Читать книгу Bal-Sagothi jumalad - Robert E. Howard - Страница 5

«Sest see on mõõkade tõmbamise öö,

ning paganlike hordide maalitud torn

kaldub meie vasarate, leekide ja köite all,

kaldub pisut ja langeb siis.»

Chesterton

Torkiv tuul kihutas tuiskavat lund takka. Murdlainetus mürises Sarja koostaja Raul Sulbi kaljusel kaldal ning taamal oigasid lakkamatult pikad tinajad vahulained. Hallis päikesetõusus, mis üle Connachti ranna libises, rühkis üksik kalur, sama karm mees kui maa, mis teda kandis. Ta jalgade ümber olid mähitud rohmakalt pargitud nahad; ainsa riietusesemena kattis napilt keha hirvenahk. Muid rõivaid tal ei olnud. Kui ta tuimalt piki kallast kõmpis, kibeda külma suhtes sama tundetu kui pulstunud metsloom, kellena ta esmapilgul paistis, jäi ta äkki seisma. Langeva lume ja hõljuva mereudu looride varjust ilmus välja veel üks mees. Kaluri ees seisis Turlogh Dubh.

See mees oli ligi peajagu pikem kui jässakas kalur ning tal oli sõjamehe hoiak. Talle heidetud pilk ei saanud jääda põgusaks, vaid iga mees ja naine, kes Turlogh Dubhi nägi, jäi teda pikemalt silmitsema. Ta oli kuue jala ja ühe tolli pikkune ning esialgne mulje kõhnusest kadus lähemal uurimisel. Ta oli suur, ent sihvakas, laiade õlgade ja vägeva rinnakorviga. Ta oli küll vilajas, kuid tugev, ühendades endas pulli jõudu pantri nõtke kiirusega. Iga väiksemgi liigutus peegeldas seda teraskindlat koordinatsiooni, mis teeb mehest ülihea võitleja. Turlogh Dubh – Must Turlogh – kuulus kunagi O’Brieni klanni. Mustad olid ta juuksedki ning tõmmu ta jume. Raskete tumedate kulmude alt hiilgasid kuumad vulkaanisinised silmad. Ning ta paljaksaetud näos oli midagi tumedate mägede või kesköise ookeani süngusest. Nagu kalurgi, oli ka tema osa sellest metsikust maast.

Peas kandis ta visiirita kiivrit, millel polnud ei tutti ega sümbolit. Kaelast poole reieni kaitses teda liibuv must rõngassärk. Põlvini ulatuv kilt, mida ta turvise all kandis, oli labasest pruunikashallist kangast. Ta sääred olid mähitud kõvast nahast sidemetega, mis võis mõõgatera kõrvale pöörata, ning jalatsid näisid rohkest rändamisest kulunud.

Sihvaka piha ümber oli lai vöö pika nahktupes pistodaga. Vasakul käsivarrel hoidis ta väikest ümmargust nahaga kaetud puukilpi, mis oli tugev kui raud, metalliga kaunistatud ja ääristatud, ning mille keskpaigas turritas jäme teravik. Ta parema randme küljes rippus sõjakirves ning sellele esemele jäidki kaluri silmad pidama. See kolme jala pikkuse varrega graatsiline relv tundus nii õbluke ja kerge, kui kalur seda mõttes põhjalaste suurte kirvestega võrdles. Siiski oli möödunud vaevalt kolm aastat, nagu kalur teadis, kui selletaolised kerged kirved olid põhjast tulnud vaenlased verisesse kaitsesse sundinud ja paganate võimu igaveseks murdnud.

Sõjakirves oli sama isikupärane kui tema omanik. See ei sarnanenud ühegi teise relvaga, mida kalur kunagi näinud oli. Kirves oli ühe teraga, selle tagaküljes turritas kolmeharuline oga ja teine samasugune oli varretipus. Nagu tema kandjagi, oli see raskem, kui välja paistis. Oma kergelt kaardus varre ja kunstipäraselt graatsilise teraga näis see olevat asjatundja relv – kiire, tappev ja ohtlik nagu mürgimadu. Sõjakirves oli parim iiri käsitöö, mis neil päevil tähendas ühtlasi, et maailma parim. Selle vars, saja-aastase männi südamest tahutud, erilisel viisil tules karastatud ja metalliga tugevdatud, oli sama purunematu kui raudlatt.

«Kes sa oled?» küsis kalur lääneranniku häbemetusega.

«Kes sa ise oled, et küsida?» vastas teine.

Kaluri pilk eksles ainsale ehtele, mida sõdalane kandis – raskele kuldvõrule vasaku käsivarre ümber.

«Normannide kombel paljaksaetud nägu ja lühikeseks pöetud juuksed,» pomises ta. «Ja tõmmu – sa pead olema Must Turlogh, Clan na O’Brieni lindprii. Oled kaugele tulnud; viimati kuulsin, et pead Wicklow mägedes jahti nii O’Reillydele kui ka humalakuivatajatele.»

«Mees peab sööma, olgu lindprii või mitte,» uratas dalkass.^[1.]

Kalur kehitas õlgu. Isandata sõdalane – see oli raske elu. Tolleaegse klannielu päevil muutus inimene, kelle ta oma hõimlased välja tõukasid, suurel määral Ismaeli pojaks. Kõigi meeste käed olid pööratud tema vastu. Kalur oli Turlogh Dubhist muidugi kuulnud – see oli kummaline karm mees, hirmuäratav sõdalane ja taibukas strateeg, aga niisugune mees, kelle äkilised imelikud vihahood olid ta isegi sellel maal ja sellel ajal hulluna tuntuks teinud.

«Täna on külm päev,» rehmas kalur millelegi mõtlemata.

Turlogh põrnitses süngelt ta sassis habet ja pikki pulstunud juukseid. «Kas sul paat on?»

Teine nookas peaga väikese varjulise abaja poole, milles lebas mugavasti ankurdatuna krapsakas paadike, ehitatud sadade põlvkondade meeste tarkusega, kes olid pidanud oma elatist jonnaka mere käest kiskuma.

«See ei paista just merekindel,» ütles Turlogh.

«Merekindel? Sina, kes sa oled läänerannikul sündinud ja kasvanud, võiksid paremini teada. Olen sellega üksipäini purjetanud Drumcliffi laheni ja tagasi, kõik kuradima tuuled kallal katkumas.»

«Nii tormise merega ei saa kala ju püüda.»

«Kas arvad, et ainult teie, ülikud, lõbutsete oma nahaga riskides? Kõigi pühakute nimel, ma olen purjetanud tormiga Ballinskellingsisse välja – ja tagasi ka – ainult põnevuse pärast.»

«Väga hea,» ütles Turlogh. «Ma võtan su paadi.»

«Kuraditki sa võtad! Mis jutt see on? Kui tahad Iirimaalt minema, siis marsi Dublinisse ja roni koos oma taani sõpradega laevale.»

Sünge irve muutis Turloghi näo ähvardavaks maskiks. «Mehi on väiksemagi asja pärast surma saanud.»

«Kas sa siis ei semminudki taanlastega? Ja kas mitte sellepärast ei ajanudki su oma klann sind kanarbikku kärvama?»

«Onupoja kadedus ja ühe naise viha,» urises Turlogh. «Valed, puha valed. Aga aitab lobast. Kas oled paari viimase päeva jooksul lõuna pool pikklaevu näinud?»

«Oh jaa – kolm päeva tagasi märkasime enne tormi ühte lohepeaga galeeri. Aga siia sisse ta ei pööranud – võib uskuda, et mereröövlid ei saa lääneranniku kaluritelt suurt midagi peale kõvade keretäite.»

«See pidi olema Thorfel Ilus,» pomises Turlogh, kirvest randmerihma otsas kõigutades. «Nii ma arvasingi.»

«Kas laevad käisid lõuna pool rüüstamas?»

«Kamp röövleid ründas öösel Kilbaha lossi. Toimus mõõgalahing – ja piraadid viisid kaasa Moira, dalkasside pealiku Murtaghi tütre.»

«Olen temast kuulnud,» pobises kalur. «Nii et lõunas läheb siis madinaks, mis? Hakatakse mõõkadega punast veremerd kündma, musta kalliskivi pärast?»

«Tüdruku vend Dermot on pikali maas, mõõgahaav jalas. Selle klanni maid himustavad MacMurroughid idast ja O’Connorid põhjast. Hõimu kaitsest ei saa kuigi palju mehi ära võtta, isegi mitte Moira otsimiseks – klann võitleb praegu elu eest. Vägeva Briani langemisest saadik väriseb terve Iirimaa dalkassi trooni all. Ja ikkagi võttis Cormac O’Brien laeva, et röövijaid jälitada – kuid ta püüab tühja tuult, sest arvatakse, et rüüstajad olid taanlased Coningbegist. Noh, meil, lindpriidel, on omad allikad – see oli hoopis Thorfel Ilus, kes hoiab enda käes Hebriidide Slyne’i saart, mida põhjalased nimetavad Helniks. Sinna ta tüdruku viiski – ja sinna lähen ma talle järele. Laena mulle oma paati.»

«Hull oled või?» karjatas kalur teravalt. «Mis juttu sa ajad! Connachtist Hebriididesse lahtises paadis? Sellise ilmaga? Sa oled hull, ma ütlen.»

«Ma tahan proovida,» vastas Turlogh äraolevalt. «Kas laenad mulle oma paati?»

«Ei.»

«Võiksin su maha tappa ja ise võtta,» ütles Turlogh.

«Võiksid muidugi,» vastas kalur vankumatu rahuga.

«Sina roomav siga,» lõrises lindprii äkilises vihahoos, «Iirimaa printsess kiduneb põhjalaste punase habemega röövlite käes, aga sina kaupled siin sakside kombel.»

«Mees, ma pean ju millestki elama!» karjatas kalamees kirglikult. «Võta mu paat ja ma suren nälga! Kust ma enam niisuguse saan? See on kõige parem paat!»

Turlogh haaras kuldvõrust vasakul käsivarrel. «Ma maksan sulle. Siin on võru, mille Brian Boru oma käega enne Clontarfi mulle käsivarre ümber pani. Võta see – saad osta sada paati. Olen nälginud ja seda alles hoidnud – aga praegu olen meeleheitel.»

Ent kalamees raputas pead, kui keldi silmad sellest veidrast ebaloogilisusest põlema lõid. «Ei! Minu onn pole õige koht sellele võrule, mida on puutunud kuningas Briani käed. Hoia see alles – ja võta mu paat, kõigi pühakute nimel, kui see sulle nii palju tähendab.»

«Saad selle kätte, kui ma tagasi jõuan,» lubas Turlogh, «ja võib-olla ka kullast keti, mis praegu mõne põhjalasest röövli härjakaela ehib.»

Päev oli nukker ja tinakarva. Tuul oigas ja mere igikestev monotoonne müha oli nagu inimese südamega kaasasündinud kurbus. Kalur seisis kaldajärsakul ja jälgis, kuidas habras paadike kaljude vahel mao kombel libiseb ja lookleb, kuni avamere torm sellest kinni haaras ja nagu udusulge pillutama hakkas. Tuul krabas purjest ning kerge paat hüppas ja vabises, ajas end siis otseks ja pistis tormituules kihutama, kuni ta vaataja silme ees üksnes tantsivaks täpikeseks muutus. Siis varjas lumesadu ta sootuks.

Turlogh mõistis oma retke pöörasust. Kuid ta oli sündinud raskuste ja surmaohtudega võitlemiseks. Külm, jää ja langev lobjakas, milles mõni viletsam mees oleks surnuks külmunud, kannustasid teda üksnes kõvemini pingutama. Ta oli tugev ja painduv nagu hunt. Turlogh Dubh paistis selgesti silma isegi sellise rahva hulgas, kelle vastupidavus jahmatas isegi kõige karastatumaid põhjalaste seas. Kohe pärast sündimist oli ta välja lumesaju kätte visatud, et kontrollida, kas tal on õigust ellu jääda. Ta lapsepõlv ja poisi-iga möödusid läänekalda mägedes, rannikul ja nõmmedel. Enne meheikka jõudmist polnud ta kunagi kandnud kootud rõivaid; hundinahk oli olnud selle dalkassi ülikupoja riietuseks. Enne maapakku minekut võis ta hobuse võhmale ajada, terve pika päeva looma kannul joostes. Ta suutis väsimatult ujuda. Praegu, mil kadedate hõimlaste sepitsused olid ta kõnnumaale hundielu elama ajanud, oli ta muutunud nii vastupidavaks, et tsiviliseeritud inimesel oli võimatu seda saavutada.

Lumesadu lakkas, ilm selgis, tuul püsis. Turlogh hoidis sihikindlalt kalda lähedale, vältides karisid, mille vastu ta tundus ikka ja jälle paiskuvat. Ta töötas väsimatult roolipinni, purje ja aeruga. Tuhande meremehe hulgast poleks ükski suutnud sellega hakkama saada, aga Turlogh suutis. Ta ei vajanud und; tüürides sõi ta lihtsat toitu, millega kalur oli teda varustanud. Selleks ajaks, kui nähtavale ilmus Malin Head, oli ilm imeliselt rahunenud. Lainetus oli ikka veel kõrge, kuid tormituul oli nõrgenenud ühtlaseks tugevaks tuuleks, milles väike paat edasi lendas. Päevad ja ööd sulasid ühte, Turlogh muudkui purjetas ida poole. Üks kord läks ta kaldale, et vett võtta ja magamiseks mõned tunnid näpistada.

Tüürides mõtles ta kaluri viimastele sõnadele: «Miks peaksid sa eluga riskima klanni pärast, kes on su pea eest tasu välja pannud?»

Turlogh kehitas õlgu. Veri on paksem kui vesi. Tühipaljas fakt, et ta rahvas oli ta välja visanud nagu tagaaetud hundi rabadesse surema, ei muutnud asjaolu, et nad on ta rahvas. Väikesel Moiral, Murtagh na Kilbaha tütrel, polnud sellega midagi pistmist. Turlogh mäletas teda – nad olid koos mänginud, kui ta oli alles poiss ja tüdruk päris lapsuke – ta mäletas Moira silmade sügavat rohelust ja mustade juuste punakat läiget, ta naha õrnust. Juba lapsena oli ta olnud märkimisväärselt ilus – noh, eks ta on praegugi veel laps, sest tema, Turlogh, on alles noor ja ta on neiust palju aastaid vanem. Nüüd aga kihutab Moira põhja poole, et põhjalasest röövli vastupunnivaks pruudiks saada. Thorfel Ilus – või Ilus! – Turlogh vandus, nii et maa ja taevas must. Silme ette kerkis punane udu ning meri kõikjal ta ümber lainetas purpursena. Üks iiri tüdruk on vangis põhjala piraatide laevas… Jõulise tõmbega pööras Turlogh paadinina otse avamere poole. Ta silmis hiilgas hullumeelne läige.

Malin Headist otse üle vahutava mere Helni saareni, nii nagu Turlogh selle ette võttis, on pikk sõit. Ta eesmärgiks oli tilluke saar, mis koos hulga teiste tillukeste saartega asus kusagil Mulli ja Hebriidide vahepeal. Kaasaegsetel meremeestel oma kaartide ja kompassidega võib selle leidmine raske olla. Turloghil polnud ei kaarti ega kompassi. Tema seilas oma vaistlike ja põhjalike teadmiste varal. Ta tundis neid meresid nii hästi, nagu teine mees tunneb oma kodumaja. Ta oli neil seilanud rüüstajana ja kättemaksjana ning üks kord oli ta neil seilanud ka Taani lohelaeva tekile kinniseotud vangina. Ja praegu liikus ta mööda värsket jälge. Neemede kohal hõljuv suits ning vees ujuvad purustatud puukillud näitasid, et Thorfel rüüstas oma teel. Turlogh uratas metsikust rahulolust; ta oli viikingile üsna kannule jõudnud, hoolimata tolle pikast edumaast. Kui Thorfel edasi liikudes alatasa kallastel röövis ja põletas, siis Turloghi tee läks sirgelt nagu noole lend.

Ta oli Helnist ikka veel tükk maad eemal, kui märkas oma kursist pisut kõrvale jäävat väikest saart. Vanast ajast teadis ta, et see on asustamata, kuid sealt võis värsket vett saada. Niisiis pööras ta sinnapoole. Seda kutsuti Mõõkade Saareks, aga keegi ei teadnud, mispärast. Ning kaldale lähenedes nägi ta vaatepilti, mida oli lihtne tõlgendada. Üles rannale oli tõmmatud kaks paati. Üks neist, rohmakalt tahutud, oli umbes samasugune nagu Turloghil endal, kuid palju suurem. Teine oli pikk madal alus – kahtlemata viikingite oma. Mõlemad olid tühjad. Turlogh kuulatas, kas ei kosta relvatärinat või võitlushüüde, kuid valitses vaikus. Kalamehed, mõtles ta, Šoti saartelt. Neid märkas kamp rüüstajaid laevalt või mõnelt teiselt saarelt ning hakkas pika aerupaadiga taga ajama. Kuid sellest kukkus välja pikem jälitamine, kui nad olid oodanud. Turlogh oli selles kindel – muidu poleks mehed seda lahtises paadis ette võtnud. Ent tapahimust aetuna võisid röövlid jälitada oma saaki üle tormiste vete sadu miile ka lahtises paadis, kui tarvis.

Turlogh tõmbas paadi kaldale, viskas ankruna kasutatava kivi üle serva ja hüppas ise järele, kirves löögivalmis. Siis märkas ta üsna lähedal rannal kummalist punast kogude hunnikut. Paar kiiret sammu viisid ta mõistatusega silm silma vastu. Viisteist punaste habemetega taanlast lamasid ebakorrapärase ringina omaenda paakunud veres. Ükski neist ei hinganud. Selle ringi sees, läbisegi oma tapjatega, lamasid teised mehed, kellesarnaseid Turlogh varem kunagi polnud näinud. Nad olid lühikesed ja väga tõmmud, nende surnud, ainitise pilguga silmad olid kõige tumedamad, mida Turlogh kunagi näinud oli. Nad olid nappides turvistes ning nende kangestunud käed pigistasid ikka veel katkisi mõõku ja pistodasid. Siin-seal vedelesid taanlaste rinnaplaatide vastas purunenud nooled ning Turlogh märkas üllatusega, et paljudel neist on ränikivist teravik.

«See oli äge lahing,» pomises ta. «Oo jaa, siin käis harukordne mõõgavõitlus. Kes need mehed on? Ma pole ühelgi siinsel saarel nendesarnaseid näinud. Seitse – kas see on kõik? Kas neil oli sõpru, kes neil aitasid taanlased maha lüüa?»

Verisest paigast ei lahkunud ainsatki jäljerada. Turloghi kulm läks kortsu.

«Need on kõik – seitse viieteistkümne vastu – siiski surid tapjad koos tapetavatega. Mis mehed need küll on, kes suudavad tappa endast poole rohkem viikingeid? Nad on väikest kasvu mehed, kerges turvises. Ja ikkagi...»

Veel üks mõte rabas teda. Miks ei olnud need võõrad laiali jooksnud ja põgenenud, ennast metsa peitnud? Ta arvas, et teab vastust. Seal vaikiva ringi keskpaigas lamas kummaline asi. See oli mingist tumedast materjalist kuju ja see oli inimese moodi. Umbes viis jalga pikk – või kõrge – tahutud nii inimese sarnaseks, et see pani Turloghi võpatama. Põiki üle selle lamas ühe iidvana mehe laip, nii puruks raiutud, et polnud enam inimese moodigi. Üks kõhetu käsi hoidis kõvasti kuju ümbert kinni, teine pigistas ränikivist pistoda, mis oli pidemeni ühe taanlase rinda löödud. Turlogh pani nüüd tähele kohutavaid haavu, mis kõiki tõmmusid mehi moonutasid. Neid oli olnud raske tappa – nad olid võidelnud seni, kuni sõna otseses mõttes tükkideks raiuti, ning surres olid nad surma jaganud oma tapjaga. Nii palju näitasid Turloghile ta silmad. Tõmmude võõraste surnud nägudel oli kohutav meeleheide. Ta märkas, et nende surnud käed hoidsid ikka veel vaenlaste habemeist kinni. Üks lamas tohutu taanlase surnukeha all ning sellel taanlasel ei suutnud Turlogh ühtki haava leida, kuni uuris lähemalt ja leidis, et tõmmu mehe hambad on metslooma kombel surutud teise mehe pullikõrisse.

Turlogh kummardus ja tiris kuju surnukehade alt välja. Vanamehe käsivars hoidis surmkindlalt selle ümbert kinni ja ta oli sunnitud selle kõigest jõust lahti kiskuma. Paistis, nagu oleks vana mees isegi surmas oma aarde külge klammerdunud; Turloghile tundus, et just selle kuju pärast olidki väikesed tõmmud mehed surnud. Nad oleksid võinud laiali joosta ja oma vaenlaste käest pääseda, kuid see oleks tähendanud kuju loovutamist. Nad otsustasid pigem selle kõrval surra. Turlogh raputas pead. Tema vihkamine põhjalaste vastu, ülekohtu ja vägivalla tulemus, oli kui põletav elus asi, peaaegu kinnisidee, mis ajas teda mõnikord hullumeelsuse äärele. Tema raevukas südames ei jäänud ruumi halastusele, oma jalge ees vedelevate surnud taanlaste nägemine täitis ta metsiku rahuldusega. Siiski tajus ta siin, nendes vaikivates surnud meestes, tugevamaid tundeid, kui olid tema omad. Siin oli mingi tugevam liikumapanev jõud kui ta vihkamine. Oh jaa – ja palju vanem. Need väikesed mehed paistsid talle väga iidsetena. Mitte vanadena, nagu inimene saab vana olla, vaid iidsetena, nagu võib olla üks rass. Isegi nende surnukehadest kiirgas iidsuse tabamatut aurat. Ja see kuju...

Turlogh kummardas ja haaras sellest kinni, et üles tõsta. Ta oli oodanud suurt raskust ning jahmatas. See oli nii kerge, nagu oleks tehtud kergest puust. Ta koputas selle pihta ning kõla järgi otsustades polnud see seest tühi. Algul mõtles ta, et see on rauast; siis otsustas, et hoopis kivist, aga sellisest kivist, mida ta kunagi varem näinud polnud; ning tal tekkis mulje, et ühtki sellist kivi ei leidu ei Briti saartel ega kusagil sellises maailmas, mida tema tunneb. Sest nagu väikesed surnud mehedki, näis ka see kivi iidsena. See oli sile ja puhas, just nagu eile tahutud, kuid samal ajal teadis Turlogh, et see on iidsuse sümbol. See oli kuju mehest, kes sarnanes väga neile väikestele tõmmudele meestele, kes ta ümber lamasid. Aga see oli ka natuke erinev. Turlogh tajus mingil moel, et see on kuju mehest, kes oli elanud väga ammu, sest tundmatul skulptoril pidi kindlasti olema elus modell. Ning ta oli osanud selle elu puudutust edasi anda ka oma töös. Kujul olid laiad õlad, võimas rind, jõuliselt vormitud käsivarred; näojoonte isikupära oli silmnähtav. Tugev lõug, sirge nina, kõrge laup – kõik see näitas võimsat mõistust, ülimat vaprust ja paindumatut tahet. Kindlasti, mõtles Turlogh, oli see mees kuningas – või jumal. Krooni tal siiski polnud; ta ainus rõivaese oli mingi niudepõll, nii peenelt välja nikerdatud, et iga selle korts ja volt tundus nagu päris.

«See oli nende jumal,» mõlgutas Turlogh kuju uurides. «Nad põgenesid taanlaste eest – kuid surid viimaks oma jumala pärast. Kes need inimesed on? Kust nad tulid? Kuhu olid nad teel?»

Ta seisis oma kirvele toetudes ning ta hinges kasvas kummaline tõusulaine. Tunne ta ees avanevatest aja ja ruumi põhjatutest sügavikest; inimkonna üliveidratest lõpututest tõusudest ja mõõnadest; inimlikkuse lainetest, mis kerkisid ja hääbusid koos mereloodete kerkimise ja hääbumisega. Elu oli uks, mis avanes kahte musta tundmatusse maailma – ja kui palju inimrasse oma lootuste ja hirmudega, armastuse ja vihkamisega, olid sellest uksest läbi astunud – oma teekonnal ühest pimedusest teise? Turlogh ohkas. Sügaval ta hinges võpatas müstiline keldi kurbus.

«Sa olid kunagi kuningas, Tõmmu Mees,» ütles ta vaikivale kujule. «Võib-olla olid sa jumal ja valitsesid tervet maailma. Su rahvas on surnud – samamoodi, nagu on suremas minu oma. Kindlasti olid sa Ränikivirahva kuningas, selle rassi, kelle mu esivanemad hävitasid. Noh... eks meil olid omad head ajad, aga ka meie oleme suremas. Need taanlased, kes su jalge ees lamavad – nüüd on nemad vallutajad. Eks neilgi peavad olema head ajad – aga ka nemad surevad. Kuid sina tuled minuga, Tõmmu Mees, ole sa kuningas, jumal või kurat. Oo jaa, sest tean, et sa tood mulle õnne, ja õnne läheb mul tarvis, kui ma viimaks Helnit näen, Tõmmu Mees.»

Turlogh sidus kuju kindlalt käila kinni. Jälle asus ta merd kündma. Nüüd muutus taevas halliks ja lund hakkas sadama teravate räitsakatena, mis torkisid ja lõikasid. Lained olid jääst hallide servadega ning tuulehood kloppisid ja peksid lahtist paati. Kuid Turlogh ei kartnud. Ning ta paat kihutas nii, nagu see polnud kihutanud kunagi varem. See lendas läbi möirgava tormi ja tuiskava lume ning dalkassile tundus, et Tõmmu Mees aitab teda. Kindlasti oleks ta ilma selle üleloomuliku toetuseta juba sada korda kadunud olnud. Kõigist oma paadijuhtimise oskustest hoolimata. Ning talle tundus, et nähtamatu käsi on tüüripinnil ja aerul, et üleinimlik jõud aitab tal purje seada.

Ning kui terve maailm oli muutunud üheksainsaks pöörlevaks valgeks looriks, milles kadus isegi keldi suunataju, tundus talle, et ta tüürib, lastes end juhtida vaiksest häälest, mis kõneleb ta teadvuse hämaratest sügavustest. Ta polnud ka üllatunud, kui lumesadu viimaks lakkas, pilved külma hõbedase kuu eest eemale rullusid ning ta eespool maad kerkimas märkas ja selles Helni saare ära tundis. Veel enam – ta teadis, et just selle neeme taga on väike laht, kus Thorfeli lohelaev randa veetakse, kui see parajasti meresid ei künna, ning et sada jardi lahest eemal magavad Thorfeli mehed. Ta irvitas metsikult. Kõik maailma oskused poleks suutnud teda just sellesse kindlasse punkti tuua – see oli puhas õnn – ei, see oli rohkem kui õnn. See siin on tema jaoks parim võimalik koht lähenemiseks – kõigest pool miili ta vaenlase kindlustusest, siiski selle väljaulatuva neeme taga kõigi pealtnägijate eest varjatuna. Ta heitis pilgu Tõmmule Mehele vööris – too oli äraolev ja läbitungimatu nagu sfinks. Turloghile hiilis ligi imelik tunne, et kõik on selle kuju töö, et ta ise, Turlogh, on selles mängus kõigest ettur. Mis fetiš see niisugune ometi on? Mis sünget saladust need nikerdatud silmad varjavad? Miks väikesed tõmmud mehed tema pärast nii kohutavalt võitlesid?

Turlogh ajas oma paadi maale, väikesesse ojakesse. Paari jardi pärast heitis ta ankru välja ja astus kaldale. Veel viimane pilk vööris mõtisklevale Tõmmule Mehele – ning ta pööras ümber ja hakkas kiiresti nõlvast üles minema, varjates ennast niipalju kui võimalik. Künkaharjalt heitis ta pilgu alla teise külge. Vähem kui poole miili kaugusel seisis ankrus Thorfeli lohelaev. Ning sealsamas oligi Thorfeli laager, samuti üks pikk ja madal jämedalt tahutud palkidest ehitis, millest kiirgas nii tugevat kuma, et see reetis sees möirgavaid lõkkeid. Toostide hüüdmine kandus läbi karge vaikse õhu selgesti kuulajani. Ta krigistas hambaid. Joomapidu! Oh jaa, nad tähistavad varemeid ja hävingut, mida olid korda saatnud... kodusid, millest olid jäänud vaid suitsevad tukid... tapetud mehi... raisatud tüdrukuid. Nemad on maailma isandad, need viikingid – kõik lõunamaad lamavad abitult nende mõõkade all. Lõunarahvad on olemas vaid selleks, et pakkuda neile meelelahutust – ja orje. Turlogh võpatas tugevasti ja hakkas värisema, nagu oleks tal külm. Verejanu haaras teda nagu füüsiline piin, ent ta tõrjus tagasi kirgliku udu, mis ta mõistust varjutama kippus. Ta on siin mitte selleks, et võidelda, vaid selleks, et üks tüdruk, kelle nad olid röövinud, tagasi röövida.