Читать книгу Punane Sonja - Robert E. Howard - Страница 7

Doonauäärses külas, väikeses õlgkatusega majas norskas lustlikult üks mees, kes lebas õlekuhjale heidetud räbaldunud mantlil. See oli Gottfried von Kalmbach, kes magas süütuse- ja õlleund. Sametvest, avarad siidpüksid, halatt ja šagräänsaapad, põlgliku sultani kingitused, olid kuhugi kadunud. Rüütel oli riietatud kulunud nahka ja roostes soomusrüüsse. Ta und rikkusid sikutavad käed ja ta vandus uimaselt.

„Ärka üles, isand! Oh, ärka, hea rüütel, kas sa ärkaksid, palun?”

„Täida mu kann, kõrtsmik,” pomises magaja.” Kes? - mis? Hammustagu sind koerad, Ivga! Mul pole raha. Mine ära nagu hea tüdruk kunagi ja lase mul magada.”

Tüdruk jätkas sikutamist ja raputamist.

„Oh, tobu! Ärka! Tont võtaks! Väljas on tuli lahti!”

„Ivga,” pomises Gottfried tema rünnakuist eemale tõmbudes,” vii mu kiiver juudi juurde. Ta annab sulle küllalt, et saaksin end jälle purju juua.”

„Tobu!” karjus tüdruk meeleheitlikult.” Mitte raha ma ei taha! Terve ida on leekides ja keegi ei tea, miks!”

„Kas vihm on lakanud?” küsis von Kalmbach, viimaks ometi sündmuste vastu huvi tundma hakates.

„Vihm lakkas tunde tagasi. Sa võid kuulda vaid õlgede tilkumist. Pane mõõk vööle ja tule välja tänavale. Külamehed on sinu viimasest hõbedast end kõik täis joonud ja naised ei tea, mida mõelda või teha. Ah!”

Tüdruk hüüatas, kui märkas läbi hütipragude kummalist valgust. Sakslane tõusis ebakindlalt püsti, haaras ruttu oma suure kahekäemõõga ja surus mõlkis kiivri pulstunud lokkidele. Siis järgnes ta tüdrukule märgadele tänavatele. Tüdruk oli sale ja noor, paljasjalgne, riietatud vaid lühikesse tuunikataolisse riidesse, mille laiad rebendid heldelt valget keha paljastasid.

Külas ei paistnud keegi liigutavat. Keegi polnud kusagil tulesid süüdanud. Õlgkatustelt tilkus pidevalt vett. Loigud mudastel tänavatel helkisid mustalt. Tuul ohkas ja oigas kummaliselt mustades vettinud puuokstes, mis kõrgusid tumeda müürina väikese küla ümber, ja kirdest, kõrgel tinase taeva taustal, kerkis pahaendeline tumepunane kuma, mis pani rõsked pilved helkima. Tüdruk Ivga surus end pikale sakslasele lähemale ja nuuksus seal

„Ma ütlen sulle, mis see on, mu tüdruk,” ütles mees kuma uurides.” Need on Suleimani kuradid. Nad tulid üle jõe ja põletavad külasid. Jah, ma olen varem niisugust kuma näinud. Ootasingi neid, kuid need neetud vihmad, mida me oleme nädalaid talunud, oleksid pidanud neid tagasi hoidma. Jah, need on akindžid, päris õigus, ja nad ei rahuldu ka siis, kui on Viini jõudnud. Tead, mu tüdruk, mine ruttu ja vaikselt talli hüti taga ja too mulle mu hall täkk. Me lipsame minema nagu hiired kuradi sõrmede vahelt. Hobune kannab kergesti meid mõlemaid.”

„Kuid külarahvas!” nuuksus tüdruk käsi murdes.

„Eh, mis teha,” ütles mees,” jumal valvaku neid; mehed on joonud vapralt mu õlut ja naised on olnud lahked – kuid saatana sarvede nimel, tüdruk, see hall hobu ei jaksa tervet küla seljas kanda!”

„Mine sina!” vastas tüdruk.” Ma jään ja suren koos oma inimestega!”

„Türklased ei tapa sind,” vastas mees.” Nad müüvad su vanale paksule Stambouli kaupmehele, kes sind peksab. Mina ei jää, et mind lõhki raiutaks, ja sina ka mitte...”

Tüdruku kohutav karje pani ta vaikima ja mees pöördus metsiku hirmu peale tüdruku silmis. Juba siis, kui ta seda tegi, lõi hütt küla madalamas osas lõõmama, kuigi vesine materjal põles aeglaselt. Tüdruku karjatusele järgnesid kriisked ja hullumeelsed karjed. Aeglaselt suurenevas valguses tantsisid ja märatsesid kogud. Pimedas silmi teritav Gottfried nägi mehi tunglemas üle madala muldvalli, mille joomine ja hooletus oli valveta jätnud.