Читать книгу Taeva orvud. Sari: «Orpheuse Raamatukogu» - Robert A. Heinlein - Страница 5

Proxima Centauri ekspeditsioon, mida 2119. aastal rahastas Jordani Fond, oli esimene teadaolev katse jõuda siinse galaktika lähimate tähtedeni. Milline võis olla selle laeva õnnetu saatus, oskame ainult oletada.

Franklin Buck, «The Romance of Modern Astrography», kirjastus Lux Transcriptions, Ltd., hind 3.50.

«SEAL ON MUUTI! Vaata ette!»

Hoiatava hüüde peale tõmbus Hugh Hoyland hetkegi viivitamata kägarasse. Munasuurune teraskuul kõmatas ta pea kohal napilt skalbist kõrgemal vastu vaheseina niisuguse jõuga, mis tõotas koljumurdu. Kiirus, millega Hugh oli sukeldunud, kergitas ta jalad põrandaplaatidelt lahti. Enne kui keha oleks jõudnud aegamisi jälle tekile laskuda, toetas ta jala selja taga vastu seina ja tõukas. Nii läks ta mööda koridori pikale horisontaalsööstule, nuga käes valmis.

Ta pööras end õhus, toetudes selleks jalaga korraks vastasseinale koridorikäänakul, mille tagant muuti oli teda rünnanud, ja maandus kergelt jalule. Koridori teine haru oli tühi. Hugh’ kaks kaaslast ühinesid temaga, libistades jalgu kohmakalt põrandaplaatidel.

«Läinud?» küsis Alan Mahoney.

«Jah,» kinnitas Hoyland. «Silmasin teda korraks, enne kui ta sealt luugist alla kadus. Emane, ma arvan. Paistis, et tal oli neli jalga.»

«Kaks või neli – nüüd me teda enam kätte ei saa,» märkis kolmas mees.

«Kes sihukest üldse tahaks kätte saada, et Huff teda võtaks?» protestis Mahoney.

«Mina küll mitte.»

«Nojah, mina tahan,» ütles Hoyland. «Jordani nimel, kui ta oleks sihtinud kaks tolli allapoole, oleksin praegu Konverteri jaoks valmis.»

«Kas te kumbki ei saa kolme sõnagi ütelda ilma vandumata?» pahandas kolmas mees. «Mis siis, kui Kapten teid kuuleb?» Kaptenit nimetades puudutas ta austusavalduseks oma laupa.

«Oh, Jordani pärast,» kähvas Hoyland, «ära ole ometi nii nõme, Mort Tyler. Sa pole veel teadlane. Arvan, et olen sama pühendunud kui sinagi; pole ju surmapatt vahel natuke auru välja lasta. Isegi teadlased teevad seda. Olen kuulnud küll.»

Tyler tegi suu lahti, nagu tahaks vastu vaielda, aga mõtles siis ilmselt ümber. Mahoney puudutas Hoylandi käsivart. «Kuule, Hugh,» palus ta, «lähme juba siit minema. Me pole kunagi varem nii kõrgel käinud. Olen täitsa närvis ja tahaks sinna alla, kus tunnen natuke kaalu oma jalgadele toetumas.»

Hoyland heitis igatseva pilgu luugile, mille kaudu ründaja oli kadunud, ja pigistas noapära pihus. «Hea küll, poiss,» ütles ta, «allapoole tulebki ju igatahes minna.»

Ta pööras ümber ja nihkus libistades luugi poole, millest nad olid tulnud sellele tasandile, kus praegu viibisid, teised kaks kannul. Kasutamata redelit, millest nad olid üles roninud, astus ta lihtsalt luugist sisse ja hõljus aeglaselt viisteist jalga allpool olevale tekile, Tyler ja Mahoney kohe tema järel. Järgmine luuk, mis jäi eelmise asukohast mõne jala võrra kõrvale, võimaldas pääseda veel madalamale tekile. Alla, alla, alla – ja veel allapoole langesid nad, läbides kümneid ja tosinaid tekke, mis kõik olid vaiksed, hämaralt valgustatud, müstilised. Iga korraga langesid nad pisut kiiremini, maandusid pisut raskemalt.

Viimaks hakkas Mahoney protestima: «Kõnnime parem ülejäänud tee, Hugh. See viimane hüpe tegi jalgadele haiget.»

«Hea küll. Aga see võtab rohkem aega. Kui palju veel minna on? Kas keegi pidas arvet?»

«Meil on jäänud veel seitsekümmend tekki, enne kui põllumaale jõuame,» vastas Tyler.

«Kust sa tead?» nõudis Mahoney kahtlustavalt.

«Ma lugesin need kokku, tobu. Ja kui alla tulime, siis lahutasin igal tekil ühe maha.»

«Ei lugenud sa midagi. Peale teadlaste ei oska keegi nii palju arvutada. Ainult sellepärast, et oled lugema ja kirjutama õppinud, arvad nüüd, et tead kõike.»

Hoyland segas vahele, enne kui vaidlus oleks tüliks kiskunud. «Ole vait, Alan. Võib-olla ta oskabki. Tal on sihukeste asjade peale nutti. Igatahes tundub see küll nagu seitsmekümnes tekk – olen juba üsna raske.»

«Äkki meeldiks talle mu noaterad kokku arvutada.»

«Jäta järele, ma ütlesin. Duellid on väljaspool küla keelatud. See on Seadus.» Nad jätkasid vaikides, joostes kergelt treppidest alla, kuni igal järgmisel tasandil üha kasvav raskus neid rahulikumalt kõndima sundis. Nüüd jõudsid nad tasandile, mis oli üsna eredalt valgustatud ja kus tekkide vaheline ruum oli poole kõrgem kui ülemistel korrustel. Õhk oli niiske ja soe; taimed varjasid vaadet.

«Noh, jõudsimegi viimaks alla,» ütles Hugh. «Ma ei tunne seda majapidamist ära. Tulime vist allapoole teistkaudu, kui üles läksime.»

«Seal on üks maaharija,» märkis Tyler. Ta torkas väikesed sõrmed suhu ja vilistas, siis hõikas: «Hei! Laevakaaslane! Kus me oleme?»

Talumees vaatas nad aeglaselt üle, seejärel andis vastumeelselt ühesilbilisi juhatusi, kuidas jõuda peakoridorini, mis pidi tagasi nende oma külasse viima.

Järgnes pooleteisemiiline kiire kõnd mööda laia tunnelit, kus käis suhteliselt tihe liiklus: teekäijad, pakikandjad, mõni juhuslik käsikäru, auväärt teadlane kandetoolis, mida tassisid neli tursket kandjat ja mille ees kõndis relvis vahimees, et tavalisi meeskonnaliikmeid teelt tõrjuda. Need poolteist miili tõid nad oma küla ühisruumi, avarasse saali, mis oli kolme teki kõrgune ja arvatavasti kümme korda nii lai. Nad läksid lahku ja kõndisid kõik eri suunas – Hugh läks oma kajutisse kadettide kasarmus, kuhu olid majutatud noored poissmehed, kes enam vanematega koos ei elanud. Ta pesi end ja läks siis oma onu korterisse, kelle heaks ta toidu eest töötas. Tädi tõstis pilgu, kui Hugh sisse astus, ent ei öelnud midagi nagu naisele kohane.

Onu ütles: «Tere, Hugh. Käisid jälle uurimisretkel?»

«Head söömist, onu. Käisin jah.»

Onu, tuim ja mõistlik mees, näis olevat mõõdukalt lõbustatud. «Kus sa siis käisid ja mida nägid?»

Tädi oli vaikselt ruumist välja lipsanud ja tuli nüüd tagasi einega, mille asetas Hugh’ ette. Too asus kohe toidu kallale; tal ei tulnud pähegi naist tänada. Enne vastamist mälus ta suutäie.

«Üleval. Ronisime peaaegu kaaluta tasandini välja. Üks muuti üritas mu kolu lõhki lüüa.»

Onu itsitas. «Küll sa neis koridorides veel oma lõpu leiad, poiss. Pööraksid parem rohkem tähelepanu mu ärile, enne kui suren ja ennast su tee pealt koristan.»

Hugh’ ilme muutus kangekaelseks. «Kas sina pole siis üldse uudishimulik, onu?»

«Mina või? Oh, eks noorest peast hulkusin minagi kõvasti ringi. Kõndisin terve peatunneli ringiratast läbi ja jõudsin jälle külasse tagasi. Läksin otse läbi Pimeda Sektori, muutid kandu napsamas. Kas seda armi näed?»

Hugh heitis sellele pealiskaudse pilgu. Ta oli armi palju kordi varemgi näinud ja kuulnud lugu tüütuseni korratavat. Või tegi laevale üks kord tiiru peale, päh! Hugh tahtis igale poole minna, kõike näha ja välja selgitada, miks asjad nii on. Näiteks need ülemised tasandid: kui inimestel polnud ette nähtud sinna üles ronida, miks oli Jordan need siis üldse loonud?

Kuid ta jättis need mõtted enda teada ja jätkas oma einet.

Onu vahetas teemat. «Mul on tarvis Tunnistaja juures käia. John Black väidab, et võlgnen talle kolm siga. Tahad kaasa tulla?»«Ohei,arvan,etmitte...Oot!Tahanikka!»

«Tee siis kähku.»

Nad astusid kadettide kasarmust läbi, kus Hugh teatas, et läheb ülesannet täitma. Tunnistaja elas otse kasarmu vastas teisel pool ühisruumi väikeses haisvas kambris, kus oli valmilt kättesaadav kõigile, kes ta andeid vajasid. Nad leidsid ta ukseavas lösutamas ja küünega hambavahesid urgitsemas. Tema õpilane, vinnilise näo ja sihikindla ilmega lühinägelik nooruk, kükitas tema taga.

«Head söömist,» soovis Hugh’ onu.

«Head söömist sullegi, Edard Hoyland. Kas tulid asja pärast või lihtsalt vanale mehele seltsiks?»

«Mõlemat,» vastas Hugh’ onu diplomaatiliselt ja selgitas siis oma probleemi.

«Või nii,» ütles Tunnistaja. «Nojah, kokkulepe on piisavalt selge:

Black John kümme buššelit kaeru toob

ja selle eest kaks põrsast tasuks saab.

Ed emise siis ära paaritab,

John võõrutatud põrsad ära viib.

Kui suured on sead praegu, Edard Hoyland?»

«Küllalt suured,» tunnistas Hugh’ onu, «aga Black John nõuab kahe asemel kolme.»

«Ütle talle – unustagu ära! Tunnistaja on rääkinud.»

Ta itsitas nõrga peenikese häälega.

Nad vahetasid mõne minuti kuulujutte ja Edard Hoyland kaevus oma hiljutisse kogemusse sügavuti, et rahuldada vanamehe täitmatut uudishimu üksikasjade vastu. Hugh oli siivsalt vait, kuni vanemad mehed kõnelesid. Aga kui onu minekule pööras, tegi noormees suu lahti. «Jään veel natukeseks, onu.»

«Ah? Tee mis tahad. Head söömist, Tunnistaja.»

«Head söömist, Edard Hoyland.»

«Tõin sulle kingituse, Tunnistaja,» ütles Hugh, kui onu oli kuuldekaugusest väljas.

«Las ma vaatan.»

Hugh tõi välja tubakapaki, mille oli kasarmus oma kapist võtnud. Tunnistaja võttis selle tänamata vastu ja viskas õpilase kätte, kes kingi eest hoolt kandis.

«Tule sisse,» kutsus Tunnistaja, siis käsutas õpilast: «Kuule, sina, too kadetile tool.»

«No nii, poiss,» lisas ta, kui nad istusid, «räägi mulle, mis sa teinud oled.»

Hugh rääkis ja temalt nõuti, et ta üksikajaliselt kordaks oma viimastel uurimisretkedel juhtunut, vahepeal kaebles Tunnistaja tema suutmatuse üle täpselt meelde tuletada kõike, mida oli näinud.

«Teil, noortel, pole mingeid võimeid,» kurtis ta. «Mitte mingeid võimeid. Isegi sellel lorul...» Ta jõnksas peaga õpilase poole. «...ei ole, kuigi ta on kümme korda parem kui sina. Kas sa usuksid, et ta ei suuda päevas tuhandetki rida välja punnitada, aga loodab siiski minu toolil istuda, kui ma kord läinud olen. Nojah, kui mina olin õpilane, siis oli mul kombeks vähemalt tuhande reaga ennast magama laulda. Viletsad vennad – seda te just oletegi.»

Hugh ei hakanud süüdistust vaidlustama, vaid ootas, et vanamees jätkaks, mida too mõne aja pärast tegigi.

«Tahtsid mult midagi küsida, poiss?»

«Mingis mõttes küll, Tunnistaja.»

«Või nii? Lase siis käia. Mis sa nämmutad.»

«Oled sa kunagi roninud üles välja, kus on kaaluta olek?»

«Mina või? Muidugi mitte. Mina olin Tunnistaja ja õppisin ametit. Mul oli tarvis selgeks õppida kõigi Tunnistajate read enne mind ja poisikesetempudeks polnud aega.»

«Lootsin, et oskad mulle öelda, mis ma sealt leida võiksin.»

«Nojah, vaat see on teine asi. Ma pole küll kunagi roninud, kuid hoian rohkemate ronijate mälestusi, kui sina kunagi näha saaksid. Olen vana mees. Tundsin su isa isa ja tema isa enne seda. Mida sa teada tahad?»

«Noh...» Mida siis tahta? Kuidas sõnastada küsimust, mis on kõigest näriv igatsus rinnas? Ja ikkagi... «Milleks see kõik on, Tunnistaja? Milleks on kõik need tasandid meie kohal?»

«Ah? Mis mõttes? Jordani nimel, poeg, ma olen Tunnistaja, mitte teadlane.»

«Noh... arvasin, et võiksid teada. Vabandust.»

«Aga ma teangi. See, mida sa tahad, on read Alguse kohta.»

«Olen neid kuulnud.»

«Kuula uuesti. Kõik su vastused on seal olemas, kui sul jätkub tarkust neid näha. Kuula mind. Ei, see on mu õpilase võimalus oma teadmisi näidata. Kuule, sina! Read Alguse kohta – ja jälgi rütmi.»

Õpilane niisutas keelega huuli ja alustas:

«Alguses oli Jordan, kes üksinda mõtles oma üksildasi mõtteid. Alguses oli pimedus – vormitu, surnud ja Inimesele tundmatu. Üksindusest sai igatsus, igatsusest sai nägemus, unistusest sai kavatsus, kavatsusest sai otsus: Jordan tõstis oma käe ja sündis Laev.

Miilide kaupa mugavaid ruume, tsisternide kaupa kuldset maisi, redel ja koridor, uks ja seinakapp – kõik sobis veel sündimata olendite vajadustele parimal kombel. Ta vaatas oma tööd ja leidis, et see on hea, et see sobis rassile, mis pidi tulema. Ta mõtles Inimesest – ja Inimene sai; kontrollis oma mõtteid ja hakkas otsima lahendusi. Taltsutamatu Inimene häbistaks oma Loojat, kontrollimatu Inimene rikuks Plaani. Nii tegi Jordan Seadused, käsuks igale viimaselegi inimesele, igale ametile ja igale töökohale, et teenida eesmärki, mis ulatus nende arusaamisest kaugemale, mõned pidid kõnelema ja mõned kuulama ning inimeste seas oli kord. Ta lõi Meeskonna, et see töötaks oma kohtadel, ja teadlased Plaani juhtima. Üle nende kõigi lõi Ta Kapteni ja seadis ta inimrassi kohtumõistjaks. See oli Kuldne Aeg!

Jordan on täiuslik, kõik temast allpool jäid oma tegudes täiusest kaugele. Kadedus, ahnus ja hinge upsakus otsisid mõistusi, millesse külvata oma seemneid. Seal oligi üks, kes need seemned vastu võttis: neetud Huff, esimene patune! Ta kuri nõu äratas mässu ja tekitas kahtlusi, mida enne polnud. Märtrite veri määris põrandaid, Jordani Kapten läks igaviku Rännakule. Pimedus neelas...»

Vanamees andis poisile käeseljaga laksu vastu suud. «Uuesti!»«Algusestpeale?»

«Ei! Sealt, kus sa segamini läksid.»

Poiss kõhkles, kuid sai siis järje kätte: «Pimedus neelas vooruse kombed, patt pääses võidule terves Laevas...»

Poisi hääl aina heietas, salm salmi järel, korrates pikalt-laialt, kuid mitte eriti üksikasjalikult vana sünget lugu patust, mässust ja pimeduse ajajärgust. Kuidas mõistus viimaks peale jäi ja mässujuhtide laibad Konverterisse söödeti. Kuidas mõnedel mässulistel õnnestus Rännakust pääseda ja muutide esiisadeks saada. Kuidas pärast palveid ja ohvritoomisi valiti uus Kapten. Hugh niheles murelikult ja sahistas jalgadega. Kahtlemata olid vastused ta küsimustele ridades olemas, kuna need olid Pühad Read, kuid nendest arusaamine käis tal üle mõistuse. Mispärast? Mis mõte sel kõigel on? Kas tõesti on elu vaid selleks, et süüa ja magada ja viimaks pikale Rännakule minna? Kas Jordan tahab, et ta midagi mõistaks? Miks muidu on ta rinnas see igatsus? See nälg, mis heast söömisest hoolimata püsima jääb?

Kui Hugh pärast magamist hommikust sõi, tuli onu korteri ukse taha käskjalg. «Teadlane nõuab Hugh Hoylandi kohalviibimist,» teadustas ta ladusalt.

Hugh teadis, et kõnealune teadlane on leitnant Nelson, kes vastutas vaimse ja füüsilise heaolu eest selles Laeva sektoris, kus asus ka Hugh’ peeruhaisune küla. Poiss kugistas viimased toiduraasud alla ja kiirustas sõnumitoojale järele.

«Kadett Hoyland!» teatati ta tulekust. Teadlane tõstis pilgu oma hommikueinelt ja ütles: «Ah jaa. Tule sisse, mu poiss. Istu. Kas oled söönud?»

Hugh kinnitas, et on küll, kuid ta pilk peatus huviga ülemuse ees olevatel peentel puuviljadel. Nelson tabas selle. «Proovi mõnd viigimarja. See on uus mutatsioon, lasksin nad tuua kõige kaugemast küljest. Võta, võta – sinuvanusele noormehele kulub paar lisasuutäit alati ära.»

Hugh võttis pakkumise vastu väga kohmetult. Kunagi varem polnud ta mõne teadlase juuresolekul söönud. Vanem mees naaldus tooli seljatoele, tõmbas sõrmed vastu särki puhtaks, sättis habet ja alustas.

«Ma pole sind viimasel ajal näinud, poeg. Räägi mulle, mis sa oled teinud.» Enne, kui Hugh vastata jõudis, jätkas mees ise: «Ei, ära räägi – ma räägin sulle ise. Ühe asjana oled sa uurinud ja roninud, tundmata erilist respekti keelatud piirkondade suhtes. On ju nii?» Ta vaatas noormehele otse silma. Hugh üritas vastust leida.

Kuid teda katkestati jälle. «Ära vasta. Mina tean ja sina tead, et mina tean. Ma pole väga pahane. Kuid see on juhtinud mu tähelepanu tungivalt sellele, et sul on aeg ära otsustada, mida oma eluga peale hakata. On sul mingeid plaane?»

«Noh, mitte midagi kindlat, söör.»

«Kuidas on selle tüdrukuga – Edris Baxteriga? Kas kavatsed temaga abielluda?»

«Noh, ee... ma ei tea, söör. Mõtlen, et tahan seda, ja tema isa on ka nõus, ma arvan. Ainult...»

«Ainult mis?»

«Noh, ta tahab mind oma talusse õpipoisiks. See on vist hea mõte. Tema talu koos mu onu äriga võiks olla hea ettevõte.»

«Kuid sa pole kindel?»

«Nojah, ma ei tea.»

«Õigus. See pole sinu jaoks. Mul on teised plaanid. Ütle, oled sa kunagi imestanud, miks ma õpetasin sind lugema ja kirjutama? Muidugi oled. Kuid sa oled selle enda teada jätnud. See on hea.

Pane nüüd tähele. Olen sind juba lapsest saadik jälginud. Sul on keskmisest rohkem kujutlusvõimet, rohkem uudishimu, rohkem ettevõtlikkust. Oled sündinud juht. Olid teistsugune isegi titena. Näiteks oli su pea liiga suur ja leidus neid, kes su sünni inspekteerimisel hääletasid, et sind kohe Konverterisse tagasi saadetaks. Kuid ma takistasin neid. Tahtsin näha, mis sinust saab.

Talumehe elu sulle ei meeldiks. Sinust peab saama teadlane.»

Vana mees vaikis ja uuris ta nägu. Hugh oli segaduses ja sõnatu. Nelson jätkas: «Oh jaa. Jah, muidugi. Sinu temperamendiga mehe puhul on valida ainult kaks võimalust: anna talle vastutav ametikoht või saada ta Konverterisse.»

«Kas peate silmas, söör, et mul endal polegi selle kohta midagi öelda?»

«Kui tahad seda nii otse sõnastada, siis jah. Helgete peade jätmine Meeskonna ridadesse tähendab hereesia arendamist. Me ei saa seda lubada. Üks kord see juba juhtus ning inimrass oleks peaaegu hävinud. Oleme märganud su erakordset võimekust, nüüd tuleb sulle ka õige mõtlemise osas juhatust anda, pühendada sind müsteeriumidesse, et sinust võiks saada säilitav jõud, mitte nakkuste kese ega pahanduste allikas.» Ilmus taas käskjalg, koormatud kompsudega, mis ta tekile maha pani. Hugh heitis neile pilgu ja pahvatas: «Tohoh! Need on ju minu asjad!»

«Muidugi,» kinnitas Nelson. «Saatsin neile järele. Nüüdsest hakkad magama siin. Kas kohtume pärastpoole ja teeme algust su õppetundidega, kui sul just midagi muud plaanis ei ole?»

«Noh, ei ole, söör. Arvan, et mitte. Pean tunnistama, et olen pisut segaduses. See vist... see vist tähendab, et te ei soovi mu abiellumist?»

«Oh, seda või,» vastas Nelson ebamääraselt. «Võta tüdruk, kui ta sulle meeldib, nüüd tema isa protestima ei hakka. Kuid las ma hoiatan sind – sa tüdined tast varsti.»

Hugh Hoyland neelas iidseid raamatuid, mida mentor tal lugeda lubas, ega tundnud paljude-paljude magamisperioodide ajal mingit soovi ei ronima minna ega Nelsoni kajutist ninagi välja pista. Rohkem kui kord tundis ta, et hakkab jälile saama saladusele – mis oli sama piiritlematu nagu ta küsimuski –, ent leidis ennast siis jälle veel suuremas segaduses kui enne. Nähtavasti oli teadlaste tarkusi omandada hoopis raskem, kui ta oli arvanud.

Ükskord, kui ta parajasti pead murdis iidsete eellaste omapäraste väändunud iseloomude üle ning üritas pihta saada nende veidrale retoorikale ja tundmatutele terminitele, astus Nelson väikesesse ruumi, mis oli tema oma kõrvale sisse seatud, pani käe isalikult Hugh’ õlale ning küsis: «Kuidas edeneb, poiss?»

«Noh, üsna hästi, söör, ma arvan,» vastas Hugh raamatut kõrvale pannes. «Mingi osa sellest pole mulle küll päris selge – tõtt öelda ei saa ma sellest üldse aru.»

«Seda oligi oodata,» lausus vana mees tasakaalukalt. «Jätsin su alguses omapead pusima, et näeksid lõkse, millesse kaasasündinud arukus üksinda võib langeda. Paljutki neist asjust pole võimalik juhendamiseta üldse taibata. Mis sul siin on?» Ta võttis ühe raamatu, et sellele pilk heita. Teemaks olid kaasaegse füüsika alused. «Või nii? See on pühadest kirjadest üks väärtuslikemaid, siiski pole asjassepühendamatul sellest midagi kasu, kui teda ei aidata. Esimene asi, mida pead mõistma, mu poiss, on see, et meie esiisad kogu oma spirituaalses täiuses ei vaadanud asjadele meie kombel.

Nad olid pigem parandamatud romantikud, mitte ratsionalistid nagu meie, ja tõed, mis nad meile edasi andsid, on küll rangelt tõesed, kuid sageli allegoorilisse keelde rüütatud. Oled sa juba näiteks Gravitatsiooniseaduseni jõudnud?»

«Lugesin sellest.»

«Kas said midagi aru? Ei, ma näen, et ei saanud.»

«Nojah,» pomises Hugh enda kaitseks, «see ei paistnudki midagi tähendavat. See tundus lihtsalt tobe, kui te mind vabandate, söör.»

«See illustreerib mu väidet. Sina võtsid kõike sõnasõnalises mõttes, nagu seadusi, mis juhivad elektririistu ja mida võib selles raamatus kõikjal leida. «Kaks keha mõjutavad teineteist jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga.» Kõlab nagu lihtne füüsikaseadus, eks? Mitte midagi selletaolist; see oli esivanemate poeetiline kõneviis, kes ei suutnud väljendada läheduse seadust, mis juhib armastuse emotsiooni. Osutatud kehad on inimkehad, mass nende suutlikkus armastada. Noortel inimestel on tugevam võime armastada kui vanadel; kui nad pannakse lähestikku, nad armuvad, aga kui lahutatakse teineteisest, läheb see varsti üle. «Mis silmist, see südamest.» Niisama lihtne see ongi. Aga sina otsisid sealt mingit sügavamat tähendust.»

Hugh irvitas. «Poleks ise kunagi osanud sellele niiviisi mõelda. Näen nüüd, et mul läheb palju abi tarvis.»

«Kas on veel midagi, mis sulle parajasti muret teeb?»

«Noh, jah, palju asju, kuigi need ei tule vist nii äkki meelde. Aga midagi on küll – öelge mulle, Isa, kas muutisid saab inimesteks pidada?»

«Näen, et oled tühje jutte kuulanud. Vastus on ühtaegu jah ja ei. On tõsi, et algselt arenesid muutid inimestest, kuid nad ei ole enam Meeskonna osa; nüüd ei saa neid inimrassi hulka kuuluvaks lugeda, kuna nad mõnitavad Jordani Seadust.

See on ulatuslik teema,» jätkas ta, kavatsedes küsimusel pikemalt peatuda. «On isegi juureldud, milline võiks olla sõna «muuti» algne tähendus. Kindlasti olid paljud nende esivanematest muutuste ihkajad, kes mässupäevil surmast pääsesid. Ent samas voolas neis ka paljude pimeduseajastul sündinud mutantide veri. Muidugi sa mõistad, et sel perioodil ei kehtinud praegune tark seadus, et vastsündinuid tuleb patu märkide osas uurida ning saata tagasi Konverterisse kõik need, kellel leitakse mutatsioone. Palju imelikke kohutavaid olevusi roomab praegu pimedates koridorides ja varitseb mahajäetud tasanditel.»

Hugh mõtles selle üle natuke aega ning küsis siis: «Miks on nii, et meie, inimeste seas esineb ikka veel mutatsioone?»

«Väga lihtne. Patu seeme on siiani meis alles. Aeg-ajalt lööb see lihaks saades jälle välja. Nende koletiste hävitamisega aitame meie inimressurssi puhastada ning toome seeläbi lähemale Jordani Plaani kulminatsiooni – Rännaku lõpu meie taevases kodus, Kaugel Centaurusel.»

Hoylandi kulm läks jälle kortsu. «See on veel üks asi, mida ma ei mõista. Paljud neist iidsetest kirjutistest kõnelevad Rännakust kui tegelikust liikumisest ja kusagile minekust, nagu oleks Laev ise kõigest käsikäru. Kuidas nii saab olla?»

Nelson kõhistas. «Tõepoolest, kuidas? Kuidas saab liikuda see, mis on taustaks kõigele muule, mis liigub? Vastus on muidugi lihtne. Oled jälle valesti aru saanud tavalise igapäevakõne allegoorilisest kasutusest. Muidugi on Laev füüsilises mõttes kindel ja liikumatu. Kuidas saab terve universum liikuda? Ent siiski see liigub – vaimses mõttes. Iga oma õiglase teoga liigume me lähemale Jordani Plaani ülevale sihtpunktile.»

Hugh noogutas. «Arvan, et mõistan.»

«Muidugi on mõeldav, et Jordan oleks võinud maailma luua mõnel muul kujul kui Laev, kui see oleks sobinud Tema eesmärgile. Kui inimkond oli noorem ja poeetilisem, lõbustasid pühad mehed üksteist, leiutades naljakaid maailmu, mida Jordan oleks võinud luua. Üks koolkond mõtles välja terve mütoloogia äraspidise maailma kohta, kus on vaid lõputu ruum, mis on täiesti tühi, peale hiilgavate valgustäpikeste ja kehatute mütoloogiliste koletiste. Nad nimetasid seda taevaseks maailmaks või taevaks, justkui kontrastina Laeva kindlale tegelikkusele. Nad ei paistnud kunagi väsivat sel teemal spekuleerimast, leiutades selle jaoks detaile ja kirjeldades oma kujutluspilti, nagu nad mõtlesid selle olevat. Arvatavasti tegid nad seda Jordani suuremaks auhiilguseks ja kes võiks öelda, et Tema jaoks olid nende unistused vastuvõetamatud? Ent kaasajal on meil teha palju tõsisem töö.»

Hugh polnud astronoomiast huvitatud. Isegi tema koolitamata mõistus suutis selle pöörases ekstravagantsuses näha kavatsust, mida ei saanud sõna-sõnalt võtta. Ta tuli tagasi lähemate probleemide juurde.

«Kuna muutid on patu seeme, miks ei tee me siis katset neid välja rookida? Kas see poleks mitte tegu, mis võiks Plaani kiirendada?»

Vana mees juurdles enne vastamist mõnda aega. «See on õigustatud küsimus ja väärib otsekohest vastust. Kuna sinust saab teadlane, pead sa vastust teadma. Vaata sellele nõnda. Meeskonna suurus, mida laev suudab üleval pidada, on kindlaks määratud. Kui meie arv piiritult kasvab, jõuab kätte aeg, mil kõigi jaoks ei jätku enam head sööki. Kas pole parem, et mõned hukkuvad pigem kokkupõrgetes muutidega, kui et meie arv kasvab nii suureks, et hakkaksime üksteist toidu pärast tapma?