Читать книгу Eelmäng haigustele - Riina Raudsik - Страница 4

„Eelistan entusiasmi vigu tarkuse ükskõiksusele.”

ANATOLE FRANCE

Meie kursus lõpetas 1977. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna raviosakonna. Professor Toomas Sulling valis lõpetanute hulgast oma meeskonda neli arsti: anestesioloog Marje Miku (praegu Rein), anestesioloog Sirje Palmi, kirurg Margus Alveri ja anestesioloog Riina Raudsiku.

Meie esimeseks töökohaks määrati Tallinna Kiirabihaigla (praegune Põhja-Eesti Regionaalhaigla). 1978. aastal, kui olime läbinud internatuuri Tartus, oli Kiirabihaigla alles ehitusjärgus ja meid suunati Tallinna Kiirabihaigla Kiirabijaama Retke tee 1, mis oli haigla filiaal.

Doktor Toomas Sulling, kes oli oma meeskonnaga 1972. aastal Tartus alustanud südameveresooni taastavate operatsioonidega, tegi ettevalmistusi kogu südame-veresoontekirurgia osakonna ületoomiseks peatselt avatavasse Tallinna Kiirabihaiglasse.

Kiirabijaamas tööeeskirju tutvustades tehti meile esimese asjana selgeks, et surm kiirabiautos on väga halb näitaja ja kui inimese üldseisund on raske, tuleb eelistada tema ravi kodus, mitte kiirabiautos teel haiglasse. Sisuliselt tähendas see, et südamepuudulikkusega ja kopsutursega haiged ning astmahaiged tuli jätta hapnikukotiga koju saatuse hooleks. Kui inimene võitles end pärast ravimite manustamist raskest seisundist välja, tuli minna tagasi, et haige alles seejärel haiglasse transportida.

Kord sattusime väljakutsele ühe vanema naise juurde, kellel oli südamepuudulikkusest tekkinud kopsuturse. Panime üles tilkinfusiooni, manustasime ravimeid, uriin hakkas tulema, naise hingamine muutus kergemaks, infarkti ei olnud ja otsustasime üksiku vanainimese siiski ettevaatlikult haiglasse toimetada. Vanas Pelgulinna puumajas oli koridor aga nii kitsas, et polnud võimalik haiget raamil välja kanda. Tõime teisest toast tooli, panime patsiendi sellele istuma ja hakkasime teda niimoodi teiselt korruselt alla sikutama. Õde oli õbluke, autojuhil selg valus…

Jõudsime kuidagimoodi välisukseni, kui vanainimene otsustas siitilmast lahkuma hakata. Õde oli kiirabis juba aastaid töötanud ja teatas resoluutselt, et patsient tuleb tuppa tagasi viia, autos surra ei tohi. Mis muud kui tagurpidi käik sisse ja hirmus tirimine teisele korrusele hakkas peale. Peaasi, et autos ei sureks, peaasi, et autos ei sureks, vasardas peas… Tegelikult ei tea ma tänaseni, mis selle kurja keelu ületamise korral juhtunud oleks.

Tõime autost defibrillaatori, defibrilleerisime pimesi, kuna õde ei jõudnud nii ruttu EKG-aparaati peale panna… ja imede ime – mammi tegi silmad lahti ja hakkas veidi aja pärast isegi arukat juttu ajama.

Istusime ta kõrval umbes pool tundi, panime nõela veeni – ka kanüüle polnud veel Eestis olemas ja rangluualuse veeni kateteriseerimine ei kuulunud kiirabiarsti töökohustuste hulka. See oli iseenesest õige, sest kopsu vigastamise oht olnuks üsna suur ning ebaõnnestumine oleks põhjustanud lisakomplikatsioone. Niisiis istusime, ootasime ja otsustasime memme ikkagi haiglasse viia. Jõunumber memme ja tooliga lõppes seekord edukalt ja ka teel ei tekkinud mingeid ootamatusi.

Sel ajal kehtis kord, et haigla pidi andma kiirabile tagasisidet haige diagnoosi ja ravi kohta. See oli noortele arstidele väga õpetlik ja väärtuslik info. Nii saime teada, et memmele oli pandud kardiostimulaator ja kahekümnendal päeval ta koju saadetud.

Tõenäoliselt õnnestus meil elustamine seetõttu, et naisel oli tekkinud kodade ja vatsakeste vaheliste närviteede blokaad (aeglane rütm) ning aju ei saanud piisavalt hapnikku, mistõttu ta teadvuse kaotaski. Niisugustel juhtudel võib südame tööle saada ka tugeva rusikalöögiga rindkerele.

Kutse Graniidi tänavale, naispatsient, raske hingata. Põdenud südamelihase infarkti.

67aastane naine istus tugitoolis ja hingeldas tugevasti. Abikaasa oli erutatud ja palus, et viiksime naise otsekohe haiglasse.

Vaatasin naise üle. Ta oli tugevalt ülekaaluline, nahk sinakaskahvatu, hingamisel kuuldavad kopsuturse tunnused, lõrin-lörin ja kiuned-urinad. Arteriaalne vererõhk oli 100/80 mmHg, pulss lõi 100 korda minutis. Hingeldus oli süvenenud viimaste päevade jooksul. Valu südames oli olnud paar päeva tagasi. Kardiogrammi alusel oli raske otsust teha uue infarkti kohta, kuna eelmine oli jätnud muutuse, mis ei andnud võimalust kindlalt diagnoosida uut infarkti.

Et tegemist oli kopsutursega, raske seisundiga, oleks pidanud naise toimetama statsionaarsele ravile, kuid haige seisund oli nii raske, et transporti poleks ta sel hetkel üle elanud – kiirabiautos surra ei tohi!

Keha hapnikuga varustamine oli tugevasti häiritud ja süda ei jõudnud verd piisavalt kudedesse pumbata. Panime veenitilguti, manustasime ravimeid, istusime ja ootasime, kuni patsiendil tekkis ravimite taustal vajadus urineerida. Jätsime ta koju hapnikku hingama ja kosuma ning sõitsime uuele kutsele.

Kolme tunni pärast helistati, et patsiendil on parem. Võtsime ta peale ja viisime haiglasse, kus uut infarkti ei diagnoositud, ja patsient sai nädala pärast koju. Täiendatud oli tema raviskeemi.

Sel ajal ei osatud veel kehakaalu langetamise, liikumise ega suurema koguse vee joomise vajadusele rõhku panna. Samuti ei nõustatud patsiente toitumise osas – poest polnud peale sprotipasteedi ja tomatikastmes tindi konservide suurt midagi saada.

Kord tuli väljakutse krampides haige juurde. Mu ülikoolis õpitud teadmised polnud veel praktikas kinnitust saanud ja ma tundsin end väga ebakindlalt. Sõidu ajal lugesin kiiruga esmaabiraamatust, mida me dr Marje Mikuga igal pool kaasas kandsime, informatsiooni krampide kohta. Olin ärritusest pinges, köhatasin vahetpidamata. „Jumal küll, kuidas ma aru saan, millega seal tegemist on,“ mõtlesin ma.

Kiirustasin haige juurde, elustamiskast käe otsas. Patsient, keskealine naine, oli läbimärg, tõmbles, silmad pahupidi, hingas ise. Mul ei tulnud ühtegi tarka mõtet ja tundsin, kuidas selg läheb hirmust niiskeks – haige lähedased ju vaatavad, et mis see arst seal mökutab.

Õnneks ütles patsiendi abikaasa, et tegemist on suhkruhaigega, kellel oli hiljuti vahetatud insuliinipreparaati. Teooriast tuli kohe meelde, et kui inimene on teadvuseta ja pole teada, kas ta on raskes seisundis liiga kõrgest või liiga madalast suhkrutasemest, siis tuleb veeni süstida glükoosi.

Samal ajal kui mina mõtteid mõlgutasin ja pabistasin, oli õde juba glükoosi süstlasse tõmmanud ja… olukorra õnnelikult lahendanud.

Umbes minuti pärast oli patsient taas kontaktne. Kogenud õed olid noorele arstile väga head õpetajad. Suur austus ja lugupidamine õdede vastu püsib minus tänase päevani.

Algul sõitsime väljakutsetele vanade ja logude UAZ-tüüpi kiirabiautodega. Esimene Mercedese kiirabiauto oli suur ja kohmakas, planeeritud põhiliselt raskete traumahaigete ja kardioloogiliste haigete transpordiks haiglasse või teise linna. Siiski oli see suur samm edasi erakorralises meditsiinis.

Marje Miku, Sirje Palmi, Margus Alveri ja minu ettevalmistus võimaldas alustada tööd vastavatud reanimatoloogilises brigaadis. Sellise ettevalmistusega inimesi tol hetkel kiirabis rohkem ei olnud ja nii mõnigi vaatas meile kõõrdi.

Õli valas tulle ka asjaolu, et varsti sai meie brigaad enda käsutusse Eesti esimese Mercedes-tüüpi reanimobiili, kus oli kogu varustus inimese raskest seisundist väljatoomiseks: juhitavaks hingamiseks vajalikud riistad, täispuhutavad lahased, EKG-aparaat, defibrillaator (elektrišoki jaoks), tilkinfusiooni vahendid ja palju muud. See oli nagu muinasjutt!

Reanimobiili tähtsaim kasutusvaldkond oli südamehaigete parem teenindamine ja kiirem hospitaliseerimine, mis pidi võimaldama ennetada või isegi ära hoida infarkti teket. Niisiis pidi spetsialiseeritud brigaad olema valmis ka väljakutseteks raskete südamehaigete juurde ja elektrokardiogrammi (EKG) dešifreerimiseks. Kahjuks polnud meil kolmel EKG osas veel piisavalt praktikat.

Esimene sõit uhiuue reanimobiiliga langes minu valvesoleku päevale. Lõuna ajal tuli kutse end üles poonud mehe juurde. Meid saadeti väravast välja lehvitades ja edu soovides. Kahjuks oli selle noore inimese eluküünal juba kustunud, kutsusime miilitsa (politsei) ja sõitsime tagasi kiirabijaama.

Õhtul tuli kutse Kiire tänava ühiselamusse, kus oli toimunud kaklus ja kedagi oli noaga rindu löödud. Helistasin dr Kaarel Tammele veresoontekirurgia osakonda ja küsisin, kuidas oleks õige käituda haigega, keda on südamepiirkonda pussitatud. Ta vastas, et kui nuga on südames, siis las sinna tema jääbki. Tema ja dr Raivo Annuse tööpäev hakkas lõppema, kuid nad lubasid jääda meid haiglasse ootama juhuks, kui on vaja meest kiiresti opereerida. Jõudsime sündmuskohale viie minutiga, jooksime õega kolmandale korrusele, kus ühe ukse taga seisis kobaras mehi. Toas lamas lõunamaist päritolu jässakas mees, pussnoa käepide tuksus südame piirkonnas. Suundusin tema poole, kuid ta karjus: „Ainult tule, raisk, saad nuga!” Tõmbusin tagasi ja hakkasin rahulikult rääkima, kuid mees ainult karjus ähvardusi ja tundus olevat ohtlik. Ütlesin talle: „Kui elada tahad, ära nuga puuduta!” Selle peale tõmbas ta noa rinnust välja ja üritas sellega meid visata. Jooksin alla valvelauda ja helistasin kirurgidele, et nad seaks end operatsiooniks valmis.

Lõpuks mees väsis, sõbrad kandsid ta autosse ja saime tilguti üles panna.

Operatsioonil selgus, et südame koronaararterist oli puudu millimeetri jagu ja tegelikult võis noa väljatõmbamine hoopis päästa mehe elu – transportimise ajal oleks nuga võinud südame veresoont vigastada.

Kuigi mees jättis esialgu mulje, et ta tahab surra, oli ta pärast operatsiooni rohkem elu küljes kinni kui mõnigi teine.

Sõprade jutu järgi oli kannatanu endale ise noa rindu löönud. Võib-olla oli see tõesti nii, sest nuga ei läbistanud südameseina – valurefleks ei lasknud rohkem tegutseda. Igal juhul oli süüdi alkohol ja soov demonstreerida oma julgust.

Mind hakkas painama mõte, et mis oleks juhtunud siis, kui mees oleks meile noaga kallale tulnud. Küsisin mitu korda Kaarel Tammelt ja Raivo Annuselt, et kas nad oleksid siis ikka mind kõigepealt operatsioonile võtnud või… Meeste südamest tulev ja üha tugevnev naerukõmin mõjus rahustavalt ning soe tunne tekib ka praegu, kui meenutan nende arstide pühendumust, soojust, huumorimeelt ja tipptasemel opereerimisoskust.

Meie kõigi jaoks oli ÕNN teha tööd, mille olime endale valinud. Kui kaua arstid jõuavad sellise tunde säilitada? Keegi meist ei osanud siis mõelda tööst kui rikastumise allikast. Entusiasm ja soov teisi aidata oli see, mis meid liikuma pani, mitte raha. Poeletid olid tühjad, aasta oli 1979 ja elu oli lill.

Sama valvekorra kolmas kutse tuli varahommikul kella nelja ajal Piritale, kus 36aastane mees olevat kokku vajunud. Omaksed kahtlustasid südameatakki.

Kihutasime sireenide huilates kohale. Väravad maja juurde olid avatud, samuti maja uksed. Terve maja säras tuledes, avatud välisukselt nägin päikesetõusu peegeldumas vaikselt rulluval merel. Sisenesime väga ilusasse suurde tuppa, kus seltskond seisis mehe ümber, kellele oli kiirabi kutsutud. Lõhnas nuuskpiirituse, likööri, kaneeli, vanilli ja kohvi järele. Kõik olid kergelt sopsus, õhetasid ja ärevil. Mees oli poolistukil diivanil, kuhu oli vajunud, ning ei reageerinud naiste raputamisele. Keegi jooksis kohale märja lapiga ja hoidis seda mehe otsmikul, keegi uuris meeleheitel tema pupille, mõni toetus niisama tooliservale, hoides kätt ehmunult suu ees.

Katsusin mehel pulssi, mille peale ta avas silmad, vaatas veidi aega tuhmunud pilguga lakke, siis meie poole, kissitas silmi, vehkis käega silmade ees, nagu udu ära ajades, ja hüüdis lõbusalt: „Oo, Charlie inglid! Issand, kas ma näen õigesti?! Kust te kohale lendasite? Mu daamid ja härrad, sünnipäevapidu läheb edasi!”

Südamehaigust ega ka mingit muud häda me tal ei leidnud ning andnud mõned soovitused, lahkusime.

Kord olin Marje Mikuga kiirabijaamas valves. Pikutasime puhketoas, järgmine kutse pidi järjekorra alusel tulema talle. Raadios kõlaski: „Üheteistkümnes brigaad, kutse Õismäele, südames valu.”

Rohkem ma sel ööl Marjet ei näinud. Järgmisel hommikul kohtusime kodus, ühiselamus. Marje tundus kergelt häiritud ja hajameelne ning ütles, et sõidab kesklinna ema vaatama. Uuesti kohtusime järgmisel päeval töö juures. Marje rääkis, et eelmisest valvest oli tal jäänud hinge vaevama ühe Õismäel elava noormehe tervis. Marje polnud kardiogrammist aru saanud, kas tegemist võis olla südamelihase infarktiga või mitte. Nii oli ta järgmisel päeval võtnud takso ja sõitnud enne ema juurde minekut uuesti Õismäele mehe tervist kontrollima.

Marje oli meist kõige põhjalikum ja kaalutlevam. Ta vestles alati haigetega pikalt ja põhjalikult, mistõttu oli patsientide seas kõrgelt hinnatud. Lisaks on ta tark ja empaatiline.

Hiljuti, kui Marjega kohtusime, jõime teed ja meenutasime oma hirmulugusid arstitöö algusaastatest. Marje rõhutab alati: „Raske oli arstiks saada, aga veel raskem on arst olla.”

Tõsi, kui sul pole piisavalt kogemusi, pead rohkem rabelema ja jooksma, ning kui sul on juba piisavalt kogemusi ja teadmisi, muutud enesekindlaks, kuid hoidku jumal selle eest, et mitte liiga enesekindlaks.

Marjel on tänaseni süda õiges kohas ja usun, et ta sõidaks praegugi haige seisundit üle kontrollima, kui see vajalik oleks. Ta oli edukas ja tunnustatud arst Soomes. Tänaseks on ta jäänud pensionile.

Marje valdas soome keelt juba lapsena ja tema lastetuba oli laitmatu.

Meie sõprus kestab tänaseni.

Kutse tuli minu brigaadile Kalamaja piirkonda 36aastase mehe juurde, kel oli hommikust saadik vasakul pool rinnus valu. Eelmisel õhtul oli ta sõpradega pidu pannud ja alkoholi tarvitanud.

Kui kohale jõudsime, oli mees voodis ja oigas. Iga sissehingamise liigutus tegi talle hirmsat valu. Vererõhk oli kõrge – 180/110 mmHg –, sest valu oli tugev, pulss tagus üle saja korra minutis. Ragistasin ajusid, mis võis sellise seisundi põhjustada. Tegime EKG, sest omaksed kahtlustasid südameatakki. Kahjuks ei osanud ma paberil vonklevatest südame elektrilistest võngetest midagi olulist välja lugeda. Vaatasin kardiogrammi juhmi näoga. Peas vasardas, mida küll teha, kuidas teada saada, kas süda on korras.

EKG tegemise ajal oli mulle silma jäänud verevalum vasakus kaenlaaluses. Uurisin seda lähemalt ja kergel komplemisel prõksatas roie mu sõrmede all. Küllap oli mees purjus peaga kukkunud, sest ka küünarnukil olid värsked kriimustused. Eelmise õhtu kohta oli mehel täielik mäluauk. Viisime ta traumapunkti, kus tuvastati kahe roide murd. Hingasin kergendatult.

Kirjeldan kohe ka teist analoogset juhtumit, kus juba kolmkümmend aastat praktiseerinud arsti ja kardioloogina jätsin Jüri tervisekeskuses ühel patsiendil olulise asja kahe silma vahele. Vastuvõtule tuli 41aastane mees, kes oli eelmisel õhtul purjus peaga kukkunud. Ta oli käinud traumapunktis, kus leiti kahe roide murd vasakul pool rindkeres, kopsu vigastust ei tuvastatud. Patsiendil oli endiselt tugev valu ja ta tuli vastuvõtule, et saada retsept valuvaigistitele. Kuulasin tal kopsud üle, arutasime, kuidas toimida, et enesetunne parem oleks, ja kutsusin mehe nädala pärast tagasi.

Seitsme päeva pärast nägin uksel kahvatut ja kehvas tervislikus seisukorras meest, kes kaebas aina süvenevat nõrkust. Midagi oli väga valesti. Kontrollisin kopse, kuulatlusleid oli korras, vereanalüüsides oli kiirenenud settereaktsioon, verekaotuse tunnuseid ei olnud, tegime uue röntgenipildi, et välistada kopsupõletik. Kõik oli korras.

Ootasime veel viis päeva ja alustasime antibakteriaalset ravi, sest settereaktsiooni kiirenemise põhjus polnud selge. Ravi antibiootikumidega tegi haige veelgi nõrgemaks ja viie päeva pärast ilmus ta meie vastuvõtule väga vaevaliselt, kahvatu ja kõhnununa. Uurisin taas patsiendi pealaest jalatallani läbi, tegime uued analüüsid, kus settekiirus oli veelgi suurem, ligi 70 mm tunnis. Helistasin dr Andrus Arrole, kes on väga hea spetsialist ja kel on suur kogemus just kopsuhaigete operatiivses ravis.

Dr Arro võttis haige kohe vastu ja kuuldes valust rinnus, tegi muudele analüüsidele lisaks ka kardiogrammi. Patsiendil oli ees-vaheseina ulatuslik südamelihase infarkt!!! Minul, kardioloogi diplomiga arstil, ei tekkinud mitte korrakski mõtet, et traumaga koos võib ka südamelihase infarkti saada. Ilmselt oli tegemist traumaatilise infarktiga, kus vigastatud roide ots kahjustas südame veresoont. See on ainus traumaatilise infarktiga haiguse juhtum minu arstipraksise jooksul.

Oli kohutav tunda, et ka nüüd, kus ma tunnen südamehaigusi ja oskan lugeda kardiogrammi, võib ikkagi juhtuda, et ma ei oska kõiki nüansse läbi näha. Ravi osas poleks mehel muutusi olnud, sest südameveresoontes aterosklerootilisi kahjustusi ei leitud, infarktikolle armistus ajaga ja kahjustuse ulatus ei jäänud nii laialdaseks, nagu algul kartsime, isegi medikamentoosset ravi polnud vaja. Õnneks lõppes kõik hästi, kuid mu enesetunne sai kõva löögi.

Eriti soojalt meid Tallinna kolleegide poolt vastu ei võetud ning ka dr Sullingu plaani kolida osakond pealinna suhtuti siin üsna tõrjuvalt.

Tallinna arstide tugevast vastuseisust meie suhtes sain aimu, kui sattusin kodukutsele ühe kõrge riigiametniku juurde. Tal olid teist kuud valud südames, mille tõttu kasutas nitraatpreparaate (veresooni laiendavad ravimid) iga 3–5 tunni järel. Tõenäoliselt oleks ta olnud ideaalne patsient operatiivseks raviks ja südame sondeerimine andnuks selleks vajaliku kinnituse. Minu jutu uuest võimalusest peatas ta poolelt sõnalt ja väga resoluutselt: „Mis teil arus on! Minu raviarst IV haiglast³ keelas selle kategooriliselt ära. Tütarlaps, sellest võib ju veremürgitus tulla!”.

Paar aastat hiljem opereeriti meest edukalt, kuid selleks ajaks oli tal üks infarkt juba läbi põetud ning südameveresooned vajasid viivitamatut korrigeerimist. Kuus aastat hiljem tehti ka tema raviarstile aortokoronaarne šunteerimine – temagi oli mõistnud, et operatiivse raviga on võimalik patsientide elu pikendada ning neile paremat elukvaliteeti pakkuda.

1979. aasta märtsis asusid kesklinna teenindavad kiirabibrigaadid Pärnu maanteel, majas, kus praegu on Õnnepalee. Maja oli räämas ja seest õudne, tõeline tondiloss. Seintelt värv maas, uksed ära vajunud, aknad kõrgel, lisaks määrdunud, mistõttu tundusid ruumid eriti kõledad. Nagu ka eespool kirjas, olime spetsialiseeritud süvaväljaõppega brigaad, keda saadeti raskematele kutsetele.

Valve hakkas lõppema, kui hommikul kell seitse saime kutse ühe tehase territooriumile. Kohale jõudes otsisime õiget kohta üle poole tunni, raadio teel tuli muudkui uusi ja uusi juhtnööre, kuhu peame minema, kuid lõpuks selgus, et tegemist oli vaid kellegi halva naljaga.

Istusime autosse, et sõita Mustamäele vahetust üle andma, kui meiega võttis ühendust peadispetšer. Ta küsis ääri-veeri, kas Heino Raudsik on minu sugulane. Jah, minu isa. Siis ta teatas, et mu isa on surnud ja et me sõidaksime Tehnika tänavale, kust teine brigaad hakkab lahkuma.

Isa elas uue perega, naise ja kolme lapsega, kesklinnas, piirkonnas, mida meie brigaad sel hommikul oleks pidanud teenindama. Ta oli kaks nädalat tagasi saanud 50aastaseks.

Selgus, et väljakutse minu isa juurde saabus paar minutit pärast meie brigaadi väljasõitu ja nii saadeti isa juurde Mustamäelt tavaline kiirabibrigaad. Sõit Mustamäelt kesklinna võttis aga liiga kaua aega.

Minu isa surmakuupäevaks sai 06.03.1979. Tol ajal kehtis seadus, et kui alla 60aastane inimene suri ja tal polnud kroonilist haigust, mis oleks võinud surma põhjustada, tuli alati kohale kutsuda miilits, kes fikseeris olukorra ja andis käsu lahanguks. Eelmine brigaad seda ei teinud, mõeldes, et teen seda ise. Mina aga polnud enam võimeline mingile seadusele mõtlema… Kutsusin surnutranspordi. Isa viidi tollase Keskhaigla kõrval olevasse surnukuuri, kus pidi tehtama patoanatoomiline lahang. Järgmisel hommikul helistasin prosektuuri, et teada saada, millal saan lahangupaberid. Mulle vastati, et enne ei saa ju lahata, kui miilitsast tuleb telefonogramm selle kohta, et ON vaja lahata.

Isa vanemad polnud lahangust huvitatud ning tahtsid hakata matust korraldama. Seadust järgivad ametnikud aga keeldusid meile surnukeha ilma paberita kätte andmast – kartsid pahandusi. „Millised pahandused need oleksid võinud olla?“ mõtlen ma veel tänagi.

Sõitsin miilitsasse, et raportit saada, kuid sealt öeldi, et kuna väljakutset pole olnud, siis ei saa nad raportit väljastada. Kõik tundsid kaasa, kuid teha ei saanud midagi, laiutasid vaid käsi.

Oli neljapäev, 7. märts, järgmine päev rahvusvaheline naistepäev, püha, mil kõik asutused olid suletud, ning tulemas laupäev ja pühapäev. Olime olukorras, kus miilits raportit ei väljastanud, raportita lahata ei saanud ja ilma lahanguta surnukeha kätte ei antud.

Lõpuks aitas mind kursusekaaslane dr Ester Levin, kes töötas Keskhaiglas anestesioloogina. Ta läks hoovis asuvasse prosektuuri, selgitas olukorda ning lõpuks lahati isa tutvuse kaudu ilma miilitsa raportita! Olen dr Levinile siiani väga-väga tänulik. Sama päeva õhtul tulid mu vanavanemad isa surnukehale järele.

Lahangul selgus, et tegemist oli unerohu üledoosiga, mis pärssis hingamiskeskuse tegevuse. Küll on valus mõelda, et kui meie brigaad oleks esimesena saanud kutse minu isa juurde, oleksime meie saanud ta elu päästa…

Enne kirstu väljastamist juhtus veel üks seik, mis oli nagu märk sellest, et inimesel oli liiga vara minna – isa ei mahtunud kirstu, st kaant ei õnnestunud sulgeda. Vanemad ei olnud kirstu tellimisel arvestanud, et surnu veidi venib. Olime täiesti löödud ja küsisime surnukuuri töötajalt nõu, mida teha. Ta ütles, et vaevatasu eest võib ta meid aidata. Vanaema pistis talle vaikides taskusse 100 rubla (minu kuupalk oli 116 rubla ja 50 kopikat). Mees võttis isal kingad jalast, asetas need kirstus jalgade kõrvale, tõmbas seejärel surnukeha allapoole ja sulges kaane.

Esimestel kuudel kiirabis juhtus ka nii, et uue Mercedese kiirabibussiga polnud 24 tunni jooksul vaja kordagi välja sõita – ei tulnud ühtegi rasket kutset. Selline olukord tekitas teistes suurt pahameelt – miks osa inimesi teeb nii vähe tööd, aga palka makstakse kõigile võrdselt… Olukorra rahustamiseks hakkasid dispetšerid meid lihtsalt augu täiteks ka kergematele väljakutsetele saatma. Nii sõitsime täisvarustuses reanimobiiliga näiteks külmetushaigete juurde, viga saanud kätt siduma jne, mis oli tegelikult absurd.

Kuni uue korralduseni, mis määras meid tööle reanimatsiooniosakonda ning raskete kutsete puhul pidime tegema ka väljasõite. See oli igati mõistlik otsus.

„Kümnes brigaad, kiire kutse Kungla tänavale, noahaav!” kõlas siseraadios peadispetšer Helle Jõgismaa hääl. Tõmbasin arstide toas oma kortsunud kitli koomale, panin poolelioleva kudumi kõrvale ja väljusin otse garaaži. Õde ruttas juukseid kammides veidi eespool ja ka kõhn naissanitar kiirustas auto poole. Raadio teel anti meile teada, et kohale on kutsutud ka miilits.

Oli pime novembrikuu õhtu, kell võis olla seitsme kanti. Teel olles tundsin järsku intuitiivselt ebamugavustunnet ja kerget hirmu ees ootava olukorra pärast. Uurisin raadio teel, kas miilits on juba kohal, vastati, et ilmselt jõuame meie sündmuskohale esimesena.

Palusin autojuhil aeglasemalt sõita, sest mind valdas hirm, et võime hätta jääda. Kuid… juba olimegi kohal. Väljusin autost koos õe ja sanitariga ning palusin autojuht Rein Nõukasel kaasa tulla. Rein oli keskealine tugev ja muhe mees, kes ei kartnud vanakuradit ennast ka.

Majja pääses pimeda hoovi kaudu. Vaatasin ootusrikkalt ringi, kuid miilitsaautot polnud ikka veel näha. Trepikojas võttis meid vastu verejõgi, mis täitis kogu alumise korruse koridori. Jooksime kolmandale korrusele, kus pidi kannatanu olema. Veri kattis ka treppi ja juba lirtsus see mu lahtiste kingade sees ja varvaste vahel.

Ühel uksemademel istuv vana naine hoidis maaslamava mehemüraka pead oma süles ning kõigutas end mingit lauluviisi ümisedes edasi-tagasi. Meile ta mingit tähelepanu ei pööranud. Astusin lähemale, et kannatanu üle vaadata. Võtsin lõuast kinni, et tõsta pead… see kukkus järsult tahapoole ja jäi kõlkuma ema õlale. Uuh! Vaatepilt oli võigas. Kaelal tulid nähtavale valged unearterite läbilõikekohad, kust tilkus ikka veel paksu tumedat verd. Kõri oli läbi lõigatud, nägu ja keha lubivalged, veretud. Nuga vedeles sealsamas tapetu kõrval. Midagi niisugust polnud ma enne näinud ja läbi pea vilksatas mõte, et kui kerge on inimest füüsiliselt hävitada – alles ta oli ja nüüd enam pole.

Läksime korrus allapoole, seal tegutses juba miilits. Selgus, et mehed olid esimesel korrusel elava naise pärast tülli läinud ning üks meestest teisel kööginoaga kõri läbi tõmmanud. Mõrvar pikutas oma korteris rahulikult voodi peal, suits suus, üks jalg üle teise.

Tuba, kust mees ja naine kaasa viidi, oli paksu tubakasuitsu täis, pitsid ja viinapudelid olid laualt maha kukkunud, umbes kahe-kolmekuune imik nuttis kriiskavalt kapi taga.

Selle imiku raevunud nutt saatis mind pikka aega. Juhtum ei häiri minu igapäevaelu, sest tegemist pole mind isiklikult puudutanud mälestusega, kuid alateadvus ja mälu on selle sündmuse mu ajus just imiku nutu kaudu salvestanud ja nii saan ma sellest kirjutada täna, 32 aastat hiljem nii, nagu see oleks juhtunud alles eile.

Elu toob meie teele nii head kui halba, kuid nii hirmsaid sündmusi ei taha kogeda meist keegi.

Haigla peaarst dr Uno Meikas oli samal ajal, kui uue haigla ehitustegevus käis, ka kiirabijaama peaarst. Tal oli meeletu töökoormus, lisaks suur vastutus ehituse valmimise eest. Me suhtlesime päris palju ja võin kinnitada, et kerge ta elu ei olnud. Ei tea, kust küll see mees ammutas nii palju energiat ja sisemist jõudu, et suutis ka kõige raskematel hetkedel rahulikuks ja tasakaalukaks jääda. Haigla valmimist nimetas ta oma elutööks.

Kui haiglat hakati sisustama ja algasid esimesed koristustööd, muutus vargus objektilt lausa massiliseks. Kaduma läks kilomeetrite viisi mahapandud reliini, kastide kaupa keraamilisi plaate, kraanikausse, kraane, WC-potte, radiaatoreid – kõike, mida sai maha kruvida või lahti kangutada. Vähe sellest, ka õhtul kuivama pandud ämbrid, harjad, redelid ja lapid olid hommikuks minema viidud.

Kui töölt koju läksin, tuli ühiselamu ees mingi mees mulle müügiks pakkuma valgeid kahhelplaate. Küsimusele, kust need pärit on, vastas ta: „Uue haigla peal vedeleb neid „do h… i bolše”, viisakalt eesti keelde tõlgituna siis – kurguauguni.

Ilmselt käis ehitusobjektil öösiti sama vilgas siblimine kui päeval. Üks objekti valvav valvur tunnistas mulle, et tema küll ei julge öösel oma putkast välja tulla – mõni lööb veel maha.

Mingi ime läbi sai haigla siiski valmis ja tohutu koloss anti üle 1980. aastal. Osakond osakonna kaupa koliti sisse ja peagi olid kõik 12 korrust haigetega täidetud.

Dr Toomas Sullingu meeskond kolis Tartust Tallinna 1980. aasta märtsis ja esimene südameoperatsioon planeeriti aprillikuu lõppu.

Minu esimesed mälestused uuest haiglast, nagu paljudel kolleegidelgi, algavad nädalaid kestnud koristustöödega. Haigla operatsiooniploki, kardioreanimatsiooni ja intensiivravi osakonna (CCU-coronary care unit) vahel olid pikad kõrged koridorid, kus me kõik käpuli maas žilettidega millimeeterhaaval reliini puhtaks kraapisime. Õhk oli ehitustolmust paks ning õhtuks olid kõigil käed korpas ja kuivad, kopsud-silmad tolmu täis.

Kirurgid ja meesarstid tassisid treppe pidi aparaate teisele korrusele. Praegu tundub uskumatu, et nad juba mõne nädala pärast olid võimelised inimese südame imepeenikesi artereid kokku õmblema, sest raskused, mida nad kandsid, olid tõesti väga suured.

Kolimisega kaasnes seljavigastusi, muljumisi, nahahaavu ja üks luumurd. Meie meeskonnas töötas üks Kreekast pärit noormees. Tema hobiks oli maadlemine, mistõttu ta oli silmatorkavalt tugeva kehaehituse ja karu jõuga. Ta oli lõpetanud arstiteaduskonna ja soovis väljaõpet saada röntgenikabineti (Siemens) arstide juures, kes tegelesid südameveresoonte sondeerimisega. Ühe üle 700 kilo kaaluva kasti juures pakkus ta end kandma kasti alumist poolt, kuna teistele käis see lihtsalt üle jõu. I ja II korruse vahel jäi ta jalg õnnetult kuhugi kinni, ülemist poolt kandvad mehed ei jaksanud kasti enam hoida ja see libises ta jala peale, käis krõps ja oligi jalaluu murdunud.

1980. aasta märtsis töötasime meie – Marje Mikk, Sirje Palm, Margus Alver ja mina – veel kiirabis ja tegelikult polnud meil mingit käsku pärast valvekorda koristama minna, aga niisugust mõtetki ei tekkinud, et ei lähe. Entusiastlik keskkond, nooruslik energia ja ühtekuuluvustunne andsid jõudu kõigeks. Me olime üks pere.

Minu töö jätkus Tallinna Kiirabihaiglas anestesioloogina (narkoosiarstina) professor Toomas Sullingu töörühmas. Aasta oli siis 1981.

Peale Toomas Sullingu kuulusid meeskonda kirurgid Villu Mölder, Mati Tiivel, Uuno Linn, Kaarel Tamm ja Raivo Annus.

Anestesioloogid olid Rein Teesalu, Ats Planken, Riho Lai, Anton Kivik, Katrin Rebane, Marje Mikk, Sirje Palm ja mina, Riina Raudsik.

Koronarografistid olid Jaan Eha, Ahto Leissoo, Tiit Rebane ja Olev Luha.

Hiljem liitusid tugevad sisearstid Arvo Mesikepp, Jüri Gross, Maire Tiivel, Ülle Planken, Sirje Sulling, Aasa Randvere, Rein Vahisalu, Oivo Rein, Anne Kuusk ja Olari Pullisaar.

Ihalus minna tööle uude ja innovatiivsesse osakonda uues haiglahoones oli suur. Tagantjärele mõeldes said ju meist kohe kõrgema etapi arstid, kuigi olime vaid kolm aastat praktiseerinud. Kardioreanimatsiooni osakonnas algas vilgas elu. Kõik haiged Tallinna linnast, kellel oli südamepiirkonnas valu, toodi kiirabiga meie osakonda. Alanud olid juba ka südameveresooni taastavad operatsioonid.

Suurde haiglasse asusime mina ja mu kursusekaaslased ametlikult neljakesi tööle aprillis 1981 ja esimene valve kardioreanimatsiooni osakonnas langes dr Marje Miku ja minu peale. Terves suures palatikompleksis oli üks päeval infarktiga toodud meespatsient, kes oli stabiilses seisundis ja magas kosutavat und kogu öö. Kaks arsti valvasid ühte meest!

Esimene valve ei olnud raske, kuid me olime öö läbi haige voodi läheduses ja jälgisime, et temaga oleks kõik hästi. Silmad olid monitori jõllitamisest punased ja jalad valutasid voodi kõrval seismisest. Kell kolm öösel hakkas väsimus murdma, kuid tajusime pealinna arstide teravat pilku oma kuklas ja kogu meie meeskonnal ning seega tahtsime anda endast parima, et aidata kaasa teiste aastatepikkuse töö edukaks jätkamiseks Tallinnas. Esimese valvekorra ajal tundus vastutuskoorem eriti suurena.

Samal ööl kutsus valvearst mind teise osakonda kirurgia intensiivravi palatisse. Ta oli selgelt irooniline ning rõhutas mitu korda, et „teie olete need kuulsad südamearstid Tartust“, eks te nüüd siis öelge, kuidas ma pean seda meespatsienti ravima, kellel süda peksab mis hirmus. Voodis lamas kahvatuvõitu noorem mees, kes oli võetud sisse maoverejooksuga, kuid teda ei saanud opereerida, sest ta süda töötas liiga kiiresti ja hemodünaamika oli ebastabiilne.

Vaatasin haige üle, südamelöökide sagedus 119 korda minutis, arteriaalne vererõhk 110/70 mmHg. Südametoonid olid tasased, regulaarsed ja kopsudes kuulatlusleid korras. Vaatasin ravilehte. Patsiendil oli eelmisest õhtust väljaheide must ja nõrkustunne. Veeni oli üle kantud ainult soolalahust, sisuliselt vett. Ütlesin, et patsient kaotab verd ja südame liiga kiire töö tuleb sellest, et organism püüab verd kiiremini kudedesse pumbata. Südametööd pärssivaid ravimeid pole mõtet kasutada, sest see oleks kompensatoorsete mehhanismide mahavõtmine. „Tehke talle vereülekanne ja asuge lõikust ette valmistama,” ütlesin.

Valvearst vastas: „Mis te arvate, et ma ise ei saa aru, et tal verejooks on? Ma kannan ju talle kogu aeg lahust veeni ja pealegi on tal hemoglobiin täitsa korras!”

Olukord muutus närviliseks. Püüdsin selgitada, et haige vajab vereülekannet ja verekaotuse likvideerimist, mitte südameravi ega füsioloogilise lahusega uputamist. „Ta kaotab täisverd ja sureb maha ka normaalse hemoglobiiniga,” ütlesin ärritunult. Ausalt öeldes läksime tülli ja mul oli paha tunne. Hommikuks oli haige opereeritud ja palatis tagasi. Ja muidugi… südametegevus normaalne, 72 korda minutis.

Valvekorrad opereeritud südamehaigetega olid alati pingelised. Polnud ettekirjutusi või soovitusi, kuidas tegutseda. Kõik oli uus ja raske. Igas valves juhtus midagi, mis pani keha tarduma ja südame pekslema, aga andis loomulikult uusi kogemusi. Me tunnetasime vastutuse koormat, sest iga opereeritud haige puhul oli tegemist lisaks tema isiklikule tervisele ka kogu meie meeskonna ühise tulemusega, ja öösel jäi vastutus ju meie, anestesioloogide-reanimatoloogide kanda.

Kui operatsioonid õnnestusid ja ka postoperatiivses palatis kulges kõik ootuspäraselt, siis tavaliselt kella kahe paiku öösel, kui paari tunni jooksul happe-aluse tasakaalu näitajad püsisid omahingamisel normis, sai patsiendid juhitavalt hingamiselt maha võtta. Esimesel operatsioonijärgsel ööl olid nad veel narkoosist uimased ja polnud selgelt orienteeritud, mistõttu oli väga tähtis neid pidevalt jälgida.

Narkoosi all patsiendid saabusid palatisse meie valve ajal ning kui nad üles ärkasid, siis valvas juba teine arst, mistõttu polnud neil meie olemasolust aimugi. Sellest ajast hakkasin tähtsustama ja hindama anestesioloogide ja reanimatoloogide ametit, kuna nemad ei kuule paranenud haigete tänusõnu ega saa tunda sooja käepigistust-kallistust. Edaspidi, kardioloogina, viisin alati ka anestesioloogidele kommikarpe ja lilli, mida meie ühised patsiendid tänutäheks mulle olid kinkinud. Nii oli minu arvates õigem ja süda rahul.

Neil aastail hoiti südameoperatsioonilt tulnud patsiente mitu päeva, isegi nädal intensiivravipalatis, enne kui viidi üldpalatisse. Tänapäeval on kõik mobiilsem, sest arenenud on tehnika, arstid on kogenud ja patsienti on võimalik ka üldosakonnas intensiivsemalt jälgida.

Pärast operatsiooni on haige võimalikult kiire liikuma saamine kogu operatsiooni õnnestumise võtmeküsimus, muidugi ka tervise alus üldse. Operatsiooni tulemus on parem neil, kes on motiveeritud ja võimelised oma tahtejõudu mobiliseerima ning ei looda ainult arstide tegevusele.

Kõik Sullingu meeskonna arstid-kirurgid olid välja kasvanud veresoontekirurgia erialalt, mistõttu Tallinnas levis kiiresti teadmine, et nüüd saab ka õnnetuses kaotatud käsi-jalgu uuesti otsa panna. Tõsi, niisuguseid õnnelikke õnnetusi juhtus, kuid mitte sageli.

1981. aasta talvest meenub üks väljakutse loomaaeda. Kihutasime tulede vilkudes ja sireenide huilates Lasnamäe veerul Mäekalda tänaval asuvasse Tallinna loomaaeda.

Tiigripuuri ees lamas noormees, kes oli teadvusel ja kellel oli käelaba otsast rebitud. Veri oli valu ja ehmatuse tõttu kinni jäänud ja verekaotus polnud väga suur, kuid noormees hakkas šokki minema, käed-jalad olid külmad, pulss vaevalt tuntav. Veeni tabamine oli raske, mistõttu punkteerisin morfiini süstimiseks reieveeni. Tõstsime noormehe raamil autosse ja hakkasime juba tagasisõiduks valmistuma, kui autoraadio hakkas kahisema ja dispetšer karjus paaniliselt, et me võtaksime noormehe käe kaasa, meil nüüd ju veresoonte kirurgid olemas.

Vaatasin ringi ja nägin, et käelaba oli tiigri juures puuris, kes seda uudishimulikult nuusutas ja käpaga togis. Selle puurist väljaõngitsemine oleks võinud viia uue katastroofini, lisaks oli käsi juba liiga armetus seisundis. Helistasin dr Kaarel Tammele, kes kinnitas, et kärbunud kätt ei saa enam otsa panna. Tiiger jälgis meie lahkumist majesteetlikult oma trofee kõrval istudes.

Pealtnägijate ütluste järgi oli noormees loomaaias ringi liikunud ja samal ajal alkoholi tarvitanud. Tiigripuuri juurde jõudes oli ta roninud üle ohutusbarjääri, torganud käe õllepudeliga läbi võre puuri ja hakanud kiisut sellega enda poole meelitama. Ilmselt oli alkohol igasuguse ohutunde ning reaktsioonikiiruse maha võtnud ja nii juhtuski õnnetus. Looma reaktsioonid on alati inimese omadest kiiremad.

Noormeest opereerisid Uuno Linn ja Kaarel Tamm. Ta paranes hästi ja hiljem pandi talle käeprotees.

See juhtum tekitas Eestis palju furoori. Helistati ajalehtedest ja raadiost. Mõned kuud hiljem saadeti loomaiast meile tiiger Arami foto, millele oli kirjutatud “Doktor, hoidke meie „laste” käsi!” ja allkiri „Lõvigrupi talitaja“.

Meditsiin arenes pikkade sammudega. Milline ammendamatu infoväli oli selline haigete kontingent teadusega tegelejatele! Kasutusele võeti trombolüüs (trombi lahustamine) ja vajaduse korral erakorraline operatsioon, et umbunud veresoone alal tekkiv koekahjustus jääks võimalikult väikeseks. Muudatusi tehti ka haigla sisekorras.

Hea kolleeg dr Rein Vahisalu meenutab: „Mingil ninakesel ülevalpool tekkis ulmeline plaan, omast ajast etteruttamine – alustada infarktihaige sihipärast käsitlemist juba tema kodus. Selleks tuli kiirabibrigaad mehitada kardioloogiga, sest siis jõudvat patsient veel lühema ajaga haiglasse! Reaalne elu aga pani asja paika ja kardioloog jäi ka edaspidi vaid haiglasse tegutsema. Ärksamad kiirabiarstid informeerisid kardioreanimatsiooni osakonna valvearsti saabuvast raskest haigest (mõnikord helistati isegi otse Siemensi osakonda sondeerijatele).

Sageli kutsusime öösel valves olles trombolüüsi brigaadi lausa kodust välja. Alati tuldi tõrkumata, kes Žiguliga (nooremale põlvkonnale teadmiseks, et see on automark), kes ootas haigla transporti.

Ühel hommikul kella viie paiku tuli sondeerija Jaan Eha pärast protseduuri arstide tuppa süüa nõudma. Läksime kööginurka. Anestesioloog Koit Kägo lõpetas just viimast lusikatäit hirsiputru ja peale köögilaual ringisilkava kahe tarakani seal muud söödavat ei olnud. Kapi läbivaatusel aga leidsime alumiselt riiulilt tühjade purkide taha peidetud saiapätsi. Rõõm oli suur!“

Niisuguseid söögiga seonduvaid naljalugusid võib vist iga haiglas töötav inimene rääkida. Ka minul juhtus sarnane lugu. Olin valves koos õdede Tiia Keldri ja Karin Kondiga. Patsiendid magasid rahulikult ja osakonnas ei olnud ebastabiilseid haigeid. Jätsime palatite uksed lahti ja läksime söögiotsingule. Kõik oli otsas. Karin leidis köögikapist kaks muna ja pani need keema. Vastuvõtust tuli kutse värske infarktikahtlusega haige juurde. Vaatasin vastuvõtuosakonnas haige ja EKG üle ning tõin ta meie osakonda. Valmistasime haige ette uuringuks ja sondeerimisele saatmiseks, kutsusime välja sondeerija dr Ahto Leissoo.

Karin pani EKG elektroode patsiendile külge, Tiia assisteeris veenikanüüli punktsioonil. Järsku käis kaks kõva pauku, umbes viiesekundilise vahega. Mida teised mõtlesid, ei tea, aga mulle tundus, et keegi lasi läheduses endale kuuli pähe. Tormasin veriste kätega koridori, minu järel Karin. Ta oli kahtlaselt rahulik… Munad olid tunniajalise keetmise tulemusena ligi kolme meetri kõrgusele lakke lennanud.

Kiirabiarstidena töötasime kolm aastat, kuni 1981. aastani, aga aktiivset tööd haiglas alustasime entusiasmist juba 1980, sest palgalist kohta kohe polnud. Minu mälu järgi ei vormistatudki meid Tallinna Kiirabihaiglas alguses tööle anestesioloogidena, vaid hoopis neuroloogidena – neil oli hetkel veel täitmata kohti.

Dr Tamara Raudsik 1958. aastal

Vanaema Vilhelmine Marnevski, Kaarel ja mina

4. kursuse üliõpilasena alustasin 1975. aastal tööd Tartu Kliinilise Haigla veresoontekirurgia osakonnas medõena

1980. aasta aprillis koos legendaarse kiirabijuhi Rein Nõukasega Tallinna Kiirabihaigla kiirabijaamas

1982. Anestesioloogid Marje Mikk ja Riina Raudsik

1982. Südameoperatsioonilt saabunud patsiendi juures valves

1981. Tiia Kelder

Karin Kond õdede kutsekvalifikatsiooni võistlustel

Esimene rida vasakult: Oivo Rein, Anton Kivik, Karin Kond, Ülle ja Ats Planken

teine rida: Marje Mikk, Sirje Palm, Juta Kägo

kolmas rida: Koit Kägo, Niina Koivonen, Irina Urmaker ja Nadežda Zimina (Doronina)

Oivo Rein, Marje Mikk, Ülle Planken, Sirje Palm, Koit Kägo

Dr Jüri Gross ning õed Kristiina Kurvits ja Elvi Matt

Anestesioloog dr Jüri Samarütel koos kolleegidega Tartu Kliinilises Haiglas 1977. aastal

Dr Toomas Sulling

1984. aastal intensiivravi osakonnas

Operatsioonil: vasakul ees Margus Alver, taga Ants Paapstel, paremal Tiit Meren ja operatsiooniõed

Enamik meie arste, kirurge ja anestesiolooge olid Tartu ülikooli nimekirjas teadlastena ja seetõttu lausa kohustatud näitama teaduslikku produktsiooni. Materjali teaduslikuks tööks vedeles ümberringi lademes, kuid inimestel, kes töötasid iga päev praktilise arstina, oli raske siduda oma elu teadusliku tööga. Kahjuks soosis sellist pinget valitsev riigikord, arstidele polnud haiglas piisavalt ametikohti ja tuli kombineerida, et üldse tööd teha.

Selline suur koormus hävitas palju andekaid arste. Kaheksast arstist, kes alustasid, on tänaseks kuus surnud ja nad kõik surid parimas tööeas, noorena. Võib tõesti öelda, et nad andsid endast kõik, et nii praktikute kui teoreetikutena edendada koronaarkirurgiat ja kardioloogia invasiivset suunda.

Kui 1980. aastal algasid Tallinna Kiirabihaiglas südame-veresoonte ja suurte veresoonte operatsioonid, jagunes kardioreanimatsiooni osakond kaheks pooleks: ühel pool südameoperatsioonijärgsed patsiendid, keda valvasid anestesioloogid, ja teisel pool ägedad kardioloogilised haiged, kes toodi sinna Tallinnast ja Tallinna ümbrusest, ja kus valvasid meie kardioloogid. Anestesioloogide ja kardioloogide koostöö oli sujuv ja meeldiv, sellest oli kasu mõlemale poolele. Kardioloogid õppisid anestesioloogide kõrvalt viima haige vajaduse korral juhitavale hingamisele, rajama veenitee tsentraalse veeni kaudu (siis kasutati seda moodust), kateteriseerima põit, punkteerima arterit, mõõtma tsentraalset venoosset rõhku, selgeks saadi elustamise võtted, kopsu aktiivse drenaaži ülesseadmine ja palju muud.