutada, kui palju niite ma pidin tõmbama, et seda varjata.“

„Kes… kes sa oled?“ küsisin viimaks. See oli tõsi. Ma ju tõesti jätsin surnukeha parki, aga tõsiselt, mida ma oleksin pidanud tegema? Tirima ta tagasi oma hotelli ja ütlema jooksupoisile, et mu sõber oli liiga palju joonud?

„Sydney,“ sõnas tüdruk tüdinult. „Minu nimi on Sydney. Ma olen siia määratud alkeemik.“

„Misasi?“

Ta ohkas valjusti ja olin päris kindel, et pööritas ka silmi. „No muidugi. See selgitab kõik.“

„Ei, üldsegi mitte,“ tähendasin, enesevalitsust saavutades. „Tegelikult oleks minu arvates just sinul paljutki selgitada.“

„Ja lisaks ülbe ka veel. Kas sa oled mingi tuleproov, kelle nad siia minu jaoks saatsid? Oh sa poiss! Selles asi ongi!“

Nüüd hakkas mul kops üle maksa minema. Mulle ei meeldinud, kui minuga õiendab inimene, kes serveeris asja nii, nagu oleks strigoi tapmine olnud mingi pahategu.

„Kuule, ma ei tea, kes sa oled või kuidas sa kõigest sellest tead, aga ma ei kavatse siin seista ja…“

Iiveldus rullus minust läbi ja kangestusin, käsi laskus automaatselt hõbevaiale, mida hoidsin mantlitaskus. Sydneyl oli endiselt ärritunud ilme, kuid nüüd oli see segunenud segadusega minu kehahoiaku järsu muutuse üle. Pidin tunnistama, et ta oli tähelepanelik.

„Mis lahti?“ küsis ta.

„Sa saad veel ühe surnukeha, millega pead tegelema,“ ütlesin, kui strigoi teda ründas.