Читать книгу Bancrofti strateegia - Роберт Ладлэм - Страница 4

Rooma

Legend räägib, et Rooma linn ehitati seitsmele künkale. Kõigist neist seitsmest kõrgem Janiculum on kaheksas. Iidsetel aegadel kummardati sellel Janust, sisse- ja väljapääsude jumalat, kahe näoga jumalat. Todd Belknapile kulusid mõlemad ära. Pahaendeliselt Via Angelo Masina kohal kõrguva neoklassitsistliku, kollase ookri värvi krohvitud ja valgete pilastritega fassaadiga villa kolmandal korrusel vaatas agent kella juba viiendat korda viimase kümne minuti jooksul.

See ongi su töö, rahustas ta hääletult iseennast.

Aga niimoodi ta seda plaaninud ei olnud. Keegi ei olnud seda niimoodi plaaninud. Ta liikus vaikselt läbi esiku, üle, jumal tänatud, tugeva seguga plaaditud põranda – ei mingeid kääksuvaid põrandalaudu. Renoveerimise käigus oli eelmise renoveerimise ajal paika pandud, nüüdseks mädanev puit eemaldatud… ja kui palju kordi oli selliseid renoveerimisi siin juba tehtud pärast villa ehitamist 18. sajandil? Traianuse rajatud akveduktile ehitatud villal oli suurejooneline minevik. 1848. aastal, Risorgimento hiilgeaegadel, kasutas Garibaldi seda oma peakorterina; kelder olevat suuremaks ehitatud tagavaraarsenali tarbeks. Neil päevil kasutati villat taas sõjaväelistel eesmärkidel, olgugi et need oli pisut nurjatumad. See kuulus Khalil Ansarile, jeemenlasest relvaärikale. Ja too ei olnud mingi harilik relvaärikas. Nii hämar kui tema tegevus ka ei olnud, olid KonsOpi analüütikud kindlaks teinud, et ta on oluline varustaja mitte ainult Lõuna-Aasias, vaid ka Aafrikas. Teda eristas teistest tabamatus – see, kui hoolikalt varjas ta oma liikumisi, asukohta, identiteeti. Kuni tänaseni.

Belknapi ajastus ei oleks saanud olla parem – või halvem. Kahekümne väliagendina töötatud aasta jooksul oli ta hakanud kartma õnne, mis saabub peaaegu alati liiga hilja. See oli juhtunud tema karjääri alguses Ida-Berliinis. See oli juhtunud seitse aastat varem Bogotás. See juhtus nüüd jälle, siin, Roomas. „Ega kaks head ilma kolmandata ei jää,” rõhutas tema hea sõber Jared Rinehart kibeda muigega.

Teadaolevalt oli Ansari sõlmimas suuremat sorti relvatehingut, mis tähendaks mitut üheaegset vahetust erinevate osapoolte vahel. Kõigi märkide järgi oli tegemist tohutult keeruka ja tohutult ulatusliku tehinguga – millegagi, mida ehk ainult Khalil Ansari oleks võimeline organiseerima. Inimluureallikate sõnul pidi lõplik kokkulepe sõlmitama just täna õhtul, mingisuguse rahvusvahelise konverentsikõne ajal. Puhaste liinide kasutamine ja keeruline kodeering välistasid standardsed signaalluurelahendused. Belknapi avastus oli seda kõike muutnud. Kui Belknap suudaks õigesse kohta lutika sokutada, saaks konsulaaroperatsioonid hindamatut infot Ansari võrgustiku toimimise kohta. Kui neil on natukenegi õnne, võib paljastuda kogu selle kelmi võrgustik ning mitme miljardi dollariline surmakaupmees toodaks kohtu ette.

See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et Belknap oli Ansari leidnud vaid mõni tund tagasi. Koordineeritud operatsiooniks ei olnud enam aega. Ei olnud aega kutsuda abijõudusid ega peakorterist heakskiitu küsida. Tal ei olnud valida, tuli üksinda sisse minna. Seda võimalust ei saanud käest lasta.

Pildiga töötõendile tema kootud puuvillasel särgil oli kirjutatud Sam Norton ning selle järgi oli ta üks pooleliolevate renoveerimistööde arhitektidest, projekti eest vastutava Briti arhitektuuribüroo töötaja. Sellega sai ta majja sisse, aga sellega ei saanud selgitada, mida ta teeb kolmandal korrusel. Eriti aga ei saanud sellega õigustada tema viibimist Ansari isiklikus töötoas. Kui ta sealt avastatakse, on mäng läbi. Nagu ka siis, kui keegi peaks leidma valvuri, kelle ta oli tillukese karfentanüülinoolega uimastanud ja esikus koristustarvete kappi toppinud. Operatsioon saaks läbi. Tema elu saaks läbi.

Belknap tunnistas neid fakte tuimalt nagu liikluseeskirju. Relvaärika kabinetti uurides tundis ta mingit sorti operatsioonituimust. Ta nägi end nagu kehatu jälgija kõrgelt lae alt. Kontaktmikrofoni keraamilise elemendi saaks peita – kuhu? Laualasuvasse vaasi, milles oli orhidee. Vaas toimiks loomuliku võimendina. Ühtlasi kontrolliks seda kindlasti ka jeemenlase turvameeskond pealtkuulamisseadmeid otsides, aga see juhtub alles järgmisel hommikul. „Klahvinuhk” – tal oli selle viimane mudel – pidi salvestama sõnumid, mis trükitakse Ansari lauaarvutisse. Kuular Belknapi kõrvas tegi vaevukuuldava klõpsatuse, reageerides raadiosignaalile, mille andis edasi tilluke liikumisandur, mille Belknap oli salaja esikusse paigaldanud.

Kas keegi oli tuppa astumas? Halb. Väga halb. Milline kohutav iroonia. Ta oli püüdnud suurema osa aastast Khalil Ansarit leida. Nüüd ähvardas oht, et Khalil Ansari leiab tema.

Neetud! Kuidas Ansari küll nii kiiresti tagasi jõudis? Belknap vaatas Maroko stiilis plaatidega kaetud ruumis ringi. Peidukohti nappis, kui välja arvata ribidega uksega kapp nurgas, kirjutuslaua lähedal. Ideaalist päris kaugel. Belknap astus kähku kappi ja kummardus allapoole, kükitades põrandale. Kapis oli ebameeldivalt soe, see oli täis undavate ruuterite püstikuid. Ta luges sekundeid. Tillukese liikumisanduri, mille ta oli uksetagusesse esikusse üles pannud, võisid tööle panna prussakad või närilised. See võis olla valehäire.

Ei olnud. Keegi astus tuppa. Belknap piilus ribide vahelt välja, kuni suutis eristada kuju piirjooni. Khalil Ansari – mees, kes kaldus igast küljest ümarusele. Ovaalidest kokkupandud figuur, nagu mõni kunstitunni harjutus. Isegi tema lühikesekspöetud habe oli ümaraääreline. Tema huuled, kõrvad, lõug, põsed olid täidlased, pehmed, ümarad, polsterdatud. Belknap nägi, et tal oli seljas valge siidkaftan, mis langes pehmete voltidena ümber koguka kere, kui mees paterdas hajameelsel sammul oma kirjutuslaua poole. Ainult jeemenlase silmad olid erksad ja skännisid tuba nagu samurai vihisev mõõk. Kas Belknap oli ära nähtud? Ta lootis, et kapihämarus pakub peidupaika. Ta oli lootnud paljutki. Veel üks valearvestus ja ta lootus kustutatakse.

Jeemenlane toetas kõik oma kilod nahast toolile laua taga, prõksutas sõrmenukke ja trükkis kiiresti midagi – kahtlemata parooli. Belknapil, kes kükitas endiselt ebamugavalt kapinurgas, hakkasid põlved pilli lööma. Viiekümnele lähenev mees ei olnud enam nii nõtke nagu noorpõlves. Aga ta ei saanud endale liigutamist lubada – raksuv liiges annaks ta otsekohe ära. Kui ta ainult oleks jõudnud kohale mõni minut varem või Ansari mõni minut hiljem, siis oleks ta jõudnud klahvinuhi paigaldada, et elektrooniliselt salvestada klaviatuuri signaale. Tema esmane prioriteet oli lihtsalt ellu jääda, kitsikus välja kannatada. Hiljem on aega lahkamisteks ja operatsioonijärgseteks raportiteks.

Relvaärikas niheles toolil ja trükkis süvenenult sisse järgmise jada instruktsioone. Sõnumeid anti edasi e-posti teel. Ansari koputas sõrmedega vastu lauda ja vajutas roosipuuga kaetud kasti sisse uputatud nupule. Võib-olla sättis ta internetitelefonis konverentsikõnet üles. Võib-olla viiakse kogu konverents läbi krüpteeritud tekstidega, jututoa stiilis. Ta oleks võinud väga palju teada saada, kui ainult… Nüüd oli hilja kahetseda, aga sellegipoolest tulvasid need mõtted Belknapist üle.

Talle tuli meelde, kui väga ta oli alles äsja jälitatava leidmise üle rõõmustanud. Jared Rinehart oli teda esimesena hagijaks nimetanud ja ärateenitud tiitel oli talle külge jäänudki. Kuigi Belknapil oli tõesti kummaline anne leida üles inimesi, kes soovisid kadunuks jääda, seisnes tema edu – selles ei suutnud ta inimesi kunagi veenda, aga ta ise teadis, et see on tõsi – suuremalt jaolt lihtsalt järjekindluses.

Kohe kindlasti oli ta nimelt sedaviisi jõudnud lõpuks jälile Khalil Ansarile – pärast seda, kui terved üksused olid tühjade pihkudega tagasi tulnud. Bürokraadid kaevasid, lõid oma labidad vastu aluspõhjakivimeid ära ning andsid alla, sest see kõik oli tulutu. Belknap niiviisi ei tööta. Iga otsing on erinev, igaühes segunevad loogika ja tujud, sest inimesed on segu loogikast ja tujudest. Kummastki üksinda ei piisa. Peakorteri arvutid suutsid läbi kammida määratuid andmebaase, vaatlusraporteid piirikontrollidelt, Interpolilt ja teistelt sarnastelt agentuuridelt, aga neile oli vaja öelda, mida otsida. Masinaid sai programmeerida tarkvaraga, mis tuvastab erinevaid mustreid, aga enne tuli neile öelda, millist mustrit tuvastada. Ja nad ei saanud kunagi minna jälitatava pähe. Hagijas suutis rebase välja nuuskida osaliselt sellepärast, et ta suutis mõelda nagu rebane.

Uksele koputati ja noor naine – tumedad juuksed, oliivivärvi nahk, pigem itaallanna kui Vahemere idarannikult pärit, otsustas Belknap – lasi end sisse. Range mustvalge vormiriietus ei varjanud noore naise ilu: puhkevat sensuaalsust inimeses, kes on alles hiljuti füüsiliselt täiesti välja arenenud. Tal oli käes hõbekandik kannu ja pisikese tassiga. Piparmünditee, taipas Belknap lõhna järgi. Surmakaupmees oli palunud seda endale tuua. Jeemenlased tegid harva kaupa ilma kannutäie piparmünditee ehk araabia keeles shay’ta ning tohutu kaubavahetuste ahela eduka lõpetamise lävele jõudnud Khalil osutus traditsioone austavaks meheks. Belknap peaaegu et naeratas.

Just sellised üksikasjad aitasid Belknapil alati jõuda ka kõige kättesaamatumate sihtmärkideni. Üks viimastest oli olnud Garson Williams, Los Alamose kelmist teadlane, kes müüs põhjakorealastele tuumasaladusi ja siis haihtus. FBI kulutas tema otsimisele neli aastat. Belknap, kui ülesanne oli viimaks talle lahendada antud, leidis mehe kahe kuuga. Ühe läbiotsimisnimekirja põhjal avastas ta, et Williamsil oli tohutu nõrkus Marmite’i, pärmi baasil loodud soolase leivamäärde vastu, mida armastavad teatavas vanuses britid, aga ka kunagise Briti impeeriumi endised alamad. Williamsile oli see maitsema hakanud Oxfordi ülikoolis õppimise ajal. Füüsiku kodust leitud esemete nimekirjas pani Belknap tähele kolme Marmite’i purki sahvris. FBI demonstreeris oma põhjalikkust, valgustades kõik majapidamisest leitu röntgenikiirtega läbi. Nad tegid kindlaks, et ühtki mikrofišši kuhugi peidetud ei ole. Aga nad ei mõelnud nii, nagu Belknap. Füüsik põgeneks tema eelduste järgi mõnda maailma vähemarenenud nurgakesse, kus paberimajandust eriti oluliseks ei peeta – see oli loogiline käik, pealegi poleks põhjakorealastel nii ehk naa jagunud ressursse, et valmistada talle piisavalt toekaid isikutunnistusi, mis oleksid infoajastusse jõudnud läänes läbi läinud. Niisiis oli Belknap uurinud tähelepanelikult kohti, kus mees oli puhkusel käinud, otsides mingit käitumismustrit, pooleldi peidus eelistust. Tal isiklikult olid pentsikud „komistustraadid”: need andsid häiret, kui teatud asukohad ja teatud erilised tarbimisharjumused kokku langesid. Kauges maanurgas asuvasse hotelli tarniti mingit erilist toitu; üks telefonikõne – ta oli teeselnud lobisemishimulist „kliendi rahulolu uurijat” – paljastas, et tellija ei olnud hotellikülaline, vaid keegi kohalik. Tõestusmaterjal, kui seda üldse nii saab nimetada, oli absurdselt nõrk. Belknapi kõhutunne ei olnud. Kui Belknap talle ühes Arugami lahe idarannikul asuvas rannakülas lõpuks jälile oli saanud, läks ta kohale üksinda. Ta oli tulnud hea õnne peale – ta ei suutnuks põhjendada meeskonna teelesaatmist ainult seetõttu, et üks ameeriklane oli eritellimusega lasknud endale lähedalasuvasse hotelli Marmite’i tuua. Ametlikuks ettevõtmiseks oli see fakt liiga väheoluline. Ent talle sellest piisas. Kui ta lõpuks Williamsiga silm silma vastas seisis, näis füüsik peaaegu tänulik selle eest, et ta üles leiti. Kalli hinnaga ostetud troopikaparadiisiga oli läinud nii, nagu nendega tavaliselt ikka läheb – see osutus tüdimuse, nüristava igavuse painajaks.

Jeemenlane trükkis jälle midagi klaviatuuril. Ansari võttis kätte mobiiltelefoni – kahtlemata oli tegemist kiibi abil automaatselt krüpteeriva mudeliga – ja rääkis midagi araabia keeles. Ta kõneles ruttamata, ent päevselgelt pakilisel toonil. Pikk paus, siis läks Ansari üle saksa keelele.

Ansari vaatas hetkeks üles, kui teenijatüdruk tema teetassi lauale asetas, ja viimane naeratas, tuues nähtavale täiuslikult ühtlase valge hammasterea. Kui Ansari töö juurde tagasi pöördus, haihtus tüdruku naeratus nagu kivike tiigivette. Ta väljus hääletult, ta oli ideaalselt pealetikkumatu teener.

Kaua veel?

Ansari tõstis pisikese teetassi suu juurde ja mekkis lonksukese. Ta rääkis jälle midagi telefonitorusse, seekord prantsuse keeles. Jah, jah, kõik läheb plaanipäraselt. Rahustavad sõnad, milles puudus igasugune konkreetsus. Nad teadsid, millest nad räägivad, neil ei olnud vaja seda välja öelda. Musta turu kaupmees pani toru ära ning trükkis veel ühe teate. Ta võttis veel ühe lonksu teed, pani tassi käest ja – see juhtus äkitselt, nagu kerge haigussööst – judises korraks. Mõni hetk hiljem vajus ta ettepoole, pea kukkus klaviatuurile ja ta jäi liikumatult sellesse asendisse. Surnud?

Ei saa olla.

Oli küll.

Kabinetiuks avanes jälle – teenijatüdruk. Kas ta satub paanikasse, tõstab kisa, kui teeb šokeeriva avastuse?

Teenija ei näidanud välja mingit üllatust. Ta liikus vargsi ja väledalt, astudes mehe juurde ja asetades sõrmed tema kõrile, kontrollimaks pulssi ja ilmselgelt seda leidmata. Siis tõmbas ta kätte valged puuvillased kindad ning tõstis mehe toolil teise asendisse, nüüd naaldus too tooli seljatoele, otsekui puhates. Järgmiseks läks neiu klaviatuuri juurde, et trükkida kiiruga oma teade sisse. Viimaks tõstis ta teetassi ja kannu kandikule ning lahkus kabinetist. Võttes nõnda kaasa ka surma instrumendid.

Khalil Ansari, üks võimsamaid relvaärikaid kogu maailmas, oli just mõrvatud – tema silme all. Mürgitatud, kui täpne olla. Ühe… itaalia teenijatüdruku käe läbi.

Mitte just vähese ebamugavustunde saatel tõusis Belknap kükitamast püsti, meeled särisemas nagu raadio kahe jaama vahel. Nii see küll ei pidanud minema.

Siis kuulis ta vaikset elektroonilist huiget. See tuli siseraadiost Ansari laual.

Ja kui Ansari ei vasta?

Neetud küll! Varsti antakse tõsiselt häiret. Kui see juhtub, ei ole siit enam mingit pääseteed.

Beirut, Liibanon

Seda linna oli kunagi kutsutud Lähis-Ida Pariisiks, nii nagu Saigon kuulutati kunagi Indo-Hiina Pariisiks ning konfliktidest läbiimbunud Abidjan Aafrika Pariisiks – tiitel, mis osutus pigem needuseks kui auasjaks. Need, kes sinna jäid, olid end tõestanud üht või teist sorti ellujääjatena.

Kuulikindel Daimleri limusiin kulges sujuvalt läbi õhtuse liikluse Rue Maaradil, raskustes vaevleva Beiruti kesklinnas. Tänavavalgustid heitsid tolmustele tänavatele karmi valgust, kattes neid nagu vaabaga. Daimler tüüris läbi Place d’Etoile’i – kunagi lootusrikkalt Pariisi keskuse põhjal rajatud, nüüdseks pelgalt autodest umbes ringtee – ja liugles mööda tänavaid, kus Ottomani impeeriumi ja Prantsuse mandaadi aegadel ehitatud, praeguseks renoveeritud majad seisid kõrvuti nüüdisaegsete kontorihoonetega. Ehitis, mille ees limusiin viimaks seisma jäi, oli täiesti tähelepandamatu: pruunikashall seitsmekorruseline majamürakas, täpselt nagu veel pool tosinat samasugust naabruskonnas. Kogenud silmale reetsid laiad välisraamid limusiini akende ümber tõe, et auto on soomustatud, kuid ka selles ei olnud midagi tähelepanuväärset. Lõppude lõpuks oli see ju Beirut. Ega olnud midagi ebaharilikku ka kahes laiaõlgses turvamehes – mõlemal olid seljas tumedad pruunikashallid popeliinülikonnad, sellise avarat sorti lõikega, nagu eelistavad need, kelle igapäevatöö eeldab nii lipsu kui relva kandmist —, kes pudenesid autost välja kohe, kui see seisma jäi. Jällegi, see oli ju Beirut.

Ja kuidas olid lood reisijaga, keda nad kaitsesid? Tähelepanelik vaatleja oleks kohe teadnud, et reisija – pikk, maisi peal kasvanud, riietatud kallisse, kuid kandilisse halli ülikonda – ei ole liibanonlane. Tema päritolus ei olnud võimalik eksida, mehel oleks võinud sama hästi USA lipp seljas olla.

Kui autojuht ameeriklasele ust lahti hoidis, vaatas too rahutult ringi. Sirge seljaga viiekümne ringis mehest õhkus planeedi kõige võimsamast riigist pärit vaheletikkuja sünnipärast privilegeeritusetunnet – ja samal ajal võõrasse linna sattunud välismaalase rahutust. Diplomaadikohver, mida ta käes hoidis, võis anda lisavihjeid, aga võis tõstatada ka uusi küsimusi. Üks turvameestest – lühem – kõndis tema ees hoonesse. Teine, pilk väsimatult ringi välkumas, püsis pika ameeriklase kõrval. Kaitse ja vangistus näevad sageli ühesugused välja.

Fuajees kõnetas ameeriklast krimpsus naeratusega liibanonlane, kelle mustad juuksed näisid olevat toornaftaga tahapoole kammitud. „Härra McKibbin?” ütles ta ja sirutas käe. „Ross McKibbin?”

Ameeriklane noogutas.

„Mina olen Muhammad,” ütles liibanonlane sosinat meenutaval häälel.

„Siinmail,” vastas ameeriklane, „kes ei oleks?”

Kontaktisik naeratas ebakindlalt ja juhatas külalise läbi relvastatud vahtkonna. Need olid tursked karused mehed, väikesed relvad poleeritud puusakabuurides. Need olid ettevaatlike silmade ja räsitud nägudega mehed, kes teadsid, kui kergesti on võimalik hävitada tsivilisatsiooni, sest olid näinud seda juhtumas, ning otsustanud minna üle püsivamasse valdkonda – kaubandusse.

Ameeriklane juhatati valgeks krohvitud seintega pikka ruumi teisel korrusel. See oli sisustatud nagu elutuba: polsterdatud toolid, madal laud, millel seisid kohvi- ja teekeetel. Toa näiline mitteametlikkus ei varjanud aga fakti, et tegemist on töö-, mitte puhketoaga. Turvamehed jäid välja, ooteruumilaadsesse tuppa, sees oli käputäis kohalikke ärimehi.

Meest, keda nad kutsusid Ross McKibbiniks, tervitati ärevate viltuste naeratuste ja kiirete käeraputustega. Äriasjad tahtsid ajamist ja nad teadsid, et ameeriklastel ei ole araablaste viisakuste ja ümber-nurga-ütlemiste jaoks kannatust.

„Me oleme ääretult tänulikud, et leidsite aega meiega kohtuda,” ütles üks meestest, keda oli tutvustatud Beiruti piirkonnas asuvate kahe kino ja toidupoodide keti omanikuna.

„Teie siinviibimine on meile suur au,” ütles üks kaubanduskoja tüüp.

„Mina olen kõigest esindaja, saadik,” vastas ameeriklane muretult. „Mõelge minust kui sidespetsialistist. On inimesed, kellel on raha, ja on inimesed, kes vajavad raha. Minu töö on luua side esimeste ja teiste vahele.” Tema naeratus plaksatas kinni nagu klapiga telefon.

„Välisinvesteeringuid on olnud üpris keeruline leida,” söandas üks kohalik öelda. „Aga me pole need, kes hakkavad kingitud hobusele suhu vaatama.”

„Mina pole kingitud hobune,” viskas McKibbin.

Ooteruumis astus ameeriklase lühem turvamees toale lähemale. Lisaks nägemisele kuulis ta nüüd ka kõike, mis seal toimus.

Igal juhul oleks vaid vähestel vaatlejatel olnud raskusi tajumisega, kui ebaühtlaselt võim selles ruumis jaotus. Ameeriklane oli ilmselgelt üks neist vahendajatest, kes teenivad elatist rahvusvahelistest seadustest üleastumisega osapoolte nimel, kes pidid tegutsema salaja. Ta esindas väliskapitali kohalikest ärimeestest koosneva grupi ees, kelle vajadus niisuguse rahastuse järele oli kaugelt suurem kui ükski moraalne kõhklus, mida nad endale selle päritolu kohta oleksid saanud lubada.

„Härra Yorum,” ütles McKibbin väledasti, pöördudes mehe poole, kes ei olnud veel sõna võtnud, „teie olete pankur, eks? Millised oleksid teie arvates siin minu parimad võimalused?”

„Ma usun, et leiate, et kõik siinviibijad oleksid innukad partnerid,” vastas mees, kelle töntsakas nägu ja tillukesed ninasõõrmed jätsid temast konna mulje.

„Ma loodan, et kaalute Mansuri äriühingut heatahtlikult,” hüüatas üks meestest vahele. „Meil on väga tugev kapitalikasumi näitaja.” Ta vaikis, pidades talle heidetud laitvaid pilke ekslikult skeptitsismiks. „Tegelikult ka. Meie raamatupidamist on põhjalikult auditeeritud.”

McKibbin pööras Mansuri äriühingu esindajale jäise pilgu. „Auditeeritud? Osapooled, keda mina esindan, eelistavad vähem formaalseid raamatupidamissüsteeme.” Väljast kostis rehvide vilinat. Vähesed pöörasid sellele tähelepanu.

Teine mees punastas. „Aga loomulikult. Me oleme ühtlasi väga paindlikud, võin teile kinnitada.”

Keegi ei kasutanud sõna rahapesu, kellelgi polnud tarvis seda teha. Kohtumise eesmärki ei olnud mingit vajadust välja öelda. Lugematute sularahavarudega välisettevõtjad otsisid vähereguleeritud turgudel, näiteks Liibanonis, ettevõtteid, mis oleksid neile fassaadiks, üksuseks, milles pesta läbi ebaseaduslik sularaha, nõnda et sellest saaks seaduslik „tulu äritegevusest”. Suurem osa tagastatakse vaikivatele partneritele, mingi osa võidi jätta endale. Nii ahnus kui kartlik ootus olid selles ruumis käegakatsutavad.

„Ma tõesti ei tea, kas ma raiskan äkki siin oma aega praegu,” jätkas McKibbin igavleval toonil. „Me räägime kokkuleppest, mis põhineb usaldusel. Ja ilma avameelsuseta ei saa olla mingit usaldust.”

Pankur söandas pooleldi naeratada, pilgutades aeglaselt silmi.

Pingeline vaikus katkes, kui grupp mehi tormas mööda laia terrazzo-plaatidest treppi üles. Hilinejad mõnele teisele kohtumisele? Või… midagi muud?

Automaatrelvavalangute kalk, vapustav heli lõpetas spekulatsioonid. Esialgu kõlas see nagu ilutulestikurakettide kärtsatused, aga valang kestis selleks liiga kaua, oli liiga kiire. Kostis kriisatusi – tursked karused mehed pressisid õhku läbi kokkutõmbunud kõride, tuues kuuldavale lõikava soprani- või tenorihääle. Ja siis pudenes õudus koosolekuruumi nagu raevutsev fuuria. Turbanites mehed tormasid sisse, sihtides Liibanoni ärimehi Kalašnikovidega.

Mõne hetkega oli ruumist saanud veresauna kujutav maal. See nägi välja, nagu oleks pahuras tujus maalikunstnik lajatanud purgitäie veripunast värvi valgeks krohvitud seintele; mehed lamasid nagu punasesse värvi kastetud mannekeenid.

Koosolek oli lõppenud.

Rooma

Todd Belknap kiirustas kabinetiukse juurde ja suundus mööda pikka koridori edasi, märkmik käes. Ta peab lihtsalt häbematusega läbi lööma. Plaanitud põgenemistee – laskumine siseõue ja väljumine mööda kaubarenni – ei tulnud enam kõne alla, selleks kuluks aega, mida tal ei olnud kuskilt võtta. Tal ei olnud muud valikut kui minna otsemat teed.

Koridori lõppu jõudes jäi ta seisma; mademel temast allpool nägi ta paari tunnimeest maja peal kontrollringi tegemas. Litsudes end ühe külalistetoa lahtise ukse vastu, ootas ta mitu minutit, et valvurid edasi liiguksid. Vaibuvad sammud, võtmete kõlin keti otsas, ukse sulgumine, kaugeneva liikumise taanduvad helid.

Nüüd astus ta kergelt trepist alla ja, manades vaimusilma ette majaprojekti, mida oli varem uurinud, avas kitsa ukse, mademel paremat kätt esimese. Sealt pidi saama tagatrepile, vältida maja esimest, põhikorrust, nii et väheneks oht, et ta avastatakse. Juba üle ukseläve astudes tajus ta aga, et midagi on valesti. Teda näpistas kerge ärevus, kuni ta taipas, mis seda põhjustas: tõstetud hääled ja kummitaldade plaksumine kõval põrandal. Jooksvad, mitte kõndivad mehed. Harjumuspärane tegevus on häiritud – tähendab, Khalil Ansari surm on avastatud, territooriumi turvasüsteemidele on antud häiret.

Tähendab: Belknapi ellujäämisvõimalused kahanesid iga minutiga, mille ta veel majas veetis.

Või oligi juba liiga hilja? Trepist alla tormates kuulis ta surinat ja pöördvõrk alumisel korrusel kõlksatas elektrooniliselt lukku. Keegi oli kõigi sisse- ja väljapääsude turvalisuse taseme tõstnud kõige kõrgemaks, harilikud tuleohutusseaded olid tühistatud. Kas ta on selle trepi peal lõksus? Belknap tormas üles tagasi ja katsus ülemise korruse uksenuppu. Uks avanes ja ta ründas sellest läbi.

Otsejoones varitsusse.

Ta tundis raudset haaret oma vasakul käsivarrel, relva valusalt selgroosse puurimas. Soojus- ja liikumisandur paljastas tõenäoliselt tema asukoha. Ta keeras järsu liigutusega pead ning tema silmad kohtusid teda käsivarrest kinni hoidva mehe raudse pilguga. Järelikult surus Belknapi seljale relva teine turvamees, keda ta ei näinud. See oli vähem riskantne asukoht ja seega oli tegemist kindlasti vähem kogenud mehega kui see, kes tema kõrval seisis.

Belknap vaatas teda veel kord. Tõmmu, mustade juustega, lõug puhtaks aetud, neljakümnendaid alles alustanud mees oli sellises elustaadiumis, milles kogemustest tekkinud elutarkus andis eelise, mida ei pärssinud veel füüsilise jõu hääbumine. Noorest ja lihaselisest, kuid piiratud kogemustega mehest on võimalik jagu saada, nagu ka pensionile saadetud veteranist. Kõik selle mehe liigutustes ütles aga Belknapile, et ta teab täpselt, mida teeb. Tema nägu ei reetnud ülemäärast enesekindlust ega ka hirmu. Selline vastane oli tõepoolest hirmuäratav: teras, mida katsumused olid karastanud, aga mitte veel nõrgestanud.

Mees oli võimsa kehaehitusega, aga liikus nõtkelt. Tal oli nurgeline nägu, paksenenud ninajuur oli ilmselt nooruspõlves ära murtud. Tihedad kulmud roomajalike silmade kohal, mis kuulunuks justkui langenud saaki uurivale kiskjale.

„Hei, kuulge, ma ei tea, mis toimub,” alustas Belknap, püüdes teha segadussesattunud usaldusmehe häält. „Ma olen kõigest arhitekt. Tulin ehitajaid kontrollima. See on mu töö, eks ole? Vaadake, helistage lihtsalt mu tööandjale, klatime selle asja ära.”

Mees, kes oli relva vastu tema selga vajutanud, astus nüüd kõrvale paremale: kahekümnendate keskpaigas, nõtke, pruunide siilisoengusse lõigatud juustega, aukus põskedega. Ta vahetas vanema turvamehega pilke. Kumbki ei vaevunud Belknapi lobale isegi vastama.

„Võib-olla ei oska te inglise keelt,” ütles Belknap. „Selles vist ongi probleem. Dovrei parlare in italiano…”

„Sinu probleem ei ole selles, et ma ei saa aru,” ütles vanem turvamees kerge aktsendiga inglise keeles, tugevdades raudset haaret. „Sinu probleem on selles, et ma saan aru.”

Tema vangistaja oli tuneeslane, arvas Belknap aktsendi järgi. „Aga sellisel juhul…”

„Sa tahad rääkida? Suurepärane. Mina tahan kuulata. Aga mitte siin.” Turvamees jäi korraks seisma, peatades vangi järsu jõnksatusega. „Meie armsas stanza per gli interrogatori. Ülekuulamistoas. Keldris. Läheb kohe sinna.”

Belknapi veri tardus soontes. Ta teadis kõnealust ruumi väga hästi – ta oli projekti uurinud, teadis selle ehituse ja varustuse kohta kõike juba enne, kui oli saanud kinnituse, et Ansari on tõepoolest villa tõeline omanik. Tegemist oli maakeeli öeldes piinakambriga, sisustatud kõige kaasaegsemate võimaluste kohaselt. Totalmente insonorizzato, oli olnud kirjas arhitektuursete eriomaduste tingimustes: täielikult helikindel. Materjalid ruumi helikindlaks muutmiseks olid toodud eritellimusel ühest Hollandi ettevõttest. Akustiline isolatsioon saavutati tiheduse ja eraldamisega: ruumi sisse ehitati teine ruum, mis kaeti kummist heliisolatsiooniplaatidega ning vooderdati tiheda, liivast ja PVC-st valmistatud polümeeriga; ust raamisid tugevast kummist tihendid. Inimene oleks võinud seal täiest kõrist karjuda, aga seda poleks absoluutselt kuulnud keegi, kes seisab ukse taga, vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Põhjalik heliisolatsioon kindlustas selle.

Varustus, mida keldrikamber sisaldas, garanteeris karjed.

Pahategijad püüavad oma tegusid alati nägemis- ja kuuldekaugusest väljas hoida, Belknap teadis seda juba Ida-Berliinist saadik, ligi kakskümmend aastat. Julmuse asjatundjate püsiv loosung oli privaatsus; see varjas barbaarsust otse ühiskonna keskmes. Belknap teadis ühte asja veel. Kui ta viiakse stanza per gli interrogatori’sse, on kõik läbi. Operatsiooni jaoks on kõik läbi; tema jaoks on kõik läbi. Sealt põgeneda ei ole võimalik. Igasugune vastupanu, kui ohtlik see ka poleks, oli parem sellest, et ta laseb end sinna viia. Belknapil oli ainult üks eelis: fakt, et ta teadis, et see on nii, ja et teised ei teadnud, et ta seda teadis. Olla veel rohkem meeleheitel kui su vangistajad aimavad – päris peenike õlekõrs. Ent Belknap pidi ajama läbi sellega, mis tal oli.

Ta laskis näole tekkida tuimal tänuilmel. „Tore,” ütles ta. „Hästi. Ma saan aru küll, et siin majas on turvameetmed väga ranged. Tehke pealegi, mis teil vaja. Mina räägin hea meelega, kus iganes teile sobib. Aga… vabandust, kuidas teie nimi on?”

„Kutsu mind Yusefiks,” ütles vanem turvamees. Isegi selles viisakusfraasis oli midagi halastamatut.

„Aga Yusef, te eksite. Minuga ei ole teil mingit kana kitkuda.” Ta lõdvestas pisut oma keha, lasi õlad längu, muutes end füüsiliselt vähem heidutavaks. Nad muidugi ei jäänud tema protesteerimist uskuma. Ta pidi nende eest ainult varjama tõde, et on sellest teadlik.

Võimalus tekkis siis, kui nad otsustasid aega kokku hoida ja talutada ta alla peatrepist – suurejoonelisest allikalubjast valmistatud keerdtrepist, mida kaunistas Pärsia vaip – tagumise betoontrepi asemel. Kui ta silmas tänavavalgustust mattklaasist akendes kummalgi pool massiivset peaust, jõudis ta kiirele otsusele. Üks aste, teine aste, kolmas aste – ta rebis käsivarre turvamehe haardest välja nagu nõrgas katses päästa oma haavatud uhkust ja turvamees ei vaevunud vastama. See oli puuripüütud linnu lootusetu tiivarapsatus.

Ta keeras end näoga turvameeste poole, nagu üritaks uuesti vestlust alustada, teeseldes, et ei vaata, kuhu astub. Vaip oli kenasti polsterdatud alusmatiga, mis vonkles mööda trepiastmeid – sellest on abi. Neljas aste, viies aste, kuues aste. Belknap komistas nii veenvalt kui suutis, teeseldes, et astus trepiastmest mööda. Nüüd viskus ta pehmelt ettepoole, maandudes lõdval vasakul õlal, peatades samal ajal salaja parema käega kukkumist. „Kurat!” klähvatas Belknap, mängides jahmatust, samal ajal kui ta veel mõne astme jagu alla veeres.

„Vigilanza fuori!” pomises kogenum turvamees, kes end Yusefiks nimetas, oma partnerile. Turvameestel oli vaid mõni sekund aega otsustamaks, kuidas reageerida: vangil on väärtus – info, mida ta saab anda. Tema tapmine ebasobival momendil võis tähendada hilisemaid süüdistusi. Ent nõnda tulistamine, et vang surma ei saaks, nõudis väga hoolikat sihtimist, eriti kui sihtmärk ei seisnud paigal.

Ja paigal Belknap ei seisnud, vaid ajas end kägarast sirgeks ja põrkas trepiastmelt üles nagu oleks see stardipakk, hüples mööda ülejäänud treppi allapoole, pahkluud nagu tihedasti kokkukeerdunud vedrud, ja sööstis Palladio stiilis ukse poole. Aga uks ise ei olnudki sihiks – ka see oli lukustunud automaatselt koos teiste väljapääsudega.

Belknap põikas järsult uksest kõrvale – 60 cm laiuse vitraažakna poole, mis oli samamoodi Palladio stiilile omase kujuga, lihtsalt kitsam. Rooma linnavalitsus ei lubanud villa fassaadi nähtavaid muudatusi teha ja see keeld hõlmas ka vitraažaknapaneeli ukse kõrval. Projekt nägi ette, et see asendatakse täpselt samasuguse vitraažiga kuulikindlast ja purunematust metakrülaatvaigust, aga enne, kui selline koopia, mille valmistamiseks pidid koostööd tegema kunstnikud ja insenerid, valmis saab, pidi kuluma veel kuid. Nüüd viskus ta kogu kehaga paneelakna poole, puus ees ja nägu kõrvale pööratud, et seda mitte ära lõhkuda ja…

Aken andis järele, paiskus valjuhäälselt raamist välja ning purunes õuekividel. Elementaarne füüsika: liikumisenergia on võrdelises seoses massi kiiruse ruudu korrutisega.

Belknap tõusis kärmelt püsti ja tormas mööda kiviteed villa ees. Jälitajad olid vaid sekundite kaugusel. Ta kuulis nende samme – ja siis püssituld. Ta tegi korrapäratuid haake, püüdes muuta lasuga pihtasaamise võimalikult keeruliseks, samal ajal kui laskude sähvatused tungisid väljas valitsevasse pimedusse, nagu tekiksid sinna tähed. Belknap kuulis, kuidas kuulid põrkasid tagasi raidkujudelt, mis kaunistasid villaesist. Püüdes tema poole sihitud valangute eest ära põigelda, palvetas ta, et ükski kuul rikošetiga teda üles ei leia. Õhku ahmides, liiga meeletuna, et oma vigastusi tähele panna, pööras ta vasakule, spurtis tellismüüri poole, mis tähistas valduste piiri, ning hüppas käega aiale toetudes sellest üle. Žilettidega tunnelokastraat lõikus tema riietesse, ta jättis selle külge pool särki. Sukeldudes läbi naabruskonna konsulaatide ja väikeste muuseumide aedade Via Angelo Masinal teadis ta, et vasak pahkluu hakkab varsti saatma valusööstusid mööda jalga üles, et lihased ja liigesed hakkavad lõpuks kuritarvitamise vastu protestima. Sellel hetkel oli aga adrenaliin tema kehas valu vooluringi välja lülitanud. Ta oli selle eest tänulik. Ja ühe asja eest oli ta veel tänulik.

Ta oli elus.

Beirut

Koosolekuruumi õhk oli paks lehast, mida levitasid oma sisu paljastanud augustatud kehad: vanu münte meenutav vere lehk, mis segunes seedekulgla ja väljaheidete aroomidega. See oli tapamaja hais, rünnak haistmismeelele. Valged seinad, hoolitsetud nahk, hinnalised kangad – kõik olid veretustamisprotseduuril tekkinud siirupist läbi vettinud.

Ameeriklase turvameestest lühem tundis kõrvetavat valu levimas mööda rinna ülaosa – kuul oli tabanud teda õlga ja võimalik, et läbistanud kopsu. Aga ta oli teadvusel. Veidi avatud laugude vahelt silmitses ta tapatalguid, turbanitesse mähitud mõrtsukate kohutavat ärplemist. Meest, kes nimetas end Ross McKibbiniks, ei olnud ainukesena tulistatud ja ta jõllitas õudusest silmanähtavalt halvatuna enda ette, suutmata uskuda juhtunut, kuni püssimehed tõmbasid talle pähe mudakarva riidest koti. Siis viisid nad jahmunud ameeriklase minema, parveldes trepist alla.

Turvamees, kes ahmis õhku, samal ajal kui tema popeliinpintsak muutus vähehaaval verest aina punasemaks, kuulis kaubikumootori madalat möiret. Aknast nägi ta silmapilguks viimast korda ameeriklast, kelle käed olid nüüd kokku seotud, kui too jõhkralt kaubiku tagumisest uksest sisse lükati. Siis kadus kaubiku mürin tolmusesse öhe.

Popeliini riietatud turvamees võttis peidetud sisetaskust pisikese mobiiltelefoni. See oli töövahend, mida tohtis kasutada ainult hädaolukorras – tema sideisik konsulaaroperatsioonides oli seda rõhutanud. Paksud sõrmed arteriaalsest verest libedad, vajutas mees järjestikku ühtteist numbrit.

„Harrisoni keemiline puhastus,” vastas igavleva tooniga hääl teises toru otsas.

Mees ahmis korraks õhku, püüdes enne rääkima hakkamist täita vigastatud kopse. „Pollux võeti vangi.”

„Kuidas palun?” ütles hääl. Ameerika luureteenistusel oli vaja, et ta kordaks sõnumit, võib-olla häältuvastuse jaoks, ja popeliinülikonnas teenistuja tegigi seda. Aega ega kohta täpsustada polnud tarvis – telefon sisaldas sõjaväe kriteeriumitele vastavat GPS-seadet, mis edastas lisaks elektroonsele kuupäeva- ja kellaajatemplile ka asukohatemplit tasapinnalise täpsusega kolm meetrit. Niisiis teadsid nad, kus Pollux oli olnud.

Aga kuhu ta viiakse?

Washington, DC

„Kurat ja põrgu!” möirgas operatsioonide juht, kaelalihased silmanähtavate sõlmedena esile tungimas.

Teate oli vastu võtnud INRi, USA välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo üks harukontor ja see anti mööda operatsioonide organiseerimise redelit tippu välja kuuekümne sekundiga. Konsulaaroperatsioonides oldi uhked asutuse sujuva toimimise üle, see oli kaugel suuremate luureagentuuride pikaldasest ja logisevast süsteemist. Ja KonsOpi juhid olid selgesti väljendanud, et Polluxi töö on kõrge prioriteediga.

Operatsioonide juhi kabineti ukselävel seisev operatsioonide nooremametnik – piimakohvi värvi naha ja mustade laineliste juustega, mis olid kasvanud tihedaks, peadligi ja allapoole – kohkus tagasi, nagu oleks tema endaga sõideldud.

„Persse!” röökis operatsioonide juht ja virutas rusikaga lauale. Siis lükkas ta tooli tahapoole ja tõusis püsti. Tema meelekohal tuksles veresoon. Tema nimi oli Gareth Drucker ja kuigi ta jõllitas ukseavas seisvat nooremametnikku, ei näinud ta tegelikult teda. Mitte veel. Lõpuks koondus tema pilk siiski tõmmule noorele töötajale.

„Millised on parameetrid?” küsis ta nagu kiirabiarst, kes soovib kinnitust pulsi- ja vererõhunäitajate kohta.

„Teave jõudis just praegu meieni.”

„Mida tähendab „just praegu”?”

„Umbes poolteist minutit tagasi. Kõne võttis üks meie värvatu, kes on ise üsna kehvas seisus. Arvasime, et te soovite teada nii kiiresti, kui võimalik.”

Drucker vajutas sisetelefonil nuppu. „Kutsu Garrison,” kamandas ta nähtamatut assistenti. Drucker oli sale 173-sentimeetrine mees ja üks kolleeg oli võrrelnud teda purjepaadiga: kerge kondiga küll, aga kui tuule alla võttis, läks puhevile. Praegu oli ta tuule alla võtnud ja läks aina enam puhevile – rinnast, kaelast, isegi silmist, mis näisid tema neljakandiliste raamideta prillide taga üha paisuvat. Huuled olid tal mossis, muutunud lühikeseks ja paksuks nagu vihmauss, keda on surgitud.

Nooremagent astus kõrvale, kui kogukas kuuekümnendates mees Druckeri kabinetti marssis. Varase pärastlõuna päike imbus ribikardinatest läbi, ujutades üle riigiameti odava mööbli – mööbliplaadist kirjutuslaua, madala vineerist kapi, päevinäinud emailitud terasest kartoteegikapid, tuhmunud samettoolid, mis olid kunagi olnud rohelised ega olnud nüüdseks otseselt ka ühtki teist tooni. Nailonist tööstuslik vaipkate, mis oli alati olnud enam-vähem mudavärvi ja sama tekstuuriga, oli kamuflaaži tipptase, olgugi et mitte maailma kõige stiilsem. Aastakümne jagu samme oli selle väljanägemist vaevu kahjustanud.

Kogukas mees käänas kaela ja kõõritas operatsioonide nooremametniku poole. „Gomez, jah?”

„Gomes,” parandas nooremametnik. „Üks silp.”

„No sellega petad nad ära küll,” ütles vanem mees raskelt, nagu andes järele mingisugusele maitselagedusele. Tema oli Will Garrison, Beiruti operatsiooni juht.

Noorema mehe tõmmud põsed roosatasid kergelt. „Ma jätan teid omavahele.”

Garrison vaatas ootavalt Druckeri poole ja sai heakskiitva pilgu. „Ära mine kuhugi. Meil mõlemal on sulle veel küsimusi.”

Gomes astus kabinetti karistada saanu, koolidirektori juurde kutsutu ilmel. Drucker pidi tegema tema poole veel ühe kannatamatu žesti, enne kui ta istus ühele rohelisele – mõnevõrra rohelisele, kunagi roheline olnud, pigem rohelisele kui mingit muud värvi – toolile.

„Mis käigu me järgmiseks teeme?” küsis Drucker Garrisonilt.

„Kui sa jalaga munadesse saad, voldid end kahekorra kokku. Selline käik ongi.”

„Nii et me oleme kuses.” Drucker, kellest raevutuuled olid välja puhunud, nägi nüüd välja sama kulunud ja päevinäinud nagu kõik muu selles kabinetis – ja tema oli siin kaugelt kõige uuem asi. Ta oli operatsioonide juhi tiitlit kandnud vaid neli aastat.

„Kaelast saadik.” Will Garrison oli Druckeri juuresolekul läbinisti viisakas, aga aupaklikuks teda just nimetada ei saanud. Tal oli õlgadel rohkem aastaid kui ühelgi teisel KonsOpi juhtidest, kogunenud oli hulk kogemusi ja kontakte, mis osutusid piisavalt sageli väärtusetuteks. Aastad ei olnud teda pehmemaks muutnud, teadis Gomes. Garrisonil oli alati olnud kõva käega mehe maine ja kui ta üldse muutunud oli, siis ainult veelgi karmimaks. Koridorides armastati kahistada, et kui olemas oleks mingi kõvakäelisuse skaala, siis oleks tema põhimõtteliselt selle tipus. Tal oli pikk mälu, vähe kannatust ja esiletungiv lõug, mis ulatus veelgi rohkem ettepoole, kui ta vihane oli, ja temperament, mille nullpunkt oli „aimatavalt närvis“, sealt edasi sai asi ainult hullemaks minna.

Kui Gomes veel Richmondis kolledžis käis, ostis ta kord endale auto, mille raadio oli katki: sageduse otsimise nupp oli jäänud kinni kriiskava hevimetalijaama peale ja helitugevuse nupp kuhugi keskele, nii et seda sai ainult valjemaks keerata. Kui hevimetal kõrvale jätta, meenutas Garrison talle seda raadiot.

Hea seegi, et Druckerit huvitasid väga vähe igasugused organisatsiooni hierarhiale rõhuvad rituaalid. Bürokraatide õudusunenägu on – ja selles osas olid ühel nõul kõik Gomesi kolleegid – klassikaline ülemustele pugev, alluvaid kiusav tegelane. Garrison võis ehk alluvatega karm olla, aga ülemustele ta ei pugenud. Drucker võis ehk ülemustele pugeda, aga alluvaid tema ei kiusanud. Millegipärast see kõik toimis.

„Nad võtsid tal kingad ka jalast ära,” ütles Drucker. „Viskasid tee äärde maha. Hüvasti, GPS. Lollid nad igatahes ei ole.”

„Püha jumalaema,” müristas Garrison ja ründas siis, heites pilgu Gomesi poole: „Kes?”

„Me ei tea. Meie mees, kes kohapeal oli, ütles, et…”

„Misasja?” lükkas Garrison vahele.

Gomes tundis ennast nagu kahtlusalune, keda üle kuulatakse. „Teenistuja ütles, et vangivõtjad tormasid sisse kohtumisele, mis oli kokku lepitud…”

„Ma tean küll seda kuramuse koosolekut,” nähvas Garrison.

„No igatahes oli see kiirelt-kott-pähe-ja-minema sorti üritus. Kurjategijad lükkasid ta kaubikusse ja kadusid.”

„Kurjategijad,” vastas Garrison pahuralt, nagu oleks tal seedehäired.

„Me ei tea vangistajate kohta eriti midagi,” ütles Gomes. „Nad olid kiired ja jõhkrad. Lasid kõik maha, kes ette jäid. Peakatted, automaadid.” Gomes kehitas õlgu. „Araablastest võitlejad. Minu arvates.”

Garrison jõllitas noormeest, nagu pika nõelaga liblikakoguja silmitseb üht oma eksemplaridest. „Sinu arvates, jah?”

Drucker pöördus juhtivametniku poole. „Kutsume Oakeshotti siia.” Ta haukus käsu sisetelefoni.

„No ma lihtsalt ütlen,” jätkas Gomes, püüdes hoida häält värisemast.

Garrison pani käed vaheliti rinnale. „Meie poiss rööviti Beirutis. Sina julged arvata, et araabia võitlejad olid asjaga seotud.” Ta kõneles liialdatud täpsusega. „Ma võin kihla vedada, et kolledžis kuulusid sa Phi Beta Kappa teadusühingusse.”

„Ma nende kreeka tähtedega tegemist ei teinud,” pomises Gomes.

Garrison tõi kuuldavale põlgliku sisina. „Neetud kollanokk. Kui keegi Beijingis ära röövitakse, kuulutaksid sina, et su arvates on süüdi mõni hiinlane. Mõnda asja pole vaja öelda. Kui ma küsin su käest, missugune kaubik see oli, siis sa ei vasta mulle: „Ratastega.” Mõistad, raisk?”

„Tumeroheline, tolmune. Akende ees olid kardinad. Meie mees arvates vist Ford.”

Kitsa näo ja hallinevate juustega pikk kiitsakas mees astus kabinetti. Kalasabamustriga tviidjakk rippus voltidena ümber tema kitsa kere. „Niisiis, kelle operatsioon see oli?” küsis Mike Oakeshott, asedirektor analüüsi alal. Ta maandus veel ühele pigem-rohelisele-kui-mingit-muud-värvi toolile, voltides oma pikad ja kõhnad käed ja koivad kokku nagu Šveitsi noa.

„Sa tead väga hästi, kelle,” urises Garrison. „Minu oma.”

„Sina oled vastutav ametnik,” ütles Oakeshott kõiketeadva pilgu saatel. „Kes selle välja mõtles?”

Kogukas mees kehitas õlgu. „Mina.”

Vanemanalüütik ainult vaatas teda.

„Mina ja Pollux,” lisas Garrison möönva õlakehituse saatel. „Peamiselt Pollux.”

„Jõudsimegi jälle selle juurde välja, Will,” ütles Oakeshott. „Pollux on geniaalne vend, mis operatsioonidesse puutub. Ülemäära riskima ei hakka. Nii et võta seda arvesse.” Pilguheit Druckeri poole. „Mis plaan oli?”

„Ta töötas selle operatsiooni kallal salaagendina neli kuud,” ütles Drucker.

„Viis kuud,” parandas Garrison. „Legend oli „Ross McKibbin”. Ameerika ärimees, kes ajab asju hämaramat sorti uulitsatel. Jutu järgi vahendaja, kes otsib narkonodile pesumasinaid.”

„See on õiget sorti sööt, kui minna viidikaid püüdma. Tema ei läinud ju.”

„Muidugi kuramuse mitte,” ütles Drucker. „Polluxi strateegia oli aeglaselt infiltreeruda. Ta ei läinud kalu püüdma. Ta otsis teisi kalamehi. Sööda abil sai ta lihtsalt endale koha kai peal.”

„Selge pilt,” ütles Oakeshott. „George Habashi kordusetendus.”

Vanemanalüütik ei pruukinud rohkem midagi öelda. 1970-ndate alguses oli Palestiina vastupanuliider George Habash, keda kutsuti Doktoriks, korraldanud Liibanonis salakohtumise terroriorganisatsioonidele kogu maailmast, sealhulgas Hispaania ETA, Jaapani Punane Armee, Baader-Meinhof ja Iraani Vabastusrinne. Järgnenud aastate jooksul sai Habashi organisatsioonist ja Liibanonist üldisemalt koht, kuhu kõik terroristid igalt poolt relvastust tulid otsima. Kuulipilduja Skorpioni Tšehhi mudel, mida kasutati Aldo Moro mõrvamiseks, oli hangitud Liibanoni relvaturult. Kui Itaalia revolutsioonilise rühmituse Autonoomia juht võeti vahi alla kahe Stela mürsuga, kuulutas Palestiina Vabastamise Rahvarinne otse, et mürsud on nende omand, ja nõudis nende tagastamist. Selleks ajaks, kui Berliini müür langes, olid aga vahendussüsteemid, mille kaudu kogu maailma ekstremistide organisatsioonid said osta ning müüa oma surmavate kampaaniate töövahendeid, juba pikka aega languses.

Enam mitte. Jared Rinehart ja tema meeskond olid teinud kindlaks, et sidemeid oli hakatud üles soojendama: ringkondades hakkas taas susisema. Maailm oli muutunud – ainult selleks, et muutuda tagasi endiseks. Suure käraga alanud uus maailmakord oli end kiiresti ammendanud. Üks asi oli veel, mida luureanalüütikud leidsid. Relvastatud ülestõusud ei ole odav lõbu. Välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo hinnangul kulutas Punane Brigaad aastas sada miljonit dollarit, et oma viitsadat liiget ülal pidada. Tänapäeva äärmusrühmitustel olid äärmuslikud vajadused: lennureisid, erirelvastus, merealused moona vedamiseks, ametnike altkäemaksud. Summad aina kuhjusid. Seaduskuulekaid ärimehi, kes vajasid meeleheitlikult kiiret sularahasüsti, oli piisavalt. Sama mure oli väikesel, aga mõjukal hulgal organisatsioonidel, kes olid pühendunud kaose ja hävingu külvamisele. Jared Rinehart – Pollux – oli välja töötanud strateegia, kuidas saada selles võrrandis ostja poolele.

„Spionaaž ei ole mäng,” mõtiskles Drucker pehmelt.

Oakeshott noogutas. „Nagu ma ütlesin, on Pollux nii nutikas, kui olla saab. Loodame lihtsalt, et ta seekord iseennast üle ei kavaldanud.”

„Ta oli lähedale jõudnud, operatsioon edenes hästi,” ütles Garrison. „Tahad pankuritega sooje suhteid? Hakka laenu andma ja nad tulevad üsna pea ise sinu juurde, lihtsalt et sind oma silmaga näha. Pollux teadis, et üks koosolekule kutsututest on pankur, kelle käed olid päris mitmes mängus. Rivaal, mitte klient.”

„Kõlab päris keeruliselt ja päris kulukalt,” ütles Oakeshott.

Garrison kortsutas kulmu. „Ansari võrgustikku ei saa sisse mingi avalduse täitmisega.”

„Ja udu hajub,” ütles Oakeshott. „Vaatame, kas ma sain õigesti aru. Samal õhtul, kui Ansari peaks olema oma kurjuse tsitadellis, tõmbamas joont alla kolmesaja miljoni dollarilisele keskmise suurusega relvade müügi tehinguteahelale – samal õhtul, kui tema teeb viimaseid pintslitõmbeid, annab digiallkirju ja laeb terve persetäie sula ühele oma paljudest pangakontodest —, on meil Jared Rinehart, tuntud ka kui Ross McKibbin, kes istub Beirutis maha toatäie ahnete poodnikega. Siis röövib kamp AK-47-te ja ülbe suhtumisega rätipäid ta ära. Samal õhtul. Kas keegi tahab pakkuda, et see on kõigest kokkusattumus?”

„Me ei tea, mis seal toimus,” ütles Drucker, haarates oma toolileenist kinni nagu tasakaalu hoidmiseks. „Mu kõhutunne ütleb, et ta mängis rikka Ameerika ärimehe osa liiga hästi, et see oleks saanud talle endale hästi lõppeda. Need tüübid, kes temaga minema panid, arvasid ilmselt, et ta on pantvangina palju väärt.”

„USA luureagendina?” Oakeshott tõusis väga sirgelt istuma.

„Rikka Ameerika ärimehena,” jäi Drucker endale kindlaks. „Seda ma ju räägingi. Inimröövid on Beirutis päris tavalised, ka tänapäeval. Neil võitlejabandedel on raha vaja. Nõukogudemaalt nad seda enam ei saa. Saudide vürstid on tagasi tõmmanud. Süürlased on muutunud ihnuskoideks. Mina arvan, et nad pidasid teda selleks, kes ta end väitis olevat.”

Oakeshott noogutas aeglaselt. „Te olete siis kenakeses kitsikuses. Eriti arvestades seda, mis ülevalpool toimub.”

„Jeesus,” pomises Drucker. „Ja homme on mul järjekordne koosolek selle neetud senati järelevalvekomisjoniga.”

„Kas nad teavad sellest operatsioonist?” küsis Garrison.

„Üldjoontes jah. Arvestades eelarverea suurust, ei saanud sellest üle ega ümber. Tõenäoliselt on neil küsimusi. Ja minul pole mitte ühtki kuramuse vastust.”

„Mis suurusjärgus eelarvereast me räägime?” küsis Oakeshott.

Druckeri otsmikuveenil tuksles ja läikis päikese käes üks higipärl. „Pool aastat tähendab suuremat sorti taastumatuid kulusid. Rääkimata tööjõukuludest. Me ei räägi siin just väikestest summadest.”

„Mida kiiremini me tegutseme, seda paremad on Polluxi võimalused,” ütles Gomes siiralt, sekkudes vestlusse. „Minu arvates.”

„Kuula mind, poiss,” ütles Garrison hävitava pilgu saatel. „Arvamus on nagu perseauk. Igaühel on see olemas.”

„Kui Kirki Komisjon saab teada, mis juhtus,” lausus Drucker vaikselt, „saab minul neid kaks olema. Ja ma ei pea silmas arvamusi.”

Vaatamata keskpäevase päikese kiirtele oli tuba muutunud kuidagi varjuderohkeks, süngeks.

„Ma palun väga vabandust, aga ma ei saa aru,” ütles Gomes. „Nad viisid ühe meie oma minema. Ühe meie põhimängija. Selles mõttes, et – Jeesus, me räägime ometi Jared Rinehartist. Mida me teeme?”

Ühe pikaleveninud hetke vältel ei öelnud keegi midagi, Drucker vaatas oma kahe juhtivtöötajast kolleegi poole ning püüdis nende nägudelt midagi välja lugeda. Siis heitis ta nooremametnikule verdtarretava pilgu. „Me teeme seda, mida on kõige raskem teha,” ütles operatsioonide juht. „Absoluutselt mitte midagi.”